Obsah (7)

§ 141§ 200§ 118§ 64§ 65§ 68§ 56

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20.oktoober 2009.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 7.oktoober 2009.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-08 – 1

§ 141lg 2 p 6- § 25 lg 2; § 118 p 1; § 118 p 2,3 - § 25 lg 2; § 200 lg 2 p 4,8 järgi.

Harju Maakohtu otsus 26.märtsist 2009.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Raivo Hendriksoni kaitsja adv. Owe Ladva Prokurör Õnne Neare-Vaarmann Süüdistatav Raivo Hendrikson otsuses) Kaitsja RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord (ankeetandmed Harju Maakohtu Adv. Owe Ladva Harju Maakohtu otsus 26.märtsist 2009.a. Raivo Hendriksoni suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul 2 alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 26.märtsi 2009.a. otsusega Süüdi tunnistada Raivo Hendrikson

§ 141

lg 2 p 6 - § 25 lg 2 järgi ja karistada vangistusega 9 aastat ja 6 kuud vangistust. Süüdi tunnistada Raivo Hendrikson

§ 200lg 2 p 4,8 järgi ja karistada vangistusega 6 aastat.

Õigeks mõista Raivo Hendrikson

§ 118

p 1 ja § 118 p 2,3 - § 25 lg 2 järgi.

§ 64

lg 1 alusel mõista liitkaristuseks , lugedes kergem karistus kaetuks raskemaga, liitkaristuseks lugeda 9 aastat ja 6 kuud vangistust.

§ 65lg 2 alusel liita mõistetud karistusega R.Hendriksonile 22.10.2007.a.

Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistusest kandmata jäänud karistus, see on 7 kuud ja 26 päeva. Kandmisele kuulub 10 aastat 1 kuu ja 26 päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel lugeda vahi all viibitud aeg karistusaja hulka.

Karistusaja alguseks lugeda 01.08.2008.a.

prg. 141 lg 2 p.6 ja 25 lg 2 järgi mõisteti Raivo Hendrikson süüdi selles, et tema varem vägistamise katse toime pannud isikuna, 01.08.2008.a. kella 09.00 paiku Tallinnas, Xxxxxxxx x hoone juures asuval tühermaal ähvardas L. J.`t kaasasolnud noaga, pannes selle tera L. J.`e kaelale, tõukas L. J.`e pikali sooviga astuda temaga sugulisse vahekorda – Raivo Hendrikson asus avama oma jalas olnud pükste nööpe, samuti väljendas sõnadega soovi L. J.`ega astuda sugulisse vahekorda, kuid nimetatud kuritegu jäi lõpule viimata süüdlase tahtest mitteoleneval põhjusel – kannatanu L. J.e intensiivse vastuhaku tõttu, mille mahasurumiseks haaras Raivo Hendrikson kätte maast võetud kivi ning lõi sellega korduvalt L. J.`ele pea ja käte piirkonda, põhjustades oma teoga L. J.`ele füüsilist valutunnet ja tervisekahjustusi – vasaku küünarluukeha murd, pea piirkonna põrutushaavad, nahamarrastused ja nahaalused verevalumid peapiirkonnas ja paremal käel ning nahamarrastused jalgadel.

prg.200 lg 2 p.4,8 järgi mõisteti Raivo Hendrikson süüdi selles, et tema isikuna kes on varem toime pannud avaliku varguse, kasutades seejuures vägivalda (KrK § 140 lg 2 p 1, 2, 3), ehk röövimise, 01.08.2008.a. kella 09.00 3 paiku Tallinnas, Xxxxxxxx x hoone juures asuval tühermaal vahetult pärast seda kui ta oli kasutanud L. J.e suhtes füüsilist ja psüühilist vägivalda ning olles seejuures kannatanu peksmiseks kasutanud relvana kivi, võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil varasema peksmise tagajärjel tervisekahjustusi saanud ja maas lamanud L. J.`elt mobiiltelefoni Sony Ericsson T250i väärtusega 2000 krooni, rahakoti (väärtusega 200 krooni) koos sularahaga 4200 krooni, käekoti (väärtusega 250 krooni), milles olid optilised prillid väärtusega 2000 krooni, päikeseprillid väärtusega 3000 krooni, 1 paar sandaale väärtusega 300 krooni, 2 võtmekimpu koguväärtusega 350 krooni, kosmeetikakott väärtusega 100 krooni, märkmik ja võileib ning põgenes sündmuskohalt. Raivo Hendriksonile oli esitatud veel süüdistus

