← Eesti

1-08-7793/23

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. september
  2. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-7793 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Julia Katškovskaja ja Meelika Aava Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Tõlk Marina Lepiksoo Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
  3. september
  4. a, Tallinn Kriminaalasi Ruslan Mõškovski süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
  5. aprilli
  6. a otsus Apellatsiooni esitaja Prokurör Anneli Lumiste ja süüdistatava vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau Prokurör Ringkonnaprokurör Anneli Lumiste Ruslan Mõškovski, ik 38002280238, elukoht: xxxxxxxxx x-xx xxxxxxx; xxxxx; xxxxxxxxxxxxxx; xxxxxxxxxxxxx; emakeel: vene keel; valitud tõkend - vahistamine, varem kriminaalkorras karistatud 2-l korral: 13.10.1998.a. Tallinna Linnakohtu poolt KrK§ 141 lg 2 p-de 1,3,4; § 139 lg 2 p 1 järgi 6 aastase vangistusega tingimisi 3 aastase katseajaga; 29.03.2000.a. Tallinna Linnakohtu poolt KrK§ 141 lg 2 p-de 1,2- § 15 lg 2 järgi, KrK§ 41 alusel lõpliku karistusega vangistus 7 aastat. Vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau Süüdistatav Kaitsja kaitsja RESOLUTSIOON
  7. Harju Maakohtu
  8. aprilli
  9. a otsus Ruslan Mõškovski süüdistusasjas tühistada osaliselt, ja nimelt: 1.1 Ruslan Mõškovski õigeksmõistmise osas
  10. septembri
  11. a,
  12. novembri
  13. a,
  14. 1 novembri
  15. a,
  16. novembri
  17. a ja
  18. detsembri
  19. a kuriteoepisoodides; 1.2 Ruslan Mõškovskile mõistetud karistuse osas.
  20. Teha selles osas uus otsus, millega: 2.1 Tunnistada Ruslan Mõškovski süüdi KarS § 200 lg 2 p 4 järgi
  21. septembril
  22. a,
  23. novembril
  24. a,
  25. novembril
  26. a,
  27. novembril
  28. a ja
  29. detsembril
  30. a toimepandud kuriteoepisoodides; 2.2 Mõista Ruslan Mõškovskile KarS § 200 lg 2 p 4 järgi karistuseks kaksteist aastat vangistust. Karistusseadustiku § 68 lg 1 alusel arvestada eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning määrata karistuse kandmise alguseks
  31. detsember
  32. a. 2.3 Rahuldada kannatanute tsiviilhagid ja mõista Ruslan Mõškovskilt välja: 2.3.1 Kannatanu L. J. kasuks 3644 krooni; 2.3.2 Kannatanu N. D. kasuks 700 krooni; 2.3.3 Kannatanu T. H. kasuks 4352 krooni; 2.3.4 Kannatanu V. S. kasuks 4046 krooni ja 30 senti; 2.3.5 Kannatanu E. E. kasuks 5309 krooni ja 50 senti.
  33. Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata.
  34. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
  35. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  36. R. Mõškovksi anti kohtu alla süüdistatuna järgmiste kuritegude toimepanemises: 1.1 Ruslan Mõškovskit süüdistatakse selles, et tema, olles varem toime pannud röövimise, lõi 14.09.2007 kella 15:00 paiku Tallinnas, XXXXX XX asuva maja trepikoja liftis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil käega temaga koos liftis viibinud L. J. selja tagant näkku. Ta sulges käega L. J. suu ja nina. Kannatanu vigastas rabelemise käigus oma vasaku käe neljandat sõrme ning sai põrutuse vastu rindkeret ning muhu vasaku kõrva piirkonda. Löögiga vastu L. J. suud vigastas Ruslan Mõškovski kannatanu ülahuult ning kriimustas nägu suu piirkonnas. Seejärel võttis Ruslan Mõškovski L. J. käes olnud kilekotist ära rahakoti väärtusega 100 krooni, milles olid sularaha 3644 krooni, kalender väärtusega 6 krooni, materiaalset väärtust mitteomavad dokumendid – ID kaart ja pangakaart L. J. nimele, kehtetu pass L. V. nimele, kokku L. J.le kuuluvat vara 3750 krooni väärtuses. 1.2 6.11.2007 kella 14:00 paiku Tallinnas, XXXXX X maja trepikojas, lõi R. Mõškovski liftist väljuvat N. D.t selja tagant vastu pead, haaras teda kaelast ja tõukas ta kaelast ja mantlist kinni hoides liftist eemale põrandale pikali, tekitades kannatanule kehavigastusi – marrastusi peas kiiruluu piirkonnas, verevalumeid rinnakorvi piirkonnas ja põhjustas kannatanule füüsilist valu. Seejärel võttis Ruslan Mõškovski ära N. D. käes olnud rahakoti väärtusega 300 krooni, milles oli sularaha summas 400 krooni – kokku N. D.´le kuuluvat vara 700 krooni ulatuses. 2 1.3 Samuti tõukas ta 10.11.2007 kella 10:30 paiku Tallinnas, XXXXXXXX XXX XX maja trepikojas kõrges eas 78-aastast T. H.t trepil nii, et kannatanu kukkus. Seejärel surus Ruslan Mõškovski käe T. H. suule, teise käega haaras kõrist ja lõi kannatanu pead mitu korda vastu põrandat, tekitades kannatanule kehavigastusi – verevalumi ja põhjustas füüsilist valu. Seejärel võttis Ruslan Mõškovski ära T. H. käes olnud käekotist sularaha summas 4352 krooni. 1.4 Samuti ründas ta 13.11.2007 kella 16:00 paiku Tallinnas, XXXXXXX XXX XX maja trepikojas V. S.t, haarates kannatanut selja tagant õlast ja kaelast, sulges käega kannatanu suu, mille tagajärjel kannatanu kukkus selili põrandale. Sellise tegevusega tekitas Ruslan Mõškovski kannatanule kehavigastusi – verevalumi otsmikul, mõlema silma all ja nahavigastuse suu piirkonnas ning põhjustas kannatanule füüsilist valu. Seejärel võttis Ruslan Mõškovski ära V. S. käes olnud käekotist rahakoti, väärtusega 100 krooni, milles oli sularaha summas 4108 krooni, materiaalset väärtust mitteomavad dokumendid – pensionitunnistuse, pangakaardi, kaubamaja kliendikaardi kannatanu nimele ja telefonikaardi – kokku V. S.le kuuluvat vara 4208 krooni ulatuses. 1.5 R. Mõškovski ründas 19.11.2007 kella 15:30 paiku Tallinnas, XXXXX XXX XXX maja trepikoja juures kõrges eas 81-aastast G. G., tõmmates tal jõuga ära käes olnud käekoti, väärtusega 50 krooni, milles oli sularaha 400 krooni ja lõi kannatanut vastu kätt, millest kannatanu tundis füüsilist valu - kokku omastas ta G. G. kuuluvat vara 450 krooni ulatuses. 1.6 26.11.2007 kella 17:30 paiku Tallinnas, XXXXX XXX XX maja trepikojas lõi ta K. O. tugevasti vastu pead, tekitades kannatanule kehavigastusi – verevalumi parema silma all ning nahahaava ja turse vasakule poole pähe ning samuti põhjustas valu. Seejärel võttis Ruslan Mõškovski ära K. O. käekotist sularaha 150 krooni ning taskust materiaalset väärtust mitteomavad võtmed. 1.7 Samuti lõi ta 3.12.2007 kella 15:37 paiku Tallinnas, XXXXX XX maja trepikojas kõrges eas 86-aastast E. E.t vastu pead, tekitades kannatanule kehavigastusi – verevalumi parema silma all, nahahaava vasakul kõrvalestal ja põhjustas kannatanule füüsilist valu. Seejärel võttis Ruslan Mõškovski ära E. E. käes olnud käekoti, milles oli sularaha 5300 krooni. 1.8 Samuti ründas ta 12.12.2007 kella 10:05 paiku Tallinnas, XXXXXXXXX XXX XX maja trepikojas kõrges eas 81-aastast T. H., lüües teda vastu pead ja tekitades kannatanule kehavigastusi – nahaaluse verevalumi peas paremal pool ja põhjustas kannatanule füüsilist valu. Seejärel võttis Ruslan Mõškovski ära T. H. käes olnud käekotist sularaha 3500 krooni. Seega pani Ruslan Mõškovski isikuna, kes on varem toime pannud röövimise, võttes ära võõra vallasasja selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil vägivallaga, toime KarS § 200 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  37. Harju Maakohtu
  38. aprilli
  39. a otsusega tunnistati R. Mõškovski süüdi KarS § 200 lg 2 p 4 järgi (12.12.
