4-08-9603 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22.mai 2009.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja Kohtunik Karin Olentšenko Väärteoasi Risicum Capital Estonia OÜ k

§ 18

lg 4 on võimalik tõlgendada viisil, et 1000-kroonise kiirlaenu puhul võib kalduda kõrvale RTRTS § 15 lg 1 sätestatud isikusamasuse tuvastamisest isikuga samas kohas viibimise teel. Väikelaenu ülekandmiseks panga poolt eelnevalt tuvastatud isiku kontole ei pea selle isikuga täiendavalt kohtuma. Risicum lähtus RTRTS-st tulenevate hoolsusnõuete kohaldamisel kiirlaenusuhte iseloomust ja rahapesu/terrorismi rahastamise riski puudumisest, samuti enda ärivaldkonna spetsiifikast. 1000-kroonise kiirlaenu andmine ülekandega laenutaotleja enda pangakontole ei sisalda rahapesu ega terrorismi rahastamise riske, mis on isikusamasuse tuvastamise viisi valikuõiguse teostamisel määrav. Sisuliselt on otsusega Risicumi karistatud topeltisikukontrolli tegemata jätmise eest, seda aga tegema ei pea. Sündmus, millega seoses Risicumi karistati, toimus enne Rahandusministri 03.04.2008.a määruse nr 11 „Rahapesu ja 4 terrorismi rahastamise väikese riski kriteeriumid, mille korral võib hoolsusmeetmeid kohaldada lihtsustatud korras“ vastuvõtmist ning jõustumist. Alli Sova’le ei tekitanud kahju mitte Risicum, vaid Hansapank, kes andis Anni Orav’ale Alli Sova internetipanga koodid ja väljastas pangakaardi, mille abil sai Anni Orav Alli Sova arvelduskontolt raha välja võtta. Kui kohus siiski peaks leidma, et Risicum on RTRTS nõudeid rikkunud, siis on väärteo asjaolude kirjelduses toodu otseselt tingitud 28.01.2008.a jõustunud uue RTRTS isikusamasuse tuvastamist puudutavate nõuete mitmeti mõistetavusest. Risicumi keelueksimus oli vältimatu, mistõttu on tema karistamine süü puudumise tõttu välistatud. Lisaks on RTRTS § 57 lg 2 karistusnormina ebaselge, mistõttu isiku karistamine nimetatud sätte alusel on lubamatu ja norm rikub PS § 10 tulenevat õigusriigi põhimõtet. Risicumi karistamine rahatrahviga summas 250 000 krooni ei ole kooskõlas KarS § 56 lg 1, otsuses ei ole põhjendatud, millised asjaolud määratlesid Risicumi süü liigi (otsene tahtlus) ja suuruse. Kohtuväline menetleja ei ole arvestanud kergendavate asjaoludena seda, et Risicum sai alles 23.05.2008.a teada RTRTS § 15 lg 1 kitsendavast tõlgendusest ning seejärel lõpetas koheselt kiirlaenude andmise, samuti et süükspandav sündmus toimus vaid 3 nädalat pärast oluliste ja mitmetimõistetavalt sõnastatud muudatuste jõustumist. Kohtuistungitel jäid kaebaja esindajad kaebuse juurde, palusid selle rahuldada. Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuväline menetleja esitas kaebusele kirjaliku vastuse, milles palus jätta kaebuse rahuldamata. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et Risicum on väärteo toime pannud ja et väärteomenetluses on järgitud kõiki väärteomenetluse norme, menetlus ei kuulu lõpetamisele ei VTMS § 29 lg lp 1 ega § 30 lg l p 1 alusel, esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Risicum pidi alates RTRTS jõustumisest 28.01.2008.a viima oma tegevuse sellega kooskõlla. Kuna Risicum seda ei teinud vaid jätkas tegevust ning soodustas sellega kuritegevust, puuduvad asjas karistust kergendavad asjaolud. Asjaolu,

§ 57

