4-09-14671/6

4-09-14671 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november 2009.a, Tallinn Väärteoasja number 4-09-14671 (2373,09,003755) Kohtunik Sten Lind Kohtuistungi sekretär Kertu Hanni Väärteoasi Tiit Mikiveri kaebus Põhja Politseiprefektuuri 16.07.
2. a otsuse peale Tiit Mikiveri väärteoasjas LS § 7422 lg 2 järgi, taotlusega otsus tühistada. Menetlusalune isik: Tiit Mikiver (ik 35903140219; Eesti Vabariigi kodanik; elukoht xxx; töökoht AS T ) Kohtuväline menetleja Põhja Politseiprefektuuri esindaja Triinu Riigor RESOLUTSIOON Juhindudes VTMS § 132 p 1 ja § 133-135 Jätta kaebus rahuldamata ja Põhja Politseiprefektuuri 16.07.
3. a otsus Tiit Mikiveri väärteoasjas LS § 7422 lg 2 järgi muutmata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooniõiguse kasutamiseks tuleb sellest otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest (see on hiljemalt 13.11.2009.a). Menetlusalune isik saab vastavalt VTMS §-le 155 ja 156 esitada kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajja 30 (kolmekümne) päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kantseleis menetlusosalistele tutvumiseks kättesaadav.
4. Tiit Mikiverile koostati 26.06.
5. a väärteoprotokoll selle kohta, et ta samal päeval kell 16:56, juhtides sõiduautot Ford Tourneo, ületas Tallinn-Paldiski mnt
6. kilomeetril lubatud sõidukiirust 28 km/h võrra. Nimelt oli auto kiirus 90 km/h alas 122+/-4 km/h. Põhja Politseiprefektuuri 16.07.
7. a otsusega karistati T. Mikiveri kirjeldatud teo eest LS § 7422 lg 2 järgi 20 trahviühiku (1200 krooni) suuruse rahatrahviga.
8. T. Mikiver esitas Põhja Politseiprefektuuri otsuse peale kaebuse, milles taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist. Kaebuses väitis T. Mikiver, et ei ole kiirust ületanud. Ta sõitis
9. juunil
10. a Tallinnast Keila poole. Teetööde tõttu olid teel tihedalt 70 km/h piirangu alad. Hüüru sillast alates sõitis ta VAZ 2105 taga, mille kiirus oli püsivalt 70 km/h. Vääna-Posti ristmiku juures olnud 70 km/h piiranguala lõppedes otsustas ta mööda sõita. Kaebuse esitaja leidis, et politseiametnik hakkas mõõtmise paigast teele jooksma juba enne seda, kui tema auto vastassuunavööndisse jõudis. Kuna tema auto oli sel ajal teise, 70 km/h sõitva auto taga, ei saanud ta sõita kiirusega 122 km/h. Ka ei ole auto võimeline kiirendama 122 km/h-ni selle aja jooksul, mis kulus vastassuunavööndisse keeramiseks.
