4-09-13068/4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoobril 2009.a Tallinnas Väärteoasja number 4-09-13068 Kohtunik Sten Lind Kohtuistungi sekretär Kertu Hanni Väärteoasi Janek Põliste kaebus Põhja Politseiprefektuuri 17.06.
2. a otsuse peale, millega teda karistati LS § 7422 lg 3 järgi rahatrahviga 100 trahviühikut ja LS § 7422 lg 5 alusel võeti lisakaristusena ära juhtimisõigus 3 kuuks. Menetlusalune isik: Janek Põliste (ik: 37403175236; Eesti Vabariigi kodanik; elukoht xxx) Kohtuväline menetleja Esindaja Hannes Küünarpuu RESOLUTSIOON Juhindudes VTMS § 132 p 2 ja § 133-135 Kaebus rahuldada. Tühistada Põhja Politseiprefektuuri 17.06.
3. a otsus Janek Põliste väärteoasjas määratud põhi- ja lisakaristuse osas. Teha uus otsus, millega karistada Janek Põlistet LS § 7422 lg 3 järgi rahatrahviga 150 trahviühikut, s.o 9000 krooni. Lisakaristus jätta kohaldamata. KarS § 66 lg 2 alusel määrata, et rahatrahv on võimalik tasuda osade kaupa 6 kuu jooksul alates otsuse tegemise kuupäevast, s.o 1500 krooni kuus. Muus osas jätta otsus muutmata. Rahatrahvi tasumise kord Politseiprefektuuri otsuses. Edasikaebamise kord (kontonumbrid ja viitenumber) on märgitud Põhja Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooniõiguse kasutamiseks tuleb sellest otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest (see on hiljemalt
4. oktoobril 2009.a). Sel juhul on kohtuotsuse terviktekst kättesaadav
5. oktoobril
6. a. Menetlusalune isik saab vastavalt VTMS §-le 155 ja 156 esitada kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajja 30 (kolmekümne) päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kantseleis menetlusosalistele tutvumiseks kättesaadav. Kui kassatsiooniteadet ei esitata, otsusele kirjalikke põhjendusi ei lisata ja otsus jõustub seitsme päeva möödumisel peale kohtuotsuse lõpposa kuulutamist. ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT Põhja Politseiprefektuuri 17.06.
7. a otsusega karistati Janek Põlistet 100 trahviühiku suuruse rahatrahviga ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selle eest, et ta pani toime LS § 7422 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo. Otsuse kohaselt juhtis J. Põliste 28.05.
8. a kell 21:57 Tallinn-Narva tee
9. kilomeetril sõiduautot kiirusega vähemalt 176 km/h, ületades lubatud sõidukiirust (110 km/h) vähemalt 66 km/h võrra. J. Põliste esitas otsuse peale kaebuse, milles taotles otsuse tühistamist lisakaristuse osas, põhjendades kaebust sellega, et juhtimisõigus on vajalik tööl käimiseks. Käesolevas asjas puudub vaidlus faktilistes asjaoludes. Kiiruse ületamine on tõendatud nii kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga kui ka J. Põliste enda ütlustega. Karistuse osas leiab kohus, et mõistetud põhi- ja lisakaristus kogumis vastavad toimepandud teo raskusele ja kohtuväline menetleja tegi KarS § 56 lg 1 nõuetele vastava otsuse. Siiski leiab kohus, et arvestades uusi, kaebuses nimetatud asjaolusid, tuleb kaebus rahuldada. Nimelt nähtub väärteoprotokollis märgitud isikuandmetest ja J. Põliste ütlustest, et teo toimepanemise ajal oli ta töötu,
10. juunil
11. a Põhja Politseiprefektuurile e-posti teel esitatud avaldusest ja maakohtule esitatud kaebusest nähtub aga, et J. Põliste on asunud tööle. Kohus märgib, et lubatud sõidukiiruse ületamine 66 km/h võrra on iseenesest tegu, mille eest on reeglina mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine põhjendatud. Nimelt näitab lubatud sõidukiiruse ületamine niivõrd suures ulatuses hoolimatut suhtumist liiklusnõuetesse, mis annabki aluse keelata isikul teatud ajaks mootorsõiduki juhtimine. Siiski ei näe LS § 7422 lg 3 ega 5 ette lisakaristuse kohustuslikku kohaldamist, kui lubatud sõidukiirust on ületatud enam kui 40 km/h. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kui esinevad piisavalt kaalukad asjaolud, võib lisakaristuse jätta kohaldamata. Kuna lisakaristuse kohaldamise puhul on oluline osa preventiivsetel kaalutlustel, tuleb otsustamisel, kas lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud, arvestada lisakas toimepandud teole ja isiku üldisele liikluskäitumisele ka sellega, et karistuse kohaldamine ei seaks isikut ülemäära raskesse olukorda. Käesoleval juhul on esitatud kaebus seoses sellega, et kaebuse esitaja väite kohaselt juhtimisõiguse äravõtmine tähendaks töökoha kaotamist. Kohus leiab, et kuigi karistus oma olemusest tulenevalt peabki tekitama isikule ebamugavust, tuleb väärtegude kui n.ö kergemate süütegude puhul vältida võimalusel karistust, mis toob kaasa töökoha kaotuse (eelnev ei tähenda siiski, et juhtimisõiguse äravõtmist ei võiks kohaldada, kui isik on korduvalt rikkunud liiklusnõudeid või kui ta on oma käitumisega põhjustanud liiklusohu). Kohus võtab arvesse seda, et J. Põlistel on varasemast vaid üks kehtiv väärteokaristus ning ka see ei ole lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Sellest tulenevalt on alust uskuda kaebuse esitaja kinnitusi, et tegemist on ühekordse juhtumiga, mis ei kordu. Seega on võimalik mõjutada isikut edaspidi liiklusnõuete rikkumisest hoiduma ilma lisakaristust kohaldamata. Eelnevast tulenevalt tühistab kohus Põhja Politseiprefektuuri otsuse lisakaristuse osas. Arvestades aga eespool väljendatud seisukohta, et Põhja Politseiprefektuuri otsusega määratud karistused kogumis vastasid teo iseloomule, leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamata jätmisel tuleb suurendada rahatrahvi 150 trahviühikuni (9000 kroonini). Ühtlasi kohaldab kohus KarS § 66 lg-t 2, võimaldades trahvi tasumist osade kaupa kuue kuu jooksul. Menetlusõigusliku aluse ka põhikaristuse muutmiseks annavad VTMS § 123 lg 2, mis annab kohtule pädevuse arutada asja täies ulatuses ja VTMS § 132 p 2, mis piirab maakohtu pädevuse uue otsuse tegemisel nõudega, et see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Kuna kohus tühistas lisakaristuse, mis oleks toonud kaebuse esitaja väidetest tulenevalt talle kaasa raske tagajärje, leiab kohus, et määratud rahatrahv ei raskenda J. Põliste olukorda võrreldes Põhja Politseiprefektuuri poolt määratud karistustega. Sten Lind Kohtunik