loetletud nelja alapunktina esitatud tõendamiseseme asjaolust on tunnistajate ja kannatanute ütlustega täielikku (so siis 100%-list) tõendamist leidnud. Tegelikult ei ole ükski tunnistaja, ega ka mitte kannatanu, mitte midagi öelnud kuriteo toimepanemise aja, koha, viisi või muude kuriteo tehiolude kohta, rääkimata kuriteokoosseisu või kuriteo toimepannud isiku süü kohta. Äärmiselt vaieldav on kas kannatanute ja tunnistajate ütlusi on võimalik käsitleda Kulešovile inkrimineeritud teo võimaliku motiivi määratlemisel. Kuid kuriteo võimalik motiiv ei ole
S § 114 p 5 kohaselt koosseisulise asjaoluga, mida tuleb kriminaalmenetluses tõenditega tõendada. Kohtu arusaam kuriteo võimalikust motiivist ei vasta asjas kogutud tõenditele ning kohtu seisukoht võimalikust motiivist on paljasõnaline ja tõendamata. Samuti on kaitsja arvates väga kummaline ja arvatavasti seadusega mittekooskõlas kohtuotsuse 19 leheküljel väljendatud õiguslik positsioon, et kohus jätab tõendina tähelepanuta S.Kulešovi kohtuistungil avaldatud ütlused selle kohta, et ta ei tapnud L. M., kui mitteusaldusväärsed, kuna need ei ole kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega. Apellandile jääb mulje, et kohus võttis süüdistatava ütlustelt vastupidiselt
Kohtul ei olnud sellist protsessuaalset õigustust. Asjaolu, et süüdistatava ütlused on kohtu arvates vastuolus mõne muu tõendiga ei võta süüdistatava ütlustelt veel tõendi jõudu. Kohus leidis , et Sergei Kulešov sõidutas L. M. XXXX XXXXX, XXXXX XXX lähedusse ning tulistas seal L. M.t. Millisele faktilisele alusel või millisele formaalloogika reeglile selline maakohtu järeldus/arvamine/oletus tugineb, jääb apellandile arusaamatuks. Kohus on teinud kaalukaid õiguslikke järeldusi ilma, et selleks olnuks vähimatki faktilist alusmaterjali. Apellant leiab, et tegemist on tõendamismenetlust reguleerivate menetlusnormide ilmse rikkumisega. Apellant leiab, et kohtu käsitlus mõrva toimepanemise aja osas jääb napiks. Ekspert küll tõepoolest möönis, et surma aeg saabus vähemalt 1-2 nädalat tagasi, kuid ta ei saanud välistada ka seda, et see ajavahemik võis olla pikem. Seega eksperdiarvamus ei toeta süüdistust, aga samas ei lükka seal surma aja kohta toodut ka ümber. Eksperdi arvates võis surm saabuda seega alates 28.06.2006 (so viimaste andmete saamisest L. M. kohta) kuni 17.07.2006 (so 1 nädal enne ekspertiisi tegemist). Süüdistus on proovinud määratleda L. M. surma aega temast viimase teadaoleva info saamisega. Nii on tuvastatud, et 28.06.2006 kell 17.58 – ehk siis kaks minutit enne süüdistusversioonijärgset tapmist – helistas L. M. oma raviarstile. Ei telefonikõne pinnalt ega ka mitte eksperdiarvamusest ei saa teha järeldust, et 5 telefoniga rääkija tapmine toimus 2 minutit pärast telefonikõne ehk siis 28.06.2008 kell 18.
p 1 kohaselt pidanuks kohus jõudma veendumusele ka selles, kuidas tapmine toime pandi ning milline oli mõrvarelv. L. M. tapmine pandi toime tulirelvaga. Süüdistus lähtus eeldusest, et selliseks relvaks oli Sergei Kulešovi kodust leitud Taurus 85 38 Special. Kaitsja arvates on süüdistuse ja kohtu seisukoht selles, et L. M. tapmise relvaks oli Sergei Kulešovi kodust leitud tulirelv, mille relvaraua sisekülge oli Sergei Kulešov peale väidetavat tapmist tahtlikult rikkunud, on absoluutne vale ja ei tugine asjas kogutud tõenditele. Kohus on umbmääraselt viidanud nendele tõenditele, millest justkui nähtub, et Kulešov tappis M. enda relvaga ning töötles hiljem relvaõõnt. Selline ümmargune konkretiseerimata jutt jätab väheveenva mulje. Süüdistusaktis soovitakse selle lugejat veenda sellest, et Sergei Kulešov, kui endine KGB ohvitser (st eriteadmisi ja oskusi omav isik) on toime pannud väga ratsionaalselt kaalutletud pikaaegselt ettemõeldud jõhkra mõrva. Tegemist on ilmselgelt emotsioonidega, kuid siiski kohtu siseveendumust kallutavate väidetega. Seetõttu soovib kaitsja märkida samuti emotsionaalselt üksnes 6 järgmist. Prokuratuuri arusaamas on loogika viga. Juhul, kui eeldada, et Kulešov väga põhjalikult planeeris ja viis seda tapmist läbi. Siis on absoluutselt mitteusutav, et isik võtab kaasa mobiiltelefonid ning vahetult peale mõrva (süüdistusversiooni kohaselt oli mõrv 18.00) võtab vastu telefonikõne ning mõnekümne minuti pärast helistab ise mobiiltelefonilt viibides samal ajal väidetavalt mõrva asukohas. Teine emotsionaalne seisukoht, mis kummutab süüdistuse ülesehitust on asjaolu, et Kulešov ei visanud temapoolt kasutatud telefonikaarte minema, vaid hoidis neid rahulikult kodus. Ka selline tegevus ei tundu mõistuslikult omane pikalt etteplaneeritud külmaverelisele mõrvale. Samuti ei saa tähelepanuta jätta fakti, et Sergei Kulešov lahkus eeluurimise ajal seaduslikult Venemaale ravile. Saades teada, et tema suhtes on tehtud vahistamisotsus andis ta ennast Venemaa võimude kätte, tuli absoluutselt seaduslikult Eestisse tagasi ja läks koheselt Keskkriminaalpolitseisse. Need asjaolud ja eluline loogika näitavad pigem seda, et Sergei Kulešov ei saanud olla L. M. tapja. Kaitsja leiab, et käesolevas kriminaalasjas on ainsaks otseseks ja vahetuks tõendiks Sergei Kulešovi ütlused, milles kategooriliselt eitatakse L. M. tapmist. Selles