1-08-16846/15

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21.detsember 2009.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht

1. detsember 2009.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-08-16846 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Jüri Paap ja Igor Amann Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Irina Kerimova süüdistus KarS § 184 lg 1 järgi üldmenetluses Harju Maakohtu otsus 13.oktoobrist 2009.a. Apellatsiooni esitaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokurör Taavi Pern Prokurör Taavi Pern Süüdistatav Irina Kerimova (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Nadežda Kikkas Harju Maakohtu otsus 13.oktoobrist 2009.a. Irina Kerimova suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul 2 alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohtu 13.oktoobri 2009.a. mõisteti Irina Kerimova õigeks KarS prg. 184 lg 1 järgi esitatud süüdistuses. Irina Kerimova oli kohtu alla antud ja teda süüdistati selles, et tema omandas täpselt tuvastamata ajal, kohas ja isikult kaks mobiiltelefoni Nokia 1100, millede sisse oli peidetud kolm minigrip kilekotti kokku 5,83 grammi 3-metüülfentanüüli sisaldava pulbriga (puhtal kujul narkootilist ainet 70 mg) s.o narkootiline aine suures koguses. Omandatud mobiiltelefone ning sinna peidetud narkootilist ainet üritas ta käekoti põhja peidetult 25.02.
2. a, kella 07.40 ajal toimetada Harjumaal, Vasalemma vallas, Rummus aadressil Haapsalu mnt 11 asuvasse Murru Vanglasse eesmärgiga anda narkootilised ained ning mobiiltelefonid üle täpselt tuvastamata kinnipeetavale, kuid narkootilised ained leiti ja võeti ära Murru Vangla töötajate poolt I. Kerimova kontrollimise käigus. Kohus asus seisukohale, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole tõendamist leidnud Irina Keirmova teadmine selles, et temale antud kahe mobiiltelefoni sisse on peidetud narkootilised ained. Maakohus märkis, et kriminaalasjas puuduvad nii otsesed, kui ka kaudsed tõendid selles, et Irina Kerimova oleks ise narkootilisi aineid käidelnud, neid omandanud, hoidnud, telefonidesse peitnud ja tahtlikult vanglasse toimetanud. Irina Kerimova on kogu menetluse vältel eitanud, et oli teadlik narkootilistest ainetest mobiiltelefonides. Kaitsja taotlusel uuris kohus kriminaalasjas läbi viidud DNA ekspertiisi aktis antud eksperdiarvamust, millest nähtub, et Irina Kerimova DNA-d narkootilise aine pakenditelt DNA analüüsiks võetud proovidelt ei leitud, samas leiti ühest segaproovist peamine DNA profiil, mis kuulub A. S., kelle kohta käesolevas kriminaalasjas muud andmed puuduvad. Kohus möönas, et riigikohus oma lahendites on korduvalt aktsepteerinud kriminaalõiguse teoorias põhjendamist leidnud ning praktikas kasutatavat meetodit, mil kuriteo subjektiivset külge tõendatakse objektiivse külje analüüsi kaudu, samas on riigikohus pidanud vajalikuks märkida, et „sellist tõendamise viisi tuleb rakendada iga kaasuse puhul rangelt individualiseeritult“ (RK lahendid 3-1-1-80-02, P 6.1 ja 3-1-1-16-05 p.10). 3 See, et Irina Kerimova proovis vanglasse toimetada esemeid, mis olid peidetud käekoti voodri all olevasse peidikusse, ei saa kohtu arvates olla tõendiks selles, et teadis narkootikumide olemasolust telefonides. Nii on justiitsministri 30.11.
