Obsah (4)

§ 5§ 7§ 2§ 11

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. märtsil 2009. a Tartu kohtumajas Väärteoasja number 4-08-8669 Kohtukoosseis Kohtunik Ingeri Tamm Sekretär Kristi S

eaduse (

) § 11 lg

1. Kui mõõtetulemus ei ole usaldusväärne, on sellise mõõtevahendi näidu näol tegemist lubamatu tõendiga. Tõendite puudumisel ei ole väärtegu tõendatud. Kohtuistungil jäid menetlusalune isik ja tema kaitsja esitatud kaebuse juurde. Kaitsja leidis, et Lõuna Politseiprefektuuri 19.08.
2. a otsus Šifara Hindreksoni karistamise kohta LS § 7422 lg 2 järgi tuleb tühistada ja menetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Lisaks kaebuses esitatud seisukohtadele leidis kaitsja veel, et Lõuna Politseiprefektuur ei olnud pädev mõõtja. Vastavalt politseipeadirektori poolt kehtestatud mõõtemetoodika p-dele 6.5.1 ja 6.5.2 on nõutav mõõtetulemuse usaldusväärsus 99%, kuid kohtuvälise menetleja erialase pädevuse tunnistus kinnitab, et nende pädevus kiiruse mõõtmisel on 95%, s.o nõutust väiksem. Eksiti ka mõõtemetoodika vastu selles osas, milline mõõtja tohib mõõta ja kuidas identifitseerida mõõdetav sõiduk. Ei ole tõendatud, et R. V. mõõtis just Šifara Hindreksoni poolt juhitud sõiduki BMW kiirust, kuna selle registreerimismärki kiiruse mõõtmise ajal ei fikseeritud. Menetlusaluse isiku ütlustega on tõendatud, et temast sõitis mööda teine BMW, kiiruse mõõtmine toimus 5-6 km varem, kui politsenikud ta kinni pidasid. Neid kahtlusi, et mõõdetud kiirus võis olla mõne teise sõiduki oma, ei ole menetleja püüdnud ümber lükata. Kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada KrMS § 7 lg 3 kohaselt menetlusaluse isiku kasuks. Seega on kohtuväline menetleja eksinud mõõtetulemuse jälgitavuse tõendamisel kõigi kolme komponendi vastu, mida nõuab

§ 5lg 1.

Kohtuvälise menetleja esindaja leidis kohtus, et kaebuse rahuldamise või mitterahuldamise otsustab kohus. Mis puudutab mõõtemetoodikas toodud mõõtetulemuse usaldusväärsuse protsente, siis see vastuolu on kõrvaldatud. Politseiamet tunnistab, et protsent 99 sai sinna eksimuse tõttu. Kui Eesti Akrediteerimiskeskus andis Lõuna Politseiprefektuurile pädevuse mõõta, siis ta tutvus eelnevalt mõõtemetoodikaga. II Tõendid ja kohtu põhjendused Väärteomenetluse seadustiku (edaspidi VTMS) § 123 lg 2 kohaselt arutab maa- või linnakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, ära kuulanud menetlusaluse isiku kaitsja ja kohtuvälise menetleja esindaja, vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et Šifara Hindreksoni kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirgu kaebus tuleb jätta rahuldamata. Esmalt käsitleb kohus kaitsja väiteid menetlusnormide rikkumise osas. VTMS § 31 lg 1 kohaselt järgitakse väärteomenetluses tõendamisel ja tõendite kogumisel kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse seadustikus sätestatud erisusi. Tõendite ammendav loetelu, millega saab tõendada tõendamiseseme asjaolusid, on ära toodud KrMS §-s 63 lg

