4-09-13071/6

4-09-13071 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 05.11.2009a. Tallinn Väärteoasja number 4-09-13071 Kohtunik Leo Kunman Kohtuistungi sekretär Jelena Smirnova Väärteoasi kaebus Põhja Politseprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse 19.06.2009a. otsuse nr.2373,09,003026 peale. Istungil osalenud isikud kohtuvälise menetleja esindaja Hannes Küünarpuu, kaebaja Ahto Valdlo, i.k.37706200243, elukoht:xxx. RESOLUTSIOON Jätta Ahto Valdlo kaebus rahuldamata ja Põhja Politseprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse 19.06.2009a. otsus nr.2373,09,003026 muutmata. Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse peale võib edasi kaevata kassatsioonikorras Riigikohtule 30 päeva jooksul, teatades Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest kassatsiooniõiguse kasutamise soovist. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse 19.06.2009 otsusega nr 2373,09,003026 karistati Ahto Vaidlo’d LS § 7422 lg 2 järgi rahatrahviga 3600kr,s.o. 60 trahviühiku ulatuses,lisaks Liiklusseaduse § 7422 lg.4 alusel lisakaristusena võeti ära mootorsõiduki juhtimisõigus 3 kuuks selle eest, et ta 30.05.2009 kella 12.43 ajal Kernu vallas,Harju maakonnas,Ääsmäe-Haapsalu-Rohuküla maantee kuuendal kilomeetril juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega, mis ületas lubatud sõidukiiruse 40 km/h võrra, sõites kiirusega 134km/h +/- 4 km/h, millega rikkus LE § 47 lg.1 nõudeid, pannes sellega toime LS § 7422 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas Ahto Vaidlo kaebuse, milles kirjutab, et 30.05.2009a. sõitis ülaltoodud otsuses toodud ajal ja kohas,sooritas möödasõitu.Teda peeti kinni ning politseiametnik väitis,et sõitis 90km/h alas kiirusega 134km/h ning vormistas talle väärteoprotokolli,milles esitas vastulause.Möödasõidu hetkel näitas tema auto spidomeeter pisut alla 100km/h.Politseiametnik näitas talle kahte kiirust,90km/h ja 134km/h.Seega võis kaebaja arvates juhtuda eksitus. Kohtuistungil jäi kaebuse esitanud isik kaebuse juurde ja seletas, et sõitis kolm autot rivis,sõitsid 70km/h märgialast läbi.Esimene auto jäi sõitma seitsmekümnegatema oli kolmest viimane.Keskmine auto möödus esimesest siis kui oli juba 90km/h ala.Tahtis samuti mööda sõita esimeset autost,kuid autod tulid vastu.Sõitis paar kilomeetrit edasi,nägi politsei eraautot tee ääres seismas.400m meetrit peale poltseiautot sooritas möödasõidu.Talle jääb arusaamatuks kus kohast tema auto kiirust mõõdeti.Tegemist peab olema eksitusega,tema sõitis alla 100km/h-s.Kui teda kinni peeti,siis nägi kiirusemõõtjat politseiautos armatuuri peal, üks näit oli 99km/h,teine näit 134km/h-s. Tunnistaja Maksim Pekarski ütlustest kohtuistungil selgus,et kaebajat näo järgi ei mäleta,isik talle tuttav ei ole,mingit isiklikku vihavaenu tema vastu ei ole.30 mail,2009a. mõõtis sõidukite kiirust Aasmäe-Haapsalu-Rohuküla maanteel.Mäletab,et sel päeval ületas kiirust Opel Vectra, registreerimis numbrit ei mäleta.See toimus peale lõunat suunaga Tallinn-Aasmäe poole tulid kaks autot. Sõitsid mööda. Üks sõiduk alustas möödasõitu. Mõõtsid kiiruseks üle 130 km/h.Kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll on täidetud tema poolt. Vanemkonstaabel Irene Audova mõõtis kiiruse, tema pani kirja.Oli mõõtmise juures.Mõõtsid korraga mõlema sõiduki kiiruse.Ühe sõiduki kiiruseks mõõtsid 99km/h-s,möödasõitu teinud sõiduki kiiruseks 134km/h-s.Möödasõidu sooritanud sõiduki peatasid. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et lähtudes mõõteseaduse § 5 on mõõtetulemus jälgitav ja aluseks karistuse rakendamiseks. Väärteo toimepanek on tõendatud. Käesolevas asjas mõõdeti kaebuse esitanud isiku sõidukiiruseks 134 km/h teel, kus on lubatud 90 km/h. Puudub alus kaebuse rahuldamiseks. Kohus, kuulanud ära kaebaja selgitused,tunnistaja ütlused, kohtuvälise menetleja arvamuse, samuti tutvunud väärteotoimiku materjalidega, leiab,et kiiruse mõõtmisel ei ole rikutud menetlusaluse isiku õigusi.Ülaltoodud tunnistaja ütlustest ja kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist selgub, et kaebuse esitanud isiku juhitud sõiduk ületas sõidukiirust,sõidukiirust mõõdeti kiirusemõõteseadmega Stalker MDR nr.AS004800, millist on akrediteeritud, inspekteerimisasutuses taadeldud ja mille kohta on välja antud taatlustunnistus nr TTRSS08/

