Kriminaalasi 1-08-13345 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23.veebruaril 2009.a. Tallinnas (Liivalaia kohtumaja) Kriminaalasja number 1-08-13345 Kohtunik

§ 214

lg.2p.2,4;§ 418 lg.1;§ 4181 lg.1 järgi ja Vladimir Osmerko süüdistus

§ 214

lg.2p.1,2,4 järgi Jüri Kasesalu Prokurör Süüdistatavad Ilgam RAGIMOV, isikukood 35508040259, elukoht: xxx; viibib vahi all Vanglas; töökoht: OÜ N B direktor; keskeriharidusega; kodakondsuseta; emakeel: vene keel; varem kriminaalkorras karistatud 2-l korral, viimati 24.03.2003.a. KrK§ 139 lg.2p.,1,2,3 järgi 1 aastase vabadusekaotusega tingimisi 2 aastase katseajaga. Tõkend: vahistamine alates 06.06.2008.a. Vladimir OSMERKO, isikukood 35610060284, elukoht: xxx, viibib vahi all Vanglas; ei tööta; keskharidusega; kodakondsuseta; emakeel: vene keel; varem kriminaalkorras karistatud 4-l korral, viimati 02.05.2001.a. Tallinna Linnakohtu poolt KrK§ 141 lg.2p.1,3,4 järgi 6 aastase vabadusekaotusega, väärteokorras karistatud 8-l korral; Tõkend: vahistamine alates 06.06.2008.a. Kaitsjad Anatoli Jaroslavski ja Sven Sillar Menetluse liik üldmenetlus RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada Ilgam Ragimov

§ 214lg.2p.2,4 järgi ja mõista talle karistuseks 4 (neli) aastat vangistust.

Süüdi tunnistada Ilgam Ragimov

§ 418lg.1 järgi ja mõista talle karistuseks 2 (kaks) aastat vangistust.

Süüdi tunnistada Ilgam Ragimov

§ 4181

lg.1 järgi ja mõista talle karistuseks 2 (kaks) aastat vangistust.

§ 64

lg.1 alusel, lugedes kergem karistus kaetuks raskeima karistusega, mõista liitkaristuseks 4 (neli) aastat vangistust.

§ 68lg 1 alusel lugeda karistuse kandmise alguseks 05.06.2008.a.

Tõkend – vahistamine – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Süüdi tunnistada Vladimir Osmerko

§ 214

lg.2p1,2,4 järgi ja mõista talle karistuseks 4 (neli) aastat vangistust.

§ 68lg 1 alusel lugeda karistuse kandmise alguseks 05.06.2008.a.

Tõkend – vahistamine – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Kriminaalmenetluse kulud: Välja mõista Ilgam Rahimov’ilt riigituludesse: - sundraha 10 875.00 krooni; - tulirelva ekspertiisi nr TB-143-08/3057 maksumus 1960.00 krooni; Kriminaalmenetluse kulud: Välja mõista Vladimir Osmerko’lt riigituludesse: - sundraha 10 875.00 krooni; - kaitsjale makstud tasu 743.40 krooni; Hääleekspertiisi nr IF-0063-08-3684 maksumus 10 350.00 krooni – kuulub Vladimir Osmerko’l hüvitamisele solidaarselt koos Ilgam Ragimov’iga. Kriminaalmenetluse kulud tasuda Rahandusministeeriumi a/arvele 10220034800017 SEB või 221023778606 Swedbank. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049777 ning selgitusse kriminaalasja kohtunumber 1-08-9234 ja tekst „kriminaalmenetluse kulud“. 2 Asitõendid:

1. Püstol ja padrunid, millised asuvad hoiul Põhja PP lubadetalituses – hävitada;
2. Kurikas, milline asub hoiul Põhja PP asitõendite hoiuruumis – hävitada;
3. Vladimir Osmerko ülekuulamise salvestis DC plaadil, CD plaat kahe failiga ja CD plaat V. Osmerko ja I.Ragimov’i hääleprooviga –jätta kriminaalasja materjalide juurde. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võivad KrMS § 318 lg 1, 2, 3 p 2 ja § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja ja kannatanu 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Apellatsioonteate esitamise korral on kohtuotsus tervikuna kättesaadav 19.03.2009.a. Asjaolud ja menetluse käik: Ilgam Ragimov´it süüdistatakse selles, et tema, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult koos Vladimir Osmerkoga alates 08.05.2008.a. kuni kinnipidamiseni 05.06.2008.a. Tallinnas nõudis BD´elt 400 000.-krooni maksmist, kasutades tema suhtes psüühilist vägivalda, ähvardades tervisekahjustuste tekitamisega, jalaluude murdmise ja jalgade läbilaskmisega, lubades põhjustada füüsilist kahju kannatanu lastele. Nimetatud vägivalla sunnil maksiski BD 08.05.2008.a. Tallinnas Astangu 56 juures väljapressijate grupile 5000.-krooni. Sellise tegevusega pani Ilgam Ragimov toime väljapressimise, grupi poolt, suures ulatuses varalise kasu üleandmise nõudmise vägivalla kasutamisega, s.o.

§ 214lg 2 p 2, 4 ettenähtud koosseisutunnustega kuriteo.

Samuti tema 2005.aasta sügisel eeluurimise käigus tuvastamata kohast ebaseaduslikult ja omamata selleks vastavat luba, soetas ja hoidis alates sellest ajast kuni 05.06.2008.a.-ni oma elukohas XXXMaardus püstolit Parabellum P-08 nr 5395 9,0 kal , mis on vastavalt Relvaseaduse §-le 19 piiratud tsiviilkäibega relv; ja 12 püstolipadrunit Luger kaliiber 9x19 mm, mis on vastavalt Relvaseaduse §-le 19 piiratud tsiviilkäibega laskemoon. Eelpoolloetletud tegevustega rikkus Ilgam Ragimov järgmisi Relvaseaduse sätteid: § 11. Mõisted 3

§ 418lg 1 ettenähtud koosseisutunnustega kuriteo.

