Riigikohtu otsuse nr. 3-1-1-97-06 kohaselt polnud sellises olukorras kohtumenetluse läbiviimine õiguspärane ning apellant taotleb selle minetuse tunnistamist
Kuna maakohtus on järeldused teinud süüdistaja kõne pinnalt, pole kindlust, et kohus hindas
Kohtuotsuse põhjal ei ole võimalik kontrollida, kuidas on kohtu siseveendumus kujunenud. Kohus pole analüüsinud süüdistatava käitumist deliktistruktuuri kõigil tasanditel – süüteokoosseisu, teo õigusvastasuses ja süü tasanditel. Jälitustegevuse õiguspärasuse hindamisel tulnuks selgitada, kuidas süüdistatavat sai käsitleda ametiisikuna materiaalõiguslikus mõttes, kuna tunnistajale R. K. anti luba matkida KarS § 297 lg.1 järgi kvalifitseeritud kuritegu. Apellandi hinnangul on ebaõige kohtuotsuse järeldus selles, et tunnistaja R. K. tegevus polnud vastuolus
110 lg.1-ga ja ta tegi seda, milleks oli luba antud. Kohtuotsuses pole näidatud, millised tõenduseseme asjaolud on tõendamist leidnud ning kuidas kohus selle veendus. Kohus pole vääranud kaitseversiooni selles, et kriminaalmenetluse alustamine KarS § 22 lg.2 ja § 297 lg.1 ning § 209 lg.1 tunnustel oli aluse ja ajendi puudumiste tõtt õigusvastane. Eeluurimiskohtuniku määrusest nähtuvalt on menetleja näinud ette pistise andmise süüdistatavale M. Heegile, kes polnud ametiisikuks ja kellele ei saanuks KarS § 297 lg.1 järgi pistist anda. 27.juuli 2004.a. avalduses ei väideta, et süüdistatav M. Heek oleks varalise kasu saamise eesmärgil püüdnud luua tegelikest asjaoludest ebaõiget ettekujutust ning sellega avalduse esitajat petta. Õigusliku aluseta alustatud kriminaalmenetluse käigus läbiviidud jälitustoimingutel tuvastatud faktilised asjaolud ei ole lubatud tõenditeks ja on kohtukõlbmatud. Ebaseaduslikult alustatud kriminaalmenetluse käigus polnud eeluurimiskohtunikul õigust anda luba
§-des 117, 118, 119 sätestatud jälitustoimingute tegemiseks. Tegemist oli lubamatu teoprovokatsiooniga. Tunnistajal R. K.l ei olnud pistise andmise tahtlust. Seetõttu polnud õigust taotleda kohtunikult luba soovimatu teo toimepanemiseks ja tõugata sellega isikut pistist andma olukorras, kus eelnevalt polnud teavet tema soovi kohta sellist tegu toime panna. Kahtlustuse aluseks oleva avalduse kirjutanud tunnistaja R. K. on ise varem süüdi mõistetud võltsimise organiseerimise eest ning jälitustoimingusse kaasatuna oli tema aktiivne süüdistatavaga esmase kontakti loomisel. Kuriteo matkimiseks loa andmine oli ebaseaduslik veel seetõttu, et pistise andmise tahtluse puudumise juures polnud ametiisikuks mitte olevale süüdistatavale pistise andmise matkimisega kuriteo avastamine, toimepanija väljaselgitamine ja kinnipidamine võimalikud. Maakohtu järeldus, et matkimine oli suunatud süüdistatavale kui oletatavale pistise vahendajale ei vasta eeluurimiskohtuniku 28.juuli 2004.a. määruse sisule, sest selles osundatud KarS § 297 lg.1 ei näe ette pistise vahendamist. Kohus pole põhjendanud, mis ei arvestata kaitsja versiooniga pistise vahendamisest, kuna 24.juuli 2004.a. teadises kriminaalasja alustamise kohta ja süüdistusaktis märgitakse süüdistatava M. Heegi kaudu 3000 kr. prokurörile andmist. KarS § 295 lg.1 on pistise vahendamise eest näinud ette karistusena rahalise karistuse või kuni ühe aastas pikkuse vangistuse.
