4-08-6401/11

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. oktoober 2009 Kohtla-Järve kohtumajas Väärteoasja number 4-08-6401 (väärteoasi 2402,08,000908) Kohtunik Inna Kirsipuu Kohtuistungi sekretär, tõlk Merike Erisalu Väärteoasi kaebemenetluses Kalle Kekki LS § 74-22 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises Menetlusalune isik Kalle Kekki, isikukood 35906042211, Eesti kodanik, elukoht xxx, töökoht xxx Kohtuväline menetleja Ida Politseiprefektuuri esindaja komissar Martin Rist RESOLUTSIOON VTMS § 132 p 1, 133-135 kohus OTSUSTAS: Kalle Kekki kaebus Ida Politseiprefektuuri komissar Alvar Ottokar 05.06.2008 otsuse peale väärteoasjas 2402,08,000908 jätta rahuldamata ja otsus muutmata. Edasikaebamise kord. Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule Viru Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtu kantseleis menetlusosalistele tutvumiseks kättesaadav. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 04.11.2009. Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav 24.11.2009. 1 Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest 30-päevase tähtaja möödumisel ( ehk 25.12.2009) juhul kui ükski menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud. MENETLUSE KÄIK Konstaabel Pavel Reškin koostas 15.05.2008 väärteoprotokolli AB1019227 selle fakti kohta, et 15.05.2008 kell 16.30 Ida-Virumaal Lüganuse vallas Tallinna-Narva mnt 142,8.kilomeetril juhtis Kalle Kekki mootorsõidukit liiklusmärgi 351 ( 50 km/

1. t)mõjupiirkonnas kiirusega 90 km/t pluss miinus 3 km/t, millega ületas kiirust mitte vähem kui 37 km/t. Seega rikkus K Kekki LE § 124 p 3 sätet. Tema tegu on kvalifitseeritav LS § 74-22 lg 2 alusel. 05.06.2008 tegi komissar Alvar Ottokar otsuse väärteoasjas 2402,08,000908, milles leidis, et väärteoptotokollis kirjeldatud väärtegu on tõendamist leidnud tunnistaja ütluste ja kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga. Karistuseks määrati LS § 74-22 lg 2 alusel rahatrahv summas 2820 krooni. 26.06.2008 esitas Kalle Kekki kohtule kaebuse kohtuvälise menetleja otsuse peale. KAEBUSE SISU JA PÕHJENDUSED Kaebaja leidis, et väärteomenetlus kuulub lõpetamisele ja kohtuvälise menetleja otsus tühistamisele ja seda järgmiste põhjendustel. 15.05.2008 kella 16 paikui sõitis kaebaja Kohtla-Järvelt Lüganusele ja nägi, et Varja küla kohal on Tallinna-Narva maanteel eravärvides politseiauto. Kaebaja jätkas sõtimist lüganuse poole. Tükk aega hiljem sõitis ta tagasi Lüganuselt Jõhvi poole. Tema ees sõitis väike veoauto. Kuna ees oli 70 km/t piirang ja siis Varja küla juures 50 km/t, siis polnud kaebajalt mõtet kiirustada või möödasõitu sooritada, seda enam, et vastutulevad isikud näitasid tuledega signaali, et politsei kuskil passib. See koht, kus politsei Varja küla poe nurga taga kiirust mõõdab, on üldtuntud. Ta nägi seda autot Kohtla-Järvelt Lüganuse poole sõites. Tema autol on püsikiirusehoidja. Ta läbis autoga 50 km/t piirangu ja siis sõitis edasi kiirusega 90 km/t. Varja küla 2 kilomeetri kaugusel peatas teda politseipatrull, kes hakkas teda süüdistama kiiruse ületamises 50 km/t piirangualal. Politseiautos talle osutati tabloole, seal oli näit 90 km/t. Kellaaega ega mingeid viiteid kaebaja autole tablool ei olnudki. Samuti vastati talle, ei tema rikkumine videosalvestatud ei olnud.. Samuti ei lasknud politseinikud politseiautosse tema esindajat. Kaebaja leidis, et tema rikkumine ei ole mitte millegagi tõendatud. POOLTE SEISUKOHAD KOHTUISTUNGIL Kaebaja jäi oma kaebuses toodud seisukohtadele. Kaebaja rõhutas, et tema õigusi