kriminaalasjas ei ole kogutud ühtegi otsest ega ka mitte kaudset tõendit, mis lükkaks Kulešovi väited ümber. Pöördudes lõpuks veel ka in dubio pro reo põhimõtte poole leiab apellant, et Sergei Kulešov tuleb mõrva süüdistuses õigeks mõista. Süüdistatav Sergei Kulešov taotleb esitatud apellatsioonis samuti enda õigeksmõistmist. Esiteks väidab ta, et temale teadmata on kriminaalasja juurde ilmunud kaks köidet, millega ei ole teda tutvustatud ja millega on rikutud tema õigusi. Nii süüdistus kui ka kohtuotsus rajanevad subjektiivsetel arvamustel ja oletustel. Puuduvad nii otsesed kui ka kaudsed tõendid selle kohta, et tema tappis L.M.. Süüdistus on seisukohal, et mõrva motiiviks oli omakasu motiiv. Lugedes maakohtu seisukohti võimaliku mõrva motiivi kohta, sai ta esmakordselt teada, et tal võisid olla ka kaasosalised. Apellant leiab, et tema väited selles, et ta ei ole seotud L.M. mõrvaga, ei ole kohtu poolt ümber lükatud. Apellandi seisukohad selles, et tuvastamata on tapmise toimepanemise aeg, koht, relv ja muud tehiolud, langevad kokku kaitsja apellatsioonis esitatuga. Ka väidab apellant, et nii kannatanu kui ka tunnistajate ütlustes esineb vastuolusid, millele ei ole kohus tähelepanu pööranud. Apellatsioonikohtu istungil toetas kaitsja oma apellatsiooni. Süüdistatav toestas apellatsiooni osaliselt. Osas, mis puudutab temale kahe toimiku köite tutvustamata jätmist, loobus süüdistatav oma apellatsioonist ja selgitas, et kaitsja on temale selgitanud, mis köidetega tegemist on ja mida need sisaldavad. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu. 7 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHAD: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Erinevalt apellantide seisukohtadest, on kohtukolleegium seisukohal, et maakohtu järeldused selles, et L. M. tapmise pani toime Sergei Kulešov ning, et ta tegi seda vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud ajal, kohas ja viisil ning , et tal oli L. M. tapmiseks ka maakohtu poolt tuvastatud motiiv e. omakasu motiiv, on põhjendatud. Samas leiab kohtukolleegium, et maakohus on eksinud S.Kulešovile liitkaristuse mõistmisel nii liitkaristust reguleeriva materiaalõigusnormi kohaldamisel kui ka kriminaalasja teistkordsel arutamisel maakohtu volitusi käsitlevate menetlusnormide vastu. Kohtukolleegium ei nõustu süüdistatava kaitsja apellatsioonis väidetuga, et maakohtu otsus ei ole piisavalt motiveeritud kuna maakohus on liialt vähe otsuse terviktekstist pühendanud tõendite hindamisele. Tegelikult ei ole vaidlustatud kohtuotsuses tõendeid hinnatud nagu kaitsja väidab „üksnes 2-3 leheküljel“. Tähelepanelikule kohtuotsuse lugejale ei saa jääda märkamatuks asjaolu, et maakohus on omad järeldused ja põhjendused esitanud põhjalikult ka iga tõendi analüüsimise juures ja põhjendanud, kuidas üks või teine tõend kinnitab maakohtu seisukohta süüdistatava süü osas. Tõendeid on kõrvutatud omavahel ning on ka põhjendatud iga konkreetse tõendi eelistust süüdistatava süüd eitavatele ütlustele. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on oma põhjendustega ümber lükanud süüdistatava ja tema kaitsja poolt maakohtus esitatud väited, milliseid korratakse veelkord apellatsioonides. Kohtukolleegium nõustudes täielikult maakohtu otsuses esitatud põhjendustega süüdistatava süü ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas, ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole kuidagi rikkunud tõendite hindamisel
Maakohus on otsuses õigustatult lähtunud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-12-07 väljendatud seisukohast, milles on selgitanud põhimõtte in dubio pro reo olemust ning sedastatud järgmine. Põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenev ja ka
lg-s 3 sätestatud nn in dubio pro reo põhimõttest ei tulene mingil määral, et isikut süüstavaid järeldusi saaks teha üksnes otseste tõendite pinnalt ja et süü tuvastamisel ei tohiks tugineda kaudsetele tõenditele. See tähendab, et otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiesti loomulik on see, et otseste tõendite puudumisel püütakse otsida ja leida isiku süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja põhimõtteliselt pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest. Alles tõendamisprotsessi lõppetapil - siis, kui kõigi - nii otseste kui kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud 8 kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole (otsuse p 8). Eeltoodust tuleneb aga seegi, et in dubio pro reo põhimõte pole sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel; kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistatava süüs, tuleb isik õigeks mõista, mitte aga langetada otsust isiku kahjuks. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole käesolevas kriminaalasjas selle põhimõtte vastu kuigivõrd eksitud. Tulenevalt ülaltoodud seisukohast on kriminaalasja menetleva kohtu ülesanne hinnata kõiki tõendeid nende kogumis ning neile antava tervikhinnangu alusel otsustada, kas isiku süü on tõendatud või mitte. Enda kujunenud siseveendumus ja mõttekäik tuleb seejuures esitada kõrvalseisja jaoks piisava veenvuse ja selgusega jälgitavalt.
lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta.
p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt
Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses esitatud kohtu seisukohad on selged, ammendavad ja vastuoludeta. Esitatud apellatsioonides ei nõustu apellandid maakohtu otsuses toodud järeldustega ja sisuliselt taotletakse tõendite ümberhindamist in dubio pro reo põhimõtte taustal ringkonnakohtu poolt ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on tõenditele kogumis hinnangu andmisel muuhulgas lähtunud kohtupraktikas kinnistunud nn välistamismeetodist ning veenvalt selgitanud, miks on ainumõeldav, et L.M. tapmise toimepanijaks oli just S.Kulešov ning mitte keegi teine kolmas, kriminaalmenetluses tegelikult tuvastamata jäänud isik. Asetades erinevatest tõenditest tulenevad andmed omavahelisse konteksti, on maakohus oma seisukoha kujunemise ja lõppjäreldusele tulemise käigus analüüsinud S.Kulešovi käitumisakte nii enne, 9 kui ka pärast maakohtu poolt tuvastatud L.M. tapmise aega ja põhjendatult teinud järelduse, et ka need kinnitavad süüdistuse versiooni L.M. tapmise toimepannud isiku, tapmise aja, koha, viisi ja motiivi osas. Sellise maakohtu põhjaliku tõendite analüüsi kaudu on kohtuotsuse lugejale antud tervikpilt kuritegeliku kavatsuse kulgemisest ja realiseerumisest läbi ajalise telje. Eeltoodud ja kohtupraktikas väljakujunenud ning ka Riigikohtu poolt tunnustatud seisukohad välistavad kohtukolleegiumi arvates täielikult apellatsioonides esitatud lõpptaotluse – S.Kulešovi õigeksmõistmise – rahuldamise. Apellatsioonides esitatud seisukohad ei ole veenvad kuna ei mõjuta mingilgi määral maakohtu otsuses tehtud järeldusi. Kaitsja apellatsioonis esitatud väidete osas märgib kohtukolleegium veel järgmist. Vaidlust ei ole selles, et vaidlustatud kohtuotsus ja selles tehtud järeldused rajanevad kaudsetele ja tuletatud tõenditele. Nagu eelpool märgitud on Riigikohtu valitsevast seisukohast lähtudes see lubatud. On ilmselge, et mida planeeritum ja läbimõeldum on tapmine, seda väiksem on ka tõenäosus, et üldse on võimalik koguda otseseid tõendeid. Käesolevas kriminaalasjas on kohtukolleegiumi seisukohast tuvastatud üheselt, et S.Kulešov planeeris pikalt ja võib öelda, et enda arvates ka äärmiselt kavalalt ette L.M. mõrva. Tema teoplaanist paistab ilmselgelt läbi kavatsus kõigi võimalike meetoditega hajutada kahtlusi endalt kui tapmise täideviijalt ja tahtlikult suunata L.M. tapmise kahtlused teistele isikutele. Kohtukolleegium nõustub siinjuures ka maakohtu otsuses väljendatud seisukohaga, et S.Kulešovi näol oli tegemist ka teatud mõttes professionaaliga, kes omades teatud kogemusi oskas ette näha võimalikke ohte enda isiku kui mõrvari kindlakstegemisel. Kuid nagu käesoleval juhul on süüdistus suutnud tõestada - ka professionaalid teevad vigu. Kaitsja poolt apellatsioonis tehtud etteheidete kohta selles osas, et tõendamata on L.M. tapmise aeg, koht, viis ja motiiv ning seetõttu ei ole võimalik ka S.Kulešovi süüdi mõista, märgib kohtukolleegium järgmist. Esiteks, kui kaitsja eeltoodut väidab, siis kuidas saab ta väita seda, et ainukeseks otseseks ja vahetuks tõendiks käesolevas kriminaalasjas , millele saab ja tuleb rajada kohtuotsus, on S.Kulešovi ütlused. Teades ja tunnustades konkreetse kaitsja suhtumist kriminaalmenetluse korüfee E. K. seisukohtadesse, millised on muutunud juba kaitsja poolt esitatud apellatsioonide lahutamatuks osaks ja erandiks ei ole ka arutatav apellatsioon, kust ei puudu viited Kriminaalmenetluse õpiku (Tallinn 2006 lk 173) lehekülgedele, märgib kohtukolleegium osundades samas õpikus kirjapandule järgmist. Vahetu e. algne tõend saab olla sellise isiku ütlus, kes oli kuriteo toimepanemise juures ja nägi seda pealt. Otsene tõend kajastab aga otseselt tõendamiseseme mingit elementi või võimaldab tuvastada vaid nn. vahepealseid fakte teel tõendamiseseme mingi elemendini. Kui isik väidab, et ta ei tea, kes, millal, kus ja kuidas tapmise toime 10 pani, siis ei saa tema ütlused olla ka ei otseseks ega vahetuks tõendiks