4-09-13073 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. oktoober 2009 a Tallinn Väärteoasja number 4-09-13073 (2373,09,003019) Kohtunik Märt Toming Kohtuistung

§ 7422

lg 3 järgi rahatrahviga 110 trahviühiku ulatuses, so 6600 krooni ja lõike 5 alusel lisakaristusega juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Istungil osalenud isikud Menetlusalune isik: Kaupo Kaup, ik: 38501024716, elukoht: xxx. Kaitsja: Siiri Verrev RESOLUTSIOON 1. Jätta Kaupo Kaup kaebus Põhja Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklusmeentlustalituse vanemkonstaabli Hannes Küünarpuu 17.06.2009 koostatud otsusele nr 2373,09,

§ 7422

lg 3 järgi rahatrahviga 110 trahviühiku ulatuses, so 6600 krooni ja lõike 5 alusel lisakaristusega juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklusmeentlustalituse vanemkonstaabli Hannes Küünarpuu 17.06.2009 koostatud otsus nr 2373,09,

§ 7422

lg 3 järgi rahatrahviga 110 trahviühiku ulatuses, so 6600 krooni ja lõike 5 alusel lisakaristusega juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata.

1. Vaidlustatud otsusega määratud lisakaristuse, so juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3 kuu möödumisel. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 23.10.
2. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg on 23.11.
3. Kui kohtuotsusele kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 24.11.
4. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklusmeentlustalituse vanemkonstaabli Hannes Küünarpuu 17.06.2009 koostatud otsusega nr 2373,09,003019 karistati Kaupo Kaupi LS § 7422 lg 3 järgi rahatrahviga 110 trahviühiku ulatuses, so 6600 krooni ja lõike 5 alusel lisakaristusega juhtimisõuguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et menetlusalune isik 29.05.2009 kella 20.45 ajal Kernu vallas Harju Maakonnas Ääsmäe-Haapsalu-Rohuküla mnt
5. kilomeetril juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega, mis ületas lubatud sõidukiiruse 55 km/h võrra, sõites kiirusega 156 +/- 11 km/h, millega menetlusalune isik rikkus LE § 124 p 2 nõudeid, pannes sellega toime LS § 7422 lg 3 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas Kaupo Kaup kaebuse, milles märgitakse, et esitas väärteoprotokolli kohtuvälise menetleja poolt märgitud e-kirja aadressil vastulause, kuid ilmnes, et see aadress osutus valeks ja tema vastulause adressaadini ei jõudnud. Nii kiirusemõõteseadme protokollist kui ka tunnistaja K.Sander ülekuulamise protokollis on märgitud kiiruse mõõtjaks ja väidetava rikkumise fikseerijaks vanemkonstaabel J Laaneväli. Tegelikkuses teostas kiirusemõõtmist patrullautos kõrvalistujana viibinud abipolitseinik K.Sander. Küsitav on kas abipolitseinikul on vastav pädevustunnistus. Kiiruse mõõtmise metoodika p 5 kolmanda lause kohaselt ei tohi kiirusemõõteseadme ja mõõdetava objekti vahel olla kiirele läbimatuid takistusi. Antud juhul kasutati mittestatsionaarset mõõteseadet, sõidukiirust mõõdeti läbi patrullauto esiklaasi. Küsitavaks asjaoluks on jällegi, kas sõidukiste kiirust on võimalik mõõta läbi auto esiklaasi selliselt, et võimalik veapiir jääb lubatud piiridesse, kuivõrd teatavastiesiklaas sisaldab lisaks klaasile silmale nähtamatut paksemat kaitsekilet ning tihtipeale erinevaid metalliühendeid. Tuginedes eeltoodule tuleb kohtuvälisel menetlejal esitada kiirusemõõteseadme tüübikinnitustunnistus, taatlustunnistus ning tegeliku mõõtja pädevustunnistus. Nimetatud tõendusmaterjale palub kaebuse esitaja kohtul kontrollida. Kohtuistungil jäi kaebuse esitanud isik kaebuse juurde ja lisas, et 29.05.2009 sõitis autoga Honda Civic Tallinnast Haapsalu suunas, tehes möödasõitu eessõitvast autost. Vastu sõitis eravärvides Toyota Corolla, mida juhtis vanemkonstaabel J.Laaneväli. Ise sõitis edasi ja taha ilmus sama sõiduk vilkuritega. Tõepoolest ületas kiirust, tunnistas viga koheselt. Kutsuti politseiautosse, koostati