rikuti, kui keelduti tema kaitsja laskmist autosse ja kaitsja ei saanud näiduga tutvuda. Samuti on kaebaja seisukohal, et ei ole usaldusväärme, et mõõdetud osutus just tema auto kiirus. Kiirusemõõteseadme tabloole ei jäänud mitte midagi peale numrit 90 km/t, et kellaaega ega viidet konkreetsele autole, samuti puudub salvestis. Samuti väitis kaebaja kohtuistungil, et tema kiirust pole sellest kohast võimalik mõõta, seda takistab metallist piirdeaed. Kohtuväline menetleja leiadis, et väärtegu on nõuetekohaselt tõendatud. Mõõtetulemused on fikseeritud kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis ning mõõtmise kohta on ütlusi andnud politseinikud, samuti nende ütlused on kinnitatud kohtu poolt korraldatud uurimiseksperimendiga. KOHTUISTUNGIL UURITUD TÕENDID 2 Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist lk 23 nähtub, et mõõtja Pavel Reškin teostas sõiduki 281MFR kiiruse mõõtmist 15.05.2008 kell 16.30 Tallinna-Narva mnt 142. kilomeetril. kasutati kiirusemõõteseadet Stalker Dual DC095745. Seadet testiti viimati 15.05.2008 kell 10.00. Mõõtmist teostati seisvast patrullautost eemalduva sõiduki suunas. Seadme lugem on 90 km/t, lubatud kiirus on 50 km/t. Kohaldati laiendmääramatus pluss miinus 3 km/t. Ületamine on mitte vähem kui 37 km/t. Autojuhile tutvustati seadme näitu. Auto juht tegi protokollile märkuse, et tema auto ees sõitis teine auto, mis ei ületanud kiirust, seega ka temal polnud võimalik seda teha. Kohtuistungil tunnistajana ülekuulatud mõõtmist teostanud ja väärteoprotokolli koostanud politseiametnik Pavel Reškin selgitas, et selle konkreetse kaebajaga seotud juhtum talle ei meenu. See koht Varja külas Tallinna-Narva mnt 142 kilomeetril, varja küla poe nurga taga oleval parkimisplatsil, on kiiruse mõõtmiseks sobiv. Politseiauto paikneb teele paralleelselt esiotsaga narva poole. Autojuhid, kes tulevad Tallina poolt, näevad politseiautot viimasel hetkel, mõõtmist takistavaid faktoreid ei ole. Piirangu ala ei jõua autojuht pidurdada ja politseil on aega kiiruse fikseerimiseks kiirusemõõteseadmega. Parkla ees on metallist piirdeaed. Politseiauto seisab sellest vähemalt 10 meetri kaugusel ja see ei takista mõõtmist kuidagi. Mõõdetakse laseriga. Kiirusemõõteseadme tabloole jääb mõõdetava auto kiirus, samuti kui mõõtmine toimus liikuvast politseiautost, siis politseiauto kiirus. Praegu politseiautoss paigaldatud videosalvestamise süsteem, kuid kas tol ajal see oli, ta ei mäleta. Mõõtmismedoodikat ta tunneb ja tal on pädeva mõõtja tunnistus olemas. Kiirusemõõtja seade töötab põhimõttel, et häirete või takistuse püuhul tabloole ei tule midagi, nõõtmist ei toimu. Suure nurga alt kiiruse mõõtmine ei ole võimalik, tabloo ei näita midagi. Sellest tulenevalt mõõtmise koht valitakse hoolikalt. Mõõtmise kuupäeva ja kellaaega kiirusemõõteseadmega ei fikseerita, seda näidatakse kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis eraldi. Tabloole ei saa jääda eelmise päeva näit, sest auto väljalülitamisel kiirusemõõüteseade välja lüluitub. Kellaaega oleks võimalik fikseerida videosalvestamisel, kaamera näitab kellaaega. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja Andreas Soomer selgitas, et selle konkreetse juhtumi puhul ta mäletab, et politseiauto oli Škoda Superb ( sinist värvi), tema paarimees on P. Reškin. Tavaliselt politseiauto rooli taga on A. Soomer ise. Tavaliselt politseiauto paikneb TallinnaNarva mnt 142. kilomeetril parkimisplatsil Varja poe taga, suunaga Jõhvi poole. Kiirusemõõteseade töötab mõlemat pidi, mõõta saab nii vastutulevaid kuid ka äraminevaid sõidukeid, mõlemad korraga ei saa, tuleb valida kumma. Konkreetsel juhtumil olid mõõdetud äraminevaid sõidukeid. Politseiauto paikmemiskohast kuni piirangu ala lõpuni jääb 100-150 m, lõpus on pimekurv vasakule. Teelõik on selline, et kui auto jõuab kurvani, siis enam mõõta ei saagi, kurv takistab, seal on 50 km/t piirangu ala lõpp. Metallpiirdeaed mõõtmist sealt ei takista. Tunnistaja väitis, et kaebaja auto peatamisel, kui politseiauto sõitis väidetava rikkuja järele, ei olnud nende vahel ühtegi teist sõidukit. Sellel tõõlõigul võtab radar viimase atuo kiiruse, isegu kui mitu objekti sõidavad järjest. Juhul kui üks sõiduk sõidab tunduvalt suurena kiirusega, siis radar näitab selle sõiduki kiirust, sõltumata sellest, kas sõiduk sõidab viimasena. See on aga visuuaalselt hästi nähtav, kui ühe sõiduki kiirus on tunduvalt suurem. Kohus on sõitnud sündmuskohale ja teostanud kohapealt sündmuskoha vaatlust ( 28.10.2009 kohtuistungi protokoll). Varja küla poe vasakule jääb parkimisplats. Teelõik on parkimisplatsilt eraldatud metallist piirdeaiaga. Piirdeaia kõrgus on 75.5 cm. Kohus on korraldanud uurimiseksperimendi, mille käik, tingimused ja tulemused on 28.10.2009 kohtuistungi protokollis fikseeritud. Selle uurimiseksperimendi käigus seadis kohus eesmärgiks kontrollida menetlusaluse isiku ja tunnistajate ütlusi kohapealt ja järgida vahetult kiiruse mõõtmise protsessi tingimustel, mis vastaksid antud väärteoasja raames tuvastatud mõõtmise tungimustele. 3 Uurimiseksperinedi tulemusena on tuvastatud, et kaebaja poolt mainitud metallist piirdeaed, mille kõrgus on 75,5 cm., ei takista kiiruse mõõtmise protsessi ega häiri kiirusemõõterseadme tööd. Kusjuures algul politseiauto oli paigutatud kohale tunnistajate ütlustest lähtuvalt, ning kiirusemõõteseadme töö häiritud ei olnud. Siis kaebaja taotlusel paigutati politseiauto kohale, mida näitas kaebaja ise. Ka sel juhul ei takistanud metallist piirdeaed kiirusemõõteseadme tööd ega häirunud mõõtmise käiku. Nii statiisti auto kui ka juhuslike sõidukite möödumisel on tabloole jäänud kiiruse näit, mida oli võimalik fikseerida vastava nupule vajutamisega. Seega on ümber lükatud kaebaja väide, et 50 km/t piirangu ala ei ole võimalik kaebaja auto kiirust mõõta, sest seda takistab metallist piirdeaed. Kaebaja väitis, et 50 km/t piirangu alal ta sõitis lubatud kiirusega ja kui piirang lõppes, siis lubatud kiirusega 90 km/t. Tema ees sõitis veoauto, kes kiirust ei ületanud, seegaga tema kiirust ei saagi olla rohkem kui 50 km/t. Statist-autojuhile oligi antud üleanne sõita Tallinna-Narva mnt 142. kilomeetril Jõhvi poole liiklismärkidega lubatud kiirusel. Kolmel korral statisti auto sõitis üksinda teelõõgul, ning kahel korral anti üleanne sõita teise auto järgi lubatud pikivahega ( kolonnis). Kohus veendus kohapeal, kohtuvälise menetleja ja kaebaja juuresolekul, et kui auto sõidab ka visuaalselt tajutava madala kiirusega, näitab kiirusemõõteseadme vastavat kiirust ( kas 50, 52, 54 või muu), kui aga sõiduk möödub piirangu alal visuaalselt tajutava tunduvalt suurema kiirusega, siis tabloole ilmub piirangu alal lubatust tunduvalt suurem näit. Kohus märgib, et kiirused 50 km/t ja 90 km/t on tavalisele autojuhile, seda enam pädevale mõõtjale, visuaalselt tunduvalt erinevad, neid kahte kiirust on võimalik eristada. Kohus on uurimiseksperimendi veendunud, et piirangu alal lubatud kiirusega ( 50 km/
