Obsah (8)

§ 114§ 404§ 64§ 203§ 56§ 58§ 59§ 77

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. november 2009. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-3703 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Ig

§ 114p 5 ja § 404 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 27.

augusti

1. a otsus Apellatsiooni esitaja Heiki Reemanni kaitsja advokaat Mariann Tusti, kannatanu M. P. Prokurör Ainar Koik Süüdistatav Kaitsja Heiki Reemann, ik: 38707260226, XX XXXXXXX, elukoht: XXXXX XX, XXXXXXX XXXX, XXXXXXX XXXXXX, XXXXXX X-XX, emakeel: XXXXXX XXXX, XXXXXXXXXXX, XXXXX, kriminaalkorras varasemalt karistamata Advokaat Mariann Tusti RESOLUTSIOON
2. Harju Maakohtu
3. augusti
4. a otsus Heiki Reemanni süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
5. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 1 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Harju Maakohtu
7. augusti
8. a otsusega tunnistati H. Reemann süüdi

§ 114

p 5 järgi ja mõisteti talle karistuseks vangistus 14 aastat;

§ 404

järgi ja mõisteti talle karistuseks 3 aastat vangistust.

§ 64

lg 1 alusel suurendati üksikkaristustest raskeimat ning liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale 15 aastat vangistust. Karistusaja alguseks määras kohus

1. novembri
2. a. Kohus rahuldas ka kannatanute tsiviilhagid, mõistes süüdistatavalt kannatanu M. P. kasuks välja 33 515 krooni ja 57 senti ning M. R. kasuks 90 285 krooni ja 57 senti. 1.1

§ 114p 5 järgi mõistis kohus H.

Reemanni süüdi selles, et ta

1. novembril
2. a tappis omakasu motiivil enda vanaema A. P.. Nimelt ei lubanud A. P. süüdistataval võtta enda kontolt sellist summat, nagu seda soovis H. Reemann; A. P.i pangakaardi enda käes hoidmiseks (ja mille PIN-kood oli süüdistatavale teada) ja sellega sularaha kättesaamiseks pangaautomaadist otsustas süüdistatav A. P.i tappa. Liikumispuudega A. P. selja taga seistes ja oma vasaku käega vanaema peast kinni hoides tõmbas H. Reemann paremas käes olnud kööginoaga vähemalt viie saagiva noalõikega läbi A. P.i kõri, hingetoru, kaela magistraalveresooned, kaelalihased ja närvid - A. P.i surma põhjustas kehaväline verejooks. Seejärel lõi süüdistatav noaga 20 korda A. P.ile selga ja vasakusse külge, kusjuures 11 rindkereõõnde tungivat torke-lõikehaava olid elule ohtlikud ning A. P. suri minutites mõõdetava ajavahemiku järel peale kaelavigastuste tekitamist sündmuskohal. H.Reemann võttis kaasa A. P.i SEB Ühispanga deebetkaardi, millega võttis A. P.i PIN-koodi kasutades samal päeval kell 18:55 ja kell 18:56 sularahaautomaadist A. P. arveldusarvel olevat sularaha kahel korral a´ 10 000 krooni; samas summas võttis ta sularaha välja ka järgmisel päeval kell 09:06 ja kell 09:
3. Seega võttis süüdistatav neljal korral ebaseadusliku omastamise eesmärgil välja sularaha kokku 40 000 krooni. 1.2

§ 404järgi tunnistati H.

Reemann süüdi selles, et ta

1. novembri
2. a õhtul, eelnevalt toime pandud A. P.i tapmise varjamise eesmärgil, süütas sündmuskohaks olnud korteri. Seejuures oli ta teadlik, et antud kortermajas viibivad õhtusel ajal paljud elanikud. Tulekahjuga kaasnesid suur kuumus ja mürgine vingugaas kogu korterelamus, mille tagajärjel oli oluliselt raskendatud inimeste väljapääs kortermaja teistest korteritest ja pääsemine majast välja; sellega seadis süüdistatav ohtu teiste sama maja elanike elu ja tervise. Samuti tekitas H. Reemann süütamisega olulise varalise kahju kannatanutele. 1.3 Maakohtu hinnangul leidis H. Reemanni süü talle inkrimineeritud tegudes täielikult tõendamist; nende toimepanemist ei eitanud seejuures ka süüdistatav ise. Tõendamist leidis, et H. Reemann vajas raha; kui vanaema keeldus talle aga soovitud summat laenamast (40 000 krooni), otsustas süüdistatav A. P.i tappa ning võtta juba tema käes olnud pangakaardiga välja nii palju raha kui võimalik. H. Reemanni selgitusi selle kohta, et raha vajas ta seetõttu, et oli kellelegi võlgu seoses narkoäriga, ei pidanud kohus usutavaks. Süüdistatav ei rutanud peale kuriteo toimepanemist kellelegi oma väidetavat võlga tasuma, vaid kasutas raha esimesel võimalusel enda tarbeks. Nii mõrva kui ka edasise süütamise pani H. Reemann toime kavatsetult. Kohus märgib, et süütamisel seadis H. Reemann eesmärgiks, et tuli hävitaks korteris kõik jäljed, mis võimaldaksid teda vanaema tapmisega seostada. Kohus leidis veel, et süüdistatava käitumises esinesid ka