1. Seadet testiti ka veel mõõtmise päeval 30.05.2009 kell 07.
2. ning seade oli töökorras. Eesti Akrediteerimiskeskus on 12.12.2007 Põhja Politseiprefektuurile välja andnud tunnistuse erialase kompetentsuse kinnitamise kohta ning selle tunnistuse kohaselt on see asutus hinnatud erialaselt pädevaks liiklusjärelevalve alal. Vastavalt Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 sätetele peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Vastavalt sama seaduse sama paragrahvi lõike 1 sätetele on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Eeltoodud asjaoludest teeb kohus järelduse, et kohtul puudub igasugune alus kahelda 30.05.2009 kell 12.43.koostatud mõõteseadme kasutamise protokollis fikseeritud mõõtmistulemuses ja seetõttu puudub ka alus kahelda selles, et Ahto Valdlo on rikkunud LS § 47 lg.1 nõudeid, kuivõrd mõõtmistulemuse jälgitavus on tõendatud Mõõteseaduse § 5 sätete kohaselt. Kohtul puudub alus arvata, et politseinikud oleksid liiklusjärelevalve käigus ekslikult fikseerinud ebaõiged andmed,sest mõõtmise hetkel eemaldusid mõõtjatest ainult kaks autot,milliste kiirus fikseeriti.Kuna kaebaja enda ütluste kohaselt möödasõidu sooritas tema,teise auto kiiruseks mõõdeti 99km/h-s,siis võis möödasõitva auto,s.o. mida juhtis kaebuse esitanud isik,kiiruseks olla 134km/h-s.Seega on kaebuses esitatud väide selle kohta, et kaebaja auto kiiruseks võidi fikseerida mõne teise sõiduki kiirus, alusetu.Eeltoodu tõttu leiab kohus, et kaebaja ütlustest tuleb usaldusväärsemaks lugeda tunnistaja ütlusi ja kiirusemõõteseadme näitu. Karistuse mõistmisel peab arvestama eelkõige isiku süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud KarS §-de 57 ja 58 järgi kaebuse esitaja käitumises puuduvad. Kaebajale määratud rahatrahvi suuruse otsustamisel arvestab kohus karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke, teo ühiskonnaohtlikkust ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse üldpreventiivse eesmärgina ja ka õiguskorra kaitsmise huvides ei saa jätta liiklejatele muljet ühiskonna kergekäelisest suhtumisest mootorsõiduki juhtimisse üle lubatud sõidukiiruse, mis võib kaasa tuua raskeid tagajärgi juhile endale ning lisaks ka paljudele kaasliiklejatele. Kuna kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt on Ahto Valdlo ka varem korduvalt liiklusalaseid väärtegusid toime pannud, s.h. seoses mootorsõiduki juhtimise alkoholijoobes ning selle eest karistatud rahatrahvide ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega, siis otsuse tegija poolt kaebuse esitaja karistamine LS § 7422 lg.2 järgi üle keskmise trahvisuuruses, mida seadus kõnealuse rikkumise puhul ette näeb, on igati põhjendatud, kuivõrd isik ei ole teinud vastavaid järeldusi varasematest karistustest ega ole asunud seadusekuulekalt käituma. Nimetatule on karistust määrates põhjendatult ka hinnangu andnud kohtuväline menetleja. Kuna tõendamist on leidnud, et Ahto Valdlo on talle süüks arvatud väärteo toime pannud, väärtegu on õigesti kvalifitseeritud, kohtuvälise menetleja poolt määratud põhikaristus on seaduslik ja põhjendatud, siis puudub kohtul alus kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks rahatrahvi suuruses osas. Liiklusseaduse § 7422 lg.4 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kuni kuue kuuni. Kohtu hinnangul on lisakaristuse kohaldamine antud juhul põhjendatud.Väärteoasja materjalidest nähtub, et isikul on lisaks vaidlustatud rikkumistele kolm kehtivat karistust,s.h. üks kiiruse ületamise eest,teine mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes,mille eest lisakaristuseks juhtimisõiguse äravõtmine neljaks kuuks. Arvestades,et eeltoodud karistustest,s.h. viimati nimetatud raskest rikkumisest Ahto Valdlo ei ole teinud vajalikke järeldusi teinud on õiguskorra kaitsmise huvides lisaks põhikaristusele vajalik ka lisakaristuse kohaldamine.Liiklusalaste väärtegude toimepanek on muutunud Ahto Valdlo’le elustiiliks. Kaebuse esitaja on tasunud talle varasemalt väärtegude eest määratud rahatrahvid,on ilma olnud 4 kuud mootorsõiduki juhtimisõigusest kuid tema käitumisest järeldab kohus, et rahatrahvid,lisakaristus ei ole avaldanud talle soovitud mõju. Arvestades, et kaebaja paneb jätkuvalt toime liiklusalaseid väärtegusid ja sellise käitumisega näitab kaebaja hoolimatut suhtumist varasematesse karistustesse, mis ei ole avaldanud soovitud tulemust, siis tuleb karistuse eripreventiivset eesmärki silmas pidades KarS § 50 lg 1 p 2 alusel kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist, sest puuduvad erandlikud asjaolud, mis annaksid kohtule võimaluse see lisakaristus kohaldamata jätta. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebuse rahuldamiseks ja vaidlustatud otsuse tühistamiseks või muutmiseks alus puudub ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ning vaidlustatud otsus tühistamata ja muutmata. Kohus juhindub VTMS §-st 133-135,132 p.
3. Kohtunik