4-08-8984/12

(3)Juht ei või olla joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides.

(31)Juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui: 1) tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi; 2) tema ühes grammis veres on vähemalt 0,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,25 milligrammi alkoholi ning väliselt on tajutavad tema tugevasti häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega.

(4)Juhi ühes grammis veres ei või olla alkoholi 0,20 milligrammi ega rohkem või juhi ühes liitris väljahingatavas õhus ei või olla alkoholi 0,10 milligrammi ega rohkem.“ Juhi poolt lubatud alkoholisisalduse ületamine on karistatav väärteokorras järgmiselt. „§ 7419. Mootorsõiduki- või trammijuhi poolt lubatud alkoholipiirmäära ületamine

(1)Mootorsõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20–0,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10–0,24 milligrammi, – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. 3 4

(2)Sama teo eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50– 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25– 0,74 milligrammi, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni ühe aastani. „ Seega, alates 01.07.2009 kehtima hakanud Liiklusseaduse alusel, juhi väljahingatavas õhus alla 0,1 mg/l tuvastatud alkoholisisaldus ei anna alust isiku karistamiseks, sest alla 0,1 mg/l on lubatud piir. Enne 01.07.2009 kehtinud Liiklusseaduse kohaselt: „§ 20. Sõiduki juhtimise keeld …

(3)Juht ei või olla joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides.

(4)Alkoholisisaldus ühes liitris juhi väljahingatavas õhus ei või olla 0,1 milligrammi või rohkem või alkoholisisaldus juhi veres 0,2 promilli või rohkem. Juhil on õigus pärast tema väljahingatava õhu alkoholisisalduse kontrollimist nõuda alkoholisisalduse määramist veres.

(6)Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise korra ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. „ Enne 01.07.2009 oli esmaskordne joobes juhtimine karistatav väärteokorras järgmiselt. „§ 7419. Mootorsõiduki või trammi juhtimine joobeseisundis Mootorsõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. „ – VTMS § 123 lg 2 sätestab, et maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Seega, kohus ei ole seotud menetlusaluse isiku väljendatud ennast süüditunnistamisega. Kohus leiab, et isiku vastutuse aluseks olevate seaduste 4 5 muutmisel langeb kohtule kohustus kontrollida, kas isiku tegevuses on ka uuest või muudetud seadusest tulenevalt jätkuvalt väärteokoosseisu tunnused. Kas uus või muudetud seadus leevendab või kergendab isiku olukorda, sest sel juhul tuleb lähtuda KarS § 5 lg 2 sätestatust ja kohaldada isiku suhtes seaduse tagasiulatuvat jõudu. Kusjuures kohus peab vajalikuks märkida järgmist. V. Denisjuki joobeseisund oli 02.08.2008 kontrollimise käigus tuvastatud täiesti seaduslikult, lähtudes tol ajal kehtinud LS §-s 20 sätestatust ja Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise korra ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korrast. Samas ei pidanud seaduseandja vajalikuks kehtestada nö joobeseisundi ja alkoholisisalduse piirmäära ületamise seaduste paketile rakendussätteid ega ülemineku aega. Kohus leiab, et nimetatud asjaolud ei välista KarS §-s 5 lg 2 siasalduva normi ( isiku olukorda kergendava seaduse tagasiulatuv jõud) kohaldamist. Joobeseisundi ja alkoholisisalduse piirimäära kontrollimine ja tuvastamine kuuluvad materiaalõiguse valdkonda. Kohus ei näe ühtki põhjust, miks tuleks menetluses, milles enne 01.07.2009 pole jõutud jõustunud otsuseni, jätta seaduse tagasiulatuva toime kohaldamata. Kohus märgib, et nii enne kui ka peale 01.07.2009 LS § 20 lg 3 sätestatud joobeseisundi definitsioon ise ei ole sõnaliselt muudetud. Joobeseisundiks loetakse jätkuvalt narkootilise või psühhitroopse aine võo alkoholi tarvitamisest tingitud terviseseisund, mis avaldub häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes finktsioonides ja reaktsioonides. Jätkuvalt alkoholisisalduse lubatud piirimäär on alla 0,1 mg/l väljahingatavas õhus. Joobeseisundis juhtimine on endiselt kuritegu ja juhi poolt lubatud alkoholipiirimäära ületamine on karistatav vähemalt väärteokorras. Muutunud on aga see, millal loetakse juht joobes olevaks või lubatud piiri ületatuks ja kuidas seda kontrollida ja tuvastada. Väärteokorras vastutusele võtmiseks ei olegi vaja ära tõendada joobeseisundi esinemist, piisav on kui tõendamist leiab isiku alkoholisisalduse piirimäära ületamine. Joobe tuvastamise protokollist lk 9 nähtub, et V. Denisjuki puhul tuvastati, et tema organismis sisaldub alkohol, mille sisaldus võiks orienteeruvalt olla 0,46 mg alkoholi 1 liitri väljahingatavas õhus. Enne 01.07.2009 oli piisav, kui joobeseisund kontrolliti ja tuvastati indikaatorvahendiga, mis ei näidanud alkoholisisaldust, vaid kinnitas üksnes seda, et inimese organismis on alkohol. Soovi korral võis isik nõuda vereanalüüsi, mis näitas juba alkoholisisalduse konkreetset numbrit promillides ja mille alusel võis olla kindlaks määratud joobeaste. Enne 01.07.2009 kehtinud joobeseisundi ja selle tuvastamise korra kohtupraktika kohaselt, lähtuti sellest, et KarS § 424 ettenähtud kuriteokoosseis ning LS § 74-19 ettenähtud väärteokoosseis on täidetud, kui on tuvastatud isiku veres või tema 5 6 väljahingatavas õhus alkoholi sisalduse fakt. Joobeastme määramist või alkoholi konkreetset sisaldust polnud vaja tuvastada. Sellele on olnud osundatud Riigikohtu praktikas, 3-1-1-47-05, 06.06.2005, kohus peab vajalikuks tuua tsitaat: „Maakohus on põhjendamatult leidnud, et alkoholi tarvitamise tunnuste puhul ei ole tegemist joobeseisundiga. Liiklusseadus, mis annab joobeseisundi mõiste, ei tunne eraldi mõistet "alkoholi tarvitamise tunnused". Kõnealune mõiste pärineb joobeseisundi tuvastamise korra §-st 19, mille pealkiri on "Alkoholijoobe raskusastme määramine". Selle paragrahvi esimeses lõikes on sätestatud: "