§ 203järgi kvalifitseeritava teo tunnused, kuid sellist süüdistust H.

Reemannile esitatud ei ole. 2 1.4 Mõistetud karistust motiveeris kohus järgmiselt. H. Reemanni karistust kergendavaks asjaoluks on oma süü tunnistamine ja kahetsus. Ta nimetas kohtus oma käitumist ääretult mõttetuks ja rumalaks teoks. Varem teda kriminaalkorras karistatud ei ole. Karistust raskendavaks asjaoluks on

§ 404järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine teise süüteo varjamiseks.

Karistuse mõistmisel arvestas kohus eelkõige H. Reemanni süü suurusega. Seda iseloomustavad kuriteo sihitus omaenda lähedase isiku vastu egoistlikest kaalutlustest tingituna, kuriteo toimepanemine tahtluse kõrgeimas vormis ehk kavatsetusega ning kannatanul esinenud vigastuste rohkus. Süütamise puhul samuti kavatsetus ning selle toimepanemine tapmisele järgnevalt, et varjata kuriteo jälgi, samuti süütamisega kaasnenud suured varalised kahjud ning lisaks teiste kortermaja elanike elude ja tervise ohtu seadmisele ka ebamugavuste põhjustamine paljudele inimestele. Kohus leidis, et neil asjaoludel ei ole põhjendatud H. Reemanni karistamine mõrva eest ei sanktsiooni alam- ega ülemmäära lähedaselt, vaid keskmises määras, liites sellele osaliselt süütamise kui kergema kuriteo eest mõistetava karistuse, mis tuleb samuti mõista sanktsiooni keskmises määras. 2. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja advokaat M. Tusti ja kannatanu M. P.. Apellatsioonides esitatud taotlused ja põhiväited on järgmised. 2.1 Kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse mõistetud karistuse osas. Kohus on nimetanud süü suurust mõjutava asjaoluna ka nn egoistlikku kaalutlust. See on aga käsitletav soovina saada enda valdusesse kannatanu raha, mis on tegelikult

§ 114p 5 kvalifitseeriv asjaolu.

Mis puudutab tahtluse vormina kavatsetust, siis mõte tappa vanaema tuli süüdistatavale äkki ning mõtte ja teo vaheline periood võis olla kõigest mõni minut. Apellandi hinnangul ületab mõistetud karistus keskmiselt samalaadsete kuritegude eest mõistetava karistuse, mistõttu palub kaitsja seda kergendada. 2.2 Ka kannatanu taotleb maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas, paludes mõista H. Reemannile karistuseks eluaegne vangistust. 2.2.1 Kannatanu leiab, et lisaks omakasu motiivile on karistust raskendavateks asjaoludeks ka süüteo toimepanemine erilise julmusega ja abitus seisundis isiku suhtes, kusjuures viimane on laiem mõiste kui liikumisvõimetus. Kannatanu oli sügava puudega inimene (kes on Põhiseaduse § 28 kohaselt riigi ja kohaliku omavalitsuse erilise hoole all), mis ei võimaldanud tal ühiskonnaelust täisväärtuslikult ja teistega samadel alustel osa võtta. 2.2.2 H. Reemann röövis vanaemalt usalduse ja elu oma narkoäriks raha saamiseks. Apellant ei välista, et süüdistatav võib tappa veel enda lähedasi, mistõttu tunnevad tema ja tema pereliikmed ohtu oma elule ning tervisele. Arvestades kuriteo erilist julmust on apellandi hinnangul õiglaseks karistuseks eluaegne vangistus. 2.2.3 Apellant osundab, et süüdistatav on andud kohtus valeütlusi. Nii seletas H. Reemann, et ta sai vanaemalt laenuks 2000 krooni, tegelik summa oli aga 2500 krooni. Valetades ja vassides on süüdistatav seega näidanud, et tal ei ole mingit kahetsust enda julma teo pärast, mida ei saa seega arvestada kergendava asjaoluna. Samuti jääb kannatanule arusaamatuks, miks ei ole H. Reemannile esitatud süüdistust

§ 203järgi; tulekahju tulemusel hävis kogu A.

