Obsah (8)

§ 214§ 418§ 73§ 68§ 120§ 121§ 122§ 118

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 1.detsember 2009.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 24.november 2009.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-06-15

§ 214

lg 2 p 1,2,4, § 209 lg 2 p 2, § 418 lg 1 ja Sergei Šurõgini süüdistus

§ 214

lg 2 p 2,4 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu otsus 3.septembrist 2009.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatavate kaitsjad adv. Jelena Benevolenskaja ja adv. Priit Tartu Prokurör Küllike Kask Süüdistatavad Igor Ivanov ja Sergei Šurõgin (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses, Igor Ivanovil uus elukoha aadress : xxxxxxxx, xxxxx xxxx,xxxxxxxx xxxx, xxxxxxxxx xxx x) Kaitsjad RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Adv. Jelena Benevolenskaja ja adv. Priit Tartu Pärnu Maakohtu otsus 3.septembrist 2009.a. Igor Ivanovi ja Sergei Šurõgini suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul 2 alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Pärnu Maakohus otsustas 3.septembri 2009.a. kohtuotsusega : Õigeks mõista Igor Ivanov süüdistustes

§ 418lg 1 ja § 209 lg 2 p 2 järgi Kr

MS § 301 alusel seoses prokuröri loobumisega süüdistusest. Õigeks mõista Igor Ivanov

§ 214lg 2 p 1 järgi.

Süüdi tunnistada Igor Ivanov

§ 214

lg 2 p 2,4 järgi ning karistada teda (4 a) nelja aastase vangistusega, milline aga jätta

§ 73

alusel täies ulatuses täitmisele pööramata, kui Igor Ivanov (4 a) nelja aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 68lg 1 alusel arvata Igor Ivanovil ajavahemikus 27.04.-25.05.2005 a.

eelvangistuses viibitud aeg, s.o. 29 päeva karistusaja hulka ning lugeda temal kohtuotsuse kuulutamise päeva seisuga veel kandmisele kuuluvaks karistuseks (3 a 11 k 1 p) kolm aastat üksteist kuud ja üks päev vangistust. Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel, katseaja algust arvata alates 03.09.2009 a. Süüdi tunnistada Sergei Šurõgin

§ 214

lg 2 p 2,4 järgi ning karistada teda (4 a) nelja aastase vangistusega, milline aga jätta

§ 73

alusel täies ulatuses täitmisele pööramata, kui Sergei Šurõgin (4 a) nelja aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 68lg 1 alusel arvata Sergei Šurõginil ajavahemikus 27.04.-25.05.2005 a.

eelvangistuses viibitud aeg, s.o. 29 päeva karistusaja hulka ning lugeda temal kohtuotsuse kuulutamise päeva seisuga veel kandmisele kuuluvaks karistuseks (3 a 11 k 1 p) kolm aastat üksteist kuud ja üks päev vangistust. Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel, katseaja algust arvata alates 03.09.2009 a. Igor Ivanov ja Sergei Šurõgin mõisteti süüdi

prg. 214 lg 2 p.2,4 järgi süüdi selles, et nemad eelneval kokkuleppel ja koos panid varalise kasusaamise eesmärgil toime väljapressimise, mis seisnes alljärgnevas – Igor Ivanov korraldas 21.04.2005 a. Pärnu linnas E. S. ja OÜ S. E. juhataja V. K. kokkusaamise, millise käigus E. S., esinedes I.Ivanovi nõudel „J“ nime all, esitas tema poolt väljamõeldud märksõnadega teksti rahaliste teenuste ja abi osutamiseks V. K. ning 25.04.2005 a., saades E. S.elt viimase tuttava M. P. firma 3 nime ja konto numbri, nõudis koos Sergei Šurõginiga, kes raha nõudes esines „Aleksandri“ nime all V. K. 295000 krooni suuruse, s.o. suures ulatuses rahasumma ülekandmist M. P. firma arvele. I.Ivanov andis S.Šurõginile M. P. firma OÜ H. konto numbri ja ülekandmisele kuuluva summa. S.Šurõgin saatis SMS-ga tema kasutuses olnud mobiiltelefonilt nr. XXXXXXX kannatanu V. K. telefonile M. P. firma H. konto numbri ja ülekandmisele kuuluva summa ning ähvardas raha mittemaksmisel kasutada V. K. alaealise tütre suhtes seksuaalset vägivalda ja jätkas mobiiltelefonilt numbriga XXXXXXX kannatanu ja tema pereliikmete vägivallaga ähvardamist 26.04.2005 a., milliste ähvarduste täideviimist oli V. K.l reaalne alus karta. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava Sergei Šurõgini kaitsja vaidlustab maakohtu otsust oma kaitsealuse süüdimõistmise osas ja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsusega Sergei Šurõgini õigeksmõistmist

