Obsah (6)

§ 29§ 23§ 97§ 2§ 99§ 150

4-09-15413 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23.veebruaril 2010. a, Tallinnas Väärteoasja number 4-09-15413 Kohtukoosseis eesistuja Igor Amann,

§ 29lg.1 p.1 alusel väärteosaja menetlus lõpetada.

Vandeadvokaat Mart Sikuti apellatsioon rahuldada.

§ 23

alusel hüvitada riigi eelarvest Andres Aasmale tema poolt valitud kaitsjale, Sikuti Advokaadibüroo ( Tartu tn. 8, Viljandi linn ) vandeadvokaadile Mart Sikutile, kaitseülesande täitmise eest makstud tasuna 11 304 ( üksteist tuhat kolmsada neli ) krooni. KrMS § 183 alusel jätta Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis tehtud toksikoloogiaekspertiisi kulu 400 ( nelisada ) krooni menetluskuluna riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on ringkonnakohtu kantseleis kättesaadav alates

1. veebruarist
2. a. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul. Menetluskulude osas võib kohtuotsuse vaidlustada määruskaebuse esitamisega Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna korrakaitsetalituse vanemkonstaabel K. H. koostas 08.07.
4. a väärteoprotokolli nr. AB 1127683 selle kohta, et 13.03.
5. a., kella 23.00 paiku, Xxxxx xxxxxx, Xxxxx xx x-x korteris, tarvitas Andres Aasma narkootilist ainet (THC) ilma arsti ettekirjutuseta, pannes sellega toime NPAS § 151 järgi kvalifitseeritava väärteo. 04.08.
6. a edastas kohtuväline menetleja A. Aasma väärteoasja arutamiseks Pärnu Maakohtule. Kohtuväline menetleja taotles menetlusalusele isikule A. Aasmale 8 ööpäevase aresti kohaldamist. Samuti taotles kohtuväline menetleja menetlusaluselt isikult 400 kr. suuruse menetluskulu väljamõistmist . Maakohtu otsus
7. Pärnu Maakohtu 06.11.
8. a otsusega väärteoasjas nr 4-09-15413 tunnistati A. Aasma süüdi NPAS § 151 järgi ja karistati 30 trahviühiku suuruse rahatrahviga 1800 krooni. Ühtlasi mõistis kohus temalt välja ekspertiisitasu 400 krooni riigieelarve tuludesse. Õigusabikulud jättis kohus menetlusaluse isiku kanda. Kohtuotsuse põhiosas märkis maakohus järgmist. 2.
9. Kohus lähtus süüdimõistmisel peaasjalikult kohtuistungil avaldatud kirjalikest tõenditest, sh F. A. ütlustest, mis on antud nii kriminaalmenetluses kui väärteomenetluses. Kohus märkis, et

§ 97

- 103 alusel ja kooskõlas RKL nr 3-1-1-2-08 ei rakendata väärteomenetluses ristküsitluse põhimõtteid. Seetõttu asus kohus seisukohale, et ta võib kogu tõendite kogumit arvestades eelistada ka F. A. kohtuvälisel menetlusel antud ütlusi kohtumenetluses antud ütlustele, sest kohtu siseveendumuse kohaselt on need usaldusväärsemad. Tunnistaja F. A., kes kuulati üle sama sündmusega seoses kriminaalmenetluses kahtlustatavana

