Obsah (8)

§ 276§ 301§ 310§ 14§ 60§ 61§ 68§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 1. veebruar 2010. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-07-12234 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Me

§ 276

lg 1 p 3 annab kohtule võimaluse täiendavate tõendite kogumise taotluse rahuldamisest keelduda, kui taotluse tähtsus ei ole vastavuses tõendite kogumiseks mineva ajakulu või saamisraskustega. Olles juba pidanud pädevaks ja piisavaks OÜ B. R. sõltumatut hinnangut, ei pidanud kohus enam raamatupidamisekspertiisi vajalikuks teostada. Seda enam, et kohtus osalenud tunnistajate hinnangul kulunuks sellisele ettevõtmisele 7-liikmelisel meeskonnal vähemalt aasta. Määrava tähtsusega oli kohtu hinnangul siinjuures ka A. Palu enda ülestunnistus, et tema tegi libakandeid, millel reaalne sisu puudus. Kohus tegi kindlaks, et kogu sularaha jõudis A. Palu kätte, kellel oli kohustus järgida edaspidi seaduslikke juhiseid. Ei enne kriminaalmenetluse algust ega ka selle ajal ei ole leidunud tõendeid, et kellelgi teisel ilma A. Palu teadmata oleks olnud võimalust omastada ettevõttele kuulunud sularaha. Dokumentaalselt on tõendatud, et süüdistuses märgitud ulatuses sularaha saabus ettevõttesse, ent peale süüdistatava kätte jõudmist kadusid raamatupidamislikud jäljed, st sularaha ei jõudnud omaniku kontole, millest saab teha ainult järelduse, et süüdistatav omastas selle. Kohtulikul uurimisel leidis tõendamist, et A. P. AS raamatupidamises Aivar Palu poolt korraldatud ja kohtulikult tõendatud segadus teeniski eesmärki peita kuriteo jälgi. Ainult temal oli võimalus raha omastada ja ta tegigi seda, pöörates võõra vara enda kasuks. Asja enda kasuks pööramise korral ei ole vaja tõendada omastaja varalist kasu ega kannatanu varalist kahju. Piisab, kui süüdlane peab asja endale ja jätab omaniku talle kuulunud asjast kestvalt ilma (RKKK 3-1-1-81-04 p 6). Teadmatus, mida A. Palu omastatud rahaga tegi, ei saa muuta sellele teole antavad õiguslikku hinnangut. Kohus tuvastas, et AS A. P. sularahakassast on ajavahemikul 06.08.1999 kuni 22.03.2004 süüdistatava poolt omastatud 1 833 564.24 krooni. Kohus osundas samas, et prokurör loobus kohtumenetluses süüdistuses kuue episoodi osas. Otsuses märgitakse, et

§ 301

paneb sellisel juhul kohtule kohustuse isik nimetatud kuriteoepisoodides õigeks mõista, jättes siiski alles võimaluse isiku tsiviilõiguslikuks vastutuseks. Kohus rahuldaski TsK § 448 lg 1 ja VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel esitatud tsiviilhagi süüdistuses osundatud ulatuses, s.o 1 833 564.24 krooni suuruses summas.

1. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni süüdistatava kaitsjad, kes taotlevad maakohtu otsuse tühistamist ning A. Palu õigeksmõistmist. Alternatiivselt vaidlustatakse apellatsioonis süüdistatavale mõistetud karistust. Apellatsiooni põhiväited on seejuures järgmised. 3.1 Kaitsjad leiavad, et raha omastamine süüdistatava poolt ei ole tuvastatud ning seda ei tõenda nn sõltumatu hinnang, mille on tellinud asjast huvitatud pool ehk siis AS A. P.. Selline tõend tulnuks tunnistada ebausaldusväärseks ning jätta tähelepanuta. Arvestada tuleb seejuures, et selle hinnangu koostanud isik on puuduliku raamatupidamisharidusega. Kaitsjate taotluse sõltumatu ekspertiisi teostamiseks jättis kohus aga rahuldamata, samuti jäeti kriminaalasja juurde võtmata kaitsjate poolt tellitud arvamus süüdistusaktis toodud raamatupidamiskannete kohta, mis enda olemuselt tekitavad A. Palu süüs vähemalt kõrvaldamata kahtluse. Ilma algdokumente raamatupidamiskannetega võrdlemata ei ole võimalik kindlaks teha, kas süüdistuses märgitud tehingud ja raha liikumised ka tegelikult aset leidsid või oli tegemist fiktiivsete kannetega. 16 3.2 Kõnealuses hinnangus asutakse ka seisukohale, et raamatupidamist korraldanud isiku poolt on põhjustatud kahju 1 944 646 krooni ja 64 senti. A. Palule esitati süüdistus aga 1 833 564.24 krooni omastamises. Kohtuotsusest ei nähtu, millises osas vastavate alajaotuste kaupa peab kohus kõnealust hinnangut õigeks, millisele osale hinnangus ta kohtuotsuse tegemisel tugineb ning millises osas peab seda ebaõigeks. Samuti nähtub „sõltumatust hinnangust“ asjaolu, et ei teostatud AS A. P. ja kolmandate isikute raamatupidamise (sh kassadokumentide) täielikku kontrolli. Seejuures tuleneb ka tunnistaja S. S.i ütlustest, et kõiki süüdistuses märgitud ajaperioodi puudutavaid sularahakviitungeid üle ei kontrollitud ning ta ei ole kindel, kas kõik kassasse kirjutatud raha oli ka reaalselt sisse tulnud. See aga tingikski raamatupidamisalase ekspertiisi teostamise. Vastava ekspertiisita ei ole käesolevas kriminaalasjas võimalik rääkida kriminaalasja objektiivsest, täielikust ja igakülgsest uurimisest. 3.3 Kaitsjad on jätkuvalt seisukohal, et raamatupidamislikud kanded, isegi kui need on ebaõiged, ei tõenda omastamist ega kahju tekkimist/tekitamist. A. Palu ei ole enda kinnitusel kassast raha võtnud ning tõendamata on seegi, kas AS A. kassas üldse oli sularaha süüdistuses kirjeldatud ulatuses. Kaitsjate poolt esitatud tõendite ja sõltumatust ekspertiisiallikast pärineva tõendi kogumise võimaluse põhjendamatu kõrvaleheitmine kohtu poolt viis paratamatult kriminaalasja kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuseni, mis on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks. Maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ka sellega, et kohtuotsuse põhiosas on kohus käsitlenud „näitena“ vaid ühte süüdistusaktis kirjeldatud episoodi. 3.4 Kohus on vääralt kohaldanud ka materiaalõigust. Kohtu väide, et peale süüdistatava kätte jõudmist kadusid raamatupidamislikud jäljed, st sularaha ei jõudnud omaniku kontole, millest saab teha ainult järelduse, et süüdistatav selle omastas, on oletuslik. Samuti on mistahes tõendiga täielikult tuvastamata, kas ja kelle kasuks väidetav vallasasi või muu vara pöörati. Ka ei nähtu kohtulahendist, millistele tõenditele tuginedes on kohus teinud õiguslikku tähendust omava konstateeringu KarS § 201 subjektiivse koosseisu esinemisse süüdistatava käitumises. 3.5 Apellandid leiavad, et täiesti asjakohatud on endiste AS A. P. audiitorite T. V., A. O-A. ja K. L. ütlused. Keegi nimetatud isikutest ei tea mingit informatsiooni tõendamiseseme asjaolude kohta. Asjakohatuks tõendiks on apellantide hinnangul ka J. R. ütlused, kes AS A. P. raamatupidamisdokumentide kontrolli ei teostanud. Asjakohatu on samuti tunnistaja A. O. lähtuv informatsioon, kuivõrd nimetatud isik vaid vaatas üle S. S. poolt koostatud hinnangu. 3.6 Apellantide hinnangul ei oma õiguslikku tähendust kriminaalmenetluse eelselt antud mistahes kinnitused/omaksvõtud väidetava kahju tekitamise kohta. A. Palu on kogu kriminaalmenetluse jooksul eitanud süüdistusaktis kirjeldatud teo toimepanemist. Apellantide hinnangul ei leidu kriminaalasja materjalide hulgas mingeid objektiivseid tõendeid omastamise toimepaneku kohta A.Palu poolt. A.Palu ei ole küll eitanud libakannete tegemist AS A. P. raamatupidamises, kuid süüdistatava kinnitusel oli selle põhjuseks juhtkonna soov näidata paremas valguses aktsiaseltsi majandustulemusi. 3.7 Kaitsjad leiavad, et kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav, samuti puuduvad kohtuotsuses motiivid. Süüdistatava kaitsjad esitasid maakohtule ka väited süüdistatava käitumises KarS § 31 sätestatud teo õigusvastasust välistava asjaolu ning KarS § 39 sätestatud süüd välistava keelueksimuse esinemise kohta. Täiesti põhjendamatult on kohus jätnud ka need väited süüdistatava süüküsimuse lahendamisel arvestamata. 17 3.8 Kohus on vääralt lahendanud ka tsiviilhagi. Kaitsjad esitasid kohtumenetluses väite, mille kohaselt ei vasta tsiviilhagi TsMS-s sätestatud nõuetele ega võimalda seetõttu süüdistataval ennast piisavalt kaitsta. Kohus jättis aga nimetatud kaitsjate pöördumise tähelepanuta. TsMS § 5 lg 1 kohaselt toimub hagimenetlus üksnes poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Tsiviilhageja viitas hagiavalduses, et poolte vahel on töölepinguline suhe. Täiesti ootamatult on kohus aga sellest faktist irdunud ning tsiviilkohtumenetluse võistlevuse põhimõtet eirates asunud seisukohale, et poolte vahel oli hoopis lepinguväline võlasuhe, viidates seejuures TsK § 448 ja VÕS § 1045 lg 1 p-le
2. Kooskõlas RKKK lahendiga nr 3-1-1-60-07 ei või kohtu poolt tsiviilhagi lahendamisel kohaldatav õigusnorm aga tulla pooltele üllatusena. 3.9 Kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnormi ka tsiviilkahju aegumise osas. Vastavalt ITVS § 6 lg-le 1 on töösuhetest tulenevate rikutud õiguste kaitseks kohtusse pöördumise tähtaeg neli kuud. Kuivõrd süüdistatava töösuhe lõppes 16.04.2004.a ning tööandjale oli selleks ajaks teada süüdistatava väidetava kahju tekitamise fakt, möödus süüdistatava vastu nõude esitamise tähtaeg 16.08.2004.a. Seega saabus nimetatud kuupäevas tsiviilhagi osas õigusrahu ning süüdistataval puudub TsÜS § 142 tulenevalt juriidiline kohustus neid täita. Isegi kui eeldada, et süüdistatava ja AS A. P. vahel oli muu lepinguline suhe, aegunuks sellest tulenev nõue TsÜS § 146 lg 1 kohaselt hiljemalt 16.04.2007.a ning kui ka teoreetiliselt eeldada, et süüdistatava ja AS A. P. vahel tekkis 16.04.2004.a lepinguväline võlasuhe, aegunuks ka sellest tulenev nõue TsÜS § 150 lg 1 kohaselt hiljemalt 16.04.2007.a. 3.10 Kohtuotsusest nähtuvalt loobus prokurör osaliselt süüdistusest A. Palu vastu. Kohus leiab õigesti, et sellisel juhul tuleb isik nimetatud kuriteoepisoodides õigeks mõista.