prg. 214 lg 2 p.2,4 järgi. Kaitsja leiab, et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning oluliselt rikkunud menetlusõigust . Menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks kaitsja arvates on asjaolu, et kohtuotsuse järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtuotsuse järeldused põhinevad tõendite ühekülgsel ja puudulikul hindamisel. Põhjendamatult on kohus eelistanud ühtesid tõendeid teistele. Kohus leidis, et Sergei Šurõgin on toime pannud talle süüdistuses omistatud kuriteo ning on tuvastatud ja leidnud tõendamist väljapressimise objektiivse külje tunnuste esinemine Sergei Šurõgini käitumises. Kaitsja maakohtu järeldustega ei nõustu ning väidab järgmist. Kohus on rajanud oma järeldused suures osas kannatanu V. K. ütlustele, kuid käsitlenud nendest ütlustest vaid seda osa, mis ilmtingimata võiks kinnitada süüdistuses toodut. Kohus on õigesti leidnud, et asja kohtulikul uurimisel ilmnesid vastuolud süüdistatavate ja kannatanu K. ütlustes selle kohta kuidas, kelle initsiatiivil ning mil viisil raha nõudmine toimus ning kas antud juhul esines süüdistatavatel alust raha üleandmist nõuda. Kohus on aga põhjendamatult eelistanud V. K. ütlusi süüdistatavate ütlustele ning esitanud selle kohta alljärgneva põhjenduse:” Kohus peab kannatanud V. K. ütlusi usutavateks ning seda järgmistel põhjustel- asja kohtulikul uurimisel ei leidnud tõendamist süüdistatava I. Ivanovi väide nagu olnuks kannatanu ise olnud huvitatud n.ö. fiktiivsest tehingust ning avaldanud selle kohta soovi. I. Ivanovile. Kannatanu on järjekindlalt kogu kriminaalmenetluse jooksul eitanud oma huvi taolise tehingu vastu.....”. Kohtulikul uurimisel on kannatanu siiski olnud ebajärjekindel ja ka ise kinnitanud, et tal oli huvi tehingu vastu ja sularaha vastu.

2. 2009.a. toimunud kohtuistungi protokollis lk. 5 vastates kaitsja küsimustele on V. K. otsesõnu kinnitanud, et tal oli huvi teenuste ja sularaha vastu. Samast nähtub ka, et V. K. pidi konkreetselt saama tagasi oma raha ja veel ka sularahas pool käibemaksust. Seega oli juttu vägagi konkreetsetest 4 tehingutest. Samas on V. K. ka kinnitanud, et tal ei esinenud mitte hirm, vaid viha ja ta pigem oletas, et ähvardused on reaalsed. Samuti ähvardas ta ka vastu. Kannatanu V. K. ütlustesse tuleb ( ja tulnuks ka maakohtul) suhtuda üsna kriitiliselt ka veel muul põhjusel. Nimelt samal ülekuulamisel on K. kinnitanud, et ajal, mil ta viibis politseis, tuli ka sõnum raha nõudmisega. Samuti kinnitab ta, et kandis raha üle talle teada antud firma kontole, aga tegi ta seda mitte enda initsiatiivil, vaid politsei nõudel. Ka kinnitab K., et kui politsei ei oleks nõudnud raha ülekandmist, siis ise ei oleks ta seda ülekannet teinud. Eeltoodud K. ütlused viitavad otseselt sellele, et mingit reaalset ohtu K. pereliikmetele ei olnud. Ja ka kohus ei ole seda otsuses kuidagi põhjendanud ega motiveerinud, märkides paljasõnaliselt, et oht oli reaalne. Vajadusele mitte lugeda V. K. ütlusi usaldusväärseteks viitab ka tema poolt lausa ebaõigete ütluste andmine. Sellest paraku kohtuotsuses minnakse mööda. Nimelt selgus kohtuliku uurimise käigus, et mingit raha ülekandmist tunnistaja M. P. firma arveldusarvele ei toimunudki ning M. P. tunnistas kohtus, et politsei nõudel teatas ta tunnistaja S., et raha on laekunud. Seega K. täiesti teadlikult moonutas tegelikke fakte väites,et ta kandis selle raha üle. Miks peaks V. K. uskuma kõiges muus ja kuidas saab kohus väita, et V. K. ütlused on usaldusväärsemad kui süüdistatavate ütlused? On tähelepanuväärne, et kohus on V. K. ütluste hindamisel täielikult eiranud üheselt tuvastatud fakti, et mingit rahaülekannet ei toimunudki. Selle kohta tegi kohus ka järelpärimise ning see on tõendatud ka dokumentaalselt. Kogu kohtuotsust läbib kohtu järeldus, et V. K.le helistati korduvalt ja kasutati “ ähvardavat tooni”. See ei anna veel alust järelduseks, et ähvardused olid reaalsed. Kohus on mitmel korral rõhutanud, et reaalse ohu olemasolule viitab asjaolu, et kannatanu pöördus politsei poole. Samas ajal, mil kannatanu viibis politseis tuli tema telefonile väidetavalt ähvardava sisuga sõnum ning raha ülekandmiseks anti talle aega 2 tundi. Raha ta aga ju üle ei kandnudki ja mingeid tagajärgi ei talle ega ka tema pereliikmetele see kaasa ei toonud. Kohus on oma järelduse rajanud ka toimikus olevale jälitusprotokollile. Kohus on leidnud, et tegemist on “ surve avaldamisega” rahaülekande tegemiseks. Seega leidis ka kohus ise, et tegemist ei ole vägivallaga

