Väärteoasi nr.4-09-21220 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev Otsuse teinud kohus Kohtunik Sekretär Tõlk Vaidlustatud lahend Kaebuse esitanud isik Istungil osalenud isikud 13.11.2009.a. Har

§ 7422lg 2 alusel rahatrahviga 25 trahviühikut, summas 1500 krooni.

Väärteoasja otsuse kohaselt juhtis T.Raja 19.09.2009.a. kell 17.20 mootorsõidukit 2 kiirusega 80+-3 km/h, millega ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 27 km/h, sellega rikkus ta LE § 126 p 3 nõudeid ja pani toime

§ 7422lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Kaebuses taotletakse otsuse tühistamist täies ulatuses, kuna menetlusalune isik ei ole talle süüks arvatud tegu toime pannud. Lisaks sellele, osundatakse väärteomenetlusõiguse normide rikkumisele ja materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele kohtuvälise menetleja poolt. Nimelt, leitakse kaebuses, et kiirmenetluse otsus ei sisalda menetlusaluse isiku süüd kinnitavaid tõendeid; kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll ei sisalda andmeid, millal konkreetne kiirus oli mõõdetud ja et mõõdetud kiirus kuulub menetlusaluse isiku sõidukile, kuigi märgitud, et kolmandal rajal oli mitu sõidukit. Kaebajale jääb seoses sellega arusaamatuks, miks peeti kinni tema sõiduk, kui samal ajal ja samas kohas liikunud punast värvi sõiduk väidetavalt ületas kiirust veelgi rohkem; nimetatud protokoll sisaldab vastuolulisi andmeid, millele viitab eeskätt see, et protokollis on kirjas, et rikkumine toimus ühesuunalisel teel, kus sõiduridade arv on kuus, Eesti Vabariigis aga sellist teed ei ole. Samuti ei vasta protokoll väärteomenetlusõiguse nõuetele, kuna ei sisalda väärteoasja numbrit ja menetlustoimingu aluseks olevat menetlusõiguslikku sätet ning puudub isikule menetlustoiminguga seotud õiguste ja kohustuste selgitamine. Edasi viitab kaebaja sellele, et tegelikkuses ei toimunud tema ülekuulamist, vaid ta kirjutas politseiniku survel, et ületas kiirust ja kahetseb seda, kuid see ei tõenda tema süüd, kuna ei sisalda faktilisi andmeid, mille alusel võiks kindlaks teha teo vastavust väärteokoosseisule, õigusvastasust ja tema süüd. Ülekuulamise protokoll ei sisalda ülekuulamise ei algust ega lõppu, väärteo toimepanemise aega ja kohta, millest järeldub, et see oli tehtud pärast kiirmenetluse otsuse tegemist. Samuti kiirmenetluse otsuse kohaselt rikkus T.Raja Liikluseeskirjas mitteeksisteerivat sätet (otsuse kohaselt LE § 126.3) ja viimasena on toodud väide, et kiirmenetluse otsus ei vasta Justiitsministri 16.juuli 2008.a. määrusele nr 38 „Kohtuvälise menetluse menetlusdokumentide näidisvormide kehtestamine“, kuna puudub viide karistusseadustiku vastavale paragrahvile, mille alusel kohtuväline menetleja määras karistuse ja samuti puudub selgitus selle kohta, et menetlusalusele isikule on selgitatud kiirmenetluse kohaldamise korda vastavalt VTMS § 55 lg 2 ja

