Obsah (7)
§ 150§ 148§ 74§ 29§ 132§ 123§ 234-09-6548 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. oktoober 2009.a Pärnu Väärteoasja number 4-09-6548 Kohtunik Igor Pütsep Kohtuistungi sekretär Laivi Nopp
) § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaebuse esitaja selgitab järgmist. Menetlusalune isik esitas väärteoasjas vastulause, milles märkis, et arvestas enda sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, ilmastikutingumusi ning muid liiklusolusid ning liiklusõnnetus leidis erakordselt halbade ilmastikukolude tõttu aset sellele vaatamata. Nii omab menetlusalune isik sõiduki juhi staaži 10 aastat, sõidukiirus oli erakordselt halbade teeolude tõttu kõigest 60-ne kilomeetri ringis, kuid sellele vaatamata kaotas auto libeda tee tõttu juhitavuse, kaldus vastassuunavööndisse ning sõitis teel välja vastu puud. Menetlusalune isik on seisukohal, et teeolud olid niivõrd halvad ja tee hooldamatuse tõttu sellise libeduse astmega, et sellel teelõigul oleks sõiduk libisemisse sattunud ka 10-ne kilomeetrise tunnikiirusega sõites. Seega oli liiklusõnnetus menetlusaluse isiku hinnangul tema poolt ärahoitamatu, millest tulenevalt ei ole põhjendatud etteheide LS § 7417 (mootorsõiduki- või trammijuhi poolt varalise kahju või tervisekahjustuse tekitamine) osas. Samuti selgitas menetlusalune isik, et ei nõustu väidetava LS § 7431 (liiklusõnnetusest mitteteatamine) rikkumisega, sest avariis osalenute poolt üldisele hädaabinumbrile 112 2
(8)4-09-6548 (nimetatud number kehtib ka liiklusõnnetusest teatades, vt http://www.rescue.ee/182) avarii kohta edastatud teate peale sõitis sündmuskohale ka kiirabi. Kui menetlusalune isik ei oleks korraldanud politseid ja kiirabi ühendava üldisele hädaabinumbrile helistamist ja õnnetusest teatamist, ei oleks sündmuskohale teadnud tulla ka kiirabi. Asjaolu, et koos kiirabiga ei saabunud sündmuskohale politseid ei ole menetlusalusele antud asjaoludel etteheidetav. Seega on antud etteheide ainetu. Kohtuvälise menetleja hinnangul oli väärteo toimepanek tõendatud väärteoprotokollis esitatud tõenditega. Kohtuväline menetleja jättis otsuses aga selgitamata, missuguse konkreetse tõendiga on üks või teine menetlusalusele isikule etteheidetav asjaolu tõendamist leidnud. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt jäeti vastulauses esitatu otsuse tegemisel arvestamata, kuna kogutud tõenditest nähtub teisti. Samas jättis kohtuväline menetleja otsuses selgitamata missuguse konkreetse tõendiga on üks või teine menetlusalusele isiku poolt vastulauses esitatud konkreetne väide tõsikindlalt ümberlükatud. Kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 61 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kaebuse esitaja on seisukohal, et osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on olulised väärteomenetlusõiguse rikkumised
§ 150lg 1 p 7 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-10503, 3-1-1-6-06,3-1-1-45-06 ja 3-1-1-3-08).
Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-75-06 on üheselt sedastatud, et vastavalt KrMS § 60 Ig-le 1 võib kohus tugineda otsuse tegemisel üksnes asjaoludele, mille ta on lugenud tõendatuks või üldtuntuks. Kui kohtuotsuses tuginetakse tõendamata väidetele võib see suure tõenäosusega tuua kaasa põhjendamatu otsuse, mistõttu on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega
§ 150lg 2 tähenduses.
Seega on kohtuväline menetleja hinnanud tõendeid ühekülgselt ning rikkunud sellega väärteomenetlusõigust
§ 150lg 2 mõttes.