§ 214mõttes.

Ka nähtub protokollist, et korduvalt on helistanud hoopis V. K. ise. Eeltoodud alusel leiab apellant, et antud kriminaalasjas ei ole tõendatud Sergei Šurõgini käitumises

§ 214lg.

2 p. 2,4 ettenähtud kuriteo objektiivsete tunnuste kogumi esinemine. Ka kohus on oma otsuses järjekindlalt rääkinud vägivallaga ähvardamisest või surve avaldamisest, mitte aga vägivalla kasutamisest- nii nagu on sätestatud

§ 214objektiivsetes tunnustes.

Isegi juhul, kui oleks tõendatud raha nõudmine vägivalda kasutades, ei ole võimalik seda kvalifitseerida

§ 214lg.

2 p. 2 järgi suures ulatuses. Üheselt on tuvastatud sh. ka kannatanu V. K. ütlustega, et tehinguga järgi ülekantud 5 summa ( 250 000 krooni) pidi ta tagasi saama ja sularahas ka veel pool käibemaksust s.t. 22 500 krooni ning ülejäänud 22 500 krooni pidi jääma teistele tehingus osalenutele. Seega on ebaõige kohtu järeldus 295 000 krooni nõudmise kohta. Süüdistatava Igor Ivanovi kaitsja adv. Jelena Benevolenskaja taotleb samuti maakohtu otsuse tühistamist Igor Ivanovi süüdimõistmise osas ja uue otsusega oma kaitsealuse õigeksmõistmist