  40. a episood) ja mõisteti talle karistuseks seitse aastat vangistust. Teistes kuriteoepisoodides mõisteti R. Mõškovski õigeks. Karistuse kandmise alguseks määras kohus
  41. detsembri
  42. a. 2.1 Prokurör loobus kohtus 19.11.2007.a. toimepandud kuriteoepisoodis süüdistusest G. G. suhtes ning palus Ruslan Mõškovski selles episoodis õigeks mõista. Taotlus tulenes ennekõike asjaolust, et nii G. G. kui tunnistaja B. F. kinnitasid, et ründaja näol ei olnud kindlalt tegemist Ruslan Mõškovskiga. Kohus pidas sellega seoses aga vajalikuks osundada, et vaatamata sellele oli 3 kriminaalasi kohtusse saadetuna seisus, kus süüdistaja hinnangul oli Ruslan Mõškovski süü tõendamist leidnud nimetatud episoodis analoogiliste tõenditega, millised on ka süüdistuse hinnangul teiste episoodide tõendamise allikaks. Kohus leidis, et R. Mõškovski süü talle esitatud kuritegudes ei ole tõendatud, v.a 12.12.
  43. a episood. Tõendid, mille alusel süüdistuse hinnangul on Ruslan Mõškovski süü teistes episoodides kinnitust leidnud, on üksnes kaudsed ning neist tehtavad pelgad järeldused ei saa olla süüdimõistva kohtuotsuse aluseks. Kuigi jälitusprotokollid ja neile lisatud levipiirkondade kaardid kinnitasid tõepoolest, et süüdistatav viibis kuritegude toimepanemise ajal neis piirkondades, ei olnud kohtu hinnangul võimalik väita, et Ruslan Mõškovski süü kõigis nendes kuriteoepisoodides on tõendamist leidnud. Esmajoones tekitas kohtus sellise kahtluse kannatanu G. G. röövimise episood. Kuna prokurör loobus nimetatud süüdistusest alles kohtulike vaidluste käigus, siis kohtulikul uurimisel avaldas kohus ka nimetatud episoodis kogutud kirjalikud tõendid, milleks olid jälitusprotokoll ja neile lisatud levipiirkondade kaardid. Viimastest nähtus, et Ruslan Mõškovski kasutuses olev telefon asus samal ajal, kui toimus rööv, kuriteo toimepanemise kohas. Ometi väitsid nii kannatanu kui ka tunnistaja, et G. G. ei rünnanud Ruslan Mõškovski, vaid selleks oli tunduvalt noorem mees, kes pole isegi süüdistatavaga sarnane. Sellest asjaolust järeldas kohus, et kuigi Ruslan Mõškovski viibis sündmuskoha läheduses või kohas, ei olnud tema kuriteo sooritaja. See seadis aga kahtluse alla ka ülejäänud kuriteo episoodid. Kohus leidis, et pelgalt asjaolu, et Ruslan Mõškovski on viibinud nii postkontorite kui ka kuriteo sündmuspaikade piirkonnas, ei anna alust arvata, et kuritegude toimepanijaks oli just tema. Nimetatud piirkondades on samaaegselt olnud veel teine kuriteo sooritaja ja ei saa välistada, et neid isikuid võis veel olla teisigi. Jälitusprotokollid, milliste kohaselt Ruslan Mõškovski jälitab postkontorist lahkuvaid eakaid inimesi, tekitasid kohtus küll põhjendatud kahtluse tema käitumises, kuid neid kahtlusi ei olnud kohtu hinnangul võimalik muude tõenditega kinnitada ning seetõttu mõistis kohus Ruslan Mõškovski 14.09.2007.a., 6.11.2007.a., 10.11.2007.a., 13.11.2007.a., 19.11.2007.a., 26.11.2007.a. ja 3.12.2007.a. kuriteoepisoodides õigeks. 2.2 Küll leidis kohus, et täielikult on tõendatud R. Mõškovski süü 12.12.
  44. a toimepandud kuriteoepisoodis. Nimetatud päeval teostati süüdistatava suhtes varjatud jälgimist ja fikseeriti, et trollist väljudes läks ta postkontorisse, peale mida sisenes XXXXXXXXX XXX XX maja trepikotta, kus toimus rööv. Rahasumma, mis tema juurest kinnipidamisel leiti, oli sama suur, mis kannatanult oli röövitud ja mille kannatanu oli vahetult postkontorist pensionina saanud. R. Mõškovskilt ära võetud rahakupüüridele tehtud DNA ekspertiis kohaselt oli neil rahatähtedel nii kannatanu T. H. kui ka R. Mõškovskilt pärinev DNA profiil, kannatanu bioloogilist materjali leiti ka teiselt rahatähelt, need profiilid olid kokkulangevad mõlema isiku võrdlusproovidega. R. Mõškovski poolt kannatanule järgnemine on fikseeritud jälitusprotokollis, samuti sellele lisatud videosalvestusel. Peale R. Mõškovski ja kannatanu keegi samal ajal trepikotta ei sisenenud ega väljunud. Kannatanu suhtes toimepandud rööv avastati kohe tunnistajate H. ja P. poolt. Videosalvestuse järgi pidi R. Mõškovski viibima trepikojas vähemalt minuti ja rohkemgi, mis on piisav aeg röövi toimepanemiseks süüdistuses kirjeldatud viisil. R. Mõškovski ise kinnitas, et videosalvestuse nn esimesel osal, kus on näha järgnemine kannatanule tänaval, on tema, aga arvas, et videosalvestuse teine osa (s.o trepikojast väljumine) on juurde monteeritud. Salvestuse kohta teostati kujutiseekspertiis, mille kohaselt ekspert ei tuvastanud kaadrite järgnevuses visuaalseid muudatusi, millest kohus järeldas, et lõikudel kajastatud sündmused on järjepidevad. Kohus vaatas videosalvestist korduvalt ja jõudis kindlale veendumusele, et T. H. järel liikuv R. Mõškovski on ka trepikojast väljuja. Samad riided, millised olid R. Mõškovskilt kinnipidamisel ära võetud, olid seljas ka trepikojast väljujal. 4 Süüdistatava enda selgitused selle kohta, kuidas sattus tema kätte vahetult eelnevalt kannatanu käes olnud raha, luges kohus ebausaldusväärseks.
