1 Kriminaalkohtumenetluse I astme otsus 1-09-14949 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. detsembril 2009.a., Kuressaare Kohtumajas Kriminaalasja number 1-09-14949
(09250000629)Kohtukoosseis Kohtunik Kristel Pedassaar Kohtuistungi sekretär Elle Kuusksalu Tõlk - Kriminaalasi M.L. süüdistus kuriteos KarS § 121 järgi üldmenetluses Avalikul kohtuistungil
- detsembril 2009.a. Asja arutamise kuupäev Prokurör Svetlana Maripuu Süüdistatav 1) M.L., tõkendiks on kohaldatud elukohast lahkumise keeld; Kaitsja Kokkuleppel jurist Harland Paas RESOLUTSIOON Mõista M.L. süüdistuses kuriteos KarS § 121 järgi õigeks. 2 M.L. suhtes kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada. kohtuotsuse jõustumisel Õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suuruse kohta kohtul andmed puuduvad. Edasikaebamise kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada otsuse teinud kohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest. kirjalikult Kui kohtumenetluse pooled ei loobunud apellatsiooniõigusest, koostab kohus kohtuotsuse tervikuna viieteistkümne päeva jooksul arvates apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamisest. Kohtuotsuse peale võib apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule Pärnu Maakohtu Kuressaare Kohtumaja kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus tervikuna on menetlusosalistele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Pärast kohtuotsuse kuulutamist või teatavaks tegemist võib sellega tutvuda kohtus. Kohtumenetluse poole soovil antakse talle kohtuotsuse koopia. Kohus saadab kohtulahendi koopia kohtumenetluse poolele, kes ei võtnud osa selle kuulutamisest. Apellatsioon jäetakse läbivaatamata apellatsioonitähtaeg on mööda lastud. ja tagastatakse kohtumääruse alusel, Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohustuse kohta tehtud otsustuse võib vaidlustada KrMS 15 peatüki sätete kohaselt. Kristel Pedassaar Kohtunik Süüdistus ja menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil M.L. on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et tema
- veebruaril 2009.a. kella 19.0019.25 paiku M.V.i elukohas Saare maakonnas X vallas X külas X talu õuel isiklikul pinnal tekkinud tüli käigus ründas füüsiliselt M.V.it, surus auto kõrval seisnud M.V.i lahtise autouksega vastu autot, haaras M.V.il korduvalt kätega rinnust, näo-ja kubeme piirkonnast, millega tekitas kannatanu M.V.ile füüsilist valu, vasema silmaaluse punetuse ja verevalumi kubeme piirkonnas. Oma sellise tegevusega, mis seisnes teise inimese valu tekitanud muus kehalises väärkohtlemises, pani M.L. toime KaS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. M.L. ennast temale esitatud süüdistuses süüdi ei tunnista. M.L. leiab, et kannatanu ei suuda üle saada asjaolust, et ta elab nüüd koos M.V.i kauaaegse elukaaslase T.Õ.ga, kellel on M.V.iga kaks last: X aastane poeg O.V. ja X aastane tütar M.V.. Nad kumbki M.V.iga ei suuda naisest loobuda ja see asjaolu tekitab nende vahel konflikte. Kannatanu püüab teha kõik kui 3 ka selleks, et lapsed hoiaksid temast eemale. M.L. ei eita asjaolu, et ta käis 08.02.2009.a. M.V.i elukohas X vallas X külas O.i kooliasju ära viimas. Kooliasjad olid jäänud ema –T.