3. a määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja §-s 641 fikseeritud vanglas keelatud esemete ja ainete loetelu, millise punkt 10 kohaselt on vanglas keelatud mobiiltelefonid ja muud elektroonilised või tehnilised sidepidamisvahendid, sealhulgas raadiosaatjad, pihu- ja personaalarvutid, mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta. Irina Kerimova teadis, et mobiiltelefonid ja nende lisatarvikud on vanglas keelatud esemed, seega peites mobiiltelefonid oma käekoti voodri alla ja proovides neid läbi pääsla vanglasse toimetada, teadis Irina Kerimova, et toimetab vanglasse keelatud esemeid, kuid sellest tema käitumisest ei saa veel teha järeldust, et ta teadis või pidi teadma ka seda, et telefonidesse olid peidetud narkootilised ained. Hinnates kriminaalasjas kogutud tõendeid asus maakohus seisukohale, et Irina Kerimova süü temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises ei ole tõendamist leidnud ja ta tuleb ta esitatud süüdistuses õigeks mõista. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Prokuröri apellatsioonis vaidlustatakse Irina Kerimova õigeksmõistmist KarS §184 lg 1 järgi ja taotletakse tema süüditunnistamist. Apellant on seisukohal, et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kohtuotsuse järeldused ei ole kooskõlas kohtulikul uurimisel tuvastatuga ning kohus on põhjendamatult pidanud süüdistuse aluseks olevaid tõendeid ebapiisavaks I. Kerimova süüdimõistmiseks suure koguse narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises. Süüdistatava tegevusele õigusliku hinnangu andmisel on Harju Maakohus rikkunud materiaalõigust. Samuti on kohus andnud hinnanguid tõenditele valikuliselt leides, et ainukeseks objektiivseks tõendiks kuriteosündmuse kohta on I. Kerimova ütlused jättes tähelepanuta asjaolu, et I. Kerimova ütluseid ei saa lugeda usaldusväärseteks. Apellant märgib, et kuivõrd I. Kerimova ütlustes on mitmeid vastuolusid objektiivselt tuvastatud asjaoludega, on arusaamatu, miks luges kohus siiski usaldusväärseteks tema ütluseid selles, et süüdistatav ei teadnud enda valduses olnud mobiiltelefonide sisust ning nende sisse peidetud narkootilistest ainetest. On ilmne, et I. Kerimova on ütluseid andnud soovist enda vastutust vähendada ning pehmendada enda rolli kuriteo toimepanemisel. Ise vanglas töötanud isikuna oli süüdistatav teadlik sellest, millised tagajärjed võivad kaasneda kuriteo toimepanemisega ning soovis juba tabatuna pääseda võimalikult leebe karistusega. Süüdistatava niivõrd vastuoluliste ütluste puhul tulnuks kohtul lugeda I. Kerimova ütlused tervikuna ebausaldusväärseks ning jätta need tõendina kõrvale. Hinnang süüdistatava tegevusele tuleb prokuröri arvates anda läbi tuvastatud objektiivsete asjaolude. Tuvastatud objektiivsed asjaolud viitavad sellele, et I. Kerimova tegutses narkootikume vanglasse toimetades tahtlikult. 4 Apellant leiab, et on tuvastatud, et I. Kerimova käitus vastupidiselt sellele, mida eeldatakse vanglas töötavalt isikult: oli tihedates töövälistes suhetes muu hulgas ka narkootikumide ebaseadusliku käitlemisega seotud kinnipeetavatega, nõustus vanglasse toimetama erinevaid keelatud esemeid ning püüdis neid igati kontrollijate eest varjata. Vanglas töötava isikuna oli süüdistatav täpselt teadlik erinevate esemete vanglasse toimetamise ohtudest, samuti vanglas läbiviidavatest kontrolliprotseduuridest ja oli mõelnud ka tegevuskavale võimaliku vahelejäämise puhul. Eelnevale tuginedes tuleb järeldada, et I. Kerimova pani 25.02.