konkreetse tapmise asjaolude tuvastamisel. Kaitsja heidab apellatsioonis maakohtule ette ka seda, et otsuses ei ole mõistetavalt ja kohtuotsuse lugejale arusaadavalt tehtud selgeks tõendamiseseme asjaolud, milleks on kuriteo toimepanemise aeg, koht, viis ja muud tehiolud. Kohtukolleegium leiab vastupidiselt kaitsjale, et maakohus on oma otsuses põhjendanud ja seda selgelt ning arusaadavalt, miks nõustub süüdistuse poolt märgitud tapmise aja, koha ja viisiga ning ka muude tehioludega. On ilmselge, et olukorras, kus just süüdistatav ise on teinud kõik selleks, et tema kuritegeliku kavatsuse täideviimise juures ei oleks tunnistajaid, et sellest ei teaks kõrvalised isikud, et tapetu surnukeha ei leitaks või kui, siis seda võimalikult hiljem - jäävad tapmise tõendamiseseme asjaolud, s.h. selle toimepanemise aeg, koht ja viis menetleja selgitada. Seni kuni teadus ei ole arenenud veel nii kaugele, et inimesel oleks sarnaselt lennumasinatega nn. mustad kastid, mis võimaldaks fikseerida tema elu viimaseid hetki ja teeks võimalikuks sel juhul täpselt fikseerida nii surma, s.h. tapmise saabumise aja ja koha ning seni kuni inimese silmad ei tööta videokaamera põhimõttel ja ei jäädvusta tema surma saabumise juures viibinud või selle põhjustanud isikut ja kuni menetlejal ei ole mõtete lugeja võimeid, et tuvastada kuriteo motiivi, seni tuleb ka kaitsepoolel leppida menetleja poolt tõendite analüüsil ja elulisel usutavusel põhineva loomingulise protsessiga tõendite hindamisel, mille kaudu kohus väljendab endas veendumuse kujunemist. Seejuures ei oma tõenduslikku tähtsust asjaolu, et tapmise aeg ei ole tuvastatud minutilise täpsusega ja et tapmise koht ei ole meetri pealt paika pandud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on tuvastanud L.M. tapmise aja ja koha nii täpselt, kui seda võimaldavad kogutud tõendid ning maakohtu poolt tuvastatud tapmise aeg ega ka koht ei saa oluliselt erineda tegelikust tapmise ajast ja kohast, mida paraku siin ilmas teab ainult mõrvar ise. Tapmise toimepanemise aja osas märgib kaitsja, et see võis olla süüdistuses märgitud aeg aga võis ka mitte olla. Kaitsja arvates on L.M. eeldatav surma aeg tuvastatud selliselt, et on välja selgitatud, millisel ajal viibis S.Kulešov ajavahemikus 28.juuni 2006.a. kella 18.00-st kuni 17.juulini 2006.a. L.M. laiba leidmise koha telefonimasti teeninduspiirkonnas ning see aeg ongi määratletud surma saabumise ajana. Kohtukolleegium leiab, et selline arutlus ei vasta mingilgi määral vaidlustatud kohtuotsuses esitatud tõendite analüüsile, mille tulemusel on maakohus määratlenud L.M. surma saabumise e. tapmise aja. Maakohus on tapmise aja tuvastamisel arvestanud kõigi kogutud ja kontrollitud tõenditega ning need tõendid ja ka vastavate tõendite analüüs on kohtuotsuses esitatud e. L.M. surma aeg on tuvastatud kõigi tõendamise üldreeglitest lähtudes. Kohtuarstliku ekspertiisi arvamus ei ole seejuures võrreldes teiste kogutud tõenditega eelistatud tõend. Surma aja kindlaksmääramiseks erinevalt surma põhjuste selgitamisest ( sel ajal kehtinud Surma põhjuse tuvastamise seadus) , ei ole vajalikud eriteadmised. L.M. tapmise aja tuvastamisel on arvestatud seda, et viimase kõne tegi ta 28.juunil 2006.a. kell 17.58 e. et sel momendil oli ta veel elus. Arvestatud on ka seda, et järgmisel päeval, s.o. 29.juunil 2006.a.L.M. enam 11 telefonile ei vastanud ( kinnitab poeg V. M.) ja hiljem oli välja lülitatud ( kinnitab elukaaslane J. G.). Ühtegi kõnet L.M. telefonilt ei ole tehtud peale 28.juunit 2006..a kella 17.58 ja keegi ei ole teda telefonitsi ka pärast seda kätte saanud. Samas on elukaaslane J. G. andnud ütlusi, et L.M. lubas temale helistada 29.juunil 2006.a. ja öelda, kas ta saab J. G.le vastu tulla, kui viimane Saksamaalt Eestisse saabub 1. või 2.juulil. Arvestades eeltoodud asjaolusid ja lähenedes olukorrale veel ka elulisest aspektist e. eeldades, et perekonnas valitsevad lähedaste inimeste vahel n.