lg.1 kohaselt poleks selle süüteo kohta lubatud jälitustoimingutega tõendeid koguda. Jälitustoiminguks loa andmisel polnud tuvastatud faktilisi asjaolusid, mis viidanuks süüdistatava tahtlusele panna toime kelmus. Tunnistaja R. K. pole oma avalduses Kaitsepolitseiametile kirjeldanud enda petmist väärettekujutuse loomise teel. Samas oli menetleja ette kindel, et süüdistatava M. Heegi teod tuleb edaspidi kvalifitseerida kelmusena. Apellant leiab, et kuna M. Heek anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 25 lg.2 ja 209 lg.1 järgi, siis ei ole õiguspärane kasutada selle süüdistuse järgse tõenduseseme asjaolude tuvastamiseks eeluurimiskohtuniku 28. juuli 2004.a. määrusega lubatud jälitustoiminguga saadud teavet. 30.juuli 2004.a. ettekandest nähtuvalt on jälitusametkond õigusliku aluseta laiendanud eeluurimiskohtuniku loaga antud kuriteo matkimise piire pistise andmisele kihutamise ja kelmuse koosseisudele. Kuna eeluurimiskohtuniku luba oli antud pistise andmise matkimiseks, siis ei vastanud ka tegelikult KarS § 295 sätestatud pistise vahendamise matkimine eeluurimiskohtuniku poolt lubatud jälitustoimingu eesmärgile. Maakohus on ignoreerinud Riigikohtu otsuses nr.3-1-1-114-04 väljendatud seisukohata, mille kohaselt
§-st 111 tuleneb, et mistahes seaduserikkumine teabe kogumisel jälitustegevuse abil, välistab selle teabe tõendina kasutatavuse. Kohtule pole esitatud jälitustoimingu käigus tehtud originaalsalvestusi, vaid esitatud on teisesed teabesalvestused. Ekspertiisi arvamuse kohaselt montaažid. Kuivõrd sellised salvestused ise pole tõendid, siis ei saa olla lubatud tõendiks ka nende salvestuste protokollid. Jälitustoimingu protokollidest ilmneb, et selles osales ainult üks uurimisasutuse ametnik ja teisi juures ei viibinud. Samuti pole jälitusprotokollides näidatud tehnikavahenditena arvutit ega VHS videomagnetofoni kasutamist. Apellandi hinnangul loobus riikliku süüdistuse esindaja süüdistusakti järgi tõendite hulka arvatud salvestistele tuginemast ning seetõttu ei saa ka nende salvestiste protokollidega tõendada inkrimineeritud kuriteo toimepanemist. Kohus tugines otsust tehes 2., 5. ja 11. augusti 2004.a. video - ja helisalvestitele, mida kohtus ei uuritud ning seda tuleb lugeda
Apellandi väitel on ekspertiisi läbiviimise puhul tegu süüdistusele lisateabe hankimise katsega. Ekspertiisiaktist ei selgu, milliseid mitteõiguslikke eriteadmisi asjatundjad kasutasid. Ekspertuuringu käik pole jälgitav ja puudub selle teaduslik põhjendatus. Ekspertiisiakt kajastab ekspertide poolt tehtud vaatlust
Kohtu poolt määratud video-ja audiotehnilist ekspertiisi ei teostatud. Eksperdid muutsid ekspertiisi liiki ja uurimisobjekti ning viisid läbi hääle ja kujutise ekspertiisi. Ekspertiisi määruse lõpposas on jäänud märkimata ekspertiisobjektid, võrdlus - ja tutvumismaterjalide andmed. Ekspertiisi taotlemisel oli kaitsja seadnud eesmärgiks saada tõendeid, et uuritavad salvestised ei ole õiged. Seetõttu oli oluline kasutada ekspertidena asjatundjaid E. T. ja AS-st K. Ekspertiisi tegemisel Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuses ei olnud kaitseõigus tagatud, sest süüdistatavale ja kaitsja ekspertide nimesid ei teatatud ning nende taandamise võimalus puudus. Seetõttu pole