  45. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras nii prokurör kui ka süüdistatava kaitsja. Apellatsioonides esitatud taotlused ja põhiväited on järgmised. 3.1 Süüdistatava kaitsja palub maakohtu otsuse tühistada ning R. Mõškovski täielikult õigeks mõista. 3.1.1 Kaitsja leiab, et kuigi R. Mõškovski käest võeti kinnipidamisel ära raha, millelt leiti kannatanu DNA-d, ei tõenda see veel seda, kuidas raha tema kätte sattus. Süüdistatav on selle kohta andnud kohtumenetluses endapoolsed selgitused ja kaitsja hinnangul väärivad need tähelepanu. 3.1.2 Samuti ei kattu omavahel süüdistatava varjatud jälgimise protokoll ja samaaegselt tehtud videosalvestis. Viimane on hägune ning ei võimalda tuvastada, et trepikojast väljujaks oli just R. Mõškovski. Ka kannatanu abikaasa selgitas kohtus, et ta nägi enda abikaasat tulemas ning talle ei järgnenud kedagi. Kaitsja järeldab sellest, et tegelik kurjategija ootas kannatanut juba trepikojas. Ka ei leitud süüdistatava DNA-d kannatanu juurest, mis ründe korral oleks pidanud kindlasti jääma. Kaitsja hinnangul on kohus teinud süüdimõistva otsuse üksnes oletuste alusel ning süütuse presumptsioonist tulenevalt tuleb R. Mõškovski talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. 3.2 Prokurör on vaidlustanud maakohtu otsuse R. Mõškovski õigeksmõistmise (v.a 19.11.
  46. a episood), samuti mõistetud karistuse osas. 3.2.1 Prokurör leiab, et maakohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt ja puudulikult. Maakohtu otsuses ei ole piisava põhjalikkusega ja lugejale jälgitavalt kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. R. Mõškovski on jälitusprotokollidest nähtuvalt röövi toimepanemisele eelnevalt viibinud sama postkontori piirkonnas, kus kannatanud said pensioni ning hiljem kannatanu elukoha piirkonnas, kus pandi toime rööv. Samuti on ta viibinud piirkonnas, kust leiti kannatanult röövitud rahakott (kannatanu V. S. episoodis). Selline kokkulangevus ei saa olla juhuslik, kuna R. Mõškovskil ei olnud mingit põhjust neis piirkondades viibida. 3.2.2 Kõik röövid toimusid trepikodades, ohvreid löödi pea piirkonda, kannatanud kirjeldavad lööjat kui pikka kasvu meesterahvast. Kannatanu N. D. ja T. H. sõnul oli ründaja seejuures väga sarnane kohtualusega. Kõigile episoodidele on ühine, et eakate kannatanute suhtes kasutati jõhkrat ja põhjendamatut vägivalda. Samuti on süüdistatav varasemalt karistatud analoogilise kuriteo eest. Seega on tuvastatav R. Mõškovskile omane käekiri – ohvri ootamine ja valimine postkontori juures pensioni saavate eakate inimeste hulgast, nende jälitamine trepikojani. Kuna kannatanuid rööviti just pensioni saamise päeval ja postkontorist eemal, siis isik pidi teadma, et kannatanul on kaasas sularaha. Sarnane on ka kannatanute suhtes tarvitatud vägivald. Ei saa olla juhuslikkuse jada, et kõigi nende sarnaste röövidega samal ajal on samas piirkonnas rööviga ja kannatanuga viibinud ka R. Mõškovski. 3.2.3 Süüdistatava varjatud jälgimisega on üheselt tõendatud, et R. Mõškovski tegeles ohvrite otsimisega. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib aga anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. Kõigi episoodide osas on jälgitav kuriteo täideviimise sarnane käekiri. See oli ka põhjuseks, miks loobus prokurör süüdistusest kannatanu G. G. episoodis – tema ei saanud pensioni, teda ei rünnatud 5 trepikojas, samuti erines rakendatud vägivald. Seega asjaolu, et antud episoodis prokurör loobus süüdistusest, ei mõjuta teiste kuriteoepisoodide inkrimineerimist süüdistatavale. 3.2.4 Riiklik süüdistaja leiab ka seda, et süüdistatavale on mõistetud põhjendamatult leebe karistus. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda teo ebaõigussisust. R. Mõškovski tegutses intensiivselt ja süstemaatiliselt pika aja vältel röövimise ohvrite otsimisega ja pani toime röövi 7 eaka kannatanu suhtes. Täiskasvanud, tugeva meesterahva poolt endast füüsiliselt oluliselt nõrgemate kannatanute ründamine on eriti taunitav. Ohvrite valik teo puhul oli samuti küüniline – vara hõivamine eakatelt kannatanutelt, kellele postkontorist väljavõetud pension on ainsaks sissetulekuks. Kuivõrd R. Mõškovski on varasemalt analoogiliste kuritegude eest karistatud, võib sellest järeldada, et ta ei ole karistusest endale piisavaid järeldusi teinud ning karistused pole ilmselgelt tema suhtes oma eesmärke täitnud. Tegu ei ole seega juhusliku õigusrikkujaga, vaid väljakujunenud kurjategijaga, kellel on kalduvus toime panna vägivallaga seotud varavastaseid kuritegusid. Ka ühe kuriteoepisoodi eest karistusena mõistetud 7 aastat tähtajalist vangistust ei ole prokuröri hinnangul vastavuses R. Mõškovski süü suuruse, toimepandud kuriteo laadi ja ohtlikkusega, arvestades, et esines ka raskendav asjaolu – kuriteo toimepanemine kõrges eas isiku suhtes. Siiani ei ole süüdistatav pidanud vajalikuks enda tegu kahetseda. Seetõttu leiab prokurör, et kohaseks karistuseks oleks käesoleval juhul kolmteist aastat vangistust.
  47. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud taotluste juurde. Prokurör palus maakohtu otsuse õigeksmõistmise osas tühistada ning teha R. Mõškovski suhtes süüdimõistev otsus, raskendades seejuures talle mõistetud karistust. Süüdistatava kaitsja palus maakohtu otsus õigeksmõistmise osas jätta muutmata ning R. Mõškovski täielikult õigeks mõista. Kaitsja apellatsiooni toetas ka süüdistatav R. Mõškovski. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada prokuröri apellatsioonis esitatud argumentidel. Enda seisukohta põhistades annab kriminaalkolleegium esmalt hinnangu süüdistatava kaitsja apellatsioonis esitatud väidetele (I), võttes seejärel seisukoha prokuröri apellatsiooni (II) ja süüdistatavale mõistetava karistuse osas (III). I
  48. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa süüdistatava kaitsja apellatsioonis esitatud väited olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Maakohus on hinnanud R. Mõškovski süüd kinnitavaid tõendeid nende kogumis ning ringkonnakohus ei näe siis õiguslikke minetusi. Seejuures soostub kriminaalkolleegium täiel määral käesoleva otsuse p-s 2.2 resümeeritud maakohtu järeldustega ning ei pea KrMS § 342 lg 3 p-st 1 tulenevalt vajalikuks neid täiel määral korrata. Kaitsja argumentidele vastab kriminaalkolleegium järgnevalt.