§ 310

lg 2 kohaselt jätab kohus õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel tsiviilhagi läbi vaatamata. Kohtuotsusest paraku ei nähtu, et kohus oleks jätnud õigeksmõistetud osas tsiviilhagi läbi vaatamata. Apellantide hinnangul on kohus rikkunud sellega oluliselt kriminaalmenetlusõiguse ülalviidatud normi. 3.11 Apellatsioonis vaidlustatakse ka süüdistavale mõistetud karistust. KarS § 56 lg-st 2 tulenevalt peab kohus mõistma isikule leebeima võimaliku karistuse, mis isiku süü suurust ja teisi isikuomadusi arvestades võib mõjutada isikut edaspidisele õiguskuulekale käitumisele. Vaidlustatud kohtuotsusest põhjendatud analüüsi mõistetud karistuse osas aga ei nähtu ning kohus piirdub vaid paljasõnalise konstateeringuga, milleni jõudmise tee ei ole süüdistatava jaoks jälgitav. Süüdistatav ei ole väidetava kuriteo toimepanemisest möödunud rohkem kui 5 aastase perioodi jooksul pannud toime ühtegi õigusrikkumist. Tema vastu esitatud tsiviilnõue on alusetu ja aegunud. Seega on temale vangistuse kui äärmusliku karistuse mõistmine kindlasti põhjendamatu ka KarS § 56 lg-s 2 sätestatud materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamine. Sama ebaõige ja põhjendamatu on ka temal viis aastat pärast süüteo väidetavat toimepanemist keelata veel kolmeks aastaks töötamine raamatupidajana ning KarS § 75 lg 2 p 1 alusel kolme aasta jooksul ca kahe miljoni krooni maksmise kohustuse panemine, sest niivõrd lühikese ajaga ei ole sellise kohustuse täitmine võimalik.

1. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatava kaitsja esitatud apellatsiooni juurde, paludes maakohtu otsuse tühistada ja A. Palu talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta see rahuldamata. Küll loobus prokurör ringkonnakohtu istungil seoses aegumisega süüdistusest täiendavalt kahe teoosa suhtes, mis pandi toime 22.10.1999 ja 29.11.
2. Nendes teoosades taotles prokurör õigeksmõistva otsuse tegemist. Muus osas palus prokurör jätta maakohtu otsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 18 Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb A. Palu süüküsimuse lahendamist puudutavas osas jätta sisuliselt muutmata. Küll leiab ringkonnakohus, et kohtuotsus tuleb osaliselt tühistada tsiviilhagi puudutavas osas. Enda seisukohta motiveerides osundab kriminaalkolleegium esmalt mõningatele materiaalõiguslikele ning sellega haakuvatele menetlusõiguslikele asjaoludele (I), hindab seejärel A. Palu süü tõendatust (II), lahendab siis tsiviilhagisse puutuvad küsimused (III) ning annab viimasena hinnangu süüdistatavale mõistetud karistusele (IV). Nimetatud küsimustes on ringkonnakohtu seisukohad järgmised. I
3. Esmaselt esitatud süüdistuse kohaselt pani A. Palu talle etteheidetava kuriteo toime ajavahemikul 6.08.1999 – 22.03.
4. Samal ajal on riiklik süüdistaja käsitlenud A. Palu käitumist kui jätkuvat süütegu (vt kd 9, tlk 21). Sellel seisukohal oli riiklik süüdistaja ka ringkonnakohtu istungil. Sisuliselt tuleb lahendada küsimus, kas A. Palule etteheidetavad teoosad on sellisel juhul käsitatavad karistusõiguslikult ainult ühe (jätkuva) teona või on tegemist mitme iseseisva teoga. Sellega seoses peab kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada järgmist. 5.1 Hindamaks, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb esmajoones tähelepanu pöörata teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud, reeglina ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu. Üheks asjaoluks, mille alusel otsustada, kas tegemist on jätkuva süüteoga või mitte, võib olla ka rikkumiste arvukus. Seejuures on oluline aga just tähele panna, et jätkuva süüteo korral ei käsitata iga üksikut tegu järjest jätkuva tervikteo kontekstis iseseisvana (vt RKKKo 3-1-1-4-04; 3-1-1-47-07). Teisisõnu – jätkuva süüteo korral ei vaadata erinevaid osategusid mitte lahutatult, vaid ühtse, kokkukuuluva tervikuna. Nii esimene kui ka viimane osategu moodustavad sellised juhul terviku teoühtsuse mõttes. Sellest arusaamast lähtuvalt tuleb lahendada ka käesoleval juhul tõusetunud võimaliku aegumise küsimus. 5.2 Nagu öeldud, on riiklik süüdistaja seisukohal, et A. Palu käitumine on hinnatav jätkuva süüteona. Kummatigi on prokurör sellest arusaamast tehtavates materiaalõiguslikes järeldustes olnud vääral seisukohal. Nimelt on maakohtus riiklik loobunud osaliselt esitatud süüdistustest ja seda argumendil, et esimesed A. Palule süüksarvatavad osateod olid selleks hetkeks aegunud (kd 9, tlk 66). Ehk teisisõnu – vaatamata asjaolule, et prokurör on seisukohal, et A. Palu pani toime ühe teo jätkuva süüteo mõistes, on ta samaaegselt siiski leidnud, et erinevaid osategusid tuleb käsitleda teineteisest täielikult iseseisvana ja seda just aegumise mõistes. Materiaalõiguslikult on selline seisukoht aga väär. Õigusteoreetilises kirjanduses leitakse osaliselt tõepoolest, et ka jätkuva süüteo korral tuleb erinevaid osategusid aegumise kontekstis vaadelda siiski iseseisvatena. Kehtiv materiaalõiguslik regulatsioon seda seisukohta aga ei toeta, mistõttu puudub aines vastavasisuliseks aruteluks. Nimelt sätestab kehtiv KarS § 81 lg 4 ls 1 väga üheselt ja selgelt, et jätkuva süüteo korral arvutatakse aegumise tähtaega viimase (osa)teo toimepanemisest. Sarnases sõnastuses kehtis KarS § 81 lg 4 redaktsioon ka viimase osateo toimepanemise ajal, s.o märtsis
5. Seega tuleb aegumise tähtaega arvestada just nimetatud kuupäevast, mitte aga iga osateo puhul eraldi. Sarnaselt käsitles aegumise küsimust ka enne KarS-i jõustumist KrK § 53 regulatsiooni puudutav kohtupraktika, mistõttu ei saa rääkida ka 19 raskendavat toimet omava karistusseaduse tagasiulatuva jõu keelu rikkumisest KarS § 5 lg 3 tähenduses. 5.3 Kohtuvaidlustel maakohtus loobus prokurör süüdistuse episoodidest, mis pandi toime 06.08.1999, 08.02.1999, 31.07.1999, 27.05.1999 ja 28.06.1999 (kd 9, tlk 66; maakohtu otsuse lk 18 on ekslikult märgitud veel loobumine 9.02.1999 episoodist, millist süüdistuses aga tervikuna ei sisaldu). Võistleva kohtumenetluse tingimustes on süüdistusest loobumine kohtule siduv (