4. a kavatsetult toime KarS §184 lg 1 tunnustega kuriteo. Karistuse mõistmisel tuleb arvesse võtta asjaolu, et I. Kerimova pole ühelgi menetlusetapil enda süüd tunnistanud, seega karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Samas viitavad kogutud tõendid sellele, et I. Kerimova teos esineb tema süüd raskendavaid asjaolusid: esiteks viitavad kogutud tõendid sellele, et I. Kerimova toimetas vanglasse keelatud esemeid omakasu saamise eesmärgil, raha teenimise eesmärgil s.o KarS §58 p 1 sätestatud vastutust raskendav asjaolu. Samuti raskendab I. Kerimova süüd asjaolu, et narkootikumide õnnestunud vanglasse toimetamise järel soodustanuks Kerimova kinnipeetavate uusi kuritegusid – KarS §331 sätestatud kuritegusid, samuti raskendanuks ta kinnipeetavate resotsialiseerimist. Süüteo toimepanemine teise süüteo hõlbustamiseks on KarS §58 p 9 sätestatud vastutust raskendav asjaolu. Tulenevalt KarS §56 tuleb isikule karistuse mõistmisel arvesse võtta võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse eesmärgiks on avaldada õiglase karistusega mõju, mis kinnitaks inimeste usku normikehtivusse ja usaldus õiguskorra vastu. Üldpreventiivseid kaalutlusi arvestatakse olukorras, kus teatud liiki kuritegude suur levik on muutunud probleemiks. On üldteada asjaolu, et Eestis on oluliseks probleemiks narkootiliste ainete tarvitamine ning eelnevast tulenevalt ka narkokuritegude levik. Oma teoga raskendanuks I. Kerimova mitmesaja narkootikumisõltlastest kinnipeetavate resotsialiseerimist ning sisuliselt aidanuks ise vangla töötajana kaasa sellele, et kinnipeetavad tegelikult sõltuvusest ei vabaneks. Olukord, kus vanglas töötav isik iseendale vastu töötab ning selle arvelt veel tulu saab, on eriliselt taunitav. Seetõttu on õiguskorra kaitsmise huvides vajalik karistada I. Kerimovat vangistusega. Arvesse võttes, et I. Kerimova on varasemalt kriminaalkorras karistamata isik, on võimalik talle mõistetud karistus jätta reaalselt täitmisele pööramata ning kohaldada tema suhtes tingimisi karistust. Prokurör taotleb I.Kerimova karistamist tema süüdimõistmisel KarS prg. 184 lg 1 järgi 3 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega ning jätta karistus KarS §73 tulenevalt tingimisi täitmisele pööramata 3 aasta, 6 kuu pikkuse katseajaga. Apellatsioonikohtu istungil toetas prokurör esitatud apellatsiooni, kaitsja ja süüdistatav vaidlesid sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT : 5 Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni põhjendustega tuli alljärgnevatele järeldustele. Tuvastatud on ja vaidlust ei ole selles, et I.Kerimova, kes töötas vanglas õpetajana, peeti kinni vanglasse sisenemisel ja tema käekotist leiti viis peidetud mobiiltelefoni, milliseid ta püüdis varjatult toimetada vangla territooriumile ja millistest kahe sisse oli peidetud narkootiline aine. Kuna süüdistatavat süüdistatakse just narkootilise aine ebaseaduslikus omandamises, valdamises ja selle edasiandmise katses, siis on tema süüküsimuse seisukohast oluline tõendada, et ta teadis mobiiltelefonidesse peidetud narkootilise aine olemasolust. Tõendeid selle kohta, et leitud narkoaine oleks peitnud mobiiltelefonidesse süüdistatav ise ei ole. Ümber ei ole lükatud ka süüdistatava väide, et mobiiltelefonid anti temale edasiandmiseks. Kohtumenetluses kogutud tõendite alusel on alust kahtlustada, et narkoaine oli pakendatud/peidetud mobiiltelefonidesse A. S. poolt. KIS andmetel vabanes A. S. vanglast ennetähtaegselt 2008.a. detsembris, s.o. mõned