  49. Käesolevas kriminaalasjas on R. Mõškovski süü tuvastatud mh jälitustoimingu protokolli alusel, millega on varjatud jälgimise abil tuvastatud süüdistatava tegutsemine
  50. detsembril
  51. a, s.o kannatanu T. H. röövimise episoodis. Jälitustoimingu protokolli kohaselt väljus R. Mõškovski 12.12.2007.a. kell 09:00 oma kodust XXXXXXXX tänavalt ja sõitis trolliga XXXXXXX XXX postkontori juurde, kuhu jõudis 09:24 paiku ja sisenes. Kell 09:44 väljus postkontorist vanem naisterahvas, Ruslan Mõškovski tema järel. 6 Naisterahvas läks kõrvalasuvasse apteeki, Ruslan Mõškovski jäi apteegi kõrvale ootama. Peale seda naisterahvas väljus apteegist ja liikus M. keskuse suunas, Ruslan Mõškovski tema järel. XXXXXXXXX XXX XX neljanda trepikoja juures võttis Ruslan Mõškovski taskust oranži mütsi ja pani endale pähe. Kell 09:58 sisenesid mõlemad trepikotta, kus asuvad korterid XX-XX. Paari minuti pärast Ruslan Mõškovski väljus, võttis mütsi peast ja liikus väga kiirelt XXXXXXXXX peatusesse. Peale Ruslan Mõškovski väljumist sisenes trepikotta politseinik R. P.. Enne Ruslan Mõškovski sisenemist ja peale tema väljumist keegi ei teine trepikotta ei sisenenud ega väljunud. Kella 10:06 paiku läks Ruslan Mõškovski trolli nr 3, hõõrus oma käsi, puhastas püksiääri. Linnu tee peatuses sisenesid politseinikud R. P. ja M. K. ja kell 10:15 peeti Ruslan Mõškovski XXXXXX bussipeatuses kinni (kd 2, tlk 46-47).
  52. Kriminaalkolleegium ei soostu kaitsja argumendiga, et tegelikkuses ei olnud trepikojast väljujaks (ja seega röövi toimepanijaks) R. Mõškovski, vaid hoopis keegi teine, kriminaalmenetluses seni tuvastamata isik. Selle väite kinnituseks osundab kaitsja, et omavahel ei kattu jälitustoimingu protokoll ja samaaegselt tehtud videosalvestis (ja seda ennekõike argumendil, et videosalvestis on hägune ning ei luba tõsikindlalt identifitseerida väljuja isikut). Selles osas selgitab kriminaalkolleegium, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks kriminaalmenetluses jälitustoimingu protokoll. Seega fakultatiivselt, menetleja suvaotsustusest lähtuvalt jälitusprotokollile lisataval salvestisel ei ole kehtiva seaduse kohaselt enam iseseisvat tõenduslikku tähendust ja kohtuotsuses saab tugineda vaid jälitusprotokollile kui tõendile. Samas ei välista eelöeldu kohtu võimalust pöörduda jälitusprotokolli kui tõendi kontrollimisel ka jälitustoiminguga saadud salvestise poole. Seejuures on Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud, et kui ilmneb mingi vastuolu protokollis ja sellele lisatud salvestises kajastatu vahel, siis lähtudes KrMS § 63 lg-s 1 sätestatust on kohus õigustatud käsitama iseseisvate tõenditena nii protokolli kui sellele lisatud salvestist ja hindama neid kahte enda siseveendumusest lähtuvalt (RKKKo 3-1-1-2109, p-d 9.1-9.2).
  53. Käesolevas kriminaalasjas ongi süüdistatava kaitsja taotlusel uuritud vahetult ka videosalvestist ning kuulatud üle ekspert. Viimane on andnud ütlusi, mille kohaselt on videosalvestisel nähtavad kaadrid järjepidevad ning tegemist ei ole n.ö juurde monteeritud osaga, nagu seda väitis süüdistatav. Et trepikojast väljujaks oli just R. Mõškovski, mitte aga keegi teine, kinnitas maakohtu hinnangul täiendavalt ka see, et nii videosalvestisel nähtav isik kui ka süüdistatav kandsid samu riideid. Et süüdistatav oli politseiametnike pideva jälgimise all ning kedagi teist/kolmandat trepikotta sisenemas/väljumas ei nähtud, kinnitas veel ka kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja R. P. (kd 3, tlk 45 pöördel). Seetõttu leiab kriminaalkolleegium sarnaselt maakohtule, et puudub igasugune alus kahtlemaks jälitusprotokollis talletatus ning see on usaldusväärse tõendina kasutatav R. Mõškovski süüküsimuse lahendamisel.
  54. Kuid tegemist ei ole ainukese otsese tõendiga, mis R. Mõškovskit kõnealuses episoodis süüstab. Vastuvaidlematult on tuvastatud, et süüdistatav peeti kinni peale sündmuskohalt lahkumist trollis; seejuures leiti tema valdusest samas koguses sularaha, nagu see kannatanult oli ära võetud. Edasiselt teostatud DNA-ekspertiis tuvastas, et rahatähtedel oli samaaegselt nii kannatanu kui ka süüdistatava bioloogilist materjali (kd 2, tlk 66-69). Arvestades eelpool tuvastatut, et trepikojast (ründe toimumispaigast) väljujaks oli just R. Mõškovski, osundab see vastuvaidlematult R. Mõškovskile kui kuriteo vahetult täide viinud isikule.
  55. Kaitsja leiab, et kuigi süüdistatava juurest leiti tõepoolest eelnevalt kannatanule kuulunud raha, ei tähenda see vältimatult seda, et kuriteo täideviijaks oli R. Mõškovski. Kaitsja leiab, et süüdistatav on raha saamise kohta andnud ütlusi, mis „väärivad tähelepanu“. Maakohus on 7 nimetatud seletusi ka vaaginud ning kriminaalkolleegiumi hinnangul need põhjendatult kõrvale lükanud kui ebausaldusväärsed. 10.1 Kohtus on R. Mõškovski selgitanud, et tal oli lepitud kokku kokkusaamine kellegi Sergeiga, kelle täpsemad andmed tal aga puuduvad. Sergeiga ta ka kohtus, kuid viimane läks sisuliselt koheselt uuesti minema; tema läks peatusesse ning järsku ilmus sinna uuesti Sergei, kes andis talle raha ning palus selle viia linna, kusjuures raha üleandmine pidi toimuma viisil, et R. Mõškovski juurde „tuleb Kristiine peatuse juures mingi inimene“ (kd 3, tlk 87 pöördel-88). Seda versiooni esitas süüdistatav ka ringkonnakohtu istungil. Kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub sellisel versioonil igasugune elementaarne eluline usutavus, mis on aga suuresti ütlustes sisalduvate väidete usaldusväärsuse hindamise aluseks. Selle kaitseversiooni osas on kaitsja asunud seejuures seisukohale, et tegemist on kõrvaldamata kahtlusega, mis tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatava kasuks. Kriminaalkolleegium selgitab selles osas esmalt, et süüdistataval on vaieldamatu õigus esindada kõikvõimalikke kaitseversioone; see on süüdistatava põhiseaduslik ning võõrandamatu õigus. Eelöeldu ei tähenda aga, et kõikvõimalikke esitatavaid kaitseversioone peaks automaatselt käsitlema tõestena ning lähtuma nende kehtivusest (tõepärasusest) seni, kuni pole tõendatud vastupidine. Oluline on seega tähele panna ning mõista, et in dubio pro reo põhimõtte poolt ei ole hõlmatud igasugused, ka kõige kaugemalseisvamad hüpoteetilised variandid, mis võimaldaks tõendites sisalduvat teavet tõlgendada süüdistatava kasuks. Erinevate hüpoteetiliste lahenduskäikude analüüs muutuks sellisel juhul sisuliselt hõlmamatuks (vt RKKKo 3-1-1-94-04: „Mõistagi peavad need motiivid olema konkreetses kriminaalasjas mõistusepäraselt asjakohased - põhjendus ei pea ulatuma kõige kaugemate tõenäoliste ning abstraktsemate võimalusteni, mis on juba oma olemuselt ümberlükkamatud“). Nagu öeldud, on kohtupraktika seda põhimõtet tunnustanud ka ütluste hindamisel tõendina: „Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus“ (RKKKo 3-1-1-74-05, p 15). Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas olnud kestvalt seisukohal, et osundatud põhimõtete valguses tuleb hinnata ka isiku poolt esitatavaid kaitseversioone ehk teisisõnu – püstitatud kaitseversiooni tuleb vältimatult hinnata muuhulgas ka selle tervikliku tõenäosuse ja elulise usutavuse aspektist. Ning osundatud arusaamadest lähtudes on kriminaalkolleegium seisukohal, et jutt kellestki Sergeist, kes oli kuriteo tegelik täideviija, ei evi vähimalgi määral usaldusväärsust. 10.2 Nii tähendaks sellise versiooni aktsepteerimine mh seda, et R. Mõškovskit varjatult jälginud politseiametnikele oleks pidanud esmalt jääma märkamata süüdistatava kohtumine mingi meesterahvaga, siis oleks nad pidanud süüdistatava ja nimetatud Sergei omavahel segi ajama (jälgides viimase sisenemist trepikotta, pidades teda samal ajal R. Mõškovskiks) ning hilisemalt oleks pidanud neile uuesti jääma märkamatuks kohtumine R. Mõškovski ja tema poolt nimetatud Sergei vahel (kui toimus väidetav raha üleandmine). Sündmuste selline kulgemine on väljaspool igasugust usutavust. Samuti tuleb tähele panna, et süüdistatava kõnealune kaitseversioon on kummutatud veel viisil, et seoses vastuoludega on avaldatud tema eeluurimisel antud ütlused. Kohtueelsel uurimisel on R. Mõškovski seevastu väitnud, et tema juurest leitud raha summas 3500 krooni sai ta hoopis enda vennalt. Ka see asjaolu kinnitab täiendavalt, et süüdistatav annab raha enda valdusesse saamise kohta ebausaldusväärseid ütlusi ning maakohus on põhjendatult jätnud tema ütlused tõendikogumist välja. Erinevalt kaitsjast leiab kriminaalkolleegium seega, et süüdistatava seletused ei vääri tähelepanu tõsiseltvõetava kaitseversiooni tähenduses.
