K § 161 ja
lg 2 p 1 järgi ja Raimond Pärn’a süüdistuses
lg 2 p 2, § 298 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 15 märtsi 2006 otsus Apellatsiooni esitajad Riigiprokurör L.Vaik ja V.Jääratsi kaitsja advokaat Rein Laid Prokurör Riigiprokurör Laura Vaik Süüdistatavad Vallo Jäärats, varem kriminaalkorras karistamata, vahistatud alates 10.05.2005, Raimond Pärn, varem EV kriminaalkorras ühel korral karistatud, vahistatud antud asjas ei olnud Kaitsjad Advokaat Rein Laid, vandeadvokaadi abi Meelis Hint ja vandeadvokaat Aadu Luberg RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 15 märtsi 2006 kohtuotsus : 1/ Vallo Jäärats’i õigeksmõistmises
lg 2 p 1 järgi 1 2/ Raimond Pärn’a õigeksmõistmises
lg 2 järgi Uue otsusega: 1/ Süüdi tunnistada Vallo Jäärats
lg 2 p 1 järgi ja karistada 2/ kahe/aastase vangistusega, jättes
2/ Süüdi tunnistada Raimond Pärn
lg 2 järgi ja karistada 2/ kahe/ aastase vangistusega.
lg 2, § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja mõista Raimond Pärn’ale liitkaristuseks 3/ kolm/ aastat vangistust, jättes
3/ Muus osas jätta kohtuotsus muutmata 4/ Riigiprokuröri apellatsioon rahuldada. V.Jäärats’i kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 28 juunist 2006 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistatavatel on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates 28.06.2006. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:
/
/ järgi tunnistati V.Jäärats süüdi selle eest, et ta töötades alates 01.04.2002 Keskkriminaalpolitsei narkokuritegude osakonna ülemkomissari ametikohal ja alates 01.01.2004 Keskkriminaalpolitsei menetlusosakonna narkokuritegude talituse ülemkomissari ametikohal, seega olles ametiisikuks, kellel on pandud haldamis-, järelevalveja juhtimisülesanded, samuti omades politseiametnikuna võimuesindaja ülesandeid
mõistes, saades seoses oma ametikohaga andmeid Soome Keskkriminaalpolitsei poolt läbi viidava narkokuritegevuse vastase politseioperatsiooni Juliett kohta, edastas oma ametiseisundit kuritarvitades 21 juunil 2002 aastal Tallinnas Endla 45 parklas ametialaselt saadud informatsiooni I. P. politseile huvi pakkunud T. T. kohta, mis tõi endaga kaasa politseioperatsiooni ebaõnnestumise. V.Jäärats rikkus 12.10.1995 kehtima hakanud Eesti Vabariigi Valitsuse ja Soome Vabariigi Valitsuse vahelise lepingu koostöö kohta kuritegude tõkestamisel artikli 1 p 1, 3 alapunkti h , artikli 10 p 1 nõudeid, samuti Politseiseaduse § 5 lg 2 nõudeid. Politseiameti peadirektori 04.01.2002 kk nr 2 kinnitatud „ Politseiasutuste ühtse asjaajamiskorra“ p 418 alapunkti 5 kohaselt on piiratud juurdepääsuga teabeks, mis on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks, teave politseioperatsioonide ettevalmistamise kohta ning alapunkti 19 kohaselt on asutusesiseseks kasutamiseks välissuhtluse materjalid juhul, kui nendes sisalduv teave on 2 konfidentsiaalse iseloomuga poolte siseriikliku reeglistiku kohaselt, punkti 427 kohaselt tuleb teise asutuse asutusesisese teabega dokumentide kasutamisel juhinduda Politseiasutuse ühtsest asjaajamise korrast. Lähtudes ülaltoodust ja sellest, et V.Jäärats omas kõrget ametipositsiooni, olles eeskujuks kogu asutuse kollektiivile ning teiste politseiasutuste politseinikele, oma ametiseisundist tulenevaid võimalusi kasutades rikkus seadust, politseitegevust reguleerivaid õigusakte, rahvusvahelist lepingut, tekitades sellega olulise kahju Eesti Vabariigi huvidele sellega, et seadis kahtluse alla kogu Keskkriminaalpolitsei aususe ja usaldusväärsuse ning riigivõimu usaldusväärsuse, samuti kahjustas Eesti Vabariigi mainet rahvusvahelises plaanis, tekitades olulise kahju Soome Keskkriminaalpolitsei ning Soome Vabariigi huvidele võitluses rahvusvahelise kuritegevusega. Seega olles isikuks, kes omab riigiorganis ametiseisundit ning kellele on pandud haldamis-, järelevalve- ning juhtimisülesanded, samuti omades võimuesindaja ülesandeid, pani toime oma ametiseisundi tahtliku ärakasutamise, millega tekitas olulise kahju avalikele huvidele.
järgi tunnistati V.Jäärats süüdi selle eest, et ta kuritarvitades oma ametiseisundist tulenevaid võimalusi tellis 06.08.2003 oma tuttava R.Pärna palvel Keskkriminaalpolitsei töötaja kaudu kõnedeeristuse telefoniabonendile nr XXXXXXX ja edastas selle telefoni kasutajale R.Pärnale, samuti tuvastas R.Pärna palvel oma alluva kaudu telefoniabonendi XXXXXXXX omaniku ja edastas info R.Pärnale. Sellise tegevusega pani toime kehtinud jälitustegevuse seaduse § 12 lg 1 p 5 ettenähtud jälituse eritoimingu, pani toime ebaseaduslikke jälitustoiminguid.