prg. 118 p.1 ja 118 p.2,3 ja 25 lg 2 järgi, millised olid kvalifitseeritud ideaalkogumis vägistamise katsega. Süüdistuse järgi kasutades kannatanu peksmiseks relvana kivi ning lüües teda sellega korduvalt elutähtsasse organisse – vastu pead, tekitades põrutushaavu, marrastusi ja hematoome, sooviga lüüa kannatanu oimetuks, põhjustas Raivo Hendrikson tahtlikult ohu L. J.e elule ning möönis, et taolise vägivalla tulemusel võib ta põhjustada kannatanu elule ja tervisele mistahes raskusega tagajärgi, sh kehalisi haigusi ja raskeid psüühika häireid, millised jäid saabumata Raivo Hendriksoni tahtest sõltumata asjaoludel. Maakohus mõistis Raivo Hendriksoni õigeksmõistmist ei ole vaidlustatud. selles süüdistuses õigeks ning APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatava kaitsja kohtuotsuse tühistamist ja Raivo Hendriksoni õigeksmõistmist uue otsusega. Samas esitab apellant ka alternatiivse taotluse kriminaalasja tagastamiseks esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Seda taotlust põhjendab apellant asjaoluga, et tema arvates on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust sellega, et Raivo Hendriksoni kriminaalasja arutas ja seega otsustas ka eelmise kohtuotsusega ärakandmata karistuse täitmise pööramise küsimuse liitkaristuse mõistmisel sama kohtunik, kes oli eelnevalt otsustanud Raivo Hendriksoni tingimisi ennetähtaegse vabastamise. Apellandi arvates pidanuks kohtunik ennast taandama või rahuldama tema vastu esitatud taandamisavalduse kuna tal tuli liitkaristuse mõistmisel muuta sisuliselt oma varasemat otsustust. Seega ei saanud kohtunik olla erapooletu. Apellant leiab, et Raivo Hendriksoni süü ei ole tõendatud ning õigeksmõistmise taotlust põhjendab apellant alljärgnevalt. - ei ole tuvastatud, et kuriteod kanatanu suhtes on toime pannud Raivo Hendrikson. Kannatanu on küll kinnitanud, et nägi teda rünnanud isikut nii otse kui külje pealt, kuid ei ole nimetanud ühtegi tunnust, mille järgi ta Raivo Hendriksonis ründaja ära tundis. Raivo Hendriksonil puuduvad kaks esihammast ja see oleks apellandi arvates pidanud kannatanule kindlasti meelde jääma. Raivo Hendriksoni nägu võis kannatanule mällu sööbida passipildist, mida talle sündmuskohal näidati. Vastuolud esinevad ka ründaja riietuse kirjeldamisel. 4 - Kohus on kaevatavas otsuses jätnud arvestamata asjaolu, et mitte ükski asitõend (ei DNA ega näpujäljed) ei toeta ega tõenda kannatanu ütlusi. DNA mitteleidmine kivilt, millega väidetavalt kannatanut peksti, on ülimalt ebatõenäoline. - Ka teised isikud (tunnistajad A. S. ja A. I.) on kirjeldanud erinevalt oletatavat ründajat , tema liikumist ja riietust erinevalt. - Isegi kui teoreetiliselt võiks Raivo Hendriksoni varavastases kuriteos kahtlustada kuna tema kotis olid kannatanu rahakott ja mobiiltelefon, siis ei ole mingeid objektiivseid tõendeid vägistamise katse kohta Raivo Hendriksoni poolt. Ebaõige on kohtu järeldus, et ründaja tegevus kattub varasema tegutsemisviisiga, kus on oluliseks riiete katki rebimine. - Kohtueelse uurimise ebakindlusest iga hinnaga Raivo Hendriksoni süüdi mõista annab tõestust fakt, et vastavalt asitõendi vaatlusprotokollile (t.l. 56-57 ja 65) leiti Raivo Hendriksoni kotist neli tühja minigripikotikest aga vastavalt ekspertiisimäärusele (t.l. 111) ja aktile (t.l. 112), olid sellest saanud kaks valge pulbriga minigripikotikest. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. 1) Esmalt märgib kohtukolleegium, et nõustub täielikult maakohtu poolt kannatanu suhtes toimepandud tegudele antud juriidilise hinnanguga ning apellatsioonis ei ole ka seda vaidlustatud. 2) Vaidlus on selles, kas kannatanu suhtes pani maakohtu otsusega tuvastatud kuriteod toime Raivo Hendrikson ja kas maakohtus kriminaalasja arutanud kohtuniku vastu esitatud taandamisavalduse rahuldamata jätmine oli põhjendatud, s.o. kas ei ole käesoleval juhul tegemist KrMS prg. 339 lg 1 p.-s sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. 2.1. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja poolt esitatud taandamisavaldus kohtunik Anne Ennoki vastu ei ole mitte ainult põhjendamatu ja alusetu vaid kohtukolleegiumile ka arusaamatu. Kohtuniku taandamise aluseks on kaitsja arvates asjaolu, et sama kohtunik on arutanud varasemalt Raivo Hendriksoni ennetähtaegseks vabastamiseks esitatud taotlust ja seejuures (NB!!!) otsustanud taotluse lahendamise Raivo Hendriksoni kasuks, s.o. vabastanud ta ennetähtaegselt vangistusest. Kaitsja kahtleb kohtuniku erapooletuses seetõttu, et kohtunikul tuli käesolevas kriminaalasjas otsustada ka eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa liitmine vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest mõistetud karistusele. Kaitsja on seisukohal, et pöörates eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa täitmisele, tuli kohtul sisuliselt 5 muuta oma varasemat otsustust. Esiteks, märgib kohtukolleegium, et selline kaitsja väide on meelevaldne ja ei saa olla arvestatav. Kohus ei muuda liitkaristust mõistes oma varasemat otsustust ( vabastada isik temale mõistetud vangistusest tingimisi ennetähtaegselt) sellega, et moodustab katseajal toimepandud kuriteo toimepanemise eest ka liitkaristuse, mille üheks liidetavaks on eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa. Selline kohustus tuleneb otseselt seadusest ja see on juhtudel, kui uue tahtliku kuriteo eest mõistetakse vangistus, obligatoorne. Kohtunik, kes vabastab isiku tingimisi ennetähtaega teab, et ei ole välistatud, et tal tuleb tulevikus juhul, kui isik paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, otsustada ka liitkaristuse mõistmise küsimus, kus üheks liidetavaks on seesama karistuse ärakandmata osa, millest ta isiku tingimisi ennetähtaega vabastab. Kas isik läbib temale määratud katseaja edukalt või mitte, seda paraku ette ennustada ei ole võimalik. See asjaolu ei saa aga olla isiku tingimisi ennetähtaegse vabastamise välistavaks asjaoluks. Teiseks, kohtukolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et olenemata kohtunikust, kes käesolevat kriminaalasja arutab, tulnuks juhul, kui Raivo Hendrikson oleks süüdi mõistetud temale inkrimineeritud kuritegudes, mõista Raivo Hendriksonile ka liitkaristus, mis sisuliselt on eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisele pööramine. Ühelgi kohtunikul, kes iganes oleks arutanud käesolevat kriminaalasja, ei oleks olnud karistuste liitmise küsimuses