Menetluse ühekülgsus või puudulikkus on ka väärteootsuse automatse tühistamise aluseks
§ 148p l mõttes. Kar
S § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kohtuvälise menetleja otsusest ei nähtu ka see, millistest asjaoludest lähtuvalt on menetleja antud asjaoludel tuvastanud süüteokoosseisu objektiivsed tunnused ning milles seisnevad süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused. Olukorda, kus mingit isiku vastutuse aluseks olevat asjaolu ei ole otsuse põhjendustes üldse puudutatud, tuleb lugeda väärteomenetluse oluliseks rikkumiseks
§ 150lg 1 p 7 tähenduses (Riigikohtu lahend 3-1-1-12-08).
Samuti tuleb juhinduda Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-74-07, mille kohaselt väärteokoosseisu subjektiivse koosseisu tunnuste tuvastamata jätmine on väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks
§ 150lg 2 mõttes. Kuivõrd Kar
S § 2 lg 2 järgi karistatakse üksnes sellise teo eest, mis vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi, hõlmab ülalesitatud asjaolude jälgitav analüüsimiskohustus lisaks isiku käitumise konkreetse süüteokoosseisu objektiivsetele ja subjektiivsetele tunnustele vastamisele ka isiku teo õigusvastasuse ja süü analüüsi. Ka seda kohtuvälise menetleja otsusest ei nähtu, kuigi vastulauses juhtis menetlusalune isik nimetatud asjaolude esinemisele tähelepanu. Lisaks eeltoodule ei ole kohtuväline menetleja otsuse tegemisel arvestanud menetlusaluse isiku poolt esitatud vastulauset. Selle mittearvestamise põhjusena on esitatud, et kogutud tõenditest nähtub teisiti. Samas jättis kohtuväline menetleja otsuses selgitamata missuguse konkreetse tõendiga on üks või teine menetlusalusele isiku poolt vastulauses esitatud konkreetne väide tõsikindlalt ümberlükatud. Selline kohtuvälise menetleja seisukoht tuleb lugeda paljasõnaliseks, seda eriti arvestades 3
(8)4-09-6548 kohtuväline menetleja kannab väärteomenetluses uurimisprintsiibist lähtuvat süüdistusfunktsiooni (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-4-07). Vastulauses esitatu mittehindamine e. menetlusaluse isiku poolt esitatud tõendi hindamata jätmine on
§ 74
lg l p8 otsene rikkumine mis on käsitletav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena
§ 150
lg 2 mõttes ning on otsuse tühistamise aluseks
§ 148p 3 kohaselt.
Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku käitumises puuduvad talle etteheidetud süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused ning esineb teo õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud, millest tulenevalt on KarS § 2 lg 2 kohaselt menetlusaluse isiku karistamine õiguslikult välistatud. Kaebaja soovib rõhutada ka seda, et lisaks eeltoodule loeb
§ 148
lg 4 väärteootsuse automaatse tühistamise aluseks karistuse või muu mõjutusvahendi mittevastavuse väärteo raskusele ja menetlusalusele isikule. Kohtuvälise menetleja otsusest ei nähtu, et oleks mingisuguselgi viisil otsuse tegemisel arvestatud menetlusaluse isiku isikut puudutavate omadustega (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-9107). KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistamise peamine eemärk on mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest e. nende ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud isikutevahelise suhtlemise reeglistiku ehk sotsiaalsete väärtuste, millest formeerub õiguskord, järgmisele ning enda tegevusega teiste isikute elu, tervise ja vara mitteohustamisele tulevikus. Seega peab karistusotsuse tegemisel arvestama konkreetseid kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning tahtluse ja ettevaatamatuse liiki teo toimepanemisel ning süüdlase isikut. Kohtuväline menetleja aga nimetatud asjaolusid arvestanud ei ole. Kohtuvälise menetleja otsusest ei nähtu, millistest asjaoludest lähtuvalt hindas menetleja menetlusaluse isiku süü suuruse konkreetse etteheidetava süüteo toimepanemises just vastavalt 70-le ja 100-le trahviühikule vastavaks. Karistuse mõistmisel on arvestamata jäänud muuhulgas ka asjaolu, et menetlusalusel isikul puuduvad varasemad rasked õigusrikkumised. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtuväline menetleja karistusotsuse tegemisel arvestanud konkreetse menetlusaluse isiku süü suurust temale etteheidetava väärteo toimepanemises ega tema isikut iseloomustavaid omadusi, mis on väärteootsuse automaatse tühistamise aluseks
§ 148lg 4 mõttes.