lg 2 p 1 järgi esitati V.Jääratsile süüdistus selles, et ta ametiisikuna
mõistes pani 2003 ja 2004 aastal R.Pärna palvel toime ebaseaduslikke jälitustoiminguid, rikkus Politseiseaduse § 5 lg 2, 4 nõudeid, millede eest võimaldas R.Pärn soodustusena V.Jääratsil 2003 suvel tasuta kasutada tema kasutuses olevat väikebussi Hyundai Trajet reg. nr. XXX XXX ja 14.06.04-09.03.05 tasuta kasutada tema kasutuses olevat sõiduautot Opel Vectra reg. nr. XXX XXX. Samuti lubas R.Pärn soodustusena kasutada V.Jääratsil 16.07.17.07.04 ning 31.07.- 01.08.2004 tema kasutuses olnud korterit Pärnus XXXXXXXXX XXX. Seega võttis V.Jäärats ametiisikuna korduvalt vastutasuna seaduse alusel mittelubatud tegude toimepanemiste eest vara ning muid soodustusi.
lg 2 p 2 järgi mõisteti V.Jäärats süüdi selle eest, et ta ostis 2003 kevadel ja suvel kahel korral R.Pärnalt kokku 200 g. kokaiini, kogumaksumusega 100000 ning müüs selle edasi I. P. 120 000 krooni eest. Seega pani toime korduva narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise. R.Pärn tunnistati
lg 2 p 2 järgi süüdi selle eest, et ta müüs 2003 kevadel ja suvel kahel korral V.Jääratsile 100 000 krooni eest kokku 200 g kokaiini. Seega pani toime korduva narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise.
lg 2 järgi oli R.Pärnale esitatud süüdistus selles, et ta võimaldas soodustusena vastutasuks V.Jääratsi poolt seaduse alusel mittelubatud tegude toimepanemiste eest kasutada V.Jääratsil tema kasutuses olnud väikebussi, sõiduautot Opel Vectra ja Pärnus XXXXXXXXX XX-X korterit. Harju Maakohus tunnistas V.Jääratsi süüdi KrK § 161/
/ järgi ja karistas 1 aastase vangistusega,
järgi ja karistas 1 aastase vangistusega,
lg 2 p 2 järgi ja 3 karistas 3 aastase vangistusega,
lg 1 alusel mõistis liitkaristuseks 4 aastat vangistust,
lg 1 alusel luges karistuse kandmise alguseks 10 mai 2005 .
Raimond Pärna mõistis Harju Maakohus süüdi
lg 2 p 2 järgi ja karistas 3 aastase vangistusega, kohaldas
lg 1,2,3 sätteid ja määras koheselt kandmisele 4 kuud vangistust, 2 aasta 8 kuulisest vangistusest vabastas ta tingimisi määrates katseajaks 2 aastat.
APELLATSIOONIDE RINGKONNAKOHTUS: SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Riigiprokuröri poolt esitatud apellatsioonis palutakse tühistada maakohtu otsus osaliselt ja uue otsusega V.Jääratsi süüdimõistmist
lg 2 p 1 järgi ja tema karistamist 2 aastase vangistusega,
Samuti palutakse mõista R.Pärn süüdi
lg 2 järgi ja karistada 2 aastase vangistusega,
Osalise tingimisi vabastamise osas prokurör kohtuotsuse tühistamist ei taotle. Apellant leiab, et ei saa välistada altkäemaksu andmist- võtmist subjektiivse külje puudumise tõttu pelgalt asjaolu pinnal, et isikute vahel on välja kujunenud sõprussuhe. Määrav on see et tegemist on ametiisikuga, kes kas nõustub vara või muu soodustuse lubamisega või võtab vastu vara või muu soodustuse vastutasuna selle eest et ta oma ametiseisundit kasutades on toime pannud või paneb toime ebaseadusliku teo. Poolte arusaam vara või muu soodustuse kohta vastutasuks ebaseadusliku teo eest on tõendatud V.Jääratsi ja R.Pärna vaheliste telefonivestluste salvestustega, milledest nähtub, et nende suhtel on vastastikku kasutoov iseloom, peamiseks kõneaineks oli R.Pärna poolt küsituna informatsioon, mille väljastamine R.Pärnale oli ebaseaduslik või V.Jääratsi poolt soodustuste nt auto kasutamine ja sellega seonduv. Prokurör leiab, et tulenevalt materiaalõiguse ebaõigest kohaldamisest Harju Maakohtu poolt kuulub otsus V.Jääratsi õigeksmõistmises
lg 2 p 1 järgi ja R.Pärna õigeksmõistmises
lg 2 järgi tühistamisele ning mõlemad isikud vastavate süüdistuste järgi süüdimõistmisele. V. Jääratsi kaitsja poolt esitatud apellatsioonis taotletakse kohtuotsuse tühistamist V.Jääratsi süüdimõistmises KrK § 161,
Esmalt kaitsja avab menetlusseadustiku sätted, mis puudutavad süüdistusakti, selle edastamist ja kohtuistungil avaldamist ja leiab, et kohus rikkudes KrMS § 285 lg 2 sätteid aktsepteeris prokuröri poolt osaliselt süüdistusakti avaldamist ja kuigi prokurör kvalifitseeris kohtus esitatud süüdistuse
K § 161 järgi, ei teinud kohus määrust muudetud süüdistuses V.Jääratsi kohtu alla andmisest, ei kuulutanud kaitseõiguse tagamiseks välja vaheaega. Kohtuotsuse põhiosas kohus refereerib kohtulikul uurimisel kontrollitud tõendeid, kuid ei tee järeldusi vaid teeb seda eri jaotuses kus on pealkirjaks kohtu järeldused. Kohtu järeldus, et operatsiooni Juliett infopakk anti üle 21.06 2002 ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele kuna tunnistaja J. T. ütluste kohaselt andis ta paki üle 20 juunil 2002. 4 A. A. ei ole andnud ütlusi, et pakk tema lauale jõudis, või et tema andis ülesandeks sellega tegeleda V.Jääratsil. Fakt on et V.Jäärats ei valda soome keelt, seega oleks tal vaja olnud materjalidega tutvumisel tõlki. A. A. ei ole andnud ütlusi, et oli teadlik operatsioonist või et sellest oli teadlik V.Jäärats. Tunnistaja M. P. operatsioonist teadlik ei olnud. Ja sellest ei andnud ütlusi ükski Keskkriminaalpolitsei narkoosakonna töötaja. Seega ei ole alust järeldada, et sellest oli teadlik V.Jäärats. Kaitsja teeb ülevaate tunnistajate M. I., J. T., I. K., I. P. poolt antud ütlustest ja leiab, et kohus on jätnud V.Jääratsi ütlused kontrollimata. Kohus viidates riikidevahelisele lepingule, politseiseadusele ja peadirektori käskkirjale on jätnud märkimata millises konkreetses V.Jääratsi tegevuses väljendus nimetatud õigusaktide eiramine ja kuidas nende õigusaktidega on sisustatud KrK § 161 blanketset dispositsiooni. Kaitsjale on selge, et KrK § 161 ettenähtud kuritegu on võimalik toime panna vaid tahtlikult ja leiab, et V.Jääratsil tahtlus puudus, seega kaitsja leiab, et kohus ei ole tuvastanud KrK § 161 koosseisulisi tunnuseid ja on V.Jääratsi ütlused põhjendamatult kõrvale jättes ta alusetult süüdi mõistnud.