§ 14

lg 2 ls 1) ning on õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluseks (

§ 14lg 2 ls 2 ja § 301).

Sellega seoses peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et maakohtu otsuse motiveerivas osas on küll märgitud, et sellisel juhul tuleb isik õigeks mõista (lk 33), kuid sellele vastavat otsustust ei sisaldu kohtuotsuse resolutsioonis. See puudus tuleb lugeda menetlusõiguse rikkumiseks, mida ringkonnakohtu istungil tunnistas ka riiklik süüdistaja. Ringkonnakohtu istungil loobus riiklik süüdistaja veel osategudest, millised pandi toime 22.10.1999 ja 29.11.

1. Seega tuleb ka nendes osategudes A. Palu suhtes teha õigeksmõistev otsus, vaatamata asjaolule, et materiaalõiguslikult on selline käsitlus väär. Samas omab see süüdistusest osaline loobumine ning teatud teoosades õigeksmõistva kohtuotsuse tegemine mõju ka esitatud tsiviilhagi lahendamise küsimusele (vt otsuse p 22). Samas soostub kriminaalkolleegium prokuröri seisukohaga, et kui leiab tõendamist süüdistuses kirjeldatud osategude (arvestades seejuures süüdistusest osalise loobumisega) toimepanemine ehk siis raha omastamine A. Palu poolt, on tegemist jätkuva süüteoga p-s 5.1 kirjeldatud põhimõtete alusel. Raha omastamise süstemaatilisus ning järjepidevus mitmete aastate vältel ei jäta sellisel juhul teoühtsuse jaatamises mingisugustki kahtlust. Kõnealuses küsimuses on ringkonnakohtu seisukoht järgnev. II
2. Esitatud apellatsioonis taotlevad süüdistatava kaitsjad esmajoones maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited eraldivõetult ega ka kogumis ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi küsimuses, mis puudutab AS A. P.le kuulunud sularaha omandamist A. Palu poolt. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber nii süüdistatava kaitseversiooni kui ka kaitsjate asjassepuutuvad väited. Seetõttu ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks osas, mis puudutab küsimust raha omastamisest A. Palu poolt, kõiki maakohtu otsuses esitatud asjassepuutuvaid seisukohti täielikult korrata.
3. Samas on apellatsioonis esitatud ka seisukoht, et A. Palu süüküsimuse lahendamine ei ole ilma raamatupidamisekspertiisi teostamata üleüldse võimalik. Sarnaselt maakohtule jättis ka ringkonnakohus kaitsjate esitatud vastavasisulise taotluse rahuldamata, selgitades selles osas järgmist. 20 7.1 Kui ringkonnakohus jätab rahuldamata kaitsjate taotluse teatud täiendava tõendi kogumiseks, on teise astme kohus võrreldes maakohtuga mõnevõrra teistsuguses seisus. Maakohus jättis kaitsjate taotluse rahuldamata esmajoones põhjusel, et kohtu hinnangul oli tõendamiseseme asjaolude kohta riikliku süüdistaja poolt esitatud tõend usaldusväärne ning teisalt ka põhjusel, et esitatud taotluse tähtsus ei olnud kohtu hinnangul vastavuses tõendite kogumiseks mineva ajakulu ja saamisraskusega (

§ 276lg 1 p 3).

Ringkonnakohus saab neid tõendite kogumisest keeldumise aluseid hinnata aga esmajoones maakohtu otsuse seaduspärasust hinnates, mh siis ka seda, kas taotletud tõendi kogumata jätmine on kaasa toonud kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse (väidetava) ebapiisava tõendusmaterjali tõttu. Teisisõnu – ringkonnakohtul oleks alus taotluse rahuldamiseks, kui kohtuotsuse lugemise ning kriminaalasja materjalidega tutvumise tulemil jõuaks kriminaalkolleegium veendumusele, et teostamata on jäänud ekspertiis, mis tõsikindlalt võiks muuta kohtu järeldusi tõendamiseseme asjaolude suhtes. Seda arusaama kinnitab ka kehtiv õigus ja kohtupraktika. Nimelt sätestab

§ 60

lg 2, et tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Vastavalt

§ 61lg-le 1 ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.

Seejuures ei näe Kriminaalmenetluse seadustik ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel. Seega on ekspertiisi määramine nõutav üksnes juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel (vt RKKKo 3-1-1-35-06, p 7.5). Käesoleval juhtumil tuleb ringkonnakohtu hinnangul seda aga eitada ja kriminaalkolleegium asub seisukohale, et kogutud ning kohtule esitatud tõenditele antava hinnangu tulemusel on tõsikindlalt sedastatav, et A. Palu pani toime talle süüks arvatavad raha omastamisele suunatud osateod, mis moodustavad ühtse terviku jätkuva süüteo mõttes. 7.2 Nõustuda ei saa seega väitega, et ilma taotletud ekspertiisi teostamiseta on vastavasisulise järelduse tegemine (s.o A. Palu süüküsimuse lahendamine) tervikuna võimatu; kogutud tõendite kogumis hindamine ei jäta kahtlust, et A. Palu pani süüdistuses näidatud ulatuses (arvestades siinkohal ka süüdistusest osalist loobumist prokurör poolt) toime AS A. P. vara omastamise KarS § 201 mõttes. Seega – erinevalt maakohtust saab ringkonnakohus kaitsjate esitatud taotluse tagasi lükata ka põhjendusel, et see vaidlustatav asjaolu on leidnud piisava usaldusväärsuse ning kindlusega tõendamist. Selleni saab jõuda maakohtu siseveendumuse kujunemist hinnates ning ka omapoolselt kriminaalasjas kogutud tõendeid vaagides. Samuti on ringkonnakohus seisukohal, et teatud tõendi kogumise vajalikkust tuleb hinnata esitatud kaitseversiooni valguses. Kui see leiab ilmselgelt ümberlükkamist juba kogutud tõendite taustal, puudub igasugune vajadus neid kaitseväiteid väidetavalt kinnitavate tõendite täiendavaks kogumiseks, nagu seda käesoleval juhul taotlevad apellandid. Argumendid, millele tuginevalt saab käesolevas kriminaalasjas vastuvaidlematult rääkida A. Palu süü tõendatusest KarS § 201 mõttes, oleksid järgmised.

1. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust küsimuses, et A. Palu töötas süüdistuses kirjeldatud perioodil AS-is A. P. ning täitis pearaamatupidaja ülesandeid. Seejuures laekus tema kätte ka kogu raha, mis maksti firmale sularahatehingutega (vt nt tunnistaja J. M. ütlused kd 8, tlk 163; tunnistaja E. T. ütlused kd 8, tlk 156; tunnistaja K. O. ütlused kd 8, tlk 164). Samuti oli ainuüksi A. Palu isikuks, kellel oli ettevõttes juurdepääs raamatupidamisprogrammidele Oskar ja Enterprise (vt nt tunnistaja J. M. ütlused kd 8, tlk 160); et ainuüksi tema tegi kandeid raamatupidamisprogrammi Oskar, on seejuures kinnitanud ka A. Palu ise (kd 8, tlk 208). Seejuures hakkasid põhimõttelised probleemid firma raamatupidamises ilmnema alles siis, kui hakati üle minema uuele raamatupidamisprogrammile Enterprise, kusjuures tõendatud on ka varasema programmi Oskar olulised puudused, mis võimaldas suhteliselt lihtsalt teha nn juurdekirjutusi ja 21 lisakandeid (tunnistaja G. N. ütlused kd 8, tlk 143-144; tunnistaja A. O.i ütlused kd 8, tlk 147). Samuti on tõendatud, et nimetatud uuele programmile üleminek toimus AS-is A. P. vaevaliselt ning ettevõttesiseselt viimasena. Tunnistaja A. A. on selles osas selgitanud, et A. Palu enda sõnutsi ei tahtnud uus programm AS-is A. P. lihtsalt tööle hakata (kd 8, tlk 154). Ka on audiitorina töötanud ning tunnistajana üle kuulatud T. V. selgitanud, et iga kord, kui ta tööülesannete tõttu Pärnus käis, kinnitas A. Palu talle, et raamatupidamisprogramm on kokku jooksnud ning presenteeris tunnistajale tööks vajalikke raamatupidamisandmeid teisiti (kd 8, tlk 157). Uuele raamatupidamisprogrammile üleminekul ei eitanud süüdistatav seejuures ka ise ilmnenud probleeme firma arvepidamises, kusjuures siis tulid koheselt ka välja rahalised puudujäägid (tunnistaja H. P. ütlused kd 8, tlk 151).
2. Seejuures ei olnud A. Palult üle võetud raamatupidamine tunnistaja E. T. hinnangul rahuldavas seisus (kd 8, tlk 156). Sellise hinnangu andis raamatupidamisele ka tunnistaja S. S., osundades seejuures väga ohtratele muutmiskannetele, mida tavapraktikas ei tehta (kd 8, tlk 177). Teatavad minetused olid ilmnenud ka varasemalt raamatupidamise auditeerimisel, kuid siis oli alati nendest n.ö mööda vaadatud ning seda just A. Palu eraelulistel põhjustel. Nii kinnitas ettevõtte juhatajana töötanud J. M., et seoses ühe kurva sündmusega süüdistatava perekonnas tehti A. Palule järeleandmisi, üritati aru saada tema probleemidest ja raskustest ning arvati, et tegemist on kogemata juhtunud vigadega (kd 8, tlk 161). Tunnistajana üle kuulatud audiitor T. V. on seda kinnitanud ning selgitanud, et ettevõtte omanikud juhtisid auditeerimise käigus tähelepanu A. Palu peres toimunud tragöödiale ning palusid seda fakti arvesse võtta tuvastatud eksimuste hindamisel, mida ta ka tegi (kd 8, tlk 157). Eelnevaga on seega tõendatud, et firmas liikunud sularaha jõudis A. Palu kätte, aga samuti see, et raamatupidamisprogrammidele oli juurdepääs ainuüksi A. Palul. Samuti on tõendatud, et ettevõttes toimus üleminek uuele raamatupidamisprogrammile valuliselt, millele A. Palu leidis omalt poolt alati põhjendused nt programmi kokkujooksmise näol jne. Viimasena nimetatud asjaolu näitab ringkonnakohtu – nagu ka maakohtu - hinnangul, et see probleem ei saanud olla juhuslikku laadi ning on seotud A. Palu eesmärgiga viimase hetkeni varjata ettevõtte raamatupidamises ilmnevaid puudusi ehk siis teisisõnu – raha omastamist.
3. Nagu öeldud, jõudis ettevõttes liikunud sularaha lõppeastmes A. Palu kätte. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis esitatud arvamusega, et täielikult tõendamata on üleüldse seegi, kas sellises mahus sularaha AS-is A. P. üldse liikus. Hinnangud firmas liikunud sularaha summade osas on küll erinevad, kuid lõppkokkuvõttes on kõik tunnistajad andnud ütlusi, et need olid siiski piisavad, et pidada võimalikuks raha omastamist A. Palu poolt sellises mahus, nagu on seda näidanud süüdistus. Tunnistaja J. M. on selgitanud, et vaadeldud ajaperioodil oli firma käive igakuiselt ca 20-28 miljonit krooni ja tol ajal oli Pärnus suur osakaal just sularahamaksetel; sularaha laekumine oli päevade kaupa küll erinev, kuid tihti võis juhtuda, et seda oli vahemikus 40-50 tuhat krooni (kd 8, tlk 162). Tunnistaja R. P. kinnitas, et määravas osas maksti ettevõttes küll ülekannete ning kaardimaksetega, kuid kogu käibest moodustas sularaha ca 5-10% (kd 8, tlk 166). Tunnistaja M. H. ütlustes tuleneb küll, et heal päeval laekus temale sularaha ca 10 tuhat krooni ning tavaliselt oli see summa väiksem (kd 8, tlk 167), kuid siinkohal tuleb arvestada, et tunnistajate R. P. ja M. H. ülesanded olid ettevõttes erinevad – üks neist töötas hooldusnõunikuna ning teine varuosade müügiletis. Seega tuleb nende poolt nimetatud summasid arvestada summaarselt ehk kokkuliidetuna, et siis tuvastada päevaselt firmas liikunud sularaha kogumaht. Samuti on tunnistaja S. S. kinnitanud, et kassaraamatu analüüsi põhjal sai väita, et raha oli füüsiliselt kassas olemas, kuna enne sularaha väljavõtmist oli kassasse laekunud klientidelt konkreetsed summad (kd 8, tlk 178). Sellele asjaolule osundas ringkonnakohtu istungil õigustatult ka prokurör. Neil argumentidel peab kriminaalkolleegium alusetuks apellantide väidet, et tõendatud ei ole piisavas mahus sularaha liikumine firmas selleks, et rääkida süüdistuses näidatud summade omastamisest A. Palu poolt. 22
4. Süüdistuse kohaselt omastaski A. Palu suures ulatuses seda tema valduses olnud sularaha, tehes selle varjamiseks pikema aja vältel raamatupidamisprogrammi nn libakandeid. Seejuures on süüdistuses grupeeritud raha omastamine selle alusel, kuidas toimus raha omastamise varjamine (v.a grupid B ja F). Konkreetselt oleksid need järgmised. A gruppi kuuluvad teoosad, kus A. Palu on teinud programmi kirjendi sularaha viimise kohta panka, kuhu see tegelikkuses ei ole aga jõudnud. B grupis on kajastatud tehingud, kus firmasse laekus klientidelt sularaha, mis on tõendatud sissetulekuorderitega, kuid raamatupidamises jäi see kajastamata. C grupi moodustavad nn alusetud lisakanded; tegelikkuses mingeid arveldusi kannetes nimetatud hankijate või ostjatega ei toimunud. Gruppi D kuuluvad kanded, mille selgitusse on märgitud tasaarveldamine emaettevõttega AS A. T., mida tegelikkuses ei ole aset leidnud. Grupis E on kirjeldatud sularaha väljaminekud, kuid seal nimetatud ettevõtted on kinnitanud, et nemad ei ole AS-ga A. P. sularahas arveldanud. Peamise erandi moodustab sellest grupp F, kus on kajastatud kassainventuuri käigus tuvastatud puudujääk.
5. Kriminaalkolleegium ei näe sarnaselt maakohtuga põhjust, miks peaks kahtlema nn sõltumatus hinnangus (kd 1, tlk 231 jj), milles on kajastatud nn libakanded ja kassapuudujääk. Seejuures on apellatsioonis seatud kahtluse alla ka kõnealuse hinnangu koostanud S. S.i pädevus. Kriminaalkolleegium ei soostu selle väitega. Tunnistaja on selgitanud, et alates 1999 aastast on ta töötanud raamatupidaja ning pearaamatupidajana, samuti on ta läbinud erinevaid koolitusi (kd 8, tlk 176). Tema poolt koostatud hinnangu pädevust on kinnitanud ka vannutatud audiitor A. O., kelle käsutusse anti asjakohased raamatupidamise dokumendid (sh algdokumendid) ja kes kinnitas, et töö oli tehtud professionaalselt ning teha tuli ainult paar parandust (kd 8, tlk 147), millised ka korrigeeriti (kd 8, tlk 149).