P.i korteris olnud vara.

1. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud taotluste juurde. Kannatanu palus kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata; kaitsja vaidles omakorda vastu kannatanu apellatsioonile. Prokurör 3 leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ja palus mõlemad esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus süüdistatavale mõistetud karistuse osas on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohti motiveerides annab kriminaalkolleegium esmalt vastuse küsimusele, kas süüdistatava käitumisele on antud õige karistusõiguslik hinnang (I), kirjeldab seejärel põhimõtteid, mille alusel toimub teosüüle vastava karistuse kindlaksmääramine (II) ning vastab siis apellatsioonides esitatud argumentidele (III-IV). Kõnealustes küsimustes on ringkonnakohtu seisukoht järgmine. I
2. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud olukord järgmisena – H. Reemann pani omakasu motiivil toime enda vanaema tapmise (

§ 114

p 5 alt 2), misjärel süütas kuriteojälgede varjamiseks korteri, millega tekitas ohu teiste majaelanike elule ja tervisele (

§ 404). Nende asjaolude taustal on maakohus väljendanud seisukohta, et H.

Reemanni käitumine tulnuks kvalifitseerida veel ka

§ 203järgi, s.o asja rikkumise või hävitamisena, millega tekitati oluline kahju.

Sarnast arusaama väljendab esitatud apellatsioonis ka kannatanu. Kriminaalkolleegium ei soostu selle seisukohaga, selgitades järgmist. 4.1

§ 404

näeb ette vastutuse võõra (või oma) asja süütamise eest, kui sellega põhjustati oht inimese elule või tervisele. Seega nõuab

§ 404

objektiivne teokoosseis kahe asjaolu esinemist:

1. a)võõra (või oma) asja süütamist (nn spetsiifiline teokirjeldus) ja
2. b)inimese elule või tervisele ohu tekitamist (nn konkreetne ohudelikt). 4.2 Kui jätta välja olukorrad, mil inimene süütab isikliku vara (asja), on koosseisu esimese alternatiivi kohaselt tegemist esmajoones võõra asja süütamisele suunatud tegevusega. Süütamine on aga üksnes võõra asja rikkumise või hävitamise (

§ 203

) üheks võimalikuks realiseerimise viisiks; teisisõnu – selles osas langevad

§ 203ja § 404 objektiivne teokoosseis sisuliselt kokku.

Kui esimene osundatud sätetest on formuleeritud kui nn suvalise teokirjeldusega koosseis (asja rikkumine või hävitamine on võimalik erinevate tegudega, sh ka süütamisega), siis

§ 404

kriminaliseerib neist vaid ühe käitumisalternatiivi – nimelt võõra (või enda) asja süütamise, kui sellega samaaegselt kaasneb konkreetne oht inimese elule või tervisele. Sisuliselt on

§ 404

seega liitkoosseis, mille üheks osiseks on

§-s 203 kirjeldatud käitumine – võõra asja rikkumisele või hävitamisele suunatud tegevus. Kui selle tegevusega kaasneb ka objektiivse koosseisu teine tunnus ehk konkreetne oht inimese elule või tervisele, kvalifitseeritakse see käitumine üksnes

§ 404

, mitte aga täiendavalt veel ka

§ 203järgi.