1. KOHTUS TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, uurinud väärteoasja materjale jõudis kohus veendumusele, et kaebus ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele.
2. Kiirmenetluse otsusest, mis koostati T.Raja suhtes 19.09.2009.a., on näha, et T.Raja samal päeval kell 17.20 juhtis mootorsõidukit Tallinn-Pärnu- Ikla maantee 14.km-l, liikudes Pärnu suunas, kiirusega 80+-km7h, lubatud kiirus 50 km/h, seega ületas kiirust mitte vähem kui 27 km/h. Sellest lähtuvalt rikkus ta Liikluseeskirja § 126 p3 nõudeid ja pani toime Liiklusseaduse § 7422 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kiirmenetluse otsuse kohaselt on kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll märgitud „muu andmete“ punkti all. Kohus leiab, et üksnes asjaolu, et viide tõendile asub kiirmenetluse otsuse vales lahtris, ei anna alust väitmaks, et otsus ei sisalda ühtegi menetlusaluse isiku süüd kinnitavat tõendit.
3. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et liikumiskiiruse mõõtmine leidis aset 19.09.2009.a. kell 17.
4. Seega on ekslik kaitsja väide, et protokollist ei selgu, millal konkreetset kiirust mõõdeti. Samuti ekslik kaitsja väide, ei protokollist ei selgu seda, et mõõdetud kiirus kuulub menetlusaluse isiku sõidukile. Protokolli kohaselt teostati riikliku järelevalve korras T.Raja poolt juhitud mootorsõiduki Volkswagen Passat reg. numbriga xxxliikumiskiiruse mõõtmist. Seega on üheselt arusaadav, kellele kuulub protokollis fikseeritud sõidukiirus. Mis puudutab asjaolu, miks teostati liikumiskiiruse mõõtmist konkreetselt T.Raja poolt juhitud sõiduki suhtes, siis kohus on seisukohal, et taoline küsimus on retooriline ja asjakohatu. Vastavalt protokollile kiirust mõõdeti kiirusmõõteseadmega Ultra Lyte, mis kujutab endast 3 laserkiirusmõõturit, mis valib objekti lasertäpsusega, suunab sellele kiire ning võimaldab silmapilkse kiiruse mõõtmise. Kiiruse mõõtmist teostajal on samuti võimalik läbi ekraani näha, millist sõidukit tabab kiir. Seega on välistatud kaebaja kahtlus, et protokollis märgitud kiirus võis kuuluda mõnele teisele sõidukile. Mõõtmise teeolude kirjeldamisel on protokollis tõepoolest kajastatud, et teelõigul, kus kiirust mõõdeti, on 6 sõidurida, samas aga tee on ühesuunaline. Kohus nõustub kaebuses tooduga, et selliseid sõiduteid Eestis ei ole, kuid leiab, et selline ebatäpsus ei muuda protokollis sisalduvaid kõiki andmeid valedeks ega mõjuta teiste andmete õigsust.
5. Kohus leiab, et kaebuse argumendid selle kohta, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll ei vasta väärteomenetlusõiguse sätete nõuetele, on väärad. VTMS § 49 sätted, mis kehtestavad nõudeid menetlustoimingu protokollile, laienevad vaid menetlusdokumentidele, mis koostatakse väärteomenetluses. Kiirusemõõtmisega on aga tegemist siis, kui väärteomenetlus ei ole veel alanud ning selle alustamine sõltub kiiruse mõõtmise tulemustest. Kiiruse mõõtmist teostatakse riikliku järelevalve korras ning Vabariigi Valitsuse 20.02.2001.a. määrusega nr 67 kehtestatud „Liiklusjärelevalve teostamise korra“ § 2 alusel.
6. VTMS § 55 lg 1 kohaselt saab kiirmenetlust kohaldada siis, kui väärteo toimepanemise asjaolud on selged ja menetlusalusele isikule on teatatud tema õigused ja kohustused, selgitatud, et väärteoprotokolli ei koostata ning võimaldatud anda väärteo toimepanemise kohta ütlusi ja kui menetlusalune isik kiirmenetluse kohaldamisega on nõus. Kohus leiab, et arutatavas asjas on kiirmenetluse kohaldamiseks kõik tingimused täidetud. Kuna kiirmenetluse kohaldamine eeldab eeskätt menetlusaluse isiku kirjalikku nõusolekut, siis kõigepealt fikseeritakse see ülekuulamise protokollis, samuti võimaldatakse anda ütlusi väärteo toimepanemise kohta. Seega on välistatud olukord, millele viitab kaebajale, et tema ülekuulamine toimus pärast kiirmenetluse otsuse tegemist. T.Raja ülekuulamise protokollist nähtub, et talle tutvustati VTMS § 19 ettenähtud õigusi ja kohustusi, talle selgitati, et kiirmenetluses väärteoprotokolli ei koostata ja samuti oli ta teadlik, et kiirmenetluse ütluste või allkirja andmisest keeldumise korral kiirmenetluse kohaldamine on välistatud. Selle kohta on protokollis olemas tema allkiri ja sama ta kinnitas ka kohtuistungil. Oma ütlustes kirjutas T.Raja omakäeliselt, et ületas kiirust ja seda kahetseb puhtsüdamlikult. Kohus leiab, et ütlustes sisalduvad faktilised asjaolud on piisavad selleks, et kindlaks teha, millise koosseisuga tegemist on ja et selle väärteo toimepanemises on olemas ka menetlusaluse isiku süü. Kohus ei saa nõustuda T.Raja ennast õigustava argumendiga, et ta nõustus kiirmenetluse kohaldamisega vaid põhjusel, et autos ootas teda laps, keda kasvatab usus, et politsei kaitseb inimesi, samuti oli tal kohe kavatsus kiirmenetluse otsust vaidlustada. Kohus märgib seoses sellega, et miski ei takistanud T.Rajal mitte nõustuda kiirmenetlusega. On teada, et kui isik soovib üldmenetlust, koostatakse väärteoprotokoll, mille tegemiseks on vaja umbes sama palju aega, kui kiirmenetluse otsuse kirjutamiseks. Seega ei saa kaebuses toodu õigustuseks olla. Seejuures on kummaline kaebaja selline väide, et ütlused toimunu kohta andis ta politseiniku survel. Kohus leiab, et juhul, kui isik ei rikkunud seadust, ei ole väärtegu toime pannud, ei ole usutav, et ta kergekäeliselt nõustub andma ennast süüstavaid ütlusi ja seda vaid lootuses, et vaidlustab hiljem väärteomenetlust tervikuna. Menetlusalune isik oli tutvunud oma õiguste ja kohustustega, seega oli teadlik, et juhul, kui väärteomenetluses viiakse läbi üldmenetlust, on menetlusalusel isikul õigus esitada vastulause ja omapoolseid tõendeid, mis võivad väärteomenetluses kogutud tõendeid ümber lükata. Samuti kohtumenetluses ei esitanud T.Raja ühtegi argumenti, millega saaks väärteoasjas olemasolevat tõendit ümber lükata peale väite, et on seaduskuulekas kodanik ning ei saanud kiirust ületada.
7. Kohus ei nõustu kaebusega selles, et kiirmenetluse otsuse viidetakse Liikluseeskirja paragrahvile, mida tegelikkuses ei eksisteeri. Küsimus on selles, kuidas on otsuses kajastatud LE § 126 p 3 rikkumine. Asjaolu, et kohtuväline menetleja kirjutas „§ 126.3“ kujul, ei muuda sellise sätte olemasolu, vaid tähendab erinevate ametnike õigusaktide sätete kirjutamise omapära. 4 Sarnaselt sellele on kohtuväline menetleja märkinud otsuses väärteo kvalifikatsiooniks „