lg 2 p 2 järgi V.Jääratsi süüdimõistmine on põhinenud vaid süüdistatava R.Pärna ja tunnistaja I. P. paljasõnalistel ütlustel. Kohus on jätnud tähelepanuta, et I. P.ga tegelesid ka asjast huvitatud Kaitsepolitseiameti töötajad. Kaitsja avab süüdistatava R.Pärna ütlused ja leiab, et need ei sisalda midagi sisulist ega konkreetset. Kaitsja avab tunnistaja I. P. ütlused. Ära tuues kaitsja poolt I. P. esitatud osa küsimusi, märgib, et maakohus ei andnud kaitsjale võimalust I. P. kõikide vajalike küsimuste esitamisteks, võttes osa nendest maha. Ei ole teostatud sündmuskoha, narkootikumide peidupaiga, vaatlust ega ka sündmuskoha seotust olustikuga, on piirdutud joonisega. Kaitsja seab kahtluse alla I. P. poolt ütluste andmise vabal tahtel kuna ta liikus Kaitsepolitseiameti töötajatega koos. Kohus jättis tähelepanuta M. P. poolt I. P. antud negatiivse hinnangu, ega selgitanud välja kellelt R.Pärn kokaiini sai. Kohus on andnud hinnangu asitõendile- võlakirjale, kuid jätnud põhistamata kuidas see kinnitab V.Jääratsi süüd. Kohus ei ole tuvastanud V.Jääratsi tegevuses
lg 2 p 2 koosseisulisi tunnuseid, jätnud põhjendamatult kõrvale V.Jääratsi ütlused ja alusetult V.Jääratsi süüdi mõistnud.
süüdimõistmise osas toob kaitsja ära kohtuotsuses sedastatu, paragrahvi pealkirja ja dispositsiooni, sündmuste toimumise ajal kehtinud Jälitustegevuse seaduse § 12 , § 13 sisu, märgib, et otsusest ei ole arusaadav millist tegevust V.Jääratsile karistusõiguslikult ette heidetakse ja millise konkreetse tegevusega sisustatakse
Kohus on kohtuotsuses kajastanud R. M. seonduvat, jättes tähelepanuta, et Pärn tõi numbri kontrollimise palve põhjenduseks imelikud kõned sellelt numbrilt. A. A.i ütluste kohaselt tuleb jälitustöötajal luua informaatoriga usalduslik kontakt. Kaitsja leiab, et kohus ei ole tuvastanud
Kohus ei rahuldanud kaitsja taotlusi ega arvestanud V.Jääratsi isikuga. Kohtuotsus ei ole õige ega õiglane, järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, kohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse õigust ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Apellatsioonikohtu istungil apellant- riigiprokurör toetas esitatud apellatsiooni ja palus selles esitatud taotlused V.Jääratsi ja R.Pärna süüditunnistamise kohta rahuldada. 5 Kaitsja poolt esitatud apellatsiooni palus prokurör jätta rahuldamata, leidis, et selles esitatud järeldused on ebaõiged ega anna alust süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks. Apellant- V.Jääratsi kaitsja, advokaat R.Laid toetas esitatud apellatsiooni ja palus süüdimõistev kohtuotsus tühistada ning V.Jäärats kõikides süüdistustes õigeks mõista. V.Jääratsi kaitsja vandeadvokaat A.Luberg palus jätta riigiprokuröri poolt esitatud apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus V.Jääratsi õigeksmõistmise osas muutmata. Toetas kaitsja poolt esitatud apellatsiooni alusel V.Jääratsi süüdimõistmise osas otsuse tühistamist ning V.Jääratsi õigeksmõistmist. Süüdistatav V.Jäärats toetas kaitsja poolt esitatud apellatsiooni ja palus uue otsusega teda õigeks mõista. Süüdistatava R.Pärna kaitsja leidis, et maakohtu vaidlustatud otsus R.Pärna õigeksmõistmise osas on seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta prokuröri apellatsioon rahuldamata. Süüdistatav R.Pärn palus jätta kohtuotsus tema õigeksmõistmise osas muutmata ja prokuröri apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS: 1. Kohtukolleegium leiab, et V.Jääratsi kaitsja poolt apellatsioonis esitatud väited ja järeldused ei too endaga kaasa kohtuotsuse tühistamist. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi ja järeldusi osas, millega ringkonnakohus soostub, uuesti korrata, piirdub kaitsja apellatsioonis esitatule hinnangu andmisega. 