6. Tunnistaja S. S. on seejuures kohtuistungil andnud üksikasjalikke ütlusi ning iga episoodi puhul selgitanud, milliste andmete alusel ta esitatud järeldusteni jõudis (kd 8, tlk 178 jj). See vastab ühtlasi ka apellantide etteheitele, et aru ei ole saada, miks ei lähe omavahel täielikult kokku osundatud arvamuses ja süüdistuses esitatud summad (vt otsuse p 3.2). Kohus kontrollis nimetatud hinnangut ainult osas, milles oli esitatud süüdistus ning kohus ei saanudki hakata uurima täiendavate summade väidetavat omastamist A. Palu poolt, mille suhtes talle süüdistust ei olnud esitatud. Kuid nagu öeldud, on süüdistuses esitatud punktide osas (arvestades seejuures süüdistusest osalist loobumist prokuröri poolt) väljaspool kahtlust esitatud järelduste tõepärasus. Seejuures ei pea ka kriminaalkolleegium vajalikuks ükshaaval loetleda neid teoosasid, kus on leidnud tõendamist sularaha omastamine A. Palu poolt. Kõige selle juures tuleb samal ajal ka silmas pidada, et ka A. Palu ise ei eita kõnealuste tegelikkusele mittevastavate kannete tegemist (vt süüdistatava ütlused kd 8, tlk 208 jj).
7. Kaitsjad ei vaidlusta seejuures fakti, et raha, milline pidi vastavalt raamatupidamiskannetele jõudma panka, sinna tegelikkuses ei jõudnud (grupp A); see asjaolu on väljaspool vaidlust. Samuti ei ole raamatupidamises kajastatud kanded, kus klientidelt võeti vastu sularaha (grupp B). Niinimetatud libakannetega oli tegemist ka grupis C kirjeldatud kannete näol. Ringkonnakohus ei näe alust kahelda tunnistaja S. S.i ütlustes, et põhimõtteliselt on kõigi nende kannete eesmärgiks kassas olnud raha väljaviimine ettevõttest (kd 8, tlk 184) ja kassajäägi vähendamine (kd 8, tlk 186). Samuti olid need kanded raamatupidamisliku sisu poolest arusaamatud (nt raha väljamaksmise tulemusel suurenes hoopis ettevõtte kohustuste maht - kd 8, tlk 186; tlk 190) või ka olemuslikult võimatud 23 (kroonikassast sularaha väljamaksmine ja selgituseks käibemaksu soetamise märkimine – kd 8, tlk 190-191). Ka grupis D kirjeldatud kanded olid enda olemuselt fiktiivsed. Tõendamist on leidnud, et arveldamine emaettevõttega toimus ainult ülekannetega ning sularahas arveldamist ei kasutatud kunagi (tunnistaja H. P. ütlused kd 8, tlk 151; tunnistaja A. A.e ütlused kd 8, tlk 152; tunnistaja T. V.i ütlused kd 8, tlk 158). Samuti ei arveldatud sularahas ettevõtetega, millised on märgitud grupis E. Tunnistaja A. S. on kinnitanud, et N. G. OÜ AS-ga A. P. sularahas ei arveldanud ning see oli isegi välistatud (kd 8, tlk 159), sama on kinnitanud AS KG K. pearaamatupidaja A. L. (kd 8, tlk 160). Põhimõtteliselt toimus kõigi nende kannete tegemine eesmärgiga vähendada kroonikassat mingite fiktiivsete tehingute lisamisega. Sisuliselt võib soostuda tunnistaja S. S.i kokkuvõtliku kirjeldusega, et kõigil osundatud juhtumitel tuli raha küll kassasse ning läks edasiselt ka välja, kuid märgitud adressaadini ei jõudnud (kd 8, tlk 189); nn libakannete eesmärgiks oli peita kassast sularaha väljaviimist (kd 8, tlk 195). Raamatupidamisdokumendid kinnitasid samuti seda, et kontrolli teostamise ajal pidanuks olema kassa sularahajääk lisaks olemasolevale veel 93 567 krooni, mis sealt aga tegelikkuses puudus (grupp F).
8. Nagu kriminaalkolleegium juba eelnevalt osundas, ei ole nn libakannete tegemist süüdistuses näidatud punktides eitanud ka süüdistatav A. Palu ise (kd 8, tlk 208-210); (see asjaolu muudab ühtlasi ainetuks ka apellantide etteheite, et maakohus on otsuses kirjeldanud vaid ühte paljudest libakannetest. Kuivõrd A. Palu võttis nende tegemise omaks, puudus igasugune vajadus nende täielikuks kajastamiseks kohtu motiveerivas osas). Grupis B kirjeldatud sularaha omastamise osas on A. Palu seletanud, et need laekumised jäid raamatupidamisse kandmata üksnes lohakuse tõttu (kd 8, tlk 209). Süüdistuse F osa – aga ka teiste nn libakannete osa - on süüdistatav selgitanud asjaoluga, et sularaha tegelikkuses ei eksisteerinudki ning kuna firma oli kahjumis, sooviti nende kannete kaudu näidata firma majanduslikku seisu tegelikkusest paremana; see tingis ka üksnes näilise sularaha puudujäägi kassas. A. Palu kinnitab, et jooksva kahjumi positiivsemas valguses näitamiseks paluski J. M. tal teha nn libakandeid (kd 8, tlk 211). Ringkonnakohus ei soostu selle kaitseväitega. 15.1 Esmalt on tunnistajana üle kuulatud J. M. seda kategooriliselt eitanud (kd 8, tlk 161; vt ka otsuse p 16.2). Samuti tuli A. Palu selle versiooniga välja alles kohtumenetluses, põhjendades selle senist varjamist emotsionaalsete probleemidega (kd 8, tlk 210). Juba see näitab, et on alust kahelda selle väite usaldusväärsuses. Teisalt on selle versiooni usaldusväärsus täielikult võimatu tulenevalt tehtud kannete sisust. Tunnistaja J. R. on selgitanud, et ükski vaatluse all olevatest gruppidest ei saanud ettevõtte majandusseisu näidata tegelikkusest paremana (kd 8, tlk 146). Sarnaseid ütlusi on andnud ka tunnistaja A. O., selgitades, et nende kannete tulemusel on näidatud ettevõtte kasumlikkust pigem väiksemana (kd 8, tlk 149). Seetõttu peab ringkonnakohus A. Palu selgitusi nn libakannete tegemise kohta täielikult alusetuteks. Kõnealusel argumendil tuleb jätta tähelepanuta ka apellantide etteheide, et maakohus ei ole analüüsinud KarS §-s 31 ja §-s 39 sätestatud asjaolude võimalikku esinemist A. Palu käitumises, millele kaitsjad enda teesides viitasid. Iseenesest on selline väide küll õige – maakohus ei ole neid küsimusi puudutanud. Nimetatud õigusvastasust välistavas asjaolus eksimist ja keelueksimuses olekut oleks tulnud aga analüüsida vaid olukorras, kui kohus oleks lugenud tõeseks A. Palu kaitseväite, et libakandeid tegi ta enda ülemuse J. M. korraldusel. Kuivõrd selline kaitsetees leidis täielikult ümberlükkamist, puudus igasugune vajadus edasiselt analüüsida KarS § 31 või § 39 asjakohasust käesolevas kriminaalasjas. Nimetatud põhjusel ei peatu sellel küsimusel edasiselt ka ringkonnakohus.
9. Seejuures on oluline toonitada, et apellandid pea täielikult vaadanud mööda teistest tõenditest, mis ringkonnakohtu hinnangul samuti kinnitavad asjaolu, et A. Palu omastas tema valduses olnud AS A. P. sularaha. Nimelt on A. Palu süüdistuses kirjeldatud ulatuses raha 24 omastamist puudujäägi ilmsikstulekul ka tunnistanud. Kriminaalkolleegium ei jaga apellantide arusaama, et need omaksvõtud on käesolevas kriminaalasjas täielikult ilma tõendusliku tähenduseta, kuivõrd kriminaalmenetluse vältel ei ole A. Palu raha omastamist tunnistanud. Paljude tõendite teke võib jääda – ning enamasti jääbki – ajaliselt kriminaalmenetlusele eelnevasse perioodi ning neid tõendeid tuleb hinnata üldiste põhimõtete valguses. 16.1 Nii kinnitas A. Palu sularaha omastamist firma kassast mitmetele kriminaalasjas üle kuulatud tunnistajatele (kusjuures siin ei rakendu