kuud enne arutatavat sündmust. Maakohus on leidnud, et tõendeid, milliste põhjal saaks järeldada, et I.Kerimova oli teadlik mobiiltelefonides narkoaine olemasolust ei ole. Prokurör ei nõustu maakohtu järeldusega ja on seisukohal, et maakohus on oma järeldused rajanud ainult süüdistatava ütlustele, milliseid aga ei saa lugeda usaldusväärseteks kuna ta on neid muutnud kriminaalmenetluse vältel ja need on vastuolulised. Prokuröri seisukohast on maakohus süüdistatava õigeksmõistmisega tunnistanud justkui süüdistatava ütluste usaldusväärsust. Kohtukolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Käesoleval juhul ei ole kohtukolleegiumi arvates süüdistatava õigeksmõistmine samastatav sellega, et maakohus pidas tema ütlusi usaldusväärseteks. Pigem on tegemist olukorraga, kus süüdistatava väiteid selle kohta, et tema ei olnud narkoaine olemasolust mobiiltelefonides teadlik, ei ole võimalik olemasolevate usaldusväärsete tõenditega ümber lükata ja mingeid uusi tõendeid ei ole samuti võimalik koguda. Seni kuni ei ole tõendatud , et süüdistatav oli narkoaine olemasolust teadlik, seni on tegemist vaid oletusega, et ta oli teadlik. Oletustele aga kohtuotsust rajada ei saa. Isegi, kui lugeda I.Kerimova ütlused ebausaldusväärseteks, tuleb kohtumenetluses ümber lükata tema väited selles osas, et ta ei teadnud, et mobiiltelefonides on narkoaine. Ainuüksi sellest, et lugeda tõendatuks tema tahtlus mobiiltelefonide ebaseaduslikus vanglasse toimetamise katses, ei piisa tahtluse tuvastamiseks narkoaine käitlemiseks. Prokurör on seisukohal, et kuriteo subjektiivsele küljele saab anda hinnangu kuriteo objektiivse hinnangu läbi ja I.Kerimova objektiivne tegevus ning tema ütluste muutmine oma tegevuse õigustamiseks annavad aluse lugeda kuriteotahtlus tuvastatuks. Kohtukolleegium ei nõustu prokuröri seisukohaga. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on faktiliselt tuvastatud asjaoludest lähtudes hinnanud kogumis kõiki 6 tõendeid Irina Kerimova süüdistuses KarS prg. 184 lg 1 järgi ja teinud õige järelduse tema süü tõendamatuse osas nimetatud kuriteos. Prokurör ei ole sisuliselt vaidlustanud maakohtu poolt tuvastatud faktilisi asjaolusid, k.a. seda, et Irina Kerimova sai mobiiltelefonid edasiandmiseks teistelt isikutelt. Kohtukolleegium leiab, et kõik prokuröri põhjendused, ka apellatsioonis märgitud asjaolud, samuti prokuröri poolt esitatud tõendite loetelu ja analüüs, tõendavad maksimaalselt seda, et Irina Kerimova püüdis teadlikult ja tahtlikult vanglasse toimetada keelatud esemeid – mobiiltelefone. Kohtukolleegium nõustub, et subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne- ja järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, kuid nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades (Riigikohtu otsused 3-1-1-13-07; 3-1-1-128-06). Eeltoodust tulenevalt ei saa nõustuda sellega, et Riigikohtu seisukohta objektiivse külje kaudu subjektiivse külje tuvastamise võimaluse kohta kasutatakse automaatselt igas süüteomenetluses, kus muude tõenditega ei ole võimalik tahtlust tõendada. Samas kohtukolleegium leiab, et arutatavas kriminaalasjas ei tõenda ka I.Kerimova teo objektiivne avaldumine seda, et ta teadis mobiiltelefonidesse peidetud narkoainest. Käesolevas kriminaalasjas tuleb I.Kerimova ütlustele hinnangu andmisel arvestada sellega, et tal oli ka muu põhjus enda käitumise - mobiiltelefonide vanglasse toimetamise – õigustamiseks. Andes ennastõigustavaid ütlusi ja kohandades neid erinevates