1.1 Asjakohane on kaitsja apellatsioonis esitatu sellest, et süüdistusaktis on V.Jääratsi menetluslik staatus ära toodud vastuoluliselt. Süüdistusakti alguses on V.Jäärats käsitatud süüdistatavana, süüdistuse sisus räägitakse kahtlustusest ja kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas on V.Jäärats jälle kahtlustatav. KrMS § 35 lg 1 kehtestab muuhulgas, et süüdistatav on isik, kelle kohta prokuratuur on koostanud süüdistusakti. Vastavalt KrMS § 257 lg 2, § 258 lg 1 p 2 sätestatule peab kohus kohtuliku eelmenetluse käigus kohtu alla andmise otsustamisel kontrollima, kas esitatud süüdistusakt vastab KrMS § 154 nõuetele. Antud juhul on kohus koostanud kohtu alla andmise määruse ega ole pidanud vajalikuks uue, täpsustatud süüdistusakti esitamist prokuratuuri poolt. Kohtukolleegium leiab, et selline minetus on etteheidetav ja on võimalik soostuda kaitsja väitega, et kohus on menetlusnorme rikkunud, kuid tegemist ei ole menetlusnormide olulise rikkumisega, mis tooks endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. Alates kohtu alla andmise määrusest on kohus seaduslikult käsitanud V.Jääratsit süüdistatavana ja seega oli V.Jääratsil sellest alates selge ka tema staatus kriminaalmenetluses. Apellatsioonis esitatud viidetele sellest, et prokuratuur ei ole edastanud V.Jääratsile seaduse kohaselt süüdistusakti ega kohus kohtu alla andmise määrust, peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et vastavalt kohtuistungi protokollile on süüdistatav V.Jäärats kohtuistungil avaldanud, et ta kirjutas küll alla kuskile millegi kättesaamise eest aga tal ei ole neid pabereid istungil kaasas, süüdistusakt on temale edastatud kaitsja poolt/ 6 kd. t.lk.83/. Seega on tuvastatav, et V.Jäärats ei ole pidanud ise vajalikuks täpselt tutvuda temale edastatud materjalidega ning kohtuistungi toimumise ajaks oli talle süüdistusakt kätte antud ning ta oli sellega tutvunud. Seega puudus kohtul vajadus uuesti edastada süüdistatavale süüdistusakti ning sellest tulenevalt ei ole alust kohtule ette heita ka menetluse jätkamist. 6 KrMS § 285 lg 2 kohaselt avaldab prokurör kohtuliku uurimise alguses süüdistusakti ja annab kokkuvõtliku ülevaate süüdistust kinnitavatest tõenditest. Vastavalt kohtuistungi protokollile on prokuröri poolt süüdistusakt avaldatud ja kohus on aktsepteerinud, et prokurör avaldab süüdistuse osa, kuna kõikidel menetlusosalistel oli süüdistusaktiga olnud eelnevalt võimalik tutvuda. Antud juhul on süüdistatavad avaldanud, et süüdistus on arusaadav ega ole taotlenud süüdistusakti täielikku esitamist. Kohtukolleegium nendib, et seadus tõepoolest ei näe ette süüdistuakti osalist avaldamist, kuid kuna süüdistus on olnud süüdistatavatele arusaadav, nad on selgelt väljendanud oma seisukohta neile esitatud süüdistuse kohta, siis süüdistusakti sissejuhatava osa avaldamata jätmine ei ole selline menetlusnormide rikkumine, mida on alust hinnata oluliseks ja mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise.
RS § 3 lg 2 kehtestab, et enne karistusseadustiku jõustumist, seega enne 01.09.2002, toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka karistusseadustiku kohaselt, kvalifitseeritakse selle toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi. V.Jääratsile ametiseisundi kuritarvitamises esitatud süüdistuse kohaselt olid süüdistuse sisuks olevad teod toime pandud enne 01.09.2002 aastat, seega tuli ülaltoodud rakendusseaduse sätet silmas pidades tema poolt toimepandu kvalifitseerida KrK vastava paragrahvi järgi. Antud juhul siis KrK § 161 järgi. Süüdistusaktis on aga kvalifitseeritud tema tegevus
Maakohtu istungil on prokurör märkinud, et süüdistusakt kuulub täpsustamisele teo kvalifitseerimise osas, on põhjendanud miks V.Jääratsi tegevus kuulub kvalifitseerimisele KrK järgi ja on leidnud, et selline täpsustamine ei ole aluseks uue süüdistuse esitamiseks. Kohus on leidnud, et prokuröri poolt esitatud täpsustus ei too endaga kaasa uue süüdistuse esitamise vajadust, süüdistatava olukord ei muutu, kaitseõiguse teostamine ei ole takistatud/ 6 kd. t.lk. 84/. Tulenevalt
RS § 3 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine teo toimepanemise ajal kehtinud Kriminaalkoodeksi paragrahvi järgi välistatud üksnes juhul, kui Karistusseadustikus ei leidu ühtegi kuriteokoosseisu, mille tunnustele isiku tegu vastab. Materiaalõiguslikust aspektist ei ole oluline, kas teo toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseis ja koosseis, mille järgi on tegu kvalifitseeritav Karistusseadustiku järgi, on tunnuste poolest täielikult kokkulangevad või mitte. Kohtukolleegium soostub maakohtu seisukohaga, et uue kirjaliku süüdistusakti esitamiseks, uue süüdistuse alusel V.Jääratsi kohtu alla andmiseks antud juhul puudus vajadus, kuna tegemist ei ole sellise süüdistuse täienduse või olulise muudatusega, mis väljuks juba esitatud süüdistuse raamidest ning ka KrK § 161 ettenähtud sanktsioon oli leebem