Õ. juurde. M.L. eitab igasuguse vägivalla tarvitamist kannatanu suhtes. M.V.i süüdistusi peab kättemaksuks selle eest, et tema pöördus sama sündmuse tõttu politsei poole M.V.i kriminaalvastutusele võtmiseks temale tekitatud kehavigastuste põhjustamise eest. M.L. kaitsja leiab, et M.L.’i süüdistus on tõendamata ja M.L. tuleb temale süüks arvatud kuriteos õigeks mõista. Prokurör peab M.L.i süüdistuse kohtuistungil uuritud tõenditega täies ulatuses tõendatuks. Prokurör taotleb M.L.’i süüdi tunnistamist KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. M. L. süüditunnistamisel kuriteos KarS § 121 järgi taotleb prokurör mõista temale karistuseks kuus kuud vangistust. M. L. karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Prokurör peab põhjendatuks kohaldada M. L. suhtes KarS § 74,75 sätteid, so. jätta M. L. mõistetav vangistus tingimisi kohaldamata 18 kuulise kateajaga allutades ta katseajal käitumiskontrollile. Kannatanu M.V. kohtulikus vaidluses nõustus prokuröri seisukohaga M. L. karistamise osas, kahjutasu nõuet ei ole. Maakohtu seisukoht. Kohus olles läbiviinud kohtulike tõendite uurimise leiab, et M.L.’ i süüdistus KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ei ole leidnud kohtulikul uurimisel tõendamist ja ta kuulub selles süüdistuses õigeksmõistmisele. M. L. süüasja kohtulikul uurimisel on kohus uurinud poolte taotlusel järgmisi tõendeid: Kannatanu kuriteoteate kohta koostatud teatist-õiendit (tl.1). Nimetatud teatisest nähtub, et
- Märtsil 2009.a. on politseis registreeritud M.V.i poolt edastatud kuriteoteade selle kohta, et kriminaalasja 092500000335 materjalidest nähtuvalt 08.02.09.a. tungis kannatanu M.V.ile tema elukohas kallale tema laste ema T.Õ. uus elukaaslane M.L., kes lõi kannatanu M. V.t korduvalt kätega näo piirkonda. Kannatanu M.V.i kuriteo kohta esitatud avaldust ega suulise avalduse kohta koostatud protokolli toimikus ei ole. On kannatanu M.V.i ülekuulamise protokoll 31.03.2009.a. (tl.2); M.V.i ütluseid kohtuistungil, millest nähtub, et 25.03.2008.a. läks ta lahku oma elukaaslasest T.Õ.st, kellega tal on kaks last – X aastane poeg O. ja X aastane tütar M.. Lapsi kasvatavad nad ühiselt, kuid poeg jäi elama tema juurde ja tütar ema juurde. Peale lahkuminekut elab T.Õ. kokku M. L.ga ja alates sellest ajast on M. L.ga neil omavahel probleeme, kuna viimane segab ennast laste kasvatamisse. Nii juhtus ka 08.02.2009.a., kui poja kooliasjad olid jäänud ema juurde ja kui ta pojaga läks nendele asjadele järgi, siis oli T.Õ. maja ees M. L. auto ja O. keeldus ema juurde minemast. Eelnevalt oli ta T. Õ.le helistanud, et tuleb poja kooliasjadele järele. Ka tema ise ei tahtnud konflikti ärahoidmiseks sinna minna. Kui õhtul kella 19.00 paiku nad pojaga sõitsid koju X valda Xsse, helistas M.L. ja teatas, et ta on nende kodus ja tõi O.i kooliasjad ära. Kannatanu leiab, et M.L. pidi teadma, et ta ja O. ei taha teda enda kodus näha ja just provotseerimiseks tuli sinna. Koju jõudes ilmneski, et M.L. oli oma auto parkinud paari meetri kaugusele elumajast ja ootas neid autos. Ta ja O. olid M. L. seal olemisest ärritunud, kuna ei soovinud teda seal näha. Ta parkis oma auto M. L. auto kõrvale paari meetrise vahega ja autost väljudes jättis oma auto ukse lahti ning läks M. L. juurde öeldes viimasele, et andku O.i kooliasjad läbi autoakna kätte ja sõitku minema. Tema ütlemise peale võttis M.L. kilekoti O.i asjadega ja viskas need läbi auto akna maha porilompi. Siis väljus 4 autost ning tahtis ka koolikoti maha visata, mille aga ta suutis kinni püüda. Oli näha, et M. L. oli väga ärritunud ja hakkas teda ründama, surus teda ja poega lahti jäänud