4-09-9582/6

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 08.10.2009, Rapla Väärteoasja number 4-09-9582 Kohtunik Lea Pavelson Kohtuistungi sekretär Anu Sepp Väärteoasi Mihkel Luisti kaebus Lääne Politseiprefektuuri Rapla politseijaoskonna juhtivkonstaabel Jaanus Peitre 18.05.2009 otsuse nr 2700,09,002423 peale Menetlusosalised kaebuse esitaja Mihkel Luist ( isikukood 34806020340, elukoht xxxxxx xxxx, xxxxxx xxxx, pensionär, Eesti kodanik), kohtuväline menetleja Lääne Politseiprefektuuri Rapla politseijaoskonna juhtivkonstaabel Jaanus Peitre Resolutsioon Jätta Lääne Politseiprefektuuri Rapla politseijaoskonna juhtivkonstaabel Jaanus Peitre 18.05.2009 otsus nr 2700,09,002423 muutmata ja Mihkel Luisti kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse pooltel on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise õigus on Mihkel Luistil advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamisest peab kirjalikult teatama Pärnu Maakohtu Rapla kohtumajale 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsioon tuleb esitada Pärnu Maakohtu Rapla kohtumajale 30 päeva jooksul, s.o päevast, mil kohtuotsus on kohtus tutvumiseks kättesaadav. Rahatrahv tuleb tasuda panka edasikaebamise tähtaja jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 SEB Pangas või nr 221023778606 Swedbankis, viitenumber

1. Kohtuotsus põhi- ja lisakaristuse osas pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi täies ulatuses tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Kohtuotsus on kohtus tutvumiseks kättesaadav 21.10.
2. Asjaolud Kaebuse esitaja vaidlustab kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses, kuna leiab, et ta ei ole rikkunud LE § 46 nõudeid ega toime pannud talle süüks arvatud väärtegu. Kohtuväline menetleja ei ole tõendanud menetlusaluse isiku poolt väärteo toimepanemist. Otsuse kohaselt luges kohtuväline menetleja väärteo toimepanemise tõendatuks muuhulgas menetlusaluse isiku ütlustega. Väärteotoimikus sisalduvad menetlusaluse isiku ütlused ei sisalda mitte ühtegi viidet LE § 46 nõude rikkumisele menetlusaluse isiku poolt vastupidi menetlusalune isik on kohtuvälises menetluses andnud ütlusi, et nägi küll paremal pool ülekäigurajale mööda kõnniteed lähenevat tüdrukut, kuid kuna viimane ei asunud ülekäiguraja juures ega oodanud tee ületamise võimalust, vaid liikus sellest 3-5 meetri kaugusel, siis ei olnud menetlusalusel isikul võimalik teda käsitelda sõidutee ületamise võimalust ootava jalakäijana. Ülekäigurajast 3-5 meetri kaugusel selle poole liikuv jalakäija ei ole vaadeldav kummagi LE §-s 46 kirjeldatud olukorrana. Seega ei tõenda menetlusaluse isiku enda ütlused LE § 46 nõuete rikkumist tema poolt. Menetlusaluse isiku poolt väidetavalt toimepandud väärtegu tõendavaks tõendiks võiks lugeda tunnistaja Katrin Allikmäe ütlusi selle kohta, et menetlusalune isik ei andnud teed ülekäigurajal olevale jalakäijale. Tunnistaja ütluste kohaselt oli jalakäija ülekäigurajale juba astunud, kui menetlusalune isik ülekäiguraja ületas. Jalakäija astus ülekäigurajale tunnistaja ütluste kohaselt vasakult poolt. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt liikus talle ka vastu üks sõiduk, millega ta ületas ülekäiguraja üheaegselt. Seega viibis menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduk ning talle vastu liikunud sõiduk. Kuna mõlemad suunavööndid olid ülekäigurajal viibivate sõidukite poolt hõivatud, ei saanud sellel ruumipuuduse tõttu asuda jalakäijat. Seega on asjas kogutud kaks teineteisega sisuliselt vastuolus olevat tõendit. Ühe tõendi kohaselt on LE § 46 rikkumine aset leidnud, teise tõendi kohaselt on selline rikkumine aga välistatud. KrMS § 7 lg 3 tuleneva põhimõtte kohaselt tuleb tõenditevahelised vastuolud ja kahtlused tõlgendada kahtlustava või süüdistatava kasuks. Sama põhimõte kehtib ka väärteomenetluses. Kohtuväline menetleja ei ole otsuses põhistanud, miks omistab ta kahele samaliigilisele tõendile erineva tõendusliku jõu. Kuna KrMS § 61 lg 1 k9ohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaks määratud jõudu, ei ole lubatud menetlusaluse isiku ütlustele aprioorselt nõrgema tõendusliku jõu omistamine tema menetlusseisundist tulenevalt. Viimatinimetatut on rõhutanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium oma otsuses 3-1-14-
3. Samuti ei ole lubatud tunnistaja ütlustele suurema tõendusliku jõu omistamine ainuüksi põhjusel, et tunnistab töötab politseiametnikuna. Käesolevas asjas ei täitnud tunnistaja Katrin Allikmäe ka teenistusülesandeid. Menetlusaluse isikuga koos viibis tema sõidukis K V, kes teab samuti anda ütlusi tõendamiseseme asjaolude kohta ning on seetõttu vaidlusaluses väärteoasjas käsitletav tunnistajana. Seega on vaidlusaluses väärteoasjas kogutud tõendid teineteisega vastuolus. Menetleja ei ole tõenditevahelisi vastuolusid kõrvaldanud. Kõrvaldamata tõenditevahelised vastuolud tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks, mis käesoleva väärteoasja kontekstis tähendab seda, et menetlus väärteoasjas tuleb lõpetada. Kaebuse esitaja palub väärteootsuse tühistada ja menetluse lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuväline menetleja Lääne Politseiprefektuuri Rapla politseijaoskonna vanemkonstaabel J.Peitre vaidleb kaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning otsus muutmata. M.Luist ei olnud ülekäigurajale lähenedes piisavalt tähelepanelik. Tunnistaja K.Allikmäe ütlused on objektiivsed. Kohtuotsuse põhjendused Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Otsusega väärteoasjas nr 2700,09,002423 18.05.2009 karistati M.Luisti Liiklusseaduse § 7435 lg 1 alusel rahatrahviga 25 trahviühikut, s.o 1500.- kr. Tunnistaja Katrin Allikmäe ütlustega loeb kohus tuvastatuks, et 20.04.2009 juhtis ta sõiduautot Raplas, liikudes mööda Alu teed Tallinna maanteele. Enne Tallinna maanteele pööramist sõitis tunnistaja auto ette M.Luisti poolt juhitud sõiduk. M.Luist keeras Tallinna maanteelt Viljandi maanteele, tunnistaja järgnes talle oma sõidukiga. Gümnaasiumi juures asub jalakäijate ülekäigurada. Vasakult poolt hakkas üks tütarlaps teed ületama ülekäigurajal. Kooli poolses tee ääres seisis üks sõiduk, mis varjas nähtavuse ning tüdruk pidi tulema üsna kaugele vöötrajale, et veenduda, et vasakult poolt ei tule autot. Tüdruk oli tee telgjoone läheduses. M.Luisti juhitud auto pidurdas. Siis aga kiirendas ja sõitis üle vöötraja. Tunnistaja pidurdas ja laskis jalakäija üle tee. Samal ajal M.Luistiga ei ületanud vöötrada ükski teine auto. Kohtuistungil leidis tõendamist tunnistaja K.Allikmäe ütlustega, et 20.04.2009 M.Luist juhtis mootorsõidukit VW Transporter reg.nr xxx xxx Raplas Viljandi mnt 72.kilomeetril ning ei andnud teed ülekäigurada ületavale jalakäijale. Kohus leiab, et M.Luisti ütlused selle kohta, et sellel ajal, kui tema oma sõidukiga ülekäigurada ületas, ei ületanud seda ükski jalakäija, ei