mming Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Sven Paukson süüdistus KarS § 423 lg 1 lühimenetluses Harju Maakohtu otsus 10.novembrist 2009.a. Apellatsiooni esitaja Kannatanud I. L. ja O. B. Prokurör Rainer Amur Süüdistatav Sven Paukson(ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Owe Ladva Harju Maakohtu otsus 10.novembrist 2009.a. Sven Pauksoni suhtes tühistada osaliselt ja nimelt, kannatanute poolt esitatud tsiviilhagide osas tehtud otsustuste osas. Teha uus o t s u s, millega jätta kannatanute I. L. ja O. B.i poolt esitatud tsiviilhagi läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluses, tunnistades kannatanute õigust pöörduda samade haginõuetega tsiviilkohtusse kahju RESOLUTSIOON järgi 2 tekitamise koha järgsesse riiki, s.o. Läti Vabariigis või süüdlase elukohajärgsesse riiki, s.o. Eesti Vabariigis. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Edasikaebamise kord Esitatud apellatsioonid rahuldada osaliselt. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 10.novembri 2009.a. kohtuotsusega mõista Sven Paukson süüdi KarS § 423 lg.1 järgi ning karistada 1 (ühe) aasta ja 6 (kuue) kuulise vangistusega. KrMS § 238 lg.2 alusel vähendada Sven Paukson’
mõistetavat karistust 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõista 1(ühe) aastane vangistus. KarS § 73 lg.1 ja lg.3 alusel ei pöörata vangistust täielikult täitmisele, kui Sven Paukson ei pane 3(kolme) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu . Tõkend-elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Rahuldada kannatanu I. L. tsiviilhagi moraalse kahju nõudes osaliselt ja mõista Sven Paukson’lt välja VÕS § 127, § 134 lg.3 , KrMS § 310 lg.1 kannatanu I. L. tsiviilhagi moraalse kahju nõudes summas s.o. 150 000.- krooni ( ükssada viiskümmend tuhat krooni ). Jätta rahuldamata I. L. tsiviilhagi varalise kahju nõudes Jätta rahuldamata KrMS § 310 lg.1 alusel kannatanu O. B.’i (hukkunu isa) tsiviilhagi moraalse kahju nõudes. Sven Paukson mõisteti süüdi selles, et tema 01.08.2006. a. kella 19:26 ajal juhtides mootor-sõidukit /veoauto/ Mercedes Benz 1835 registreerimismärgiga XX XXX, lähenes selja tagant Läti Vabariigis Limbazi rajoonis mööda Ainazi Matiši maanteed sirgel hea nähtavusega tee-lõigul liikuvatele jalgratturitele J. B.’ile ja I. L.’
, nägi ees liikuvaid jalgrattureid ning ta oleks pidanud tegema kõik endast sõltuva selleks, et vältida nende vähekaitstud liiklejate ohustamist, ei täitnud seda autojuhi peamist kohustust /
/, jättes kohandamata oma 3 sõiduki kiiruse selliseks, et oleks võimalik arvestada kõikide liiklusoludega, mis võivad tekkida ning, et tal oleks võimalik oma sõiduk sellises olukorras peatada /
/, kuid ta suunas oma tähelepanu talle vastuliikuvale veokile ning ei jälginud piisavalt tähelepanelikult enda ees olevat teed ning jalgrattureid, veendumata manöövri ohutuses, üritas olenemata vastuliikuvale veokile põigata jalgratturitest vasakult mööda /
/, kuid ei hoidnud jalgratturitega piisavat külgvahet /
km-l jalgratturitele J. B.’ile ja I. L.’
otsa, tekitades I. L.’
eluohtlikud tervisekahjustused ja põhjustades J. B.’i surma. Kannatanu I. L. poolt esitatud moraalse kahju nõude rahuldamist 150000 krooni ulatuses, s.o. tunduvalt vähemas määras, kui seda taotles kannatanu (50000 latti , s.o. 1120000.- krooni) põhjendas maakohus mittevaralise kahju hüvitise kindlaksmääramisel Eesti Vabariigi kohtupraktikas väljakujunenud hüvitise määradega, mille kohaselt on raskemate kehavigastuste puhul mõistetud välja hüvitis keskmiselt 100 000-300 000 krooni. Maakohus märkis, et I. L.