Samuti tema 2005.aasta sügisel eeluurimise käigus tuvastamata kohast ebaseaduslikult ja omamata selleks vastavat luba, soetas ja hoidis alates sellest ajast kuni 05.06.2008.a.-ni oma elukohas XXX Maardus 67-t süüte-, süütelõhke- või terassüdamikuga kuuliga vintpüssipadrunit kaliiber 7,62x54R mm, mis on vastavalt Relvaseaduse §-le 20 lg 4 p 2,3,4 tsiviilkäibes keelatud laskemoon. Eelpoolloetletud tegevustega rikkus Ilgam Ragimov järgmisi Relvaseaduse sätteid: § 20. Tsiviilkäibes keelatud relvad ja laskemoon

§ 4181lg 1 ettenähtud kooseisutunnustega kuriteo.

Vladimir Osmerko’t süüdistatakse selles, et tema, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult koos Ilgam Ragimoviga alates 08.05.2008.a. kuni kinnipidamiseni 05.06.2008.a. Tallinnas nõudis BD´elt 400 000.-krooni maksmist, kasutades tema suhtes psüühilist vägivalda, ähvardades tervisekahjustuste tekitamisega, jalaluude murdmise ja jalgade läbilaskmisega, lubades põhjustada füüsilist kahju kannatanu lastele. Nimetatud vägivalla sunnil maksiski BD 08.05.2008.a. Tallinnas Astangu 56 juures väljapressijate grupile 5000.-krooni. Sellise tegevusega pani Vladimir Osmerko isikuna, kes on varem toime pannud väljapressimise ja röövimise, toime väljapressimise, grupi poolt suures ulatuses varalise kasu üleandmise nõudmise vägivalla kasutamisega, s.o.

§ 214lg 2 p 1, 2, 4 ettenähtud koosseisutunnustega kuriteo.

5 Ilgam Ragimov tunnistas ennast täielikult süüdi

§ 418

;§ 4181 lg.1 ettenähtud kuriteo toimepanemises.

§ 214lg.2p.2,4 ta oma süüd ei tunnistanud.

Vladimir Osmerko oma süüd

§ 214lg.2p.2,4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ei tunnistanud.

Ta küll möönis ähvardusi, kui need ei olnud mõeldud väljapressimisena, vaid tulenesid tema üliemotsionaalsest käitumisest. Kaitsjad asusid seisukohale, et esitatud süüdistus

§ 214lg.2p.2,4 järgi ei ole põhjendatud ning õigesti kvalifitseeritud.

Ilgam Ragimov’i kaitsja Sven Sillar asus seisukohale, et süüdistus

§ 214on põhjendamatu ning selle süüdistuse järgi ei saa teha süüdimõistvat otsust.

Süüdistuaktis esitatud süüdistus on niivõrd puudulik, et toob aprioorselt kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse. Prokurör on süüdistuses konstrueerinud väljapressimise koosseisu läbi süüdistatavate poolt psüühilise vägivalla kasutamise, kuid väljapressimise koosseisuna sätestatud psüühilise vägivalla kasutamisega on tegemist siis ja ainult siis, kui süüdistatava teos esinevad

§ 120

tunnused ehk siis kuriteona on psüühiline vägivald ehk siis ähvardamine realiseerunud ainult siis, kui kannatanul on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Käesoleval juhul ei ole süüdistuses poole sõnagagi püütud näidata ega tõendada, et kannatanu arvanuks, et esineb tõsiselt võetav alus väidetavalt talle esinenud ähvarduste realiseerimiseks. Süüdistuse pöördumatu puudulikkus seisnebki selles, et ei ole väljatoodud, millistele asjaoludele tuginevalt kannatanu pidi arvama, et ähvardusena esitatud teo kirjelduse näol on tegemist süüdistatavate poolt reaalselt toimepandavate tegevustega. Samas on kannatanu subjektiivne suhtumine ähvardustesse seadusandja poolt rõhutatult väljatoodud kuriteo koosseisutunnusena, mis tähendab automaatselt seda, et see ähvarduse koosseisutunnus tuleb obligatoorselt esitada süüdistuses. Sellisest puudulikust süüdistusest tulevalt ei ole võimalik teostada kaitseõigust ning kohtul ei ole võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Vladimir Osmerko kaitsja Anatoli Jaroslavski asus seisukohale, et puudub igasugune väljapressimise koosseis ning kõne alla võib tulla omavoli koosseis. Kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis hinnates leidis kohus, et Ilgam Ragimov’i ja Vladimir Osmerko süü neile inkrimineeritud kuritegudes on tõendamist leidnud ning seda alljärgnevatel motiividel: Esmalt peab kohus vajalikuks ümber lükata kaitsja Sven Sillari seisukoha süüdistusakti puudulikkuse kohta. Nimelt, kohtu hinnangul juhindutakse süüdistusakti koostamisel

paragrahvides olevatest dispositsioonidest.

§ 214

dispositsioon sätestab – varalise kasu üleandmise nõudmise eest, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui kasutada vägivalda. Seega ei sätesta nimetatu, et kohustuslik on väljapressimiskooseisu juures märkida, et ähvardamine on realiseerunud ainult siis, kui kannatanul on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Karastusseadustiku kommenteeritud väljaanne, millele kaitsja viitab, on kohtu hinnangul pigem abistava iseloomuga juristidele orienteerumaks õigusmaastikul, kuid süüdistusakti koostamise aluseks on ikkagi Karistusseadustik. Ja nimelt viitab siis kaitsja asjaolule, et

kommenteeritud väljaandes § 214 p.6 selgitab, et vägivald võib olla nii psüühiline kui füüsiline. Esimesel juhul ähvardatakse tapmisega või terviskahjustuse tekitamisega (§ 120 alt 6 1,2). Kui nüüd lugeda

§ 120

dispositsiooni, siis sätestab see järgnevat – tapmisega, terviskahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Kuivõrd kommenteeritud väljaandes on väljapressimise koosseisus viide

§ 120

-le, eeldab kaitsja, et süüdistusaktis olnuks vajalik lahti kirjutada asjaolu, et kannatanu reaalselt kartis ähvarduste täideviimist. Kuna nimetatu aga puudus, ei olnud võimalik teostada kaitseõigust, sest süüdistataval jääb arusaamatuks, kui suures ulatuses ta oma tegevusega kedagi kahjustada võis ning seega on tegemist olulise menetlusnormide rikkumisega. Kohtu hinnangul on kaitsja poolt jäänud tähelepanuta aga asjaolu, et viide on antud konkreetselt

§ 120

alt 1 ja 2 punktile, mis selgitab lahti ähvardamise koosseisu objektiivsed tunnused ja on jällegi kohtu seisukohalt abistava iseloomuga mõistmaks väljapressimise kooseisulisi tunnuseid. Seega leiab kohus, et prokuröril puudus kohustus süüdistusaktis eraldi välja tuua

§ 120, ehk ähvardamise dispositsioon.