§ 7422

§ 7422lg 2“.

1. Vastutuse liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest näeb ette Liiklusseadus, vastavalt sellele määras kohtuväline menetleja T.Rajale karistuse. Seega on väär kaebaja seisukoht, et kiirmenetluse otsus ei vasta Justiitsministri 16.juuli 2008.a. määrusele nr 38 „Kohtuvälise menetluse menetlusdokumentide näidisvormide kehtestamine“, kuna puudub viide karistusseadustiku vastavale paragrahvile. Mis puudutab sellist kaebaja väidet, et kiirmenetluse otsuses puudub selgitus selle kohta, et menetlusalusele isikule on selgitatud kiirmenetluse kohaldamise korda vastavalt VTMS § 55 lg 2 ja 3, siis kohus leiab, et kiirmenetluse kohaldamise põhimõte ei sisalda nõuet selgitada menetlusalusele isikule üksikasju, mis teda ei puuduta, kuna arutatavas asjas ei määratud T.Rajale rahatrahvi suuruses, mis ületab VTMS § 55 lg 2 p-s 1 sätestatud piiri, T.Raja ei ole alaealine, tal ei esine psüühikahäireid ega olnud tegemist konfiskeerimisega.
2. Hinnanud väärteoasja tõendeid kogumis, on kohus seisukohal, et T.Raja süü otsuses märgitud ajal ja kohas kiiruse ületamises on tõendamist leidnud kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga, mille kohaselt juhtis ta sõidukit kiirusega 80+- km/h, lubatud suurim sõidukiirus oli antud teelõigul 50 km/h. Protokollist nähtuvalt kiirust mõõdeti taadeldud kiirusmõõteseadmega, seade oli testitud sama päeva kell 08.00, oli töökorras. Mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Põhja Politseiprefektuur on hinnatud erialaselt pädevaks liiklusjärelevalve mõõtmise alal. Kuna mõõtmised on teinud pädev mõõtja taadeldud mõõtevahendit kasutades ja mõõtemetoodikat järgides, on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, mis tähendab, et mõõteseadme kasutamise tulemusel saadud tõend on usaldusväärne. Seega kohus leiab, et on tõendamist leidnud, et T.Raja ületas ta lubatud suurimat kiirust mitte vähem, kui 27 km/h võrra, millega pani toime

§ 7422lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Karistuse määramisel on arvestatud karistust kergendava asjaoluna tema kahetsust, süü raskusastet, T.Raja isikut.

§ 7422

lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kuni kuue kuuni. T.Raja karistamine rahatrahviga, mille suurus jääb sanktsiooni üheneljandiku piiridesse, on proportsioonis toimepanduga ja vastab karistuse eri- ja üldpreventiivsetele eesmärkidele. Kohus juhindub VTMS § 132 p. 1, § 109, § 111, Julia Vernikova Kohtunik