Samas süüdistatavale tema õiguste tagamise aspektist peab kohtukolleegium vajalikuks osutada Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-83-05 märgitule, et Konventsiooni art 6 lg 1 kohaselt on igaühel talle esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral muu hulgas õigus õiglasele asja arutamisele kohtus. Konventsiooni sama artikli
ettenähtud nõuetest ja tuvastanud, et V.Jäärats pani kuriteo toime kaudse tahtlusega, kusjuures tahtlus hõlmab ka tagajärje, olulise kahju tekitamist. Siinjuures peab kohtukolleegium toetuvalt riigikohtu otsuses nr 3-1-1-65-00 väljendatule selgitada, et KrK § 161 järgi käsitletava kuriteo puhul hõlmab tahtlus üksnes ainult tegu, mitte aga tagajärge. Viimane võib olla tekitatud ka ettevaatamatusest Piisab kui süüdlane saab aru oma tegevuse laadist. Seega kui isik paneb ametiisikuna toime mõne teo, mööndes, et seadus seda keelab, ongi tegemist ametisusundi ärakasutamisega KrK § 161 mõttes. Apellatsioonis esitatud väide sellest, et kohus on V.Jääratsi ütlused põhjendamatult jätnud tähelepanuta, on asjakohatu, kuna kohtuotsuses on V.Jääratsi ütlused kajastamist leidnud, kohus oma järeldustes ja põhjendustes on süüdistatava ütlusi koos teiste kontrollitud tõenditega analüüsinud ja vastavalt KrMS § 312 p 2 ka põhjendanud miks ta ei pea V.Jääratsi poolt antud ütlusi usaldusväärseteks. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on piisava selgusega põhistanud nii kuriteo toimepanemise ajal kehtinud seaduse kui ka käesoleval ajal kehtiva seaduse alusel V.Jääratsi poolt toimepandu kriminaalkorras karistatavust ja kohtukolleegium leiab, et apellatsiooni väited ei sea kohtu poolt tuvastatut kahtluse alla ega anna alust V.Jääratsi õigeksmõistmiseks KrK § 161 järgi. 1.3
lg 2 p 2 järgi süüdimõistmise osas on kaitsja apellatsioonis märkinud, et kohus on jätnud tähelepanuta, et Šotimaal viibisid ja I. P.ga tegelesid ka Kaitsepolitsei töötajad. Kohtukolleegium leiab, et selline üldsõnaline väide ei anna alust seada kahtluse alla kohtu järeldust I. P. poolt antud ütluste usaldusväärseteks hindamise osas. Apellatsioonis ei esitata tõendeid sellest, et I. P.t oleks keegi politseitöötaja mõjutanud andma V.Jääratsi suhtes ebaõigeid, süüstavaid ütlusi. Kohus on I. P. ja R.Pärna ütlusi võrrelnud omavahel ja ka koos teiste kriminaalasjas kogutud ja kohtu poolt kontrollitud tõenditega. Fakti, et süüdistatav R.Pärn ei anna ütlusi kellelt ta kokaiini hankis, ehk realiseeris oma õigust selles osas ütlusi 11 mitte anda, ei anna iseenesest alust seada kahtluse alla kogu tema poolt teiste tõenditega riimuvate ütluste usaldusväärsust ega anna alust V.Jääratsi õigeksmõistmiseks. Tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti, arvestades isikule inkrimineeritava süüteo liiki ja vastava kuritegeliku käitumise kriminoloogilist eripära. Kohus on ühe tõendina hinnanud ka asitõendiks tunnistatud võlanimekirja, millel oli vastavalt ekspertiisiaktis / 3 kd. t.lk. 79-80/ antud arvamusele tuvastatud ka V.Jääratsi parema käe pöidla ja parema käe peopesa jäljend. Apellatsioonis on leitud, et kohus on jätnud põhistamata kuidas see nimekiri tõendab V.Jääratsi süüd. Kohtukolleegium ei soostu sellise väitega. Maakohus on nii süüdistatava kui ka tunnistajate ütlustele hinnangu andmisel kohustatud neid võrdlema omavahel ja kõrvutama teiste kogutud ja kontrollitud tõenditega ja peab arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist. Nii ongi kohus V.Jääratsi, R.Pärna kui ka I. P. ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmisel, tõendamiseseme asjaolude selgitamisel, hinnanud ka asitõendina käsitatavat nimekirja, millise tõendi seaduslikkust ei ole kaitsja kahtluse alla seadnud. Kohus on tuvastanud, et nimekirja liikumise, selles kajastuva informatsiooni suhtes on andnud usaldusväärseid ja riimuvaid ütlusi nii R.Pärn kui I. P. ja selle nimekirja V.Jääratsile andmise põhistus I. P. poolt on loogiline. Kohtukolleegium soostub maakohtu järeldusega, et V.Jääratsi ütlused sellest, et ta andis nimekirja R.Pärnale, et see välja selgitaks kes ja kui palju oli raha võlgu, püüdes nii I. P.t Eestisse meelitada, on kummutatud ja kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt ka ebaloogilised. I. P. enda ütluste alusel tema enda poolt tehtud ja V.Jääratsile antud nimekirjast on näha isikute nimed ja summad ning aadressid ja telefoninumbrid. Küll aga annab see aluse lugeda usaldusväärseteks I. P. ütlusi sellest, et ta oli V.Jääratsile võlgu ning ta ise palus viimaselt