antud eksperdiarvamus lubatud tõendiks. Vaidlustatud kohtuotsuses pole antud hinnangut kaitsja väidetele süüdistuse sisu ebamäärasuses ja puudulikkuse kohta. Kuriteo toimepanemise aeg ja koht on konkretiseerimata. Detailiseerimata on kuriteo toimepanemise viis, s.t. pole kirjeldatud pettuse mehhanismi millega loodi tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutus. Süüdistuse põhjal saab apellant aru, et esmalt omastas süüdistatav M. Heek rahasumma ja seejärel lõi tunnistajale R. K. ebaõige ettekujutuse. See on ebaloogiline, ei vasta kausaalseose ahelale ega KarS § 209 lg.1 koosseisu objektiivsele tunnusele. Puuduvad tõendid, et süüdistatav oleks 26.juulist kuni
Heegile edastanud. Kriminaaltoimiku III köite leheküljele 118 asub riigiprokuröri Anne Talpi allkirjaga kiri
sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest lähtudes on kuriteo asjaolude ilmnemisel kriminaalmenetluse alustamine vältimatu. Kuriteona karistatava käitumise tunnuseid kirjeldab karistusseadustiku kolmeastmeline deliktistruktuur, kuid reeglina piisab kriminaalmenetluse alustamiseks süüteokoosseisu nende objektiivsete tunnuste ilmnemisest, mis puudutavad tegu. Süüteokoosseisu muude struktuurielementide kindlakstegemine toimub kriminaalasja edasise menetluse käigus, mis võib kaasa tuua nii süüteokahtluse muutumise kui
Kriminaaltoimikus oleva Kaitsepolitseiameti teadise ( I kd., tl.1 ) kohaselt alustati kriminaalmenetlust KarS § 22 lg. 2 ja § 297 ning § 209 lg.1 tunnustel. Erinevalt pistise võtmisest, pole KarS § 297 sätestatud pistise andmine ega KarS § 209 sätestatud kelmus ametialased süüteod ning nende toimepanija - täideviija või osavõtja - ei pea olema KarS § 288 lg.1 kirjeldatud erilise isikutunnuse kandja, ehk ametiisik. Ringkonnakohtu seisukohalt puudus maakohtul seetõttu igasugune loogiline vajadus põhjendada, kuid saanuks advokaadist süüdistatav M. Heek olla materiaalõiguslikus tähenduses ametiisikuks. Tunnistaja R. K. ( K. ) poolt Kaitsepolitseiametile esitatud avaldusest nähtub, et advokaat M. Heek tegi ettepaneku 5000 kr. üleandmiseks, millest 3000 kr. kuulunuks tunnistajat huvitanud kriminaalasja soodsa lahendamise eest edasi andmisele menetlust juhtinud prokurörile. Ringkonnakohtu hinnangul sisaldab Kaitsepolitseile esitatud avaldus teavet süüdistatava M. Heegi teo kohta, milles kriminaalmenetluse alusena ilmneb pistise andmisele kallutamise kui ka kelmusena kvalifitseeritava süüteokoosseisu objektiivse tunnuse element. Mõlema süüteokoosseisus objektiivsete tunnuste hulka kuuluvad vara ( raha või muu väärtuse ) üleandmise ettepaneku või üleandmise tegu, kuigi need süüteod on suunatud erinevate õigushüvede kahjustamisele . Vara üleandmise motiivid ja viisid, vara tegeliku üleandmise või mitteandmise, toimepanija või muu isiku kasusaamine ning muud süüteokoosseisu objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste esinemise kindlaks tegemine isiku (-te ) käitumises on võimalik kriminaalmenetluse käigus teostatavate menetlustoimingute abil. Pole vaidlust selles, et 27. juulil 2004.a., s.o. ajal kui tunnistaja R. K. esitas Kaitsepolitseiametile kriminaalmenetluse alust sisaldava kuriteokaebuse ei olnud teada
sätestatud kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid.