ö. kirjutamata reeglid, et ka kodunt ära olles informeeritakse lähedasi enda olemasolust, et mitte panna neid asjatult muretsema, seda enam, kui on lubatud tagasi helistada, on süüdistuses märgitud surma aeg – 28.juuni 2006.a. kella 18 ajal – igati loogiline ja maksimaalselt ligilähedane tegelikule surma ajale. Ka S.Kulešov, kes on maakohtu poolt tuvastatu kohaselt põhjendatult loetud ainuvõimalikuks isikuks, kes L.M. tappis, ei teinud enda kasutuses olnud mobiiltelefonidelt kõnesid 28.juunil 2006.a. ajavahemikul kella 14.08-st , kui helistas L.M.le kuni 19.26-ni, kui helistas oma abikaasale. Ülaltoodud asjaolusid arvestades ei ole kohtukolleegiumi arvates mingit alust kahelda, et L.M. oli S.Kulešovi poolt tapetud just 28.juunil 2006.a. kella 18.00 ajal e. nii nagu seda on märgitud süüdistuses ja nii nagu on tuvastanud maakohus. Ka Riigikohus on oma otsuses nr.3-1-1-51-00 selgitanud, et olles kriminaalasja kohtulikul arutamisel välistanud teised võimalikud versioonid teiste võimalike kuriteo toimepanijate osas, oli linnakohus õigustatud lugema kuriteo toimepanemise aja tuvastatuks kirjeldatud ajavahemikuna KrMK § 46 p 1 mõttest ei tulene, et kuriteosündmust saab ajalises mõttes alati lugeda tuvastatuks üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. Kohtukolleegium leiab, et samad põhimõtted on kohaldatavad ka
sätetest tulenevalt. Ka ei ole kohtukolleegiumi seisukohast põhjendatud kaitsja poolt tehtud etteheited kohtuotsusele mõrva toimepanemise koha osas. Arvestades L.M. tapmise aega ja maakohtu otsuses loetletud tõendeid, millised kinnitavad L.M. ja S.Kulešovi üheaegset viibimist samas piirkonnas, kust oli hiljem ka leitud L.M. surnukeha, on tõendatud, et S.Kulešov tappis L.M. süüdistuses nimetatud kohas. Asjaolu, et L.M. surnukehal tuvastati lohistamisjälgi ei välista kohtukolleegiumi arvates seda, et L.M. oli tapetud lähedal kohale, kust hiljem tema surnukeha leiti. Lohistamisjäljed laibal ei tähenda , et seda on lohistatud kuskilt “ kogu ülejäänud maailmas “ asuvast kohast nagu oma apellatsioonis märgib kaitsja. Põhjendatud on seisukoht, et S.Kulešov ei tapnud L. M. jões vaid siiski jõe läheduses ja laiba peitmise eesmärgil selle siis jõeni lohistas. Veel märgib kohtukolleegium, et jällegi, maakohus, olles välistanud teised võimalikud versioonid teiste võimalike kuriteo toimepanijate osas, on põhjendatult lugenud tapmise toimepanemise kohaks süüdistuses märgitud koha e. XXXX XXXX, XXXXXXXXXXX XXXX. Arvestades S.Kulešovi käitumisakte, milliseid ta on toimetanud enne ja pärast mõrva toimepanemist ja seda eesmärgiga mitte jätta endale ühtegi kahtluse varju, ei ole usutav, et ta oleks riskinud surnukehaga pikka teekonda ette võtta. See oleks tähendanud liigseid ohte vahelejäämiseks ja temale mittevajalike tunnistajate ilmumiseks. 12 Kohtukolleegium ei nõustu ka apellantide seisukohaga, et maakohtu seisukoht võimaliku mõrva motiivi osas on paljasõnaline ja tõendamata. Maakohus on äärmise põhjalikkusega motiveerinud oma seisukohta, miks peab mõrva võimalikuks motiiviks just omakasu motiivi. Nimetatud motiivi tuvastamiseks on maakohus analüüsinud L,M. ja S.Kulešovi vahel aastate jooksul ärialaste suhete tekkimist ja põhjendatult leidnud, et mitmed nendevahelised tehingud olid teeseldud tehingute iseloomuga. Kohtukolleegium märgib, et olukorras, kus süüdlane ütlusi ei anna või kui tema ütlused pole kohtu arvates usaldusväärsed, peab kohus hindama teisi tõendeid kogumis ja tegema järelduse kuriteo motiivi kohta. Seda seisukohta toetab ka Riigikohtu otsus nr. 3-1-1-137-03 p. 18.2. Asjaolu, et kõnealune miljoneid kroone maksev vara kuulus juriidilisele isikule, kelle ainuosanikuks oli S.Kulešov, ei lükka mingilgi määral ümber maakohtu seisukohta. S.Kulešovi ainuosanikuks olemine ei olnud L.M. ettekujutustes mitte absoluutne ja alaline. Tema ettekujutustes pidi ta saama tagasi nii OÜ A., kui ka OÜ nimele vormistatud suvila. S.Kulešov, kes oli miljoneid maksva vara sisuliselt omandanud 10000 krooniga, ei olnud aga huvitatud ei vara tagastamisest ega ka sellest, et L. M. avalikustaks tehingute tegeliku sisu. Kohtu veendumust S.Kulešovil omakasu motiivi