Süüdistus on koostatud korrektselt. Asjaolu kajastamist, kas kannatanu ka reaalselt tajus ohtu enda ja lähedaste elule ning tervisele,

§ 214

dispositsioon ei nõua ning seetõttu ei pidanud see ka otseselt süüdistusaktis kajastuma. Samuti juhib kohus tähelepanu asjaolule, et nimetatud rikkumisele viitas kaitsja alles kohtulikes vaidlustes, mitte kohtuliku uurimise alguses, mil kaitsjatel tuleb esitada oma seisukoht süüdistuse põhjendatusest. Kui kaitsja hinnangul oli kaitseõiguse teostamine raskendatud asjaolul, et süüdistuses puudus viide kannatanu poolt ohu tajumisele, tulnuks sellele kohe ka tähelepanu juhtida. Samas jääb kohus seisukohale, et Ilgam Ragimov’i kaitseõigust ei ole rikutud, kuna kõiki tõendeid uuriti kohus vahetult ning kannatanu on korduvalt kinnitanud, et kartis reaalselt enda ja laste elu ning tervise pärast. Niisiis andis kannatanu BD kohtuistungil järgmisi ütlusi: Kuskil kevadel 2008.a. müüs ta oma sõiduauto Kamaz 30 000 krooni eest. Auto müügist oli teadlik tema tuttav Miša. (Kohus tuvastas, et Miša nimelise isiku näol on tegemist Ilgam Ragimoviga. Kuivõrd kannatanu tundis teda Miša nimelise isikuna, kasutab kohus seda nime ka kannatanu ütlustes). Nimetatud sõiduauto oli kannatanu omakorda kunagi Mišalt ostnud. Peale ostu jäi aga sõiduki registreerimistunnistus Miša kätte ning nüüd edasimüügikorral oli tal seda vaja Miša käest küsida. Kohe samal päeval palus Miša ka endale automüügist saadud raha eest laenu 10 000 krooni. Kannatanu vastas, et peab seda eelnevalt abikaasaga arutama. Abikaasa aga polnud nõus raha laenama ning kannatanu vastas Mišale keelduvalt. Miša sai ta peale pahaseks ning ütles, et olevat kannatanut alt vedanud. Sellega kannatanu hinnangul jutuajamine ka lõppes. Kuskil nädala pärast tuli Miša tema juurde ja küsis, kas tal oleks pakkuda ehitusmehi, kes puhastaksid metalli. Küsis ta seda eeldusel, et kannatanu töötab ehitusel ja organiseerib ehitajatele tööd. Töökoht pidi asuma Kopli sadamas. Kannatanu ütles, et küsib järgi inimeste käest, aga ei luba midagi. Kui ollakse nõus, siis ollakse. Kui ta aga inimestega sel teemal rääkis, siis keelduti. Kui Miša helistas, siis kannatanu teatas, et temal töömehi pakkuda ei ole, mispeale soovis Miša kohtuda. 08.05.2008.a. saabus Miša objektile, kus kannatanu töötas. Auto roolis oli Vladimir Osmjorkin ( Kohus tuvastas, et Osjmorkini nimelise isiku näol on tegemist Vladimir Osmerkoga. Kuna kannatanu tundis teda Osmjorkini nimelise isikuna, kasutab kohus seda nime ka kannatanu ütlustes). Samuti oli kaasas keegi Jura-nimeline isik. Osmjorkinit tunneb kannatanu asjast, mil nad Kopli kandis koos elasid. Koheselt hakkas kannatanuga rääkima Osmjorkin, kes süüdistas teda selles, et ta ei andnud Mišale raha ning ei organiseerinud talle töömehi. Ta süüdistas kannatanut Miša äri rikkumises ning kahju 7 tekitamises summas 400 000.00 krooni. See oli väidetavalt see summa, mida Miša oleks teeninud, kui kannatanu oleks talle töömehed organiseerinud. Seetõttu tulevat kannatanul nüüd see raha kompenseerida või muidu pekstakse ta jalaluud puruks. Koheselt nõuti temalt 10 000.00 krooni maksmist. Kuna kannatanul sellist summat ei olnud, andis ta neile 5000.00 krooni. Kannatanu selgitas, et tema hinnangul oli tegemist arusaamatusega ning teineteise valesti mõistmisega. Ta lootis, et makstes 5000.00 krooni, rahunevad mehed maha ja asi jääb sinnapaika. Sel hetkel ta veel tõesti ähvardusi väga tõsiselt ei võtnud. Tema hinnangul ei olnud ta midagi konkreetset Mišale lubanud. 23.05.2008.a. helistas Miša uuesti ja käskis tulla kodumaja juurde. Õues ootas juba Jura-nimeline mees ja palus tal autosse istuda ning viis ta Miša juurde. Miša maja juures ootasid juba Miša ja Osmjorkin ning viimane hakkas kohe selgitama, et nüüd peab ta maksma 15 000.00 krooni. Juhul, kui ta seda ei tee, ei ole tal enam kodus turvaline olla. Osmjorkin vihjas ka kannatanu 3-le lapsele ja asjaolule, et ka nendega võib igasugu asju juhtuda. Sellist ähvardust hakkas kannatanu juba väga reaalselt kartma ning ta nõustus neile selle raha maksma. Talle anti aega 30.05.2008.a., siis pidi kannatanu ise Mišale helistama ja leppima kokku, kus raha tuleb üle anda. Kannatanu selgitas, et kõik rahanõudmised ja ähvardused edastas Osmjorkin. Miša viibis nende nõudmiste esitamise juures, kuid ise midagi ei rääkinud, kuid noogutas nõudmistele kaasa. Kuidas Miša ja Osmjorkin omavahel seotud võisid olla, puudus kannatanul igasugune ettekujutus. Samuti selles, miks just Osmjorkin teda ründas, kui väidetav kahjusaaja oli Miša. Samas kõik kõned tegi alati Miša, Osmjorkin pole talle kunagi helistanud. Kui nad 30.05.2008.a. Mišaga kohtusid, siis kannatanul seda raha ei olnud. Miša andis talle mõne päeva veel aega, vastasel korral lahendavad nad asja koos Osmjorkiniga. 31.05.2008.a. tal helistas Mišale ja nad kohtusid Kristiine Keskuse juures asuvas bensiinijaamas Statoil. Miša oli koos Juraga. Kannatanu selgitas, et tal ei ole sellist raha kusagilt võtta, mispeale Miša ütles, et asja tuleb arutada Osmjorkiniga. Nad leppisid kokkusaamise Paljassaares asuvas autopesulas. Kannatanu palus enda sinna sõidutada oma sõbral M S ’il. Paljassaares jäi Muzip autosse ootama, kannatanu läks Miša ja Osmjorkini juurde. Jura oli eemal ja nende juurde ei tulnud. Osmjorkin ütles kohe, et raha tuleb leida, ka see 400 000.00 krooni, vastasel korral nad tulevad ta juurde koju, vigastavad teda, peksavad läbi ning kannatanu sai ähvardustest aru ka nii, et võidakse tappa. Jällegi oli Osmjorkin see, kes pidevalt ähvardas, Miša oli kõrval ja noogutas kaasa. Viimane kohtumine Mišaga oli lühike. Kannatanu selgitas, et tema pole raha kusagilt võtta, mispeale Miša vastas, et tema enam neid asju otsustada ei saa. Kannatanu selgitas, et ta võttis tõsiselt ähvardusi, et tema jalaluud murtakse, jalad läbi lastakse ning tema 3 lapsega võib midagi juhtuda, seda enam, et Osmjorkin rääkis, et ta on juba ühel jalad läbi lasknud, kes maksta ei tahtnud. Kuna ta oli varasemalt, pärast esimest raha maksmist ja ähvardamist pöördunud politseisse, siis oli tal kaasa tehnika, milline salvestas nendevahelise jutuajamise. Sellekohased kannatanu ütlused riimuvad järgmiste kriminaalasja materjalidega. Tunnistaja Muzip Sabirov andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et mai lõpus palus kannatanu end sõidutada. Alguses viis ta kannatanu Kristiine Keskuse juurde, sealt Paljasaarde autopesula juurde. Seal rääkis kannatanu Ragimovi ja ühe vanema mehega. Vestlus kestis kuskil poolt tundi, seejärel tuli kannatanu autosse ja oli tujust ära ning närviline. Tujutu ja närviline oli kannatanu ka kohtumisele sõites. Ise tunnistaja otseselt küsima ei hakanud, milles probleem võib olla, kuna kannatanu oli endasse tõmbunud. Tunnistaja J G andis ütlusi selle kohta, et Miša jutu järgi olid temal mingid probleemid kellegi Brunoga, kellelt tema ei saanud töömehi ja selle tõttu jäi temal saamata loodetud kasum. Mõned korrad kohtusid tema, Miša, Osmerko ja Bruno. Millest täpselt nemad 8 rääkisid, ei tea kuna tunnistaja olin tavaliselt eemal. Ta teab, et probleem oli selles, et Bruno ei otsinud töömehi, keda ta lubas. Viimasel korral kohtusid nad kannatanuga 03.06.2008.a. Paljassaares, aga ka siis tunnistaja ei olnud juures ja ei kuulnud millest räägiti. Kohus kuulas asitõendina CD plaati jälitusprotokollis ja uuris selle lisades käsitletud salvestisi. Jälitusprotokollist ja selles lisadest nähtub kokkuvõtvalt järgnev / toim. lk. 170-199/