Sisuliselt on

§ 404

näol seega tegemist

§-s 203 kirjeldatud käitumise eriliigiga, mis on kriminaliseeritud eraldi süüteona selle teoga samaaegselt kaasneva üldohtlikkuse (elule või tervisele konkreetse ohu tekitamise) tõttu. 4.3 Seetõttu on käesoleval juhul õiguslikult veatult kvalifitseeritud H. Reemanni käitumine üksnes

§ 404

järgi, mistõttu maakohtu ja apellandi osundused sellele väidetavale minetusele on asjakohatud. Olgu seejuures veel märgitud, et

§ 404

järgi esitatud süüdistuses on põhjustatud tagajärjena kirjeldatud ka olulise kahju tekitamist, mis teeb täiendavalt selgeks, et kõnealuse sätte 4 poolt on hõlmatud ka samaaegselt realiseeritud

§ 203

koosseis; viimane lihtsalt neeldub

§-s 404. Nimetatud säte on käesoleval juhul omakorda reaalkogumis

§ 114p 5 2.

alternatiiviga, moodustamata teoühtsust nn loomuliku elukäsitluse mõttes. II 5. Edasiselt osundab kriminaalkolleegium neile põhimõtetele, mille alusel toimub karistuse konkreetne individualiseerimine. 5.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas üldisena märkinud, et

§-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. 5.2 Tähele tuleb panna sedagi, et süü

§ 56

mõttes ei pea silmas nn karistamise aluseks olevat süüd (kui karistatavuse eeldust

1. ptk
2. jao mõttes), vaid toimepandud (teo)ebaõiguse määra ja individuaalset etteheidetavust. Tegemist on seega süüga nn laias tähenduses (vt RKKKo 31-1-12-06, p 12), mis hõlmab äärmiselt laia asjaolude ringi. Lisaks seaduses sätestatud kergendavatele ja raskendavatele asjaoludele (

§-d 57 ja 58) tuleb arvestada ka karistuse üld-ja eripreventiivseid eesmärke – võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 5.3. Kuid süü mõiste selles laias tähenduses hõlmab vältimatult ka tegu ennast; tegu ongi karistusõigusliku etteheite tegemise esmaseks aluseks (karistusõigus kui teokaristusõigus). Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on juba viidatud lahendis nr 3-1-1-12-06 märkinud, et süü suuruse tuvastamisse tuleb kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-1-1-99-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu esmajoones toimepandud kuriteole (otsuse p 14). Tähendust omabki just teo toimepanemise konkreetne viis (nn täideviimis-ebaõigus), kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivseks kategooriaks. 5.4 Kuigi

§ 56

ei tee otsesõnu viidet tahtluse ja ettevaatamatuse liigi arvestamisele karistuse mõistmisel, on tegemist jätkuvalt asjaoluga, mida tuleb kaasata süü laia mõistesse. On arusaadav, et süü suurus on suurem, kui isiku eesmärgiks oligi teatud kahjuliku tagajärje põhjustamine (kavatsetus) või ta üksnes möönis seda (kaudne tahtlus) (selle kohta vt otsuse p 7.2). Täiendavalt arvestatakse ka teo toimepanemise üldisi motiive (ja seda näiteks eraldi

§ 58

p-s 1 sätestatud „muust madalast motiivist“, mis on iseseisev karistust raskendav asjaolu). Siinkohal tulevad arvesse ka erinevad sotsiaaleetilised asjaolud, näiteks see, et teatud viisil toimimine on inimlikult enam arusaadav, samal ajal kui väliselt sarnane käitumine on täiendavate/erinevate tehiolude taustal enam hukkamõistetav.

1. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus mõistnud nimetatud asjaolude valguses süüdistatava teosüüle vastava karistuse. Seejuures tuleb silmas pidada, et ringkonnakohus on seotud apellatsiooni piiride ning apellatsioonides esitatud väidetega (seda vältimatult vähemalt osas, millega 5 taotletakse süüdistatava olukorra raskendamist). Apellatsioonides esitatud argumentidele vastab kriminaalkolleegium järgmiselt. III
2. Kaitsja apellatsioonis taotletakse maakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatavale kergema karistuse mõistmist. Kriminaalkolleegium ei soostu selle taotlusega. 7.1 Apellatsioonist on välja loetav arusaam, et maakohus on eksinud

§ 59

sätete vastu, lugedes raskendavaks asjaoluks nn egoistliku motiivi, mis samaaegselt on

§ 114p 5 kvalifitseerivaks tunnuseks.