prg. 65 lg 2 alusel seadusest tulenevalt valikuvõimalusi ja selles osas on kõik kohtunikud võrdses olukorras, olenemata kas asja arutav kohtunik on enne otsustanud kohtu all oleva isiku tingimisi ennetähtaegse vabastamise teises kriminaalasjas või mitte. Selles osas ei ole võimalik teha ka vastupidist otsustust kohtunikul, kes peaks arutama kriminaalasjas sel juhul, kui ringkonnakohus rahuldaks kaitsja taotluse, tunnistaks rikkumise oluliseks ja saadaks kriminaalasja uueks kohtulikuks arutamiseks maakohtule. Olukorda muudaks vaid süüdistatava õigeksmõistmine, milline taotlus on esitatud ka apellatsioonis. Süüküsimuse osas ei ole aga seaduslikku alust kriminaalasja tagastamiseks maakohtule peale kohtuotsuse tühistamist, sest selles osas annab seadus võimaluse teha apellatsioonikohtul uus otsus. Seega fakt, et seadus kohustab

prg. 65 lg 2 alusel üheliigilisi karistusi liitma täielikult, ei saa mõjutada ja ei mõjuta mingilgi määral kohtuniku erapooletust. Seetõttu ei ole kohtukolleegiumi arvates kohtunikul õigust sellisel alusel distantseeruda õigusemõistmisest. Kohtukolleegium ei näe analoogiat kaitsja poolt tõstatatud küsimuse ja KrMS prg. 49 lg 1 p.-des 1 ja 2 ettenähtud keelu vahel kuna nimetatud sätted välistavad kohtunikul asja arutamist juhtudel, kui ta on samas kriminaalasjas varem osalenud. Veel märgib kohtukolleegium, et kaitsja seisukohaga nõustumine tähendab seda, et väldanud kohtupraktika, mida on aktsepteeritud kõikide kohtuinstantside poolt ja ka lugematul hulgal kaitsjate poolt, tunnistatakse ebaõigeks ja 6 kohtunikkond vajaks kordades suurendamist. Mitte harvad ei ole olukorrad ja seda eriti väiksemates ja vähema kohtunike arvuga piirkondades, et kohtunik on isiku süüdi mõistnud ja karistanud teda tingimusliku vangistusega. Katseaja kestel paneb isik toime uue kuriteo ja kriminaalasja arutab sama kohtunik, kes eelmise otsusega oli mõistnud isikule tingimusliku vangistuse. Samuti võis kohtunik olla mõistnud süüdlasele reaalse vangistuse täies karistuse määras, kuid hiljem tuleb samal kohtunikul hakata arutama süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaega vabastamist. Kusjuures, kui üldse kuskil n.ö. tonti näha kaitse seisukohast, siis just selles viimatinimetatud variandis. Käesoleval juhul on aga kohtunik Anne Ennok teinud eelnevalt kohtulahendi süüdistatava kasuks, mistõttu, kui kaitsja tõesti arvab, et kohtunikul , kes eelnevalt on isiku tingimisi ennetähtaega vabastanud võib tekkida raskusi selle karistuse, millest ta isiku vabastas täitmisele pööramisel kuna kohtunik peab justkui oma varasemat seisukohta muutma, siis kaitsjale ja süüdistatavale on see soodne olukord, kui kohtunik ei saa oma siseveendumuses minna vastuollu oma varasema otsustusega. Seetõttu ei ole kaitsja poolt sellise taandamisavalduse menetlusse paiskamine tema kaitsealuse huvides. Käesoleval juhul on kohtunik kohtukolleegiumi arvates tõestanud ka kaitsjale oma erapooletust sellega, et otsustas nagu kaitsja väidab vastupidiselt oma eelnevale otsustusele, mis kinnitab kohtukolleegiumi arvates kaitsja seisukoha paljasõnalisust. Sellega on sisuliselt lahendatud esimese astme kohtus kaitsja poolt tõstatatud taandamisavaldus, mille kaitsja esitas seetõttu, et kahtles, kas ikka kohtunik suudab enda varasema otsustuse vastu minna. Vastavalt Eesti kohtunike eetikakoodeksi p-le 25 on kohtuniku erapooletus seatud kahtluse alla ja ta peab taanduma siis, kui ta on asjaosalistega lähedastes suhetes; tal on eraviisiline teave menetlusega seotud faktiliste asjaolude kohta; ta on varasemalt asjaosalisi õigusalaselt nõustanud või teab, et otsus võib puudutada teda ennast või tema perekonnaliiget. Selliseid taandamisaluseid käesoleval juhul ei esine. Käesoleva menetluse ajal tegi ka Riigikohus otsuse (3-1-1-78-09), mis kinnitab eeltoodud apellatsioonikohtu seisukohta. 2.

1. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult tulnud järeldusele, et kannatanu suhtes on vägistamise katse ja röövimise toime Raivo Hendrikson. Raivo Hendriksoni süü nende kuritegude toimepanemises on tõendatud ning on välistatud, et need kuriteod pani toime mõni teine isik. Kannatanu on maakohtu istungil väitnud, et saalis viibiv süüdistatav on sama isik, kes teda ründas ja kelle ta ka politseis fotolt äratundmiseks esitamisel ära tundis. Kohtukolleegium on seisukohal, et alust kahelda kannatanu sellekohastes ütlustes ei ole. Välistatud on kaitsja poolt väidetu, et kannatanu mällu võis Raivo Hendriksoni nägu sööbida passipildist, mida tunnistaja L. E. temale sündmuskohal näitas. Nimelt oli Raivo Hendriksoni pass kotis, mille ta oli sunnitud põgenedes maha viskama ja milles olid ka kannatanu 7 asjad. Vägistamise ohvri (kannatanut on alust tema suhtes toimepandud tegude iseloomust tulenevalt nimetada just vägistamise ohvriks ja seda olenemata asjaolust, et vägistamine katsestaadiumi jäi) mällu ei sööbi mitte suvalise meesterahva nägu, kelle passipilti talle näidatakse. Kohtukolleegium on veendunud, et vägistamise ohver tunneb kallaletungija fotolt ära mitte ainult loetud minutid peale kallaletungi vaid see nägu jääb paratamatult teda kummitama veel pikka aega. Kaitsja etteheited kannatanule selles, et ta oleks pidanud ikka nägema ka seda, et ründajal puuduvad esihambad ja üldse ei ole kannatanu nimetanud erilisi isikutunnuseid, mille järgi ta kallaletungijas just Raivo Hendriksoni ära tundis, on ilmselt ülepakutud. Arvestades kannatanu seisundit ja neid tegusid, milliseid tema suhtes toime pandi, ei saanud kannatanu suunata tähelepanu eriliste ja seejuures mitte väliste isikutunnuste meelde jätmisele, millisteks on ka kaitsja poolt välja pakutud suuõõne probleemid. Kannatanu eesmärk oli ilmselgelt olukorrast elu ja tervisega pääsemine. Sellistes olukordades domineerib paratamatult enese alalhoiu instinkt, mis pärsib tähelepanuvõimet ja tahet uurida täpsemalt ründaja hambumust. See seisukoht tuleneb kriminaalmenetlusvälistest allikatest ja on kohtukolleegiumi arvates üldtuntud asjaolu, mis omakorda annab kohtule õiguse ka sellele tugineda (KrMS prg. 60 ). Kaitsja esitas apellatsioonikohtu istungil vangla tõendi, mis kinnitab, et 14.08.08.a. vanglasse saabudes olid R.Hendriksonil psoriaasi nähud näol. Kohtukolleegium on seisukohal, et asjaolu, et R.Hendriksonil oli psoriaasi lööve näol
2. augustil, ei tähenda seda, et tal olnuks need ka 1.augustil. Esiteks, psoriaas on ägenemiste ja paranemistega kulgev nahahaigus. Psoriaasi avaldumist mõjutavad tugevalt elukeskkondlikud tegurid. Psüühiline ja emotsionaalne pinge, mis isiku kinnipidamisasutusse sattumisel raske kuriteokahtlusega kindlasti tekib, võib psoriaasi avaldumist soodustada ja sellest hoiduda on väga raske. Psoriaasi vallandajaks on ka näiteks vähene päikesevalgus, mis on vanglatingimustele omane. Seega võisid R.Hendriksonil 14.augustil 2008.a. esinenud psoriaasinähud olla tekkinud ajavahemikul 1.august 2008.a., kui ta kinni peeti kuni 14.august, mil ta Tallinna vanglas üle vaadati ja haigusnähtusid kinnitati. Teiseks, isegi , kui R.Hendriksonil olid mingid psoriaasinähud näos ka 1.augustil, ei pidanud seda märkama iga inimene, kes temaga kokku puutus, kui ta just arstliku ülevaatuse eesmärgil tema nägu ei uurinud. Seega ei saa kohtukolleegiumi arvates kaitsja poolt esitatud tõend kuidagi välistada R.Hendriksoni süüd. Seda, et käesoleval juhul ei ole tegemist eksimisega isikus kinnitavad üheselt ka ülejäänud kriminaalasjas kogutud tõendid, milliseid on maakohus hinnanud kogumis kannatanu ütlustega. Kannatanu on andnud ütlusi tema suhtes toimepandud tegude kohta ja selgitanud, et muuhulgas ründaja istus tema peale ning kummardus üle tema. Seega ei ole õige väide, et kannatanu ei näinud ründajat nägupidi. Kohtukolleegium on seisukohal, et asjaolu, 8 et kannatanu ja tunnistajad kirjeldavad ründaja ülakeha katnud riietuseset erinevalt, ei välista mingilgi määral fakti, et kannatanut rünnanud ja tunnistajate poolt nähtud ja kirjeldatud isik oli üks ja sama isik e. antud juhul R.Hendrikson. Seejuures ei ole välistatud, et ajal, mil tunnistajad nägid R.Hendriksoni , oli tal seljas seesama liivakarva särk, mida tunnistajad nimetasid heledaks jopeks. Särk võis