KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20.oktoober 2009.a Paides Väärteoasja number 4-09-4817 Kohtunik Sirje Lahesoo Väärteoasi Siim Tamm’e kaebus Lääne Politseiprefektuuri 09.03.2009.a otsusele väärteoasjas nr 2500.09.000467 Kohtuväline menetleja Lääne Politseiprefektuur, esindaja korrakaitseosakonna vanemkomissar Sander Peremees Menetlusalune isik (kaebaja) Siim Tamm, isikukood 38912096518, elukoht xxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxx Kohtuistungi aeg ja koht 13.oktoober 2009.a avalik kohtuistung Paides RESOLUTSIOON
- Tühistada Lääne Politseiprefektuuri 04.07.2009.a otsus väärteoasjas nr 2500.09.
- Teha asjas uus otsus, millega tunnistada Siim Tamm süüdi selles, et tema 15.02.2009.a kell 19.08 xxxxxxxxxx xxxxxxxxxx vallas xxxxxxxxx-xxxxxxxxxx xxxxxxxxxxx mnt xxxxxxx yxxxxxxxxxx parkis pimeda ajal mootorsõiduki asulavälisel teel teepeenral, millega rikkus liikluseeskirja § 146 nõudeid ning pani toime liiklusseaduse § 74’37 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. 2.
- Mõista Siim Tamm’ele karistuseks väärteo toimepanemise eest liiklusseaduse § 74’37 lg 1 alusel rahatrahv 10 trahviühiku ulatuses, so 600.00 (kuussada) krooni.
- Tamm’e kaebus rahuldada osaliselt. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse võib advokaadi vahendusel kassatsiooni korras vaidlustada Riigikohtus. Kassatsioon esitatakse Pärnu Maakohtu Paide kohtumajale 30 päeva jooksul päevast, mil kohtuotsuse ärakiri on kohtumenetluse pooltele kohtus kättesaadav. VÄÄRTEO KOHTUEELNE MENETLUS 09.03.2009.a tegi Lääne Politseiprefektuuri Paide politseijaoskonna juhtivkonstaabel Üllar Kütt otsuse väärteoasjas nr 2500.09.000467, millega karistas Siim Tamm’e rahatrahviga 10 trahviühiku ulatuses, s.o. 600 krooni selle eest, et viimane 15.02.2009.a kell 19.08 xxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxxxx vallas xxxxxxxxx-xxxxxxxxx-xxxxxxxxxxx mnt x xxxxxxxx y xxxxxxx parkis pimeda ajal mootorsõiduki asulavälisel teel teepeenral; parkis pimeda ajal valgustamata teel mootorsõiduki, millel ei põlenud nõutavad tuled. Otsuse kohaselt rikkus menetlusalune isik sellega liikluseeskirja § 146 ja § 182 nõudeid ning pani toime liiklusseaduse § 74’37 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. KAEBUSE NÕUE JA MOTIIVID Siim Tamm vaidlustas eelmärgitud otsuse. Kaebuses väitis menetlusalune isik, et tema ei parkinud oma sõidukit, vaid peatas selle hetkeks pimeda ajal sõidutee ääres olevas bussitaskus selleks, et panna maha inimene, kes soovis autost väljuda. Peatumise hetkel jättis ta põlema ääre ja numbrituled ning udutuled. Samal hetkel juurde sõitnud politseipatrull koostas talle protokolli selle eest, et tal põlesid koos ääretuledega udutuled, ei põlenud aga ohutuled. Kohustuslikku ohutulede kasutamist aga liikluseeskiri ette ei näe. Otsuse tegemisel jäeti tema vastulause arvestamata põhjendusega, et kaebaja rikkumine seisnes selles, et seisval sõidukil põlesid lisaks ääretuledele ka udutuled, mis on keelatud. Seega on otsus tehtud teistel alustel kui protokoll, kuna protokoll on tehtud ohutulede mittekasutamise eest, otsus aga udutulede kasutamise eest. Menetlusalune isik palus otsus tühistada, kuna tegu ei olnud liikluseeskirja rikkumisega. KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHAD Kirjalikus arvamuses leidis kohtuväline menetleja, et menetlusalune isik rikkus liikluseeskirja (LE) § 146 ja 182 nõudeid, kuna parkis oma auto pimeda ajal asulavälisel teel Tallinn-Tartu-Luhamaa maanteel Risti bussipeatuses. Et tegemist oli parkimisega kinnitavad asjaolud, et sõiduauto juures Väärteoasi nr 4-09-4817 seisis seltskond noormehi, sõiduki katusel olid pudelid ning ükski inimene autosse ei sisenenud ega sealt ei väljunud. Tegemist oli pimeda ajaga. Bussipeatus ei ole parkla ega puhkekoht, st koht kus on pimeda ajal väljaspool asulat lubatud sõidukit parkida. Eeltoodust tulenevalt alustati menetlusaluse isiku suhtes väärteomenetlus liiklusseaduse (LS) §-de 74’35 lg 1 ja 74’37 lg 1 järgi. Kaebaja leiab ekslikult, et teda on karistatud ohutulede mittekasutamise eest. Menetlusaluse isiku juhitud autol, mis seisis pimeda ajal valgustamata teel, põlesid lisaks ääre- ja numbrituledele ka udutuled. LE § 182 kohaselt tohivad pimeda ajal valgustamata teel seisval mootorsõidukil põleda ainult ääre- ja numbrituled. Kohtuistungil asus kohtuväline menetleja seisukohale, et tõendamist leidis menetlusaluse isiku poolt LS § 74’37’ lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine. Samas tuleb nõustuda kaebusega selles, et protokollis sisalduv väärteo kirjeldus erineb otsuses märgitud väärteo kirjeldusest udutulede kasutamist puudutavas osas. Seetõttu palus kohtuväline menetleja tühistada vaidlustatud otsus ning teha asjas uus otsus, millega jätta karistus muutmata. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