Ringkonnakohus ei nõustu sellega. Siinkohal tuleb rangelt eristada teo õiguslikku kvalifikatsiooni ning teo toimepanemisega kaasnevaid sisemisi vms täiendavaid motiive, mis viivad individuaalsel juhul isiku kuriteo sooritamiseni. Tegemist ei ole

§-s 59 sätestatud kergendava/raskendava asjaolu korduvarvestamise keelu rikkumisega, kui süü suuruse hindamisel võetakse uuesti vaagimisele teo esile kutsunud sisemised (nt eriliselt taunitavad) motiivid – kui isiku mingi käitumine paigutatakse eriosa konkreetse koosseisu alla, siis on sellega öeldud vaid see, „kas“ ja „millise sätte alusel“ on mingi tegu/tagajärg isikule omistatav; õigusjärelmite kohaldamise seisukohalt hinnatakse süü tähenduses aga seda, „millises ulatuses“ ning „asjaoludel“ on tegu/tagajärg isikule süüks arvatav. Kui isik tunnistatakse süüdi nt omakasu motiivil toimepandud mõrvas, saab karistuse mõistmisel seega täiendavalt argumenteerida (raskendava) asjaoluga, et raha sooviti saada narkootikumide omandamiseks või hasartmänguvõlgade kustutamiseks. Seejuures tuleb aga silmas pidada, et maakohus ei ole süüdistatavale teistkordselt ette heitnud raha omastamise soovi; maakohus on lugenud eriliselt taunitavaks selle, et nimetatud soovist kantuna suunas H. Reemann teo omaenda lähedase (vanaema) vastu. Kuigi inimelude väärtus ei ole karistusõiguslikult n.ö astmestatav, on see siiski vaieldamatult tehioluks, mis omab tähendust karistuse mõistmisel ning sellisena on maakohus seda ka käsitlenud. 7.2 Samuti ei ole kriminaalkolleegiumile mõistetav, mida vastustab apellant argumendiga, et „mõte vanaema tapmiseks tuli süüdistatavale äkki ja mõtte ning teo vaheline periood võis olla mitte rohkem kui mõni minut“. Käesoleval juhul heitetakse süüdistatavale ette seda nn ajendit, mis oli talle liikumapanevaks jõuks, millest kantuna otsustas ta kuriteo toimepanemise kasuks. Kas see motiiv oli hetkeline või pikemaajalisem, ei oma mingit sisulist tähendust. Seejuures peab kriminaalkolleeguim vajalikuks selgitada veel järgmist. Kavatsuse kui tahtluse liigi arvestamisel karistuse mõistmisel

§ 114p 5 alt 2 osas on maakohtu motiivid mõneti ebaõnnestunud.

Nimelt saabki

§ 114p 5 2.

alternatiivi realiseerida üksnes kavatsetusega („omakasu motiivil“). Isikule ei saa heita tema tahtluse vormi erilist taunitavust juhul, kui see on ka ainukeseks tahtluse liigiks, millega ta saab antud teomodaliteeti realiseerida. Samas ei ole maakohtu argumentatsioon täielikult väär. Nimelt peab

§-s 114 p-s 5 kavatsetus esinema vaid isikliku kasu saamise suhtes; samaaegselt võib täielikult esineda juhtum, kus isiku surma osas tegutseb täideviija siiski kaudse tahtlusega. Käesoleval juhul on aga leidnud tõendamist, et kavatsetusega tegutses H. Reemann ka A. P.i surma osas, mistõttu on maakohtu argument lõpptulemusena asjakohane ning arvestatav karistuse mõistmisel. 7.3 Veel selgitab kriminaalkolleegium, et apellandi osundus selle kohta, et mõistetud liitkaristus moodustab üle 2/3 H. Reemanni praegusest vanusest, võib arvutuslikult olla küll õige, kuid see ei muuda absoluutselt midagi isiku süü suuruses, mis on karistuse mõistmise aluseks. Talle etteheidetava kuriteo pani H. Reemann toime täisealisena ning võimalik sanktsioon selle kuriteo eest 6 on eluaegne vangistus; karistus tuleb süüdistatavale mõista tema süüle ja sanktsiooni raamidele vastavas määras, millel puudub aga korrelatsioon kuriteo sooritaja vanusega. Samuti ei ole apellant selgitanud, milline siis on keskmine karistus samalaadsete kuritegude korral, mida käesoleval juhul mõistetud karistus ületab. Selles osas peab kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada, et ei ole olemas sellist asja nagu „keskmine kuritegu“ ning ka sellele vastavat „keskmist karistust“, millest kohtupraktika saaks ja peaks joonduma. Iga kuritegu on oma individuaalsete tehioludega ning täideviijal tuvastatava individuaalse süü suurusega, mistõttu on asjakohatu otsida nn „keskmist karistust“ juhtudel, kui isik tunnistatakse süüdi

§ 114p 5 alt 2 järgi.