auto ukse vahele, siis kui tal õnnestus sealt välja rabeleda haaras M. L. temal korduvalt kätega kubemest ja rinnust kinni. Ta tõukas M. L. küll endast eemale, kuid viimane jätkas ründamist. Tõrjudes M.L.u võis ta ka ise tabada M. L. näkku. Siis ühel hetkel haaras ta enda kaitseks kättesattunud lumelabida ja lõi sellega ühel korral M.L.u otsmiku piirkonda. Peale seda lööki tõmbus M.L. korraks tagasi ja siis teatas O., et on helistanud oma vanemale vennale F. V.le, kes kohe tuleb kohale. Seda kuuldes tõmbus M.L. kohe tagasi, istus autosse ja sõitis minema. Peale juhtunud teatas ta asjast politseile. Ründe käigus tekitas M.L. temale vasaku silmaaluse punetuse ja kubeme piirkonda pöidla suuruse verevalumi, kannatada sai ka juba varasemast ajast haige olnud õlg. Vigastusi ta haiglas fikseerimas ei käinud, kuna ei soovinud poja säästmiseks avaldust politseile esitada aga olukorras, kus M.L. esitas avalduse politseile ja kus nad sündmuses olid mõlemad osalised ja M. L. tuli tema koju provotseerima, tuleb ka M.L. võtta kriminaalvastutusele. Varalisi nõudmisi ei ole; M.V.i ja T.Õ. poja O.V.i (sünd. XX. XX XXXX.a.) ütluseid. O.i ütluste kohaselt ei ole tema läbisaamine ema uue elukaaslase M. L.ga hea. Ta ei soovi M. L.ga üldse suhelda ja nähes M. L. autot ema maja ees ta ei läinud ka oma kooliasju ära tooma sealt ja seda ei tahtnud ka isa teha. Kui nad isa elukohta jõudsid oli seal õuel oma autos ka M.L.. Isa käskis M. L.l kooliasjad autost välja anda ja kohe lahkuda. Selle peale viskas M. L. asjad autost asjad välja ja tuli ka ise autost välja. M.L. hakkas ropendama ja isaga tüli norima ning tema ja isa vahel tekkis rüselemine, M.L. haaras isal kinni ka kubemest. Lõpuks lõi isa kättesattunud lumelabidaga enesekaitseks M.L.u. Kuna väljas oli juba pime, siis ei näinud ta kuhu löök M.t täpselt tabas. Vahepeal oli ta helistanud oma vanemale vennale, kes lubas kohe kohale sõita. Kui M. seda kuulis, siis istus ta autosse ja sõitis minema; T.Õ. ei soovinud kohtus juhtunu kohta ütlusi anda, kuid kinnitas konflikti toimumist M. ja M.e vahel 2009.a. veebruarikuus; M.L.’i enda ütluseid. M. L. ütluste kohaselt läks ta 08.02.2009.a. õhtul kannatanu M.V.i koju, et ära viia enda elukaaslase T.Õ. poja O.V.i kooliasju, millele ei ole kannatanu ja O. ise ema juurde järgi tulnud, kuna nägid tema autot maja ees. Ta oli telefoni teel M.V.it ka sellest teavitanud, et ta on tema kodu õues X vallas ja ootab teda, et O.i kooliasjad üle anda. Selle peale lubas M.V. kohale kutsuda politsei. Kui nad O.iga koju jõudsid parkis M.V. auto otse tema auto kõrvale ja kargas autost välja. Ta oli ärritunud, tema käed käisid ja ta ainult kisas. Ta mõtles, et ehk M. V. rahuneb maha ning tegi auto akna lahti ja siis lõi M.V. teda vastu nägu ja tagus vastu autot. Ta tuli autost välja, et võtta kooliasjad ja need üle anda, kuid auto ust lahti tehes, V. vist libises ja kukkus. V. ründas teda ja tema kaitses ennast, nii, et läks kähmluseks. Kuna ta arvas, et V.l võib olla relv, siis võttis ta korraks V. ümbert kinni ja katsus läbi. Relva mõte tekkis sellepärast, et V. ähvardas teda maha lasta. Kui ta oli veendunud, et relva ei ole, siis lasi ta kannatanu lahti, kes oli väga ärritunud ja sõimas teda. Siis hakkas M. V. teda lumelabidaga selja tagant ründama ja lõi ka lumelabidaga. Kõik see ei kestnud kaua, 5-10 minutit ja siis ta istus autosse ning sõitis ära. Kannatanu suhtes füüsilist valu põhjustanud