tekkinud tervisekahjustus oli tekitamise hetkel ja sellele järgneval ajal eluohtlik ja vigastuse ravimine ja sellest parenemine on olnud pikaajaline, kannatanu ütlustest nähtub, et vaevused ei ole lõppenud. Seega on ainuüksi tekitatud kehavigastuse näol tegemist keskmisest raskema tagajärjega. Tagajärje raskus nähtub ka kannatanule määratud puudest ja tuvastatud osalisest töövõimetusest. Eeltoodu alusel luges kohus tõendatuks kannatanu elukorralduse ja elurütmi sunnitud ja negatiivsed muutused liiklusõnnetuse järgsel ajal ja õnnetusest tulenevalt. Haiglas viibimisest, kodusest järelravist, taastusravist ja eeskätt keha piiratud ja valu tekitavast liikuvusest tingitud liikumispiirangud ning vajadus teiste isikute kõrvalise abi järele on sundinud kannatanut õnnetusele eelneva ajaga võrreldes oluliselt piiratumale ja sõltuvamale elule. Kehavigastuse iseloomust tulenevalt võivad selle tagajärjed mitmel määral mõjutada kannatanu kogu tulevast üldist elukvaliteeti. Kannatanu I. L.’
moraalse kahju hüvitamisel arvestas maakohus rahalise hüvitiste suuruse määramisel vigastuste laadi ja Sven Pauksoni süü liiki, s.t. seda, et tegemist on ettevaatamatusest toimepandud kuriteoga, seejuures ei ole ettevaatamatus süü suurim määr. Kannatanu I. L. poolt esitatud varalise kahju nõude (summas 10000 latti (224000.- krooni) rahuldamata jätmist põhjendas maakohus sellega, et kannatanu on jätnud märkimata, milline konkreetne kahju tal tekkis. Üldsõnalised ütlused ortopeedilise madratsi, spetsiaalsete jalatsite jne.ostmise kohta ei ole aluseks varalise kahju hüvitamiseks , ka ei esitanud kannatanu tõendeid varalise kahju tekkimise kohta. Mittevaralise kahju hüvitist taotles ka teine kannatanu O. B. (hukkunu isa), kes esitas moraalse kahju nõude summas 25000 latti (560000.- krooni). Maakohus jättis kahjunõude rahuldamata, põhjendades seda alljärgnevalt. VÕS § 134 lg.3 puhul võivad isiku surma põhjustamise tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral surmasaanu lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. O. B. (hukkunu isa ) 4 põhjendab moraalse kahju nõuet sellega, et poeg J. töötas ja aitas neid abikaasaga nii moraalselt kui füüsiliselt. Hukkunu isa on juba 1994.a. pensionär , abikaasa töötab arstina, kuid palk on väike. Poeg oleks saanud vanaduses olla neile peamiseks toeks. Võlaõigusseaduse § 134 lg 3 mõttes ei saa "erandlikuks asjaoluks" olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Erandlikuks asjaoluks ei ole lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi
in ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase isiku surmaga. Lähedase kahju hüvitamise nõuet VÕS § 134 lg 3 kohaselt õigustaks esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n-ö samas ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Need peavad aga olema isiklikud ja vahetud, mitte aga nt kolmandate isikute vahendatud. Erandlikud asjaolud, mis võivad anda alust kolmandatele isikutele neile tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, võivad seonduda ka kahju tekitamise asjaoludega. Nii võib mittevaralise kahju hüvitamist lähedastele õigustada nt see, et tegelikult soovitigi rünnata või mõjutada kannatanu lähedasi, samuti kahju tekitamise erilised asjaolud, nt kannatanule kahju tekitamise tahtluse olemasolu kahju tekitajal koostoimes lähedaste hilisemate üleelamistega. Antud juhul