1. Nn vabatõendeid, ehk muid tõendeid võib kasutada üksnes kriminaalmenetluse 3 asjaolude tõendamisel (KrMS § 63 lg 2). Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus kaitsja seisukohaga, et ettekanne ei ole selline tõend, millega saaks tõendada tõendamiseseme asjaolusid. Ettekandes esitatud informatsioon muutub tõendiks läbi ülekuulamise, kui see vormistatakse tunnistaja ütlustena. Kriminaalasjas ei või tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav isik, samuti uurimisasutuse ametnik, prokurör ega kohtunik, kelle menetluses on kriminaalasi (KrMS § 66 lg 2). Nimetatud säte välistab kohtuvälise menetleja ametniku osalemise tunnistajana samas väärteoasjas. Vanemkonstaabel R. V. koostas antud väärteoasjas Šifara Hindreksonile väärteoprotokolli, samuti liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli, menetledes sellega Šifara Hindreksoni väärteoasja. Seega ei saa R. V. ka tunnistajana anda ütlusi tõendamiseseme asjaolude kohta, küll aga on võimalik teda tunnistajana üle kuulata tema poolt läbi viideud menetlustoimingute osas. Kaitsja heidab kohtuvälisele menetlejale ette tõendite ühekülgset kogumist, viidates KrMS §-le 211 lg 2, mille kohaselt selgitavad kohtueelses menetluses uurimisasutus ja prokuratuur välja nii õigustavad kui süüstavad asjaolud. Antud juhul jättis kohtuväline menetleja üle kuulamata Šifara Hindreksoniga samas sõidukis viibinud isikud ja fikseerimata samal ajal samal teelõigul liikunud teise sõiduki VW Golfi andmed. Kohus leiab, et ainuüksi menetlusosalise taotluse rahuldamata jätmine ei tähenda, et väärteoasjas oleks menetlus läbi viidud ühekülgselt ja puudulikult, mis on VTMS § 148 p 1 kohaselt otsuse tühistamise aluseks. Tõendite kogumisel tuleb lähtuda tõendamiseseme asjaoludest. LS § 7422 objektiivse koosseisu puhul on vajalik tõendada mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine. Kui suur oli mõõdetava mootorsõiduki kiirus, seda ei ole võimalik tunnistajate ütlustega tõendada. Kaitsja taotlustest tunnistajate ülekuulamiseks ei nähtu ka, milliste antud väärteoasjas tähtsust omavate asjaolude kohta oleksid koos Šifara Hindreksoniga autos viibinud kaasreisijad ütlusi anda. Kohtuistungil kaitsja loobus nimetatud isikute ülekuulamise taotlusest. Asjakohatu ja Šifara Hindreksoni väärteoasjaga mitteseonduv on kaitsja poolt esitatud väide, et vajalik oleks olnud tuvastada tumeda VW Golfi kiirus, kes pidi liikuma samasuguse kiirusega nagu Šifara Hindreksoni juhitud BMW ja panema sellega samuti toime väärteo. Ka viimatinimetatud sõiduki juhi ülekuulamine tema poolt juhtitud auto kiiruse kohta ei oleks andnud tõenduslikku teavet Šifara Hindreksoni väärteoasjas. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt Šifara Hindreksoni taotluse mitterahuldamine kaasreisijate ja sõiduauto VW Golf juhi ülekuulamiseks ei kujuta endast väärteomenetlusnormide rikkumist ning ei ole käsitletav ka menetluse ühekülgse ja puuduliku läbiviimisena. Järgmiseks annab kohus hinnangu mõõtetulemuste usaldusväärsusele. 26.07.
2. a on koostatud vanemkonstaabel R. V. poolt, kes on erialaselt pädev mõõtja vastavalt Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt välja antud tunnistusele nr 276, liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll (tl 17) Jõhvi-Tartu-Valga mnt
3. kilomeetril. Protokollist nähtub, et riikliku järelevalve korras mõõdeti Šifara Hindreksoni poolt juhitud sõiduauto BMW 525 refistreerimismärgiga XXX XXX liikumiskiirust Tartumaal Rõngu vallas Jõhvi-Tartu-Valga mnt
4. kilomeetril kell 16.
5. Selleks kasutati liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadet Stalker Dual DC 046199, mis on testitud 26.07.
6. a kell 7.00 ja on töökorras. Mõõtmise tehiolude kirjeldusest nähtub, et nähtavus oli hea, oli valge aeg, sademeteta, 4 tee oli kuiv. Patrullauto seisis kõrvalteel. Sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks valiti mõõterežiim mõõtmine paigal seistes. Mõõdetav sõiduk liikus pärisuunaliselt eemaldudes patrullautost. Teel oli mitu sõidukit. Seadme helisignaal oli ühtlaselt tõusev, seadme lugem oli 125 km/h. Lubatud sõidukiirus oli sellel teelõigul 90 km/h, kiiruse laiendmääramatus oli +/- 4 km/h, lubatud sõidukiirust ületati mitte vähem kui 31 km/h.