lg 2 on kaebaja jaoks karistusnormina ebaselge, ei anna menetlejale võimalust seda kehtivat normi kohaldamata jätta. Kuni kohus või seadusandja ei ole tunnistanud RTRTS § 15 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks või kehtetuks, tuleb sellest tulenevaid tingimusi täita ja mittetäitmisel kaasneb vastutus vastavalt RTRTS §

1. Hinnangu andmine põhivabaduste piiramise proportsionaalsuse kohta ei kuulu kohtuvälise menetleja pädevusse. RTRTS sätestatud nõuded kehtivad kõigile ühtemoodi kuni seadusandja või kohus ei ole tunnistanud neid kehtetuteks või põhiseadusega vastuolus olevaks. Tallinna Ringkonnakohtu 17.09.2008.a määruse kohaselt haldusasjas nr 3-08-1322 on tegemist kaalumist mittevõimaldava ning selge sättega, küsimust normi õiguspärasusest ei ole võimalik lahendada käesoleva väärteoasja raames. Väärteootsus ei ole tehtud Paavo Kettunen’i suhtes, vaid juriidilise isiku Risicum Capital Estonia OÜ suhtes. Et Risicumi esindas menetluses P. Kettunen, oli Risicum’i enda otsus. Risicum oleks pidanud järgima RTRTS sätteid olenemata panga töötaja eksimusest. Paavo Kettunen kui üks juhatuse liikmetest pidi koos teiste juhatuse liikmetega viima ettevõtte tegevuse vastavusse kehtiva seadusandlusega. Risicum sai lähtuda RTRTS § 17 lg 3 ja § 18 lõigetes 1-4 üksnes koos rahandusministri 03.04.2008.a määrusega nr
2. Risicum kehtestanud määruses nõutava korra alles 26.05.2008.a juhatuse otsusega, seega enne selle otsuse olemasolu ei olnud neil võimalik 5 SMS-laenu pakkumisel kohaldada ka hoolsusmeetmeid lihtsustatud korras isikusamasuse tuvastamisel. Kehtiva seadusandluse kohaselt ei saanud klienti Risicum’i eest identifitseerida Hansapank, laenuandja vastutust isikusamasuse tuvastamata jätmise eest või isikusamasuse tuvastamisel panna ei saa panna kolmandale isikule. Kuna laenu väljastas Aili Sova’le läbi internetipanga just Risicum ning AS-1 Hansapank puudus õigus kontole laekunud laenusummat mitte väljastada või selle välja võtmist takistada, ei saanud keegi teine peale Risicum’i Aili Sova’le kahju tekitada. Risicum ei olnud vältimatus keelueksimuses, kuna ettevõttel peab endal olema ülevaade tema tegevusalal kehtivast seadusandlusest ning ta peab juhinduma ja järgima oma tegevuses seadusega kehtestatud tingimusi. Ei saa väita, et Risicum oli keelueksimuses ning seetõttu süü puudub ning karistamine on välistatud, kuna kaebuse esitaja ise on oma kaebuses mitmel korral viidanud RTRTS seaduseelnõu seletuskirjale, seega oli Risicum teadlik, millised tingimused SMS laenuandjatele uue seadusega kehtestatakse ning pidi mõtlema töö ümberkorraldamisele ettevõttes. Nii Risicum’i suhtes tehtud Tallinna Halduskohtu 10.07.2008.a kohtumääruses haldusasjas nr 3-08-4322 kui Tallinna Ringkonnakohtu 17.09.2008.a kohtumääruses haldusasjas nr 3-081322 on kohus jõudnud järeldusele, et isikusamasuse tuvastamise kohustuse täitmata jätmine toob kaasa väärteokaristuse vastavalt RTRTS §-le
3. Jättes tema enda kohta tehtud kohtulahenditele viitamata, on kaebuse esitaja püüdnud viia kohut eksimusse. Määratud karistus on õige, kuna kohtuväline menetleja määras karistuseks vaid poole lubatavast määrast, väiksema karistuse kohaldamine ei avalda piisavat mõju, et edaspidi järgitaks RTRTS tulenevaid nõudeid isikusamasuse tuvastamise kohta. Avalik huvi menetluse suhtes seisneb finantssektori kui terviku usaldusväärsuse säilitamise vajaduses. Kohtuistungil jäi kohtuvälise menetleja esindaja kirjalikus vastuses väljendatud seisukohtade juurde. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja kaitsjad ja kohtuvälise menetleja esindaja, uurinud kõiki väärteoasja materjale, asub seisukohale, et Risicum Capital Eesti OÜ kaitsjate poolt esitatud kaebus kuulub rahuldamisele ja väärteomenetlus lõpetamisele VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. VTMS § 123 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. KarS § 14 lg 1 kohaselt vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud juriidilise isiku organi liikme, juhtivtöötaja või (alates
4. juulist 2008.a kehtivas karistusseadustiku sõnastuses) pädeva esindaja poolt juriidilise isiku huvides. Vastavalt KarS § 2 lg 2 on karistatav vaid tegu, mis vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja mille toimepanemises on isik süüdi. Seetõttu saab juriidiline isik vastutada süüteo toimepanemise eest üksnes juhul, kui tema organi, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises esinevad kõik nimetatud deliktistruktuuri elemendid ning kui tuvastatakse, et see füüsiline isik tegutses seejuures juriidilise isiku huvides. Kõiki neid seisukohti on Riigikohus oma lahendites korduvalt sõnaselgelt väljendanud (nt asjades nr 3-1-1-7-04, nr 3-1-1-82-04). 6 Vastavalt VTMS § 87 on kohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega, mis tähendab eelkõige seotust väärteoprotokolli märgitud teokirjeldusega. Vastav nõue tuleneb ka VTMS § 69 lg 2 p 1, mille kohaselt tuleb väärteoprotokollis märkida väärteo lühike kirjeldus. Nimetatud nõude eesmärk on tagada, et juba väärteoprotokollist nähtuks, milles menetlusalust isikut süüdistatakse ja millest lähtuvalt väärteoprotokolli koostaja leiab, et väärteokoosseis on täidetud. Ka seda, et vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse (süüdistuse sisu), on Riigikohus korduvalt märkinud (nt asjas nr 3-1-1-80-06). Seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmise kui süüteo puhul on tegemist tegevusetusdeliktiga. Tegevusetusdelikti korral peab väärteoprotokollis nõutavast teokirjeldusest nähtuma nii konkreetse füüsilise isiku kohustus nõutava teo tegemiseks, nõutav tegu, mille ta tegemata jättis ja see, millises vormis oli täidetud subjektiivne koosseis (Riigikohtu lahendid nt asjades 3-1-1-43-08, nr 3-1-1-84-07, nr 3-1-1-4-06). Lisaks sellele, et tegevusetusdelikti korral peab süüdistuse sisu arusaadavuseks olema väärteoprotokollis kirjeldatud tegu, mida menetlusalune isik oleks pidanud tegema, tuleb Riigikohtu praktika kohaselt väärteoprotokollis näidata ja põhistada ka selle teo eeldatavust (nt asjas nr 3-1-1-8006). See tähendab, et väärteoprotokollis peab kajastuma, kas isikul oleks see temalt nõutav tegu ka reaalselt võimalik teha olnud. Juriidilise isiku väärteoasjas peab selline eeldus olema seotud otseselt selle füüsilise isikuga, kelle tegevuse (tegevusetuse) kaudu juriidilise isiku suhtes väärtegu menetletakse. RTRTS § 57 lg 2 näeb ette juriidilise isiku vastutuse isikusamasuse tuvastamise kohustuse täitmata jätmise eest. Isikusamasusse tuvastamise kohustuse näeb ette RTRTS § 15 lg 1, mille kohaselt tuleb krediidiasutuses või finantseerimisasutuses konto avamisel või muu teenuse esmakordsel kasutamisel isiku poolt, kellega krediidiasutusel või finantseerimisasutusel ei ole ärisuhet, tehingus osaleva või teenust kasutava isiku isikusamasus tuvastada, viibides