1-09-1061/27

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2009.a Tallinn Kriminaalasja number 1-09- 1061 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Igor Amann ja Jüri Paap Kohtuistungi sekretär Tõlk Tatjana Derkatš Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. oktoober 2009.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi Vadim Uvarovi süüdistus KarS § 141 lg 2 p 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. aprilli 2009.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Vadim Uvarovi kaitsja adv. Artur Umuršadjants Prokurör Saskia Kask Süüdistatav Vadim Uvarov sünd 23.10.1976.a, elukoht xxxxxx x-x xxxxxxx, varem kohtu poolt karistatud, kuid karistatus kustunud. Kaitsja Adv Artur Umuršadjants RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
4. aprilli otsus Vadim Uvarovi süüditunnistamises ja karistamises muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Vadim Uvarov tunnistati KarS § 141 lg 2 p 1 järgi süüdi selles, et ta 29.08.2008.a Tallinnas Xxxxxx x-x korteris ajavahemikul kella 18 – 23-ni, kasutades ära xx.xx.xxxx.a sündinud V. P. arusaamisvõimetust, manipuleeris sõrmega lapse suguelundite piirkonnas, pani oma sõrme tüdruku tuppe, imiteerides suguühet. Selliselt astus V. Uvarov kannatanu tahte vastaselt temaga suguühendusse, põhjustades lapsele füüsilist valu ja neitsinaha veritseva rebendi. Maakohus mõistis V. Uvarovile karistuseks 7 aastat vangistust. Karistusaja alguseks luges kohus V. Uvarovi kinnipidamise päeva, s.o 30.08.2008.a. APELLATSIOONI SISU Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega V. Uvarovi õigeksmõistmist KarS § 141 lg 2 p 1 järgi. Alternatiivselt esitab kaitsja taotluse V. Uvarovi süüditunnistamiseks KarS § 121 järgi ning karistamist vangistusega määras, mis ei ületaks V. Uvarovi ärakantud karistuse aega. Apellant on seisukohal, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Taotluse põhjendused on järgmised. Kaitsja arvates ei ole kogu menetluse vältel saadud veenvaid tõendeid vägistamise toimepanemise kohta V. Uvarovi poolt ning maakohus on otsuses jõudnud järeldustele, mis ei vasta kohtuistungil tuvastatud asjaoludele. Süüdistuse kohaselt on kuriteo toimepanemise kohaks korter Xxxxxx x-x, kuid kaitsja leiab, et käesolevas asjas on tähtis kindlaks teha täpne V. P. suhtes toimepandud tegude koht. Süüdistaja ei suutnud saada veenvaid tõendeid selle kohta, et neitsinaha rebend tekkis toas voodis. Kui nimetatud asjaolu oleks veenvalt tõendatud, kummutaks see ka süüdistatava ütlused, kuid käesolevas asjas tema ütlusi kummutavaid tõendeid pole. V. Uvarov on kogu menetluse vältel põhjalikult selgitanud juhtunut vannitoas, lapse vannitamise ajal ning et mingeid seksuaalse iseloomuga kavatsusi tal ei olnud. Ka ekspert on kinnitanud, et neitsinaha rebend võis tekkida ühekordsest sõrme tuppe viimisest. Kaitsja juhib tähelepanu, et kohtumeditsiiniekspert ei vaadanud isiklikult läbi kannatanu suguorganeid, kuivõrd laps ei lasknud seda teha. Järeldused tegi ekspert patsiendikaardi kannete alusel, kus lapse suguorganeid ei ole piisava põhjalikkusega kirjeldatud. Pole märgitud kui pikk ja sügav on rebend. Sellest lähtuvalt leiab kaitsja, et on lubamatu rääkida sõrmega kannatanu tupes manipuleerimisest. Kannatanut kohtuistungil üle ei kuulatud, vaadati üksnes tema ülekuulamise videosalvestust. Selle tähelepanelikul jälgimisel ja ülekuulamisprotokolli lugemisel saab ilmseks raske menetlusseadustiku normide rikkumine. Ülekuulamine viidi läbi tendentslikult, ebakorrektselt, silmnähtavalt V. Uvarovit süüdistava kallakuga. Last ilmselt püüti kallutada sellele, et neitsinaha vigastamine toimus toas voodis. Samuti püüti tüdrukult sihikindlalt saada ütlusi selle kohta, et V. Uvarov teostas sõrmega rohkearvulisi liigutusi tupes. Ühtesid ja samu küsimusi esitati mitu korda. Samas ei vaevutud küsima, kas lapsele sattus seep tuppe ja kas see tekitas talle valu. 2 Apellant on seisukohal, et kannatanu ütlused tuleb tervikuna tõendite hulgast välja jätta. Kui see aga võimatuks osutub, siis tuleb neisse äärmise kriitilisusega suhtuda. V. Uvarovi isikusse puutuvalt märgib kaitsja, et lapse ema usaldas oma tütre V. Uvarovi hoida ja ka vannitada, kuivõrd ei märganud varem, et V. Uvarovil oleks esinenud ebatervet huvi