KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. oktoober 2009. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-6288 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Jü

§ 114p 5 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 30.

juuni

1. a otsus Apellatsiooni esitaja Kuldar Bormann ja tema kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo Prokurör Rita Siniväli Kuldar Bormann, ik 38811140260, eluk xxxx xx-x, xxxxxxx, Eesti Vabariigi kodanik, põhiharidus, töötu, varem kriminaalkorras karistamata Vandeadvokaat Rein Kiviloo Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
2. Harju Maakohtu
3. juuni
4. a otsus Kuldar Bormanni süüditunnistamises ja karistamises KarS §

§ 114p 5 järgi jätta muutmata.

1. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Harju Maakohtu
3. juuni
4. a otsusega tunnistati K. Bormann süüdi KarS § 25 lg 2 § 114 p 5 järgi ja mõisteti talle karistuseks kaheksa aastat vangistust. Karistuse kandmise alguseks määrati
5. detsember
6. K. Bormann tunnistati süüdi selles, et ta 22.12.2008 kella 23.20 paiku, olles alkoholijoobes, lõi vähemalt 6 korda taksojuht R. O. noaga pähe, kaela ja selga, tekitades kannatanule eluohtlikud tervisekahjustused - torke-lõikehaavad vasakul kõrvataguses piirkonnas, paremal alalõuaaluses piirkonnas, kaela tagapinnal üla- ja alaosas ning paremal pool seljal. Vigastustega kaasnes vasaku kopsu ülasagara ja parema kopsu alasagara vigastus, mõlemapoolne õhkrind ning parempoolne verirind. K. Bormann lõi taksojuhti noaga, kuna ta palus taksojuhil ennast sõidutada Tallinnast Sakku, kuid tal ei olnud sõidu eest tasumiseks raha (130 krooni) ja ta ei olnud võimeline põlvevigastuse tõttu niisama ära jooksma. Kuna taksojuht kohe peale esimest noalööki teovõimet ei kaotanud, lõi K. Bormann teda noaga korduvalt veel, misjärel põgenes sündmuskohalt ning varjas ennast eeluurimise eest. Vaatamata tekitatud eluohtlikele vigastustele suutis kannatanu kutsuda kiirabi ja ta toimetati SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse, kus tema elu päästeti. Seega jäi K. Bormanni tegevus lõpule viimata tema tahtest sõltumatutel põhjustel. Teise isiku tapmise katsega, mis oli toime pandud omakasu motiivil, pani K. Bormann toime kuriteo, mis on kvalifitseeritav mõrvakatsena KarS §

§ 114p 5 järgi.

Kohus leidis, et K. Bormanni süü on leidnud täielikult tõendamist. Seejuures kinnitas ka süüdistatav ise, et tal ei olnud raha taksojuhile arve tasumiseks ning kuivõrd ta kartis, et ei suuda ära joosta, lõi ta kannatanut korduvalt noaga. 1.1 Maakohus osundas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohale, et juhtudel, mil isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv noaga löömine rindkeresse), ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda) (vt RKKKo 3-1-1-128-06). 1.2 Kriminaalasjas kogutud tõenditega on leidnud tõendamist, et süüdistatav lõi kannatanut korduvalt noaga elutähtsatesse organitesse - kaela ja rindkerre - millega möönis igasuguste tagajärgede, sh ka surma põhjustamise võimalikkust, tegutsedes seega vähemalt kaudse tahtlusega. Lüües kannatanut noaga elutähtsate organite piirkonda, ei kontrollinud ta mingilgi viisil sündmuste edasist käiku ning tema käitumine tõi kaasa tema poolt mittekontrollitava sündmuste kulgemise. Võimaliku tagajärje saabumise - kannatanu surma - hoidis ära vaid meditsiinitöötajate sekkumine. Seega ei saabunud kannatanu surm üksnes süüdistatava tahtest mitteolenevatel asjaoludel, kuna selle hoidis ära meditsiinitöötajate sekkumine. 1.3 Süüdistatav K. Bormann seletas seejuures, et kannatanu ütles talle arve suuruse, tal ei olnud raha selle tasumiseks ning ta lõi kannatanut korduvalt noaga. Süüdistatavad ütlused riimusid kannatanu ütlustega, kes samuti kinnitas, et ta ütles süüdistatavale arve ning jäi ootama selle tasumist, kuid teda löödi korduvalt selja tagant noaga. Eeltoodut arvesse võttes leidis tõendamist, et süüdistatav lõi kannatanut noaga ainelise kasu saamise eesmärgil, soovides vabaneda arve tasumise 2 kohustusest ja vähendada seega enda varalisi kohustusi. Seega pani K. Bormann toime tapmiskatse omakasu motiivil. 1.4 Karistuse mõistmisel arvestas kohus isiku süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi loobuma kuritegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. K. Bormanni karistust kergendavaks asjaoluks luges kohus puhtsüdamliku kahetsuse. Raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus osundas, et K. Bormanni näol on tegemist noore, varem kriminaalkorras karistamata isikuga. Arvestades süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid leidis kohus, et karistuse eesmärke on võimalik saavutada vangistusega sanktsiooni miinimummääras.

1. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras süüdistatav ja tema kaitsja, vandeadvokaat R. Kiviloo. Apellatsioonide taotlused ning põhiseisukohad on järgmised. 2.1 osas. Kaitsja apellatsioonis palutakse tühistada maakohtu otsus süüdistatavale mõistetud karistuse 2.1.1 Kaitsja leiab, et mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. K. Bormann on varem kriminaalkorras karistamata. Kuriteo pani ta toime põhjusel, et ei suutnud talitseda erinevaid kuhjunud negatiivseid emotsioone, samuti on ta kuriteo toimepanemist ausalt tunnistanud ja omakasu motiiv ei olnud tema käitumises prevaleerivaks. Süüdistatavale etteheidetav kuritegu jäi katse staadiumisse, seega saab vähendada tema karistust KarS § 60 alusel. Seetõttu leiab kaitsja, et K. Bormannile on võimalik mõista karistus kestusega kolm aastat. 2.2 Ka K. Bormann palub esitatud apellatsioonis kergendada talle mõistetud karistust. 2.2.1 Süüdistatav kordab apellatsioonis neid asjaolusid, miks ta otsustas talle etteheidetava kuriteo toimepanemise kasuks – tal oli raske päev, halb tuju ning ta ei teadnud, mida enda eluga peale hakata. Seejuures oli ta päeva alustanud alkoholiga, et leevendada enda muresid. Kui ta taksos avastas, et tal ei ole raha arve tasumiseks, läks ta väga närvi ning kaotas enda käitumise üle kontrolli. Endalegi arusaamatutel põhjustel lõi ta kannatanut korduvalt noaga seni, kuni viimasel õnnestus põgeneda – ja apellant kinnitab, et ta kahetseb seda väga. 2.2.2 K. Bormann selgitab veel, et tal on väga suur pere ning tema lähedased on talle olulised. Ta on perekonna vanim laps ning ta soovib olla teistele eeskujuks. Samuti saab tema õde oktoobris emaks ning ta soovib onuna olla lapsele ning õele toeks. Tervikuna soovib ta naasta normaalsesse ellu ning olla kasulik. Ta on noor, varem kriminaalkorras karistamata isik ja ta on enda teo puhtsüdamlikult üles tunnistanud. Seetõttu leiab apellant, et talle on toimepandud kuriteo eest mõistetud liialt range karistus.
2. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud taotluste juurde, paludes tühistada maakohtu otsus mõistetud karistuse osas. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, paludes jätta maakohtu otsuse muutmata ning esitatud apellatsioonid rahuldamata. 3 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohti põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.
3. Käesoleval juhul ei vaidlusta apellandid süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslikku hinnangut; mõlemad apellandid tunnistasid ka ringkonnakohtu istungil, et K. Bormann pani toime tapmise katse omakasu motiivil, mis on õigesti kvalifitseeritud KarS §

§ 114p 5 alt 2 järgi.

Karistusseadustiku § 114 näeb võimaliku karistusena ette tähtajalise vangistuse kestusega minimaalselt kaheksa aastat. Arvestades kuriteo toimepanemise tehiolusid ning samaaegselt ka kergendavaid asjaolusid ning süüdistatava isikut, ongi maakohus mõistnud süüdistatavale karistuseks vangistuse sanktsiooni minimaalses määras, s.o kestusega kaheksa aastat. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad alused, et kergendada mõistetavat karistust KarS § 60 sätete alusel.

1. Esmalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada, et karistusõiguslikult on lõpule viidud süütegu ning katse staadiumisse jäänud süütegu enda olemuselt võrdsed; ka sanktsiooniõpetuse mõttes on seega tegemist samaväärsete juhtudega. Isikule teo etteheidetavuse mõttes ei ole seega vahet, kas tema poolt silmas peetud ning taotletud eesmärk ka tegelikkuses realiseerus või mitte. Samas on õige kaitsja apellatsioonis tehtud osundus, et katsesse jäänud süüteo korral võib kohus kohaldada KarS § 60 sätteid, s.o kergendada karistust. Selles osas märgib kriminaalkolleegium järgmist.
2. Esmalt tuleneb seaduse sõnastusest, et tegemist on kohtu diskretsioonotsusega, mille kohaldamata jätmist ei pea kohus eraldi põhjendama („…võib kohus kohaldada“). Teisalt tuleneb eelnevast (katse staadiumisse jäänud ning lõpule viidud süüteo olemuslik võrdsus) ja seaduse süstemaatilisest tõlgendamisest, et KarS § 60 sätete kohaldamine tuleb katse staadiumisse jäänud süüteo korral kõne alla ennekõike juhul, kui seda tingivad täiendavad süütegu või täideviija isikut iseloomustavad asjaolud, mis enda olemuselt tõid kaasa selle, et silmas peetud tagajärg tegelikkuses ei realiseerunud. Tegemist on seega situatsioonidega, mis enda olemuselt külgnevad näiteks KarS §-ga 26 ehk siis kõlbmatu süüteokatsega. Nii tulevad kõne alla olukorrad, kus süüteokatse on juba ette määratud ebaõnnestumisele, kuigi isik seda ise ei taju (kuid mis siiski ei ole samaaegselt kõlbmatuks katseks KarS § 26 tähenduses). Samuti võib KarS § 60 tulla kohaldamisele näiteks juhul, kui tegu jäi katse staadiumisse täideviija isikulistest iseärasustest tingituna (kuigi samal ajal ei ole siiski tegemist vabatahtliku loobumise vms asjaoluga).
3. Teisisõnu on kriminaalkolleegium seisukohal, et süüteo jäämine katse staadiumisse ei ole iseseisvalt ning ilma täiendavate, kas tegu või täideviijat iseloomustavate asjaoludeta kriteeriumiks, mis annaks aluse kohaldada KarS § 60 sätteid. Vastasel korral oleks paremas situatsioonis näiteks isik, kes püüab sooritada mõrva omakasu ajendil (või püüab tappa kolme isikut) võrreldes isikuga, kes sooritab tapmise nt kodutüli käigus, mis kvalifitseeritakse KarS § 113 järgi (esimesel juhul oleks karistuse võimalikuks alammääraks kolm aastat vangistust, teisel juhul aga vältimatult kuus aastat). Seega peavad esinema asjaolud, mis võimaldavad vaadelda kas isikut või siis tema konkreetset tegu n.ö positiivses valguses, mistõttu jäi tegelikkuses ka taotletud ning silmas peetud tagajärg saabumata.
4. Käesoleval juhul ei anna kriminaalasja tuvastatud tehiolud kriminaalkolleegiumi hinnangul võimalust vaagida KarS § 60 sätete kohaldamist K. Bormanni suhtes. 4 8.1 Nagu süüdistatav on kinnitanud ka apellatsioonis, avastas ta taksos, et tal ei ole sõidu eest tasumiseks raha. Selles situatsioonis tekkis K. Bormannil enda jaoks seega järgmine käitumisalternatiiv – kas öelda, et tal ei ole raha ehk teisisõnu, lihtsalt tunnistada enda maksevõimetust (ning vastutada võimalikult väärteokorras) või otsustada sellises olukorras teise inimese tapmise kasuks. K. Bormann valis nimetatutest teise käitumisalternatiivi, mis ei ole mingilgi viisil vabandatav ega mõistetav. 8.2 Tähele tuleb panna sedagi, et K. Bormanni käitumine ei piirdunud ühe noalöögi sooritamisega kannatanu pihta. Kui mingilgi määral oleks veel ehk mõistetav spontaanne, ühekordne löömine noaga, siis K. Bormanni järgnev tegutsemine (kannatanu jätkuv, korduv löömine noaga elutähtsasse piirkonda) näitab üheselt, et tema käitumine oli suunatud tagajärje saavutamisele ehk siis kannatanu sihikindlale tapmisele. 8.3 Seejuures tuleb silmas pidada sedagi, et kannatanu surm ei saabunud üksnes seetõttu, et süüdistatava vallandatud kausaalahela suutis katkestada arstide õigeaegne sekkumine ning tegutsemine; ning sellega ei olnud süüdistatava käitumine mitte vähimalgi määral puutumuses. Seetõttu on kriminaalkolleegiumi hinnangul ka täielikult alusetu arutleda, kas on võimalik kergendada K. Bormannile mõistetud karistust seetõttu, et ei realiseerunud tema poolt taotletud eesmärk ehk teise inimese surm. Süüdistatavale on juba käesoleval juhul mõistetud karistus sanktsiooni minimaalses määras ning puuduvad alused karistuse kergendamiseks KarS § 60 alusel.
5. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 pst 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
6. juuni
7. a otsuse muutmata ning esitatud apellatsioonid rahuldamata. Paavo Randma Jüri Paap Meelika Aava 5