4-09-7626 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 12. oktoober 2009.a, Tallinn Väärteoasja number 4-09-7626
(09020706)Kohtunik Sten Lind Kohtuistungi sekretär Erica Kaldre Väärteoasi Ene Lutsu kaebus Tallinna Linnavalitsuse 29.04.
- a kiirmenetluse otsuse peale Ene Lutsu väärteoasjas KOKS § 662 lg 1 järgi, taotlusega otsus tühistada. Menetlusalune isik: Ene Luts (ik 47705094917; Eesti Vabariigi kodanik; elukoht Xxx) Kohtuväline menetleja Tallinna Linnavalitsuse esindaja Reeli Lind RESOLUTSIOON Juhindudes VTMS § 132 p 2 ja § 133-135
- Kaebus rahuldada.
- Tühistada Tallinna Linnavalitsuse väärteoasjas KOKS § 663 lg 1 järgi. 29.04.
- a kiirmenetluse otsus Ene Lutsu
- Teha uus otsus, millega lõpetada Ene Lutsu suhtes väärteomenetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooniõiguse kasutamiseks tuleb sellest otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest (see on hiljemalt
- oktoobril 2009.a). Sel juhul on kohtuotsuse terviktekst kättesaadav
- oktoobril
- a. Menetlusalune isik saab vastavalt VTMS §-le 155 ja 156 esitada kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajja 30 (kolmekümne) päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kantseleis menetlusosalistele tutvumiseks kättesaadav. Kui kassatsiooniteadet ei esitata, otsusele kirjalikke põhjendusi ei lisata ja otsus jõustub seitsme päeva möödumisel peale kohtuotsuse lõpposa kuulutamist. Tallinna Linnavalitsuse
- aprilli
- a kiirmenetluse otsusega karistati E. Lutsu KOKS § 662 lg 1 järgi 20 trahviühiku (1200 krooni) suuruse rahatrahviga selle eest, et ta parkis sõiduauto Opel (reg.nr xxx) haljasalale ilma haljasala omaniku loata. E. Luts esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse, milles taotles otsuse tühistamist või trahvi vähendamist. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei olnud kaebuse esitaja teadlik, et nimetatud kohas parkida ei või. Majja, mille juures auto oli pargitud, kolis ta kuu aega varem ning alati on seal autod parkinud. Kohal, kus autod pargivad, muru ei ole, teest eraldab seda madal äärekivi, milliseid kasutatakse reeglina kohtades, kus võib sõita üle tee ääre. Kaebuse esitaja leiab, et esimesel korral oleks võinud piirduda hoiatusega, ning lisab, et enam seal ei pargi. Kohus leiab, et teo toimepanek on tõendatud menetlusaluse isiku enda ütlustega ja sündmuskoha vaatluse protokolli ja selle lisadega (fototabelid ja skeem). Nimelt andis E. Luts kohtuvälises menetluses ütlusi, et ta parkis auto haljasalal, kuna teisi parkimiskohti ei olnud ja ka teised autod parkisid haljasalal. Fotodelt on näha, et koos teiste autodega seisab sõiduauto Opel haljasalal, mille serv – tõsi küll – muru säilinud ei ole. Siiski leiab kohus, et käesolevas asjas tuleb kaebus rahuldada ja väärteomenetlus lõpetada VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel, s.o otstarbekuse kaalutlusel. Tulenevalt Riigikohtu poolt asjades 3-1-1-81-06, 3-1-1-9-07 ja 3-1-1-50-08 välja öeldud seisukohtadele on otstarbekuse kaalutlusel lõpetamine põhjendatud juhul, kui isiku süü ei ole suur ja puudub avalik menetlushuvi. Kohtuistungil esitas kaebuse esitaja kohtule fotod, milledelt on näha, kuidas samal haljasalal seisab munitsipaalpolitsei tähistusega auto. Haljasalal parkimise keelu eesmärgiks on vältida haljasala kahjustamist. Sellest tulenevalt ei saa kohtu arvates korrektseks pidada olukorda, kus ametnikud, kelle pädevuses on karistada teisi haljasalal parkimise eest, ise samale haljasalale pargivad. Eelnev ei tähenda seda, et sel haljasalal parkimine ei oleks keelatud ega karistatav, vaid kohus leiab, et arvestades kaebuse esitaja kinnitust, et ta haljasalale enam ei pargi, asjaolu, et haljasalale parkis ta teiste eeskujul, ning asjaolu, et samal haljasalal parkis ka kohtuvälise menetleja ametnik, leiab kohus, et käesoleval juhul ei ole isiku karistamine põhjendatud ja ainuüksi toimunud väärteomenetlus on piisav, vältimaks uuesti haljasalale parkimist. Kohus peab obiter dictum korras vajalikuks lisada, et E. Lutsu on ebaõigesti karistatud KOKS § 662 lg 1 alusel. Nimetatud säte näeb ette vastutuse heakorra- ja kaevetööde eeskirjade rikkumise või koormise täitmata jätmise eest. Tallinna linna heakorra eeskirja § 13 p 5 sätestab tõepoolest, et mootorsõidukit ja/või haagist ei või parkida haljasalal selle haljasala omaniku või haldaja loata. Seega vastab tegu tõepoolest KOKS § 662 lg 1 koosseisule. Tähelepanu tuleb aga pöörata sellele, et haljasalal parkimise keeld kehtib mitte üksnes Tallinnas, vaid liikluseeskiri kehtestab üldise haljasalal parkimise keelu. Nimelt sätestab § 151 p 12, et peatuda ei tohi haljasalal selle omaniku (valdaja) loata, § 152 p 1 sätestab, et seal, kus on keelatud peatuda, on keelatud ka parkida. Keelatud kohas parkimise eest näeb väärteokaristuse ette liiklusseaduse §
- Seega vastab kõnealune tegu mõlemale väärteokoosseisule. Eelnev ei tähenda, et kohaldada võiks ükskõik, kumba normi, kuna selline teguviis oleks vastuolus õigusselguse põhimõttega. See tulebki selgelt ilmsiks KOKS § 662 lg 1 ja LS § 7437 sanktsioone võrreldes – kui viimane näeb ette rahatrahvi kuni 10 trahviühikut, siis esimene rahatrahvi kuni 100 trahviühikut. Seega on sanktsioonide ülemmäära vahe kümnekordne ning isikuil puuduks selgus, milline karistus nende teo eest ette on nähtud. Sellest tulenevalt kehtib põhimõte, et kohaldada tuleb normi, mis menetluse objektiks olevat tegu täpsemalt kirjeldab (spetsiaalsuse põhimõte). Käesoleval juhul on selleks ilmselgelt liiklusseaduse säte. Kui KOKS § 662 lg 1 näeb abstraktselt ette vastutuse heakorraeeskirja ükskõik, millise rikkumise eest, siis LS § 7437 näeb ette vastutuse kitsalt just parkimise eest keelatud kohas. Sten Lind Kohtunik