S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Istungil osalenud isikud Menetlusalune isik: Arne Lindoja, 34808300223, elukoht: xxx. RESOLUTSIOON 1. Jätta Arne Lindoja kaebus Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse ülemkomissari Oleg Lodeikini 14.07.2009 otsusele nr 2302,09,010577 Arne Lindoja karistamises LS § 7419 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks, rahuldamata. 2. Jätta Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse ülemkomissari Oleg Lodeikini 14.07.2009 otsus nr 2302,09,010577 Arne Lindoja karistamises LS § 7419 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks, muutmata.
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusega juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks selles, et menetlusalune isik 23.06.2009 kell 11:50 Kõue vallas Harju Maakonnas Tallinn-Tartu-Luhamaa mnt 53. kilomeetril juhtis mootorsõidukit VW Transporter registreerimismärgiga xxx alkoholijoobes, millega rikkus LS § 20 lg 3 sätteid ja pani toime LS § 7419 lg 1 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et väga kahetseb oma ränka eksimust ning palub kohtul mõista leebem karistus arvestades menetlusaluse isiku rasket majanduslikku olukorda. Tal on kõik juhiloa kategooriaid, seega tal on võimalus leida tööd autojuhina. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja seletas, et taotleb lisakaristuse tühistamist. On leidnud endale töökoha ja saaks tööle minna. Väärteo toimepanemise asjaolude kohta selgitas, et olid perekondlikud asjaolud ja need sundisid mõtlematult ära sõitma. Hommikul käis jala poes ja ostis õlut ning jõi ära ühe pooleliitrise õlle Bock kangusega 8 mahuprotsenti. Oli vaja ära sõita ja arvas, et joove on lahtunud. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et tehtud on õige otsus. Joobes juhtimine on üks raskemaid liiklusalaseid väärtegusid. Määratud karistus on õiglane ja proportsionaalne ning vastab KarS § 56 sätestatud tingimustele ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus, kuulanud ära kaebuse esitanud isiku selgitused ja kohtuvälise menetleja arvamuse, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 7419 lg 1 sätetele (väärteo toime panemise ajal kehtinud redaktsioon) karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 18 000 krooni või arestiga kuni 30 päeva ning lg 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lõikes 1 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 7419 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, so 6000 krooni, mille tasumine määrati ositi 6 kuu jooksul ja LS § 7419 lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Seega on põhikaristus määratud 1/3 ulatuses ettenähtud sanktsioonist ja lisakaristus keskmises määras. Väärteo toimepanemise ajal kehtinud Liiklusseaduse redaktsiooni kohaselt sätestas LS § 20 lg 3, et juht ei tohi olla joobeseisundis ning lg 4 kohaselt ei või alkoholisisaldus ühes liitris juhi väljahingatavas õhus olla 0,1 milligrammi või rohkem. Väärteootsuse tegemise ajal kehtinud LS § 20 lg 3 kohaselt ei või juht olla joobeseisundis ning lg 4 järgi juhi ühes liitris väljahingatavas õhus ei või olla alkoholi 0,10 milligrammi ega rohkem. Mõlemal juhul, so nii 2 väärteo toimepanemise ajal kehtinud kui ka otsuse tegemise ajal kehtinud Liiklusseaduse redaktsiooni kohaselt ei tohtinud juhi ühes liitris väljahingatavas õhus olla alkoholi enam kui 0,1 milligrammi ja sellises seisundis oli sõiduki juhtimine keelatud. Väärteo toimepanemise ajal ei olnud joobe tuvastamisel joobe astmel mingit tähtsust, kuivõrd ka esmakordne joobes juhtimine oli karistatav väärteokorras ning korduv samalaadne käitumine tingis kriminaalvastutuse. Otsuse tegemise ajal kehtiva liiklusseaduse kohaselt on joobe astme kindlaksmääramine olulise tähtsusega seetõttu, et teatud joobe astmest alates on ka esmakordne sõiduki alkoholijoobes juhtimine kuriteona karistatav. Kehtiva Liiklusseaduse § 7419 lg 1 ja 2 näevad ette erineva vastutuse sõltuvalt juhi väljahingatavas õhus tuvastatud alkoholisisaldusest. Samas näeb lg 1 ette karistusena rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni kuue kuuni põhikaristusena ja seda juhul, kui ühes liitris juhi väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10 kuni 0,24 milligrammi. Seevastu lõike 2 järgi on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut või arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kuni 1 aastani kui alkoholisisaldus juhi väljahingatavas õhus on 0,25 kuni 0,74 mg liitri kohta. Seejuures võimaldab sama paragrahvi lõige kolm nii lõikes 1 kui ka lõikes 2 ettenähtud väärteo puhul kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni juhul, kui isikut ei ole samasuguse süüteo eest varem karistatud. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt karistati kaebuse esitanud isikut samasuguse süüteo toimepanemise eest 2004 aastal ning karistus oli kustunud uue väärteo toimepanemise ajaks. Seega ei olnud kaebuse esitanud isik isikuks, keda on varem samasuguse süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusega määratud karistus rahatrahv 100 trahviühiku ulatuses,
lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmine 5 kuuks, mahuvad nii LS § 7419 lg 1 järgi määratud põhikaristuse piiridesse ja ka määratud lisakaristus mahub samuti lg 3 sätestatud sanktsiooni piiridesse, mistõttu puudub igasugune alus määratud karistuse kergendamiseks. Kohus leiab, et määratud põhikaristus ja lisakaristus vastavad kaebuse esitanud isiku süü suurusele ja kaebuse esitanud isiku isikule. Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus 1,16 mg liitri kohta, siis oleks tegemist kriminaalkorras karistatava teoga, kuid kuna joovet ei tuvastatud käesoleval ajal, so kaebuse läbivaatamise ajal kehtiva liiklusseaduse sätetega kehtestatud korras, tuli süütegu hinnata väärteona, kergendades menetlusaluse isiku olukorda. Mis puudutab kaebuses vaidlustatud lisakaristuse kohaldamist, siis on lisakaristus määratud LS § 7419 lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Kohus seisukohale, et ka lisakaristuse määramisel tuleb lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast ning vastavalt karistust kergendavate või raskendavate asjaolude olemasolule siis kas karistust kergendatakse või raskendatakse. Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitanud isiku käitumises tuvastatud ei karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid, mistõttu on lisakaristuse määramine keskmises määras põhjendatud. Kaebuse esitanud isiku karistusandmetest nähtuvalt on kaebuse esitanud isikut pärast vaidlustatud otsuse tegemist karistatud KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest vangistusega, milline jäeti tingimisi 3 aastase katseajaga kohaldamata. Kohus teeb sellistest andmetest järelduse, et kuivõrd pool aastat tagasi määratud rahatrahv liiklusalase väärteo toimepanemise eest ei ole menetlusalust isikut piisavalt mõjutanud, sundimaks teda hoiduma uute väärtegude toimepanemisest edaspidi, siis leiab kohus, et menetlusaluse isiku mõjutamiseks ei piisa enam pelgalt rahatrahvist, kuivõrd isik pani toime veelgi raskema rikkumise ja kohaldada tuleb ka teisi seaduses ettenähtud vahendeid, millega saab ohtliku liikleja liiklusest kõrvaldada. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku karistusandmeid, temal väärteo toimepanemise ajal kehtinud väärteokaristust ja süü suurust, samuti seda, et pärast menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist pani ta toime samalaadse süüteo, mida hinnati kuriteona, on kohtu arvates lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ja lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks alusetu. 3 Kaebuse esitanud isiku käitumisest on näha, et kaebuse esitanud isik jätkas vaatamata kinnipidamisele samalaadsete väärtegude toimepanemist ja ta on liikluses ohtlik. Seetõttu peab kohus vajalikuks rõhutada seda, et kaebuse esitanud isik oli teadlik sellest, et eelmisel õhtul oli ta tarvitanud alkoholi ning hommikul tarvitas uuesti alkoholi ja tunni aja möödudes asus sõidukit juhtima. Seega pani ta väärteo toime otsese tahtlusega, teades, et sõidukit juhtima hakates ei ole ta kaine ja alkoholipiirmäära ületamine ei saanud olla tema jaoks üllatuslik, kuid sellele vaatamata otsustas käituda õigusvastaselt. Samas kahe nädala möödudes kaebuse esitamisest pani ta toime uue samalaadse süüteo. Selliste andmete põhjal võib kohus küll väita, et oma raske majandusliku olukorra tekkimises on süü eelkõige kaebuse esitanud isikul endal, kes ei ole võimeline sõidukijuhina töö leidmise nimel alkoholist loobuma ja kuigi kaebuses on väidetud, et kaebuse esitanud isikul on tõenäosus leida tööd autojuhina, leiab kohus, et sellise juhi töölevõtmine on nii tööandjale kui ka samale juhile ning teistele liiklejatele ohtlik, kuivõrd kaebuse esitanud isik on järjekindlalt tõestanud seda, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kohus asub seisukohale, et juhtimisõiguse vajalikkus, töö leidmine ja rahalised kohustused ei tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna ja pärast väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse koostamist, vaid ta oli sellest teadlik ka siis kui asus mootorsõidukit juhtima alkoholijoobes. Kohus asub seisukohale, et menetlusalusel isikul peaks juba olema piisav elukogemus, mille põhjal ta on suuteline aru saama sellest, et ta peab igapäevaelus valima sellise käitumisviisi, mis tagab tema soodsa majandusliku olukorra säilimise, töökoha leidmise ja rahaliste kohustuste täitmise võimalikkuse. Varasemate karistuste pinnalt oli kaebuse esitanud isik väga hästi teadlik ka sellest, et liiklunõuetega vastuollu minek toob kaasa karistuse, mis omakorda halvendab tema majanduslikku olukorda. Seda nii määratava rahatrahvi tasumise kohustusena kui ka juhtimisõiguse võimaliku äravõtmise tulemusena. Olles taolisest riskist teadlik peab isik ise käituma selliselt, et tema majanduslik olukord ei halveneks ei määratava rahatrahvi ega juhtimisõiguse äravõtmise tõttu. Menetlusaluse isiku ohtlik käitumine näitab menetlusaluse isiku ilmselgelt ükskõikset suhtumist võimalikku ja saabuvasse tagajärge, so järjekordsesse rahatrahvi ja võimalikku juhtimisõiguse äravõtmisesse, mis võib olla talle edaspidi takistuseks sissetuleku saamisel, samuti näitab selline käitumine tema üleolevat suhtumist liiklusohutusse. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebuse rahuldamiseks ja vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks alus puudub ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ning vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Märt Toming kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.