Lähtudes eelnevast taotleb kaebaja tühistada
§ 148
p 1,2,3,4 alusel kohtuvälise menetleja otsus ja lõpetada väärteoasjas menetlus
§ 29lg l p l alusel.
Samuti taotleb kaebuse esitaja jätta kaebaja menetluskulud riigi kanda. Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele Lõuna Politseiprefektuuri Jõgeva politseijaoskonna liiklustalituse juhtivkonstaabel K. Pedosk oma 13.05.2009.a kirjalikus vastuses Pärnu Maakohtule palub jätta väärteoasjas vastu võetud otsus muutmata ja M. Tolli` kaebus rahuldamata. LE § 123, 226 ja 227 sätestab, et juht peab: kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis kui nähtavus on halb; -
(226)kui liiklusõnnetuses on kannatanuid, peab juht: andma abivajajale esmaabi, kutsuma vajaduse korral välja kiirabi, teatama juhtunust politseile kirjutama üles 4
(8)4-09-6548 pealtnägijate nimed ja aadressid ning tegutsema vastavalt politsei korraldusele; -(22 7)lahkarvamuse korral või juhul, kui kahju saaja ei ole teada, tuleb õnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda sealt saadud korralduse kohaselt. Menetleja leiab, et väärteo toimepanemine M. Toll`i poolt on tõendatud M. Toll`i enda ütlustega ning tunnistajate E. Juurikas` ja M. Oja` ütlustega. Väärteotoimikust nähtub, et sõiduk Volvo S60 r/n xxxxx kuulub AS Hansa Liising, mille sõidukil oli purunenud esiklaas, peeglid, esitiivad, katus, kapott, juhiukse klaas, esiosa täielikult deformeerunud (vt liiklusõnnetuse akt nr 1). Pretensioone ei ole esitanud sõiduki omanik AS Hansa Liising, Erki Juurikas ja Margus Oja ei ole aluseks arvamusele, et varalist kahju või tervisekahjustusi pole tekitatud (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-76-03). Välja selgitamata on kahju suurus, kuid tõendamist on leidnud, et kahju on tekitatud sõiduki Volvo purunemise näol ning samuti tekitati tervisekahjustusi ettevaatamatuse tõttu M. Oja`le ja E. Juurikas`ele. 01.01.2009.a liiklusjärelevalvet teostanud ja väljakutset liiklusõnnetusele teenindanud Hanno Riisk ja T. Peets, jõudnud sündmuspaigale, avanes neil vaade ainult purunenud sõidukile, mis oli vastu puud. Mitte ühtegi inimest juures ei olnud (vt toimikus fotod sündmuspaigast). Vastavalt patrullilehele kirjapandule sai ekipaaž väljakutse kell 02:14 ning kohale jõuti avariipaika kell 03:16 millise aja jooksul läbiti ca 60 km talvist teed. Sündmuskohal viibisid politseinikud kuni kella 05:27 (vt patrullileht 31.01.2008.a). Selle aja jooksul ei tulnud sõiduki Volvo juht sündmuspaigale politseinike juurde teatama, kes juhtis ja miks nii juhtus. Võib ainult arvata miks juht politseinike juurde ei tulnud (joobes juhtimine, loata, korduvad karistused, kartus jne). M. Tolli oma ütlustes mainib, et on teadlik, kuidas käituda liiklusõnnetuse korral. Seega jääb menetlejale arusaamatuks, miks isik nimetatud nõudeid ei täitnud, minnes hoonesse, kus on palju teisi inimesi, ei lausunud sõnagi, et kutsuge kiirabi või helistage politseisse. Kõrvalseisjad olid hoopiski aktiivsem pool. M. Tolli`l vigastused puudusid ja ütlus, et ta oli šokis, ei pea paika, kuna korduvalt enne politsei saabumist käidi avariipaigas koos sõpradega. Kõneeristustele tehtud päringute salvestistelt on kuulda et teataja(-d) olid arvatavalt alkoholijoobes ja ei osanud adekvaatselt teatada kohta kus asuti. Selleks kulus neil kolm kõnet ja ca 8 minutit. Seoses sellega, et M. Tolli oma tegevusega või tegevusetusega ei jäänud sündmuspaigale ja ei helistanud politsei hädaabinumbrile ja ei saanud sealt edasisi juhtnööre, kuidas käituda peale liiklusõnnetust jäi