§ 5

lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat.

§ 5

lg 2 p 2 kohaselt peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. LS §-s 7422 ettenähtud väärtegu tõendatakse kiirusemõõteseadme näidu alusel, mistõttu peab mõõtetulemuse jälgitavus olema tõendatud.

§ 5

lg-te 3, 5, 6 kohaselt hinnatakse ja tõendatakse mõõtja pädevust akrediteerimise või erialase pädevuse hindamise ja tõendamise teel. Mõõtja erialast pädevust hindab ja tõendab Eesti akrediteerimisasutus. Majandus- ja kommunikatsiooniminister kehtestab mõõtja erialase pädevuse hindamise ja tõendamise korra. Eesti Akrediteerimiskeskus on Lõuna Politseiprefektuurile andnud erialase pädevuse tunnistuse registreerimisnumbriga E 132, kinnitades, et on hinnanud erialast pädevust vastavalt majandusministri

1. aprilli
2. a määruse nr 110 nõuetele kiiruse, massi ja lineaarmõõtmete mõõtmise alal. Väärteomaterjalide juures olev tunnistus kehtib kuni 15.12.
3. a (tl 44). Eesti Akrediteerimiskeskuse veebilehel on ära toodud pädevaks mõõtjaks tunnistatud asutuste loetelu märksõna "Akrediteeritud/Erialaselt kompetentsed" all, kust on näha, et Lõuna Politseiprefektuur on akrediteeritud 16.12.
4. a. Majandus- ja kommunikatsiooniministri
5. oktoobri
6. a määrusega nr 85 kinnitatud „Mõõtja erialase pädevuse hindamise ja tõendamise kord” (edaspidi määrus nr 85) § 6 lg 5 kohaselt kehtib erialast pädevust tõendav tunnistus 2 aastat. Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt väljastatud lisalt Lõuna Politseiprefektuuri erialase pädevuse kinnitamise tunnistusele E132 (tl 42-43) nähtub, et sõiduki kiiruse otsesel mõõtmisel kiirusmõõtevahendiga on mõõtevõime 4 km/h kiirusel 101-135 km/h. Mõõtevõime on väljendatud laiendmääramatusena U tõenäosustasemel 95% normaaljaotuse järgi ning väljendab sooritaja mõõtevõimet, mida ta saab mõõtmisel normaaltingimustel saavutada. R. V. on läbinud pädeva mõõtja koolituse, mida kinnitab vastav tunnistus (tl 47). Seega on kohtuväline menetleja Lõuna Politseiprefektuur pädev mõõtja.

§ 7

lg 1 p 4 alusel võib metroloogilise kontrolli teha kohustuslikuks mõõtevahendite korral, mida kasutatakse riikliku järelevalve käigus. Lg 4 kohaselt on keelatud turule lasta, kasutusele võtta või kasutada metroloogilist kontrolli mitteläbinud mõõtevahendit, mis on kantud metroloogilise kontrolli nimistusse. Majandus- ja kommunikatsiooniministri