isiku või tema esindajaga samas kohas. Kuna käesolevas asjas on tegemist Risicum Capital Estonia OÜ kui juriidilise isiku väärteoasjaga, peab väärteoprotokollist nähtuma juriidilise isiku organi konkreetse liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja (kelleks antud juhul on märgitud juhatuse liige Paavo Niilo Johannes Kettunen) koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu, mis toob kaasa juriidilise isiku vastutuse, samuti põhjendus, miks kohtuväline menetleja loeb tegemata tegu just selle füüsilise isiku kohustuseks ja millest järeldub, et just temal oli see konkreetne tegu võimalik ka reaalselt teha. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas väärteoprotokoll osundatud nõuetele ei vasta. Protokolli rikkumise kirjelduse osa esimesest 13 reast koosnev esimene lause moodustab sisuliselt vaid RTRTS § 57 lg 2 normi ümberkirjutuse, millesse on põimitud Risicum Capital Eesti OÜ ja Paavo Niilo Johannes Kettunen’i isikuandmed ning Risicum Capital Eesti OÜ põhikirja p 4.1 ja ÄS § 181 lg 1 ja RTRTS 15 lg 1 tekst koos Anni Orav’a käitumise kirjeldusega. Ka järgmised kolm lauset sisaldavad vaid Anni Orav’a käitumise kirjeldust, millele järgneb sellise käitumise tagajärje kirjeldus. Kokkuvõtlikult nähtub väärteoprotokollist, et Risicum’i juhtivtöötaja Paavo Niilo Johannes Kettunen’i väärtegu seisneb juriidilise isiku Risicum Capital Estonia OÜ huvides 28.01.2008.a jõustunud RTRTS § 15 lg 1 tuleneva isiku tuvastamise nõude täitmata jätmises, mis võimaldas Anni Orav’al Hansapanga pangalingi kaudu Aili Sova’na esinedes taotleda 18.02.2008.a 1000 krooni laenu ja võtta saadud laen ASarvelt ka välja. Samuti võib protokolli mõista viisil,

§ 15lg 7 1 nõude rikkumine käesolevas asjas seisnes Anni Orav’aga 18.02.2008.

a kell 10:51 vahetult samas kohas viibimata jätmises. Vaidluse all ei ole asjaolu, et väidetava väärteo toimepanemise ajal oli Risicum Capital Estonia OÜ võrdse (piiramata) esindusõigusega juhatuse liikmeid, kelle omavaheline ühinguga seotud tegevuse, pädevuse ja vastutuse jaotus oli reguleerimata, kolm - Tim Johannes Olin, Paavo Niilo Johannes Kettunen ja Timo Juhani Kulmala. Väärteomenetluses osales Risicum’i esindajana neist Paavo Niilo Johannes Kettunen. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-43-08 p 9.1 tuleneb üheselt, et tööülesannete jaotus (või selle puudumine) juhatuse liikmete vahel on väärteoasja lahendamiseks oluline faktiline asjaolu, mis tuleb märkida teokirjeldusse ja tõendada asja arutamise käigus. Karistusõiguses kehtiva individuaalvastutuse põhimõtte järgimiseks on tähtis, et juriidilise isiku vastutuselevõtmisel selgitataks välja isik, kes vastutab konkreetse kohustuse täitmise eest. Seega tuleb kindlaks teha ka seda, kuidas olid asjassepuutuvad ülesanded jagatud juhatuse liikmete ja teiste töötajate vahel, mis võimaldab anda hinnangut menetlusalusele isikule etteheidetavale teole. Käesolevas asjas ei nähtu väärteoprotokollist, miks oli Risicum Capital Eesti OÜ puhul RTRTS § 15 nõuetele vastav käitumine kolmest juhatuse liikmest eeldatav just Paavo Niilo Johannes Kettunen’ilt ning milline oleks olnud just temalt eeldatud RTRTS § 15 lg 1 kohustusele vastav tegu. Samuti ei nähtu protokollist, kas ja kuidas tal oleks olnud objektiivselt võimalik nõuetekohaselt käituda ning millest tuleneb väide Risicum Capital Estonia OÜ huvides tegutsemise kohta. Ainuüksi asjaolust, et Paavo Niilo Johannes Kettunen osales väärteomenetluses Risicum’i seadusliku esindajana, tema tegevuses väärteokoosseisule vastavate elementide esinemist järeldada ei saa ja see ei tähenda, et just sama juhatuse liige oleks toime pannud juriidilisele isikule süüksarvatava teo. Samuti ei nähtu protokollist mistahes asjaolusid, mille põhjal saaks teha järeldusi väärteokoosseisu subjektiivsete tunnuste esinemise suhtes. Väärteoprotokolli puuduste tõttu tuleb asuda seisukohale, et kohtuväline menetleja ei ole kontrollinud protokollis osundatud füüsilise isiku käitumise vastavust tegevusetusdelikti karistatavuse eeldustele. Selline puudus väärteoprotokollis on vaadeldav väärteomenetluseõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa vaidlustatud kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise. Kohtumenetluses Paavo Niilo Johannes Kettunen’i tegevust, mille kaudu pani Risicum kohtuvälise menetleja hinnangul toime RTRTS § 57 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo, võrreldes väärteoprotokolliga täiendavalt avada ei saa. Kuna käesolevas asjas ei ole väärteoprotokollis juriidilise isiku karistamise eelduseks olevaid asjaolusid ära näidatud ning seda puudust ei ole võimalik kohtumenetluses kõrvaldada, tühistab kohus vaidlustatud otsuse ja lõpetab Risicum’i suhtes väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kuna väärteomenetlus tuleb lõpetada juba ainuüksi seetõttu, et asjas ei ole võimalik tuvastada Risicum’i käitumises väärteo tunnuseid, ei pea kohus vajalikuks käsitleda teisi kaebuses esitatud väiteid. Vaidlustatud otsuse tühistamise tõttu VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ei lahenda kohus kaebuse esitaja alternatiivset, menetluse VTMS § 30 lg 1 alusel lõpetamiseks esitatud nõuet. Kaebuse esitaja kaitsjad on esitanud taotluse valitud kaitsjatele makstud tasu väljamõistmiseks riigieelarvest summas 187 062.50 krooni. Makstud tasu hõlmab suhtlemist ja kohtumisi kliendiga, väärteoasja toimikuga tutvumist Põhja Politseiprefektuuris, tõendite 8 kogumist ja analüüsi, vastulause koostamist ja esitamist kohtuvälisele menetlejale, Põhja Politseiprefektuuri 15.09.2008.a otsuse analüüsi, ja sellele kaebuse koostamist, taotluse esitamist täiendava tõendi esitamiseks kohtule, kohtuistungiks ettevalmistamist ja esindamist. Kaitsjad on seisukohal, et menetlusaluse isiku kantud kaitsjatasu hüvitamine vajalik ja mõistlik ning vastab väärteoasja keerukusele arvestades asjaolusid, et väärteoasjas toimub vaidlus mh küsimuses, mis võib olla aluseks menetlusaluse isiku tulevikus kriminaalvastutusele võtmisel; rahapesu- ja terrorismi tõkestamise alane õiguslik regulatsioon on ebaselge, sh puudub kindel ja väljakujunenud kohtupraktika isikusamasuse tuvastamise kohustuse sisu ja rikkumise küsimustes; väärteoasjas tuli karistusnormi viitelisuse tõttu käsitleda RTRTS-i mitmeid sätteid, mis kogumis menetlusalusele isikule kohtuvälise menetleja poolt süükspandava teoga nõudsid põhjalikku, mh seaduseelnõude seletuskirjade, juhendmaterjalide jms analüüsi ning käsitleda uusi õigusküsimusi; tulenevalt kohtuvälise menetleja otsuses esitatud ebaõigetest põhjendustest pidi menetlusalune isik täiendavalt koguma ja esitama tõendeid otsuses esitatud väidete ümber1ükkamiseks. Taotlusele on lisatud advokaadibüroo Sorainen OÜ 