prg. 214 lg 2 p.2,4 järgi esitatud süüdistuses.. Kaitsja ei ole nõus kohtuotsusega I. Ivanovi süüdimõistmise osas järgmistel põhjendustel. I. Ivanov ei tunnista end süüdi vaidlustatud kuriteo sooritamises. I. Ivanov seletas, et kevadel 2005 tahtis kannatanu V. K. raha, milline asus OÜ S. E. arvel, et nn „sularaha tekitada“. Oma firma arvelt V. K. sularaha võtta ei soovinud, kuna tal olid probleemid maksuorganitega. Just nimelt selle jaoks oli V. K.l vaja firmat, kes oleks sellise operatsiooniga nõus. Niisiis oli V. K. ise initsiaatoriks raha ülekandmisel. Eeldati, et raha laekub teise firma kontole, võetakse kontolt maha ja antakse V. K. üle käibemaksu kinnipidamisega. Ülekande summa moodustas 295 000 krooni. I. Ivanov teadis V. K. pikka aega ja seetõttu nõustus teda aitama. Nimelt seetõttu oli ka organiseeritud K. kohtumine E. S.. E. S. võis leida sellise firma. Alguses rahuldas kõik V. K.. V. K.le teatati firmade nimetused ja konto numbrid, kuid siis hakkas ta keelduma kokkulepete täitmistest ja venitas raha ülekandmisega, väljendades usaldamatust E. S.e suhtes. I. Ivanov kinnitab, et ei helistanud V. K.le ja ei ähvardanud mitte kunagi ja mitte mingis vormis ei teda ( V. K.) ega tema ( V. K.) perekonda. V. K.le helistas S. Šurõgin ja käis peale, et V. K. kannaks raha üle, nagu oli kokku lepitud. Selle tulemusena V. K. ei kandnudki raha üle vaid pöördus politseisse. V. K. väljendas olukorda sellisel moel, et see ei vastanud tegelikkusele. I. Ivanov eitab, et tal oleks olnud tahtlus omastada V. K. raha. Raha oleks pidanud saama V. K. ja ei keegi teine. Kohus tegi oma kohtuotsuses küllaltki üksikasjaliku tõendite analüüsi, ent kaitse ei saa nõustuda kohtu poolt tehtud järeldustega. Kaitsja juhib tähelepanu asjaolule, et V. K. pidi ülekande tegema mitte I. Ivanovi või S. Šurõgini isiklikule arvele ja mitte nendega seotud firmade arvetele. V. K. pidi raha üle kandma M. P. firma arvele ( OÜ H.). I. Ivanov ja S. Šurõgin ei omanud juurdepääsu M. P. firma kontole. Seetõttu ei saa teha järeldust selle kohta, et I. Ivanov omas tahtlust varandusliku tulu saamiseks. I. Ivanovil ei olnud üldse võimalust seda raha saada. Kogu nimetatud tehing oli üles ehitatud V. K. usaldusel esimeses järjekorras M. P. ja E. S.e vastu, kuna eeldatavaks raha saajaks oli M. P. firma. Ent E. S. ja M. P. on tunnistajad. Sellise keerulise väljapressimise mehhanismis peaks väljapressijate grupist olema miinimum 2 inimest rohkem. 6 Juhul, kui raha V. K.lt oleks jõudnud M. P. firma kontole, oleks M. P.l tegutsemiseks kaks võimalust:

1. tagastada raha V. K. arvele ( kui lähtuda M. P. ütlustest selle kohta, et tal puuduvad igasugused majanduslikud suhted V. K.ga) ning
2. võtta raha välja ja anda V. K.le ( millisest kokkuleppest räägib I. Ivanov). Mitte ükski nimetatud variant ei eelda I. Ivanovi rikastumist. M. P. ei eita tutvust E. S.. Seepärast, et nimelt E. S. võis olla lüliks M. P. ja V. K. vahel. I. Ivanov ei pea vastutust kandma S. Šurõgini poolt V. K.le telefoni teel öeldu eest. Kaitsja väidab, et kannatanu ja tunnistajate ütlused ei väljenda asjaolude tegelikkust, kuna nad enesestmõistetavalt ei soovi välja paista kahtlasest tehingu osavõtjatena, nn „sularaha tekitamises“. V. K.l ei olnud mingit põhjust I. Ivanovi karta, samuti ei olnud tal mingit põhjust oletada, et I. Ivanov soovib saada endale V. K. raha sellisel keerulisel viisil. I. Ivanovi süü väljapressimises ei ole tõendatud. Pärnu Maakohus hindas ebaõigesti uuritud tõendeid ja faktilisi asjaolusid. Kohtu järeldused ei ole vastavuses faktiliste asjaoludega. Seega on leidnud aset ühepoolne kohtulik uurimine. See sai materiaalsete normide vale kohaldamise põhjuseks. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatavad ja nende kaitsjad esitatud apellatsioone, prokurör vaidles apellatsioonidele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonidega tuli alljärgnevatele järeldustele.
3. S.Šurõgini kaitsja väidab, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust ja menetlusõiguse oluline rikkumine seisneb tema arvates selles, et kohtuotsuse järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtuotsuse järeldused põhinevad tõendite ühekülgsel ja puudulikul hindamisel. Põhjendamatult on kohus eelistanud ühtesid tõendeid teistele. Kaitsja apellatsioonis on tema poolt tuvastatud rikkumine samastatud KrMS prg. 339 p.-s 8 sätestatud rikkumisega ja seda on apellant selgelt väljendanud oma apellatsiooni põhjenduste lõpposas viitega nimetatud seadusesättele.
4. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja poolt menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks hinnatud asjaolu ei tulene seadusest. Nimelt, seaduseandja on ammendavalt loetlenud need menetlusõiguse rikkumised, millised tunnistab oluliseks rikkumiseks. Üheks menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks on seaduseandja lugenud ka KrMS prg. 339 p.-s 8 äratoodud rikkumise ja nimelt, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Sisuliselt tähendab see seda, et kohus on kohtuotsuse põhiosas lugenud tuvastatuks ühed asjaolud ja resolutiivosas esitatud otsustus ei lange nende kohtuotsuse põhisosas toodud põhjendustega kokku. Samasugune seisukoht tuleneb üheselt ka Riigikohtu otsusest nr.3-1-1-90-09, kus on analoogiliselt juhitud sealse 7 kaitsja tähelepanu meelevaldsele seaduse tõlgendamisele. Riigikohus on viidatud kohtuotsuses selgitanud, et kassaator on vääralt mõistnud KrMS § 339 lg 1 p-s 8 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise sisu. Olukorraga, kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte. Käesolevas kohtuvaidluses on tegemist olukorraga, kus maakohtu otsuse põhiosas tehtud kohtu järeldused on kooskõlas ka kohtuotsuse resolutiivosaga ning seetõttu ei ole tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks apellandile selgitada, et olukorras, kus apellant viitab KrMS prg. 339 lk-s 1 loetletud olulisele menetlusõiguse rikkumisele, saab apellatsiooni resolutiivosa e. lõppjäreldus olla vaid ühene ja nimelt, sellisel juhul tuleb taotleda kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist maakohtule uueks arutamiseks. Seadus näeb ette ainuvõimaluse juhuks, kui kohtuotsus tühistatakse KrMS prg. 339 lg 1-s loetletud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja see on sätestatud KrMS prg. 341 lk-s
5. Selline on ka Riigikohtu seisukoht. Nii on Riigikohus oma otsuses nr.3-1-1-46-07 märkinud, et KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud rikkumise näol tegemist sellise kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis toob tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 igal juhul kaasa maakohtu otsuse tühistamise ning kriminaalasja tagasisaatmise esimese astme kohtule uueks arutamiseks .Eelnevast lähtudes puudub ringkonnakohtul pädevus KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud rikkumise tuvastamise korral seda ise kõrvaldada. Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel ei ole maakohus rikkunud oluliselt menetlusõigust ning apellatsiooni sellekohane väide on ilmselgelt ajendatud kaitsja poolt seaduse meelevaldsest tõlgendamisest. Asjaolu, et kaitsja ei nõustu maakohtu poolt tehtud järeldustega ning temapoolne hinnang tõenditele on maakohtu omast erinev, ei tähenda seda, et kohus oleks kriminaalmenetlust rikkunud.
