Obsah (5)

§ 2§ 32§ 33§ 47§ 56

Ärakiri 4-09-13583 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7. jaanuar 2010. a Haapsalu kohtumaja Väärteoasja number 4-09-13583 Kohtunik Piia Jaaksoo Asja läbi

§ 2

lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Väärteoprotokolli ja -otsuse kohaselt rikkus Heiko Viks liikluseeskirja (edaspidi LE) § 126 p 3 ning väärtegu kvalifitseeriti LS § 7422 lg 2 järgi. LE § 126 p 3 sätestab, et juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendil näidatud suurusest. LS § 7422 lg 2 näeb väärteona ette mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis. Kaebuse põhiseisukoht on, et väärteootsusesse märgitud kiiruse näitu ei ole ühegi objektiivse, kontrollimist võimaldava tõendiga seotud kaebuse esitaja poolt juhitud mootorsõiduki kiirusega ja väärteootsuses kirjeldatud väärteo toimepanemine kaebuse esitaja poolt ei ole tõendatud. Mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Antud väärteoasja menetlenud kohtuvälise menetleja ametniku M.Kleeman pädevus on tõendatud tl 45-51 oleva käskkirjaga. Kohus leiab, et väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena ei ole käsitletav ka asjaolu, et H.Viks`ile sündmuskohal ei esitatud tõendit kiirusemõõteseadme taatlemise kohta. Politseiametnik ütles, et kui H.Viks oleks seda küsinud, siis see oleks talle ka esitatud. Kohtule esitas kohtuväline menetleja seadme taatlustunnistuse ja kaebuse esitaja poolel oli sellega võimalik ka tutvuda. Kohus leiab, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli ja taatlustunnistuse alusel on võimalik üheselt tuvastada, millise seadmega kiirust mõõdeti. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis on märge tehtud järgmise seadme ette – STALKER MDR nr AS