§ 68lg-s 5 sätestatud reegel).

Tunnistaja H. P. kirjeldab, kuidas nad püüdsid koos A. Paluga välja selgitada puudujäägi tekkimise põhjuseid, mille käigus süüdistatav ühel hetkel tunnistas raha omastamist, selgitades seda enda keerulise eluga (kd 8, tlk 151) ning asus ka võlgnevusi tasuma (kd 8, tlk 152). Sama nähtub tunnistaja J. M. ütlustest – kassapuudujäägi ilmnemisel tunnistas A. Palu raha võtmist, lubades samal hetkel hakata raha ka tagasi maksma (kd 8, tlk 161). Seejuures viitas A. Palu ka käimasolevale kohtuprotsessile, kust saadava hüvitusraha arvel kavatses ta omastatud summa tagastada (kd 8, tlk 162). 16.2 Samuti on A. Palu tunnistanud sularaha omastamist AS-is A. P. läbiviidud sisekontrolli aktidele allkirja andes. Nii tunnistab A. Palu

1. aprillil
2. a sularaha omastamist 370 777 krooni suuruses summas ning kohustub selle hüvitama (kd 1, tlk 6).
3. aprillil
4. a tunnistab A. Palu raha täiendavat omastamist veel 1 136 845 krooni suuruses summas, kohustudes hüvitama ka selle (kd 1, tlk 7-8). Seejuures on A. Palu ka tagastanud kassasse 26 500 krooni (kd 1, tlk 9), samuti on ta kirjalikes avaldustes selgitanud raha omastamise asjaolusid (kd 1, tlk 10; tlk 11-12). Töölepingu lõpetamisel AS-ga A. P. palub A. Palu avalduses lõpparvest kinni pidada 7055 krooni ning arvestada see ettevõttele tekitatud kahju osaliseks katteks (kd 1, tlk 190). Raha tagasimaksmise kohustust tunnistab A. Palu ka J. M.le saadetud e-kirjades, milles palub võimaldada tagasimaksmist graafikuliselt, esialgu „kasvõi 500 krooni kaupa“ (kd 7, tlk 3-5). Seda viimast tõika – e-kirjade saatmist J. M.le ja võla tunnistamist – tuleb hinnata veel järgmise asjaolu valguses. Nimelt kinnitas A. Palu kohtus, et libakannete tegemine toimus just J. M. korraldusel (vt otsuse p 15.1). Seega kujuneks täiesti ebaloogiline olukord, kus A. Palu tunnistab raha omastamist inimesele, kes peaks süüdistatava enda väitel olema just isikuks, kes oli teadlik raha tegelikust puudumisest ning AS A. P. nõude alusetusest. Ka see kinnitab täiendavalt A. Palu väite – et libakandeid tegi ta J. M. korraldusel – paljasõnalisust. Kuid veelgi olulisem on järgmine. Nimelt on A. Palu ja AS A. P. vahel
5. aprillil
6. a sõlmitud hüpoteegi seadmise ja asjaõigusleping, millega seatakse A. Palu poolt AS A. P. kasuks hüpoteek summas 1 891 000 krooni (kd 1, tlk 218-223). Seda lepingut on
7. aprillil
8. a muudetud ning lepitud kokku, et hüpoteegiga on tagatud kõik hüpoteegipidaja (AS A. P.) nõuded omaniku (A. Palu) vastu, sh hüpoteegipidaja nõue omaniku vastu seoses omaniku poolt hüpoteegipidajale tekitatud kahjuga (lepingu p 3, kd 1, tlk 226). 16.3 Seejuures ei pea ringkonnakohus usaldusväärseks A. Palu selgitusi, miks ja millistel asjaoludel on ta raha võtmist tunnistanud, kuigi see ei vasta tegelikkusele. A. Palu versioon on kokkuvõetav järgmiselt – ta tegi libakandeid ja tunnistas raha omastamist lootuses, et kui tulevad kontrolli käigus välja libakannete tegemised, tuleb ilmsiks ka ettevõtte kehv majanduslik olukord ning saadakse aru, et sularaha sellises mahus tegelikkuses ettevõttes ei liikunud. Kui puudused aga välja tulid, siis tekkis tal vaimset ning emotsionaalset laadi probleemid, samuti paanika ning sellises olukorras tunnistas ta raha võtmist, sh enda allkirjaga. Seda kõike tegi ta aga lootuses, et hilisemalt tuleb välja raha tegelik puudumine (kd 8, tlk 210; tlk 212). 16.4 Ringkonnakohtu hinnangul puudub sellel versioonil igasugune tõsiseltvõetavus ning usaldusväärsus. Kriminaalkolleegium ei suuda ette kujutada situatsiooni, kus isik, keda kahtlustatakse mitme miljoni krooni ulatuses ettevõtte raha omastamises, tunnistab seda üksnes nn 25 „emotsionaalse pinge ja paanika tõttu“. Seejuures suhtub ringkonnakohus kriitiliselt A. Palu väitesse, et ta lootiski puudujäägi väljatulekut. Nimelt oli A. Palu isikuks, kes firma auditeerimise käigus varustas audiitoreid nende tööks vaja minevate dokumentidega ning viimaste ütlustest tuleneb üheselt, et A. Palu tegi sisuliselt kõik endast oleneva, et oleks takistatud võimalike minetuste ilmsikstulek (vt nt tunnistaja T. V.i ütlused kd 8, tlk 157). Teisalt tuleb arvestada ka seda, et nn emotsionaalselt raske perioodi argumendiga on A. Palu vabandanud raamatupidamises sisaldunud minetusi mitmete aastate vältel; kriminaalkolleegiumi hinnangul on aga tõendatud, et tegemist oli lihtsalt valega, millega püüti varjata aastaid kestnud sularaha omandamist ettevõtte kassast. Õnnetus, millele A. Palu osundab, juhtus
9. a suvel; samal ajal on leidnud tõendamist, et raha omastamine ja selle varjamiseks erinevate libakannete tegemine hakkas juba sellele eelnevalt. Seega on A. Palu kasutanud eraelus juhtunud õnnetuse argumenti enda poolt toimepandud kuriteo varjamiseks juba aastaid ning kriminaalkolleegium ei usu, et see oleks kohaseks argumendiks ka olukorras, kus ilmnesid juba konkreetsed puudujäägid ettevõtte raamatupidamises ning tõusetus kahtlus raha kuritahtlikkust omastamisest. Liiatigi tuleb tähele panna, et A. Palu ütlustest ei tulene, nagu oleks teda sularaha omastamise tunnistamisele sunnitud. Selle tunnistamine oli tema isiklik valik ning selle seostamine „vaimse ja emotsionaalse tasandi väljaviimisega“ (kd 8, tlk 210) on täielikult meelevaldne. 16.5 Täiendavalt tuleb arvestada veel asjaoluga, et selline pingesituatsioon – kui isegi eeldada selle olemasolu - omab toimet mingis konkreetses hetkes; selle argumendiga võiks ehk selgitada raha võtmise tunnistamist ühel konkreetsel lühikesel ajahetkel. Samas on A. Palu andud allkirju erinevatele paberitele korduvalt, seadnud hüpoteegi enda kinnisasjale, saatnud mitmeid e-kirju J. M.le ja enamgi veel – ka tasunud reaalselt summasid ettevõtte kassasse (vt otsuse p 16.2 ja 22) ehk teisisõnu, asunud hüvitama kahju, mida ta enda väitel tegelikkuses üldse ei põhjustanudki. Selles viimases asjaolus puudub juba igasugune loogika, mistõttu peab kriminaalkolleegium tervikuna A. Palu selgitusi selle kohta, miks ta tunnistas raha võtmist ettevõtte kassast, täielikult ebausaldusväärseks.
10. Seega leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et täielikult on tõendatud A. Palu poolt AS A. P.le kuulunud ja süüdistatava valduses olnud sularaha omastamine ajavahemikus 2000 –