politseipatrullil sündmuskohta fikseerides ja sündmust adekvaatselt hinnates paljud asjaolud teadmata kohapeal nagu nt juhi joove. M. Tolli peale liiklusõnnetust, olles šokis, jäi rahulikult magama riietega(vt menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll), andmata adekvaatselt õigeid ütlusi antud sündmuse kohta, milleks oli tal endal võimalus, et ära hoida edasisi ebaselgusi. Kohtuväline menetleja leiab, et menetlusaluse isiku kaitsja väide, et 112 interneti koduleheküljel on miskit kirjas, on ainult informatiivse loomuga ja kohustusi ei sea. Kohustused aga tulenevad just juhile (mitte kellelegi teisele) vastavalt LE § 226 ja 227 (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-81-07), mille nõudeid eirates on ette nähtud vastutus vastavalt LS §7431 alusel. Arvestades eelnevat ning asjaolu, et väärteoasjas puuduvad kergendavad ja raskendavad asjaolud, määras menetleja, lähtudes KarS § 56 lg 1 ja § 63 lg 3, M. Tolli`le karistuseks rahatrahvi kokku 10 200 krooni. Menetleja leiab, et määratud karistus on tunduvalt madalamas määras kui pool maksimaalmäära ning teo ohtlikkusega proportsioonis. Kohtuväline menetleja tugineb ka KarS § 56 lg 1, so mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning lähtub õiguskorra kaitsmise 5
(8)4-09-6548 huvidest, kuna on tekitatud valu ja kannatusi teistele isikutele. Lähtudes eeltoodust ja
§ 132
p l taotleb kohtuväline menetleja jätta asjas tehtud otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Täiendavalt palub menetleja M. Tolli`lt välja nõuda Kohtuekspertiisi Instituudi poolt teostatud ekspertiisi tasu maksumusega 2875 krooni. Menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil Kohtuistungil kaebuse esitaja ja tema kaitsja jäid esitatud kaebuse juurde ning palusid M. Tolli` suhtes koostatud väärteootsuse ühistamist täies ulatuses ja asjas menetluse lõpetamist
§ 29lg 1 p 1 alusel.
Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et M. Tolli` käitumises puudub väärteokoosseis. Kohtuistungil kohtuväline menetleja leidis, et kaebaja süü antud väärteo toimepanemises on tõendatud, väärteoasjas tehtud otsus on seaduslik ning palus jätta otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Pärnu Maakohtu seisukoht
§ 123
kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.
§-s 133 on loetletud küsimused, millised selgitab kohus välja kaebuse lahendamisel.
§-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised. Kohus, vaadanud läbi kaebuse ning asjas kogutud kirjalikud materjalid, leidis, et M. Tolli` kaebus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt. Kaebuse esitajale heidetakse ette, et ta 01.01.2009.a kella 02:14 ajal Jõgevamaal Pala vallas Saare-Pala-Kodavere tee 20. km juhtis mootorsõidukit (Volvo S60, r/n xxxxxx) ja ei kohandanud oma sõiduki kiirust selliseks, mis arvestaks tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, ilmastikutingimusi ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires mistahes takistuse ees; antud nõuete rikkumise tõttu kaotas sõiduk juhitavuse ning sõitis vasakule poole teelt välja vastu puud; põhjustas liiklusõnnetuse, varalise kahju ja tervisekahjustused; samuti lahkus juht liiklusõnnetuse sündmuskohalt liiklusõnnetusest teatamise nõudeid rikkudes, kui politseile teatamine oli kohustuslik. Oma teoga rikkus M. Tolli LE § 123, § 227 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 7417 lg 1, § 7431 lg 1 järgi. Kohus analüüsib alguses, kas kaebuse esitaja on toime pannud LS § 7417 lg 1 järgi toime pandud väärteo. Kohtuliku