1. detsembri
2. a määrusega nr 104 (edaspidi määrus nr 104) kehtestatud “Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning 5 mõõtevahendite taatluskehtivusajad” lisa 1 p 8.2 alusel kuuluvad sellesse loetellu ka kiirusmõõturid liiklusjärelevalveks –veapiir taatlemisel kaudsel meetodil laboritingimustes +/-1 km/ või +/- 1% (kiirustel üle 100 km/h). Vead kasutamisel (parim mõõtevõime tõendatud jälgitavusega mõõtmisel) vastavalt mõõtja erialast pädevust tõendavale tunnistusele. Erialase pädevuse kinnitamise tunnistuse väljastamisel on Eesti Akrediteerimiskeskus mõõtmise meetodina arvestanud Metoodikat MM 01-2005, kinnitatud 18.11.
3. a. Tegemist on Politseipeadirektori käskkirjaga nr 189 kinnitatud sõiduki kiiruse mõõtmise metoodikaga (tl 3241), mille kaitsja poolt viidatud punkt 6.2 käsitleb seadmeid. Punkt 6.2.1 kohaselt on lubatud kasutada kiirusemõõteseadet veapiiriga mitte halvem kui +/- 1 km/h kiirusel 10-100 km tunnis ja +/- 1% kiirusel üle 100 km/h statsionaarses režiimis, 95,6% tõenäosuse juures. Kiirusemõõteseadmed võivad olla RADAR või LIDAR tüüpi mõõtevahendid. Metoodika p 6.5.2 näeb ette, et mõõtetulemuseks loetakse kiirusmõõteseadme lugem koos sellele arvutatud laiendmääramatusega, usaldatavustasemel 95,6%. Laiendmääramatuse arvutus ja väärtused on toodud p-s
4. Metoodika p 7 kohaselt esineb mõõtmisel mõõtemääramatus, mis on põhjustatud erinevate tingimuste ja parameetrite mittevastavusest ettekirjutatule. Mõõtemääramatuse arvutamisel võetakse arvesse mõõtevahendi poolt põhjustatud määramatust, meetodi poolt põhjustatud määramatust ja keskkonnast põhjustatud määramatust. Vastavate arvutuste tulemusena leitakse laiendmääramatus erinevate kiiruste puhul, mis on ära toodud Metoodika p-s 9 ja milleks kiirusemõõteseadme lugemi 101-135 km/h puhul on +/- 4 km/h.

§ 2

lg 1 p 24 kohaselt on mõõtemääramatus mõõtetulemusega seonduv parameeter, mis iseloomustab

uurusele põhjendatult omistatavate väärtuste tõenäosusjaotust. Šifara Hindreksoni juhitud sõiduki kiirust mõõdeti RADAR tüüpi mõõtevahendiga Stalker Dual DC 046199, mis kasutab Doppleri efektil põhinevat mõõtemeetodit. Eesti Standardiameti poolt 15.juulil 1998. a välja antud mõõtevahendi tüübikinnitus SA 3-4/3.45.98 (tl 45) kinnitab, et kiirusemõõturi Stalker Dual lubatud viga taatlusel on +/- 1 km/h-S, +/-2 km/h-M; mõõtetulemuse laiendmääramatus on Stalkeri kasutamisel, s.t liikuva objekti kiiruse hindamisel +/-7km/h kiirusel üle 100 km/h. See tüübikinnitus kehtib 5 aastat.

§ 2

p 33 ütleb, et tüübikinnitus on pädev otsustus selle kohta, et vaadeldavat tüüpi mõõtevahend vastab õigusaktidega kehtestatud nõuetele ning on kasutatav õiguslikult reguleeritud toimingutes, võimaldades teatud ajavahemiku (taatluskehtivusaja) jooksul saada usaldatavaid mõõtetulemusi. Eeltoodust teeb kohus järelduse, et politseipeadirektori 18.11.2005. a käskkirjaga nr 189 kinnitatud sõiduki kiiruse mõõtmise metoodikaga p 6.2.1 kohaselt on lubatud kasutada kiirusemõõteseadet veapiiriga mitte halvem kui +/- 1 km/h kiirusel 10-100 km tunnis ja +/- 1% kiirusel üle 100 km/h statsionaarses režiimis. Tüübikinnitustunnistuse kohaselt oli Stalker Dual lubatud viga taatlusel samavää rne, s.o +/- 1 km/h kuni +/-2 km/h. Kuna kasutatud kiirusemõõteseadme Stalker Duali tüübikinnitus kehtis ainult 5 aastat, vajab lahendamist küsimus, kas seda oli võimalik taadelda ja kas seda on nõuetekohaselt tehtud.

