lg 1 p 1, 132 p 3, 133-135 kohus OTSUSTAS: Arnold Kallase kaebus Ida Politseiprefektuuri komissar Martin Risti 28.01.2009 otsuse peale väärteoasjas 2402,09,000051 rahuldada. Väärteomenetlus Arnold Kallase süüdistuses LS § 74-19 lg 1 järgi lõpetada isiku tegevuses väärteotunnuste puudumise tõttu. Edasikaebamise kord. Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule Viru Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtu kantseleis menetlusosalistele tutvumiseks kättesaadav. 1 Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 08.12.
lg 2 kohaselt, maakohus arutab väärteroasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Seega, A. Kallase poolt kaebuses ja kohtuliku arutamise käigus väljendatud süütunnustamine ei ole kohtule siduv.
lg 6 kohaselt, kohus on kohustatud selgitama muuhulgas välja, kas väärteo asja menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust. Olulise väärteomenetlusõiguse rikkumise tuvastamine, kui see ei ole korvatav kohtuliku arutamise käigus, on aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ja väärteomenetluse lõpetamiseks
Kõigepealt kohus märgib, et liiklusalaste süütegude puhul on isiku joobeseisundi tuvastamisel kohustuslik järgida VV 02.04.2001 määruse nr 120 „Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord“ kehtestatud korda. Teiste süütegude puhul on joobeseisund tuvastatav tõendamise üldisi reegleid järgides. Sellele on Riigikohus korduvalt osutanud, näiteks lahendis 3-1-1-17-07, otsuse p 7: „ Kolleegium märgib, et liiklusseaduse § 20 lg 6 alusel antud Vabariigi Valitsuse
§-s 19 sätestatud õigused ega ole hinnanud seda, kas ja kuivõrd see rikkumine tõendi saamist mõjutas, on kohtuotsus põhjendamatu ja tegemist on menetlusõiguse olulise rikkumisega
lg 2 tähenduses“ Riigikohus on ka viidanud sellele, et „ Avalikus õiguses, eriti politseiõiguses ja süüteomenetluses kehtib põhimõte, et teha tohib vaid seda, mis on õigusaktidega lubatud“ ( lahend 3-1-1-157-05, p 11, 2.lause). Vastavalt Vabariigi Valitsuse 20.02.2001 määruse nr 67 „Liiklusjärelevalve teostamise kord“ §-dele 7 ja 12, liiklusjärelevalve käigus võib juhil kontrollida joobe esinemist ja kontrollijaks ehl liiklusjärelevalve teostajaks on sel juhul politseiametnik, abipolitseinik, piirivalveametnik ja muud ametiisikud volituste piires. Kohus on tuvastanud, et A. Kallase joobeseisundit on kontrollinud vanglaametnikpeaspetsialist J P ( joobeseisundi tuvastamise protokoll lk 17), ja seda liiklusjärelevalvet reguleerivate sätetest lähtudest. Protokollis on märgitud, et joobeseisundi tuvastamise protokoll on koostatud juhindudes VV 02.04.2001 määrusest nr 120. 6 Vangistusseaduse §§- dest 111 ja 1051 nähtub, et „vanglateenistuse ülesanne on vangistuse ja eelvangistuse täideviimine ning karistusjärgse kinnipidamise, kriminaalhoolduse ja karistusjärgse käitumiskontrolli korraldamine“, „vanglaametnik on vanglas teenistuses olev ametnik, kelle ülesanne on kinnipeetava, vahistatu ja karistusjärgselt kinnipeetava kinnipidamine ja järelevalve, julgeoleku tagamine vanglas ning kohtueelse menetluse toimetamine vanglas toimepandud kuritegudes, samuti sellealase tegevuse juhtimine. „ Ülaltoodust nähtub, et Viru Vangla peaspetsialistil ehk vanglaametnikul Vangistusseaduse § 111 mõttes puudub seadusest või muust õigusloovast aktist tulenev pädevus teostada liiklusjärelevelvet ning selle käigus kontrollida juhil joobe esinemist. Seega, kohus leiab, et A. Kallase joobeseisundi tuvastamisel on olulisel määral rikutud menetlusõigust ehk juhi joobeseisundi kontrollimist ja tuvastamist on teostanud vastavat pädevust mitteomav ametnik. Kohus analüüsib edasi, miks selline rikkumine on oluline. Kohus leiab, et juhul, kui juhi joobe esinemist kontrollitakse ja tuvastatakse vastavat pädevust mitteomava ametniku poolt, rikub vanglaametniku selline tegevus isiku kaitseõigust oluliselt. Kaitseõiguse oluline rikkumine seisneb kohtu arvates jägrmises.