protokoll. Kiiruseks näidati 55 km/h üle lubatud 90 km/h. Otsusele läks järgi kuu aja pärast. Saatis vastulause e-aadressil, mis protokolli märgiti, kuid vastust ei tulnud. Otsust kätte saades avastas, et vastulauset kätte ei ole saadud. Vastualuses märkis ära, et ei võetaks ära juhtimisõigust, elukaaslasel on laps ja autot on vaja. Seda aga ei arvestatud. Politseile sõitis vastu kaks autot, kuid kumma kiirus fikseeriti, seda ei tea. Protokollile kirjutas alla lähtudes sellest, mida politsei ütles. Ees sõitis auto kiirusega alla 80 km/h. Tee oli puhas, ilm hea, nähtavus väga hea. Sõidab tihti Tallinna ja Haapsalu vahet, tema arust on sel teelõigul lubatud suurim kiirus 100 km/h. Märki ei näinud ja eksimus selles, et 100 km/h märk oli alles kilomeetri või kahe pärast. Sooritas möödasõitu, et mitte jääda kõrvale teisele eutole, vajutas gaasi juurde. Teine auto võinuks kiirendada, siis et oleks ohutu möödasõit. Tema ees sõitis veel üks auto ja et sellel ei tekiks mõtet ka mööda sõita. Kui ilmneb oht, tuleb möödasõit katkestada, kuid ohtu ei näinud. Jägis teed, spidomeetrit ei vaadanud. Eelmine karistus on seotud möödasõiduga. Tegi eelmisest karistusest järelduse, et edaspidi on 2 eeskujulik liikleja. Elukaaslase laps käib Liivaku lasteaias, elukaaslane alati ei saa töölt lapsele järele minna, on komandeeringutes. Ise töötab keretööde meitrina. Klientide autodega peab igapäevaselt sõitma. Tunnistaja J Laaneväli seletas, et oli alarmsõiduki roolis, abipolitseinik alarmsõiduki roolis olla ei või. Mõõtis kiirust, kõrvalistuja põlvedel on arvuti klaviatuur, sisestab sõidukite numbreid, milliseid kontrollitakse. Lukustas sõiduki kiiruse, andis mõõturi kõrvalistujale ja pööras sõiduki ringi. Ei vaidle vastu, et tema kiirus oli üle 100 km/h. Kui mõõtja sõiduki kiirus on vahemikus 101 kuni 135 km/h ja mõõdetava sõiduki kiirus on 136 kuni 170, siis on mõõtevõime +/- 11 km/h. Kui tema kiirus oli 100 km/h, siis võis võtta 1 astme võrra suurema eksimuse. On kohustus anda konkreetne meiliaadress kui on õigus esitada vastulauset. Tema teada andis korrektse meiliaadressi. Tunnistaja Kalev Sander seletas, et kiiruse fikseeris vanemkonstaabel J.Laaneväli. Kui suur oli kiirus, ei oska öelda, kiirus pidi olema väiksem kui möödasõitjal. Arvab, et kiiruse ületamist nägi vanemkonstaabel, mõlemad nägid. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et mõõtetulemus on Mõõteseaduse sätete kohaselt jälgitav, mõõtemetoodika nõudeid on järgitud ja seadet ei tohi kasutada kui mõõtja ja mõõdetava vahele jääb takistusi. Kui mõõteseadme ja mõõdetava vahele jääb takistus, siis välja kiirgunud raadiolaine ei peegeldu ja mõõteseade ei tööta, mistõttu ei kuvata ka näitu. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et mõõtmist teostas J.Laaneväli, rikkumist tõendavad kaebaja enda ütlused. Otsuse tegemisel on kahetsust arvestatud, kuid kohtuistungil ei kuulnud ühtegi väidet, mis selle siirust oleks tõendanud. Lisakaristus on õigesti kohaldatud, kuivõrd kaebuse esitanud isikut on korduvalt karistatud ning kui rahatrahvid ei suuda mõjutada, siis tuleb lisakaristust kohaldada. Tegu on tahtlik ja ei saa nõustuda väitega, et kaebuse esitanud isik on seaduskuulekam, kuivõrd teda on aasta jooksul kolmel korral karistatud. Kaebus tuleb jätta rahuldamata ja otsus muutmata. Kohus, kuulanud ära kaebaja selgitused, tunnistajate ütlused ja kohtuvälise menetleja arvamuse, samuti tutvunud väärteotoimiku materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Esitatud kaebuses on esialgselt seatud kahtluse alla mõõteseadme tüübikinnitus, mõõtja pädevus, seadme taatlemine ja mõõtemetoodika, seejärel on analüüsitud mõõtemetoodikast tulenevat mõõtevõimet ning leitud, et mõõtja sõiduki kiirus ei saanud nii suur olla. Peale selle on leitud, et tegelikult mõõtis kiirust hoopis abipolitseinik ning on küsitav kas abipolitseinikul on pädevustunnistus. Kahtluse alla seati ka asjaolu, kas läbi esiklaasi üldse on võimalik kiirusemõõteseadmega mõõta. Kohtuistungil esitas kohtuväline menetleja kaebuse esitanud isiku taotlusel tutvumiseks Eesti Akrediteerimiskeskuse tunnistuse erialase kompetentsuse kinnitamise kohta, mille kohaselt Eesti Akrediteerimiskeskus kinnitab, et Põhja Politseiprefektuur on hinnatud erialaselt pädevaks vastavalt Majandus- ja Kommunikatsiooniministri 06.10.2006 määruse nr 85 nõuetele liiklusjärelevalve mõõtmiste alal. Märgitud tunnistus registreerimisnumbriga E129 kehtib kuni 11.12.