1. aprillil
2. a. ja väärteomenetluses tunnistajana
3. juulil
4. a., väitis kohtuistungil, et varem antud ütlused olid valed ja kohtuistungil andis ta seetõttu teistsuguseid ütlusi. Kohtu poolt avaldatud F. A. kahtlustatavana ja tunnistajana ülekuulamise protokollides toodud ütlustes vastuolud aga puuduvad. Kohtus F. A. selgitas, et ta andis varem valeütlusi, kuna kartis arestimajja paigutamist. Kohus leidis aga, et antud väide on paljasõnaline. Kohus leidis, et kogumis eksperdiarvamusega andis F. A. siiski varem kahtlustatavana ja tunnistajana ülekuulamisel õigeid ning põhjendused ütluste muutmise kohta ei ole loogilised ega eluliselt usutavad. Kohus ei tuvastanud istungil, et F. A. ütlused oleksid saadud kuidagi arestiga või muul viisil ähvardades. Tunnistaja K. H. ütluste alusel tuvastas kohus, et F. A. ülekuulamisel menetlusnorme ei rikutud. Kahtlustatavana ülekuulamise juures oli F. A.l kaitsja, kes tagas tõhusat õiguste kaitset, sealhulgas menetlusnormide järgimise. Samuti kokkuleppemenetluse korras läbiviidud kohtuistungil 14.04.
5. a. jäi F. A. kokkuleppe juurde. Samuti ei leidnud kaitsja, et kahtlustatava ülekuulamisel vm menetlustoimingu käigus oleks toimunud midagi seadusevastast ja F. A. tõelise tahte vastast. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et F. A. varem kahtlustatavana ülekuulamisel kui ka tunnistajana ülekuulamisel antud ütlused olid piisavalt detailsed, et neid usaldada. Jõustunud kohtuotsuse alusel võib järeldada, et F. A. ütluste õigsust on mitmekordselt üle kontrollitud. Seetõttu puudus kohtul alus kahelda teises asjas tehtud kohtuotsusega tuvastatud asjaolude paikapidavuses. Kui kiirmenetluse läbiviimisel oli F. A.le tagatud tema õiguste kaitse, mistõttu ei olnud tal põhjust tunda mingit ülemäärast hirmu. Menetlustoimingu õigsust ei ole kahtlustatavana ülekuulamise protokollis ega ka kohtuotsuse kohaselt vaidlustanud ei F. A. ega tema kaitsja. Mis puutub aga 08.07.
6. a tunnistajana antud ütlustesse, siis need anti mitu kuud hiljem ja sel ajal ei olnud F. A. vangistatud. F. A. omakäeliselt kinnitanud antud ütluste õigsust, mis kohtu arvates täiendavalt suurendab selle tõendi usaldusväärsust. Kohus ei tuvastanud , et F. A.l oleks selleks olnud menetlusaluse isiku A. Aasma vastu vihavaenu või muud rõõna motiivi. 2.
7. Eeltoodu alusel ei pidanud kohus usaldusväärseks ja loogiliselt põhjendatuks F. A. kohtuistungil esitatud versiooni, et tema A. Aasmale kanepit tarvitamiseks ei andnud ning seetõttu lähtus kohus asja lahendamisel F. A. kahtlustatavana ja tunnistajana ülekuulamisel protokollitud ütlustest. Eksperdiarvamuse kohaselt esines A. Aasma uriinis tetrahüdrokannabinooli metaboliiti karboksütetrahüdrokannabinooli. Ehkki RKL nr 3-1-1-49-09 alusel narkootikumi tarbimist ei saa õiguslikult samastada narkojoobega, võib antud juhul muude tõendite kõrval tarvitamist kinnitada ka narkojoobe tuvastamine eksperdiarvamusega. Asja puudub vaidlus selles, et narkojoove esines nii F. A.l kui A. Aasmal. F. A. poolt antud ütluste alusel tarvitati kanepit koos A. Aasmaga. Seega ainukeseks süütõendiks pole ainult eksperdiarvamus vaid ka F. A. kohtuvälisel menetlusel antud ütlused. Järelikult on A. Aasma ja F. A. puhul konkreetse narkootilise aine tarvitamise ja joobe tekkimise vahel põhjuslik seos ning see on eeltooduga tõendatud. Kohtu hindab kogumis ka muid kirjalikke tõendeid: - bioloogiliste vedelike uuringu akt (tlk 4), mille kohaselt leiti A. Aasma uriinist narkootilist ainet THC. Uriiniproov võeti 14.03.
8. a kell 01.35; - tlk 4, 5, millest nähtub, et Pärnu Haigla Laboratoorium teostas uuringu A. Aasma suhtes Lääne PP tellimusel ja uuring andis A. Aasma suhtes positiivse vastuse kannabinoidide (THC) sisaldumises uuritud objektis; - tlk 7 toodud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi eksperdi arvamuse kohaselt leiti ekspertiisiks esitatud uriinist tetrahüdrokannabinooli metaboliiti karboksütetrahüdrokannabinooli (THC-COOH); - tlk 9, Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi toksikoloogiauuringu katseprotokoll, millest nähtub, et uriinist leiti THC-COOH; - tlk 18-20 on Pärnu Maakohtu 14.04.
9. a jõustunud otsus kriminaalasjas nr 1-09-
10. 2.
11. M. S. andis kohtuistungil ütlusi, et tema narkotest oli negatiivne ja teistel oli proov positiivne. Nimetatud asjaolu haakub samuti F. A. kahtlustatavana antud ütlustega selles, et M. S. kanepit ei tarvitanud. Kohus ei pidanud usaldusväärseteks tunnistajate D. M. ja A. R. ütlusi selles, et 13.03.
12. a alates kella 19.00-st olid nad Andresega pidevalt koos. Tunnistajate ütlused on vastuolus F. A. poolt 14.04.
13. a ja 08.07.
14. a antud ütlustega, millede kohaselt tulid 13.03.
15. a tema ukse taha üksnes M. S. ja A. Aasma ning nad olid F. A. juures kella 23.00-ni. Eeltoodu alusel ja kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 268 lg 6 alusel edastas kohus seoses valeütluste kahtlusega teate ja antud kohtuotsuse koopia politseile tunnistajate M. S., D. M. ja A. R. suhtes kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks. 2.
16. Kohus leidis ka antud otsuse I ja II punktis märgitud usaldusväärsete tõendite alusel, et menetlusalune isik A. Aasma realiseeris NPAS §-s 151 sätestatud subjektiivse koosseisu tunnused otsese tahtlusega, sest ta oli teadlik ja sai aru, et F. A. kanepit suitsetas ning asus seda ka ise oma vabal tahtel tarvitama. Seetõttu leidis kohus, et kaitsja väited - RKL nr 3-11-49-09 viidates - subjektiivse koosseisu puudumise kohta on paljasõnalised aktiivse kaitse väited. Teo õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastatud. 2.5.Menetlusaluse isiku A. Aasma karistust kergendavaid või seda raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastatud. Arvestades asjaolu, et menetlusalune isik A. Aasma ei ole varem narkootiliste ainetega seotud süütegude eest süüdi mõistetud, ei pidanud kohus nii eripreventatiivsest kui üldpreventatiivsest aspektist õigeks antud asjas alaealisena väärteo toimepannud A. Aasma karistamist arestiga nagu taotles kohtuväline menetleja. Arvestades menetlusaluse isiku süü suurust, pidas kohus võimalikuks tema karistamist miinimumi lähedase rahatrahviga, summas 1800 krooni. 2.
17. Kohus otsustas, et A. Aasma poolt kantud õigusabi kulu summas 4320 krooni jääb tema enda kanda.