  56. Nagu leidis seega tuvastamist, jälitas R. Mõškovski enda ohvrit ning ründas teda maja trepikojas, võttes temalt ära sularaha, mis hilisemalt leiti tema valdusest. Et ründajaks oli 8 tegelikkuses keegi kolmas isik, argumenteerib kaitsja veel sellega, et kannatanu abikaasa D. H. ütluste kohaselt jälgis ta abikaasa tulekut aknast ning kedagi kannatanule järgnemas ta ei näinud (kd 3, tlk 43 jj). Kaitsja leiab, et tegelik ründaja võis oodata kannatanut juba trepikojas. Kriminaalkolleegium ei nõustu sellise järeldusega. Ringkonnakohtu hinnangul iseloomustab nimetatud asjaolu kõnekalt inimese taju iseärasusi ning ka individuaalsust. Olukorras, kus keskendutakse ühe objekti jälgimisele, on mõistetav, et samaaegselt jäetakse tähelepanu alt välja vaatleja seisukohalt sekundaarsed, tähendust mitteomavad faktid. Võimalikule mäluveale on seejuures osundatud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (vt nt RKKKo 3-1-1-113-06, p 17). Iseäranis aktuaalseks muutub selline võimalus olukorras, kus sündmuste jälgijaks ning tajujaks on vanem isik. Ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas osundanud, et just vanusega kaasnevad ealised iseärasused võivad hakata mõjutama isiku arusaamisja tajumisvõimet, samal ajal kui erinevad kompensatsioonimehhanismid toetavad isikut sel määral, et tema üldine toimetulekuvõime ei ole kuigivõrd piiratud (vt Tallinna Ringkonnakohtu
  57. oktoobri
  58. a otsus kriminaalasjas nr 1-07-11529). Nimetatud seisukoht on asjakohane iseäranis seetõttu, et kaitsja poolt nimetatud tunnistaja ütlused ei lähe ka teistest punktides kokku ilmselgelt tuvastatud tehioludega. Nii kirjeldab nimetatud tunnistaja näiteks sedagi, et tema abikaasa ründaja peeti kinni koheselt, s.o aia juures ca kahe minuti pärast (kd 3, tlk 44 pöördel). Samas on tuvastamist leidnud, et kedagi maja juures kinni ei peetud ning süüteo arvatav toimepanija R. Mõškovski peeti kinni alles hilisemalt trollis kell 10.15 (siinkohal märgib kriminaalkolleegium täiendavalt, et seetõttu on alust rääkida juba lõpuleviidud, mitte aga katse staadiumisse jäänud süüteost karistusõiguslikus mõttes); neid asjaolusid ei vastusta seejuures ka kaitsja ise. Seega ei ole nimetatud tunnistaja ütlused tõendiks, mis vääraks süüdimõistva kohtuotsuse tegemise süüdistatava suhtes.
  59. Eeltoodud argumentidel leiab kriminaalkolleegium seega, et maakohus on veatult tuvastanud R. Mõškovski süü kannatanu T. H. ründamise episoodis
  60. detsembril
  61. a. II
  62. Kriminaalkolleegiumi hinnangul väärivad prokuröri väited maakohtu järelduste vastustamisel osaliselt tähelepanu ning sellest johtuvalt tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.
  63. Vaidlust ei ole selles, et erinevalt eelnevalt käsitletud episoodist puuduvad prokuröri poolt vaidlustatud teistel juhtudel R. Mõškovskit süüstavad otsesed tõendid; süüdistatava süüküsimuse saab seega lahendada vaid kaudsete tõendite kogumile antava hinnangu alusel. Seejuures ei ole isiku süüküsimuse lahendamine üksnes kaudsete tõendite alusel välistatud. Ka maakohus on osundanud Riigikohtu asjakohasele lahendile, milles leitakse, et otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiesti loomulik on see, et otseste tõendite puudumisel püütakse otsida ja leida isiku süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja põhimõtteliselt pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest. Alles tõendamisprotsessi lõppetapil - siis, kui kõigi - nii otseste kui kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole (RKKKo 3-1-1-12-07, p 8). Kui maakohus leidis, et kaudsed tõendid ei võimalda rääkida R. Mõškovski süü tõendatusest teistes kuriteoepisoodides, siis ringkonnakohus asub sellest erinevale seisukohale (v.a
  64. novembri
  65. a episoodi osas). 9
  66. Süüstavad tõendid, mis kinnitavad R. Mõškovski süüd talle etteheidetavates kuritegudes, oleksid apellatsioonist tulenevalt esmajoones järgmised: a) süüdistatav on viibinud kuriteo toimepanemiste aegadel samas piirkonnas (sh ka postkontorite piirkondades); b) tuvastatav on sarnane kuriteo toimepanemise viis erinevates episoodides; c) süüdistatav ei ole kuigivõrd suutnud seletada, mida ta tegi kuritegude toimepanemise piirkondades; d) tuvastatav on süüdistatava ühtne käitumismudel – kannatanute otsimine postkontorites, neile järgnemine ning seejärel ründamine trepikojas. Kriminaalkolleegium leiab sarnaselt prokurörile, et selliste ajaolude kogumi taustal saab rääkida R. Mõškovski süüst talle etteheidetavates kuritegudes (v.a
  67. novembri
  68. a episood), selgitades järgmist.