lg.1 kohaselt alustab uurimisasutus või prokuratuur kriminaalmenetlust selleks ajendi ja aluse olemasolu korral esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga. See tähendab kriminaalmenetluse seadustiku
S § 288 lg.1 tähenduses ametiisik, kellel süüdistatav M. Heek kallutas tunnistajat R. K.t pistist andma. Seetõttu on loogiline süüdistatava M. Heegi poolt tunnistajale R. K. väidetud pistist vastu võtma soostuva ametiisiku – XXXXX XXXXXX, XXXXXX XXXXX, AÜ-s XXXXX X, krundil nr.XXX asunud ajamaja võõrandamise asjaoludes läbiviidud kriminaalasja menetlusega seostatava prokuröri - väljaselgitamiseks eeluurimiskohtuniku 28. juuli 2004.a. määrusega ( I kd. tl. 174 ) loa andmine tunnistaja R. K. poolt KarS § 297 lg.1 sätestatud pistise andmise matkimiseks süüdistatava M. Heeki osavõtul. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et eelnimetatud kohtumääruse ebaõnnestunud sõnastus võimaldab lugeda süüdistatavat M. Heeki pistise saajaks, mis aga ei vasta kriminaalmenetluse aluses ja ajendis kajastunud teabekogumile. Kohtupraktika lahendab olukorra ametialastes kuritegudes, kus osavõtjal võrreldes täideviijaga puudub erilise isikutunnusena n.n. ametiisiku kvaliteet, aktsessoorsuse printsiibist lähtuvalt, kvalifitseerides süüteole kihutaja või kaasaaitaja teo karistusseadustiku eriosa sama paragrahvi järgi, mille eest vastutab täideviija.
lg.1 kohaselt on lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega tahtlikult toimepandud teise astme kuritegude puhul, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust. KarS § 297 lg.1 sanktsioonis nähakse karistusena ette vangistus tähtajaga kuni 3 aasata.
lg.1 kohaselt lubatakse
Käesolevas kriminaalasjas andis eeluurimiskohtunik jälitustoiminguteks, s.h. kuriteo matkimiseks loa 28. juulil 2004.a. Nimetatud asjaoludel nõustub ringkonnakohus täielikult maakohtu otsuse põhjendusega eeluurimiskohtuniku loal teostatud jälitustoimingute seaduslikkuse ning nende käigus saadud tõendite usaldusväärsuse ning lubatavuse kohta. Ringkonnakohtu hinnangul pole apellatsioonis korratavad väited jälitustoimingu õigusvastasusest motiivil, et sellega provotseeriti tunnistajat R. K.t pistise andmisele, või et eeluurimiskohtuniku loal pistise andmise matkimisel kindlaks tehtud faktilisi asjaolusid kasutati ebaseaduslikult kelmuse toimepanemise tõendamiseks, ei vasta tegelikele asjaoludele. Soovimata eespool esitatud korrata märgib ringkonnakohus, et käesolevas sajas oli kriminaalmenetlus alustatud kahe süüteokoosseisu – pistise andmisele kihutamise ja kelmuse tunnuste ilmnemisel.
lg.1 ja 2 kohaselt menetletakse ühiselt kriminaalasja, kui isikuid kahtlustatakse kuriteo ühises toimepanemises või mitme kuriteo toimepanemises. Seega on tegemist ühe ja sama kriminaalasja kohtueelse menetluse käigus läbiviidud jälitustoiminguga saadud tõenditega, mille kasutamine kahtlustuse või süüdistuse järgse tõenduseseme kõigi asjaolude kindlakstegemiseks on lubatud. Meelevaldne on apellatsiooni käsitlus tunnistaja R. K. provotseerimisest jälitustoiminguga pistise andmisele. Tunnistaja R. K. kuriteoavalduse ja ütluste kohaselt tegi talle mitmel korral ettepaneku prokurörile 3000 kr. suuruse rahasumma maksmiseks teda õigusnõustanud süüdistatav M. Heek. Seega on tõendatud, et mitte tunnistaja R. K. käitumine ei provotseerinud süüdistatavas süüteo toimepanemise tahtlust, vaid selle toimepanemise valmidus ja tahe esines sõltumata tunnistaja käitumisest. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et tunnistajal R. K.l pistise andmise tahtlus puudus ning seetõttu ta ka kuriteokaebusega Kaitsepolitseiametisse pöördus. Kuriteo matkimise puhul täidab matkija - käesolevas sajas tunnistaja R. K. - küll süüteo objektiivse koosseisu , kuid toimepandud teos puuduvad süüteo subjektiivsed tunnused tahtluse näol seadusega kaitstud õigushüvele kahju tekitada. Seadusega lubatus viisil läbiviidud kuriteomatkimise tulemusena kindlaks tehtud faktilised asjaolud on lubatud tõendiks sama kriminaalasja raames ka muu kuriteo toimepanemise asjaolude tuvastamisel kui ainult see süütegu mida matkiti. Kuriteo matkimise käigus tunnistaja R. K. käest, prokurörile edasiandmise ettekäändel, 3000 kr. süüdistatava M. Heegi poolt oma valdusse saamine on tegu, mis võib kuuluda nii pistise andmisele kihutamise kui kelmuse koosseisu objektiivsete tunnuste hulka. Üleantud vara - 3000 kr. suuruse rahasumma - lubatud viisil edasiandmise või pettuslikult mitte edasiandmise ja omakasuks pööramise kindlakstegemine toimus kriminaalmenetluse edasises käigus ning süüdistatava M. Heegi poolt faktiliselt toimepandu kvalifitseeriti KarS § 25 lg.2 ja § 209 lg.1 järgi.
1 järgi on kohtumenetluse poolteks prokuratuur, süüdistav ja tema kaitsja ning kannatanu, tsiviilkostja ja kolmas isik. Kohus kohtumenetluse pooleks ei ole.
lg.1 järgi täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsiooni eri menetlussubjektid, kellest kohus on
Seega pole kohus kriminaalasja arutamisel kohtuvaidluses osalevaks pooleks ning ainetud on apellatsioonis maakohtule adresseeritud etteheited, nagu poleks kohus vaielnud vastu ega ümber lükanud kaitsja poolt kohtuvaidluses esitatud väiteid. Ringkonnakohus on seisukohal, et võistlevas kohtumenetluses lasub vastaspoole väidetega soostumise või nende ümberlükkamise koormis kohtumenetluse poolel, mitte kohtul. Kohus teeb kriminaalasja lahendades otsuse tuginedes asjaoludele, mille tõendatuses on tal kohtumenetluse tulemina kujunenud veendumus või mis on üldtuntud.
lg.1 ja 4 kohaselt vormistatakse jälitustoiminguga saadud teave jälitusprotokollis ja vaid vajaduse korral lisatakse foto, filmi, heli-või videosalvestis või muu teabetalletus.
Neist kriminaalmenetluse seaduse sätetest saab teha ühe järelduse, et kriminaalasja lahendamisel on tõendiks jälitustoimingu protokoll, mitte lisatud teabekandjad. Loomulikult võib ja saab tõendiks oleva protokolli kande usaldusväärsust kontrollida lisatud teabekandjat uurides. Apellatsioonis esitatud seisukoht nagu pidanuks maakohus selgitama, miks nõustuti asjaoluga, et jälitusprotokollides pole näidatud arvuti või muu tehnikavahendi kasutamist on vastuolus
, mis ei nõua jälitustoimikul kasutatud tehniliste vahendite äranäitamist jälitusprotokollis. Ringkonnakohtu hinnangul on seadusandja selline positsioon selge ja loogiline, sest jälitusprotokollis jälitustoimingu läbiviimiseks kasutatud tehnikavaheni äranäitamine paljastaks jälitustoimingu läbiviimise metoodika ja tehnilised vahendid, mis on riigisaladusega kaitstud. Riiklikku süüdistust esindava prokuröri poolt jälitusprotokolli, mitte sellele lisatud teabekandja süütõendina käsitlemine on kooskõlas kriminaalmenetlusõigusega ega sea kahtluse alla selle tõendi õigsust ja lubatavust. Apellatsiooni väide selles, et kohtuotsust tehes on maakohus tuginenud kohtumenetluses suuliselt esitamata ja uurimata video - ja helisalvestistele on ebaõige. Maakohtu otsuse 9 lehekülje ( V kd. ,tl. 95 ) ülalt teise lõigu lõpus on kirjutatud: „ Samuti riimuvad tema ( peetakse silmas tunnistajat R. K.t ) ütlused olulises osas asjas läbiviidud jälitustoimingute protokollides vormistatud jälitustoiminguga saadud teabega- ja nimelt 2.augustil 2004.a.,