uurimise käigus kinnitas M. Tolli, et 01.01.2009.a Jõgevamaal Pala vallas olevas peokohas tekkis mõte sõita lähedal asuvasse teise peokohta. Kaebuse esitaja kinnitas, et tema ei olnud alkoholi tarbinud ning kella 12 paiku võttis auto Volvo S 60, mille kasutajaks on tehnilisse passi märgitud ka tema. Autos viibisid veel M. Oja ja E. Juurikas. M. Tolli` ütluste kohaselt, sõites oletatavasse peokohta ja sealt tagasi, kinnitas, et Kodavere teeolud olid kehvad, teed kattis kiilasjää, sõiduautol olid all lamell talverehvid, kiirus võis olla 70 km/h, kui tagasiteel oma peokohta kurvis kaotas auto juhitavuse ning sõitis teelt välja vastu puud. Analoogilisi ütlusi andis ka E. Juurikas, kes istus autos tagaistmel ja kinnitas, et tee oli libe ning auto kaotas kurvis juhitavuse ja sõitis vastu puud. Tunnistaja M. Oja andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et olid seltskonnaga aastavahetusel Pala vallas peol ning tahtsid ära käia kohalikul peol samas vallas, kuid ei leidnud nimetatud kohta ning tagasiteel, kuna ilmastiku olud olid kehvad, tee oli libe, juhtus õnnetus, so auto kaldus teelt välja. Tunnistaja ütluste kohaselt istus ta juhi kõrval, turvavöö oli kinnitatud, kuid siiski sai vigastada. Kaebuse esitaja leiab, et kuna teeolud olid äärmiselt kehvad, oli tema poolt liiklusõnnetus ärahoidmatu, millest tulenevalt ei ole põhjendatud etteheide 6
(8)4-09-6548 LS § 7417, so mootorsõiduki poolt varalise kahju või tervisekahjustuse tekitamise osas. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga. LE § 123 sätestab, et juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid tee ja sõiduki seisundit, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Väide, et liiklusõnnetus oli ärahoitamatu, ei ole tõsiselt võetav ja kõrvale heidetav. M. Tolli kinnitas kohtuistungil, et kiirus võis olla 70 km/h, mis oli ilmselt teeoludele mittevastav. Kohus leiab, et M. Tolli oleks pidanud kiirust vähendama ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõudsid. Või siis, sõites ja nähes teeolusid, kohandama auto kiiruse selliseks, et oleks võimalik auto peatada, seda aga kaebuse esitaja ei teinud. Seega leiab kohus, et M. Tolli rikkus LE § 123 nõudeid. Veel heidetakse kaebuse esitajale ette LS § 7431 nõuete rikkumist. Kohtuliku uurimise käigus M. Tolli kinnitas, kui liiklusavarii oli toimunud, läks kõik pimedaks, so auto tuled kustusid ning seejärel tuldi kolmekesi autost välja. M. Oja jäi auto juurde ning tema koos E. Juurikas` ega läksid umbes 70 meetri kaugusel olevasse majja abi kutsuma. Kuna M. Tolli` ütluste kohaselt ta pimedas autos telefoni ei leidnud, helistas Raido Paimre numbrile 112 ning sealt informeeriti politseid. Peale seda kui kiirabi kohale sõitis, so umbes 15 minuti pärast avariid, andis abi kannatanutele ning viis nad haiglase. Peale seda kui kiirabi oli lahkunud läks M. Tolli uuesti auto juurde, kuid politseid sündmuskohal ei olnud. Kuna väljas oli umbes -10oC, läks M. Tolli samas olevasse majja sooja. Tunnistaja E. Juurikas kinnitas, et R. Paimre sai teada liiklusavariist ning teatas sellest 112, kiirabi saabus 15-20 minuti pärast, kohal viibis umbes veel 20 minutit, samas politsei ei olnud saabunud. Tunnistaja M. Oja kinnitas, et pärast avariid, kuna tal endal telefoni ei olnud, helistas R. Paimre häirekeskusesse ja andis teada liiklusõnnetusest. Kiirabi saabus 15-20 minuti pärast sündmuskohale. Tunnistaja kinnitas, et kiirabi mainis, et politseile oli liiklusõnnetusest teatatud. Veel kinnitas M. Oja, et kuna M. Tolli ei leidnud