abi juba temale võlgu olevatelt isikutelt raha saamiseks, et siis saaks omakorda tasuda ka võla J.Jääratsile. Võlg aga tekkis seoses V. Jääratsilt müügiks saadud kokaiini eest raha saamata jäämisega. Kaitsja poolt apellatsioonis esitatud väited, et puudub teave sellest, et Soome Vabariigis oleks saadetud kokaiinikogust ära võetud, ei oma tõenduslikku tähendust. Samas on I. P. ka andnud ütlusi sellest, V.Jääratsilt saadud ja tema poolt Soome saadetud esimene 100 grammi kokaiini kas konfiskeeriti või soomlasest ostja pettis, kuid teise 100 grammi kohta oli tal kindel teave, et see konfiskeeriti/ 6. kd. t.lk.97-98/. Asjakohane ei ole apellatsioonis esitatud etteheide, et kohus võttis maha mitmed kaitsja poolt tunnistaja I. P. esitatud küsimused. KrMS § 288 lg 5 sätestab, et kohus sekkub ristküsitlusse, et jätta kõrvale tunnistajale esitatud küsimus, mis on lubamatu, asjakohatu või riivab tunnistaja väärikust. Apellatsioonis esitatud küsimuste osas kohtukolleegiumi leiab, et need ei olnud asjakohased ja kohtul oli õigus sekkuda ristküsitlusse. KrMS § 68 lg 4 kehtestab, et tunnistajat võib üle kuulata üksnes tõendamiseseme asjaolude kohta. Küsimused, kes Šotimaal tunnistaja poole pöördus või kui kaugel pöördumise kohast asus politseijaoskond nende asjaolude hulka ei kuulu. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt ei välista V.Jääratsi süüd ka viimase poolt apellatsioonikohtuistungil esitatud väited, et tema kogenud politseitöötajana ei oleks süüdistusaktis kirjeldatud viisil narkootilise ainega tegelenud. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited sellest, et I. P.t on iseloomustatud negatiivselt, nii I. P. kui ka R.Pärn on tegelenud narkokäitlemisega, ei anna iseenesest alust seada nende poolt kogu kriminaalasja raames antud ütluste õigsust kahtluse alla. Apellatsioonikohtu istungil R.Pärn kinnitas et hankis V.Jääratsile kokaiini, nii nagu on süüdistuses kirjas. Tema enda ütlused tõid kaasa ka tema süüdimõistmise. Ta tunnistas et ta on tegelenud narkootikumide käitlemisega ja seetõttu on tema suhtes ka alustatud menetlust. 12 Kinnitas, et teda ei ole mõjutatud andma V.Jääratsit süüstavaid ütlusi vaid ta räägib nii nagu asi oli. Siinjuures kohtukolleegium soostub istungil prokuröri poolt esitatu mõttega, et narkootikumidega käitlemine on spetsiifiline kuritegu ning loogiline on et õiguskuulekad kodanikud ei ole seotud narkootikumidega. Seega ongi üldjuhul sellise kuriteo tõendamisel alus tugineda muuhulgas ka ise narkootikumide käitlemisega tegelevate isikute ütlustele ja seda kindlasti koos teiste seaduslikult kogutud tõenditega. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on hinnanud tõendeid kogumis, oma siseveendumuse kohaselt ning apellatsiooni väited kohtu põhistatud järeldusi ei kummuta. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium soostub maakohtu järeldusega, et tunnistaja I. P., süüdistatava R.Pärna poolt antud ütlustega, samuti nendega riimuvate kriminaalasja kirjalike ja kohtuistungil vahetult kontrollitud ning kohtuotsuses analüüsitud tõenditega on tuvastamist leidnud V.Jääratsi poolt narkootilise aine, kokaiini, korduv käitlemine. 1.4
Maakohus on tuvastanud, et V.Jäärats oli jälitusasutuse töötaja, kes teostas tegude toimepanemise ajal kehtinud Jälitustegevuse seaduse § 12 lg 1 p 5 kohast jälituse eritoimingut, kusjuures selleks puudusid Jälitustegevuse seaduse § 9 sätestatud jälitustegevuse alustamise ajendid. Kohtukolleegium soostub maakohtu järeldusega, et tuvastamist on leidnud, et V.Jäärats palus oma alluvatel kontrollida R.Pärna palvel viimast huvitavat informatsiooni ja edastas selle R.Pärnale. Tuvastamist on leidnud ja seda eelkõige R.Pärna ütlustega, ka fakt, et tegemist oli R.Pärna isikliku huviga, mitte aga V.Jääratsi tööalaste ülesannete täitmisega seonduva informatsiooni hankimisega. Tuvastamist on leidnud, et R.Pärna palvel, temale helistanud isikute andmete kohta teabe kogumist teostati V.Jääratsi poolt ilma, et selliste andmete kogumiseks, jälitustegevuseks, oleks olnud seaduslikku alust või ajendit või oleks olnud alustatud jälitusmenetlust. Soostuda ei saa kaitsja apellatsioonis esitatud väitega, et otsusest ei ole arusaadav milles ebaseaduslik jälitustegevus seisnes, millega sisustati