lg 1 p 1 4, 5,6 kohaselt, isikul on õigus teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse, anda ütlusi, esitada omapoolseid tõedeid, taotlusi, teada menetlustoimingute esmärke ja tutvuda menetlustoimingu protokolliga. Peale nimetatud 19.12.2008 joobeseisundi protokolli koostamist ei selgitanud A. Kallasele keegi isiku õigusi süüteomenetluses, samuti sedagi, milline menetlus ( distsiplinaar- või väärteo-) tema suhtes alustatakse. Väärteotoimiku põhiselt, sai menetlusaline isik teada tema suhtes alustatud väärteomenetlusest alles 09.01.2009, ehk väidetava rikkumise toimepanemisest 20 päeva hiljem, väärteoning menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli koostamisel ( lk 11,12), mille käigus tutvus isik oma õigustega väärteomenetluses. Loomulikult, kuna isik ei teadnudki, et tema suhtes kas alustatakse väärteomenetlust või mitte, polnud tal reaalset võimalust esitada tõendeid, saada läbiviidud menetlustoimingu tähendusest aru ja tutvuda menetlustoimigute protokollidega. Riigikohus on lahendis 3-1-1-15705 p 7 osundanud, et „ Kahtlust, et isik on pannud toime süüteo, ei kontrollita järelevalvemenetluses, vaid vastavalt rikkumise iseloomule kas väärteo- või kriminaalmenetluses“. Oma poolt maakohus märgib, et süüteo kahtluse kontrollimine just süüteomenetluse käigus ( väärteo- või kriminaalmenetluses) on põhjendatud sellegipoolest, et järelevalvemenetluses puudub isikul enese mittesüüstamise privileeg. Järelevalve menetluses on isik reeglina kohustatud järelevalve teostajaga koostööd tegema. Süüteomenetluses on isikul, keda süüdistatakse süüteos, õigus ennast süüstvaid andmeid menetlejale vabatahtlikult mitte avaldada ja menetlejale lasub kohustus tõendite kogumiseks. Tõendite kogumisel on sel juhul menetlejal õigus kasutada sundi seaduses ettenähtud korras ja 7 ulatuses. Seega, süüteomenetluses on isiku õigused tõhusalt kaitstud, seda aga tuingimusel, et menetleja neid järgib. Liiklusjärelevalve teostamise korra §-le 36 lg 1 kohaselt, „õiguserikkumise tuvastamisel fikseerib liiklusjärelevalve teostaja selle seaduses ettenähtud korras, koostab oma pädevuse piires trahvimääruse või haldusõiguserikkumise protokolli ( väärteoprotokolli- kohtu märkus), ja/või rakendab muid seaduses ettenähtud meetmeid.“ Kohtul ei ole alust kahelda, et vanglaametnik- peaspetsialist J. Poznjak- oli teadlik oma ametialastest ülesannete ja pädevuse ulatusest, mis tuleneb Vangistusseadusest. Vangistusseaduse §§-dest 105-1 ja 11 sätetest nähtub ilmselgelt, et vanglaametnik ei ole liiklusjärelevalvega seotud ega pädev liiklusjärelevaletoimingut läbi viia. A.Kallasel joobe esinemist kontrollinud Jan Poznjak on julgeolekuosakonna ametnik- peaspetsialist. Viru Vangla julgeolekuosakonna põhimääruse 2. peatükis on loetletud selle osakonna ülesanded ( põhimäärus on avalikult kättesaadav leheküljel www.vangla.ee ). Tutvunud osakonna ülesannete nimekirjaga on kohus arvamusel, et julgeolekuosakonna põhiline tegevus on õiguserikkumiste ennetamine ja avastamine, seaduses sätestatud edasilükkamate menetlustoimigute läbiviimine ning jälitustegevuse korraldamine. Julgeoleku osakonna ametniku pädevus tuleneb nimetatud määruse §-st 5, millest nähtub, et liiklusjärelevalve teostamine sinna ilmselt ei kuulu. Kohus möönab, et just nimetatud põhimääruse ülesannete täitmisel ( näiteks õiguserikkumiste ennetamine ja avastamine) võib julgeoleku osakonna ametnikul tekkida vajadus kontrollida isiku joobeseisundit. Sel