1. 03.06 Paljassaares kell 13.37 fail lõpunumbriga 03 tõlge tl 186 • lõigu algus salvestise stenogrammil 04.17 ( algusest kulgemise arvestus), lõpp 05.
2. Vladimir: sellise lähenemisviisiga hakkad 400 000 maksma, hakkad 800 000 maksma, kui ei, hakkad ratastooliga sõitma, ma ütlen lihtsalt et sind katki murtaks ja jääd ellu • Vladimir toob näite et temal on ka vaja maksta, tema seda igal juhul teeb ja selle kes teda alt vedas ja ära sõitis, lööb maha • lõigu algus salvestise stenogrammil 15.53 ( algusest kulgemise arvestus), lõpp 17.32.Vladimir toob näite, kuidas inimene kes talle võlgu oli, nõustus võtma teistelt laenu korteri tagatisel, sai temale raha ära anda aga ikka kolis poole aasta pärast välja. Räägib et asja lahendamiseks pidi ta koos kaaslastega automaatidega korterisse sisenema.Vladimir räägib et teda ei ole vaja ärritada, ärritub kiiresti, on võimeline võtma püstoli ja tegema invaliidiks, kui ise ei taha teha, siis sind murtakse katki.Vladimir lubab ise kätte võtta ja pea otsast lõigata, süüdistab Brunot et algul lubasid, nüüd ei tee midagi
3. 03.06 Paljassaares kell 14.17 fail lõpunumbriga 05 tõlge tl 193 • lõigu algus salvestise stenogrammil 08.30 ( algusest kulgemise arvestus), lõpp 08.45.Miša ütleb, et kui ma sind maha löön, lendan vanglasse, aga milleks mul seda vaja on. Vladimir, et see on medali teine pool, kui on vaja tappa, sellega probleeme ei ole, see on selge • lõigu algus salvestise stenogrammil 09.50 ( algusest kulgemise arvestus), lõpp 12.
4. Vladimir räägib, Eesti on nagu allveelaev Lembitu, kus on 25 meest meeskonnas, kuidas end varjata põgeneda. Oli üks Kohtla-Järvelt, varjas end. See aga püüti kinni, toodi mulle öösel baari, löödi rangluu paigast ära, kaotas seal nägemise. Mina ei lasknud teda ära tappa. Seal on üks selline, kahemeetrine, rusikad nagu sinu pea, tapja on nagu King-Kong. Miša - No jah.Vladimir: ta virutas rindu, see kaotas nägemise, rangluu lõi paigast ära, tahtis üldse lõpu peale teha. Minu hakkas kahju ei lasknud, tema siis põlvitas minu ees, palus andeks, mina olin talle 500 andnud. • lõigu algus salvestise stenogrammil 13.58 ( algusest kulgemise arvestus), lõpp 17.
5. Vladimir räägib juhtumist, kus tema on nõukogude ajal tulistanud inimest, kes kaasosalise õele ei andnud raha ära ja räägib juhtumist, kus võlgnikul ei olnud raha, siis võttis keegi kes raha küsima tuli relva ja lasi kaks jalga läbi ja pärast seda võlgnik leidis kohe raha. Hääleekspertiisiakt nr IF-0063-08/ 3684 / tl 202-206 /, millest nähtub, et failidel lõpunumbrid 03, 05 on tõenäoliselt samad kõnelejad, kes on andnud Ilgam Ragimovi ja Vladimir Osmerko hääleproovid / toim. lk 204/ Äratundmiseks esitamise protokollides ja fototabelitest nähtub, et kannatanu BD tunneb ära fotol nr. 3 ära ilmeksimatult Vladimir Osmerko. Fotol nr: 1 tunneb kannatanu ära Jura9 nimelise isiku, kes tuli koos Miša ja Osmjorkiniga 08.05.2008.a. koos Astangu 56 Tallinnas ehitusobjektile, kus kannatanu Miša ja Osmjorkini nõudmisel maksis 5000.00 krooni. Fotol nr. 2 tunneb kannatanu ära Miša (Ilgam Ragimov) ning selgitab, et Miša oli isik, kes mõtles välja, kuidas temalt 400 000.00 krooni väljapressida, kuna ta ei saanud oma äri lõpuni viia. Tema koos Osmjorkiniga nõudsidki temalt raha. / toim. lk. 10-15/. Ilgam Ragimov ja Vladimir Osmerko ise oma süüd nimetatud kuriteo toimepanemises eitavad. Süüdistatav Ilgam Ragimov andis ütlusi, et tunneb Vladimir Osmerkot 5 aastat. Kannatanuga sai tuttavaks seoses oma veoauto Kamaz müügiga, mille D temalt ostis. Kuskil aprilli lõpus 2008.a. helistas talle kannatanu uuesti, et soovib Kamazi edasi müüa ja selleks oli vaja Ragimovlit dokumente saada. Tegelikkuses oli Kamaz ühe Ragimovi tuttava nimel ja tema ning kannatanu said sellega sõita volikirja alusel. Rahalisi suhteid tal kannatanuga seoses Kamazi ostu/müügiga ei olnud ning keegi ei olnud kellelgi midagi võlgu. Kannatanu ise uuris, et kuidas Ragimovi rahaline olukord on. Ragimov vastas, et halvasti ning kannatanu lubas peale Kamazi müüki teda abistada. Peale Kamazi müüki hakkas kannatanu ise kontakti otsima ja tahtis sõbrustada. Kutsus külla, lubas oma perega tutvustada jne. Ragimov leidis pidevalt põhjuseid, et keelduda. Ühel laupäeval ta helistas kell 10 hommikul ja ütles, et ta teeb maja taga šašlõkki ja kutsus külla. Juhuslikult tuli ka Jura tema juurde ning Ragimov ütles, et no kui inimene ikka niipalju juba kutsub, tuleks ikka minna. Kannatanu oli seal oma sugulaste ja lastega. Jutt läks töö peale. Ragimov tegi kannatanule