6. Peale selle esitas kohtuväline menetleja lisad eelmärgitud tunnistusele, millistes on mõõtja erialase pädevuse kinnituse ulatus. Samuti esitas kohtuväline menetleja Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni poolt väljastatud Mõõtevahendi Siseriikliku tüübikinnituse nr TJI 5.3-1/12.04.07, mille kohaselt viidi läbi radarkiirusmõõturi Stalker II MDR legaalmetroloogiline ekspertiis ning tunnistati see vastavaks Eesti Õigusaktide ning OIML R91 nõuetele. Seejuures peab kiirusmõõturi märgistus sisaldama Eesti tüübikinnitustähist 07.3 12.
7. Nimetatud tüübikinnitustunnistus kehtib kuni 28.12.
8. Sellele tunnistusele lisaks esitas kohtuväline menetleja ka mõõtevahendi tüübikirjelduse. Lisaks eelmärgitutele esitas kohtuväline menetleja mõõtevahendi taatlustunnistuse nr TTRSS08/00092 kiirusmõõturi Stalker II MDR S.N AS004800 kohta, millise tunnistuse kohaselt oli kiirusmõõturit taadeldud 10.07.
9. 3 Kaebuse esitanud isiku taotlusel kutsus kohus kohtuistungile ka kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli koostanud politseiametniku J Laaneväli ja abipolitseiniku Kalev Sanderi ning kaebuse esitanud isik sai oma kahtluste kinnituseks tunnistajatele küsimusi esitada. Ülekuulatud tunnistajad väitsid, et kaebuse esitanud isiku sõiduki kiirust mõõtis politseiametnik, mitte abipolitseinik. Kohtul puudub alus kahelda ülekuulatud tunnistajate ütlustes, eriti olukorras, kus kaebuse esitanud isik ei esitanud oma väidete kinnitamiseks ühtegi tõendit, mis kinnitaks kaebuse esitanud isiku väidet selle kohta, et kiirusemõõteseadet kasutas abipolitseinik. Kohtuistungil selgitusi andes tunnistas kaebuse esitanud isik seda, et sõitis mööda eesliikunud sõidukist, millise sõidukiirus oli alla 80 km/h, leides, et ta arvas lubatud sõidukiiruse olevat 100 km/h, kuid hiljem sai aru, et selline kiirusepiirang algas alles kilomeeter või kaks edasi. Hilisematest selgitustest oli kohtul juba raske aru saada, kuivõrd kaebuse esitanud isiku vastused ei olnud vastusteks küsimustele, vaid sisaldasid kaebuse esitanud isiku mõttekäike ohutust sõidust, mööda sõidetava sõiduki juhi võimalikest käitumistest. Või hoopis mõne teise sõiduki liikumiskiiruse mõõtmisest. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitanud isiku süü liikluseeskirja nõuete rikkumises, mis seisnes suurima lubatud sõidukiiruse ületamises on tõendamist leidnud nii kaebuse esitanud isiku enese esialgsete ütlustega, kui ka tunnistajate ütlustega, millised riimuvad kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis fikseerituga. Väärteoasjas on olulisimaks tõendiks kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll, millest nähtuvalt on kasutatud kiirusemõõteseadet Stalker II MDR nr AS004800, millise kohta on Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni poolt 26.04.2007 väljastatud tüübikinnitustunnistus nr TJI 5.3-1/12.04.07, milline kehtib kuni 28.12.2016 ja millise seadme kohta on väljastatud mõõtevajendi taatlustunnistus nr TTRSS-08/
10. Seadet testiti ka veel mõõtmise päeval 29.05.2009 kell 07.00 ning seade oli töökorras. Eesti Akrediteerimiskeskus on Põhja Politseiprefektuurile välja andnud tunnistuse nr E129 erialase kompetentsuse kinnitamise kohta ning selle tunnistuse kohaselt on see asutus hinnatud erialaselt pädevaks liiklusjärelevalve mõõtmise alal. Tunnistus kehtib kuni 11.12.