(1)Väljahingatava õhu või vereproovi alkoholisisalduse kontrollimisel jaotatakse alkoholijoove raskusastmelt: 1) alkoholi tarvitamise tunnused - alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 kuni 0,24 milligrammi või 0,20 kuni 0,49 promilli veres; kehaliste või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumine või muutumine ei ole sedastatav." Eelnevast tuleneb üheselt, et alkoholi tarvitamise tunnused kujutavad endast (kergeimat) joobeastet (sama seisukohta on Riigikohus väljendanud

1. oktoobri
2. a otsuse punktis 8 väärteoasjas nr 3-1-1-119-03 - RT III 2003, 32, 330). Seejuures selgub joobeseisundi tuvastamise korra § 19 lg 1 p-de 1 ja 2 kõrvutamisel, et nii alkoholi tarvitamise tunnuste kui kerge joobe puhul on väljahingatavas õhus alkoholisisalduse alammääraks 0,10 mg/l. Vahemikus 0,10 kuni 0,24 mg/l sõltub alkoholi tarvitamise tunnuste olemasolu ja kerge joobe olemasolu piiritlemine sellest, kas isikul on sedastatav kehaliste või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumine või muutumine või mitte. Liiklusseaduse § 20 lg 3, mis määratleb joobeseisundi mõiste, seob joobeseisundi küll kehaliste või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumise või muutumisega, kuid kõnealust sätet tuleb tõlgendada koos sama paragrahvi neljanda lõikega, mis sätestab määrad, millest rohkem ei tohi isiku väljahingatavas õhus või veres alkoholi olla (vt ka Riigikohtu
3. novembri
4. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-89-04 - RT III 2004, 39, 359). Seega tuleb joobeseisundiks lugeda seda, kui isiku väljahingatavas õhus on alkoholi vähemalt 0,1 mg/l.“ Alates 01.07.2009 määratleb seadus joobeseisundit ja alkoholipiirimäära ületamist, lähtudes kõigepealt isiku organismis tuvastatust alkoholi konkreetsest sisaldusest. Üksnes indikaatorvahendi kasutusel kontrollitud alkoholisisalduse piirimäära ületamine ei saa lugeda tuvastatuks ( erand on mitteliiklusalaste süütegude puhul, milles endiselt saab piirduda indikaatorvahendi kasutamisega - Politseiseadus § 15-8 lg 3). Politseiseaduse § 15-8 lg 1 sätestab, et joobeseisund kontrollitakse algul indikaatorvahendiga, positiivse tulemuse puhul tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga. Politseiseaduse § 15-8 lg 3 sätestab, et liiklusalaste rikkumistega seotud süütegudes ei saa piirduda indikaatorvahendi kasutamisega. Järelikult, alates 01.07.2009 kehtima hakanud joobeseisundis ja ületatud pirimääraga mootorsõiduki juhtimist puudutava seadusemuudetusega on kehtestatud 6 7 kord, mille järgi nimetatud liiki süütegu - juht juhib autot olles alkoholi tarvitanud ( hoolimata sellest kas tegemist on väär- või kuriteoga) on tuvastatud siis, kui isiku veres või tema väljahingatavas õhus on tuvastatav konkreetne milligrammides mõõdetud alkoholi sisaldus. Juba
5. aastal selgitas Riigikohus, et politsei kasutusel olevad joobeseisundi kontrollimiseks ettenähtud seadmed ei ole tõenduslikud alkomeetrid, vaid indikaatorvahendid. Indikaatorvahend ei näita konkreetset alkoholisisaldust milligrammides või promilli, vaid üksnes seda, et isiku organismis sisaldub alkohol. Kohus tsiteerib, 3-1-1-87-05, 10.10.2005: „Eelnevalt nimetatud Korra § 5 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse
6. veebruari