juhul ametnikul on seaduslik alus ja kohustus õiguserikkumise esinemist kontrollida, avastada ja viia läbi vajalikud edasilükkamatud menetlustoimingud. See tuleneb ka KrMS § 31 lg 2 ja 3, mille kohaselt vangla osakonnal on õigus teostada edasilükkamatuid toiminguid, nagu kahtlustatava kinnipidamine, vaatlus, läbiotsimine ning kahtlustatava, tunnistaja või kannatanu ülekuulamine. Väärteotoimiku materjalidest lk 4-5 nähtub, et A. Kallase puhul oli seoses teenistusdistsipliini rikkumisega, mis seisnes selles, et ta ilmus tööle joobeseisundis, läbi viidud distsiplinaarmenetlus ja isik on karistuse saanud distsiplinaarkorras. Kohus möönab, et julgeolekuosakonna peaspetsialisti poolt A. Kallasel joobe esinemise kontrollimine oligi tegelikult teostatud A. Kallase kui teenistuja poolt teenistusdistsipliini reeglitest kinnihoidmise kontrolli käigus. Seda aga tuleks fikseerida mitte liiklusjärelevalvet reguleerivate normide alusel, vaid isiku joobeseisund saaks olla tuvastatud tõendamise üldisi reegleid järgides ( vaata Riigikohtu lahend 3-1-1-17-07, p 7). Hilisem julgeoleku peaspetsialisti käitumine ja tegutsemine kinnitab, et A. Kallase joobeseisundi kontrollimise eesmärk oligi tuvastada, kas isik hoiab töödistsipliinisu kinni,isikult võeti seletukiri, julgeolekuosakonna spetsialist esitas vangla direktorile vastava raporti, mis puudutas just isiku tööle ilmumist joobe tunnustega. Kohus leiab, et juhul, kui julgeolekuosakonna peaspetsialistil on teenistusdistsipliini kontrolli käigus tekkinud kahtlus või hoopis veendumus, et teenistuja on väidetavalt toime pannud liiklusalase väärteo, nimelt juhtinud sõidukit joobeseisundis, oleks julgeolekuosakonna 8 peaspetsialist pidanud ausa menetlemise põhimõttest lähtudes kutsuma kohale pädevat liiklusjärelevalve teostajat või isikut, kes on
ja 10 alusel pädev kohtuväline menetleja liiklusalastes väärtegudes, edasiseks menetlemiseks. Sel juhul oleks isiku menetlusõigused tõhusalt kaitstud, ta saaks teada, millist menetlust ja millises väärteoasjas tema suhtes alustatakse. LS § 74-57 lg 2 alusel, LS § 74-19 järgi ettenähtud väärteo uurimisel kohtuväline menetleja on Politseiamet, politseiprefektuur, keskkriminaalpolitsei ja Julgestuspolitsei. Vangla LS § 74-19 järgi ettenähtud väärtegusid ei menetle, selleks puudub vastav pädevus.. Selle pikka analüüsi lõpptõdemuseks on see, et kui soovitakse isiku suhtes teostada järelevalvet või väärteomenetlust liiklusalases rikkumises, tuleb teatada politseile, kes on pädev liiklusjärelevalve teostaja ja kohtuväline menetleja. Kohus juhib tähelepanu ka sellele, et materjalide hilisem saatmine pädevale kohtuvälisele menetlejale ei omista seaduslikku jõudu.mittepädeva ametniku 19.12.2008 koostatud joobeseisundi tuvastamise protokollile, sest juhi joobeseisundi kontrollimine ja tuvastamine on võimalik üksnes liiklusalase järelevalve käigus ( või käimasoleva liiklusalase kriminaal- või väärteoasjas raames). Ja kui rikkumine on avastatud, kogu järgnevasse tegevusse puutuvalt tuleb kohaldada väärteomenetlust regileerivaid norme. Väärteomenetuse alustamise tegelikku aega ei muuda asjaolu, et vangla on hiljem materjalid politseile saatnud. Sellele on osutatud lahendis 3-1-119-05 p 7.1, „ …
Väärteomenetluse seadustik ei reguleeri aga seda, millisel juhul peaks esimese menetlustoimingu tegema, mistõttu tuleb