ettepaneku koos töötama hakata. Ragimovi osa seisnes selles, et tema pakub tööd ning kannatanu leiab töölised. Koheselt hakkaski kannatanu seletama, et 12-inimeseline brigaad on tal olemas ning on nõus igasuguse tööga. Praktiliselt samal päeval helistaski talle Fyljanin ja pakkus tööd. Ragimov helistas kannatanule ning ütles, et töö on olemas, mille peale kannatanu vastas, et probleeme pole, temapoolt on mehed töötegemiseks olemas. Kuna suuline kokkulepe oli töötegemiseks olemas, helistas Ragimov Fyljanin’ile tagasi ning nõustus tema poolt pakutavaga. Kannatanu oli veel eelnevalt uurinud, millise palga eest töötajad tööle hakkavad. Ragimov ütles, et Fyljanin lubas 50-60 krooni tunnis lihttöölistele ja 100-150 krooni tonni eest. Kannatanu selgitas, et töötajad on nõus tööle asuma, aga palus Ragimovit, et ta töölistele sellist töötasu ei nimetaks. Nimelt oli kannatanu töötajatele pakkunud 40 krooni tund ning ülejäänu tahtis endale jätta. Ragimov ütles, et eks ise tead. Kannatanu kutsus ta õhtul enda juurde ning pidi andma töötajate nimekirja, et Ragimov saaks neile sissepääsuload vormistada. Samuti palus ta kannatanult 5000 krooni võlgu. Raha oli vaja, et osta töötajatele tööks vajalikke vahendeid. Kannatanu küsis, kas mai lõpuks on raha võimalik tagastada, mispeale Ragimov ütles, et kohe, kui töö paari nädalaga tehtud, saab võla ära maksta. Õhtul enne kannatanu juurde minekut Ragimov igaks juhuks veel helistas, kuid kannatanu telefon oli väljulülitatud. Ta võttis kohe ühendust Kamazi ostnud isikuga, kes ütles, et ostu-müügi tehing oli ilusti õnnestunud ning tema on müügist saadud raha kannatanule tasunud. Kuid kannatanu ei tulnudki õhtul koju ja tema telefon oli väljalülitatud. Naine seisis aknal ja laiutas käsi. Hiljem sai ta abikaasalt teada, et kannatanul algasid joomatuurid ning ta kadus pikaks ajaks. Ragimovil oli temaga täiesti võimatu ühendust võtta. Kuna kannatanu poolt lubatud töötajaid ei olnud, pidi Fyljanin talle pakutud tööotsa teisele inimesele andma. Kuskil nädala pärast võttis kannatanu temaga ise ühendust ning hakkas vabandama ja selgitama, et ta lahendas oma probleeme ja et tal on väga piinlik juhtunu pärast. Kannatanu ise tegi ettepaneku, et Ragimov tuleks Astangu tänavale ja seal rääkida. Eelnevalt oli ta ka rääkinud Osmerkoga. Ragimovi sõnul on nad Osmerkoga tööalaselt seotud ning ta kurtis viimasele, kuidas kannatanu teda alt veda ja nüüd seetõttu jäi ta ilma 400 000 kroonisest tööotsast. Seetõttu kutsus Ragimov ka Osmerko endaga kaasa. Kannatanu tuli ja istus nende autosse ning Osmerko küsis, mis juhtus. 10 Kannatanu rääkis, et sattus narkootikumidega pahksukisse ja pidi politseile maksma, et kriminaalasja ei algatataks. Osmerko küsis kannatanult, et kuidas siis nii, politseile leiad raha maksmiseks, aga oma koostööparteri jätad rahast ilma. Kannatanu hakkas vabandama ja lubas see 5000 krooni ära anda. Ragimov ise ei rääkinud midagi 400 000 krooni maksmisest. Ragimov selgitas, et kuigi see konkreetne töö jäi nüüd ära, oli tal 5000 krooni ikkagi vaja järgmiste tööde jaoks. Raha Ragimov nõudnud ei ole, ta isegi ei öelnud ühtegi halba sõna. Kannatanu läks ise vabatahtlikult pangautomaadi juurde ja tõi sealt 5000 krooni. Tal oli kogu see aeg võimalus ära joosta ning pöörduda politseisse. Ometi ta seda ei teinud. Kogu edasine Ragimovi ütluste sisus seisnes lühidalt selles, et süüdistatav ainult küsis kannatanult, mis nüüd edasi saab? Kannatanu oli tema hinnangul kõiki alt vedanud ja nüüd tuli see uue töö leidmisega hüvitada. Seda ka kannatanu lubas. Tegelikkuses on kannatanu valelik inimene, Ragimovi sõnul on tal valetamine suisa teine elukutse. Kõike, mida ta lubad, ta mitte kunagi ei täida ning tema peale on võimatu loota. Kuna Ragimov oli enda sõnul seotud ka tööalaselt Osmerkoga, siis loomulikult sai kaudselt kahju ka Osmerko. Tegelikkuses püüdsid nii Ragimov kui Omserko kannatanule selgeks teha, et niimoodi lepinguid rikkuda ei tohi, samuti oli tema käitumine ebakorrektne. Kannatanule püüdsid nad selgeks teha, et kuna kahju on saadud, tuleks kannatanul mõista, et see tuleb nüüd tööga hüvitada ja aidata koostööd teha. Väljapressimist, kui niisugust pole olnud. Kannatanu ise oli see, kes kogu aeg helistas ja tüütas ning raha pakkus, samal ajal kui nemad Osmerkoga ei tahtnudki raha, vaid tahtsid kannatanuga koostööd teha. Süüdistatav Vladimir Osmerko andis ütlusi selle kohta, et tunneb kannatanut juba ammu, ei oskagi öelda, mitu aastat. Teadis tema isa, kes oli väga korralik inimene. Olid head suhted. Viimse momendini olid head. Nii kaua, kuni kannatanu teda ja Ragimovit alt vedas. Ta on kuni praeguseni šokis, et peab kannatanu hoolimatu tegevuse tagajärjel ise kohtupingis olema ja kõige lõpuks lavastas neis väljapressijad. Pigem püüdis Osmerko kannatanule selgeks teha, et kui teisi ollakse altveetud, tuleb oma viga osata tunnistada ja püüda seda parandada. Kannatanu ise varem karistatud isikuna pidanuks väga hästi teadma, mida tähendab n.