autos oma telefoni, et informeerida liiklusõnnetusest, palus ta seda teha R. Paimre`l, kes ka helistas. Tunnistaja R. Paimre andis ütlusi selle kohta, et teada saades liiklusõnnetusest, helistas ta häirekeskusele 112, andes teada toimunud õnnetuse asukoha. Hiljem M. Tolli küsis üle, kas ta on helistanud ja teatanud avariist. Tunnistaja H. Riisk kinnitas, et oli 01.01.2009.a tööülesannete täitmisel ning said väljakutse, et Jõgevamaal Kadrina külas oli liiklusõnnetus. Sündmuskohale jõudes ilmnes, et kannatanud oldi kiirabiga ära viidud. Kohapeal alustati liiklusõnnetuse fikseerimist, fotografeeriti, joonistati skeem, vaadati sõiduk üle. Tuvastati sõiduki omanik ja kasutajad. Liiklusõnnetuse põhjustajat kohapeal tuvastada ei õnnestunud. Samuti kinnitas tunnistaja, et ei mäleta kas võttis juhtimiskeskusega ühendust, et välja selgitada isik, kes liiklusõnnetusest teavitas. Kohtuliku uurimise käigus on tuvastatud, et liiklusõnnetuse kohapeal helistamise võimalus puudus ning selleks mindi 70 meetrit eemal olevasse peopidamise kohta, kust helistati häirekeskusele. Häirekeskuse vastusest nähtub, et häirekeskuse andmebaasis on registreeritud väljakutse 01.01.2009.a kell 02.05.55, kus sooviti kiirabi aadressile Pala vald Kadrina küla Kadrina mõis seoses liiklusõnnetuses osalenud kannatanutega. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 23. jaanuari 2002.a määrusele nr 44 Kiirabi, haiglate ning pääste ja politseiasutuste kiirabialase koostöö korra § 20 alusel on Häirekeskus kohustatud teavitama politseid liiklusõnnetusest. Kohus leiab, et kaebuse esitaja isiku käitumises puuduvad talle etteheidetavad süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused ning esineb teo õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud, millest tulenevalt on KarS § 2 lg 2 kohaselt kaebuse esitanud isiku karistamine õiguslikult välistatud LS § 7431 järgi. Kohus asub seisukohale, et LE § 225 on üldnorm, samas juhul kui isikul liiklusõnnetuse toimumise ajal puudub sidevahend, liiklusavarii on toimunud asula välisel teel öisel ajal, liiklus on hõre, võib häirekeskust informeerida ka keegi teine isik, tähtis on et juht organiseerib teabe edastamise häirekeskusele, nagu seda korraldati antud olukorras koheselt. 7
(8)4-09-6548 Häirekeskusel on kohustus liiklusõnnetusest teavitada ka politseid, mida ka tehti. Kohus on seisukohal, et M. Tolli` suhtes kohtuvälise menetleja poolt karistuse määramine LS § 7417 lg 1 järgi lubatud sanktsiooni alammääras on põhjendatud. Nii näeb KarS § 56 lg 1 ühe karistamise alusena ette võimaluse mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Käesolevas väärteosajas temale etteheidetud teo toimepanemise ajal M. Tolli`l Karistusregistri andmetel kehtivaid väärteokaristusi ei olnud. Seega Ma. Tolli’`e kohtuväline menetleja poolt mõistetud rahatrahv 70 trahviühikut, so 4200 krooni LS § 7417 lg 1 alusel on seaduslik ja põhjendatud. Kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid pole tuvastatud. Kohtuistungil esitas kaebaja kaitsja kohtule taotluse käesolevas väärteoasjas kaebuse esitaja poolt kantud õigusabikulude hüvitamiseks kokku summas 35 400 krooni.
§ 23
kohaselt väärteomenetluse lõpetamise korral
§ 29
lg 1 p 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtumääruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kohus leidis, et kaitsja taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt, kuid
§ 23kohaselt lahendab kohus kaebaja taotluse õigusabikulude hüvitamise osas kohtumääruse alusel. Igor Pütsep Kohtunik 8
(8)