28.10.2008 arve nr 2233/08EE, konto väljavõte arve nr 2233/08EE tasumise kohta ja advokaadibüroo Sorainen OÜ 18.02.2009 arve nr 198/09EE. Lahendades küsimust kaitsjatele makstud tasu suuruse mõistlikkusest arvestab kohus väärteoasja keerukust ning kaitsjate poolt seoses väärteomenetlusega tehtud töö mahu vajalikkust ja põhjendatust. Kohus ei nõustu kaitsjate väitega, et mõistlikuks saab igal juhul lugeda tasu, mis jääb samasse suurusjärku menetlusalusele isikule väärteo eest mõistetava maksimaalse rahatrahviga. Kaitsjate vastav väide on vaid osa Riigikohtu seisukohast kaitsja tasu mõistlikkuse hindamiskriteeriumite kohta. Kaitsjad on jätnud tähelepanuta, et Riigikohus on korduvalt, sh juriidilise isiku väärteoasjades, sidunud kaitsja tasu suuruse mõistlikkuse kriteeriumi väärteo eest füüsilisele isikule mõistetava maksimaalse rahatrahvi suurusjärguga (nt asjades nr 3-1-164-07 ja 3-1-1-131-04). Seega ei saa kohus lähtuda käesolevas asjas kaitsjate tasu põhjendatuse hindamisel RTRTS § 57 lg 2 sanktsioonis ette nähtud juriidilisele isikule ette nähtud maksimaalse rahatrahvi suurusest. Samas ei pea kohus võimaliku mõistliku õigusabitasu ülemmääraks aga ka RTRTS § 57 lg 1 ette nähtud maksimaalselt võimalikku trahvimäära, mis on 300 trahviühikut ehk 18 000 krooni. Arvestades RTRTS § 57 1. ja 2. lõikes ette nähtud karistuste maksimaalmäärade enam kui 27-kordset vahet (500 000 krooni ja 18 000 krooni) ei saa lugeda põhjendatuks käsitlust, mille kohaselt on füüsiliste ja juriidiliste isikute sisuliselt samakoosseisuliste väärtegude menetlustes loogiline samasuur põhjendatud õigusabitasude vahe. Samas on ilmne, et teatud määral kaitsjate tegevus ja töö maht juriidilise isiku väärteoasjas tõepoolest võrreldes füüsilise isiku väärteoasja menetluses osalemisega erineb (ja on reeglina suurem). Kohus leiab siiski, et hoolimata väärteoasja keerukusest ja mahukusest ning kõigist kaitsjate poolt kaitsja tasu hüvitamise taotluses esile toodud argumentidest ei saa lugeda kaebaja kantud õigusabikulusid põhjendatuks summas 187 062.50 krooni. Kaitsja tasu hüvitamise taotluse kohaselt hõlmab tasustatud töö mh ka vastulause koostamist ja esitamist, samas esitatud tõenditest nähtub 187 062.50 kroonine tasu üksnes 17.0917.10.2008.a ja 09.01.-18.02.2009.a osutatud õigusabiteenuse eest. Vastulause on Põhja Politseiprefektuuris registreeritud 02.09.2008.a Vaatamata asjaolule, et tegemist on keskmisest keerukama õigusvaidlusega, milles kaebaja on oma argumente pärast vastulause esitamist täiendanud, nähtuvad kaebuse põhiseisukohad siiski juba väärteoprotokollile 9 esitatud vastulausest. Kohtumenetluses üllatuslikke ja täiendavat reageerimist vajavad asjaolusid selgunud ei ole. Seega ei loe kohus pärast vastulause esitamist asjas täiendavalt 52,95 tunni jooksul tehtud töö eest tasutud 187 062.50 krooni riigieelarvest väljamõistmist põhjendatuks. Kohus arvestab põhjendatud tasu suuruse hindamisel ka asjaoludega, et kohtule ei ole esitatud kaitsjate tööaja arvestust 52,95 tunni kohta, samuti õigusabitasu arvestusliku tunnihinna suurust. Kohus on seisukohal, et VTMS § 23 alusel kuulub põhjendatud õigusabikuluna Risicum’ile hüvitamisele 45000.- krooni, mida kohus peab arvestades vaidluse olemust ja väärteomenetluse lõpetamise asjaolusid piisavaks ja mõistlikuks tasuks asjas tarviliku kvalifitseeritud õigusabi eest. Kohtunik 10