1. Mõõtevahendi 11 Ärakiri 4-09-13583 taatlustunnistuse nr TTRSS 08/
2. VT tl 16 on Metrosert mõõtevahendi taatlustunnistus nr TTRSS-08/00091 – Kiirusmõõtur Stalker II MDR ja number AS
3. Sellele taatlustunnistusel on veel rida andmeid selle seadme kohta. Kui nüüd kahte tõendit võrrelda, siis on näha, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis ei ole seadme nimetusse märgitud, et ta on Stalker II MDR. Kuid kohus leiab, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis on piisavalt andmeid (taatlustunnistuse number, seadme number ja liigi nimi), et tuvastada, et kiiruse mõõtmine toimus just nimelt mõõtevahendiga, mis on taadeldud ja mille kohta taatlustunnistus on esitatud. Kohus leiab, et mõõtevahendi tüübikinnitustunnistuse ja mõõtevahendi taatlustunnistusega on leidnud tõendamist, et kasutatud mõõtevahend STALKER MDR nr AS 005412 vastab mõõteseaduses sätestatud ja tüübikinnituses kindlaksmääratud nõuetele - mõõtevahend on taadeldud ning taatlustunnistuse- ja tüübikinnituse veapiir ühtivad st kiirusemõõtja vastab kehtestatud täpsusklassile (ettenähtud veapiirile). Mõõtemetoodika on kinnitatud politseipeadirektori 18.11.
4. a käskkirjaga nr
5. Sõiduki kiiruse mõõtmise metoodika nr MM 01-2005 p 6 sätestab mõõtemeetodid ja p 6.1 kohaselt on meetodi aluseks Doppleri efektil põhinev kõrgsagedusliku kiirguse sagedusnihke või laserimpulsi leviaja mõõtmine. Doppleri helisignaal on kiirusmõõteseadme helisignaal, mille kõrgus (sageduslikult) iseloomustab seadme ja mõõdetava sõiduki omavahelist liikumiskiirust. Stabiilne või sujuvalt muutuv helisignaal on märgiks korrektsest mõõtmisest. Helisignaali sagedane hüplemine või katkendlikkus iseloomustavad ebastabiilset mõõtmist või häireid mõõtealas. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt VTT tl 1 pöördel oli Doppleri helisignaal ühtlaselt kõrgenev e tõusev, seega oli tegemist korrektse mõõtmisega ja ei esinenud ebastabiilset mõõtmist või häireid mõõtealas. Mõõtemetoodika p 2 kohaselt võib kiirusemõõteseade olla paigaldatud statsionaarselt sõidukisse, mis võimaldab mõõtmist nii sõites kui seistes ning siseriikliku tüübikinnitustunnistuse kohaselt Stalker II MDR seda võimaldab. Sõiduki kiiruse mõõtmise metoodika nr MM 01-2005 p 9.2 sätestab kiiruse mõõtmise laiendmääramatused tõenäosustasemel 95 %, millised on välja toodud tabelites 3, 4 ja
6. Tabelis 5 on sätestatud laiendmääramatused kui mõõdetakse liikuvast sõidukist sõiduki kiirust, mis liigub vastupidises suunas. Nimetatud tabeli kohaselt kui mõõtja sõiduki kiirus on 61-80 km/h ja vastupidises suunas sõitva sõiduki kiirus on 101-135 km/h, siis on mõõtetulemuse laiendmääramatus +/- 8 km/h. Mõõtmise teostamise käik on fikseeritud kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis. Kaebuse esitaja leiab, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist ei ole aru saada, kas kiirust mõõdeti seisvast või liikuvast patrullautost. Kohus leiab, et hinnates tõendeid kogumis – kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli ja tunnistaja M.Kleeman ütlusi, saab lugeda tõendatuks, et kiirust mõõdeti liikuvast sõidukist. Tõepoolest on protokolli pöördel kohas, kus tuleb märkida mõõtja sõiduki asukoht – maha soditud rist kastis - seistes ja selge rist kastis – liikus 1 sõidurajal. Tunnistaja M.Kleeman kinnitas, et õige on, et mõõtja sõiduk liikus 1 sõidurajal ja ta on küll vale risti maha sodinud, kuid tema vea tõttu on jäänud parandus õiendamata. Kui vaadata veel edasi protokolli, kus on kirjas, et sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks valiti mõõterežiim vastutuleva objekti kiiruse mõõtmine liikuvast sõidukist, on arusaadavalt ja üheselt tuvastatav, et kiiruse mõõtmine toimus ajal, mil ka politseisõiduk liikus. M.Kleeman tunnistas, et mõõtmine toimus sõidu pealt, mida kasutatud seade võimaldab. M.Kleeman ütluste kohaselt seade registreeris ka vastassuunas liikuva kolonni kiirusse - kolonnis esimesena liikuva auto sõidukiiruse järgi – 95-100 km/h. M.Kleeman mõõtis kiirust ja kinnitab, et silmaga oli näha, et kiireim auto on möödasõitev s.o. H.Viks poolt juhitud auto, ka helisignaal, mis oli pidev ja valjenev, kinnitas silmaga nähtut. Radari tööpõhimõte ei võimalda fikseerida kolmandat või mingit järgmist autot kolonnis. Tunnistaja sai võrrelda H.Viks auto liikumist võrreldes teiste kolonnis liikunud autodega, mitte ainult selle auto kiirusega, millest H.Viks möödus. Kolonn sõitis keskmiselt 95 km/h ja H.Viks auto liikus neist kiiremini. Ka K.Lukk kinnitas, et vastutulevate autode 12 Ärakiri 4-09-13583 kolonni kiirus oli 90 km tunnis ning seade saab fikseerida kolonnis oleva esimese auto ja siis fikseerib kiireima auto, milleks sel hetkel oli vastassuunas sõitev auto. Kaebuse esitaja väide, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll ei ole tõendiks H.Viks poolt juhitud auto sõidukiiruse kohta, kuna rikkumine ei ole fikseeritud sekundi täpsusega, on alusetu. Ükski õigusakt ei nõua, et rikkumine peab olema fikseeritud sekundi täpsusega. Kaebuse on kirjas, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis on kirjas justkui on 29.mail 2009 kell 18.58 fikseeritud ühe teel liigelnud sõidukile kuulunud kiirus. Protokollis on selgelt ja üheselt arusaadavalt kirjas, millise sõiduki kiirus on fikseeritud – H.Viks poolt juhitud Audi Q7 reg.nr 615MLI. Tõepoolest oli seal ajal võimalik fikseerida ka teiste sõidukite kiiruseid, kuid politseiametnikud on selgitanud, miks leiti, et see fikseeritud kiirus kuulus just H.Viks poolt juhitud autole. Ka politseiametnikest tunnistajate ütlused on tõenditeks ja iga tunnistaja poolt tajutu ja selle väljendamine on subjektiivne. Politseiametnike ütlused ei ole subjektiivsemad kui teiste tunnistajate ütlused, sest teada saamine toimub läbi tajumise kõikide tunnistajate puhul. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll koos tunnistajate K.Lukk ja M.Kleeman ütlustega kogumis hinnates lubab lugeda tõendatuks, et kiirus, mis politseiametniku poolt fikseeriti ja mis on kirjas protokollis, kuulus just nimelt H.Viks poolt juhitud autole. Mõlemad tunnistajad on kokkulangevalt kirjeldanud kiiruse mõõtmise protseduuri ja seda, mida nad sel hetkel teel nägid. Politseiautole sõitis vastassuunas vastu autode kolonn ja politseiautoga samas sõidusuunas oli möödasõitu sooritamas H.Viks juhitud sõiduauto. Kiirusemõõteseadme tööpõhimõtte kohaselt fikseerib seade autode kiirused, millede ees ei esine takistusi, seega just nimelt nende autode kiirused, mis on ka silmale nähtavad. Politseiametnikud kinnitasid, et autode kolonn sõitis kiirusega 90-95 km/h, seda mõõdetuna esimese auto kiiruse järgi. Näha oli, et vastassuunas teostab auto möödasõitu ja seade fikseeris kiiruseks 132 km/h. Seda, et auto möödasõitu tehes kiirendas, kinnitas seadme helisignaal, mis oli ühtlaselt tõusev e kõrgenev. Kohus leiab, et tunnistajate G.Viks ja M.Salundi ütluste alusel ei saa kindlaks teha H.Viks poolt juhitud auto kiirust. Tunnistajad olid kaasreisijad ja kohus leiab, et seda seisundit iseloomustavad ka nende ütlused. Nad väga täpselt kogu teekonna asjaolusid ei mäleta. Kohus leiab, et see on arusaadav, kuna tavaliselt ju kõrvalistuja ei jälgi liiklust sellise hoolsusega kui juht. Tunnistajad ei mäleta sõidu üksikasju kuni auto kinnipidamisele eelnenud möödasõiduni. Möödasõidu kohta mäletava mõlemad, et auto ei kiirendanud ja mööduti aeglasemalt liikuvast sõidukist. Tegelikult on G.Viks öelnud, et tema ei näinud auto spidomeetrit üldse ja ilmselgelt on M.Salundi andnud autode liikumiskiiruse võrdluses kahe auto suhtes – kui nemad möödusid, siis teine auto sõitis oluliselt aeglasemalt. Nii see võiski olla, kuid see ei tõenda, et H.Viks poolt juhitud auto ei ületanud lubatud sõidukiirust. H.Viks väide, et ta kasutas püsikiiruse hoidjat ja seetõttu ei saanud kiirust ületada, ei ole tõendiks, mis kinnitaks, et H.Viks kiirust ei ületanud. Nagu H.Viks ütlustest nähtub, ei takista püsikiiruse hoidja kasutamine kiirendamist ja sellel fikseeritud kiirusest kiiremini sõitmist. Gaasipedaalile vajutamisel on võimalik koheselt sõita kiiremini kui püsikiirusehoidjal fikseeritud. Kaebuses on kaebuse esitaja ka välja toonud, et kohas, kus ta möödasõitu lõpetas, tee keeras ja seega ei saanud politsei tema kiirust fikseerida. Kohtuistungil see väide ei ole tõendamist leidnud. Kohtus antud tunnistajate ütlustest tuleneb, et just vastupidi, möödasõitu hakkas H.Viks teostama peale lauget kurvi ja tee oli ettepoole pikalt sirge. Tunnistaja M.Salundi on kinnitanud, et kinnipidamine toimus kuskil kilomeeter peale laugjat kurvi, seega ei toimunud kinnipidamine vahetult peale kurvist väljumist. Ka G.Viks on väitnud, et enne möödasõitu teise auto taga pikalt ei sõitnud, sirge oli tulemas ja suht hea oli möödasõitu teha. Ka tunnistaja K.Lukk kinnitas, et tegemist oli sirge teelõiguga. H.Viks tunnistab ka ise, et kui politseiautot nägi, oli möödasõidul. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis on ka kirjas, et kiirus on mõõdetud hetkel, kui H.Viks teostas möödasõitu. 13 Ärakiri 4-09-13583 Kõrvutades H.Viks ütlusi teiste asjas kogutud tõenditega, leiab kohus, et H.Viks ütlusi kiiruse mitteületamise kohta ei saa pidada usaldusväärseks ja kohus jätab need kõrvale. Kohus leiab, et mõõtetulemuse jälgitavus on tõendatud, sest mõõtmise on teinud pädev mõõtja, kes kasutas taadeldud mõõtevahendit ja järgis asjakohast mõõtemetoodikat. Kiirusemõõteseadme andmetega (helisignaal ja kiiruse näit) ja tunnistajate M.Kleeman ja K.Lukk poolt vahetult tajutud asjaoludega on tõendamist leidnud, et mõõtmisel seadmel fikseeritud kiirus kuulus H.Viks poolt juhitud autole ning seega ei nõustu kohus kaebuse esitaja väitega, et rikkumise kirjeldus ja tõendid ei vasta toimunule ja kehtivate õigusaktide nõuetele. Kohus leiab, et H.Viks pani talle süüks arvatud väärteo toime kergemeelsusest. Karistusseadustiku (edaspidi