tüdruku vastu. Ka ei saadud selliseid, ka kaudseid andmeid uurimise käigus. Puuduvad näiteks andmed, et V. Uvarov oleks ennast 29.08.2008.a õhtul lahti riietanud. Kõik asjaolud kinnitavad, et seksuaalseid kavatsusi tal V. P. suhtes ei olnud. Apellant on seisukohal, et maakohtu järeldused on oletuslikud ning vägistamisega tegemist polnud, kuivõrd igasugust sõrme tuppe viimist ei saa lihtsalt pidada vägistamiseks. Kaitsja leiab, et süüdistatava tegevus tuleb kvalifitseerida faktiliselt saabunud tagajärje alusel, s.o kannatanu kehavigastuse raskusastmest sõltuvalt. Seega tuleks V. Uvarovi, sealjuures tema tahtluse olemasolul, tegevus kvalifitseerida KarS § 121 järgi. Samas leiab kaitsja, et V. Uvarov tekitas kannatanule kehavigastuse ettevaatamatusest kergemeelsuse vormis. Kuid kuna karistusseadustik ei näe ette vastutust mitteeluohtlike kehavigastuste tekitamise eest ettevaatamatusest, siis tuleks V. Uvarov täielikult õigeks mõista. Kui aga ringkonnakohus leiab, et tahtlus esineb, siis tuleb tema teod hinnata KarS § 121 järgi. Järgnevalt analüüsib apellant süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmist, leides, et isegi juristile pole KarS § 141 dispositsiooni sõnastusest päris selge, mis on suguühendus. V. Uvarov, viies seebi eemaldamise eesmärgil sõrme kannatanu tuppe, ei saanud isegi oletada, et paneb toime suguühenduse, rääkimata vägistamise toimepanekust. Loomulikult ei aimanud V. Uvarov ka seda, et Riigikohus oma 25.01.2005.a otsusega andis laiendatud tõlgenduse mõistele „suguühendus“. Kaitsja ei vaidlusta nimetatud otsuses esitatud tõlgendust, kuid juhib tähelepanu sellele, et mainitud Riigikohtu otsus käsitleb isikuid, kes omasid seksuaalset kavatsust. Käesolevas asjas seda aga tuvastatud ei ole, mistõttu puudub ka analoogia Riigikohtu otsuse ja käesoleva süüdistusasja vahel. Lähtudes KarS § 17 lg 1 ei loeta V. Uvarovit tahtlikult kuritegu toimepannud isikuks ning kuna vägistamist ei saa kaitsja arvates toime panna ettevaatamatusest, siis tuleb V. Uvarov KarS § 141 järgi õigeks mõista. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, alternatiivselt leidis kaitsja, et tema kaitsealune pani toime teise isiku kehalise väärkohtlemise, mistõttu vastab tema tegu KarS §-le
5. Prokuröri hinnangul on maakohtu otsus põhjendatud ja seaduslik, apellatsioon ei anna selle tühistamiseks alust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. 3 Oma apellatsioonis kordab kaitsja sisuliselt juba maakohtus esitatud väiteid ega lisa mingeid uusi argumente, mida maakohus käsitanud ei oleks. Sellest lähtuvalt peab kohtukolleegium esmalt vajalikuks osundada kohtupraktikas omaksvõetud tõendite hindamise põhinõudele, mille kohaselt olukorras, kus erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), lasub ringkonnakohtul kohustus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsused nr 3-11-137-03; 3-1-1-16-04; 3-1-1-89-06). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses faktiliste asjaolude ümberhindamist tingivaid vigu. Vastupidi, kohtuotsusest tuleneb, et maakohus on kohtuistungil kontrollitud tõendeid analüüsinud, neid omavahel kaalunud ja usaldusväärsust hinnanud, oma järeldusi põhistanud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Maakohtu järeldused tuginevad tõendite hindamisele kogumis, nagu seda nõuab KrMS §-s 61 sätestatu. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ega pea nende kordamist KrMS §-st 342 lg 3 p 1 tulenevalt vajalikuks. Apellatsioonidega seonduvalt märgib kohtukolleegium üksnes järgmist. V. Uvarovi käitumisele õigusliku hinnangu andmisel ei oma mingit tähtsust see, kas kannatanu suhtes pandi süüdistuses kirjeldatud tegu toime Xxxxxx x-x korteri vannitoas või toas voodis. Samale seisukohale on asunud ka maakohus oma otsuses ja rõhutanud põhjendatult, et V. Uvarovi poolt toime pandud tegu lapseealise suhtes on kuritegu selle toimepanemise kohast olenemata. Mis puutub süüdistatava versiooni, nagu oleks ta V. P. vannitamise ajal seebi eemaldamise ja kipituse likvideerimise eesmärgil sõrme lapse tuppe torganud, siis maakohus märgib põhjendatult, et sellisel moel lapse suguelundeid ei pesta ega torgata meesterahva poolt sõrme väikese tüdruku tuppe nii, et rebeneb neitsinahk. Teiseks on ekspert Anu Adams kohtuistungil eksperdiarvamust