olla ka peale visatud, jättes nii rohkem jope välimuse. Ka ei ole välistatud ja on pigem tõenäoline, et särgi all võis olla R.Hendriksonil ka lühikeste varrukatega T-särk, mida kirjeldas kannatanu ja pealmine pikkade varrukatega särk oli eest lahti või oli see samamoodi kotis ründamise hetkel nagu oli kotis ka sealt hiljem leitud dressipluus ja R.Hendrikson viskas põgenedes teadlikult peale särgi, et riietuse kirjelduse järgi teda taga ei hakataks ajama. Tõendamaks, et Raivo Hendriksoni näol on tegemist ühe ja sama isikuga, kes ründas kannatanut ja kes mõni aeg hiljem tunnistajate vaatevälja sattus ning ka koti kannatanu asjadega maha jättis, omavad kohtukolleegiumi arvates tähtsust järgmised tõendite analüüsimisel tuvastatud asjaolud. Kannatanu tundis ära isiku, kes teda ründas, kes võttis tema kotist mobiiltelefoni ja rahakoti. See on sama isik, kelle passipilti ta peale kuriteosündmust nägi ja kes maakohtu istungil oli süüdistatava pingis. Peale seda, kui kannatanu ründaja käest pääses ja ära jooksis, oli kinni peetud mees, kelle käes oli kott, kus oli kannatanu mobiiltelefon ja rahakott ja kes oli sama mees, kelle pass oli kotis (tunnistajad A. S. ja L. E. tundsid kohtusaalis süüdistatava kohal istuva mehe ära) ja kelle oli passi järgi ära tundnud kannatanu kui ründaja. Nende asjaolude pinnalt on ainuke loogiline järeldus see, et ründaja ja kotiga mees on üks ja sama isik ja see on kohtus süüdistatava kohal istunud Raivo Hendrikson. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et kriminaalasjas teostatud DNA ekspertiis välistab süüdistatava süü kuna kivilt, millega väidetavalt löödi kannatanut süüdistatava DNA-d ei leitud. Ekspertiisiakti nr. GE-147208/4108 järeldustes on p. 8 kohaselt õnnestunud kivilt DNA analüüsiks võetud teisest proovist määratleda ainult üksikuid inimese DNA alleele. Saadud tulemuse alusel ei ole võimalik teha usaldusväärseid järeldusi selles proovis sisalduva bioloogilise materjali päritolu kohta, sealhulgas Raivo Hendriksonilt ja/või L. J.elt pärineva bioloogilise materjali sisalduse/mittesisalduse kohta selles proovis. Sisuliselt tähendab selline järeldus seda, et olukorras, kus on leidnud vastuvaidlematult tõendamist kannatanu suhtes toimepandud teod, millised on kirjeldatud süüdistuses, muuhulgas ka kiviga peksmine, ei ole kivilt DNA mitteleidmine tegeliku ründaja (olenemata, kas selleks on R.Hendrikson või kaitseversiooni järgi mõni muu isik) süüd välistavaks tõendiks. Kohtu siseveendumus R.Hendriksoni süüs süvendab ka fakt, et ta on varem vägistamise katse eest süüdimõistetud ja ka tema karistusregister näitab, et vägivalla kasutamine on tal harjumuspärane tegevus. Ka näitab varasem süüdimõistev kohtuotsus (vägistamise katse), et Raivo Hendrikson räägib vähemalt algtasemel eesti keelt. 9 Apellandi väitel seab süüdimõistva kohtuotsuse kahtluse alla ka fakt, et et vastavalt asitõendi vaatlusprotokollile (t.l. 56-57 ja 65) leiti Raivo Hendriksoni kotist neli tühja minigripikotikest aga vastavalt ekspertiisimäärusele (t.l. 111) ja aktile (t.l. 112), olid sellest saanud kaks valge pulbriga minigripikotikest. Kohtukolleegium märgib selles osas esmalt, et nimetatud ekspertiisimäärust ei ole maakohus arvestanud tõendina R.Hendriksoni süüküsimuse otsustamisel. Ekspertiisimäärust ei avaldatud ka maakohtu istungil – seda ei taotlenud ei prokurör ega ka kaitsja - , mis on ka igati põhjendatud, sest märgitud ekspertiisimäärus ei oma seost R.Hendriksonile esitatud vägistamiskatse ja röövimise süüdistusega. Kohtukolleegium ei saa anda hinnangut sellisele tõendile, millist ei ole avaldatud maakohtu istungil, kuid fakt on see, et vaidlusalust tõendit ei ole mingilgi määral kasutatud R.Hendriksoni süüstava tõendina. 2.
3. Lisaks eeltoodud tõenditele, uuriti apellatsioonikohtus ka uusi tõendeid, milliseid maakohtule teada ei olnud. Kohtukolleegium leiab, et ka need tõendid ei lükka ümber maakohtu järeldust süüdistatava süü osas. Esiteks, apellatsioonikohtus andis süüdistatav erinevalt maakohtust ka omapoolseid selgitusi toimunule. Kohtukolleegium on seisukohal, et süüdistatava ütlused, milliseid ta apellatsioonikohtu istungil andis, ei ole usaldusväärsed ning kohtukolleegium ei arvesta neid maakohtu otsuse seaduslikkuse küsimuse lahendamisel. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava poolt valitud kaitsetaktika on läbinähtavalt suunatud sellele, et vabaneda vastutusest toimepandud kuriteo eest. Süüdistatav on teadlik, et tema nägu nägid nii kannatanu kui ka tunnistajad, kes on kohtuistungil tunnistanud, et tunnevad ta ära nägupidi. Nende asjaolude pinnalt on süüdistatav ilmselgelt kohandanud oma ütlused selliselt, et millegagi seletada kannatanu ja tunnistajate ütlusi. Süüdistatava väite kohaselt tungis kannatanule kallale tegelikult üks temale tundmatu meesterahvas, kes oli koos kellegi Sergei nimelise isikuga, kellega tema juhuslikult Balti Jaama juures kohtus ja see meesterahvas hõivas ka tema koti. Ka seletab süüdistatav , miks kannatanu ja tunnistajad ta ära võisid tunda, s.o. kuidas nad tema nägu nägid – kannatanu sündmuskohal, kuhu ta oma koti otsingutega sattus ja tunnistajad platvormil, kuhu ta kott käes jooksis tundmatu mehe eest ära. Samuti on süüdistatav põhjendanud ka endal noahaava olemasolu sellega , et ta tundmatult mehelt, kes ühte naisterahvast ründas nuga käest ära püüdis võtta, kui see teda noaga lüüa üritas. Apellatsioonikohtule esitatud tõend vanglast kinnitab süüdistataval noahaava olemasolu, kuid kohtukolleegiumi seisukohast haakub selle olemasolu ka kannatanu ütlustega, kes väidab, et mingil momendil sai ta noa enda kätte, kuid siis ründaja selle jälle ära võttis. Veel väidab süüdistatav, et temal oli sel päeval seljas seesama särk, millega ta kinni peeti ning , mis on tal seljas ka apellatsioonikohtu istungil -, s.o. esimesel apellatsioonikohtu istungil, kui süüdistatav sellekohaseid ütlusi andis ( pikkade varrukatega hallikas-beežikas ja 10 eest nööpidega ja võrreldes triiksärgiga suhteliselt jämedakoelisest materjalist). Kohtukolleegium ei välista, et süüdistataval oli seljas sama särk ja oma seisukoha selles osas on kohtukolleegium väljendanud käesolevas otsuses p.-s 2.
4. Seega ei ole ka apellatsioonikohtu istungil ülekuulatud tunnistaja A. K. ütlused tõendiks, mis välistaks süüdistatava süü. Kohtukolleegium peab vajalikuks ka märkida, et tunnistaja ütlused selle kohta, et ta mäletab täpselt, et just see särk oli süüdistataval seljas just 1.08.2008.a. ei ole usutavad. Fakt, et meesterahvas mäletab kuupäevalise täpsusega teisel meesterahval seljas olnud n.ö. täiesti ilmetut - ühevärvilist ja liivakarva värvi – ilma mingite eredate mustrite ja tähelepanu väärivate pildikesteta särki, ei ole usutav. Isegi naisterahvad, kellele on rohkem loomukohane uurida , mis kellelgi seljas on, ei saa mäletada 9 kuud hiljem seda, mis oli tema kaaslasel seljas, kui see just tõesti mingi erilise disaini ja materjali poolest väljapaistev pole. Tunnistaja ütluste usutavuse seab kahtluse alla ka see, kuidas tunnistaja ja süüdistatav selgitavad, kuidas üldse tunnistaja teada sai, et tuleks ilmuda apellatsioonikohtusse ütlusi andma. Selles osas on süüdistatava ja tunnistaja poolt apellatsioonikohtus antud selgitused rohkem kui vastuolulised. Teisel apellatsioonikohtu istungil, s.o. 7.oktoobril 2009.a. esitas prokurör taotluse võtta kriminaalasja juurde tõendina ka stenogramm, milles kajastub süüdistatava R.Hendriksoni ja teises kriminaalasjas jälitustoimingu objektiks olnud isiku – V. I. telefonivestlus 1.augustil 2008.a. mõned tunnid peale kannatanule sooritatud vägistamis- ja röövkallaletungi. Prokuröri selgituste kohaselt jõudis nimetatud stenogramm temani 3.juulil 2009.a., s.o. peale esimest apellatsioonikohtu istungit. Jälitustoiming oli teostatud V. I. süüdistusasjas, mis ei olnud seotud käesoleva kriminaalasjaga. Otsustamaks, kas võtta prokuröri poolt esitatud tõend kriminaalasja juurde, arvestas kohtukolleegium sellega, et Raivo Hendrikson ise ei eitanud apellatsioonikohtu istungil seda, et ta tõesti helistas 1.augustil 2008.a. kell 12.40 V. I.le ja rääkis ka seda, mida kajastab stenogramm, s.o. tunnistas fakti, et ta sooritas relvastatud röövkallaletungi ning vajab nüüd raha, et linnast ruttu lahkuda. Seejuures selgitab süüdistatav omapoolset süü tunnistamist V. I.le sellega, et tal oli tõesti vaja saada raha ja linnast lahkuda kuna sai aru, et oli sattunud väga täbarasse olukorda – ise kuritegu toime ei pannud, kuid tema kott ja selles olnud pass jäid tegeliku kurjategija kätte. Samas tunnistada V. I.le, et ta nii rumalas olukorras on, oli tal häbi ning ta arvas, et pigem saab ta raha, kui teeb oma olukorra raskeks selliselt, et tunnistab kuriteo toimepanemist ja sellega põhjendab vajadust linnast lahkumiseks. Kohtukolleegium, olles võtnud prokuröri poolt esitatud tõendi kriminaalasja juurde leiab, et see kinnitab vaidlustatud maakohtu otsuses tehtud järelduste õigsust ja süvendab kohtukolleegiumi veendumust selles, et R. Hendrikson on see isik, kes süüdistuses märgitud ajal ja kohas tungis kallale kannatanule. 