§ 11

lg 2 sätestab, et esmataatlusele ei lubata kasutusele võetavat mõõtevahendit, mille tüübihindamistunnistuse või tüübikinnitustunnistuse kehtivusaeg on lõppenud. See nõue ei kohaldu juba kasutusel olevatele, kuid pärast remonti või uuendamist esmataatlusele esitatavatele mõõtevahenditele. Kohus leiab, et tsiteeritud sätte teise lause kohaselt oli võimalik juba kasutusel olevat mõõtevahendit taadelda. 01.02.2009. a jõustunud

§ 11

lg-s 21 on sätestatud 6 põhimõte, et kordustaatlus on lubatud ka juhul, kui mõõtevahendi kasutusele võtmise eelduseks olnud tüübihindamistunnistuse või tüübikinnitustunnistuse kehtivusaeg on lõppenud. Kiirusmõõtur Stalker Dual nr 046199 on 31.01.

1. a taadeldud akrediteeritud inspekteerimisasutuses Metrosert ning vastab standardi OIML R 91 nõuetele: mõõtetulemuse piirvea väärtus taatlusel kaudsel meetodil laboritingimustes on +/-1 km/h või +/- 1% kiirusel üle 100 km/h (tl 46). Seega on kiirusmõõtur Stalker Dual nr 046199 nõuetekohaselt taadeldud. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki kiiruse mõõtmisel kasutati kohtuvälise menetleja poolt kiirusemõõtevahendit, mis vastas käeoleval ajal sellele esitatud täpsusnõuetele, oli taadeldud ja tehniliselt korras, seega lubatud kasutada liiklusjärelevalve teostamise käigus. Kiirusemõõteseadme Stalker Dual tüübikinnitustunnistusele kantud andmed laiendmääramatuse kohta +/-7km/h kiirusel üle 100 km/h, väljendavad sooritaja mõõtevõimet, mis on mõõtevahendi kasutamisega seonduv teave ja ei iseloomusta mõõteriista enda tehnilisi andmeid ega sellest tulenevat mõõtetäpsuse võimet. Laiendmääramatus tuleneb Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt väljastatud pädevustunnistusest, mis on välja antud erialaselt pädevale mõõtjale. Lõuna Politseiprefektuurile Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt väljastatud erialase pädevuse kinnitamise tunnistuse E132 lisalt nähtub, et sõiduki kiiruse otsesel mõõtmisel kiirusmõõtevahendiga on laiendmääramatus diferentseeritud tulenevalt mõõdetava sõiduki kiirusest 8 jaotiseks, sealhulgas on mõõtevõime +/-4 km/h kiirusel 101-135 km/h, laiendmääramatus § +/-7 km/h on kiirustel 201-235 km/h. Sellest saab teha järelduse, et kasutades sama veapiiriga mõõtevahendeid, on käesoleval ajal erialaselt pädev mõõtja võimeline saavutama täpsemaid tulemusi, väiksema laiendmääramatusega, kui see oli ajal, mil väljastati vaidlusaluse Stalker Duali tüübikinnitustunnistus. Kuna kiirusemõõtevahendi Stalker Duali tüübikinnitustunnistusele kantud laiendmääramatus ei iseloomusta mõõtevahendi enda mõõtevõimet, ei ole õige kaitsja seisukoht, et seetõttu ei vastanud kiirusemõõtur kehtestatud mõõteklassile. Majandus- ja kommunikatsiooniministri
2. oktoobri
3. a määrus nr 85 § 3 kehtestab erialase pädevuse kriteeriumid, mille p 5 kohaselt peab mõõtja omama ja rakendama protseduure mõõtemääramatuse hindamiseks; mõõtemääramatus tuleb esitada laiendmääramatusena 95%-lisel tõenäosustasemel. Ühestki kehtivast õigusaktist ei tulene nõuet, et pädev mõõtja peab saavutama mõõtetulemuse usaldusväärsuse 99%-lisel tasemel. Kohtuvälise menetleja erialase pädevuse tunnistuse kohaselt on selleks 95,6% protsenti, mis on kooskõlas määruse nr 85 nõuetega. Kohtule esitatud Metoodikas on selleks samuti 95,6%. Kui Metoodikas oli vahepeal suurem mõõtetulemuse usaldusväärsuse nõue, nagu väitis kohtuistungil kaitsja ja mida tunnistas ka kohtuvälise menetleja ametnik, siis oli see vastuolus määruses nr 85 sätestatuga, milline viga on politseipeadirektori poolt käeolevaks ajaks parandatud. Seega ei ole õige väide, et kohtuväline menetleja on eksinud eeltoodud põhjustel mõõtemetoodika vastu Menetlusaluse isiku kaitsja on seadnud kahtluse alla selle, kas kohtuväline menetleja mõõtis ikkagi Šifara Hindreksoni poolt juhitud sõiduki BMW kiirust. Kohtu hinnagul ei ole kohtuväline menetleja selles eksinud. Kohus leidis, et mõõtmisel kasutati lubatud kiirusemõõtevahendit, seega