2. t)sõitva sõiduki kiiruse mõõtmisel ( ja see madal kiirus oli ka visuaalselt tajutav) ei ole kordagi tabloole ilmunud näit 90 km/t. Kohtuliku arutamise käigus ei olnud tuvastatud ühtki mõistliku ( kas tehnilist või subjektiivset laadi) põhjust, miks sõiduki kiirusel 50 km/t peaks tabloole ilmuma näit 90 km/t. See on piirangu alal üksinda liikuva sõiduki puhul. Kaebaja aga väitis, et tema ees sõitis väike veoauto, mis ei ületanud kiirust, seetõttu temagi ei võinud kiirust ületada. Kohus on uurimiseksperimendi käigus kaebaja väidet kontrollinud. Kahel korral statisti sõiduk sõitis teisele sõidukile kolonnis. Uurimiseksperimendi käigus oli jälgitav, et kui mitu sõidukit mööduvad mõõtjast enam-vähem ühe ja sama (tähtsust ei ole kas lubatud või ületatud) kiirusega, siis kiirusemõõteseadme abil ei ole võimalik eristada kumma auto kiirus on mõõdetud- tabloole ilmuvad korda mööda kiiruse näitajad ning reaalsuses neid ei ole võimalik konkreetse autoga seostada. Näitajad vahetuvad piisavalt kiiresti, sõidukid reaalsel ajal mööduvad piirangu ala lõpuni ja kiiruseseadme puldi abil fikseeritud näit ei ole seostatav reaalsuses liiklevate sõidukitega. Kohus on uurimiseksperimendi käigus veendunud, et juhul, kui mitu sõidukit sõidavad kolonnis piirangu alal lubatud või sellele lähedase madala kiirusega ( just selline on kaebaja väide), mis on visuaalselt tajutav, ei ilmu tabloole kordagi näit 90 km/t. Seega, kaebaja väide, et ta sõitis püiirangu alal lubatud kiirusega 50 km/t, ja seetõõtu ei ole mõõdetud 90 km/t kiirus tema sõiduki oma, on ümber lükatud uurimiseksperimendi käigus saadud teabega. Kohus on kontrollinud uurimiseksperimendi käigus, kas kiiruse mõõtmine toimub ja selle käik on jälgitav ka siis, kui sõiduk jõuab lubatud 90 km/t alasse. Kohus on kohapeal veendunud, et tunnistajate P. Reskin ja A. Soomer ütlusi vastavad tõele, et 90 km/t alasse jõudmisel mõõtmine enam võimalik ei ole, signaali ei tule, sest sõiduk jääb kurvi taga. Kohtul oli võimalus jälgida politseipatrulli autost ( kus viibis ka kaebaja), et 90 km/t alale ( kus algab kurv) lähenemisel püsib Doppleri signaal sekundis mõõdetava aja kestel ja kaob ära, mõõtmist ei toimu, tabloole ei ilmu midagi, ei ole mida fikseerida. Seega, on ümber lükatud kaebaja väljendatud seisukoht, et tema juhitava auto 90 km/t kiirust oleks võimalik mõõta 90 km/t alal, mitte aga 50 km/t piirangu alal. 4 KOHTU PÕHJENDUSED Mõõteseaduse § 5 lg 1 sätestab, et mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid…, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt jälgitavus peab olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Väärteoasja arutamisel ei ole tekkinud vaidlust, et K Kekki sõiduki kiiruse mõõtmisel teostasid politseiametnikud liiklusjärelevalvet, mille tulemusena oli avastatud väidetav väärtegu. Antud väärteoasjas ei ole vaidlust selles, et nimetatud kirusemõõteseade oli nõuetekohaselt taadeldud, mille käigus tuvastati mõõteseadme vastavust standardile OIML R 91 ja tuvastati veapiiri laboritingimustes, taatlustunnnistus TTRSS-07/00179 ( vt kiirusemõõteseadme kasutamise prtotokoll lk 23). Majandus- ja kommunikatsiooni ministri 12.12.2006 määruse nr 104 „ Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad“ lisa 2 p 8.2 sätestab, et kiirusemõõturite veapiir taatlemisel kaudsel meetiodil labirotingimustes pluss miinus 1 km/t või 1% kiirustel üle 100 km/t; vead kasutamisel ( parim mõõtevõime tõendatud jägitavustega mõõtmistel) vastavalt mõõtja erialast pädevust tõendavale tunnistusele. Ida Politseiprefektuuri eralase pädevuse kinnitamise tunnistuse E133 lisast ( kättesaadav www.eak.ee – Eesti Akrediteerimiskeskuse koduleheküljel) nähtub, et mõõtmisel paigalseisva kiirusemõõturiga