menetlusstaadiumides endale sobivas valguses tegutses I.Kerimova eelkõige eesmärgiga säilitada töökoht, sest ka mobiiltelefonide vanglasse toimetamine on keelatud tegevus. Tema jaoks tähendas kinnipeetavatele edasiandmiseks mobiiltelefonide vanglasse toimetamise omaksvõtt automaatselt ka töökoha kaotust. Seetõttu ei ole kohtukolleegiumi arvates põhjendatud tõendada narkootikumide käitlemisega seotud kuriteotahtlust Irina Kerimova ütluste vastuolulisusega ning need automaatselt kui ebausaldusväärsed kõrvale jätta ja lugeda sellisel viisil tahtlus tõendatuks. Irina Kerimova teoeelne käitumine, s.h. tema suhted kinnipeetavate ja nende sugulastega on samamoodi seletatav ka mobiiltelefonide vanglasse toimetamisega. Vabanenud kinnipeetavad teadsid, et I.Kerimova lävib kinnipeetavatega ja järelikult teadsid ka seda, et ta on teatud hüvede eest nõus osutama teeneid keelatud esemete edasiandmisel. Võib eeldada, et selleks, et toimetada vanglasse I.Kerimova nõusolekul narkoainet, mis on iseenesest äärmiselt väikesemõõduline ja kerge pakend, ei oleks seda pidanud peitma mobiiltelefonidesse vaid seda oleks saanud peita edukalt ka mujale. Ei ole välistatud, et I.Kerimovat kasutati tema enda teadmata narkoaine vanglasse toimetamisel ära ja temale öeldi, et vajatakse tema teeneid mobiiltelefonide vanglasse toimetamisel. Ka Irina Kerimova teojärgne käitumine on omane isikule, kes on teadlik vangla sisekorra eeskirjadest ja mobiiltelefonide kinnipeetavatele edasitoimetamise keelatusest ja kelle eesmärgiks on vabaneda distsiplinaarvastutusest. Käesolevas kriminaalasjas ei ole kindlaks tehtud ka narkootikumide mobiiltelefonidesse tegelikku peitjat ja seega isikut , kes võiks kinnitada Irina Kerimova tahtlust omandada narkootilist ainet ja seda kinnipeetavatele edasi anda. 7 Sisuliselt taotletakse apellatsioonis maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist selles süüdistuse osas ringkonnakohtu poolt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt tuleb ringkonnakohtul juhul, kui ta hindab samu tõendeid maakohtust diametraalselt erinevalt ning asub nende alusel võrreldes maakohtuga vastupidisele seisukohale, ära näidata ka esimese astme kohtu poolt tehtud vead tõendite hindamisel. Seejuures tuleb põhjusi, miks antakse tõenditele senisest vastupidine hinnang, erilise hoolikusega selgitada – „lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega“ (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust ümber lükata maakohtu tõendamisprotsessi ning siseveendumuse kujunemist, mis kohtuotsust lugedes on täielikult arusaadav. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid eraldi ning ka kogumis ning selle tulemusel leidnud, et Irina Kerimovale süüdistuses inkrimineeritud tegevus suures koguses narkootilise aine omandamises ja valdamises edasiandmise eesmärgil ning narkootilise aine edasiandmise katses ei ole leidnud tõendamist täies mahus. Kohtukolleegium nõustub apellandiga, et narkokuriteod on ühiskonnas teravaks probleemiks ja iga konkreetne kohtulahend sellistes süüteoasjades omab ka üldpreventiivset toimet, kuid ka nendes kuriteoasjades tuleb isikute süüdistamisel ja süüdimõistmisel kohaldada neidsamu seadusi ja seadusest tulenevaid põhimõtteid, mis iga teiseliigilise kuriteokoosseisu puhulgi. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.1;344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 13.oktoobrist 2009.a. Iirina Kerimova suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Jüri Paap Igor Amann