6. Sisuliselt ei ole apellatsioonides esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ning nendes taotletaksegi olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt süüdistatavate õigeksmõistmist V. K. suhtes toimepandud väljapressimises. Sellest taotlusest lähtudes ringkonnakohus, hinnates kogutud tõendeid nende kogumis leiab, et maakohtu otsus süüdistatavate süü , nende käitumisele antud juriidilise hinnangu ja neile mõistetud karistuse osas, on seaduslik, kooskõlas kogutud tõenditega ja küllaldaselt motiveeritud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on analüüsinud vaidlustatud kohtuotsuses süüdistatavate süüd tõendavaid tõendeid nii eraldi, kui ka kõrvutanud neid omavahel ning loogiliselt ja arusaadavalt ülesehitatud 8 arutluses, jõudnud põhjendatult järeldustele süüdistatavate süü osas. Tõendite põhjalik analüüs on maakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Põhjalikult ja veenvalt on maakohus ka otsuses selgitanud omapoolset tõendite eelistust – miks eelistab süüdistatavate ja kannatanu sisuliselt erinevate ja omavahel vastuolus olevate ütluste puhul, just kannatanu ütlusi. Maakohtu sellekohane järeldus rajaneb nii süüdistatavate kui ka kannatanu poolt antud ütluste põhjalikul analüüsil ning nende kõrvutamisel teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ja kohtu poolt tuvastatud tehioludega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma
7. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 L. Kala süüdistusasjas märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav . Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsus vastab oma motiveerituselt sellele Riigikohtu seisukohale täielikult. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et maakohtu otsuses on kohus eraldi pööranud tähelepanu ka süüdistatavate poolt kohtumenetluses esitatud versioonile toimunust ja ka kaitsjate poolt kohtuvaidluses esitatud väidetele ning motiveeritult need ümber lükanud. Esitatud apellatsioonides kordavad süüdistatavate kaitsjad sisuliselt neid väiteid, millistega nad vaidlustasid süüdistust maakohtus. Apellandid ei nõustu maakohtu otsuses toodud järeldustega ja taotlevad tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt ning süüdistatavate õigeksmõistmist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks kuna nad ei lükka veenvalt ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Seejuures märgib kohtukolleegium, et üks tõendite hindamise põhinõue on järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud.
8. Üheks kaitsepoole argumendiks on väide, et kannatanu ütlusi ei oleks saanud hinnata usaldusväärsetena kuna ta on väitnud, et ta kandis ka reaalselt nõustud rahasumma üle, mida aga tegelikkuses ei toimunud ja see ülekande mittetoimumise fakt on ka maakohtus kinnitust leidnud. Kohtukolleegium nõustub seisukohaga, et raha ülekandmist tegelikult ei toimunud. Sellest teadmisest on ilmselgelt lähtunud ka süüdistus ja süüdistatavatele esitatud süüdistuses ei ole märkimist leidnud asjaolu, et kannatanu raha üle kandis ja et kannatanule oleks olnud tekitatud materiaalne kahju. Tsiviilhagi ei ole kogu kriminaalmenetluse vältel esitatud. Tuleb aga möönda, et kannatanu ütlustes on tõesti selles osas , 9 kas ta kandis või mitte nõutud rahasumma ettenäidatud firma arveldusarvele, vastuolu. Samas on aga jälgitavad ka põhjused, millest selline vastuolu on alguse saanud. On ilmselge, et tegemist ei ole mitte omakasust ajendatud ütlustest vaid pigem segadusest, mis ei ole aga tekitatud kannatanu poolt. Nimelt, selleks ajaks, kui kannatanule tuli sõnum, millisele arvele ja millise rahasumma ta peab kandma, oli kannatanu juba pöördunud politseisse. Kannatanu politseisse pöördumine oli ajendatud sellest, et temalt nõuti suure rahasumma ülekandmist ja seda ähvardustega mittenõustumise korral kasutada tema pereliikmete suhtes vägivalda. Põhjendatult on seejuures maakohus jõudnud järeldusele, et süüdistatavate väited kannatanu poolsest initsiatiivist, on alusetud. See, et kannatanu ähvarduste mõjul suusõnaliselt oma valmisolekut nõudmise täitmiseks avaldab aga seejärel sellest loobub, ei ole süüdistatavate süüd välistavaks asjaoluks ega oma ka määravat tähtsust nende käitumisele juriidilise hinnangu andmisel. Politsei initsiatiivil ja ilmselt eesmärgiga, et hõlbustada kuriteo avastamist , pidid nii kannatanu kui ka tunnistaja M. P., kelle firma arvele raha ülekandmist kannatanult nõuti n.ö. süüdistatavatele teesklema, et ülekanne on ka tegelikult tehtud. Seda kinnitas maakohtus ka tunnistaja M. P.. Samas ei ole kannatanu kogu menetluse vältel taotlenud temalt nõutud rahasumma heastamist. Võimalik , et kannatanule jäi lihtsalt arusaamatuks, kui kaua ta pidi seda politsei poolt väljapakutud versiooni raha tegeliku ülekandmise osas toetama. Kohtukolleegiumi arvates on aga maakohus veenvalt põhjendanud, et süüdistuse piires kannatanu poolt antud ütlused on usaldusväärsed kuna on kooskõlas ka teiste kogutud tõenditega. Kohtukolleegium peab vajalikuks ka märkida, et iseenesest see, kas raha üle kanti või mitte, ei mõjuta süüdistatavate käitumisele antud juriidilist kvalifikatsiooni.
9. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatavate käitumisele antud juriidilist hinnangut on maakohtu otsuses põhjalikult käsitletud ning apellatsioonis esitatud vastupidised väited on paljasõnalised. Süüdistatava Sergei Šurõgini kaitsja märgib apellatsioonis, et ka kohus on oma otsuses järjekindlalt rääkinud vägivallaga ähvardamisest või surve avaldamisest, mitte aga vägivalla kasutamisest – nii nagu on sätestatud