11. Seejuures peab kriminaalkolleegium asjakohatuks apellantide etteheiteid, et maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust. Kohus tuvastas, et süüdistuses näidatud summad olid A. Palu valduses ning ta omastas need. Selline käitumine on õigustatult kvalifitseeritud KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kui jätkuv süütegu. Seejuures on maakohus ka näidanud, et A. Palu käitumine oli kriminaalkorras karistatav igal ajahetkel, s.o esimesest viimase teoosani. Asjaolu, et tuvastada ei ole suudetud, kuidas A. Palu omastatud rahaga edasiselt käitus, on õiguslikust seisukohast täiesti ilma tähenduseta. Hinnatud tõendid kogumis ei jäta kahtlust, et A. Palu tegevus oli süstemaatiline ning kantud raha omastamise ning selle samaaegse varjamise eesmärgist. Seega on väljaspool igasugust kahtlust ka A. Palu tegutsemine tahtlikult KarS § 201 lg-s 1 nimetatud objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. Nendel põhjustel jätab ringkonnakohus kaitsjate apellatsiooni selles osas, mis puudutab A. Palu poolt toime pandud sularaha omastamist AS A. P. kassast, rahuldamata. III
12. Küll leiab ringkonnakohus, et maakohus on vääralt kohaldanud materiaal- ja menetlusõigust AS A. P. esitatud tsiviilhagi rahuldades. Konkreetselt osundab kriminaalkolleegium järgnevale.
13. Kriminaalkolleegium ei nõustu iseenesest kaitsjate väitega, et AS A. P. esitatud tsiviilhagi ei vasta seaduses esitatud nõuetele ning ei võimalda süüdistataval ennast piisavalt kaitsta. Kõnealust 26 küsimust ei saa vaadelda lahus asjaolust, et tsiviilhagi on esitatud käimasoleva kriminaalprotsessi raames, mis muudab esmalt tsiviilhagile esitatavaid nõudeid, aga ka tõendamiskoormise põhimõtteid. Apellandid on esitanud väite, et kannatanu esitatud tsiviilhagi ei vasta TsMS § 363 nõuetele, kuna seal ei ole kajastatud hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid ega ka tõendeid. Sisuliselt tähendaks apellantide arusaama aktsepteerimine seda, et tsiviilhageja oleks pidanud omapoolselt esitama koopia kriminaaltoimikust, millega on juba riikliku süüdistaja hinnangul tõendatud A. Palu poolt kuriteo toimepanemine. Selline tõendite esitamise dubleerimise nõue on aga ilmselgelt ebamõistlik. Hageja ka on seejuures esitanud kriminaalmenetluse vältel erinevaid tõendeid, mis kinnitavad raha omastamist A. Palu poolt (vt nt kd 1, tlk 2-12), millised on liidetud kriminaalasja materjalide hulka ning mida kohus vahetult ka uuris. Nõuda veel mingite täiendavate tõendite esitamist on ilmselgelt põhjendamatu; teisalt ei ole apellandid märkinud sedagi, mil viisil oleks siis pidanud kannatanu lisaks riiklikule süüdistusele veel täiendavalt ja omapoolselt tõendama raha omastamist A. Palu poolt. Maakohus on seejuures õigustatult kõnealuse küsimuse lahendamisel osundanud veel RKKK otsusele nr 3-1-1-60-07, mille kohaselt tuvastatakse just kriminaalmenetlusega need tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud, mis on ühtlasi kuriteo koosseisulised asjaoludeks. Tsiviilhagi aluseks olevaid asjaolusid peab hageja tõendama üksnes osas, mis ei kuulu käimasoleva kriminaalprotsessi käigus esitatud süüdistuse esemesse (otsuse p 52). Selliselt on maakohus ka toiminud, rahuldades esitatud tsiviilhagi üksnes osaliselt ning seda ulatuses, nagu see leidis tõendamist kriminaalprotsessi tulemil.
14. Ka ei nõustu ringkonnakohus apellantidega küsimuses, mis puudutab tsiviilhagi rahuldamisel rakendatud materiaalõiguse sätteid – konkreetselt olid need TsK § 448 lg 1 ja VÕS § 1045 lg 1 p
15. Selliselt toimides on maakohus käitunud veatult. Vaidlust ei ole tõepoolest selles, et süüdistatav oli hagejaga töölepingulises suhtes. Käesoleva kriminaalasjaga suuresti sarnase küsimuse on lahendanud Riigikohtu tsiviilkolleegium otsuses nr 3-2-1-134-09, leides, et isegi kui isik saab talle süüks arvatavaid tegusid teha vaid tulenevalt enda tööülesannetest (nagu ka käesoleval juhul – töötamisel raamatupidajana), tuleb konkreetsel juhul siiski võtta aluseks tema volitused nende ülesannete täitmisel (otsuse p 10). Sarnaselt kõnealuses tsiviilasjas väljendatuga märgib kriminaalkolleegium, et A. Palu tööülesannete hulka ei kuulunud tema valduses olnud AS-le A. P. kuulunud sularaha omastamine ning enda kasuks pööramine, mis on leidnud aga tõendamist käesolevas kriminaalasjas. Nimetatud tsiviilasjas leidiski Riigikohus edasiselt, et tegemist on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõudega TsK § 448 ja VÕS 1043 mõttes, mitte aga töölepingu rikkumisest tuleneva nõudega (otsuse p 12). Sarnaselt on toimitud ka käesolevas kriminaalasjas.
16. Kirjeldatud arusaamast lähtudes tuleb edasiselt lahendada ka tsiviilhagi esitamise aegumise küsimus. TsÜS § 150 lg 1 kui kahjuhüvitusnõude aegumise üldsätte kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Seega tuleb hagi aegumistähtaega hakata arvutama hetkest, mil AS A. P. sai teada, et raha omastajaks oli A. Palu. Seejuures on RKKK otsuses nr 3-1-1-58-07 seda tärminit konkretiseeritud ning asutud seisukohale, et tsiviilhagi aegumist tuleb kriminaalmenetluses hakata arvestama hetkest, mil konkreetne isik tunnistatakse kahtlustatavaks (otsuse p 10). Avalduse kriminaalasja algatamiseks on kannatanu esitanud
17. aprillil
18. a, kusjuures on märgitud, et sisekontrolli andmete põhjal oli raha võtjaks A. Palu (kd 1, tlk 2). See on kõige varasem hetk, millest saab seega hakata arvestama aegumise kulgemist. Tsiviilhagi käesolevas kriminaalasjas on kannatanu esitanud
19. novembril
20. a ja mis on registreeritud
21. jaanuaril
22. a (kd 7, tlk 2). Seega ei olnud hagi esitamisel aegumistähtaeg saabunud ning apellantide vastavasisuline argument tuleb jätta edasise tähelepanuta.
23. Küll leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on edasiselt eksinud tsiviilhagi summa määratlemisel, milline A. Palult välja mõisteti. Kohus leidis, et tõendatud on A. Palu poolt 27 kannatanule kuulunud sularaha omastamine summas, nagu see on näidatud süüdistuses – s.o 1 833 564.24 krooni. Samas on riiklik süüdistaja maakohtus loobunud osaliselt süüdistusest ja konkreetselt viie osateo osas (vt otsuse p 5.3). Kriminaalkolleegium ei jaga maakohtu arusaama, et sellisel juhul on siiski jätkuvalt võimalik rahuldada tsiviilhagi ka neid osategusid puudutavas ulatuses (otsuse lk 33). Õigustatult viitavad apellandid