idis kohus, et puuduvad VÕS § 134 lg.3 märgitud erandlikud asjaolud, mis õigustaksid hüvitise maksmist. Üksnes lootus pojalt tulevikus saadvale abile mittevaralise kahju hüvitamise saamise õigust ei loo. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Kannatanu I. L. taotleb maakohtu otsuse tühistamist nii tema kasuks väljamõistetud tekitatud moraalse kahju suuruse osas kui ka tema poolt esitatud varalise kahju rahuldamata jätmise osas ning taotleb uue otsusega rahuldada moraalse kahju nõue summas 50000 Läti latti (1 115 000 Eesti krooni) ja varaline kahju summas 10 000 Läti latti ( 223 000 Eesti krooni). Apellant
iab, et tema kasuks välja mõistetud summa on põhjendamatult väike. Ka märgib apellant, et ta ei saanud kohtus oma huve kaitsta nõuetekohasel viisil kuna teda ei teavitatud kohtuistungi toimumisest 26.oktoobril 2009.a. Apellant nõustub kohtuotsuses väljaöeldud asjakohaste põhjendustega tema elukvaliteedi olulise langemise osas ja ka selles osas, et tal on õigus saada moraalse kahju hüvitist, kuid arvestades seda, et maakohus on ka tunnistanud Eesti Vabariigi kohtupraktikat raskemate kehavigastuste tekitamise ülemmäära osas, milleks on 300000 Eesti krooni, siis tema seisukohast on 150000 Eesti krooni põhjendamatult väike kahjutasu. Tema tervis on pöördumatult kahjustatud ning ta on kaotanud ka oma kõige lähedasema inimese ning võimaluse alustada uuesti täisväärtuslikku pereelu. Oma esialgse moraalse kahju juurde jäämist põhjendab apellant ka sellega, et tema arvates on maakohus põhjendamatult lugenud antud kriminaalasjas kergendavateks asjaoludeks süü ülestunnistamise ja 5 puhtsüdamliku kahetsuse. Sven Paukson ei ole kordagi astunud ühendusse ei temaga ega ka hukkunud J. B. vanematega, et väljendada oma kahetsust või pakkuda vabatahtlikku abi. Just Sven Pauksoni käitumine tingis olukorra, kus kriminaalasi edastati Eesti õiguskaitseorganitele. Samuti näitab süüdistatava suhtumist see, et ta soovib vältida liiklusõnnetuse tekitamisega seotud täisvastutuse võtmist. Maakohtu resolutsioon tsiviilhagi osas näib arvestatavat rohkem süüdistatava huvidega kui kannatanute kaotuste kompenseerimisega. Varalise kahju osas märgib apellant, et kuna teda ei teavitatud kohtuistungist, siis ei saanud ta ka tõendada temale tekkinud kahjude olemasolu ja suurust. Kannatanu O. B. taotleb esitatud apellatsioonis esitatud tsiviilhagi rahuldamist. Ta ei nõustu maakohtu põhjendustega selles, et lähedase pereliikme kaotus õnnetusjuhtumi läbi ei kvalifitseeru erandliku asjaoluna, mis õigustaks hüvitise maksmise kolmandatele isikutele. Kannatanu väidab, et tema ainsa poja ja potentsiaalse elatusallika kaotus on põhjustanud temale suuri kannatusi, misläbi on halvenenud tema tervis ja elu kvaliteet. Kannatanu O. B. toob välja oma apellatsioonis needsamad asjaolud, mis kannatanu I. L., mis puudutavad süüdistatava suhtumist toimunusse, tema kahetsust ja käitumist, mis tingis kriminaalasja menetlemise Eesti Vabariigis. Samuti märgib kannatanu seda, et teda ei teavitatud kohtuistungi toimumisest 26.10.2009.a., millega rikuti tema õigust oma huvide kaitseks kohtus nõuetekohasel viisil. Taotleb tsiviilhagi osas maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega 25000 Läti lati ( 560000 Eesti krooni) väljamõistmist. Apellatsioonikohtu istungil toetas prokurör osaliselt kannatanu I. L. apellatsiooni ja taotles süüdistatavalt suurema summa, s.o. 300000 krooni väljamõistmist kannatanu kasuks moraalse kahju nõude osas. Kaitsja ja süüdistatav vaidlesid apellatsioonidele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonidega tuli alljärgnevatele järeldustele. 