lg.2 järgi eelistab menetleja eksperdi määramisel kohtueksperti ja riiklikult tunnustatud eksperti. Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskus ( käesoleval ajal Kohtuekspertiisi Instituut ) on riiklikuks ekspertiisiasutuseks, kus töötavad kohtueksperdid. Kriminaaltoimikus olevast Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse ( edaspidi „Keskus“ ) 21. märtsi 2006.a. kirjast nr. kk7.2-21.2/533 ( IV kd., tl.168 ) Harju Maakohtule nähtub, et Keskuse põhimääruse järgi kuulub dokumendiosakonna põhiülesannete hulka kujutise töötluse - ja hääleekspertiisi tegemine, milleks kohtuekspertidel on olemas tehnilised vahendid ja oskusteave. AS K. ja E. T. kirjalikest vastustes OÜ-le Advokaadibüroo J. Oja ( IV kd., tl. 170; 171 selgub, et AS-i K. ega E. T. kasutuses pole spetsiifilisi seadmeid audiovisuaalsete teoste salvestiste autentsuse tuvastamiseks. Ekspertidena oleks võimalik kasutada hr. Aimar Prousi ja Priit Pärga. Hr. A. Prous ega P. Pärg pole kumbki akrediteeritud riiklikult tunnustatud eksperdina ning ainuüksi nende isiklik nõusolek video-ja audiosalvestise uurimiseks ei ole nende erialase pädevuse ega sõltumatuse garandiks. Nimetatud asjaoludel on maakohus kriminaalmenetluse seadustiku regulatsiooni järgides õigesti määranud ekspertiisasutuseks Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse ning komisjonilise kompleksekspertiisi ekspertideks kohtueksperdid. Nõustuda ei saa apellatsiooni väidetega ekspertide poolt ekspertiisi liigi ja objektide muutmise, teaduslikult põhjendatud eksperdiuuringu läbiviimata jätmise, vaatluse läbiviimise ning vaatlusprotokolli koostamise kohta. Maakohtu poolt määratud video - ja audiotehniline kompleksekspertiisi on kohtueksperdid ekspertiisiaktis nr. IV-0030-06/3044 nimetanud kujutise ja hääle kompleksekspertiisiks ( IV kd., tl. 199-203) . Ladina keelsed väljendid „audire „ ja „ visuaalis“ tähistavad kuulmise ja nägemise abil tajutavat. Üldtuntud asjaoluna ei vaja tõendamist, et inimene tajub kujutist nägemise ja heli, häält kuulmise abil. Seega pole eksperdid ekspertiisil muutnud ekspertiisi liiki ega objekti, milleks oli VHS -videokassetile ja CD –plaadile jäädvustatud kujutise ja hääle ekspertiis. Ekspertiisiakti uurimuslikus osas on kirjeldatud kujutise ja heli uurimiseks kasutatud riist - ja tarkvara, avatud kasutatud erialamõistete tähendus ning nimetatud ja kirjeldatud kasutatud uurimismeetodit. Kujutise ja hääle ning koostatud spektrogrammide uurimine saab olla tajutav vaatamise ja kuulmise abil, siis on loomulik, et eksperdid kirjeldavad ekspertiisiaktis nende poolt eriteadmisele põhinenud uuringu käigus kogetud asjaolusid ning esitavad oma järelduse eksperdiarvamusena. Erinevalt eksperdiarvamusest ei ole
kirjeldatud vaatluse eesmärgiks järelduste tegemine vaid tõenduseseme seisukohalt tähtust omavate asjaolude esinemise või mitteesinemise konstateerimine ja