rünnet või muud kehalist väärkohtlemist eitab. Kuna M.V. teda ründas, siis oli ta sunnitud ennast kaitsma. M.V.i tegevuse tulemusena sai ta kehavigastusi ja seetõttu pöördus ta ka koheselt politseisse, et M.V. võetaks temale tekitatud kehavigastuste tekitamise eest kriminaalvastutusele. Juhtumi kohta alustati ka kriminaalmenetlust. Ilmselt kättemaksuks selle eest esitas ka kannatanu üle kuu aja hiljem avalduse politseisse, et teda kriminaalvastutusele võetaks. M.L. eitab M.V.i suhtes kehalist väärkohtlemist. 5 KarS § 2 lg2 sätestatu kohaselt, isikut karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 121 objektiivne koosseis sisaldab nelja tegu: tervise kahjustamist, löömist või peksmist ja valu tekitanud muud kehalist väärkohtlemist. Süüdistuse kohaselt seisneb M. L. süüks arvatud kuriteo objektiivne koosseis selles, et tema isiklikul pinnal tekkinud tüli käigus ründas füüsiliselt M.V.it, surus auto kõrval seisnud M.V.i lahtise autouksega vastu autot, haaras M.V.il korduvalt rinnust, näo ka kubeme piirkonnast, millega tekitas kannatanu M.V.ile füüsilist valu, vasema silmaaluse punetuse ja verevalumi kubeme piirkonnas, so. valu tekitanud muus kehalises väärkohtlemises. Vastavalt kohtupraktikale tervisekahjustamisena KarS § 121 tähenduses tuleb käsitelda iga tegu, mis võib põhjustada kehalise tervise kahjustuse, kusjuures tervisekahjustuse kui tagajärje tegelikul saabumisel ei ole selle kuriteo objektiivse koosseisu täitmise aspektist tähtsust - teo kvalifitseerimiseks KarS §121 järgi peab see tegu olema oma iseloomult selline, mis suudab tervisekahjustuse tekitada. Eelöeldust aga ei tulene nagu võiks tervisekahjustamisest kui lõpuleviidud teost KarS § 121 mõttes rääkida olukorras, kus tervisekahjustamisele suunatud tegu ennast ei ole aset leidnud. Vastupidi-olukorras, kus kannatanu tervis pole reaalselt kahjustunud, saab tervise kahjustamisest kui lõpuleviidud teost KarS § 121 mõttes rääkida üksnes juhul, kui tervisekahjustamisele suunatud tegu on toimunud, kuid selle teo tervist kahjustav potentsiaal pole objektiivsetel põhjustel realiseerunud. Valu põhjustanud muuks kehaliseks väärkohtlemiseks on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimeste vahelistes suhetes aktsepteeritav. Kohtule on M.L.’i süü üle otsustamiseks KarS § 121 järgi kvalifitseeritavas kuriteos esitatud eelpool loetletud tõendid, milledest kannatanu ja süüdistatava ütlused on vastuolulised, kumbki süüdistab teist agressiivses käitumises ja konflikti algatamises, füüsilises ründes ja vägivalla tarvitamises. Seonduvalt samal päeva toimunud sündmustega pöördus M.L. koheselt M.V.i tegevuse tulemusel saadud kehavigastuste tõttu politsei poole, M.V. ametlikult alles 31.03.2009.a. Seega olukorras, kus süüdistatava M.L.’ i avalduse alusel politseile oli alustatud varem kriminaalmenetlus sama sündmuse kohta kannatanu M. V. suhtes KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnustel ning arvestades kannatanu ja M.L.i omavahelisi pingelisi suhteid, ei saa kohus kannatanu M.V.i ütlusi pidada nii usaldusväärseiks, et nende ütluste alusel tunnistada M.L. temale süüks arvatud kuriteo toimepanemises süüdi. Süü üle otsustamiseks on kohtule tõenditena esitatud veel M.V.i ja tema endise elukaaslase T.Õ. (käesoleval ajal M.L.i elukaaslane) X – aastase poja O.V.i ütlused ning T.Õ. enda ütlused. Tunnistaja T.