1) Apellatsioonides märgitu kohaselt ei ole maakohus kannatanuid kohtuistungi toimumisest teavitanud. Nagu kajastab maakohtu istungi protokoll on see tõsi, sest protokollis on kirjas, järgmine kohtu seisukoht „Kohtunik selgitab, et antud asjas on 2 kannatanut, kes asuvad Läti Vabariigis ning otstarbekuse kaalutlustel ei väljastanud kohus neile kohtukutseid, kuna lühimenetlus taolise võimaluse annab.“ Kohtukolleegium ei saa nõustuda sellise maakohtu konstateeringuga, sest KrMS § 236 lg 1 kohaselt kutsutakse kohtuistungile prokurör, süüdistatav, kaitsja, kannatanu ja tsiviilkostja. Sisuliselt tähendab see säte seda, et nendele menetlusosalistele saadetakse kutse kohtuistungile ilmumiseks, kuid kannatanu ja tsiviilkostja kohtuistungile ilmumata jäämine ei takista 6 kriminaalasja kohtulikku arutamist ega tsiviilhagi läbivaatamist (KrMS prg. 236 lg 2). Kannatanu õigus teada kohtuistungi toimumisest ja soovi korral sellest osa võtta on võõrandamatu õigus ja see tuleneb KrMS prg. 38 lg 1 p.-st 8. Erandiks on kokkuleppemenetlus, kus kannatanu on eelnevalt andnud nõusoleku konkreetse karistuse osas ja temale tekitatud kahju suuruse osas ning teab, et sellest kokkuleppest ei saa kohus väljuda. Muudel juhtudel on aga kannatanul õigus välja öelda oma arvamus nii mõistetava karistuse kui ka tsiviilhagi osas (KrMS prg. 38 lg 1 p.9). Seega on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus, jättes kutsumata kannatanud kohtuistungile, rikkus menetlusnorme. Selline menetlusnormi rikkumine ei ole KrMS prg. 339 lg 1 loetelus, kus on loetletud rikkumised, millised on seaduseandja tunnistanud oluliseks rikkumiseks. Sama paragrahvi teine lõige annab kohtule õiguse tunnistada oluliseks ka kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumise, millega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Kohtukolleegium
iab, et antud juhul on tegemist olulise menetlusnormi rikkumisega kuna on rikutud kannatanu õigusi ja see võib kaasa tuua ebaseadusliku kohtuotsuse. Järgnevalt on seaduseandja prg.-s 341 lg 2 sätestanud, et “Kui kohtuistungil tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine käesoleva seadustiku § 339 lõikes 2 sätestatud korras ja rikkumist ei ole võimalik kohtuistungil kõrvaldada, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus”. Kohtukolleegium
iab, et käesoleval juhul on rikkumine kõrvaldatav sellega, et apellatsioonikohtu istungist teatati kannatanutele ja neil oli võimalus ilmuda kohtuistungile ning välja öelda oma seisukoht, mida nad tegelikult sisuliselt juba tegid ka apellatsioonides. Kannatanuid on teavitatud apellatsioonikohtu istungist, kuid nende osavõttu ei ole kohustuslikuks tehtud (KrMS 334 lg 2). Oma seisukohta põhjendab kohtukolleegium järgnevalt. Nimelt, kannatanud on mittevaralise kahju nõudeid põhjendanud ja seda ka apellatsioonis. Mittevaralise kahju suuruse kindlakstegemiseks hindamisele tulevad kriteeriumid on hinnatavad kriminaaltoimikus olevate tõendite alusel. Kannatanu I. L. taotleb aga ka varalise kahju hüvitamist ja maakohus on jätnud selle nõude rahuldamata põhjusel, et kannatanu pole esitanud varalise kahju tekkimise kohta tõendeid. Paraku on tegemist olukorraga, kus kannatanu ei saa esitada neid tõendeid ei ringkonnakohtus ega ka maakohtus, kui tuleks tunnistada, et apellatsioonikohus ei saa maakohtu menetlusõiguse olulist rikkumist ise kõrvaldada ja kriminaalasi tuleks tagastada maakohtusse uueks arutamiseks. Nimelt, lühimenetluse reeglid välistavad selle võimaluse. Kohtukolleegium
iab, et kohtuliku uurimise käigus täiendavate kirjalike tõendite kogumine rikub lühimenetlust reguleerivaid menetlusnorme. Lühimenetluse kohaldamise alused on sätestatud KrMS §-s