§ 310

lg-le 2, mille kohaselt tuleb juhul, kui isik mõistetakse õigeks, jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. Kui järgida maakohtu arusaama, võiks tulemuseks olla isegi situatsioon, kus riiklik süüdistaja loobub süüdistusest tervikuna, mis toob vältimatult kaasa isiku õigeksmõistmise, kuid samal ajal rahuldatakse siiski täielikult esitatud tsiviilhagi. Selline olukord on mõistetavalt välistatud. Nimetatud põhimõte pidanuks vältimatult rakenduma ka olukorras, kus isik mõisteti talle esitatud süüdistuses osaliselt õigeks. 22.1 Seega pidanuks maakohus vähendama väljamõistetavat tsiviilhagi osategude võrra, mis pandi toime 06.08.1999 (45 000 krooni), 08.02.1999 (2604 krooni), 31.07.1999 (66 191.09 krooni), 27.05.1999 (45 737 krooni) ja 28.06.1999 (33 000 krooni), kuivõrd selles osas mõisteti A. Palu õigeks. Samuti ei ole kohus pööranud tähelepanu asjaolule, et A. Palu on omastatud summast käesolevaks hetkeks maksnud tagasi 34 555 krooni, nagu see on kajastatud kohtu poolt käsitletud ning usaldusväärseks loetud nn sõltumatu hinnangus (kd 1, tlk 242). Seda asjaolu on kinnitanud ka prokurör (kd 9, tlk 28), korrates seda ka ringkonnakohtu istungil. Seetõttu tulnuks ka nimetatud summa kohtul tsiviilhagi rahuldamisel arvesse võtta, mida kohus ei ole aga teinud. Seega saanuks maakohus rahuldada tsiviilhagi kokku summas 1 606 477.15 krooni. 23. Ringkonnakohtu istungil loobus riiklik süüdistaja veel kahe teoosa inkrimineerimisest, mis toob vältimatult kaasa A. Palu õigeksmõistmise ka nendes episoodides. Samuti tuleb need omastatud summad arvata maha väljamõistetavast tsiviilhagist. Seega tuleb p-s 22.1 nimetatud summast arvata maha veel 48 500.05 krooni (22.10.1999) ja 70 000 krooni (29.11.1999). Eelnevast johtuvalt tuleb esitatud tsiviilhagi rahuldada 1 487 977.1 krooni suuruses summas. Ülejäänud osas tuleb tulenevalt

§ 310lg-st 2 jätta esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata.

1. Seetõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse tsiviilhagi rahuldamise osas ning teeb selles osas uue otsuse. Tsiviilhagi puudutavas osas tuleb apellatsioon rahuldada osaliselt. IV
2. Mõistetud karistuse osas leiab ringkonnakohus, et see on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.
3. Ringkonnakohus ei soostu apellantide seisukohaga, et süüdistatavale mõistetud karistust ei ole maakohus piisavalt põhjendanud ning on vangistuse mõistmisel vääral kohaldanud materiaalõigust. Jättes kõrvale argumendid, millega maakohus sisustab kohtuotsuse tervikliku mõtte (otsuse lk 34), leiab ringkonnakohus, et adekvaatselt on asutud seisukohale, et ennekõike peab mõistatav karistus olema vastavuses toimepandud kuriteoga ning täiendavalt tuleb arvestada süüdimõistetu isikut. Ka kohtupraktikas on asutud seisukohale, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu ennekõike toimepandud kuriteole. Kuid selle küsimuse lahendamisel ei saa kindlasti jätta samaaegselt arvestamata ka süüdlase isikut – tegemist on nn teoga lahutamatult seotud isikuliste asjaoludega (RKKKo 3-1-1-99-06). Riigikohtu kriminaalkolleegium on sellega seoses veel selgitanud, et süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate 28 asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.
4. Nimetatud asjaolusid silmas pidades leiab kriminaalkolleegium, et õigustatult on maakohus mõistnud A. Palule karistuse sanktsiooni maksimaalses määras. Mitmete aastate vältel omandas A. Palu süstemaatiliselt tema kätte usaldatud sularaha, varjates seda viimase hetkeni ning kõikvõimalikel viisidel. Seejuures ei ole kohtumenetluses A. Palu enda süüd tunnistanud, mis on küll tema vaieldamatu õigus, kuid mis tähendab ühtlasi ka seda, et ei saa rääkida mitte mingisugustest karistust kergendavatest asjaoludest – ja õigustatult on osundanud sellele ka maakohus. Seejuures kasutas A. Palu eriti küüniliselt ära enda kaastöötajate usaldust, kes avaldasid talle aastate kestel igakülgselt toetust seoses perekonnas toimunud õnnetusjuhtumiga ning süüdistatav kasutas seda asjaolu täiendavalt ära toimepandud kuriteo varjamisel; ennekõike puudutab see ettevõtte iga-aastast auditeerimist, kus tuvastati küll teatud minetusi, kuid just ettevõtte juhtide poolt paluti suhtuda sellesse mõistvalt. Selline küünilisus ja usalduse ärakasutamine on ringkonnakohtu hinnangul iseäranis taunitav. A. Palu omastas raha õiguslikus mõttes ka suures ulatuses, s.o 1 487 977.1 krooni. Algselt lubas süüdistatav omastatud raha tagastada, kuid on hilisemalt sellest lubadusest taandunud – viimase viie aasta vältel ei ole A. Palu tagastanud omastatud summadest mitte midagi. Nendel asjaoludel on maakohus õigustatult leidnud, et rahalise karistuse mõistmine on täielikult välistatud ning on leidnud, et karistus tuleb mõista võimaliku sanktsiooni maksimummääras. Mõistetud karistuse tingimuslikku täitmisele pööramata jätmist (mis on mõistetud karistuse individualiseerimise järgmiseks sammuks) ei ole vaidlustatud ning seetõttu ei pea ringkonnakohus selles küsimuses vajalikuks edasiselt enda seisukohta avaldada.
5. Õigustatult on kohus kohaldanud ka lisakaristust, võttes A. Palult kolmeks aastaks ära õiguse töötada raamatupidajana. Karistusseadustiku § 49 esmane eesmärk on tagada, et isik, kes on mõistetud süüdi kutse- või ametiõiguste kuritarvitamise või ametikohustuste rikkumisega seotud kuriteo eest, ei saaks edaspidi samalaadseid kuritegusid toime panna (õiguskorra kaitsmise huvi). Kõnealune lisakaristus omab ühtlasi ka eripreventiivset iseloomu. Arvestades toimepandud kuriteo ajalist kestust ning ka omastatud summade suurt ulatust (mis on käesoleva hetkeni suures osas tasutama), leiab kriminaalkolleegium, et põhjendatud on ka selle lisakaristuse kohaldamine maksimaalses määras.
6. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ka osas, millega kohustati A. Palu KarS § 75 lg 2 p 1 alusel hüvitama tekitatud kahju kolmeaastase katseaja jooksul. Summad, mis A. Palul tuleb tagastada, on mõistetavalt suured. Samuti on kannatanul osas, millega ringkonnakohus jättis esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata, õigus pöörduda tsiviilkohtusse. Kuid siinkohal ei saa mööda vaadata ka prokuröri poolt ringkonnakohtu istungil osundatud asjaolust, et kannatanu nõue A. Palu suhtes on tagatud viimasele kuuluvale kinnisvarale AS A. P. kasuks seatud hüpoteegiga, mis on vastavalt sõlmitud lepingule ka koheselt sundtäidetav (kd 1, tlk 226; selle asjaoluga seoses peab ringkonnakohus vajalikuks täiendavalt viidata ka RKTK otsusele nr 3-2-1-93-06, mille p 14 kohaselt ei ole menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt hüpoteegipidajale üldjuhul mõistlik võimaldada hüpoteegi realiseerimise nõude täiendavat maksmapanekut hagimenetluses). Tsiviilhagi rahuldamine on seega täiesti võimalik ning ripub ainuüksi A. Palu vastavasisulisest otsusest. Seetõttu peab kriminaalkolleegium apellantide vastavasisulisi väiteid asjakohatuteks ning jätab need edasise tähelepanuta. 29
7. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 4, § 338 p-st 3, § 339 lg-st 2, § 340 lg 2 p-st 2 ja p-st 5 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ning teeb selles osas uue otsuse. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Paavo Randma Meelika Aava Ivi Kesküla 30