§-st 2 lähtuvalt pöörduda kriminaalmenetluse regulatsiooni poole. KrMS § 193 lg 1 kohaselt peavad menetluse alustamiseks esinema ajend ja alus ning puuduma menetlust välistavad asjaolud. Ajend on väärteole viitav teave, sh menetleja poolt oma ülesandeid täites saadud väärteole viitav teave. Alus on aga väärteotunnuste sedastamine väärteomenetluse ajendis. Seega alustatakse menetlust siis, kui esineb küllaldaselt andmeid, mis viitavad sellele, et väärtegu on toime pandud. Arvestades, et tegemist oli politseioperatsiooniga, kus kontrolliti juhte sõltumata eelnevast joobekahtlusest, ei kujutanud joobeseisundi tuvastamine indikaatorvahendiga endast veel väärteomenetluse toimingut, kuna puudus ülalnimetatud menetluse alustamise alus. Küll oli see olemas peale joobeseisundi tuvastamist indikaatorvahendiga ning edasised toimingud joobe tuvastamiseks kujutasid endast juba väärteomenetluse toiminguid. Analoogilist seisukohta on Riigikohtu kriminaalkolleegium väljendanud väärteoasjas nr 3-1-1-105-04 (RT III 2004, 31, 331), tuginedes Riigikohtu üldkogu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-77-03 (RT III 2004 13, 159). Seejuures leiab kriminaalkolleegium, et väärteomenetluse alguse aega ei muuda asjaolu, et Lõuna Politseiprefektuur sai rikkumisest teada väärteoteatest, mille edastas Julgestuspolitsei alles pärast R. Karul joobeseisundi tuvastamist. LS § 7441 lg 2 kohaselt on ka Julgestuspolitseil õigus LS § 7419 järgi kvalifitseeritavaid rikkumisi menetleda, seega asudes rikkumise asjaolusid välja selgitama, tegi esimese menetlustoimingu Julgestuspolitsei, kes hiljem andis väärteoasja menetluse üle Lõuna Politseiprefektuurile.“ 9 Juhi joobeseisundi kontrollimine mittepädeva ametniku poolt seab kahtluse alla joobeseisundi kontrollimise oskust ja õiguspärasust. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et vanglamatenikke oleks välja koolitatud liiklusjärelevalve teostamiseks. Kohus märgib, et lk 17 olev joobeseisundi tuvastamise protokoll oma vormi poolest peaaegu vastab Vabariigi Valitsuse 02.04.2001 määruse nr 120 „Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord“ § -le 7, välja arvatud Korra § 7 p 8, mille kohaselt protokollis peab olema märgitud, kas isik loobub vereproovis alkoholisisalduse määramisest. Peamine on see, et ametnik oleks pädev vastava protokolli koostada, ning tema pädevus tuleneks seadusest, ja pädevuse omamine tähendabki kõigepealt seda, et ametnik on vastava koolituse saanud, on kursis vastava seaduseandlusega, tunneb menetlusõigust ja omab ka praktilisi oskusi. Nimetatud protokoll ei sisalda teavet, et isik oleks vereproovis alkoholisisalduse määramisest loobunud. See näitabki, et järgides formaalselt nimetatud Korra §-ga 7 sätestatud protokolli vormi, ei ole julgeoleku peaspetsialist endale teadvustanud vereproovis alkoholisisalduse määramisest loobumise või mitteloobumise kajastamise tähtsust. Kuna vereanalüüsi võimaluse kohta ei ole protokollis selgesõnaliselt märgitud, puudub kohtul alus arvata, et isikut oli vereproovis alkoholisisalduse määramise võimalusest teavitatud. Protokollis on märgitud, et isik ei nõua täiendavat meditsiinilist joobeseisundi tuvastamist. Nimetatud Kord ei näe ette mingit „täiendavat“ meditsiinilist tuvastamist. Selle Korra § 9 lg 3 kohaselt, arsti poolt joobeseisundi tuvastamise aluseks võib olla ka kliiniline leid, milleks on isiku häiritud või muutunud kehaliseed või psüühilised funktsoiinid ja reaktsioonid. Teisisõnu, meditsiiniline tuvastamine ei ole samastatav vereproovis alkoholisisalduse määramisega ( kliiniline leid ei ole vereanalüüs). Kohus möönab, et vanglaametnik ei tunne ega peagi tundma selliseid peensusi joobeseisundi tuvastamisel liiklusalastes väärtegudes. Kohus leiab tuvastatuks, et 19.12.2008 kell 07. 