olemasolus kinnitab ka viimase käitumine peale L.M. surma, kui ta pakkus L.M. elukaaslasele J. G.le võimalust suvila tema nimele tagasi kirjutada, kui viimane tasub temale L.M. olematu võla. Ainuüksi emotsioonidele tuginevaks ja kohtu siseveendumust kallutavaks peab kaitsja süüdistusaktis märgitud asjaolu, et S.Kulešov , kui endine KGB ohvitser, kes omab teatud eriteadmisi ja oskusi, on toime pannud väga ratsionaalselt kaalutletud pikaaegselt ettemõeldud jõhkra mõrva. Kohtukolleegium leiab, et tegemist ei ole siiski vaid emotsioonidele rajatud veendumusega. Nii võiks see olla, kui S.Kulešovi, kui endise KGB ohvitseri eriteadmisi ja oskusi oleks peetud ainukeseks L.M. mõrvaga seotud pidepunktiks S.Kulešovi isiku ja L.M. surma vahel. Antud juhul on aga tegemist tõendite (küll kaudsete) kogumiga, mis tõsikindlalt veenab kohtuotsuse lugejat selles, et S.Kulešov tappis L.M.. Hinnates kõiki käesolevas menetluses kogutud ja kontrollitud tõendeid tekib kohtuotsuse lugejal kindel veendumus ja seda mitte emotsioonidest lähtudes, et S.Kulešov omas oskusi inimestega manipuleerida, neid mõjutada, oskas oma jutuga tekitada inimestes põhjendamatut hirmutunnet, mis ajendas inimesi ka temale vajalikus suunas käituma. Tal oli teatud professionaalne vaist näha sündmuste kulgu ette ja vastavalt sellele käituda. Kaitsja poolt väidetud asjaolud, et S.Kulešov viibides väidetavas mõrvakohas kasutas mobiiltelefoni, et ta ei visanud ära kõnekaarti ja et ta lahkus eeluurimise ajal seaduslikult Venemaale ravile, kust tuli ka seaduslikult tagasi ja läks Keskkriminaalpolitseisse, ei lükka ülaltoodud kohtu seisukohti ümber. Pigem näitab see, et isik alahindab uurimisorganeid ja arvab, et on oma käitumisega kindlustanud olukorra, kus teda ei hakata mitte kahtlustamagi. Mis puudutab mõrva toimepanemise viisi ja mõrvarelva, siis selles osas on kohtukolleegiumi seisukoht järgmine. Vaidlust ei ole selles, et L.M. tapeti 13 tulirelvast laskudega kehasse ja pähe. Vaidlustatud kohtuotsusega on tuvastatud, et L.M. tapjaks on S.Kulešov. Süüdistuse versioon, et selleks tulirelvaks, millega S.Kulešov L.M. tappis, oli S.Kulešovi relv, mida ta peale mõrva toimepanemist teadlikult kahjustas on usutav ja põhjendatult on maakohus ka selle süüdistuse seisukohaga nõustunud. Selleks on andnud põhjust just S.Kulešovi enda tegevus nii enne, kui ka pärast tapmise toimepanemist, mis oli suunatud sellele, et kahtlusaluseks ei satuks tema isik. Kas tegelikult tappis S.Kulešov L.M. sellest relvast, mis temalt ära võeti või mõnest teisest, mille ta peale mõrva ära viskas, see ei oma määravat tähtsust ei S.Kulešovi süüküsimuse otsustamisel ega ka tema käitumisele juriidilise hinnangu andmisel. On selge, et võimalusi soetada endale relv ainult konkreetse tapmise toimepanemiseks on. Seetõttu ei pea kohtukolleegium vajalikuks laskuda apellatsioonis tõstatatud vaidlusse mõrvarelva osas. Samuti ei oma kogu sündmuste ahelas määravat tähtsust see, millise autoga sõitsid L.M. ja S.Kulešov XXXX XXXXX XXXXXXXXXXX XXXXX. Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium esitatud apellatsioonide kohta, et nendes ei ole ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti, mis kallutaks kohtukolleegiumi maakohtu otsuse lugemisel tekkinud siseveendumust maakohtu järeldustest erineva järelduse tegemisele e. mis veenaks kohtukolleegiumit S.Kulešovi süütuses. Kaitsja on esitanud oma apellatsioonis rida kahtlusi, millised tema arvates välistavad S.Kulešovi suhtes tehtud maakohtu otsuse seaduslikkuse. Kriminaalmenetluses tõlgendatakse kahtlustatava või süüdistatava kasuks üksnes selline kriminaalmenetluses tõusetunud kahtlus, mida (vaatamata menetleja pingutustele ) ei õnnestunud kõrvaldada. Seega ei saa olla esimeseks reaktsiooniks kriminaalmenetlusse „paisatud kahtlustele“ mitte selle kohene tõlgendamine süüdistatava kasuks, vaid hoopis püüd seda kõrvaldada. Kohtukolleegium on seisukohal, et selliseid kõrvaldamata kahtlusi, mida S.Kulešovi kasuks tõlgendada, ei ole käesolevas menetluses jäänud. Kõik kahtlused on kõrvaldatud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on S.Kulešovi süüdistusasja teistkordsel arutamisel rikkunud