leidnud tõendamist. Tunnistaja K V ütlusi selle kohta, et sellel ajal, kui M.Luist ületas ülekäigurada, ei ületanud seda ükski jalakäija, ei loe kohus usaldusväärseks tõendiks, kuna K V istus tagaistmel ning vasakult poolt piiras tema nähtavust juhi kogukas keha. K V ei pidanud jälgima liikluses toimuvat tähelepanelikult ning ta võis vasakult poolt ülekäigurada ületavat tüdrukut mitte näha. Seega ei kinnita M.Luisti ütlusi ükski tõend ning tema ütlused on paljasõnalised. M.Luisti ei ole hoiatatud teadvalt vale ütluste andmise eest, seadus ei nõua seda. Kohus loeb tunnistaja K.Allikmäe ütlused usaldusväärseks tõendiks, kuna K.Allikmäe ise juhtis mootorsõidukit ning jälgis tänaval ja sõiduteel liikluses toimuvat tähelepanelikult. Tunnistaja sõitis kohe M.Luisti poolt juhitud sõiduki järgi ja seetõttu nägi ka toimunud sündmusi hästi ja vahetult. Tunnistaja K.Allikmäe on andnud ühesuguseid ütlusi nii tema ülekuulamisel 20.04.2009 kui ka kohtuistungil. Tunnistajat K.Allikmäed on hoiatatud, et teadvalt vale ütluste andmise eest järgneb kriminaalvastutus. Seega on tunnistaja K.Allikmäe ütlused antud väärteoasjas kaalukas ja oluline tõend ning tema ütlused lükkavad ümber M.Luisti ütlused. Tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et M.Luist nägi tüdrukut ülekäigurajal teed ületamas, kuna ta pidurdas, kuid lootis enne jalakäijat ülekäigurada ületada ning seetõttu koheselt kiirendas. Kuna paremalt poolt ei astunud ülekäigurajale ühtki jalakäijat, siis ei pidanud M.Luist pidurdama olematu jalakäija pärast, vaid siiski juba sõiduteel oleva jalakäija pärast. M.Luist rikkus LE § 46 sätteid, juhtides mootorsõidukit ega andnud teed ülekäigurada ületavale jalakäijale, ning pani sellega toime Liiklusseaduse § 7435 lg 1 sätestatud väärteo. Väärteoasjas ei esine VTMS §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Liiklusseaduse § 7441 lg 2 kohaselt on kohtuväliseks menetlejaks politseiprefektuur. Seega Lääne Politseiprefektuuri Rapla politseijaoskonna juhtivkonstaabel Jaanus Peitre oli pädev kohaldama kaebuse esitajale väärteo toimepanemise eest karistust. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on väärteo menetlemisel järginud väärteomenetlusõigust. Kaebuse esitaja on 20.04.2009 oma allkirjaga kinnitanud, et talle on Väärteomenetluse seadustiku §-s 19 ettenähtud õigused ja kohustused teatavaks tehtud ning on võetud väärteo toimepanemise kohta ütlused. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja ei ole rikkunud otsuse tegemisel VTMS § 74 lg 1 toodud nõudeid. Karistamise aluseks on isiku süü. M.Luisti on karistatud põhikaristusega keskmises määras. Kohus leiab, et määratud põhikaristuse kergendamiseks puudub alus. Puuduvad karistust raskendavad asjaolud KarS § 58 järgi. Samuti puuduvad karistust kergendavad asjaolud KarS § 57 järgi. Ta on varem väärteokorras karistamata. Kohus leiab, et tegemist on raske rikkumisega, kuna M.Luist kooli juures ülekäigurajal ei lasknud läbi ülekäigurada ületavat õpilast. M.Luist oma toimepandu raskusest aru ei saanud. Seega M.Luisti mõjutamiseks edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning, lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest, on põhjendatud tema karistamine rahatrahviga keskmises määras. Puuduvad alused väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel. Kirjeldatu alusel ja juhindudes VTMS § 132 p 1 kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. Kohtunik: