1-09-603/31

(9)Vandeadvokaat Eve Jundas Kannatanu esindaja RESOLUTSIOON Tühistada Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja

1. septembri 2009.a otsus: Mati Männa süüditunnistamises ja karistamises KarS § 118 p 2 järgi, Mati Männalt 10875 krooni sundraha ja 1437.50 krooni ekspertiisitasu väljamõistmises, Igor Šeršnevi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 118 p 2 järgi, Igor Šeršnevilt 10875 krooni sundraha ja 1437.50 krooni ekspertiisitasu väljamõistmises, Mati Männalt ja Igor Šeršnevilt solidaarselt L. J.i kasuks välja mõistetud 2000 kroonise tsiviilhagi ja 15090 krooni kannatanu esindajale makstud tasu hüvitamiseks ja teha uus otsus, millega mõista Mati Männa süüdistuses KarS § 118 p 2 järgi õigeks, mõista Igor Šeršnev süüdistuses KarS § 118 p 2 järgi õigeks. Kaitsjate apellatsioonid rahuldada, kannatanu apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
2. veebruaril 2010.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. M. Männa ja I. Seršnev olid antud kohtu alla süüdistatuna KarS § 118 p 2 järgi raske tervisekahjustuse tahtlikus tekitamises, mis seisnes selles, et nad 23.juunil 2008.a kella 10.00 paiku Rapla maakonnas XXXXXX XXXXXX XXXXX XXXXXXXX juures s.o. avalikus kohas ja kõrvaliste isikute juuresolekul tungisid ilma põhjuseta kallale 68-aastasele L. J., lüües talle rusikate ja jalgadega pähe ja rindkeresse. L. J. püüdis end kaitsta ja hoidis ründe tõrjumiseks enda ees õllepudelit ning pärast seda, kui ründajate esimeste jalalöökide tulemusena õllepudel purunes, hoidis ta enesekaitseks enda ees pudelikaela ja taganes oma elukoha suunas. M. Männa ja I. Šeršnev jätkasid L. J.i ründamist, mille tagajärjel viimane mitu korda kukkus, kuid tal õnnestus püsti tõusta. Kui L. J. püüdis mobiiltelefoniga politseisse helistada, siis lõi M. Männa talle jalaga vastu kätt, mille tulemusena mobiiltelefon kukkus maha ning M. Männa astus sellele peale. Kui L. J. oli taganenud üle silla, jooksis M. Männa talle järgi, tõmbas pikali ja peksis teda rusikatega pähe. I. Šeršnev surus samal ajal sõrmed kannatanule suhu ja suud rebides tekitas kannatanule suu limaskesta vigastused. Peksmisega tekitati L. J. mitteeluohtlik, kuid tavalise kulu korral pikaajaline, so üle 4 kuu kestev raske tervisekahjustus: peaaju põrutus, näo ja rindkere põrutus, hematoomid otsmikule ja vasaku silma piirkonda, haavandi suhu, parema puusa põrutus, suu limaskesta vigastused, püsiv peavalu, tasakaaluhäired, topeltnägemine ja iiveldus. 2

(9)Lisaks eelnevale anti M. Männa kohtu alla süüdistatuna KarS § 424 järgi selles, et ta olles

1. jaanuaril 2008.a karistatud Lääne Politseiprefektuuri poolt rahatrahviga ja mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega, juhtis 28.juulil 2008.a kella 07.53 ajal Harju maakonnas Saku vallas Talllinn-Saku-Laagri tee
2. km-l sõiduautot Volkswagen Polo taas alkoholijoobe seisundis.
3. Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja
4. septembri 2009.a otsusega üldmenetluses tunnistati M. Männa süüdi KarS § 118 p 2 järgi ja karistati viie aasta vangistusega, mille kandmiselt ta vabastati KarS § 74 lg 1 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga. I. Šeršnev mõisteti süüdi KarS § 118 p 2 järgi ja karistati nelja aasta vangistusega, mille kandmiselt ta vabastati KarS § 74 lg 1 alusel tingimisi kaheaastase katseajaga. Kohus jättis M. Männa ja I. Šeršnevi süüdistusest tõendamatuse tõttu välja kannatanu käes olnud õllepudeli jalaga purukslöömise. Samuti ei leidnud tõendamist, et nad oleksid istepingid lõkkes ära põletanud. Süüdistuses KarS § 424 järgi mõisteti M. Männa õigeks, kuid kohtuotsuses õigeksmõistmise motiive ega alust ei esitata.
5. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava M. Männa kaitsja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja M. Männa õigeksmõistmist. Kohtuotsuse tühistamise alustena märgitakse KrMS § 338 p-de 1 ja 2 kohaselt kohtuliku uurimise ühekülgsus ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Apellatsiooni põhiväited on seejuures järgmised. 3.1 Kohtuotsus on küll pikk, kuid selle sisu ei ole jälgitav ning reaalne tõendite analüüs puudub. Kohus ei ole põhjendanud, miks tuleb süüdistatavad süüdi mõista just KarS § 118 p 2 järgi, aga mitte KarS §-de 121, 118 või 263 järgi või ka KarS § 121 ja § 119 järgi, ehkki kaitsja on oma kaitsekõnes nendel probleemidel põhjalikult peatunud. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused süüdistatavatelt 2000 krooni väljamõistmiseks mobiiltelefoni rikkumisega seotud kahju hüvitamiseks. 3.2 Kohtuotsus on vastuoluline ja kaitsjale arusaamatu. Nii asutakse kohtuotsuses seisukohale, et süüdistatavad hädakaitseseisundis ei viibinud. Ometi luges kohus tõendatuks, et M. Männa näovigastused ja riiete purunemine oli põhjustatud kannatanu L. J.i käes olnud katkisest õllepudelist. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused, miks sellisel juhul M. Männa hädakaitseseisundis ei viibinud. 3.3 Kannatanu L. J.i ütlused on olnud kogu menetluse kestel muutuvad ja vastuolulised. Kaitsja toob selle näiteks tema poolt kohtuistungil antud ütlused. Vastuolulised on olnud ka tunnistaja T. K. ütlused. Vaatamata sellele on kohus nende ütlustega arvestanud ja kõik teised tõendid motiveerimatult kõrvale jätnud. Lisaks sellele on kohus arvestanud kannatanu L. J.i ja tunnistaja T. K. ütlusi valikuliselt, mis ei ole aga kooskõlas kriminaalmenetluse sätete ja kehtiva kohtupraktikaga. 3.4 L. J.i suhtes läbi viidud kohtuarstlik ekspertiis ei ole usaldusväärne tõend, sest selle põhjendused on ebapiisavad ning selle tegemisel on tuginetud L. J.i subjektiivsetele kaebustele. Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra § 2 lg 1 kohaselt tuleb aga tervisekahjustus tuvastada ainult objektiivsete uuringute ja kliinilise leiu alusel. 3.5 Tegelikkuses on ilmselt hoopis M. Männa saanud raskeid kehavigastusi, kuna tema vigastused on nägu parandamatult moonutavad. Selle tuvastamiseks ekspertiisi määramisest keelduti. Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra § 11 kohaselt on näovigastus 3

(9)ravimatu, kui seda ei saa kõrvaldada tavaliste ravimeetoditega, vaid kosmeetilise operatsiooniga.

1. I. Šeršnevi kaitsja taotleb samuti oma kaitsealuse õigeksmõistmist ning tema apellatsiooni põhiväited on kattuvad M. Männa kaitsja apellatsioonis tooduga.
2. Kannatanu L. J. taotleb lugeda tõendatuks süüdistatavate poolt istepinkide lõhkumine ja tulle viskamine ning selle, et L. J. käes oleva õllepudeli lõi puruks M. Männa jalahoop. Tunnistaja T. K. kohtuistungil antud ütluste kohaselt olid istepingid lõkkesse visatud ning M. Männa jalahoop kannatanu L. J.i käes oleva õllepudeli purustanud. Kohtuotsuses puuduvad motiivid, miks tunnistaja T. K. ütlusi ei usutud. Kannatanu L. J. taotleb kohtuotsuse tühistamist süüdistatavatele mõistetud karistuse osas ja neile reaalse vangistuse mõistmist. Apellant leiab, et süüdistatavate vabastamine mõistetud karistusest ei ole kooskõlas Riigikohtu praktikaga karistuse mõistmisel, mille kohaselt on ebaõige määrata katseaja pikkusest suuremad põhikaristused.
3. Apellatsioonikohtu istungil süüdistatavad ja nende kaitsjad toetasid apellatsioone ja taotlesid süüdistatavate õigeksmõistmist. Kannatanu esindaja taotles kohtuotsuse tühistamist ja kannatanu apellatsiooni rahuldamist ning kaitsjate apellatsioonide rahuldamata jätmist. Prokurör taotles kohtuotsuse tühistamist ja kannatanu apellatsiooni rahuldamist. Kaitsjate apellatsioonid palus prokurör jätta rahuldamata. RINGKONNAKHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et kaitsjate apellatsioonide väited väärivad valdavas osas tähelepanu, mistõttu maakohtu süüdimõistev kohtuotsus tuleb tühistada kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse, materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ning kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja teha uus otsus.
4. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RT III 2003, 17, 160). Kohtukolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas on nii süüdistatavate kaitsjate poolt esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ringkonnakohtul piisavalt argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Kohtukolleegium põhistab oma seisukohata järgmiselt. 7.1 KrMS § 312 p 1 ja 2 kohaselt näidatakse kohtuotsuse põhiosas muuhulgas kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse, aga samuti tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ning põhjendus, miks ta neid usaldusväärseks ei pea. Seoses sellega on Riigikohtu kriminaalkolleegium
6. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (RT III 2000, 23, 253) ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. mai 2003.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-03 – RT III 2003, 17, 159). 4

(9)Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis

1. juuni 2007.a otsuses nr 3-1-1-116-06 õiguspraktika ühtlustamiseks selgitanud, et nii süüdistusakt kui ka kohtuotsus peavad olema keeleliselt arusaadavad ja vastama keeleseaduse § 1 lg 2 alusel kehtestatud eesti kirjakeele normile. Eesti kirjakeele norm on kehtestatud Vabariigi Valitsuse
2. septembri
3. a määrusega nr 196 (RT I 2006, 40, 303). Määruse kohaselt mõistetakse eesti kirjakeele normi all õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi, mis peab tagama ametliku keelekasutuse ühtluse ja selguse. Määruses on eraldi nimetatud ka avaliku keelekasutuse suunamise funktsiooni. Kirjakeele norm laieneb ka lauseehituslikele küsimustele. Riigikohtu kriminaalkolleegium taunis praktikat formuleerida kohtuotsuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid. Ülipikkade mitmeastmeliste lausete kasutamine ning nendes mahuka informatsiooni edastamine muudab kohtuotsuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmetimõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita mõttekatkestusi (RT III 2007, 26, 216). Kohtukolleegium märgib, et apelleeritud kohtuotsuses on kasutatud lausestust, mis ei ole kooskõlas kirjakeele normiga ja muudab kohtuotsuse teksti lugejale mittejälgitavaks. Näiteks on iga süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja poolt antud ütlus koondatud ühte lausesse, mis on eraldatud komade ja semikoolonitega. Seetõttu koosneb kohtuotsus lausetest, mis on poole või isegi lehekülje pikkused. Seoses sellega kohtukolleegium nõustub kaitsjate apellatsioonide väitega, et maakohtu otsus on küll pikk, kuid selle sisu raskesti jälgitav. 7.2 Apellatsiooni piiridest väljuvalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on väljendanud korduvalt seisukohta selles, et KarS § 2 lg-s 2 sätestatud kolmeastmeline deliktistruktuur, millest karistusseadustik lähtub, määrab ära õigusliku küsimuse lahendamise metoodika süüteoasjades. See tähendab, et kohtunik peab otsust tehes lahendama küsimused KarS § 2 lg-s 2 ettenähtud järjestuses (vt nt Riigikohtu
4. jaanuari
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-148-03 – RT III 2004, 4, 40 ja
6. veebruari 2007.a otsus nr 3-1-1-117-06 – RT III 2007, 9, 71). Kohtukolleegiumi hinnangul käesoleval juhul ilmneb, et kohus on nimetatud nõude vastu eksinud ja süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused kohtuotsuses üldse kajastamata jätnud. Mõistetud karistuse ärakandmise otstarbekust põhjendades on kohus leidnud, et arutatav kuritegu ei olnud ette kavatsetud, vaid toimus sündmuste juhusliku kokkulangemise tulemusena. Millise tahtluse liigiga kohtu hinnangul tegemist oli, seda kohtuotsuses ei märgita. Seega on kohus kohaldanud vääralt materiaalõigust. 7.3 Kannatanu L. J. ja tunnistaja T. K. on muuhulgas andnud ütlusi, et süüdistatavad põletasid ära lõkkeplatsil olnud istepingid ja M. Männa purustas jalahoobiga kannatanu käes olnud õllepudeli. Muid tõendeid nende asjaolude kinnituseks ei ole kriminaalasjas kogutud. Kohtuotsuse 6-nda lehekülje eelviimases lõigus on kohus märkinud, et kohus ei pea usutavaks pudeli purunemist L. J.i ja tunnistaja T. K. poolt kirjeldatud viisil. Seetõttu jättis kohus jalahoobiga pudeli purustamise M. Männa süüdistusest välja. Samuti ei lugenud kohus tõendatuks, et süüdistatavad istepingid lõkkes ära põletasid. Samas apelleeritud kohtuotsuse 10-nda lehekülje eelviimases lõikes märgitakse, et tunnistaja T. K. ütlused süüdistatavate tegevuse kohta kannatanu suhtes tuleb lugeda usaldusväärseks. Kohtuotsuse 12-nda lehekülje eelviimane lõik lõpeb lausega, et kannatanu L. J.i ütlustes ei ole põhjust kahelda. Seetõttu kohtukolleegium nõustub kaitsjate apellatsioonide seisukohaga, et kohtuotsus on kohati vastuoluline. 5

(9)7.4 Riigikohtu kriminaalkolleegium on

1. oktoobri 2006.a otsuses nr 3-1-1-89-06 märkinud, et KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Seega võib kohus näiteks pärast mingi tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ristküsitlusel kohtuotsuses märkida, et kuna selle tunnistaja poolt kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema poolt kohtus antud ütlustele. Kuid kohus ei saa tekkinud olukorras jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ja kohtuotsuses märkida, et ta eelistab kohtueelses menetluses antud ütlusi (RT III 2006, 38, 322). KrMS § 293 lg 1 kohaselt kehtib sama põhimõte süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamise kohta. Lisaks eelnevale on Riigikohtu kriminaalkolleegium
2. aprilli 2007.a otsuses nr 3-1-1-3-07 (RT III 2007, 15, 115) märkinud, et kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (vt ka RKKKo nr 3-1-1-113-06 ja nr 3-1-1-1-07). Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium
3. oktoobri 2006.a otsuses nr 3-1-1-89-06 (RT III 2006, 38, 322) ja
4. novembri 2007.a otsuses nr 3-1-1-62-07 (RT III 2007, 40, 314) märkinud, et kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise ja nendele hinnangu andmise tingimused ei laiene mitte üksnes ülekuulamisprotokollis talletatud ütlustele, vaid ka nendele ütlustele, mis olid kirja pandud vastastamise-, äratundmiseks esitamise- või ütluste olustikuga seostamise protokollis. Käesolevas kriminaalasjas on kohus avaldanud tunnistaja T. K. ja kannatanu L. J.i kohtueelsel uurimisel antud ütlused ning nende vastastamise protokollid M. Männa ja I. Šeršneviga. Kohus leidis, et kuna tunnistaja T. K. ja kannatanu L. J.i kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil antud ütlustes esines vastuolu, siis pidas ta õllepudeli jalahoobiga purustamise ja istepinkide lõkkesse viskamise osas nende ütlusi mitteusaldusväärseteks. Kuna KrMS § 289 lg 1 kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki, siis ütluste osalise usaldusväärseks lugemisega on kohus kohtukolleegiumi hinnangul oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme. Tõend saab olla usaldusväärne või ebausaldusväärne, mitte aga osaliselt usaldusväärne. Kohtukolleegium on seisukohal, et tegemist on sellise kriminaalmenetlusnormi olulise rikkumisega, mida on kohtukolleegiumil KrMS § 341 lg 2 alusel võimalik endal kõrvaldada. Seoses sellega loeb kohtukolleegium tunnistaja T. K. ja kannatanu L. J.i ütlused tervikuna ebausaldusväärseks ja arvab tõendite kogumist välja. 7.5 Vastuseks kaitsjate apellatsioonides toodud kriitikale kohtuarstliku ekspertiisi usaldusvääruse kohta märgib kohtukolleegium järgmist. Vabariigi Valitsuse
5. augusti
6. a määrusega nr 266 kehtestatud "Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra" (edasiselt Kord) § 8 lg 1 kohaselt on kehaline haigus organismi elutegevuse häire, millega kaasneb elundite ja kudede morfoloogiline või funktsionaalne kahjustus väliskeskkonnast või organismist tuleneva teguri toimel. Tulenevalt karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRakS) §-s 81 ja Korra § 8 lg 2 p-s 1 märgitust loetakse kehaline haigus raskeks tingimusel, et see kestab vähemalt 4 kuud. Lahendamaks küsimust, milline on tervisekahjustuse kestus, saab kohus lähtuda vaid meditsiiniliste eriteadmiste pinnalt antud kohtuarstliku ekspertiisi arvamusest. Kooskõlas Korra §-ga 2 tugineb ekspert arvamuse andmisel objektiivsetele uuringutele ja kliinilisele leiule ning peab 6

(9)muu hulgas arvestama ka isiku varasemat terviseseisundit, kui see on tekitatud tervisekahjustusega seotud. Käesolevas kriminaalasjas

1. oktoobril 2008.a isiku kohtuarstliku ekspertiisi ekspertarvamuse kohaselt arvestades peaajupõrutuse diagnoosi, on L. J.il esinevad tervisekahjustused mitteeluohtlikud ning tavalise kulu korral põhjustavad pikaajalise tervisekahjustuse kestusega mitte rohkem kui 4 kuud. Ekspertiisi tegemise ajaks oli sündmusest möödunud rohkem kui 4 kuud. Ekspertiisiakti kirjeldavast osast nähtub, et
2. juulil 2008.a Diagnostikakeskuses tehtud peaaju kopuuteruuringu käigus ajuverevalumit ei leitud.
3. aprillil 2009.a teostatud täiendekspertiisi käigus antud arvamuse kohaselt on tõenäoline, et L. J. tervisekahjustused põhjustavad pikaajalise tervisekahjustuse kestusega üle 4 kuu. Arvamuse andmisel on ekspert arvestanud
4. juulil 2008.a tehtud kopuuteruuringu vastust ja sedastatud püsivat objektiivset leidu ning ravi kestust. Ekspertiisiakti kirjeldavas osas on ära toodud kompuuteruuringu vastus: ajuvatsakeste kuju, suurus ja asetus oluliselt ealisest normist ei erine, külgvatsakeste periventrikulaarses koes mõni üksik väike hüpodensne kolle, tõenäoliselt isheemiline, ekspansiivset protsessi ajukoes ei ole. Esimese astme kohtuistungil üle kuulatud eksperdi seletusest nähtub, et pärast esimest ekspertiisi mingeid uusi uuringuid läbi viidud ei ole. Täiendekspertiisi teostas ta L. J.i ravidokumentide ja temaga vestluse põhjal. Varasema kompuuteruuringu käigus avastatud isheemiline kolle võib olla nii haiguslik kui seostud traumaga. Kohtukolleegium märgib, et vaatamata sellele on ekspertiisiakti kohaselt ekspert uue arvamuse andmisel kompuuteruuringu vastust siiski arvesse võtnud. Kui L. J.i peaajus avastatud kolle on haiguslik, siis ei saa seda asjaolu kohtukolleegiumi hinnangul kuidagi süüdistatavate M. Männa ja I. Šeršnevi käitumisega siduda. Kohtukolleegium nõustub kaitsjate apellatsioonides sisalduva väitega, et täiendekspertiisi tegemisel on tuginetud peamiselt L. J.i subjektiivsetele kaebustele. Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra § 2 lg 1 kohaselt tuleb aga tervisekahjustus tuvastada ainult objektiivsete uuringute ja kliinilise leiu alusel. Ekspertiisiaktis ega apelleeritud kohtuotsuses Tervise kohtuarstliku tuvastamise korra sätetele ei viidata ega oma seisukohta ei põhjendata. Eeltoodud asjaolusid arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et täiendekspertiisi käigus antud eksperdi arvamus selle kohta, et L. J.i tervisekahjustus kestab üle 4 kuu, ei ole usaldusväärne tõend. 7.6 Süüdistatava M. Männa ütlustest nähtub, et esimesena ründas teda L. J., kes lõi talle õllepudeliga vastu vasakut õlavart, mille käigus pudel purunes ja tekitas vigastuse tema vasakule õlavarrele ning näole. Pudeli purunedes lõikasid klaasikillud katki tema dressipluusi ja särgi vasaku käise. Katki oli lõigatud ka dressipluusi vasak hõlm rinna kohalt. Verd jooksis ohtralt ja ta oli paanikas. Ta käskis L. J.il pudeli ära visata, kuid viimane ei teinud seda, vaid vehkis edasi katkise pudeliga. M. Männa taganes, kuid L. J. järgnes talle katkise pudeliga vehkides. M. Männa tunnistab, et lõi L. J. jalaga vastu puusa, kuid tegi seda selleks, et L. J.ilt pudelit kätte saada. Seda asjaolu kinnitas M. Männa ka apellatsioonikohtu istungil. Appi tuli I. Šeršnev, kes püüdis L. J.i käsi kinni hoida ja teda M. Männa pealt ära lükata. Rabelemise käigus kukkusid M. Männa ja L. J. mitu korda maha. M. Männa peab võimalikuks, et kähmluse ajal võisid tema sõrmed kannatanu L. J.i suhu sattuda. Kui neil õnnestus katkine õllepudel L. J.i käest kätte saada, siis rüselemine lõppes ja L. J. läks koju. 7.7 Asitõendiks tunnistatud ja vaadeldud süüdistatava M. Männa riietusesemetelt nähtub, et need on määrdunud rohke verega. Dressipluusi vasakul hõlmal rinna kohal ja vasakul käisel 7

(9)õlavarre kohal on sirgete servadega sisselõiked. Lühikeste varrukatega särgi vasak varrukas on samuti katki. Kohtueelse menetluse käigus kuulati M. Männa

1. juulil 2008.a üle kannatanuna ja fotografeeriti tema vigastused. Fototabelilt nähtub, et M. Männa näol on rohked õmblused ning vasakul õlavarrel kärnaga kaetud sügav haav. Seega on M. Männa seljas olnud dressipluusil ja särgil sisselõige vasakul käisel ning M. Männa käevigastus asub samuti vasakul õlavarrel. Seega olid need riietusesemed M. Männal kakluse ajal seljas. Kuna M. Männa käevigastus on kohakuti tema riietel leitud vigastustega, siis tõendab see M. Männa väiteid selle kohta, et L. J. lõi õllepudeliga M. Männale vastu vasakut õlavart, mille käigus õllepudel purunes. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apelleeritud kohtuotsuse väitega, et asitõendiks tunnistatud M. Männa riietusesemed mingit tõenduslikku tähtsust ei oma. 7.8 Süüdistatava I. Šeršnevi ütlustest nähtub samuti, et M. Männa ründas L. J.i pärast seda, kui viimane oli tema vastu õllepudeli purustanud ja lõikehaavu põhjustanud. Kuna L. J. vehkis katkise õllepudeliga M. Männa suunas edasi, siis läks I. Šeršnev M. Männale appi. L. J. keeldus katkist õllepudelit ära viskamast ja osutas füüsilist vastupanu. Rabelemise käigus kukuti korduvalt maha. I. Šersnev püüdis L. J.i M. Männa pealt ära tõugata ja ta käsi kinni hoida. Kui L. J.ilt õnnestus katkine õllepudelkätte saada, siis rüselus lõppes ja L. J. läks ära. 7.9 Sündmuskohal viibinud tunnistajad J. K., S. P., J. T. ja R. K. ei kinnita samuti, et M. Männa oleks L. J.i esimesena rünnanud. Nende ütlused on kooskõlas süüdistatavate M. Männa ja I. Šeršnevi ütlustega, mille kohaselt M. Männa ründas L. J.i pärast seda, kui ta oli katkise õllepudeliga vigastada saanud. Kõik nimetatud tunnistajad kinnitavad seda, et L. J. vehkis katkise õllepudeliga M. Männa suunas ning I. Šeršnev läks M. Männale appi. Rüselus lõppes pärast seda, kui L. J.i käest oli katkine õllepudel kätte saadud. 7.10 KarS § 28 lg 1 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Seega jaguneb hädakaitse esmalt hädakaitseseisundiks (vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või mõne teise isiku õigushüve vastu) ja teiseks hädakaitsetegevuseks (ründaja õigushüvede kahjustamine sobiva ja kaitsja käsutuses oleva säästvaima vahendiga, mis peab vastama ründe ohtlikkusele). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. märtsi 2004.a otsuses nr 3-1-1-17-04 on märgitud, et hädakaitseseisundi tekkimise eelduseks on õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele. Hädakaitseseisundi tuvastamisel tuleb kontrollida ka kaitsetegevuse vastavust KarS § 28 nõuetele, sealhulgas, kas ei ole tegemist hädakaitse piiride ületamisega KarS § 28 lg 2 mõttes. Kaitsetegevus seisneb ründaja õigushüve kahjustamises ründe tõrjumiseks. Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks. Kui kaitsjal on kaitse teostamisel võimalik valida mitme vahendi vahel, peab ta valima nendest säästvaima, st vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab. Seejuures peab kaitsetegevus olema kantud kaitsetahtest. Kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras ja lähtuma sellest oma tegevuses ( RT III 2004, 9, 108, p 9-10). Kohtukolleegium nõustub apelleeritud kohtuotsuse selle seisukohaga, et
3. oktoobril 2008.a läbi viidud isiku kohtuarstliku ekspertiisi käigus L. J.il fikseeritud tervisekahjustused on põhjustanud M. Männa ja I. Šeršnevi tegevus. 8

(9)Kuid kohtukolleegiumi hinnangul on käesolevas asjas kogutud tõenditega leidnud usaldusväärselt tõendamist asjaolu, et rünnet alustas alkoholijoobes ja agressiivne L. J., kes lõi M. Männale õllepudeliga vastu õlga, mille tagajärjel see purunes ja tekitas M. Männa käele ja näole vigastusi. M. Männa näohaavadest jooksis hulgaliselt verd, mis valgus tema riietele. Vaatamata sellele L. J. katkise põhjaga õllepudelit, nö roosi käest ära ei pannud, vaid vehkis sellega M. Männa suunas. I. Šeršnev läks M. Männale appi selleks, et L. J.i käest katkist õllepudelit ära võtta. Rüselemise käigus lõi M. Männa L. J. jalaga vastu puusa, I. Šeršnev püüdis ta käsi kinni hoida. M. Männa käed sattusid rabelemise käigus L. J. suhu. Rüselemise käigus kukuti korduvalt maha. M. Männa ja I. Seršnevi tegevuse eesmärgiks oli L. J.ilt katkise põhjaga õllepudel ära võtta. Kui L. J.ilt õnnestus katkise põhjaga õllepudel ära võtta, siis rüselus lõppeski. Neid asjaolusid arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et süüdistatavad M. Männa ja I. Šeršnev viibisid L. J.i õigusvastast rünnet tõrjudes hädakaitseseisundis. Kuna alkoholijoobes L. J.il oli käes katkise põhjaga õllepudel, millega ta oli eelnevalt M. Männale tervisekahjustusi tekitanud ning M. Männa ja I. Šeršnev astusid tema ründele vastu paljakäsi, siis ei ületanud nad ründe tõrjumisel füüsilist jõudu kasutades hädakaitse piire. Seetõttu on kohtukolleegium seisukohal, et KarS § 28 lg 1 kohaselt ei ole M. Männa ja I. Šeršnevi tegevus õigusevastane ja nad tuleb süüdistuses KarS § 118 p 2 järgi õigeks mõista. 8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 338 p 1,2,3 ja § 340 lg 2 p-st 2 kohtukolleegium tühistab Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja 14. septembri 2009.a otsuse osaliselt ja teeb uue otsuse. Meelika Aava Ivi Kesküla Paavo Randma 9