Nimetatud väite jätab kriminaalkolleegium seetõttu edasise tähelepanuta.

1. Nimetatud argumentidel leiab kriminaalkolleegium, et apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise ning mõistetud karistuse kergendamise aluseks. Vaieldamatult on õigustatud maakohtu seisukoht, et H. Reemannile tuleb mõista karistuseks vangistus sanktsiooni keskmises määras. Mõlemad etteheidetavad kuriteod pani H. Reemann toime kavatsetult, samuti on konkreetne teoviis (kannatanul esinenud vigastuste rohkus) ning süütamise puhul raskendava asjaolu esinemine (teise süüteo varjamiseks) tinginud karistuse mõistmise sanktsiooni keskmises määras. Esinenud rahaliste murede kõrvaldamiseks otsustas H. Reemann enda vanaema tapmise kasuks, tehes seda iseäranis etteheidetaval viisil (5 saagivat noalõiget kõrri, millele lisandusid 20 noahoopi selga ja vasakusse külge, millest omakorda 11 olid hinnatavad kui elule ohtlikud). Nendel asjaoludel leiab kriminaalkolleegium, et mõistetud karistuse vähendamiseks puuduvad igasugused alused. IV
2. Vastupidiselt kaitsja apellatsioonile taotleb kannatanu mõistetud karistuse karmistamist ning seda maksimaalses määras – ja nimelt eluaegse vangistuse mõistmist. Seda taotlust põhistavate apellatsiooni argumentide osas selgitab kriminaalkolleegium järgmist.
3. Apellant leiab, et H. Reemanni käitumises on tuvastatav karistust raskendav asjaolu ja nimelt süüteo toimepanemine abitus seisundis isiku suhtes (

§ 58p 3 alt 4).

Kriminaalkolleegium ei vastusta apellandi väidet, et A. P.il oli diagnoositud sügav puue, kuid see fakt eraldivõetuna ei anna veel alust rääkida osundatud karistust raskendavast asjaolust ning seda järgmistel põhjustel. 11.1 Nimelt tuleb seda karistust raskendavat tunnust sisustada kui asjaolu, mis teeb konkreetsel juhul isiku teo iseäranis etteheidetavaks ning taunitavaks. Abitusseisund käesolevas mõttes tähendab ennekõike seda, et abitusseisundit kasutatakse ära kui kuriteo toimepanemist hõlbustavat asjaolu. Need on näiteks olukorrad, mil isik ei saa ähvardava ohu eest põgeneda liikumisvõimetuse tõttu, ta näeb end ründavat isikut ning tajub ründe vääramatust, kuivõrd selle tõrjumine on talle objektiivselt või subjektiivselt võimatu (siin külgneb see tunnus nn julma teoviisiga). Samuti on abitusseisundi kui karistust raskendava asjaoluna hinnatav situatsioon, kus kuritegelik rünnak suunatakse näiteks teadvusetu isiku vastu. Kuid mõlemale kirjeldatud olukorrale on ühine, et abitusseisund lihtsustab kuriteo toimepanijal teo sooritamist ehk teisisõnu, rünnatakse kaitsetut isikut, mis teeb tema käitumise iseäranis taunitavaks. 11.2 Käesoleval juhtumil see aga nii ei ole. Sisuliselt tunnistab seda esitatud apellatsioonis ka kannatanu – H. Reemann kasutas kuritegu lihtsustava asjaoluna ära hoopis usaldust, mida ohver tema vastu tundis (apellatsioonis: „usaldas mõrvarit“). Tegemist on seega usaldussuhte, mitte aga abitusseisundi ärakasutamisega kuriteo sooritamisel. Kriminaalkolleegium peab seejuures vajalikuks toonitada, et vaieldamatult on tegemist karistust mõjustava teguriga, kuid mitte karistust raskendava asjaoluga abitusseisundi mõttes. 7 12. Küll soostub kriminaalkolleegium apellandi väitega, et H. Reemanni tegu on hinnatav kui erilise julmusega sooritatud kuritegu

§ 58p 2 alt 1 mõttes.