sõiduki kiirusel 20-100 km/t on mõõtevõime 3 km/t ja seda 95% tõenäosusega. Nimetatud lisas on viidatud vastavale metoodikale MM 01-2005, kinnitatud 18.11.2005. EAK tunnistust E 133 on mainitud kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis lk 23, õige on ka selles märgitud tunnistuse kehtivusaeg - 2 aastat ehk kuni 15.12.2009. Metoodika ei ole vabalt kättesaadav ei Politseiameti koduleheküljel ega selleni ole võimalik jõuda otsingute kaudu. Kalle Kekki juhitava sõiduki kiirust mõõdeti taadeldud mõõteseadmega pädeva mõõtja poolt ja dokumenteeriti kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis. K Kekki juhitud sõiduki kiiruse mõõtmine on seega Mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes olnud täiesti jälgitav. Kohtul ei ole alust kahelda, et mõõtmine toimus Ida Politseiprefektuuri erialase pädevuse ulatuses ja pädeva mõõtja poolt ning mõõtevahend on nõuetekohaselt taadeldud. Kiiruse mõõtmise kuupäeva ja kellaaega fikseeriti kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis ja kohtul ei ole mõistlikku põhjust nende andmete õiguses kahelda. K. Kekki ise ei eita, et 15.05.2008 kella 16.30 paiku sõitis ta oma sõidukiga Tallinna-Narva mnt 142. kilomeetril ja oli peatatud politseipatrulli poolt. Erinevalt kaebaja seisukohalt, ei leia kohus, et kuupäeva ja kellaaja ilmumata jätmine kiirusemõõteseadme tabloole seab mõõtmise jälgitavust kahtluse alla. Kiiruse mõõtmise kellaaega ja kuupäeva ( samuti mõõtmise kohta) on võimalik tuvastada ja fikseerida muude vahendite abil kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis ja isikule tutvustada. Isikul, kelle auto kiirust mõõdeti, on võimalik kiirusemõõteaseadme kasutamise protokolli peale märkusi esitada. K. Kekki ei esitanud kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli peale märkusi mõõtmise koha, kellaaja ja kuupäeva osas. Kohus leiab, et K. Kekki väteid, et 15.05.2008 kella 16.30 paiku Tallinn-Narba mnt 142. kilomeetril mõõdetud kiirus 90 km/t ei ole tema auto kiirus, on ümber lükatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli, tunnistjate P. Reškini ja A. Soomeri ütlustega kogumis uurimiseeksperinedi ja sündmuskoha vaatluse käigus saadud teabega, millise ülesannne, tingimused, käik ja tulemused on fikseeritud kohtuistungi protokollis. 5 Veel peab kohus vajalikuks märkida videokaamerate kasutamisest liiklusjärelevalve käigus. Ekslik on kaebaja seisukoht, et kuna tema väidetava rikkumise puhul ei kasutati rikkumise fikseerimisel videosalvestamisst, siis tema rikkumine ei saa olla usaldusväärselt tõendatud. Selline kaebaja seisukoht ei tugine seadusele. KrMS § 61 lg 1 ja 2 ühelgil tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Vabariigi Valitsuse 20.02.2001 määruse nr 67 „ Liiklusjärelevalve teostamise kord“ § 22 näeb ette, et liiklusalase õiguserikkumise fikseerimiseks võidakse kasutada videokaamerat. Kohus möönab, et teatud juhtudel ei ole võimalik väärteoasja menetlemisel tekkinud lahknevusi ja kahtlusi lahendada, kui rikkuminne ei olnud fikseeritud kaameraga. Sel juhul tuleb tugineda KrMS § 7 sätestatud süütuse presumptsioonile ja kõrvaldamata kahtlusi isiku kasuks tõlgendada. Käesolevas väärteoasjas on kohus tõusetunud kahtlusi kontrollinud ja kõrvaldanud sündmuskoha vaatlusel ning uurimiseksperimendi käigus. Seega, K. Kekki rikkumise videolindile mittejäädvustamine ei viinud olukorrani, kus kohus peaks konstateerima kõrvaldamata kahtluste olemasolu ja j väärteomenetluse lõpetama süütuse presumptsioonile tiginedes. Seega kohus leiab tõendatuks, et Kalle