- Väärteoasjas uuritud tõendid (menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlused) kinnitavad, et menetlusaluse isiku juhitud mootorsõiduk seisis vaidlustatud otsuses kirjeldatud ajal ja kohas teepeenral; et koht, kus sõiduk seisis, ei olnud parkla ega puhkekoht, see ei asunud asulas ning ajal, mil sõiduk teepeenral seisis, oli väljas pime. Seega on tõendatud, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduauto (mootorsõiduk) seisis pimeda ajal asulavälisel teel teepeenral. 1.
- Kohtumenetluse pooled vaidlesid selle üle, kas menetlusalune isik vaidlustatud otsuses kirjeldatud ajal ja kohas parkis mootorsõiduki või peatus. Liikluseeskirja mõttes mõistetakse parkimise all sõiduki ettekavatsetud seismajätmist kauemaks, kui seda on vaja sõitjate peale- või mahaminekuks või veose laadimiseks, samas peatumise all aga sõiduki ettekavatsetud seismajätmist vaid sõitjate peale- või mahaminekuks või veose laadimise ajaks (LE § 2 lg 29, 31). Tunnistaja Taavo Tikki ütluste kohaselt oli ta 15.02.2009.a koos Mati Koppel’iga patrullis, kui liikudes Tartu poolt Tallinna poole märkasid nad bussipeatuses seisvat autot, mille ümber oli seltskond noori, umbes neli inimest. Need inimesed seisid auto juures, bussijaama poolsel küljel, mururibal. Mitte sõiduki juhipoolsel küljel, vaid vastaspoolel. Juht oli selle seltskonna hulgas. Sõiduki katusel olid pudelid. Ühtegi inimest autosse ei sisenenud ega sealt ei väljunud. Menetlusalune isik väitis kohtuistungil, et peatas auto otsuses kirjeldatud kohas, et bussijaamast inimesed peale võtta. Autost ta ei väljunud, tegi vaid ukse lahti ja vaatas välja. Menetlusaluse isiku kohtuistungil antud ütlused on vastuolus tema vastulauses ja kaebuses esitatud väidetega. Nimelt väitis menetlusalune isik nii vastulauses kui kaebuses, et jättis auto bussijaama juures seisma selleks, et „… panna maha inimene, kes soovis väljuda autost,…“. Kohtuistungil ei osanud menetlusalune isik neid vastuolusid millegagi põhjendada öeldes vaid, et „Ju siis eksisin“. Vastuolusid esines ka menetlusaluse isiku kohtuistungil antud ütlustes. Nii väitis menetlusalune isik, et bussijaamas oli neli-viis inimest, kes kõik võivad tunnistada, et ta peatus, mitte ei parkinud. Mõni aeg hiljem aga väitis, et bussipeatuses oli kolm inimest. Ka sellist erinevust ütlustes menetlusalune isik põhjendada ei osanud. Eeltoodut arvestades hindab kohus menetlusaluse isiku ütlused vastuolulisteks ja ebausaldusväärseteks ning jätab need tähelepanuta. Tunnistaja ütlustes puudub kohtul alus kahelda. Seda enam, et ka menetlusalusel isikul ei olnud tunnistajale antud ütluste kohta ühtegi täpsustavat küsimust. Seega on tunnistaja ütlustega tõendatud et ajast, mil menetlusaluse isiku teepeenral seisev sõiduk ilmus politseipatrulli vaatvälja kuni ajani, mil politseipatrull oma sõiduki ümber keeras ja teepeenral seisva auto juurde sõitis, seisid mitu inimest auto juures ning ükski nendest ei sisenenud autosse ega ka väljunud autost; menetlusalune isik, kes oli sõiduki juht, viibis ka ise väljaspool sõidukit, asudes sõiduki juhipoolse külje vastasküljel; sõiduki katusel olid pudelid. Kohus on seisukohal, et eeltuvastatud asjaolud kinnitavad veenvalt, et menetlusaluse isiku sõiduk oli seisma jäetud kauemaks, kui see oli vajalik inimeste peale – või mahaminekuks. Sellist olukorda mõistetakse LE mõttes parkimisena. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et menetlusalune isik parkis pimeda ajal mootorsõiduki asulavälisel teel teepeenrale, rikkus sellega LE § 146 nõuet ning pani tahtlikult toime LS § 74’37 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. 1.