50 Jõhvis Ülesõidu 1 hoones läbiviidud A. Kallase joobeseisundi tuvastamine ei vastanud Vabariigi Valitsuse 02.04.2001 määruse nr 120 „Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord“ kehtestatud korrale, kuna juhi joobeseisundi tuvastamine oli teostatud ametniku poolt, kellel puudub vastav seadusest tulenev pädevus. Sellest tulenevalt juhi joobeseisundi tuvastamine vastavat pädevust mitteomava ametniku poolt peab olema välistatud, kui menetlusõigusele mittevastav. Mittepädeva ametniku poolt koostatud juhi joobeseisundi tuvastamise protokoll on seega lubamatu tõend ja kohus jätab selle tõendite kogumist välja. Kohus on analüüsinud, millega on kohtu arvates oluliselt rikutud menetlusõigust juhi joobeseisundi kontrollimisel ja tuvastamisel ja miks on nimetatud rikkumine oluline. Nimetatud menetlusõiguse rikkumised ei ole kohtuliku arutamise käigus kõrvaldatavad, sest isiku joobeseisundi kontrollimisst ei ole võimalik ajaliselt tagasi pöörata. 10 Kohus veel kord selgitab kohtuvälisele menetlejale, et isiku poolt enda süü omaksvõtmine ei asenda juhi joobeseisundi tuvastamise kohustuslikku korda. Kohus on osutanud A. Kallase joobeseisundi tuvastamise olulisele puudusele, nimelt sellele, et isikule ei olnud korrapäraselt selgitatud tema õigust nõuda alkoholisisalduse määramist vereproovis. Kohus tugineb Riigikohtu praktikale lahend 3-1-1-89-04, otsuse p 12, mille kohaselt isiku keeldumine vereproovi andmisest või asjaolu, et ta ei taotle vereproovis alkoholisisalduse määramist, peab olema isiku allkirjaga kinnitatud, ja alles siis tuleb lugeda tuvastamine seaduslikuks. Hoolimata Vabariigi Valitsuse 02.04.2001 määruse nr 120 „Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord“ § 7 p 8 nõudest, mille kohaselt protokollis peab olema märgitud, kas isik loobub vereproovis alkoholisisalduse määramisest, on A. Kallase joobeseisundi kontrollija rikkunud nimetatud korda, jättes protokolli märkimata vereproovis alkoholisisalduse kindlaksmääramisest loobumise või mitteloobumise kohta. Lahendis 3-1-1-89-04, otsuse p 13, on Riigikohus osundanud, et „ … joobeseisund kui faktilise asjaolu tuvastamine peab toimuma vastavalt Liiklusseaduses ja Korras sätestatule ja et LS § 20 lg 4 lauses 2 sätestatud kaitseõiguse rikkumine ei ole korvatav menetlusaluse isiku ütlustega“. Seega A. Kallase kohtuistungil antud ütlused, et ta on 18.12.2008 alkoholi tarvitanud, et tähenda, et 19.12.2008 oleks ta sõidukit juhtinud joobeseisundis ja selline joobeseisund oleks nõuetekohaselt tuvastatud. Muid tõendeid A. Kallase LS § 74 – 19 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises ei ole kohtule esitatud. Kohus vastab
lg 2, ja 4 sätestatud küsimusele, kas keidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse, ja kas tegu on väärtegu, eitavalt. A. Kallase väärtegu LS § 74-19 lg 1 järgi ei ole tõendatud, sest isiku joobeseisund ei olnud tuvastatud nõuetekohaselt. Kuna isiku väärtegu ei leiadnud kinnitust, ei asu kohus analüüsima süü küsimust ega karistuse määramise põhjendatust. KOHTU MEETMED A.Kallase kaebus tuleb rahuldada, tühistades kohtuvälise menetleja 28.01.2009 otsus väärteoasjas. Väärteomenetlus tuleb lõpetada
Kohtunik Inna Kirsipuu 11 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.