Õ. ise M.V.i ja M.L.i vahelist konflikti ei näinud ja kohtuistungil ei soovinud ta ütlusi anda. X-ne aastane tunnistaja O.V. on kohtus kinnitanud, et ta ei soovi üldse suhelda ema uue elukaaslase M.L.iga. O.V.i ütluste kohaselt oli isa ja M.L.i vahel 08.02.09 õhtul tüli. Tüli tekkis sellest, et M. L. tuli õhtul nende elukohta X valda ema juurde jäänud kooliasju ära tooma. Isale ei meeldinud, et M. L. nende koju tuli. Tunnistaja O. V. nägi ka kuidas M.L. ja M.V. rüselesid, kuid täpsemaid ütluseid rüselemise iseloomu kohta ei oska anda. M.L. räuskas ja sõimas. Kohus hinnates alaealise O.V.i ütluseid, kes on sõltuv oma vanematest ja ka oma ema uuest elukaaslasest M.L.’ ist, ei pea neid ütlusi samuti nii usaldusväärseiks, et nende põhjal langetada M.L.’ i suhtes süüdismõistev kohtuotsus. Uuritud tõenditest nähtub, et M.V.i poolt on kuriteo teade temale M.L.i poolt kehavigastuste tekitamise kohta esitatud alles ligi kaks kuud hiljem, so. 31.03.2009.a. ja seda alles läbi kannatanuna ülekuulamise protokolli. Kannatanu ja süüdistatava ütlustest nähtub, et pärast 08.02.2009.a. toimunud konflikti pöördus politsei poole koheselt M.L., kellel fikseeriti arsti juures ka konflikti käigus saadud kehavigastused ja alustati sündmuse kohta kriminaalmenetlus M.V.i suhtes KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnustel. M.V.i viited kehavigastuste saamisele (kriimustused käel ja verevalum kubeme piirkonnas) M.L.’ i tegevuse tulemusena tuginevad ainult tema enda ja temast sõltuva alaealise poja ütlustele. Muud objektiivsed tõendid M.V.il 08.02.2009.a. M.L.i ründe tagajärjel saadud kehavigastuste kohta puuduvad. Süüdistatava 6 M.L.i ja kannatanu M.V.i ütlused sündmuste kohta M.V.i elukohas, rünnete algataja ja rünnete iseloomu kohta on vastuolulised ja muud veenvad tõendid, mille põhjal oleks võimalik neid vastuolusid kõrvaldada puuduvad. Kohus leiab, et kannatanu alaealise 13 aastase poja ütluste põhjal ei saa teha tõsikindlaid järeldusi süüdistatava süü kohta. O.V.i ütluste põhjal ei saa lükata ümber M.L.i väiteid M.V.i enda ründava tegevuse kohta süüdistatava suhtes, mis tingis korraks M.V.i kinni hoidmise, et tuvastada relva olemasolu kannatanul. Kohus leiab, et sellist kannatanu hetkelist kinnihoidmist ja läbikompamist ei saa lugeda valu põhjustanud muuks kehaliseks väärkohtlemiseks KarS § 121 tähenduses. Kõik kahtlustused tuleb aga KrMS § 7 lg 3 valguses tõlgendada süüdistatava kasuks. Seega ei ole leidnud kohtus tõendamist, et M. L. poolt oleks realiseeritud KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivne koosseis ega ka subjektiivne koosseis, milleks on tahtlus. Nii kannatanu, kui süüdistatava kui ka tunnistaja O.V.i ütluste kohaselt sõitis M.L. 08.02.2009.a. õhtul kannatanu M.V.i koju, et ära viia enda elukaaslase (O.V.i ema) juurde jäänud kooliasju, mida O.il oli koolitööks vaja. Kuigi kannatanu ja O.V. ei olnud M.L.’ile soovi avaldanud kooliasjade äratoomiseks, ei saa kohtu arvates sellisel põhjusel kannatanu elukohta minekut M. L. poolt lugeda seaduse vastaseks. Kuna M. L. tegevuses ei ole realiseerunud KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisulised tunnused siis tuleb ta õigeks mõista. Süüteo koosseisu puudumine isiku käitumises välistab vajaduse hakata kontrollima teo õigusvastasust ja süüd. Kohtul puuduvad andmed õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suuruse kohta (KrMS § 314 lg6). Kohtuotsuse tegemisel juhindub kohus KrMS §-dest 305-313, 315, 318-
- Kristel Pedassaar kohtunik 7 8