  69. Esmajoones soostub kriminaalkolleegium prokuröri väitega, et on tuvastatav R. Mõškovski ühtne ning süstemaatiliselt korduv käitumisjoonis kuriteo ettevalmistavas staadiumis – ehk teisisõnu, tuvastamist leidnud asjaolude taustal saab väita, et
  70. detsembril
  71. a aset leidnud kannatanu ründamine ei olnud esmakordne, vaid jäi pelgalt viimaseks sündmuseks süüdistatava kuritegeliku käitumise jadas. Seejuures osundab kriminaalkolleegium veel sellele, et süüdistatav on kategooriliselt eitanud kannatanute väljavalimist postkontorites ründamise eesmärgil, andes selles osas selgitusi, et ta ootas sõbralt rahalist ülekannet, mistõttu külastas korduvalt postkontoreid, kuritegude toimepanemise piirkondades viibis ta seoses erinevate klientidega kohtumisega jne (kd 3, tlk 87 jj). Need väited on ilmselgelt ümber lükatavad ning osundavad kaude täiendavalt just R. Mõškovskile kui vaatluse all olevad kuriteod toimepannud isikule. Et R. Mõškovski oli isikuks, kes otsis süstemaatiliselt postkontoritest väljuvaid vanemaid isikuid just nende edasise röövimise eesmärgil, on üheselt tuvastatav jälitustoimingu protokolli alusel, kui tema suhtes teostati varjatud jälgimist (ja mis päädis kuriteo toimepanemisega
  72. detsembril
  73. a). Nii on teostatud süüdistatava suhtes varjatud jälgimist ajavahemikel 6.-7.12.
  74. a ja 10.-12.
  76. a, millest ilmneb järgnev (kd 2, tlk 39 jj). 16.1 6.12.2007.a. viibib Ruslan Mõškovski kell 13:55 kuni 14:21 XXXXXXXX XXX XX postkontori juures, käib kontoris sees kahel korral, peale postkontorist väljumist jääb selle ette seisma ja vaatab postkontori poole. Peale teistkordset postkontorist väljumist liigub R. Mõškovski tema ees väljunud naisterahva järel trolli ja mõlemad väljuvad Balti Jaama peatuses. Seal läheb naine turuhoonesse ja R. Mõškovski XXXXXXXX tänava postkontorisse, peale postkontorist väljumist jääb selle ette seisma ja siseneb seejärel uuesti. Postkontorist lahkub ta ühe naisterahva järel ja kõnnib tema järel mööda Kalamaja tänavat ja ostukeskusesse jaamas. Väljub keskusest R. Mõškovski naisterahva järel, seisab ja ootab, samal ajal kui naine siseneb kioskisse. Peale naisterahva väljumist järgneb talle jälle, oodates ja seistes, kui naisterahvas läheb kauplusesse. See toimub umbes tunni vältel, peale seda kui naine oli sisenenud ühte hoovi, kuhu järgnes ka R. Mõškovski (XXXXXX XXX ja X). Seejärel läheb R. Mõškovski uuesti XXXXXXXX tänava postkontorisse, sealt mõne minuti pärast väljudes. Seejärel sõidab ta trolliga XXXXXXXX XXX postkontorisse, kuhu siseneb, mõni hetk hiljem väljub ja peale seda jääb postkontori ette seisma 36 minutiks. Peale seda järgneb postkontorist väljunud vanemale mehele XXXXXXXX tänavale, kuid peale seda tuleb uuesti postkontorisse, väljub sealt ja jääb uuesti selle vastu tänaval seisma. Sel päeval käib R. Mõškovski postkontorites sees kokku 6 korral. 16.2 7.12.2007.a. kell 10:07 läheb R. Mõškovski XXXXXXXX XXX XX postkontorisse, väljub sealt ja jääb postkontori ette ootama. Kontorist väljub vanem naisterahvas, kes läheb XXXXX bussipeatusesse ja R. Mõškovski liigub tema kannul, nad mõlemad sisenevad ühte bussi ja sõidavad XXXXXXXX XXXXXXXXXXX peatusesse. 10:32 väljub R. Mõškovski kaubanduskeskusest ja 10 ootab selle ees suitsetades ning siseneb uuesti. Kell 11:07 tuleb keskusest välja sama naisterahvas ja läheb lillepoodi. R. Mõškovski tuleb tema järel, seisab ja jälgib teda. Naine tuleb lillepoest välja, R. Mõškovski järgneb talle XXXXXXX XXX maja juurde ja tuleb peale naise majja sisenemist XXXXXXXXX bussipeatusesse tagasi. Kell 11:43 on R. Mõškovski uuesti jõudnud XXXXXXXX XXX postkontori juurde, kus jääb tänavale suitsetama ja vaatab postkontori suunas. Ta viibib seal kuni kella 12:30-ni, käib lähedalasuva maja trepikojas ja kella 12:57 ajal siseneb XXXXXXXX XXX postkontorisse. Minut hiljem väljub ta sealt ühe vanema naisterahva järel ja kõnnib tema järel bussipeatusesse. Naine läheb kauplusesse seal kõrval, R. Mõškovski ootab 10 minutit ja kõnnib uuesti postkontori ette. Kui postkontorist väljub naine, kes läheb bussipeatusesse, läheb R. Mõškovski uuesti tema järel ja siseneb trolli. 13:37 fikseeritakse R. Mõškovski uuesti seismas postkontori juures tänaval, vaatamas postkontori poole. Ta seisab seal 10 minutit, peale seda kõrvalasuvas poes ja bussipeatuses ning 14:00 paiku uuesti postkontori juures. Postkontori vahetusse lähedusse jääb R. Mõškovski kuni kella 14:41-ni, sisenedes paariks minutiks postkontorisse, kus seisab taksofoni juures. 16.3 10.12.2007.a. siseneb R. Mõškovski 7 korral postkontoritesse. Alates kella 09:24 jääb ta seisma ja vaatama XXXXXXXX XXX postkontori ette. Seal on ta kuni 09:43 ja järgneb ühele vanemale naisterahvale, kes liigub XXXXX bussipeatuse suunas ja siseneb tema järel trolli nr
  77. Mõlemad väljuvad XXXXX peatuses ja sealt sisenevad koos sama trolli peale. R. Mõškovski väljub trollist XXXXX peatuses, istub teise trolli ja sõidab uuesti XXXXXXXX XXX postkontori juurde, kuhu siseneb aeg-ajalt ja järgneb vahepeal vanematele naisterahvastele, sõidab trolliga XXXXXXX tänavale, kõnnib sama naisterahva järel ja seejärel naaseb postkontori juurde. Sellise tegevusega oli R. Mõškovski hõivatud kuni kella 16:19-ni, kui sõidab trolliga XXXXXXX XXX asuvasse postkontorisse, mille ees seisab ja siseneb 16:57 paiku. 16.4 11.12.2007.a. on R. Mõškovski jällegi alates 09:40 XXXXXXXX XXX asuvas postkontoris, liigub selle ees ja seejärel järgneb vanemale meesterahvale bussi, mõlemad väljuvad samas peatuses ja R. Mõškovski liigub tema järel. Kui mees siseneb XXXXXXXX tänaval asuvasse majja, kõnnib R. Mõškovski bussipeatusesse tagasi ja sõidab uuesti postkontori juurde, kus võtab oma koha sisse selle ees valvates ja vahepeal kontorisse sisenedes. Vahepeal järgneb trollide ja trammidega sõites vanemale naisterahvale, sõidavad koos kesklinna, väljuvad samas peatuses, R. Mõškovski ootab samal ajal tänaval, kui naisterahvas läheb mõnda poodi. 13:47 on R. Mõškovski jõudnud jälle XXXXXXXX XXX postkontorisse. 14:47 sõidab sealt lähedal asuvast bussipeatusest ühe vanema naisterahva järel sama bussiga Kristiine keskusesse ja jääb sinna ette seisma. 16.5 Seejuures on oluline tähele panna, et sarnasel viisil oli sisustatud R. Mõškovski käitumine ka 12.12.