prg.214 objektiivsetes tunnustes. Siinkohal peab kohtukolleegium selgitada seda, mida on korduvalt selgitanud oma varasemates analoogilistes küsimustes tehtud ja ka samal põhjendusel apelleeritud otsustes ja nimelt.

prg. 214 näeb ette kriminaalvastutuse muuhulgas varalise kasu üleandmise nõudmise eest, kui on kasutatud vägivalda. Karistusseadustikus on mõistega vägivald hõlmatud nii füüsiline kui ka psüühiline vägivald. Vägivald võib seisneda nii ähvardamises (

§ 120

), kehalises väärkohtlemises (

§ 121

), piinamises (

§ 122

) kui ka raske tervisekahjustuse tekitamises (

§ 118

). Kõik need teod on väljapressimise koosseisust hõlmatud ega moodusta kuritegude kogumit. Seega kannatanu ähvardamine kõigis eelnimetatud paragrahvides sätestatud vägivalla kasutamisega, moodustab samuti vägivalla

prg. 10 214 mõttes. Mida Karistusseadustiku mõttes kujutab endast mõiste vägivald , s.h. psüühiline vägivald, seda on Riigikohus käsitlenud oma otsustes nr. 3-1-1-131-02 ja 3-1-1-11-

1. Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsuses esitatud maakohtu seisukoht on kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega selles osas ja kaitsja sellekohased väited tulenevad pigem jällegi meelevaldsest seaduse tõlgendamisest, kui seaduse tekstist ja Riigikohtu seisukohtadest. Ähvardus, mis on suunatud ühe isiku hirmutamiseks, kuid mille sisuks on ähvardus kasutada vägivalda kolmanda isiku suhtes, moodustab samuti vägivallaga ähvardamise. Süüdistatavate poolt kannatanule tehtud ähvarduste sisu on konkreetselt määratletav – alaealise tütre vägistamise ähvardus- ja ilmselgelt seostatav süüdlaste tulevase tegevusega ning vaadeldav ka süüdistatavate poolt kasutatava vahendina eesmärgi saavutamiseks. Süüdistatava S.Šurõgini kaitsja väide, et justkui ähvarduse ebareaalsust kinnitab asjaolu, et olukorras, kus kannatanu raha üle ei kandnud, mingeid tagajärgi see talle ega tema pereliikmetele kaasa ei toonud, on alusetu. Selles osas on kohtukolleegiumi seisukoht järgmine. Oluline ei ole see, kas ähvardaja saab ja ka tahab enda ähvardust realiseerida. Ähvardamise realiseerimiseks piisab, kui ähvardus tekitab objektiivselt tõsiseltvõetava mulje ja näib ka ähvardatule tõsiselt mõelduna (ähvardamisega on tegemist ka siis, kui täideviija teab, et kannatanu tajub tema käitumist ähvardusena ning ta kasutab seda ära). Nende eelduste alusel on ühtlasi ka selge, et tähendust ei oma asjaolu, kas tegelikkuses on ähvardus täideviidav või mitte (kriminaalkolleegium toonitab samas, et hõlmatud ei ole mõistagi antud tähenduses nn täielikult irratsionaalsed ähvardused nagu ähvardamine teispoolsusega, needmisega vms; ebausu ärakasutamine ei ole käsitletav ähvardusena; ähvardamisena ei ole võetav ka lihtsalt nn praalivas kõnepruugis öeldud lubadus keegi maha lüüa jne). Ähvardaja ei pea ise uskuma enda ähvarduse realiseeritavusse; piisab, kui ta lähtub sellest, et kannatanu seda usub. Ähvardus võib olla esitatud ka tingimuslikult selles tähenduses, et teatud kahjuliku tagajärje saabumine on seatud sõltuvusse mingi kindla asjaolu saabumisest või siis mittesaabumisest. Ähvardus peab olema sellise teatud intensiivsusastmega, mis on kohane, et mõjutada keskmist inimest täideviija poolt soovitud suunas (ehk siis võimaliku ohu tõsiselt võtmise suunas). Käesoleval juhul on kannatanut ähvardatud sellega, et nõudega mittenõustumisel võidakse tema tütre kallal kasutada seksuaalset vägivalda. Maakohus on oma otsuses piisava põhjalikkusega motiveerinud, miks kannatanu oli alust pidada ähvardusi reaalseteks ja maakohtu otsuses esitatud sellekohased tõendid, millistega on ilmestatud süüdistatavate kindlat eesmärki tekitada kannatanus tõsist hirmutunnet ja panna ta reaalselt kartma tehtud ähvardusi ning selle tulemusel ka enese ja oma pere alalhoiu tahtest tulenevalt nõutavat raha maksma, on ühesed ja vastuvaidlematud. Kahelda selles, et ühel normaalsel isal ei teki hirmu, kui lubatakse, et tema alaealise tütre kallal kasutatakse seksuaalset vägivalda, ei ole mingit mõistlikku põhjust. 11
2. Hindamaks süüdistatavate käitumist, kui grupiliselt toimepandud väljapressimist, on maakohus oma otsuses tuvastanud kummagi süüdistatava konkreetse käitumise ning samuti põhjendanud ka oma seisukohta, miks peab süüdistatavate poolt kannatanu suhtes toimepandud käitumisakte kooskõlastatud ja koos toimepandud tegevuseks

prg. 214 lg 2 p.4 tähenduses. Seega ei ole põhjendatud ka süüdistatava I.Ivanovi kaitsja seisukohad, et tema kaitsealune ei ole milleski süüdi ja ei pea vastutama teiste poolt toimepandud tegude eest.

1. Süüdistatava I.Ivanovi kaitsja seisukohaga, et kui juba I.Ivanov on väljapressimise kaastäideviija, siis peavad nendeks olema ka tunnistajatena esinenud E. S. ja M. P. ja justkui nende mittekaasamine süüdistatavate ringi välistab ka olemasolevate süüdistatavate süü, kohtukolleegium ei nõustu. Esiteks, kohus arutab vaid nende isikute süüküsimust, kes on konkreetse süüdistusega kohtu alla antud ja vastavalt KrMS prg. 268 lg 4-le on kriminaalmenetluse alustamine isikute suhtes, kes ei ole kohtu all, kuid kelle käitumises on ka ilmnenud arutatava kuriteo tunnused prokuröri kohustus. Teiseks, need väited, millised on kaitsja esitanud oma seisukoha kinnituseks, et ka eelnimetatud tunnistajad peavad olema väljapressijate grupi liikmed, ei ole piisavad, et jaatada nende käitumises selliste asjaolude esinemist, mis annaks alust rääkida nendest isikutest kui kuriteo kaastäideviijatest ja seda just väljapressimise subjektiivse koosseisu kohustuslike elementide aspektist.
2. Õigesti on kvalifitseeritud süüdistatavate käitumine

prg. 214 lg 2 p.2 järgi. Kuna väljapressimine on lõpule viidud nõudmise esitamisega, millega kaasneb ähvardus ja varaline kasu, mis läheb või peaks minema väljapressijale üle kujutab endast mittekaristatavat järeldelikti, mis on koosseisust hõlmatud, siis oleneb just nõudes nimetatud rahasumma suurusest, kas tegemist on kvalifitseeritud väljapressimise koosseisuga

prg. 214 lg 2 p.2 tähenduses või mitte. Eeltoodu tuleneb ka

prg. 214 lg 1 ja lg 2 sõnastusest ja ülesehitusest. 9. Süüdistavatele mõistetud karistus – 4 aastat vangistust - vastab seaduse sanktsiooni alammäärale. See karistus on mõistetud süüdistavatele tingimisi ja selleks, et mitte minna vastuollu Riigikohtu seisukohtadega, milliste kohaselt ei saa mõistetud vangistusmäär ületada katseaja pikkust, on kohaldatud seaduses ettenähtud kergemat tingimisi karistamist ettenägevat sätet e.

prg.

1. Seega ei saa rääkida süüdistatavate poolt võetuna karistuse mittevastavusest nende süü suurusele ja nende isikutele.
2. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg.338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1,2 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse 3.septembrist 2009.a. Igor Ivanovi ja Sergei Šurõgini suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Jüri Paap 12