iab kohtukolleegium, et õige on sellises olukorras mitte jätta tsiviilhagi rahuldamata nagu seda tegi maakohus vaid jätta tsiviilhagi läbivaatamata. TsMS prg. 426 lg 1 sätestab, et hagi läbivaatamata jätmise korral loetakse, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud ja hageja võib pöörduda hagiga sama kostja vastu samal alusel vaidluses sama hagieseme üle kohtusse. Ka Riigikohus on hagi läbivaatamata jätmisel juhindunud TsMS sätetest. Samas annab sellise võimaluse ka KrMS prg. 310 lg 1. Seega peab kohtukolleegium vajalikuks tühistada maakohtu otsus selles osas, millega jäeti kannatanu varalise kahju hüvitamise nõue rahuldamata ja jätab selle oma otsusega läbi vaatamata. 2) Kohtukolleegium
iab, et tegelikult ei kuulu käesolevas kriminaalasjas esitatud kannatanute rahaliste nõuete läbivaatamine ja nende suhtes otsustuste tegemine Eesti kohtusüsteemi pädevusse. Kui lähtuda Riigikohtu seisukohtadest, milliste kohaselt toimub kriminaalmenetluses tsiviilhagi läbivaatamine peamiselt tsiviilkohtumenetluse nõuete järgi, siis kohtukolleegiumi arvates selle seisukoha põhimõtteid arvestades, kuulub 8 selle alla ka Eesti Vabariigi,
edu Vabariigi ja Läti Vabariigi õigusabi ja õigussuhete
pingu osa, mis reguleerib konkreetseid tsiviilõiguslikke küsimusi ja nende menetlemist. Vastavalt Eesti Vabariigi,
edu Vabariigi ja Läti Vabariigi õigusabi ja õigussuhete
pingu artiklile 39 lk-
1 määratakse kahju hüvitamise kohustused, välja arvatud
pingutest ja muudest õiguspärastest tegudest tulenevad kohustused, selle
pingupoole seadusandluse järgi, kelle territooriumil
idis aset tegu või muu asjaolu, mis oli kahju hüvitamise nõude aluseks. Sama paragrahvi lõige 3 sätestab, et artikli 39 punktides 1 ja 2 nimetatud asjades on pädev selle
pingupoole kohus, kelle territooriumil
idis aset tegu või muu asjaolu, mis oli kahju hüvitamise nõude aluseks. Kannatanu võib esitada hagi ka selle
pingupoole kohtusse, kelle territooriumil on kostjal elukoht. Käesolevas kriminaalasjas ei ole olemas kannatanute nõusolekut selle kohta, et nende tsiviilnõudeid arutaks Eesti Vabariigi kohus. Kohtukolleegiumi seisukohast omab siinjuures tähtsust ka tsiviilhagi ese. Nimelt, kui tegemist on vargusega, kus kahju kujuneb varastatud esemete väärtusest, võimalik, et siis ei ole niivõrd tähtis, millise riigi kohus selle kahjusumma tuvastab ja millise riigi seaduseandust arvestatakse. Kui aga on tegemist selliste kahjudega nagu seda on käesolevas kriminaalmenetluses – saadud vigastuste tagajärgede ravi ja taastusravi maksumus, moraalne kahju – kus omab esmast tähtsust nii vastav seadusandlus, kui ka kohtupraktika, siis omab tähtsust ka see, kas kannatanu on nõus , et hagi arutab Eesti kohus. Kujunenud on olukord, kus sisuliselt kaks riiki
pivad kokku, et liiklusõnnetuse põhjustaja suhtes menetletakse kriminaalasja Eestis aga küsimus selles, kas kannatanud, kellele tekitati kahju oma elukohariigis on üldse nõus, et nende poolt esitatud tsiviilhagide üle otsustab Eesti Vabariigi kohus, on jäänud väljapoole riikide vahelisi kokkuleppeid konkreetses kriminaalasjas. Seejuures ei ole kriminaalmenetluse üleandmisel isegi mitte lisatud väljavõtteid Läti seadustest, mis reguleerivad samalaadsete küsimuste lahendamist Lätis. Kohtukolleegiumi seisukohast tuleneb selline nõue eelviidatud riikidevahelise kokkuleppe art.