1-09-8152/3

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. september
2. a Kriminaalasja number 1-09-8152 Kohtukoosseis Paavo Randma Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. augusti
4. a otsus Oleg Fjodorovi süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2, § 199 lg 2 p-de 7,8,9, § 331 järgi, kokkuleppemenetluses Oleg Fjodorov Apellatsiooni esitaja Resolutsioon Oleg Fjodorovi apellatsioon jätta läbi vaatamata Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Harju Maakohtu
6. augusti
7. a otsusega tunnistati Oleg Fjodorov kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 184 lg 2 p 2, § 199 lg 2 p-de 7,8,9 ja § 331 järgi ja mõisteti talle KarS § 64 lg 1 alusel karistuseks vangistus pikkusega kolm aastat. Kohtuotsusega mõisteti süüdistatavalt kannatanu U. N. kasuks välja 5250 krooni ja kannatanu R. T. kasuks 5707 krooni.
8. Maakohtu otsuse peale esitas O. Fjodorov apellatsiooni, milles ta vaidlustab temalt välja mõistetud tsiviilhagisid. Apellatsioonis palutakse hagisummasid vähendada või „leida mingi muu võimalus“, kuivõrd apellandi kinnitusel ei ole tal võimalik tsiviilhagisid tasuda. 1 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9. Käesolev kriminaalasi on lahendatud kokkuleppemenetluses, mis seab teatud piirangud kohtuotsuse apelleerimisele. Kriminaalmenetluse seadustiku § 318 lg 3 p 4 sätestab, et apellatsiooni ei saa esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, välja arvatud juhul, kui on tegemist KrMS
10. peatüki
11. jao ehk kokkuleppemenetluse sätete rikkumisega. Seejuures on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud seisukohale, et kui kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonis pole osutatud ühelegi Kriminaalmenetluse seadustiku
12. peatüki
13. jao sätete rikkumisele, tuleb apellatsioon jätta KrMS § 326 lg 2 ls 1, § 323 lg 2 p 2 ja § 318 lg 3 p 4 alusel läbi vaatamata (RKKKo 3-1-1-38-06, p 9).
14. Seejuures on Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitanud täiendavalt veel järgmist. Nimelt ei pea KrMS §-st 245 lähtuvalt sõlmitud kokkulepe hõlmama asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega ning kriminaalmenetluse kuludega, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise ulatusega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1 p-dest 13, 14 ja 11 tulenevalt ning § 248 lg 1 p-s 4 sätestatut arvestades ei tohi neid küsimusi jätta märkamata ka kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust tehes. Ja omakorda: kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest (RKKKo 3-1-1-52-07, p 7).
15. Apellatsioonis, mille on esitanud O. Fjodorov, ei ole viidatud ühelegi kokkuleppemenetlust reguleeriva Kriminaalmenetluse seadustiku sätte rikkumisele. Samuti leiab kriminaalkolleegium, et süüdistatavalt tsiviilhagide välja mõistmine ei ole toimunud n.ö üllatuslikult, st kokkuleppemenetluse sätteid rikkudes. Kannatanutele põhjustatud varaline kahju on olnud kestvalt kriminaalmenetluse esemeks, sh ka kokkuleppe sõlmimise sisuks. Juba süüdistusaktis on märgitud kuritegudega kannatanutele tekitatud kahju laad ja ulatus; edasiselt on
16. juulil
17. a sõlmitud kokkuleppe (tlk 87 jj) osiseks saanud ka kohustus hüvitada kannatanutele tekitatud kahju (tlk 89) ja seda just otsuse p-s 1 nimetatud suuruses. Süüdistatav on kinnitanud kaitsja juuresolekul enda allkirjaga, et ta soostub kõnealuse kokkuleppega, sh ka kannatanutele põhjustatud kahju hüvitamisega (tlk 89). Seega on kokkuleppe osiseks olnud ka tsiviilhagide rahuldamine, mille suurust O. Fjodorov nüüd vaidlustab. Kokkulepe on teistkordselt avaldatud kohtuistungil, kus O. Fjodorov kinnitab, et ta on kokkuleppest aru saanud ning ta nõustub sellega; sellele eelnevalt on prokurör avaldanud ka kokkuleppe sisu, s.o ka O. Fjodorovilt välja mõistetavate tsiviilhagide osas (tlk 91-92). Seejuures on kohus lasknud süüdistataval kirjeldada kokkuleppe sõlmimise ajaolusid, tegemaks kindlaks, kas O. Fjodorov on väljendanud enda tõelist tahet. O. Fjodorov kinnitab ka siis, et kokkuleppega on ta nõustunud vabatahtlikult ning selles on ta väljendanud enda tõelist tahet. Kohtus avaldatud kokkuleppe vastavust varasemale kokkuleppele kinnitab seejuures ka süüdistatava kaitsja. Seega on O. Fjodorov olnud kestvalt teadlik, et süüdimõistva kohtuotsusega kaasneb vältimatult ka kannatanutele põhjustatud kahju väljamõistmine, mistõttu ei saa rääkida kokkuleppemenetlust reguleerivate sätete rikkumisest ka käesoleva otsuse p 4 tähenduses.
18. Seetõttu tuleb juhindudes KrMS § 318 lg 3 p-st 4, § 323 lg 2 p-st 2 ja § 326 lg 2 ls-st 1 jätta O. Fjodorovi apellatsioon läbi vaatamata. Paavo Randma 2