Kõnealune „eriline julmus“ peab kriminaalkolleegiumi hinnangul iseloomustama tapmistegu, olgu siis selle objektiivset või subjektiivset külge (või mõlemat). Objektiivselt väljendub see käesoleval juhul löökide arvus, mis olid suunatud kannatanu vastu. On tuvastatud, et H. Reemann tõmbas vähemalt viiel korral saagiva noalõikega üle kannatanu kõri; juba selles väljendub tapmisteo äärmuslik brutaalsus. Kuid H. Reemann ei piirdunud sellega – pärast kannatanu kukkumist põrandale lõi ta A. P.i veel kahekümnel korral noaga, millest omakorda üksteist lööki olid eraldiseisvalt eluohtlikud. Selles näeb kriminaalkolleegium süüteo toimepanemise erilist julmust objektiivses mõttes (jõhkrate vigastuste tekitamist kui julma teoviisi on aktsepteerinud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-114-06, p 8.3). Täiendavalt lisandub sellele veel ka subjektiivne element; kirjeldatud vigastuste tekitamisega näitas H. Reemann enda tundetut ja halastamatut meelestatust ohvri suhtes, mis on samuti käsitletav eriliselt julma teoviisina.

1. Samas leiab kriminaalkolleegium, et selle karistust raskendava asjaolu tuvastamine ei ole mõistetud karistuse karmistamise aluseks. Nimetatud tehiolud olid täielikult teada ka maakohtule ning kohus on neid karistuse mõistmisel arusaadavalt ka arvestanud (maakohus on otsesõnu osundanud kannatanul esinenud vigastuste rohkusele). Seetõttu on kriminaalkolleegium seisukohal, et maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistus sanktsiooni keskmises määras on jätkuvalt põhjendatud ja seaduslik.
2. Mõistetud karistuse osas ei anna maakohtu otsuse tühistamise alust ka ülejäänud apellandi väited. 14.1 Nii leiab kannatanu, et H. Reemann on andnud valeütlusi, mistõttu ei ole usutav tema poolt avaldatud kahetsus. Kriminaalkolleegium ei nõustu sellega. Süüdistatav on kestvalt, seda nii eeluurimisel kui ka kohtus (kd 2, tlk 19), tunnistanud kuriteo sooritamist ning selgitanud, millistel tehioludel see toimus. Kõik tema poolt kirjeldatud asjaolud on leidnud kinnitust teiste objektiivsete tõenditega, mistõttu on ainetu apellandi väide, et H. Reemann „valetab ja vassib“. Selle väite kinnituseks ei piisa osundusest, et H. Reemann on tunnistanud A. P.ilt 2000 krooni laenuks saamist (kd 2, tlk 19), kuigi tegelikkuses võis see summa olla 2500 krooni. Nimetatud laenuks saadud summa suuruse osas võis H. Reemann lihtsalt eksida, mis on ka kõige usutavam versioon; kas saadud laenu suuruseks oli 2000 või 2500 krooni, ei muuda aga tema teo õiguslikus kvalifikatsioonis ning süü suuruses absoluutselt mitte midagi – teisisõnu, selle summa n.ö väiksemaks valetamine olnuks H. Reemanni seisukohalt ilma igasuguse tähenduseta. 14.2 Veel märgib apellant, et kui isik tapab enda vanaema, ei saa välistada, et ta on valmis tapma ka teisi enda lähedasi, mistõttu tunneb tema ja tema perekond ohtu enda elule ja tervisele. Selles osas kordab kriminaalkolleegium, et isikule mõistetav karistus peab vastama tema teosüüle; seda ei saa siduda kannatanu väite/tundega, et ta aimab tulevikus tekkida võivat ohtu enda turvalisusele. Selle loogika järgimine viiks sisuliselt tulemuseni, et kuivõrd teise isiku tapmine seostub alati võimalusega, et täideviija võib enda käitumist korrata, on eripreventiivset aspekti ja õiguskorra kaitsmise huvisid silmas pidades tapmisdeliktide korral ainuvõimalik isikule eluaegse vangistuse määramine. Selline arusaam on mõistagi väär. Seejuures tuleb veel silmas pidada, et Karistusseadustik näeb tingimisi vabastamise võimaluse ette ka eluaegse vangistuse korral (

§ 77

lg 1), mistõttu ei oleks ka eluaegse vangistuse kohaldamine kannatanu huve silmas pidades asjakohane. Seetõttu ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks kõnealusel küsimusel täiendavalt peatuda. 8 15. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. Paavo Randma Igor Amann Julia Katškovskaja 9