§ 23

alusel hüvitatakse menetluskulud üksnes väärteomenetluse lõpetamise korral sama seadustiku § 29 lõike 1 punktides 1-3 ja 15-6 toodud alustel, mida käesolevas asjas ei esine. Apellatsioon 3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas menetlusaluse isiku A. Aasma kaitsja M. Sikut apellatsiooni, milles ta palub apelleeritud kohtuotsus tühistada ja teha uus otsus, millega lõpetada asjas väärteomenetlus

§ 29lg 1 p 1 alusel.

Menetluskulud, sh ekspertiisitasu ja õigusabikulud palub apellant jätta riigi kanda. Apellatsiooni motiivides märgib kaitsja järgmist. 3.

1. Apellant ei nõustu maakohtu otsuse järeldustega ning leiab, et A. Aasma süü kanepi tarvitamises ei ole tõendamist leidnud. Maakohus on oma süüdimõistva otsuse rajanud peaasjalikult eksperdiarvamusele (tlk 7), mille kohaselt leiti ekspertiisiks esitatud A. Aasma uriinist THS-COOH ning kohtuistungil avaldatud kirjalikele tõenditele, sh F. A. ütlustele, mis on antud nii tema enda kriminaalasja menetluses kui ka käesoleva väärtoeasja kohtueelses menetluses, kuivõrd need on kohtu veendumuse kohaselt usaldusväärsed. 3.
2. Väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks peab kaitsja asjaolu, et kohus ei ole lähtunud otsuse tegemisel süütuse presumptsiooni põhimõtetest.