7. a määruse nr 67 "Liiklusjärelevalve teostamise kord" § 19 lg 2 kohaselt tuvastab ametiisik joobeseisundit mõõteriista või indikaatorvahendiga. Liiklusjärelevalve teostamise korra § 19 lg-s 2 kasutatakse seejuures mõistet "hingeõhus alkoholisisaldust näitav indikaatorvahend", millest nähtub, et indikaatorvahend on seade, millega tuvastatakse üksnes väljahingatavas õhus alkoholi sisaldumise fakt, kuid ei mõõdeta alkoholi hulka väljahingatavas õhus. … Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni, kelle pädevusalaks on muuhulgas usaldatavusalane järelevalve legaalmetroloogia vallas, kodulehe andmetel on Eestis praegu kasutusel olevad alkomeetrid kõik, seega ka käesolevas asjas kasutatud alkomeetrid, indikaatorvahendid (http://www.tji.ee/?op=body&id=154). … Kuna indikaatorvahend ei ole mõõteriist, vaid seade, millega saab teha kindlaks vaid seda, kas isiku väljahingatavas õhus on alkoholi, ei saa absoluutse kindlusega väita, et nimetatud piirmäärasid on ületatud….“ Sama seisukohta kinnitas Riigikohus lahendis 3-1-1-30-06, 18.05.2006, otsuse p
8. Ülaltoodust nähtub, et kuna enne 01.07.2009 ei kasutanud politsei tõenduslikke alkomeetreid ega kasutanud võimalust ( kuigi sellist otsest kohtustust ei olnud) toimetada isikuid raviasutusse vereanalüüsi võtmiseks ja seejärel pädeva ekspertiisiasutuse poolt vastava ekspertiisi tegemiseks, peab kohus teha järelduse, et enne 01.07.2009 ainult indikaatorvahendi kasutamisel tuvastatud joobeseisund ja lubatud alkoholisisalduse piirimäära ületamine, ei vasta alates 01.07.2009 kehtima hakanud joobeseisundi ja lubatud alkoholisisalduse piirimäära ületamise definitsioonile ja selle tuvastamise korrale. V. Denisjuki puhul sedastati, et tema väljahingatavas õhus on 0,46 mg alkoholi ühe liitri kohta, kasutati indikaatorvahendit Lion 500JL
9. Tegelikult aga ei ole õiguslikku alust väita, et isiku organismis oli just selline konkreetne alkoholi sisaldus, sest indikaatorvahend ei ole mõõterist ega näita alkoholisisaldust milligrammides. Alla 0,1 mg/l juhi väljahingatavas õhus alkoholisisadusega mootorsõiduki juhtimine ei ole karistatav ei enne ega peale 01.07.2009 kehtima hakanud seaduse alusel. Alates 01.07.2009 seab seadus rangemaid nõudeid joobeseisundi ja alkoholisisalduse 7 8 piirimäära ületamise kontrollimisele ja tuvastamisele. Kuna indikaatorvahend ei ole mõõterist ega näidanud kunagi alkoholisisalduse konkreetset numbrit, siis puudub alus väita, et V. Denisjuki väljahingatavas õhus oli tuvastatud alkoholisisaldus 0,46 mg/l, tuvastatud oli ainult alkoholisisalduse fakt. Kuna indikaatorvahendiga polnud võimalik tuvastada alkoholisisalduse konkreetset numbrit, siis puudub kohtu arvates alus väitele, et V. Denisjuki väljahingatavas õhus alkoholisisalduse määr oli kindlalt vahemikus 0,1 mg/l või rohkem. Sellest tulenevalt puudub kohtul alus jõuda järeldusele, et V. Denisjuki tegu vastab jätkuvalt väärteo koosseisule uue LS redaktsiooni kohaselt – LS § 74-19 lg 2 või lg
10. V. Denisjuki seisund, fikseeritud seisuga 02.08.2008 kell 14.20, ei vasta alkoholisisalduse piirimäära ületamise tunnustele LS § 20 lg 3-1 p 2 ja lg 4 mõttes (alates 01.07.2009 kehtima hakanud redaktsioonis). Vastavalt KarS § 5 lg 2, seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud. Kuna kohus leiab, et ei leidnud kinnitust, et V. Denisjuki toimepandud tegu on õigusvastane, ei analüüsi kohus komeastmelise deliktistruktuuri järgmist astet- süü küsimust. Samuti jätab kohus analüüsimata karistuse määramist puudutavaid aspekte. KOHTU MEETMED Kohus leiab, et kohtuvälise meneleja 26.08.2008 otsus väärteoasjas 2230,08,002127 tuleb tühistada ning väärteomenetlus Vladimir Denisjuki süüdituses LS § 74-19 lg 1 alusel lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 näidatud alusel, tema tegevuses väärteotunnuste puudumise tõttu. Kohtunik Inna Kirsipuu 8