  78. a, mil ta pani tuvastatult toime ründe T. H. suhtes. Nimetatud päeval väljub R. Mõškovski oma kodust XXXXXXXX tänaval ja sõidab trolliga XXXXXXX XXX postkontori juurde, kuhu jõuab 09:24 paiku ja siseneb. Kell 09:44 väljub postkontorist vanem naisterahvas, R. Mõškovski tema järel. Naisterahvas läheb kõrvalasuvasse apteeki, R. Mõškovski jääb apteegi kõrvale ootama. Peale seda naisterahvas väljub apteegist ja liigub XXXXXXXXX keskuse suunas, R. Mõškovski tema järel. XXXXXXXXX XXX XX neljanda trepikoja juures võtab R. Mõškovski taskust oranži mütsi ja paneb endale pähe. Kell 09:58 sisenenevad mõlemad trepikotta, kus asuvad korterid XX-XX. Paari minuti pärast R. Mõškovski väljub, võtab mütsi peast ja liigub väga kiirelt XXXXXXXX peatusesse. Kella 10:06 paiku läheb Ruslan Mõškovski trolli nr 3, hõõrub oma käsi, puhastab püksiääri. XXXXX XXX peatuses sisenesid trolli politseinikud ja 10:15 peetakse R. Mõškovski XXXXXX bussipeatuses kinni, kusjuures temalt võetakse ära kannatanule kuulunud rahatähed (selles osas vt käesoleva otsuse p 6 jj). 11 16.6 Kriminaalkolleegiumi hinnangul on kirjeldatud asjaolude taustal üheselt tuvastatav järgnev – R. Mõškovski jälgis süstemaatiliselt postkontoris viibivaid isikuid, järgnedes neile valikuliselt ning võimaluse avanemise korral pani trepikojas toime nendevastase ründe. Selle järelduse tegemise taustal tuleb seejuures kogu aeg silmas pidada, millise seletuse on süüdistatav ise andnud enda käitumisele – need on rahaülekande ootamine ning potentsiaalsete klientidega kohtumine tööde teostamise eesmärgil (sh ka
  79. detsembril
  80. a). Varjatud jälgimisega tuvastatud süüdistatava käitumine lükkab aga üheselt ümber nii ühe kui ka teise selgituse. Tegemist oli üheselt mõistetavalt kuriteo toimepanemisele suunatud ettevalmistava käitumisega, kus R. Mõškovski tegi kindlaks isikuid, kes said postkontorist raha, et neid seejärel võimaluse avanemisel rünnata. Need tunnused iseloomustavad kõiki R. Mõškovskile etteheidetavaid süüteoepisoode, v.a kannatanu K. O. ründamist
  81. novembril
  82. a. Selles osas on kannatanu andnud ütlusi, et kõnealusel päeval ta enne tema suhtes toimepandud kuritegu postkontoris ega pangas ei käinud, mistõttu oli tal ka kaasas vaid 100-150 krooni, mis temalt ründe käigus ära võeti (kd 3, tlk 40). Kirjeldatud kuriteoepisood ei kattu ilmselgelt süüdistatavale etteheidetava n.ö käitumismustriga, mistõttu jätab kriminaalkolleegium selle episoodi edasise vaatluse alt välja.
  83. Kõikides teistes episoodides, mis on R. Mõškovskile süüks arvatud, on aga ühised iseloomulikud jooned, mille alusel on ohvrid välja valitud ning neid seejärel sarnastes kohtades (maja trepikojad) sarnasel viisil (massiivse, põhjendamatult raske füüsilise vägivallaga) rünnatud – kõik kannatanud (peale K. O., kelle ründamise episoodi ringkonnakohus sellest johtuvalt ka vaatluse alt välja jätab) on kirjeldanud, kuidas nad eelnevalt käisid postkontoris raha võtmas, peale mida neid rünnati. Ning nagu käesoleva otsuse p-dest 16.-16.6 ilmneb, oli just see kriteeriumiks, mille selgekstegemisele oli suunatud R. Mõškovski käitumine kuriteo ettevalmistavas staadiumis. Kuritegude toimepanemise sarnane viis on seejuures üldtunnustatult üheks kaudseks tõendiks, mille alusel saab täiendavalt tuvastada isiku süüküsimuse.
  84. Seejuures on vastuvaidlematult edasiselt tuvastatud, et esmalt nii postkontorite juures kui ka hilisemalt rünnakute toimepanemise ajal viibis samas piirkonnas ka süüdistatav R. Mõškovski (vt kd 1, tlk 31-33; tlk 94-96; tlk 120-124; tlk 168-172; tlk 192-195; tlk 267-271; kd 2, tlk 132-133) - selles asjaolus on kriminaalkolleegiumi hinnangul rohkem kokkulangevusi kui seda on tõenäoline juhuslikkuse põhimõtte alusel uskuda. Ning nagu kriminaalkolleegium juba eespool osundas, on seejuures ilmselgelt ümber lükatav väide, et samaaegselt kohtus süüdistatav erinevate klientidega tööde teostamise eesmärgil või ootas sõbralt rahaülekannet; selle versiooni on ebausaldusväärseks lugenud juba ka maakohus. Seega on nimetatud tõendi taustal enam kui usutav süüdistuses esitatud versioon, et R. Mõškovski fikseeris esmalt postkontoris raha saanud kannatanud, liikus seejärel koos kannatanuga viimase elukohta, misjärel ründas neid. Nagu kriminaalkolleegium juba osundas – viibimine esmalt postkontori ja hilisemalt ründe toimepanemise piirkonnas on kokkusattumus, mis ületab usutava juhuslikkuse määra. Samuti viitab prokurör õigustatult kuriteo vahetu täideviimise kokkulangevustele. Tõsikindlalt ning otseste tõendite alusel on tuvastatud R. Mõškovski süü
  85. detsembri
  86. a episoodis, kus süüdistatav lõi kannatanu T. H.t hoiatamata vastu pead ning paiskas ta maha. Selline brutaalne vägivald iseloomustab ka teisi vaatluse all olevaid kuritegusid – vanas eas kannatanuid rünnati koheselt füüsilise vägivallaga, valdavalt selja tagant ning löögid olid seejuures suunatud pähe. Ka selles võib näha R. Mõškovskile iseloomulikku käitumisjoonist, mis täiendavalt kinnitab tema süüd vaatluse all olevates kuritegudes (et K. O. ründamise episoodi 26.