§ 2

sätestab, et kui väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Kaitsja leiab, et kaevatav kohtuotsus rikub süütuse presumptsiooni põhimõtet selles osas, et asjas üleskerkinud ja kõrvaldamata kahtlusi ei ole kohus tõlgendanud menetlusaluse isiku kasuks (KrMS § 7 lg 3 ). KrMS § 7 lg 3 sätestab, et keegi ei ole kohustatud tõendama oma süütust. A. Aasma on menetluse kestel järjepidevalt selgitanud, et oma teada (st subjektiivne külg) ei ole ta mitte mingisuguseid narkootilisi aineid tarvitanud - on küll vahel tõmmanud teiste poolt pakutud tavalist tubakat sisaldavaid sigarette, aga mitte kanepit sisaldavaid. Menetleja ei ole tõendanud ja maakohtus ei ole tuvastatud vastupidist, st A. Aasma süüd narkootilise aine tahtlikus tarvitamises. Kaevatav otsus on vastuolus ka Riigikohtu vastava kohtupraktikaga. Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-49-09 osundanud, et lisaks objektiivse külje tunnustele eeldab isiku karistamine NPAS § 151 järgi ka tema teo subjektiivse külje kindlaks tegemist. Isegi juhul, kui inimene on narkootilist ainet tarvitanud ja täitnud seega süüteo objektiivse koosseisu ning tal esineb tarvitamisest johtuv narkojoove, ei saa teda teatud juhtudel NPAS § 151 järgi karistada subjektiivse koosseisu puudumise tõttu. Lähtuvalt KarS § 15 lg-st 3 saab NPAS § 151 sätestatud teo toime panna ka ettevaatamatusest. Antud juhul ei ole peale F. A. eeluurimisel antud ütluste, mille kohta on F. A. käesolevas protsessis seletanud, et need ei vasta tõele, asjas ühtegi muud tõendit, mis sisustaks A. Aasma käitumises subjektiivse teokoosseisu. Kaitsja toonitab, et F. A. ütlused on vastuolulised. Kohtus ei ole neid vastuolusid õnnestunud kõrvaldada, et usaldusväärselt võiks pidada F. A. varasemaid ütlusi. F. A. on käimasolevas protsessis piisavalt põhjalikult selgitanud, miks ta andis varem teistsuguseid ütlusi. Kohus on seda selgitust analüüsinud, kuid teinud ebaõige lõppjärelduse . F. A.t on karistatud Pärnu Maakohtu 14.04.2009. a otsusega kriminaalasjas nr 1-09-5264 KarS § 185 lg 1 järgi selle eest, et ta olles ebaseaduslikult omandanud 14.03.2009. a eeluurimisega tuvastamata isikult 0,5 gr narkootilist ainet marihuaanat, andis eelpoolnimetatud narkootilist ainet oma elukohas Xxxxx xxxxxx, XXXXX XX X-X korteris vesipiibus kanepi suitsetamise teel ebaseaduslikult edasi nooremale kui 18 aastasele A. Aasmale. Kõnealune kohtuotsus on jõustunud, mistõttu tuleb eeldada ka selle sisus kajastuva faktoloogia õigsust. Kõnealuse jõustunud kohtulahendiga kriminaalasjas on leidnud tuvastamist, et F. A. omandas kanepit tuvastamata isikult 14.03.2009. a., mistõttu ei ole seda jõustunud kohtulahendit kõrvutades käesoleva kohtuasjaga, kuidagi võimalik teha otsustust, et 14.03.2009. a F. A. poolt omandatud kanepit saadi A. Aasmale edasi anda juba 13.03.2009. a. Ka see on asjas üleskerkinud vastuolu, mida maakohus ei ole analüüsinud ning mis välistab võimaluse A. Aasma karistamiseks käesolevas väärteoasjas. Samuti on oluline märkida, et kohtuistungil ülekuulatud teised tunnistajad annavad F. A. ja A. Aasmaga riimuvaid ütlusi ning nende mitteusaldamine kohtu poolt on oletuslik. 3.3. Maakohus on F. A. varem antud ütlusi avaldades rikkunud

§ 99lg 8 sätestatud väärteomenetluse korda.