11. Vastavalt Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 sätetele peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Vastavalt sama seaduse sama paragrahvi lõike 1 sätetele on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Taolistest asjaoludest teeb kohus järelduse, et kohtul puudub igasugune alus kahelda 29.05.2009 koostatud mõõteseadme kasutamise protokollis fikseeritud mõõtmistulemuses ja seetõttu puudub ka alus kahelda selles, et Kaupo Kaup on rikkunud LE § 124 p 2 nõudeid, kuivõrd mõõtmistulemuse jälgitavus on tõendatud Mõõteseaduse § 5 sätete kohaselt. Kohtul puudub ka alus pidada tõenäoliseks seda, et võidi fikseerida mõne teise sõiduki kiirust, kuivõrd pädev mõõtja on suuteline kindlaks tegema seda liikuvat objekti, mille liikumiskiirust ta mõõdab, kuivõrd ta teostab mõõtmist vastava metoodika alusel. Kohus leiab, et kaebuse esitanud isiku ütlustest ja oletustest tuleb usaldusväärsemaks lugeda kiirusemõõteseadme näitu, kuivõrd see on saadud Mõõteseaduses ettenähtud korda järgides. Mis puudutab kaebuse esitanud isikule määratud karistust, siis menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 200 trahviühikut, so kuni 12 000 krooni või arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kuni ühe aastani. Lisaks võib põhikaristuse kõrval kohaldada LS § 7422 lg 5 alusel 4 ka lisakaristust juhtimisõiguse äravõtmisena ühest kuust kuni kuue kuuni. Kaebuse esitanud isikule on rahatrahv määratud ettenähtud sanktsiooni keskmist määra vähesel määral ületavana. Arvestades seda, et kaebuse esitanud isiku juhitud sõiduki kiirus ületas LS § 7422 lg 3 sätestatud piirmäära olulisel määral ja sellega pani toime LS § 7422 lg 3 ettenähtud väärteo, siis asub kohus seisukohale, et määratud karistus on proportsionaalne kaebuse esitanud isiku süü suurusega. Seejuures on kohtuväline menetleja põhjendatult asunud seisukohale, et kaebuse esitanud isikule tuleb määrata ka lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmise näol ning kaebuse esitanud isiku suhtes on lisakaristust kohaldatud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras, kuigi süüteo raskus eeldanuks lisakaristuse pikemaajalist kohaldamist, kuivõrd menetlusesemeks oleva teo toimepanemise ajal oli isikul kaks kehtivat karistust liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ning viimane karistus oli määratud samalaadse väärteo toimepanemise eest ja seda poolteist kuud varem. Sellele vaatamata pani kaebuse esitanud isik toime uue samalaadse väärteo, seejuures veelgi raskema. Seega ei ole senised rahalised mõjutusvahendid suutnud menetlusalust isikut mõjutada selliselt, et menetlusalusel isikul oleks tekkinud soov vältida edaspidi väärtegude toimepanemist. Sellistest asjaoludest saab järeldada, et pelgalt rahaline mõjutamine ei täida oma eesmärki ja menetlusalune isik jätkab järjekindlalt liiklusalaste väärtegude toimepanemist. Seega tuleb menetlusaluse isiku suhtes kohaldada ka teisi seaduses ettenähtud mõjutusvahendeid. Käesoleval juhul on selliseks mõjutusvahendiks liiklusseaduses ettenähtud lisakaristus, so juhtimisõiguse äravõtmine. Kohtuväline menetleja oma otsust koostades ei kohaldanud põhikaristusena pikaajalist juhtimisõiguse äravõtmist, vaid pidas võimalikuks kohaldada teiseliigilist põhikaristust ja lisakaristusena lühemaajalist juhtimisõiguse äravõtmist. Sellistel asjaoludel asub kohus seisukohale, et rahatrahv kui ainuvõimalik karistusliik on end ammendamas ja menetlusaluse isiku suhtes tuleb kohaldada ka teisi seaduses ettenähtud vahendeid, tekitamaks menetlusalusel isikul soovi järgida liikluseeskirja nõudeid, sundimaks teda edaspidi hoiduma väärtegude toimepanemisest. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja kuidas juhtimisõiguse äravõtmine takistab menetlusalusel isikul töötamist oma töökohal ning perekonnaelus täita tulevaid kohustusi. Kaebuse esitanud isiku karistusandmetest ja inkrimineeritud väärteo asjaoludest võib järeldada, et kaebuse esitaja on teistele liiklejatele ja iseendale ohtlik. Selline ohtlik isik tuleb aga lisakaristust kohaldades võimalikult kauaks liiklusest kõrvaldada, tagamaks kaasliiklejatele ohutuma liikluse vähemalt selleks ajaks kui menetlusaluselt isikult on juhtimisõigus ära võetud. Kaebuse väidetest võiks teha järelduse, et tegemist on isikuga, kes peab end peaaegu et kutseliseks juhiks, kelle igapäevatöö on seotud mootorsõiduki juhtimisega, millest sõltub ka tema ja ta lähedaste heaolu. Seega on menetlusalune isik teadlik sellest, et liikluseeskirja sätetega vastuollu minek toob kaasa karistuse, mis omakorda halvendab rikkuja majanduslikku olukorda. Kohus leiab, et vältimaks sellise olukorra tekkimist peab iga vähegi kohusetundlik ja oma lähedaste heaolu tähtsaks pidav isik, sealhulgas ka kaebuse esitanud isik, käituma viisil, mis välistaks tema karistamise väärteo toimepanemise eest ning põhiliseks karistuse vältimise viisiks liikluses on liikluseeskirja nõuete täitmine. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on menetlusalust isikut viimase aasta jooksul, seejuures poole aasta vältel kolmel korral karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Seega on kaebuse esitanud isikul olemas ka vastav ja peaks olema ka juba piisav negatiivne kogemus määratud karistuste näol ja juhtimisõiguse saanud isikuna, so isikuna, kes seega eeldatavalt tunneb liikluseeskirja nõudeid ja liiklusseaduse sätteid, on ta teadlik ka võimalikest karistustest ja lisakaristustest. Menetlusalune isik oli uut väärtegu toime pannes teadlik kustumata karistustest samalaadsete väärtegude toimepanemise eest ja ta pani tahtlikult toime uue samalaadse süüteo. Seega suhtus menetlusalune isik ükskõikselt võimalikku ja saabuvasse tagajärge, so järjekordsesse rahatrahvi ja võimalikku juhtimisõiguse äravõtmisesse, mis võib olla talle edaspidi takistuseks sissetuleku saamisel ja muul viisil lähedaste heaolu tagamisel. Arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandu iseloomu ja 5 tema varasemaid karistusi, ei pea kohus võimalikuks vähendada ei määratud põhikaristuse määra ega ka lisakaristuse tähtaega, rääkimata selle lisakaristuse tühistamisest, kuivõrd nii põhikaristuse määr kui ka lisakaristuse tähtaeg vastavad süüdlase isikule ja süü suurusele. Menetlusalust isikut on varem samalaadsete väärtegude toimepanemise eest karistatud ja määratud rahatrahvid ei ole suutnud menetlusalust isikut mõjutada, mistõttu leiab kohus, et samalaadse väärteo toimepanemise eest määratavad karistused ei saa olla varasematest kergemad ning uue samalaadse süüteo toimepanemine ei saa kergendada süüdlase olukorda. Seetõttu leiab kohus, et esitatud kaebuse rahuldamiseks ja vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks alus puudub ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ning vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Märt Toming kohtunik 6