selgitades välistanud neitsinaha vigastamise võimaluse lapse suguelundite pesemise käigus ning kinnitanud, et sellise vigastuse tekitamiseks peab olema sõrm tuppe viidud /II kd tl 27/. Kolmandaks ei ole V. Uvarovi versioon eluliselt usutav. kohtukolleegium peab vajalikuks osundada Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-74-05 väljendatud seisukohale, mille kohaselt ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste tõenditega. Oluline on muuhulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude „elulist usutavust“ ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Süüdistatava versioon asjas tuvastatud tehiolusid silmas pidades ei ole eluliselt usutav. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud ka apellandi etteheited kohtuarstlikus ekspertiisis antud eksperdiarvamuse kohta. Tõsi, et arvamuse andmisel on ekspert eelkõige tuginenud AS Ida-Tallinna Keskhaigla Naistekliiniku patsiendikaardis fikseeritud andmetele. Kuid ekspert A. Adams on kohtuistungil selgitanud, et kohtuarstlikku ekspertiisi võib teostada teatud juhtudel meditsiinidokumentide põhjal, seda siis, kui isiku läbivaatus osutub raskeks või võimatuks ja läbivaatus on dokumenteeritud. Käesoleva juhtumi puhul tal meditsiinidokumentide objektiivsuses põhjust kahelda ei olnud. Arvamuse andmisel ei läinud ta vastuollu asutusesiseselt kehtestatud eksperti abistavate juhenditega. Mis puutub aga apellatsioonis esitatud väitele, et ekspertiisiaktis ei ole kirjeldatud kannatanu neitsinaha rebendi pikkust ja sügavust, siis neist faktilistest andmetest V. Uvarovi teole antav õiguslik hinnang ei sõltu. 4 Kannatanu ülekuulamisse puutuvalt märgib kohtukolleegium, et ka selle väite, nagu oleks kannatanu ülekuulamine tendentslikult ja V. Uvarovit süüdistava kallakuga toimunud, on maakohus oma otsuses põhjendatult õigustamatuks lugenud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses märgituga ning rõhutab, et tegemist on 3-aastase kannatanuga, kes on äsja rääkima õppinud, mistõttu pole mõeldav nõuda temalt ütlusi sündmuse aja, koha ja viisi kohta nii, nagu seda täiskasvanult nõuda saaks. Kannatanu east tulenevalt ongi tema ütlused napid ja kohati arusaamatud, kuid see ei tingi nende ütluste kui tõendi ebausaldusväärseks tunnistamist. Siinjuures vajab siiski rõhutamist, et ilma igasuguse suunamiseta rääkis V. P., et isa (nii kutsus kannatanu V. Uvarovit) pani oma näpu tema „pelmeenikasse“ (nii nimetab ta oma suguelundit), seda seal kiiresti liigutas ning ta sai sellest haiget /tl 12-13/. Tuleb märkida sedagi, et komplekse kohtupsühhiaatrilise –psühholoogilise ekspertiisiakti kohaselt on V. P. aktuaalne vaimsete oskuste tase eakohane, ta oli võimeline tajuma õigesti kriminaalasjas tähtsaid asjaolusid vastavalt oma eale kui ebaharilikke, mittesündsaid tegusid ja võimeline andma nende kohta ütlusi. V. P.l ei esine kõrgenenud kalduvust fantaseerida /I kd tl 35/. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida sedagi, et maakohtu järeldused ei tugine üksnes kannatanu ütlustele, maakohus on hinnanud mitmeid tõendeid kogumis, sealhulgas ka korteri vaatlusprotokolli ja DNA eksperdiarvamust, mille kohaselt oli voodilinal, millel V. P. pärast vanniskäimist lamas, vereplekk. Veri kuulus DNA eksperdiarvamuse kohaselt V. P.le. KarS § 141 eeldab subjektiivsest küljest tahtlust. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Käesolevas süüdistusasjas, arvestades kindlaks tehtud faktilisi asjaolusid, jagab kohtukolleegium maakohtu veendumust, et V. Uvarov tegutses seksuaalselt motiveerituna ja kavatsetult. Teisalt, mis puutub apellandi arusaama, mille kohaselt pole tahtlus tuvastatud, märgib kohtukolleegium, et oluline on teo objektiivselt seksuaalne laad ning piisab, kui süüdlane sellest aru saab. V. Uvarov täisealise seksuaalelu elanud mehena sai ilmselgelt aru oma tegevuse väliselt, objektiivselt seksuaalsest laadist. Kohtukolleegium on seisukohal, et esitatud apellatsioon on põhjendamatu ega anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. V. Uvarov on põhjendatult KarS § 141 lg 2 p 1järgi süüdi tunnistatud. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 27.04.2009.a otsuse V. Uvarovi suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Malle Preimer Igor Amann 5 Jüri Paap