on lubatud tõendiks käesolevas asjas lliklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll. 7 Nimetatud protokollist nähtub, et menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki kiiruse mõõtmisel järgiti kehtestatud mõõtemetoodikat. Šifara Hindreksoni ütluste kohaselt ei näinud ta, kus politsei tema kiirust mõõtis. Ta oli eelnevalt möödunud ühest politseinikust. Juhul kui politseinikud mõõtsid tema auto kiirust mäe peal kõrvalteel seistes, siis seal on ees aed ja puud. Enne seda mõõtmise kohta möödus temast kiirelt üks auto. Pärast seda tuleb pikk langus, millisel teelõigul sõitis üks auto tema ees ja teine tema järel. Kui politseinik talle mootorrattal järgi sõitis ja teda kinni pidas, liikus ta samamoodi keskmise autona. Kui politseinik mõõtis tagant kiirust, siis pidi see olema VW Golfi kiirus, mitte tema oma. Tema kiirust ei ületanud, kasutas püsikiiruse hoidjat. Menetlustoimingu läbiviimise osas kuulas kohus tunnistajana üle kiirust mõõtnud vanemkonstaabel R. V, kelle ütlused on järgmised (tl 29-30). Ta mõõtis mööduvate autode kiirust üksi olles mõõtevahendiga Stalker Dual, mis oli statsionaarne, kinnitatud mootorratta külge. Mootorratas paiknes maanteega paralleelselt suunaga Valga poole. Mõõtmise koht oli mäe peal maanteega risti paikneval väikesel kruusateel. Tema ette jäid maantee ja põld, poole kilomeetri kaugusel oli väike metsatukk, umbes 50 m suurune. Maanteel liikuvaid autosid oli näha enne seda metsatukka ja pärast. Algul fikseeris ta mõlema auto kiiruse, kui nad mäest alla läksid, see oli 117 või 118 km/h. Kui autod metsatuka tagant välja tulid, fikseeris ta ühe auto kiiruse. Auto paiknes sellel ajal temast 500-600 m kaugusel. Ta identifitseeris auto värvi ja margi jälgi – see oli
4. seeria BMW. Mõõtmise hetkel registreerimismärki ta ei näinud. Seda nägi ta siis, kui autole järgi sõitis. Sel hetkel, kui ta mõõtis BMW kiirust, oli teine selle taga sõitev auto metsatuka taga ja läbi metsa ei saanud selle auto kiirust mõõta. Enne neid autosid sõitis Ford Calaxy, see jäi meelde, kuna oli teistest pool kilomeetrit eespool ja kiiruse mõõtmise hetkel jäi kurvi taha. Kui ta BMW peatas, siis olid BMW ja Volkswagen jõudnud sellele Fordile järgi. Liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll tõendab, et mõõtmine teostati valgel ajal hea nähtavusega. R. V. ütluste kohaselt liikusid mööda maanteed sõitvad sõidukid tema eest mööda. Seega oli ametnikul võimalik fikseerida nende täpne mark. Õige on kaitsja väide, et Eesti teedel liigub palju
5. seeria BMW-sid, kuid vaidlusalusel hetkel Jõhvi-Tartu-Valga maanteel liikusid lähestikku 3 erinevat marki sõidukit, mille eristamine iga päev liiklusjärelevalvet teostavale politeiametnikule ei valmista raskusi. Kuigi R. V. ei näinud algul BMW registreerimismärki, ei tähenda see, et kiirust ületanud sõiduk on jäetud täpselt fikseerimata. Kiiruse mõõtmise ajal liikus maanteel üksainus sõiduauto BMW, mille registreerimisnumbri tuvastas politseiametnik sellele järele jõudes. Siin puudub eksimisvõimalus. Liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt ei olnud mõõtevahendi kasutamisel mingeid häireid, Doppleri helisignaal oli sujuvalt muutuv, mis iseloomustab korrektset mõõtmist (Metoodika p 4.4). R. V. ütlustega on tõendatud, et BMW taga olev sõiduk oli mõõtmise hetkel metsa taga ja selle kiirust ei olnud võimalik mõõta. Kohtuvälise menetleja ametnik on täpselt selgitanud, mil viisil ta mõõtis menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki kiirust ning kohtul ei ole alust selles kahelda. Metoodika p-st 6.4 nähtub, et kiirust on võimalik mõõta ka juhul, kui radari kiirtevihus asub mitu sõidukit. Ainuüksi see asjaolu, et maanteel liikus reas mitu sõidukit, ei anna alust seada kahtluse alla mõõtetulemusi. 8 Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et 26.07.
6. a Šifara Hindreksoni poolt juhitud sõiduki kiiruse mõõtetulemuste jälgitavus on