Eelviidatud säte lubab tunnistaja ütlusi avaldada vaid juhul, kui tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. Antud juhul kuulati tunnistaja F. A. üle vahetult kohtuistungil ning maakohtul puudus õigus avaldada tema varem antud ütlusi. Toimunut tuleb käsitleda

§ 150

lg 2 kohase väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena, mis tõi kaasa põhjendamatu kohtuotsuse tegemise. 3.

1. Ekspertiisiakt nr 941 20.03.
2. a ei ole kohtukõlbulik tõend. Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-63-08 osundanud, et „Vastavalt KrMS § 107 lg 3 p 1 ja 2 tuleb ekspertiisiakti põhisoas obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus. Nõutavad andmed tuleb ekspertiisiaktis kohustuslikult kajastada põhjusel, et nende pinnalt on menetlejal ja kohtumenetluse pooltel võimalus veenduda ekspertarvamuste põhjendatuses ning jälgida arvamusele jõudmise käiku. Ekspertiisiakti vastavus esitatud nõuetele tagab ühtlasi ka süüdistatava kaitseõiguse, kuna vaid nende täitmine tagab eksperdiarvamuse põhjendatuse kontrolli“. Kaitsja leiab, et kõnealustele nõuetele ekspertiisiakt nr 941 ei vasta, kuna ekspertiisiakti põhiosa ei sisalda uuringute sisulisi kirjeldusi ja uuringutulemuste hindamise andmeid. Seega ei ole menetlusalusel isikul ega tema kaitsjal olnud võimalik veenduda ekspertarvamuse põhjendatuse. Kõnealust ekspertiisiakti ei saa käsitleda kohtukõlbuliku tõendina, millele rajada kogu A. Aasmale esitatud süüdistus. Seetõttu kaitsja leiab, et asjas ei ole kogutud ühtegi usaldusväärset tõendit ka selle kohta, et A. Aasma üldse oleks tarvitanud narkootilist ainet, st tõendamist ei ole leidnud ka väärteokoosseisu objektiivne tunnus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohtu hinnangul väärivad kaitsja apellatsiooni väited, menetlusaluse isiku A. Aasma poolt NPAS § 15-1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise kohta usaldusväärsete tõendite puudumise osas tähelepanu. 4.
4. Väärteoasja lahendanud maakohus on menetlusaluse isiku A. Aasma poolt narkootilise aine tarvitamise, ehk siis NPAS § 15-1 sätestatud väärteokoosseisu objektiivse tunnuse, lugenud tõendatuks kirjalike tõenditega: kohtuistungil avaldatud F. A. poolt kahtlustatavana kriminaalasja menetluses antud ütlustega ja tunnistajana väärteoasja kohtuvälises menetluses antud ja ütlustega; menetlusaluse A. Aasma uriinist narkootilise aine leidmist kinnitava Pärnu Haigla Laboratooriumi uuringu ja toksikoloogiaekspertiisi aktis nr.941 antud eksperdiarvamusega ning Pärnu Maakohtu 14.aprilli 2009.a. otsusega 4.2 Väärteomenetluse seadustiku § 123 lg-st 1 ja § 128 lg-st 3 tulenevalt lähtutakse kohtulikul uurimisel

§-dest 97-103. Nendest sätetest §-d 98 ja 99 reguleerivad menetlusaluse isiku ja tunnistaja ülekuulamist, s.h. varem antud ütluste avaldamist kohtuliku uurimise raames, mis tunduvalt erinevad võistleva kriminaalmenetluse regulatsioonidest. Kuna väärteomenetluses pole ette nähtud ristküsitlemist, annavad

§ -d 92 ja 99 lg. 8 kohtule võimaluse isiku kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamiseks ka olukorras, kus asja arutamine toimub menetlusaluse isiku, tunnistaja või eksperdi osavõtuta. Käesoleva väärteoasja arutamisel ilmus tunnistaja F. A. kohtusse ja andis ütlusi kohtus, milles ta ei kinnitanud menetlusalusele isikule A. Aasmale narkootilise aine edasiandmist või viimase poolt vesipiibus kanepisuitsetamist. Kuna tunnistaja ilmus väärteoasja arutamisel kohtusse, langes ära

§ 99lg.