-st 15. Kohtukolleegium arusaama kohaselt on riikidevahelised kokkulepped õigusabi ja õigussuhteid reguleerivates küsimustes täitmiseks ka nende osapoolte riikide ametiisikutele, sest vastupidisel juhul muutuvad riikidevahelised kokkulepped mõttetuks. Paratamatult pidanuks prokuratuuri ja maakohtu ees tõusetuma igati loogiline küsimus, miks peaks käesolevas kriminaalasjas mittevaraliste kahjude küsimuse otsustamine, sealhulgas nende suuruse määramine toimuma Eestis valitseva kohtupraktika alusel, kui kannatanutele, kelle elukohariigiks on Läti tekitati kahju Lätis ja kui nendest ei sõltu riikidevahelised kokkulepped kriminaalmenetluse toimumise koha osas. Võimalik, et Lätis on samalaadseid kahjunõudeid reguleerivad seadused ja n.ö. väljakujunenud mõistlikud summad hoopis kannatanute huvisid soosivamad ja asjaolu, et neile tekitas kahju teises riigis elav ja teise riigi kodakondsust omav isik, ei tohiks toimida kannatanute huvide vastu. Apellatsioonikohtu istungil tunnistas prokurör, 9 et tema ei ole isegi mitte lugenud käsitletavat riikidevahelist õigusabi
pingut, mis vaieldamatult reguleerib ka käesolevat menetlust. Ülaltoodud põhjendustel kuulub kohtukolleegiumi arvates tühistamisele maakohtu otsus ka kannatanu O. B.i poolt esitatud tsiviilhagi rahuldamata jätmises ja uue otsusega tuleb jätta see läbivaatamata, et kannatanul oleks võimalus esitada hagi kahju tekitamise koha järgi e. Läti Vabariigis. 3) Kannatanu I. L. poolt esitatud moraalse kahju nõude ja selle hüvitamise osas märgib kohtukolleegium järgmist. Esiteks, maakohtu otsusest on näha, et maakohus on otsuse motiveerivas osas nii motiveerinud kui viidanud kahju hüvitamise materaalõigusliku alusena VÕS prg. 130 lg-
2, kui resolutiivosas viidanud kahjusumma väljamõistmisel VÕS prg. 134 lgle
pingu alusel on üldpõhimõte selline, et kahju tekitamisega seotud nõuded kuuluvad selle osapoole riigi pädevusse, kus kahju tekkis ja ainult kannatanu nõusolekul lahendab küsimuse teine osapoole riik ja kannatanu nõue on kordades suurem, kui seda tunnistas maakohus ning kuna kriminaalmenetluse ülevõtmisel ei ole toimikumaterjalide juurde lisatud 10 andmeid selle kohta, millised on vaidlusalust küsimust reguleerivad Läti seadused ja Läti kohtupraktika selles osas (
pingu art. 15 sätestab, et Eesti Vabariigi,
edu Vabariigi ja Läti Vabariigi Justiitsministeeriumid ja prokuratuuride keskasutused annavad üksteisele palve korral informatsiooni nende riikides kehtinud või kehtivast seadusandlusest ning selle kohaldamisest justiitsasutuste poolt) ning kuna samal kannatanul on ka varalised nõuded, milliseid ta võib esitada oma elukohariigis, kus kahju tekkis, siis on kannatanu seisukohast õiglane, et tema moraalse kahju nõuet arutatakse Läti Vabariigis või siis tema soovi korral Eestis, kuid seda tsiviilkohtumenetluses. Eesti Vabariigi,
edu Vabariigi ja Läti Vabariigi õigusabi ja õigussuhete
pingu artikkel 49 kohaselt
pingupooled tunnustavad ja täidavad vastastikku justiitsasutuste jõustunud otsuseid tsiviil-ja perekonnaasjades, samuti kohtuotsuseid kuriteo läbi põhjustatud kahju hüvitamise osas. Arvestades ülaltoodut ja juhindudes KrMS prg. KrMS prg. 337 lg 1 p.4, 340 lg 2 p.5 ja lg. 4 p.5 ning 342-345 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse kannatanute poolt esitatud tsiviilhagide osas ja jätab need käesolevas kriminaalmenetluses läbivaatamata ning tunnistab kannatanute õigust pöörduda samade haginõuetega tsiviilkohtusse kahju tekitamise koha järgsesse riiki, s.o. Läti Vabariigis või süüdlase elukohajärgsesse riiki, s.o. Eesti Vabariigis. Julia Katškovskaja Meelika Aava Urmas Reinola
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.