  87. 2007 a. jättis kriminaalkolleegium ohvri käitumist iseloomustava asjaolu tõttu vaatluse alt välja, ei muuda siinkohal midagi; see ei tähenda automaatselt, et koheselt tõusetuks ümberlükkamatud kahtlused ka teistes vaatluse all olevates episoodides, kus kriminaalkolleegium loeb R. Mõškovski süü olevat tõendatud). 12
  88. Täiendavalt osundab kriminaalkolleegium veel järgnevale. Nimelt on ringkonnakohtu hinnangul tuvastatav ka otsene motiiv süütegude toimepanekuks, milleks on rahalise vahendite saamise vajadus. Nii on kohtumenetluses leidnud tuvastamist, et süüdistataval olid
  89. a suvel tekkinud võlad, mis vajasid likvideerimist (vt tunnistaja A. K. ütlused kd 3, tlk 104 pöördel: süüdistatav sai tunnistajalt raha, mida ta aga ei tagastanud). Samal ajal tuleb silmas pidada, et ka süüdistatava enda ütluste kohaselt kaotas ta
  90. a augustis töö (kd 3, tlk 87), mis selgitab täiendavalt legaalsete sissetulekute katkemise ning pöördumise kuritegude toipanemise poole – kusjuures esimene kuritegu pandi toime
  91. septembril
  92. a. Ka see asetub loogilise asjaoluna sündmuste kui ajalise terviku hindamisse. Prokurör viitab seejuures õigustatult Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikale, mille kohaselt võib kuriteo võimaliku toimepanemise kohta ammutada teavet ka süüdlase käitumisest kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajast (vt RKKKo 3-1-1-142-05). Kuriteole eelnenud käitumisele viitas ringkonnakohus juba p-des 16 jj. Kuid samas ei saa jätta tähelepanuta ka R. Mõškovski käitumist peale rünnakut, mille toimepanek
  93. detsembril
  94. a on ringkonnakohtu hinnangul vastuvaidlematult ning igasuguste kõhklusteta tõendatud. Nimelt käitus süüdistatav sedavõrd enesekindlalt, et läks peale ründe toimepanemist suhteliselt lähedal asuvasse ühistranspordi peatusesse, ootas seal trolli ning peeti tunnistaja R. P.i poolt, kelle sõnutsi istus süüdistatav rahulikult pingil ja mängis telefoniga (kd 3, tlk 44 pördel). Kriminaalkolleegiumi hinnangul osutab süüdistatava selline käitumine täiendavalt sellele, et
  95. detsembri
  96. a rünnak ei olnud esmakordne, olles pigem viimaseks episoodiks alates
  97. septembrist
  98. a toimunud süstemaatiliste rünnakute jadas.
  99. Nimetatud tõendeid ja asjaolusid kogumis hinnates leiab kriminaalkolleegium, et tõendatud on R. Mõškovski süü ka
  100. septembril
  101. a,
  102. novembril
  103. a,
  104. novembril
  105. a,
  106. novembril
  107. a ja
  108. detsembril
  109. a toimepandud kuriteoepisoodides. Nimetatud osas tuleb maakohtu õigeksmõistev otsus tühistada ning teha R. Mõškovski suhtes süüdimõistev otsus.
  110. Samuti tuleb nimetatud episoodides rahuldada kannatanute esitatud tsiviilhagid. Käesolevas kriminaalasjas on kannatanud kohtueelses menetluses esmaste ütluste andmisel esitanud ühtlasi ka konkreetse tsiviilnõude Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 160 lg 2 p 4 tähenduses (vt RKKKo 3-11-58-07, p 10), samuti on sellega piisavalt konkretiseeritud ning individualiseeritud hagi alus ja ese TsMS § 363 g 1 p-de 1, 2 tähenduses; kahju tekitamist nimetatud suuruses on kannatanud kohtumenetluses korranud ning kriminaalkolleegiumi hinnangul on kahju tekitamine süüdistatava poolt nimetatud ulatustes tõendatud. Juhindudes VÕS § 127 lg-st 1 ja 4, § 132 lg 1 ls-st 1, § 1043 ja § 1045 lg 1 p-st 5 rahuldab ringkonnakohus seetõttu kannatanute tsiviilhagid ja mõistab süüdistatavalt kannatanute kasuks välja järgmised summad: Kannatanu L. J. kasuks 3644 krooni (kd 1, tlk 8, 12); Kannatanu N. D. kasuks 700 krooni (kd 1, tlk 75); Kannatanu T. H. kasuks 4352 krooni (kd 1, tlk 106); Kannatanu V. S. kasuks 4046 krooni ja 30 senti (kd 1, tlk 135-136, 153); Kannatanu E. E. kasuks 5309 krooni ja 50 senti (kd 1, tlk 236). III
  111. Mõistes R. Mõškovski täiendavalt süüdi viie kuriteo toimepanemises, kriminaalkolleegiumi hinnangul revideerida ka süüdistatavale mõistetud karistust. 13 tuleb KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seejuures selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.
  112. Käesoleval juhul on tuvastatud R. Mõškovski süü kuues kuriteoepisoodis, mis eranditult seisnesid vanemaealiste naisterahvaste (kannatanud on sündinud ajavahemikus 1921-1936) ründamises põhjendamatult raske füüsilise vägivallaga ning neilt – nagu õigustatult märgib prokurör – sisuliselt ainukese sissetulekuallika äravõtmises. Tuleb nõustuda prokuröriga selleski, et väljaspool KarS § 58 p 3, mis nimetab karistust raskendava asjaoluna süüteo toimepanemist kõrges eas isiku suhtes, on nimetatud asjaolud täiendavalt hinnatavad erilise küünilisusena, mis teeb toimepandud kuriteod õiguslikult iseäranis taunitavaks. Teadlikult valis R. Mõškovski ohvritena välja isikud, kes ei olnud võimelised end vähimalgi määral kaitsma ning ründas neid elutähtsasse piirkonda suunatud vägivallaga. Ka maakohus on seejuures märkinud, et kannatanu T. H. surma võib kaude siduda tema suhtes toimepandud ründega. Kuigi põhjuslik seos nimetatud kahe sündmuse vahel ei ole tõepoolest olnud piisav, et seda süüdistatavale karistusõiguslikult ette heita, ei ole kuigivõrd välistatud selle asjaolu arvestamine süüdistatavale mõistetava karistuse motiveerimisel. Faktiks jääb, et peale R. Mõškovski rünnakut ilmnesid kannatanul tervislikud probleemid, mis päädisid lõppkokkuvõttes ka tema surmaga. Nimetatud asjaolu on karistuse mõistmisel võimatu vaatluse alt välja jätta.
  113. Õigustatult märgib prokurör, et puuduvad igasugusedki karistust kergendavad asjaolud. Süüdistatav ei ole kordagi toimepandud kuritegusid kahetsenud, andes enda õigustuseks üksnes ebamääraseid ning ilmselgelt tõele mittevastavaid ütlusi. Kõnekas on ka fakt, et süüdistatavad on varasemalt kahel korral juba karistatud röövimise toimepanemiste eest (neist ühel korral sarnase kuriteo eest, mis on vaatluse all käesolevas kriminaalasjas, s.o eaka kannatanu ründamine röövimise eesmärgil), mis näitab üheselt karistuselt oodatava positiivse eripreventiivse toime luhtumist. Lühikese ajavahemiku jooksul pani süüdistatav toime kuus rasket esimese astme kuritegu; on üheselt aru saada, et tegemist oli süstemaatilise käitumisega rahaliste vahendite hankimise eesmärgil – röövimiste toimepanek oli R. Mõškovskile sisuliselt alatise sissetuleku allikaks. Riikliku süüdistajaga soostuvalt tuleb sellega seoses märkida, et tegemist on sisuliselt väljakujunenud kuritegeliku käitumisharjumusega, mis teeb mõistetava karistuse juures iseäranis kaalukaks õiguskorra kaitsmise huvide argumendi. Eeltoodud argumentidel leiab kriminaalkolleegium, et vaatluse all oleva kuue esimese astme kuriteo sooritamise eest, mis on kvalifitseeritud KarS § 200 lg 2 p 4 järgi, tuleb R. Mõškovskile mõista karistuseks vangistus kestusega kaksteist aastat. KarS § 68 lg 1 alusel arvestab ringkonnakohus eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka ning määrab karistuse kandmise alguseks
  114. detsembri
  115. a.
  116. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 1, § 340 lg 4 p-st 3 ja 4 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
  117. aprilli
  118. a otsuse osaliselt ja teeb selles osas uue otsuse. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt, kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. 14 Paavo Randma Julia Katškovskaja Meelika Aava 15

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.