ö. жить по понятиям ehk mida tähendavad sellises maailmas kokkulepped, täpsus, ausus ja korrektsus. Kui mees on oma sõna andnud, tuleb seda ka pidada. Keegi ei käskinud tal konkreetselt kindlaks kuupäevaks raha maksta. Eesmärk oli ikkagi nüüd ühiselt tööle hakata ja nii saab tekitatud kahjud hüvitada. Osmerko selgitas, et loomulikult ei olnud tegemist väljapressimisega, ammugi ähvarduste reaalse täideviimise sooviga. Lihtsalt on ta äärmiselt emotsionaalne inimene, mistõttu rääkis kõrgendatul toonil ja väljendas ennast vahest emotsionaalsemalt, kui seda teeks rahulikum inimene. Kasvõi näide, et murrame su luud on lihtsalt sõnakõlks. Konkreetset ähvardust seal taga ei olnud. Raha keegi temalt nõudnud ei ole. Selle rahajutu provotseeris kannatanu ise, kui neid juba jälgiti. Kõigi läbirääkimiste mõte oli, et kannatanu saaks aru, et tuleb koostööd teha. Tema oli lubanud leida töötajad, jättis seda aga tegemata ning seetõttu sai kannatada Ragimovi äri. Kokkuvõtlikult kujunes kohtul arusaam süüdistatavate seisukohast selliseks, et nii Ragimovi, Osmerko kui kannatanu D vahel olid sõlmitud suuline kokkulepe ühise töö tegemiseks. Kuivõrd D seda kokkulepet ei täitnud, jäi Ragimovil saamata töötasu 400 000.00 krooni, mis kuidagi kaudselt puudutas ka Osmerkot. Seetõttu kohtusidki nad kannatanuga, eesmärgiga püüda talle selgitada, et niimoodi käituda ei ole korrektne, kahju on tekkinud ning olukord tuleb lahendada selliselt, et kolmekesi püütakse leida uued tööotsad ja seeläbi kahju korvata. Mingist väljapressimisest ei saa juttugi olla. Esiteks puudus selleks igasugune vajadus, kuna D ise pidevalt helistas ja pakkus raha, et oma tegematajätmised kuidagi hüvitada ning teiseks olid Osmerko ja D väga head tuttavad ning kannatanul puudus igasugune alus arvata, et 11 emotsionaalselt väljaöeldusse tuleks suhtuda tõsiselt ja hirmuga. Laenu oli D aga lubanud Ragimovile anda ning 5000.00 krooni maksis ta täiesti vabatahtlikult, ilma igasuguse surveta. Kohtu hinnangul on aga süüdistatavate ütlused vastuolus nii kannatanu ütlustega kui ka teiste kriminaalasja materjalidega. Samuti ei ole süüdistatavate ütlused eluliselt loogilised. Esiteks ei suutnud süüdistatavad loogiliselt põhjendada, millisel moel üldse Vladimir Osmerko oli seotud Ragimovi ja D vahelise n.ö. suulise kokkuleppega ning tööülesannete täitmisega. Jääb arusaamatuks, miks Osmerkol oli üldse vaja sekkuda nendevahelisesse asjadesse ja seda nii üliemotsionaalselt. Osmerko kaitsja viitas asjaolule, et sellises tegevuses on pigem omavoli tunnused. Kohtu hinnangul see nii ei ole. Väljapressimise ja omavoli eristamisel tuleb ennekõike lähtuda õigushüvest. Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus. Omavoliga on tegemist siis, kui süüdlane teostab ebaseaduslikult õigust, mis eksisteerib reaalselt (tõeline õigus), või mida ta on õigustatud oletama ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames (oletatav õigus). Lähtudes kannatanu ütlustest, puudus Ragimovil ja Omserkol igasugune seaduslik alus nõuda mistahes summat kannatanult. Kannatanu on ka korduvalt kinnitanud, et mingisugust suulist kokkulepet koostööks ei olnud ja ei saanudki olla. Kui Ragimov otsustas, et pelgalt kannatanu lubadus töölistega rääkida, oligi automaatselt koostöölepingu sõlmise aluseks, siis seaduslikus mõttes see kindlasti nii olla ei saanud. Kannatanu ei lubanud mitte midagi konkreetset ja on seda ka kohtuistungil kinnitanud. Kohtul puudub ka alus kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses. Ta on korduvalt kinnitanud, et tõesti hakkas kartma nii enda kui oma lähedaste pärast ning võttis esitatud ähvardusi tõsiselt. Seda, et ähvardustesse tasus suhtuda tõsiselt, kinnitavad ka helisalvestised ning jälitustegevuse protokoll. Kuigi Osmerko kaitsja viitas asjaolule, et paberkandjal paistab Omserko poolt räägitud räige ja õõvatekitav, siis helisalvestitel on ikkagi selgelt aru saada, et juttu aeti rahumeelses keskkonnas ja seda kuulates on väga raske aru saada, et Osmerko poolt väljaöeldu võiks kuidagi hirmu tekitada.