8 sätestatud alus tunnistaja F. A. poolt kohtuvälise menetluse ajal antud ütluste avaldamiseks kohtus.

§ 2

sätestab, et kriminaalmenetluse sätted on kohaldatavad vaid siis kui väärteomenetluses pole sätestatud teisiti. Kuna väärteomenetluses on tunnistaja ütluste avaldamise alused sätestatud teisiti kui KrMS § -des 289 ja 291 siis polnud maakohul alust tunnistaja F. A. kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamiseks, kuigi need diametraalselt lahknesid tunnistaja poolt kohtus antud ütlustest. Riigikohus on oma lahendites ( nr-d 3-1-1-89-06, 3-1-1-52-06, 3-1-1-113-06, 3-1-1-1-07, 3-1-1-62-07) korduvalt selgitanud, et avaldades tunnistaja kohtueelses ( kohtuvälises ) menetluses antud ütlusi ei tule kohtul lahendad küsimust, millised sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Avaldades tunnistaja kohtueelsel ( kohtuvälisel ) menetlusel antud ütlused üksnes vastuolude tuvastamiseks kohtus ( ristküsitlusel ) antud ütlustega , puudub kohtul võimalus tunnistada usaldusväärseks hoopiski eeluurimisele ( kohtuvälisel menetlusel ) antud ütlused ja tugineda kohtuotsuse tegemisel vaid kohtueelses ( kohtuvälises ) menetluses antud ütlustele. Seetõttu asub ringkonnakohus seisukohale, et tunnistaja F. A. poolt kohtuvälises menetluses antud ja kohtus avaldatud ütlused pole lubatud tõendiks, ega tema diametraalselt vastuolulised ütlused usaldusväärseks tõendiks selles, et menetlusalune isik A. Aasma