prg. 341 lg 3 sisalduvat reformatio in peius keelu põhimõtet, mille kohaselt ei saa maakohus asja teistkordsel arutamisel rasekendada süüdistatava olukorda võrreldes esimese kohtuotsusega, mis oli vaidlustatud vaid kaitsja ja süüdistatava poolt ning mis nimetatud apellatsioonide alusel oli apellatsioonimenetluses tühistatud . Seetõttu kasutab ringkonnakohus
prg. 340 lg 1-st tulenevat õigust apellatsioonis esitatud taotlusest sõltumata teha uus otsus, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. Apellatsioonikohtu poolt tuvastatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumine on tunnistatud oluliseks rikkumiseks ka Riigikohtu otsuses nr. 3-1-175-05. 14 Nimelt, vaidlustatud maakohtu otsusega mõisteti S.Kulešovile küll KarS prg. 114 p. 5 järgi 10 aastane vangistus, mis on kahe aasta võrra kergem eelmise, s.o. ringkonnakohtu poolt tühistatud 19.juuni 2008.a. otsusega sama paragrahvi ja sama teo eest mõistetud karistusest, kuid olenemata eeltoodust on rikutud kohtukolleegiumi arvates siiski
prg. 341 lg 3 sätteid sellega , et on raskendatud süüdistatava olukorda ja seda olukorras, kus varasema kohtuotsuse tühistamine ringkonnakohtu poolt ei toimunud ei kannatanu ega prokuröri apellatsioonide alusel. Esiteks seisneb süüdistatava olukorra raskendamine juba selles, et puht aritmeetiliselt on võimalik välja arvutada, et vaidlustatud kohtuotsusega on süüdistatavale KarS prg. 65 lg 1 alusel mõistetud 12-aastase liitkaristuse lõpptähtaeg hilisem, kui seda on 19.juuni 2008.a. Harju Maakohtu otsusega mõistetud sama 12-aastase vangistuse puhul. Nimelt, Harju Maakohtu 19.juuni 2008.a. otsusega on S.Kulešovile mõistetud 12-aastase vangistuse lõpptähtaeg 3 kuud ja 10 päeva enne 1.jaanuari 2019 aastat. Nimetatud otsusega oli temale mõistetud 12-aastase vangistuse kandmise aja alguseks 2.jaanuar 2007.a. See tähendab, et 12-aastane vangistus lõppenuks 1.jaanuaril 2019.aastal. Maakohus aga luges esimese otsusega põhjendatult karistusest kantuks eelvangistuses viibitud 3 kuud ja 10 päeva. Seega oleks saabunud karistuse lõpukuupäev 3 kuud ja 10 päeva enne 1.jaanuari 2019.aastat e. 22.septembril 2019.a. Kui võrrelda seda kuupäeva vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud karistuse lõpptähtajaga, siis on tuvastatav erinevus ja seda süüdistatava kahjuks. Nimelt, vaidlustatud kohtuotsusega on Sergei Kulešovile mõistetud 12-aastane liitkaristus KarS prg. 65 lg 1 alusel ja selle kandmise aja alguseks 2.jaanuar 2007.a. Seega on mõistetud karistuse lõpptähtajaks 1.jaanuar 2019.a. e. 3 kuud ja 10 päeva hiljem, kui 19.juuni 2008.a. kohtuotsusega mõistetud karistuse puhul. Selline viga tuleneb sellest, et vaidlustatud kohtuotsusega KarS prg. 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel on maakohus eiranud KarS prg. 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise põhimõtteid. Maakohus on moodustanud liitkaristuse selliselt, et lugenud üheks liidetavaks mitte eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse nagu seda tulenevalt KarS prg. 65 lg 1-st nõuab seadus (liitkaristuse mõistmine toimub samadel põhimõtetel nagu KaRs prg. 64 lg 1 alusel ja ärakantud karistus arvatakse maha alles liitkaristusest) vaid eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, mis tähendab seda, et ärakantud karistus on maha arvatud juba n.ö. ühest liidetavast ja teistkordselt seda liitkaristusest maha ei arvatud. Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium, et kui S.Kulešovile oleks mõistetud kõigi käesoleval ajal kahe kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest samasugused üksikkaristused nagu seda on käesoleval ajal mõistetud kahe kohtuotsusega ja kui siis liitkaristuse mõistmine oleks toimunud KarS prg. 64 lg 1 alusel, siis oleksid olnud liitkaristuse moodustamise aluseks mõistetud üksikkaristused ja eelvangistuses kantud 3 kuud ja 10 päeva oleks maha arvatud liitkaristusest. Riigikohus on korduvalt oma otsustes väljendanud kindlat seisukohta, et KarS prg. 65 lg 1 alusel mitme kohtuotsuse järgi liitkaristuse mõistmine peab toimuma samadel põhimõtetel nagu samade kuritegude eest ühe kohtuotsusega liitkaristuse mõistmine. 15 Asjaolu, et isiku poolt toimepandud kuriteod tuvastatakse mitme kohtuotsusega ja üksikkaristused mõistetakse mitme kohtuotsusega ei tohi halvendada tema olukorda liitkaristuse mõistmisel võrreldes sellega, kui kuritegusid oleks arutatud ühel kohtuistungil ja liitkaristus mõistetud ühe kohtuotsusega. Samuti on kriminaalasja teistkordsel arutamisel eiratud