11. Kaebuse esitaja on tema väidetava sõidukiiruse vaidlustanud argumendiga, et tema auto tehnilised näitajad ei võimalda intensiivset kiirendamist, mistõttu ei saa olla tegemist tema auto kiirusega. Kontrollimaks võimalikke vigu kiiruse mõõtmisel, kuulas kohus istungil üle nii kiirust mõõtnud kui temaga koos patrullis olnud politseiametniku. Politseiametnike sõnul mõõdeti lähenevate sõidukite kiirust, s.o seade oli režiimis, mis fikseeris üksnes lähenevate sõidukite kiiruse. Kummagi politseiametniku ütluste kohaselt ei olnud mõõtmise ajal kaebuse esitaja autost ja möödasõidetavast autost eespool, s.o politseiautole lähemal teisi samas suunas liikuvaid sõidukeid. Samuti kinnitas kiirust mõõtnud politseiametnik, et enne kiirust mõõtma asumist testiti seadet helihargiga. Vastava testi näeb ette ka kasutusjuhend. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt oli seade töökorras. Kohtuvälise menetleja esindaja esitas kohtuistungil mõõteseadme taatlustunnistuse ja mõõtja pädevust kinnitava tunnistuse. Seega on täidetud mõõteseaduse § 5 lg 1 nõuded ja mõõtetulemus tuleb lugeda õigeks. Seda, et seade oli töökorras, näitab ka asjaolu, et üks tablool olnud kiirustest – 72 km/h – vastas ka kaebuse esitaja hinnangul selle auto kiirusele, millest ta mööda sõitis. Samuti ei saanud olla tegemist varem lukustatud teiste autode kiirusega, kuna kiirust mõõtnud politseiametniku selgituste kohaselt ei olnud kiirused lukustatud, vaid kiirused jäid tabloole pärast päästiku vabastamist. Mõni aeg pärast päästiku vabastamist kustuvad näidud tabloolt automaatselt. Sellekohased ütlused on kooskõlas Stalker II MDR kasutusjuhistega. Juhise lk 22 kohaselt on kiirema objekti jälgimise režiimis seadme tabloo vasakus aknas tugevaima peegelduse andva auto kiirus ja keskmisesse aknasse kiiremini liikuva sõiduki kiirus. Kiirema sõiduki kiiruse näidu saab lukustada aga alles siis, kui selle saadetud peegeldus muutub tugevaimaks (kiirem auto jõuab teisest ette) ja selle näit ilmub tabloo vasakusse aknasse. Käesoleval juhul on ka kaebuse esitaja kinnitanud, et tablool oli kaks näitu – 72 ja
12. Seega on alust uskuda kiirust mõõtnud politseiametniku väidet, et kiiruse näidud ei olnud lukustatud, vaid ta lihtsalt vabastas päästiku.
13. Seoses väitega, et nimetatud autoga ei olekski olnud võimalik saavutada möödasõidul sellist kiirust, märgib kohus järgmist. Internetis avalikult kättesaadavate „Fordi“ tarbesõidukite kataloogide andmetel on 66 kW Ford Tourneo kiirendus 80-120 km/h tehase andmetel 16,2 s. Kuna tegemist on vabalt kättesaadava infoga, võib selle lugeda üldteada asjaoluks ja seda ei ole vaja eraldi tõendada. Seega tuleb ilmselgelt nõustuda kaebuse esitajaga selles, et tegemist ei ole hea kiirendusvõimega autoga. Samas tuleb arvestada sellega, et halvema kiirendusega autoga kulub ka möödasõidule kauem aega ning on usutav, et möödasõidu kiiremaks lõpetamiseks ja oma suunavööndisse naasmiseks kiirendatakse nii palju, kui võimalik. Sellest tulenevalt ei ole välistatud see, et möödasõidu lõpufaasis võis auto saavutada maksimaalkiiruseks ligi 120 km/h. Sellega langevad kokku kiirust mõõtnud politseiametniku ütlused, mille kohaselt radari tablool olnud kiirus 122 km/h mõõdeti just möödasõidu lõpus. Täpsete arvutuste tegemine tõestamaks, et seadme näit ei saanud vastata kaebuse esitaja auto kiirusele, ei ole võimalik, kuna andmed selle kohta, milline täpselt oli kaebuse esitaja auto kiirus möödasõidule asumisel ja kui kaua möödasõit kestis. Mis puutub auto „intensiivsesse kiirendamisse“, siis kohtuistungil selgitas tunnistaja Andrei Pantšenko, et üks auto suurendas kiirust, et teisest mööda sõita. Sellest järeldab kohtunik, et märke „kiirendas intensiivselt“ all ei mõelnud protokolli täitnud ametnik mitte niivõrd seda, et kiirendus oli järsk, vaid seda möödasõidu käigus mööda sõitva auto kiirus tõusis, s.o kiirus ei olnud sama suur juba enne möödasõidu algust. Kokkuvõtvalt märgib kohus, et kuna puudub vaidlus selles, milline oli näit kiirusmõõteseadme tablool ning kohtule esitatud tõendite kohaselt vastas seade mõõteseaduses esitatud nõuetele, tuleb lähtuda sellest näidust kui tõesest. Samuti puuduvad asjaolud, mis vastava näidu õigsuse veenvalt ümber lükkaks. Seega tuleb jätta kaebus rahuldamata. Sten Lind kohtunik