§ 214

järgi moodustab väljapressimise koosseisu võõra vara või varalise õiguse või muu varalise kasu üleandmise nõudmine ähvardusega kasutada isiku kallal vägivalda, piirata vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, ning seetõttu on väljapressimise konstitutiivseteks tunnusteks üheaegselt nii vara üleandmise nõudmine kui seda nõuet kindlustav ähvardamine. Ähvardus ei pea esinema ilmtingimata räiges või ülbes vormis vaid võib seisneda ka "viisakas" nentimises. Samas on ka taoline nentimine vaadeldav ähvardusena kui kannatanule nenditakse teatud isikute, nt kurjategijate edasist käitumist, mitte aga mingi loomuliku või iseenesliku protsessi kulgu. (RK lahend 3-1-1-65-06). Just selliselt aga Osmerko jutt helisalvestitel kostubki – rahulikus, konkreetses ja enesekindlas toonis räägib ta kannatanule, kuidas ta lubab kannatanul murda jalaluud, lasta jalad läbi, tekitada terviskahjustusi, käivad läbi ka ähvardused laste osas, mis kõik kokku annab ikkagi kohtule aluse arvata, sellist juttu kuuldes tajus kannatanu esitatud ähvardusi vägagi reaalselt. Kaudselt kinnitavad kannatanu juttu veel kaks asitõendit ja nimelt puust kurikas pikkusega 69 cm, milline on asitõendina lisatud kriminaalasja materjalide juurde koos fototabeliga / toim. lk. 123-125/. Nimetatud kurikas oli ära võetud Ilgam Ragimovi sõiduautost BMW reg: märk 476ANU / toim. lk. 60-62/ ning asitõendina äravõetud Parabellum P-08 nr 5395, mis on laskekõlbulik tulirelv. 12 Nimetatud asitõendid viitavad asjaolule, et kehavigastuste tekitamise jaoks olid vahendid olemas. Kui vigastuste tekitamise sisuks oli jalaluude läbilaskmine ja kontide murdmine, siis just sellekohased vahendid olid Ragimovilt ära võetud. Tähelepanu äratav on ka asjaolu, et kannatanu nende asjade olemasolust ei olnud teadlik, kuid on algusest peale kirjeldanud, millisel moel talle kehavigastusi tekitada ähvardati. Kohus ei eita asjaolu, et Ragimovi jutt selles osas, et tal jäi tegemata töö, kuna kannatanu ei muretsenud talle töölisi, võiks olla vale. Sellekohast juttu on ka kinnitanud tunnistaja Yury Filyanin kes rääkis, et Ragimoviga on ta seotud tööalaselt. Tunnistaja tegeleb laevade lõikamisega metalliks ning Ragimov abistas teda, otsimaks metallilõikamiseks töölisi. Maikuus 2008.a. oli tunnistajal objekt, kuhu vajas töölisi ning ta palus Ragimovi abi ning suulise kokkuleppe alusel lubas Ragimov töölised leida. Kirjalikku lepingut ei olnud ta nõus sõlmima enne, kui konkreetsed inimesed on olemas. Inimesi aga Ragimov tööle ei toonud. 2-3 päeva lubas, kuid kuna laeva seismine sadamas on väga kallis, ei saanud tunnistaja enam oodata ning andis töö teisele firmale. Niipalju Ragimov selgitas, et inimene, kes oli lubanud töölised muretseda, hakkas jooma ja pidutsema. Kuid nimetatud asjaolu ei andnud ikkagi Ragimovile alust eeldada, et kannatanu oli endale tööalase kohustus võtnud nimetatud töölised muretseda. Kohtuistungil viitasid mõlemad süüdistatavad asjaolule, et nemad juhindusid oma käitumises normist – жить по понятиям ehk siis, kriminaalkorras karistatud inimeste seas ehk kriminaalses maailmas on kirjutamata norm ja omaksvõetud reegel, kus omavahel sõlmitud kokkulepped kuuluvad iseenesest mõistetavalt täimisele. Ragimov oma ütlusest selgitas korduvalt, kui pettunud ta kannatanus oli, et viimane teda alt vedas ja kuidas ta korduvalt üritas kannatanule selgeks teha, et nüüd tuleb see olukord kuidagi lahendada. Siit jõuab ka kohus järeldusele, miks Ragimov ja Omserko tegutsesid koos ning miks on tõendatud

§ 214lg.2 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemine.