S § 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel. Olenemata sellest, et mõlema kohtuotsuse järgi, nii vaidlustatud kohtuotsuse , kui ka Harju maakohtu 19.juuni 2008..a kohtuotsuse järgi on S.Kulešovile mõistetud liitkaristuseks 12 aastat e. võrdne karistusmäär, on selle tulemini jõudmine olnud erinev. Harju Maakohus mõistis 19.juuni 2008.a. kohtuotsusega üksikkaristustest raskeimaks karistuseks 12 aastat ning luges kergemad karistused sellega kaetuks e. kohaldas seadusest tulenevat kergeimat liitkaristuse moodustamise põhimõtet. Vaidlustatud 16.aprilli 2009.a. kohtuotsusega on mõistetud hiljem tuvastatud kuritegude konkurentsi kuuluvatest kuritegudest raskeima eest , s.o. KarS prg. 114 p. 5 järgi üksikkaristustest raskeim karistus, s.o. 10 aastat vangistust ning liitkaristuse moodustamisel on kohaldatud varasema kohtuotsusega, s.o. tühistatud 19.juuni 2008.a. kohtuotsusega võrreldes raskemat liitkaristuse moodustamise põhimõtet, s.o. raskeima üksikkaristuse suurendamise põhimõtet e. osalise liitmise põhimõtet. Miks maakohus otsustas vaidlustatud kohtuotsusega mõista S.Kulešovile liitkaristus erinevalt varasemast , s.o. kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemise põhimõttest, seda maakohtu otsusest ei selgu, sest seda motiveeritud ei ole. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on teistkordsel kriminaalasja arutamisel olukorras, kus varasem kohtuotsus oli tühistatud süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonide alusel seotud eelmise kohtuotsusega ka liitkaristuse põhimõtte kohaldamisel e. kui eelmise kohtuotsusega oli kohaldatud kergema karistuse kaetuks lugemist raskemaga, siis ei saa teistkordsel kriminaalasja arutamisel moodustada liitkaristust raskeima karistuse suurendamise teel ja kui eelmise kohtuotsusega oli raskeimat suurendatud osaliselt, siis ei saa see toimuda täielikult (vt. Riigikohtu ootsus 3-1-1-75-05 p. 24).. Küll ei saa maakohtule ette heita seda, et vaidlustatud kohtuotsusega on S.Kulešovile KarS prg. 114 p.5 järgi mõistetud kergem karistus, kui seda oli sama paragrahvi järgi ja sama kuriteo eest mõistetud 19.juuni 2008.a. kohtuotsusega. Veel märgib kohtukolleegium, et olenemata asjaolust, et 15.oktoobril 2008.a. tegi Tallinna Ringkonnakohus otsuse, millega mõistis ise Sergei Kulešovile karistuse 3 aastat ja 6 kuud, tuleb liitkaristuse mõistmisel üheks kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsi kuuluvaks kohtuotsuseks siiski lugeda nimetatud ringkonnakohtu otsusega tühistatud Harju Maakohtu otsus 19.juunist 2008.a. kuna isik loetakse karistatuks esimese astme kohtuotsusega. Seega kuulub kohtuotsus tühistamisele S.Kulešovile KarS prg. 65 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas ning uue otsusega tuleb ka eelvangistuses viibitud aeg lugeda lõplikust liitkaristusest kantuks. 16 Apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise osas süüdistatava kaitsja poolt kohtuistungil taotlusi ei esitatud . Sellekohase taotluse esitamine peale kohtuistungit on välistatud (Riigikohtu määrus nr.3-1-1-70-08). Seega jäävad kõik apellatsioonimenetluses kantud kulud süüdistatava enda kanda. Eeltoodu alusel ja juhindudes
prg. 337 lg 1 p.4, 338 p.2,3; 340 lg 2 p.4, 342 ja 343 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osaliselt Sergei Kulešovile mõistetud liitkaristuse osas materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Ulvi Loonurm
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.