11 Süüdistatava selgitused tema poolt telefonikõnes räägitu osas ei ole kohtukolleegiumi hinnangul usutavad ega arvestatavad. Nimelt, kui oletada, et R.Hendrikson tõesti ei olnud kallaletungijaks vaid lihtsalt juhuslikult sattus pealt nägema teise isiku poolt toimepandud kuritegu kannatanu suhtes ja juhtus nii, et tema, s.o. R.Hendriksoni kott ja pass jäid kurjategija valdusesse, siis tõusetub paratamatult retooriline küsimus, miks Raivo Hendrikson üldse pidi sellises olukorras linnast lahkuma ja n.ö. ennast varjama hakkama. R. Hendriksoni väitel ei olnud tegelik kurjategija üldse tema moodi – oli noorem, pikem, tal olid kõik hambad olemas ja ei olnud ka löövet näol ( selliselt väidab kaitsepool, et kuna kannatanu ei nimetanud hammaste puudumist ja lööbe olemasolu, siis olid hambad olemas ja löövet ei olnud). Miks pidi R.Hendrikson eeldama, et kannatanu osundab tema isikule olukorras, kus ta tegelikult kannatanut ei puutunudki ? Sellises olukorras nagu ennast väitis olevat süüdistatav, olnuks normaalne käitumine otse vastupidine ja nimelt pidanuks ta olema huvitatud koostööst uurimisega tegeliku kurjategija tabamiseks. Kohtukolleegium on veendunud, et fakt, et R.Hendrikson jooksis ühe tuttava juurde, kus lõikas juuksed lühemaks( vt. apellatsioonikohtu istungil antud ütlused) ja hakkas otsima võimalusi linnast lahkumiseks, kinnitavad maakohtu otsuses tehtud järeldusi tema süü osas. Ka ei ole kohtukolleegiumi arvates usutav, et isik, kes tegelikult kuritegu toime pole pannud, kuid teab , et selline kuritegu oli toime pandud, räägib , et tegelikult pani tema selle kuriteo toime. Seletatav oleks see olukorras, kus kellelgi on vastupandamatu soov vanglasse sattuda. Olukorras aga , kus isik kavatseb n.ö. vangla eest põgeneda, ei ole usutav, et isik seda teeks. Nimelt, ei ole välistatud, et kurjategijat hakatakse otsima meedia kaudu ja kirjeldatakse toimepandud teo iseloomu, aega ja kohta. Seega isik, kes ei ole seda kuritegu tegelikult toime pannud, kuid kes teab , et selline kuritegu oli toime pandud ja räägib selle tahtlikult enda poolt toimepanduks, riskib alati sellega, et see isik, kellele ta rääkis, räägib edasi või teatab politseile jne. Kokkuvõtvalt tähendab see seda, et kui R.Hendrikson pidi V. I. käest raha laenamiseks kindlasti võtma enda peale mingi kuriteo, et teha usutavamaks lahkumise vajalikkust, siis ei pidanud see olema kindlasti mitte kuritegu, mis ka tegelikult kaks tundi tagasi toime pandi vaid see võinuks vabalt olla ka mingi väljamõeldud kuritegu. Selliselt nagu käitus R.Hendrikson, käitub vaid isik, kes ka tegelikult kuriteo toime pani. 2.
5. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt Raivo Hendriksonile mõistetud karistuse kergendamiseks alus puudub. Asjaolusid, millised annaksid aluse mõistetud karistuse kergendamiseks kohtukolleegium tuvastanud ei ole. Maakohus on oma otsuses põhjendanud Raivo Hendriksonile mõistetud karistust. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatavale maakohtu poolt mõistetud karistus on kooskõlas

§ 56

lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega, arvestavad selle eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Raivo 12 Hendriksonile on mõistetud üksikkaristustest raskem karistus vägistamise katse eest ja liitkaristuse mõistmisel on kohaldatud seaduses ettenähtud kergeimat printsiipi – kergem karistus on loetud kaetuks raskema üksikkaristusega. Seejuures on vägistamise katse eest mõistetud karistus, mis on alla sanktsiooni keskmäära. Eelkõige mõjutab antud juhul karistusmäära pikkust Raivo Hendriksoni poolt kannatanu suhtes tema vastupanu mahasurumiseks kasutatud vägivalla iseloom. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg.338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 26.märtsist 2009.a. Raivo Hendriksoni suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Igor Amann Jüri Paap