Esiteks puudus Ragimovil igasugune tavaeluliselt õigus eeldada, et kannatanu on temaga sõlminud koostöö kokkuleppe. жить по понятиям norm ei kehti tavaelus ja kannatanu ei pidanudki seda eeldama. On tõendamist leidnud, et kannatanu üksnes nõustus Ragimovi palve edastama töölistele ning sellega seoses ei tekkinud tal mitte mingisuguseid seaduslikke kohustusi Ragimovi ees. Samuti ei olnud kohustatud kannatanu Ragimovile laenu andma. Ragimov ise on korduvalt rõhutanud, et tegi pidevalt kannatanule selgeks, kuidas nüüd tekkinud olukord lahendada -tuleb leida võimalus töö tegemiseks, et tekkinud kahjud hüvitada. Selleks, et tema sõnadel kaalu oleks, kaasas ta ka jutuajamistesse Osmerko, kes intensiivselt asus selgeks tegema, mis juhtub inimestega, kes jäävad võlgu ja oma kohustusi ei täida. Ragimov ise ei pidanudki reaalselt ähvardama. Kuna pole tõendamist leidnud, et Osemerko üldse kuidagigi oleks seotud ja huvitatud olnud Ragimovi ja D vahelisest kokkuleppest ja äritegevusest, siis polnud tal mingisugust õigust nendevahelisesse asjadesse sekkuda. Ometi ta seda tegi ja tänu Ragimovile, kes on ka ise kinnitanud, et pöördus abi saamiseks Osmerko poole, kuna kannatanu tema jutust ilmselt aru ei saa. Väljapressimise korral esitatava nõude sisu võib olla muuhulgas ka nõudmine, et teine pool võtaks endale varalise kohustuse, teeks tasuta tööd või tööd rahalise nõude heastamiseks. Ragimov ise on kinnitanud, et tal oli eesmärk kannatanule selgeks teha, et tekkinud kahju tuleb uue tööga hüvitada. Osmerko oli n.ö. „hääl”, kes nimetatud nõude erksatesse värvidesse pani, et allutada kannatanut nendepoolt esitatud tingimustele alluma. Mõlema süüdistatava 13 poolt väljapressimise kooseis on tõendamist leidnud nende ühise ja kooskõlastatud tegevusega korduva püühilise vägivalla kasutamisega, samuti 5000.00 krooni reaalse saamisega. Nende tegevus psüühilise vägivalla kasutamisel on tõendatud kannatanu ütlustega, millised riimuvad nii jälitusprotokolliga fikseeritud salvestatud teabe olemasoluga. Samuti kannatanu poolt kirjeldatud sündmuste usutavust tõestab asjaolu, et tema poolt kirjeldatud püühiline vägivald kuuajalise perioodi algul toimus sarnaselt ka perioodi lõpul, millal viimane vestlus salvestati. Kohtu hinnangul on tuvastamist leidnud, et süüdistatavatel ei olnud oletatavat ega reaalset õigust kannatanult raha nõuda ning seega on kohtu hinnangult tõendatud ja tuvastatud, et Ragimov ja Osmerko poolt on toime pandud väljapressimine grupi poolt. Ilgam Ragimovi süü

§ 418

lg.1;§ 4181 lg.1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud lisaks Ilgam Ragimov’i süü puhtsüdamliku ülestunnistusega ka järgnevate kriminaalasja materjalidega: • • • • läbiotsimisprotokollidega ja fototabeliga Ilgam Ragimov’i elukohas teostatud läbiotsimise kohta, millest nähtub, et on leitud padrunid 7,62x54R -86 tk. ning püstol Parabellum P-08 5395 / toim. lk. 55-59/; tõendit Põhja PP Lubadetalitusest, millest nähtub, et Ilgam Ragimov’ile ei ole relvaluba väljastatud / toim. lk. 115-117/; Tulirelvaekspertiisiakti nr: TB-143-08/3057/, millest nähtub, et Parabellum P-08 nr: 5395 on laskekõlbulik tulirelv, laskekõlbulikud on 12 püstolipadrunit 9* 19 Luger ja 67 vintpüssipadrunit 7,62*54R, ühel vintpüssipadrunil terassüdamikuga kuul, teisel kas süüte või süüte-lõhkekuulid / toim. lk. 115-117/; Asitõendi vaatlusprotokolliga ja fototabeliga, millest on nimetatud püstolit ning 19 padrunit / toim. lk. 123-125/ Karistamise aluseks on isiku süü.

§-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut. Ilgam Ragimov ja Vladimir Osmerko panid toime I astme kurteo, põhjustades oma teoga kannatanule psüühilisi kannatusi. Kohus võtab arvesse Ilgam Ragimovi puhtsüdamlikku kahetsust

§ 418

lg.1;§ 4181 lg.1 kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ning loeb selle kergendavaks asjaoluks. Mõlemad süüdistatavad on varem korduvalt kohtulikult karistatud ning muus osas karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus ei näe võimalust Ragimovi ja Osmerkot karistada vangistusega, jättes selle tingimisi täimisele pööramata. Karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Arvestades

§ 74

lg.-3 sätestatut, saab koos käitumiskontrollile allutamisega karistusest tingimuslikult vabastada vaid neid isikuid, keda on karistatud vangistusega kolmeks aastaks. Käesolevas asjas näeb

§ 214

lg.2 sanktsioonina ette vangistuse neljast kuni kaheteist aastani, seega ei ole süüdistatavate puhul

§ 74

kohaldamine võimalik ning seetõttu tuleb kõne alla üksnes reaalse vangistuse kohaldamine. 14 Võttes arvesse, et kannatanule füüsilisi kannatusi ei tekitatud, samuti seda, et kannatanu perekond on reaalselt ohust puutumata, määrab kohus vangistuse miinimumajas. Kohus juhindub KrMS §§ 311- 315 sätetest. Piret Liivo Kohtunik Mati Sülluste Rahvakohtunikud Inge Aluve 15