Otsusest nähtub milliseid andmeid V.Jäärats kogus ja on selgelt väljendatud, et ta teostas oma alluvate kaudu kõnedeeristusi ja tuvastas telefoniabonendi omaniku, seega kogus andmeid telekommunikatsioonivõrgu kaudu edastatavate sõnumite fakti, edastaja ja vastuvõtja isikuandmete kohta ilma et tal oleks olnud selleks seaduslikku õigust. Kaitsja poolt väidetu sellest, et tegemist ei olnud andmete kogumisega telekommunikatsioonivõrgu operaatorilt või telekommunikatsiooniteenuse osutajalt andmete kogumisega ei ole asjakohane, kuna kõnedeeristused ja telefoniabonendi numbri omaniku kohta tehakse vastavad päringud ja vastused saadakse siiski operaatori või teenuse osutaja andmebaasist. Tunnistaja M. E. on andnud kohtuistungil ütlusi, et numbrite kontrollimine kuulub tema tööülesannete hulka ja telefoninumbreid kontrollitakse operaatorfirmast ja politsei andmebaasidest/ 6 kd. t.lk. 91/. Vastavalt AS EMT kaaskirjale on elektroonilise side seaduse § 113 lg 1 alusel võimaldatud jälitus-või julgeolekuasutuste juurdepääsu andmebaasile Policegate/ 5 kd t.lk. 18/. Kaitsja apellatsioonis viidatud informaatori turvalisuse tagamise kohustuse ning usaldusliku suhte loomisest ei anna kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt ametnikule õigust seadust rikkuda. Ka kaitsja poolt viidatud jälitustegevuse juhendi p 38 kehtestab, et jälitusametkond on kohustud tagama koostöö salajasuse ning kõrvalekaldumatult jälgima jälitustegevust sätestavate õigusaktide nõudeid. Kohus on
järgi esitatud süüdistuse kohta esitanud oma põhistused koos V.Jääratsile
lg 2 p 1 ja R.Pärnale
lg 2 järgi esitatud süüdistuse 13 tõendatuse põhjendustega, mis tulenes faktist, et sama ebaseadusliku käitumisega oli sisustatud osaliselt ka altkäemaksu võtmise ja- andmise süüdistus. Kuigi kohtu põhistusest võib jääda erinevate süüdistuste piiride ja sisu osas ebakonkreetne mulje, on kogu kohtuotsuse põhjal siiski süüdistuse piirid eristatavad ning kohtukolleegium leiab, et kohus on seaduslikult ja põhistatult V.Jääratsi Jälitustegevuse seaduse §12 lg 1 p 5 ettenähtud jälitustoimingu ebaseaduslikus tahtlikus teostamises süüdi tunnistanud ning andnud tema tegevusele õige juriidilise hinnangu ja apellatsioonis esitatud väited kohtu põhistust ei kummuta. 1.5 Apellatsioonis on esitatud etteheited kaitsja poolt täiendavate materjalide väljanõudmise taotluste rahuldamata jätmises. Kohtukolleegium leiab, et vastavalt
võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel määrata täiendavate tõendite kogumise, kuid võib ka selle taotluse rahuldamisest keelduda, kui täiendaval tõendil ei ole kriminaalasja lahendamisel tähtsust. Antud juhul on kohus põhjendanud taotluste rahuldamata jätmist ning kohtukolleegium soostub maakohtu seisukohaga, et ei ole alust riigisaladust sisaldavate toimikute väljanõudmiseks ega ka kriminaalasja menetlemise käigus teostatud jälitustegevuseks seadusliku loa olemaolu kahtluse alla seadmiseks. Need load on fikseeritud ka jälitusprotokollides/ 3 kd. t.lk. 81,109, 211,235/. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul täiendavate tõendite väljanõudmise taotluse rahuldamata jätmisega ei rikkunud maakohus menetlusnorme ning erinevalt kaitsjate poolt väidetust ei too taotluste rahuldamata jätmine endaga kaasa kohtuotsuse tühistamist. Apellatsioonis ega ka ringkonnakohtus vastavaid taotlusi ei korratud. 2. Prokuröri apellatsioonis esitatu on asjakohane ja toob endaga kaasa kohtuotsuse osalise tühistamise. Kohtukolleegium soostub prokuröri apellatsioonis esitatud seisukohaga, et politseiametnikust ametiisiku ja tema informaatori sõprussuhe ei välista altkäemaksu andmistvõtmist nende isikute vahel. Tuvastamist on leidnud, seda eelkõige süüdistatavate endi ütlustega, samuti ka maakohtu poolt hinnatud kriminaalasja kirjalike materjalidega, et V.Jäärats kasutas selle eest tasu maksmata nii R.Pärna kasutuses olevaid mootorsõidukeid kui ka korterit Pärnu linnas. Tuvastamist on leidnud ka fakt, et V.Jäärats ametiisikuna pani R.Pärna palvel korduvalt toime ebaseaduslikke jälitustoiminguid. Millise palve ja informatsiooni hankimisega täpselt oli tegemist on kajastamist leidnud maakohtu otsuses ja kohtukolleegium ei pea vajalikuks seda uuesti korrata. Seega maakohus on oma otsuses sisuliselt süüdistuses äranäidatud
lg 2 p 1 objektiivsesse külge kuuluvad V.Jääratsi poolsed teod ja
lg 2 objektiivsesse külge kuuluvad R.Pärna teod tuvastanud, kuid on leidnud, et puudub subjektiivne külg- tahtlus ja seda nii R.Pärna kui ka V.Jääratsi käitumises.