Kekki 15.05.2008 kell 16.30 Lüganuse vallas Ida-Virumaal, Tallinna-Narva mnt 142,8.kilomeetril juhtis mootorsõidukit liiklusmärgi 351 ( 50 km/t ) mõjupiirkonnas kiirusega 90 km/t pluss miinus 3 km/t, millega ületas kiirust mitte vähem kui 37 km/t. Seega rikkus K Kekki LE § 124 p 3 sätet. K Kekki tegu tuleb kvalifitseerida LS § 74-22 lg 2 alusel. Kohus leiab, et K Kekki tegu on toime pandud vähemalt otsese tahtlusega. Ta oli teadlik, et sõidab lubatud kiirusest kiiremini vähemalt kuni 37 km/t ja möönis seda. Isiku möönmine väärteokoosseisu asjaolu esinemise kohta tuleneb sellest, et lubatud 50 km/t kiiruse ületamiseks kuni 90 km/t kiiruseni tuleb autojuhil teha tahtlikke ja sihipäraseid liigutusi kiiruse suurendamiseks. K. Kekki süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus ei ole tuvastanud, et K. Kekki suhtes väärteoasj menetlemisel oleks kohtuvälise menetleja poolt rikutud olulisel määral menetlusõigust, mille tõttu võiks kohtuväline menetleja ebaõige otsuseni jõuda. K. Kekki on asunud seisukohale, et tema õigusi rikuti oluliselt, kui tema esindajale-kitsjale keelduti istuda politseiautosse ja kiirusemõõteseadme näiduga tutvuda. Esindaja oli vajalik olukorra fikseerimiseks. Kohus sellega ei nõustu. Väärteomenetlusseadustik ei näe ette esindaja osalemist väärteomenetluses. Vabariigi Valitsuse 20.02.2001 määruse nr 67 „ Liiklusjärelevalve teostamise kord“ § 7 lg 1 nähtub, et liikluse kontrollimisel kontrollitakse Liiklusseaduse alusel kehtestatud piirkiirustest kinnipidamist. Sama Korra § 36 lg 1 sätestab, et õiguserikkumise korral fikseerib liiklusjärelevalve teostaja selle seaduses ettenähtud korras, koostab oma pädevuse piires trahvimääruse, või haldusõiguserikkumise protokolli või/ja rakendab muid seaduses ettenähtud meetmeid. Kuna kiiruse mõõtmise ja kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli koostamisel on tegemist riikliku järelevalve teostamisega ( nimelt liiklusjärelevalve), mitte aga süüteomenetlusega, ei ole isiku kaitsja osavõtu mittelubamine riikliku järelevalve toimingute läbiviimisel käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena. Igal juhul, olgu tegemist järelevalve- või süüteomenetlusega, menetlemisel tuleb järgida ausa menetlemise põhimõtteid, järgides isiku õigusi.Väärteomenetluse seadustik ei näe ette, kuidas tuleks fikseerida kiiruse ületamist, see ei tulene ka Kriminaalmenetluse seadistikust. Kiiruse ületamine on ajaliselt kaduma kippuv rikkumine, mis ei jäta ennast jälgi. Seega on täiesti põhjendatud kiiruse ületamise fikseerimine liiklusjärelevalve käigus, kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga. Kohus leiab, et isiku 6 esindaja kiirusemõõteseadme näiduga tutvumisele mittelubamine ei tekitanud edasisele väärteomenetlusele selliseid tagajärgi, et see kaudu võiks väärteoasja menetlemise usaldusväärsust kahjustada saada. Kohus on arvamusel, et ausa menetlemise põhimõtteid järgides on tähtis, et kiirusemõõteseadme näitu oleks tutvustatud isikule, kelle suhtes järelevalve toimus ja kelle suhtes otsustatakse väärteomenetluse läbiviimine. Riigikohus on jätkuvalt rõhutanud ( lahend 3-1-1-7308, 02.01.2009) , et „Mootorsõiduki juhile kiirusemõõteseadme näidu tutvustamise kohustus tuleneb süüdistusmenetluse avalikkuse põhimõttest (vt kriminaalkolleegiumi 8. oktoobri 2003. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-105-03, RT III 2003, 30, 310). Näidu tutvustamine juhile on vajalik, võimaldamaks menetlusalusel isikul end väärteomenetluses kaitsta, millise õiguse peab kohtuväline menetleja VTMS § 5 p 2 kohaselt menetlusalusele isikule tagama. Lisaks vähendab mõõtmistulemuse näitamine vaidlusi mõõdetud kiiruse üle, võimaldades juhil veenduda, et väidetud kiirus on tõepoolest mõõdetud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2005. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-29-05 - RT III 2005, 16, 163, p-d 6.1 ja 6.2).“ VTMS § 19 lg 2 alusel, oli K. Kekkil täielik õigus võtta ühendust oma kaitsjaga, kes võib osaleda menetlustoimingute läbiviimisel. Väärteomenetluses ei saa aga kaitsja olla kes iganes, vaid VTMS § 20 lg 1 nimetatud isik. Kohus märgib, et kogu kohtueelse menetluse ( välja arvatud kirusemõõteseadme näiduga tutvumiseks) ja kohtuliku arutamise käigus ei avaldanud kaebaja kordagi, et ta soovib oma kaitsja osalemist. Kuna kiiruse ületamist fikseeritakse kiirusemõõteseadme abil ja dokumenteeritakse kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga, mitte aga kaitsja-esindaja ütlustega, ei näe kohus, et K. Kekki esindaja-kaitsja näiduga tutvumisele mittelubamisega oleks menetlusõigust ning ausa menetlemise põhimõtteid rikutud. KOHTU MEETMED 15.05.2008 seisuga LS redaktsiooni kohaselt, LS § 74-22 lg 2 järgi ettenähtud väärteo toimepanemise eest võib määrata või mõista karistusena rahatrahv kuni 50 trahviühikut ehk summas kuni 3000 krooni. KarS § 56 alusel, karistuse mõsitmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning õiguskorda kaitmise huvisid. Politseiõiendist lk 25 nähtub, et K Kekki on varem karistamata isik. KarS § 56 lg 1 mõttes raskendavaid ja kergendavaid aasjasolusid kohus ei tuvastanud. K. Kekkile on kohtuvälise menetleja poolt määratud trahv summas 2820 krooni ehk määras, mis on sanktsiooni maksimummäärale lähedane. Kohus märgib, et karistuse mõistmine on tegupõhine ja alles siis võetakse arvesse rikkuja isikut. Sellele on Riigikohus osutanud lahendis 3-1-1-43-06: „13.1 Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale - karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü.“ K. Kekki sõitis kiirusega 90 km/t Tallinna-Narva mnt teelõigul, kus on piiranguks kehtestatud 50 km/t. K. Kekki puhul toimepandud õigusevastase teo puhul on tegemist ohudeliktiga. Maantee läbib Varja küla territooriumi, maantee serval asub toidupood, mille juures on suveajal avatud terras ja kohvik, parkimisplats, läheduses eramud ja kortermajad, läheduses on ka teine, lihatoodete pood. Kohus leiab, et ületades kiirust mitte vähem kui 37 km/t võrra, sõites kiirusega 90 km/t alal, kus lubatud kiirus on 50 km/t, on K. Kekki seadnud ohtu mitte ainult maanteel liiklevaid liiklusosalisi, vaid jalakäijaid, kes võisid liikuda parkimisplatsil, teeserval, poe juures ja sooviksid maanteed ületada. LS § 74-22 lg 2 näeb ette vastutuse kiiruse ületamise eest 21 kuni 40 km/t võrra. K. Kekki sõitis lubatud kiirusest kiiremini vähemalt 37 km/t võrra. Seega, tema poolt toimepandud kiiruse ületamine on lähedane LS § 74-22 lg 2 dispositsiooni ülempiirile ja loogiline, et karistuse määr oleks sanktsiooni maksimumile lähedane. K. Kekki ei kahetsenud toimepandut. K. Kekkil on kindel töökoht ja seega piisav sissetulek. Seega, 2820 kroonine trahv ei ole talle 7 põhjendamatult koormav, vaid just sellises suuruses, mis annaks isikule signaali, et ühiskond mõistab ta hukka ja tema tegevus on karistatav. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus trahv 2820 krooni on kooskõlas karistamise eesmärkidega ja vastab K. Kekki teole. Kaebus tuleb jätta rahuldamata, kohtuvälise menetleja ottsus muutmata. Menetluskulusid tekkinud ei ole. Kohtunik Inna Kirsipuu 8