§ 5

lg 1 mõttes tõendatud - mõõtmised tegi pädev mõõtja, kes kasutas nõuetekohaselt taadeldud mõõtevahendit ja järgis mõõtemetoodikat. LE § 124 p 2 sätestab, et suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel on 90 kilomeetrit tunnis. Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga on tõendatud, et Šifara Hindreksoni poolt juhitud sõiduauto BMW 525 liikumiskiiruseks oli asulavälisel teel 125+/- 4 km/h, mistõttu ta ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 31 km/h ja pani sellega toime LS § 7422 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et menetlusalust isikut tuleb toimepandu eest karistada. III Kohtu seisukoht karistuse osas LS § 7422 lg 2 sanktsioon on käeoleval ajal rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuueks kuuks. Šifara Hindreksoni poolt väärteo toimepanemise ajal oli mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis võimalik karistuseks mõista rahatrahvi kuni 50 trahviühikut, s.o kuni 3000 krooni ning lisakaristusena vastavalt lg-le 4 sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Lõuna Politseiprefektuuri 19.08.

1. a otsusega väärteoasjas nr 2602,08,017111 karistati Šifara Hindreksoni LS § 7422 lg 2 alusel rahatrahviga 25 trahviühikut, s.o 1500 krooni. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Menetlusaluse isiku Šifara Hindreksoni tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s 58, ei ole. Puuduvad ka KarS § 57 järgsed karistust kergendavad asjaolud. Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna 29.09.
2. a õiendi (tl 24) kohaselt Šifara Hindreksonil kehtivaid väärteokaristusi ei ole. Mõistes menetlusalusele isikule põhikaristuse selle keskmises määras ilma lisakaristust kohaldamata, on kohtuväline menetleja võtnud arvesse nii Šifara Hindreksoni süü suurust, tema varasemat seaduskuulekat käitumist, samuti karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist. Ingeri Tamm Kohtunik 9