kui ka
subjektiivne koosseis eeldab tahtlust, kusjuures süüteokoosseis on täidetud, kui isik paneb koosseisule vastava teo toime vähemalt kaudse tahtlusega ehk siis peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-70-97 märkinud, et altkäemaksu andmise ja võtmise koosseisude puhul on kaitstavaks õigushüveks riigivõimu aususe ja äraostmatuse kindlustamine ning olukorra vältimine, kus altkäemaksu võtja ja andja moonutavad riigi tahet, allutades selle tasu eest enda huvidele. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul on tuvastatav fakt, et vara ja soodustuste vastuvõtmistega lõi V.Jäärats olukorra, kus altkäemaksu lubajal oli võimalus mõjutada ametiisikut selliselt, et viimane paneks oma ametiseisundit kasutades toime seadusega 14 mittelubatud teo. Tuvastatud on ja seda juba maakohtu otsusega, et V.Jäärats pani toime ebaseaduslikke jälituse eritoiminguid kui ka korraldas ebaseaduslikult R.Pärna isiklikult huvitavate andmete väljaselgitamist Infosüsteemi KAIRI kaudu, mis on „ Infosüsteemi KAIRI pidamise ja kasutamise kord“ kohaselt politsei jälitusteabe kogumise, säilitamise, töötlemise ja väljastamise infotehnoloogiliste vahendite kogum. Seega oli ka selle infosüsteemi kasutamise aluseks jälitusmenetlus, seda on kinnitanud kohtuistungil tunnistajana ülekuulatud M. E. kui ka D. K./6 kd. t.lk. 91-92/. Kohtukolleegium leiab, et sellises nii V.Jääratsi kui ka R.Pärna käitumises on tuvastatav riigi tahte moonutamine, enda huvidele allutamine. Kohtukolleegium soostub prokuröri poolt toodud väitega, et andes hinnangu jälitustoimingu protokollis kajastatud R.Pärna ja V.Jääratsi omavahelisele kõnelusele, on aru saada, et R.Pärna poolt palutud info hankimine ei toimu V.Jääratsi poolt seaduslikul teel. V.Jäärats räägib, et ta ei saa seda teha ise, peab vastama võimalikele küsimustele kolmandate isikute poolt ja R.Pärn omakorda V.Jääratsi sellisele selgitusele viitab kohe kas V.Jääratsi poolt tema auto kasutamisele, / 3 kd. t.lk. 104/ või sellele autole rehvide toomisele/ 3 kd. t.lk. 141/, millele faktiliselt järgneb ka vastava info ebaseaduslik väljaselgitamine V.Jääratsi poolt ja selle edastamine R.Pärnale. Kohtukolleegium leiab, et kohtu poolt õigeksmõistmine vaid seetõttu , et tegemist oli tuttavate või isegi sõprade vahelise normaalse käitumisega, on hinnatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt ka sõprade vahel ametiisiku poolt talle vara või muu soodustuse lubamisega nõustumise või vara või muu soodustuse vastuvõtmise eest, nagu antud juhul on tuvastamist leidnud ning vastutasuks tema poolt ametiseisundit kasutades andja huvides ebaseadusliku tegude toimepanemine on hinnatav ametiisiku poolt altkäemaksu võtmisena. Isiku poolt vara ja soodustuse andmine, mis kannab endas eesmärki mõjutada ametiisikut selliselt, et viimane paneks oma ametiseisundit kasutades altkäemaksu andja huvides toime seadusega mittelubatud teo on hinnatav altkäemaksu andmisena. Kohtukolleegium leiab, et kõrge politseiametniku poolt ebaseaduslike tegude toimepanemisel isiku huvides, kes on talle võimaldanud vara ja soodustusi ning ta on need vastu võtnud ja neid soodustusi realiseerinud, on tuvastatav altkäemaksu võtmise kooseisu kuuluva subjektiivse külje, tahtluse, olemasolu. Samuti ka isiku poolt, kes on andnud kõrgele ametiisikule üle vara ja muid soodustusi, palub ametiisikul oma ametiseisundit kasutades panna tema huvides toime ebaseaduslikke tegusid, tehes viiteid ka altkäemaksu esemele, teab või vähemalt eeldab, et selline tegu ka ametiisiku poolt tema huvides toime pannakse. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul on tuvastatav R.Pärna poolt altkäemaksu andmisel tahtlik käitumine. Seega kohtukolleegium leiab, et antud juhul on tuvastamist leidnud V.Jääratsi käitumises
lg 2 p 1 ja R.Pärna käitumises
lg 2 ettenähtud kuriteo koosseisulised tunnused ning prokuröri apellatsioonis sisalduv lükkab ümber maakohtu otsuses süüdistatavate õigeksmõistmise põhjendused ning toob endaga kaasa uue, süüdimõistva kohtuotsuse tegemise. 3. Mõistetud karistused muutmisele ei kuulu. R.Pärnale mõistetud karistust ei ole vaidlustatud, ka prokuröri apellatsioonis ei taotleta temale raskema liitkaristuse mõistmist. Seega ei too R.Pärna süüdimõistmine osas, milles maakohus ta õigeks mõistis, endaga kaasa mõistetud karistuse raskendamist. 15 V.Jääratsile on
Prokurör ei ole esitatud apellatsioonis taotlenud temale mõistetud liitkaristuse raskendamist, seega ei ole ringkonnakohtul ka selleks seaduslikku alust. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhistanud V.Jääratsile mõistetud karistust ja kaitsja apellatsioonis esitatu sellest, et kohus ei ole arvestanud A. A.i ja V.Jääratsi elukaaslase poolt antud positiivset iseloomustust, ei kummuta kohtu poolt karistuse mõistmisel arvestatavaid asjaolusid ega too endaga kaasa
Kohtukolleegium ei tuvastanud
Karistused on mõistetud seaduse piirides, alla sanktsioonides ettenähtud keskmist määra, liitkaristuse mõistmisel on kohaldatud üksikkaristustest raskeima suurendamise printsiipi mis on samuti kooskõlas seadusega. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2, § 340 lg 3 p 3 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 15 märtsi 2006 kohtuotsuse V.Jääratsi õigeksmõistmises
lg 2 p 1 järgi ja R.Pärna õigeksmõistmises
Riigiprokuröri apellatsiooni ringkonnakohus rahuldab, V.Jääratsi kaitsja apellatsiooni jätab rahuldamata. IVI KESKÜLA MALLE PREIMER ENE RANDMÄE Otsus osaliselt tühistatud Riigikohtu 29 12 2006 otsusega nr 3-1-1-97-06 RESOLUTSIOON
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.