- LS § 74’37 lg 1 kohaselt sõiduki parkimise eest selleks keelatud kohas karistatakse rahatrahviga kuni kümme trahviühikut. Vaidlustatud otsuses on kohtuväline menetleja määranud menetlusalusele isikule karistuse sanktsiooni maksimaalmääras. 2
(3)Väärteoasi nr 4-09-4817 Karistusseadustiku (KarS) § 56 lg 1 kohaselt tuleb karistuse mõistmisel arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vaidlustatud otsuse kohaselt puuduvad asjas karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Sellised asjaolud ei leidnud tuvastamist ka kohtumenetluses. Väärteoasja materjalidest nähtub, et menetlusalust isikut on korduvalt karistatud erinevate liiklusalaste väärtegude eest rahatrahvidega sanktsiooni keskmistes ja suuremates määrades, kuid sellistes määrades rahatrahvid ei ole mõjutanud menetlusalust isikut hoiduma uue liiklusalase väärteo toimepanemisest. Arvestades eeltoodud asjaolusid kogumis menetlusaluse isiku süü astmega ning vajadusega kaitsta liiklusealast õiguskorda menetlusaluse isiku uute võimalike rikkumiste eest leiab kohus, et menetlusalusalusele isikule LS § 74’37 lg 1 alusel määratud karistus on õige ja õiglane ning kooskõlas karistuse mõistmise põhimõtetega. 2. 15.02.2009.a väärteoprotokolli kohaselt pani menetlusalune isik 15.02.2009.a kell 19.08 lisaks LS § 74’37 lg 1 järgi kvalifitseeritavale väärteole toime ka LS § 74’35 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo mis seisnes selles, et menetlusaluse isiku sõidukil põlesid koos ääretuledega udutuled, ei põlenud ohutuled. Kohus on seisukohal, et selliselt sõnastatud väärteokirjeldus andis menetlusalusele isikule põhjendatud aluse arvata, et kohtuväline menetleja peab tema rikkumiseks asjaolu, et tema valgustamata teel seisval sõidukil ei põlenud pimeda ajal ohutuled. Õige on menetlusaluse isiku seisukoht, et vaidlustatud otsuses esitatud väärteo kirjeldus tulede kasutamist puudutavas osas erineb väärteoprotokolli kirjeldusest. See asjaolu kogumis otsuses märgitud põhjendusega andis menetlusalusele isikule põhjendatud aluse arvata, et vaidlustatud otsus on tehtud teistel alustel kui väärteoprotokoll. Väärteoasja menetlejad on otsuse tegemisel alati seotud väärteoprotokollis esitatud väärteo kirjeldusega. Kohus on seisukohal, et antud asjas on kohtuväline menetleja eelmärgitud nõuet rikkunud. Tegemist on olulise menetlusnormi rikkumisega, mis juba iseenesest annab aluse kohtuotsuse tühistamiseks. Lisaks eeltoodule märgib kohus, et kuigi kohtuväline menetleja on vaidlustatud otsuses S.Tamme väärteona kirjeldanud ka tulede ebaõiget kasutamist ja märkinud, et menetlusalune isik rikkus LE § 182 nõudeid, pole ta ometi vaidlustatud otsusega seda väärtegu menetlusalusele isikule ei inkrimineerinud ega menetlusalust isikut selle eest ka karistanud. Kohus ei saa teha samas asjas uut otsust, millega raskendatakse menetlusaluse isiku olukorda võrreldes vaidlustatud otsusega, st et kohus ei saa ka uues otsuses inkrimineerida menetlusalusele isikule väärtegu, mida vaidlustatud otsusega talle inkrimineeritud ei ole, samuti mõista talle karistust, mida vaidlustatud otsusega määratud pole. Eeltoodut arvestades tühistab kohus vaidlustatud otsuse ning teeb uue otsuse LS § 74’37 lg 1 järgi kvalifitseeritavat väärtegu puudutavas osas. Siim Tamme kaebus rahuldada osaliselt. Sirje Lahesoo Kohtunik 3
(3)