kohases protokollis kajastamine Vaatlusprotokolli ei kanta toimingu läbiviija eriteadmisel või oskustel põhinevaid järeldusi ja arvamusi. Tegelikele asjaoludele ei vasta apellatsiooni väide, nagu jäänuks maakohtu poolt määratud komisjoniline kompleksekspertiis tegemata. Ekspertiisaktist nähtub, et eksperdid viisid läbi salvestatud kujutise kui ka jäädvustatud hääle üheaegse uuringu. Ekspertiisiakti uurimuslikust osast nähtub, et salvestatud kujutise ja hääle uurimiseks kasutati erinevaid tehnikaid. Erinevate uurimismeetodite kasutamine eeldab erinevate eriteadmist rakendamist, mis on iseloomulik kompleksekspertiisile. Ekspertiisi tegi kolmest kohtueksperdist koosnev komisjon, kes on eksperdiarvamuse allkirjastanud. Apellatsioonis väidetud süüdistatava M. Heegi positsiooni mittevastavust süüdistuse versioonile pole võimalik ette heita otsuse teinud maakohtule. Süüdistatava kaitseversioon tunnistaja R. K. emale õigusabi osutamise kavatsusest - ei selgita ega põhjenda süüdistatava M. Heegi ettepanekut 3000 kr. suuruse summa väidetavalt prokurörile üleandmise kohta. Klienditeeninduse lepingu alusel tasu saamist ei saa advokaat põhjendada vajadusega maksta raha kriminaalasja kohtueelset menetlust juhtivale prokurörile. Seetõttu on maakohus õigesti need süüdistatava ütlused, milles kirjeldatud ei allu advokaadi ja kliendi vaheliste suhete tavapärasele loogikale, jätnud ebausaldusväärsetena tähelepanuta. Tunnistajate N. M., M. K., M. T. ütlustega on tõendatud, et süüdistatav M. Heek polnud ringkonnaprokuröridega ega politseivaneminspektoriga mingil viisil kontakteerunud seoses tunnistajat R. K.t huvitanud kriminaalasja menetluse käiguga. Ringkonnaprokuröril N. M. polnud puutumust kriminaalasja menetlusega, millest oli huvitatud tunnistaja R. K.. Seega oli süüdistatavale teada, et ettepanek kriminaalmenetluse käigu mõjutamiseks raha prokurörile maksmise kohta oli algselt tunnistajat R. K.t eksitav. Samuti pole tõendeid 3000 kr. summa saamiseks tunnistajalt R. K.lt klienditeeninduslepingus sätestatu järgi. Harju Maakohtu otsusega tunnistati M. Heek süüdi kelmuse katses, mille tulemusena ta omastas 3000 kr. suuruse rahasumma.
lg.1 järgi toimub kohtulik arutamine süüdistava suhtes ainult süüdistusakti järgi.
Harju Maakohtu 16. aprilli 2009.a. resolutiivotsuses ( V kd. tl. 89 ja pöördel ) on kohus
lg.1 p.-de 13 ja 14 kohaselt otsustanud , kuidas asitõenditega toimida ja kelle kanda jäävad kriminaalmenetluse kulud. Harju Maakohtu
aprilli 2009.a. otsuse Margus Heegi suhtes sisuliselt muutmata, tehes asitõenditega ja menetluskuludega toimimise kohta ( resolutiivotsuse järgi ) täpsustuse põhiosaga kohtuotsuses lõpuosasse. Ringkonnakohtus võttis kohtulikust arutamises apellandina osa kaitsja, vandeadvokaat R. Nõu, kes taotleb apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest tasu 900 krooni ja üldmenetluses kohtulikust arutamisest 1 tunni vältel osavõtu eest 200 krooni, kokku 1100 krooni, millele lisandub 20 % -se käibemaksuna 220 krooni, kokku 1320 krooni. Tallinna Ringkonnakohtu otsusega jäeti Harju Maakohtu 16. aprilli otsus M. Heegi suhtes
lg.1 p.2 alusel sisuliselt muutmata ja kaitsja esitatud apellatsioon rahuldamata. Neil asjaoludel tuleb vandeadvokaadi R. Nõu poolt kaitseülesande täitmise eest tasuda OÜ-le Advokaadibüroo Jaak Oja ( Tõnismägi 3A-7, 10119 Tallinn ) 1320 ( üks tuhat kolmsada kakskümmend ) krooni, milline summa
I. AMANN J. KATŠKOVSKAJA I. KESKÜLA
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.