1. märtsil 2009.a. kella 23.00 paiku tunnistaja elukohas, XXXXXX, XXXXX XX X-X korteris, suitsetas vesipiibus narkootilist ainet – kanepit ( või kanepiõisikuid). 4.
2. Menetlusaluse isiku A. Aasma poolt narkootilise aine ebaseadusliku tarvitamist kinnitava tõendina on hinnatud Pärnu Maakohtu
3. aprilli 2009.a. otsust, millega F. A. tunnistati süüdi ja karistati KarS § 185 lg.1 järgi selles, et ta
4. märtsil 2009.a. ( tegelikult
5. märtsil 2009.a. ) Xxxxx xxxxxx, XXXXX XX X-X korteris andis ebaseaduslikult edasi nooremale kui 18 aastasele A. Aasmale väikeses koguse narkootilist ainet marihuaanat. Ringkonnakohus sellise maakohtu hinnanguga ei nõustu põhjusel, et Pärnu Maakohtu
6. aprilli 2009.a. jõustunud kohtuotsusega on tõendatud käesolevas väärteoasjas tunnistajana ütlusi andnud F. A. poolt menetlusalusele isikule A. Aasmale väikeses koguses narkootilise aine ebaseadusliku üleandmise fakt, mitte menetlusaluse isiku A. Aasma poolt tahtlik, ilma arsti ettekirjutuseta, narkootilise aine ebaseaduslik tarvitamine, mis moodustab NPAS § 15-1 järgi etteheidetud väärteokoosseisu tunnuse. 4.
7. Ringkonnakohus nõustub asjaoluga, et Pärnu Haigla Laboratooriumis teostatud menetlusaluse isiku A. Aasma uriini uuringu akt ja Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis tehtud toksikoloogiaekspertiisi arvamus vaieldamatult tõendavad narkootilise aine tetrahüdrokannabinooli – esinemist menetlusaluse isiku A. Aasma organismis. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja apellatsioonis tokiskoloogiaekspertiisi akti kohta esitatud kriitikaga ja eksperdiarvamuse tõendina lubatavuse kahtluse alla seadmisega. Ringkonnakohtu hinnangul on tokiskoloogiaekspertiisi aktis nr. 941 piisava arusaadavusega kirjeldatud kasutatud uurimismeetodit, mille abil tehti kindlaks narkootilise aine leid kui selle aine klassifikatsioon vastavalt sotsiaalministri
8. mai 2005.a. määrusele nr.
9. 4.
10. Riigikohtu otsustes nr.3-1-1-142-05, 3-1-1-29-05, 3-1-1-47-08 väljendatud seisukoha järgi võib menetleja olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Kohtuvälise menetleja poolt menetluse käigus saadud teave tähtust omavatest faktilistest asjaoludest tuleb seaduses ettenähtud korras vormistada tõendina, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. Menetleja ei või tõenduseseme seisukohalt tähtsust omavaid sajaolusid tõendada kohtuvälise menetleja ütlustega. Välistatud pole aga menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta, et kontrollida koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele. Menetleja ei tohi asuda täitma tõenduslikke lünki. Seetõttu pole ringkonnakohtu hinnangul maakohtus tunnistajana ülekuulatud kohtuvälise menetleja K. H. ütlused selles, et Paide Politseijaoskonnas ülekuulatud F. A. tunnistas Paide keskuses narkootikumide ostmist ja menetlusaluse isiku A. Aasma ning M. S. tema kodus viibimist , tõendiks mille saaks tõendada menetlusaluse isiku A. Aasma poolt narkootilise aine tarvitamise asjaolu. 4.
11. Maakohtus vahetult ülekuulatud tunnistajate M. S., D. M., A. R. ütlustes puudub igasugune teave, mis tõendaks menetlusaluse isiku A. Aasma poolt narkootilise aine - kanepi või marihuaana – tarvitamist ( vesipiibus või muul viisil suitsetamist ). Samuti pole väärteoasja menetluse vältel saadud ühtegi usaldusväärset tõendit, mis kinnitaks, et menetlusalune isik A. Aasma teadis, et ta narkootilist ainet tarvitab ( suitsetab kanepit või marihuaanat ) või vähemalt oleks tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud sellest aru saama. Eelnimetatud asjaolu tõendamine on NPAS § 15 -1 sätestatud süüteokoosseisu subjektiivse tunnusena vältimatu. 4.
12. Neil asjaoludel on ringkonnakohus veendunud, et menetlusaluse isiku A. Aasma süü NPAS § 15-1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemises ei ole kohtuliku arutamise tulemina tõendatud. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§-dest 29 lg.1 p.1; 147 lg.1 p.4; § 148 p.1; § 151 lg.1 p.1 ringkonnakohus tühistab täies ulatuses Pärnu Maakohtu 6. novembri 2009.a. otsuse Andres Aasma suhtes ning lõpetab väärteomenetluse. Vandeadvokaat Mart Sikuti apellatsioon rahuldada. 4.8.

§ 23

alusel hüvitada riigi eelarvest Andres Aasmale tema poolt valitud kaitsjale Sikuti Advokaadibüroo (Tartu tn. 8, Viljandi linn ) vandeadvokaadile Mart Sikutile kaitseülesande täitmise eest Pärnu Maakohtus makstud tasu ( koos 20%-se käibemaksuga ) 4320 kr. suuruses summas. Samuti apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise, ühe tunnis kestel ringkonnakohtu istungil kaitseülesande täitmise eest ning Viljandist Tallinnas Ringkonnakohtusse ja tagasisõidu kulude katteks vandeadvokaadile M. Sikutile makstud tasu ( koos 20%-se käibemaksuga ) 6984 kr. suuruses summas. Kokku kuulub riigi eelarvest A. Aasmaale hüvitamisele valitud kaitsjale makstud tasuna kaitseülesande täitmise eest esimese ja teise astme kohtutes 11 304 ( üksteist tuhat kolmsada neli ) krooni. KrMS § 183 alusel jätta Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis tehtud toksikoloogilise ekspertiisi kulu 400 krooni menetluskuluna riigi kanda. I. AMANN M. AAVA U. REINOLA