) § 18 lg 2 järgi paneb isik teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. On selge, et möödasõidu teostamisel peab eriti hoolsalt jälgima sõidukiirust ja see on olukord, kus väga lihtsalt võib kiirus tõusta lubatust suuremaks kui väga hoolega kiirust ei jälgita, sest manöövri sooritamise kiire lõpetamine on kindlasti tähtis. Kohus leiab, et tegu on just juhtumiga, kus möödasõitu tehes H.Viks ei jälginud hoolsalt sõidukiirust ja nii pan kergemeelsusest toime väärteo. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohtule esitatud ei ole.

§ 32

lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub

1. peatüki
2. jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohtule esitatud ja kohus leiab, et H.Viks on talle süüks arvatud LS § 7422 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises süüdi, sest vastavalt

§ 33

on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane. Hinnates eelpooltoodud tõendeid kogumis, on kohus seisukohal et väärteoasjas leiduvate tõenditega on tõendamist leidnud, et H.Viks rikkus liikluseeskirja § 126 p-i 3 (juhti ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendil näidatud suurusest) – 29.05.2009 kell 18.58 Lääne maakonnas Kullamaa vallas Risti-Virtsu mnt 7.km, liikus Virtsu suunas, juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 132 +/- 8 km/h, lubatud kiirus antud teelõigul 100 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 24 km/h. Väärtegu on õieti kvalifitseeritud - H.Viks pani sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 7422 lg 2 järgi. Menetlusnormid. Kaebuses väidetakse, et väärteoprotokoll ei ole tõend. Kohtule jääb sellise arutluse mõte arusaamatuks, sest väärteoasjast ei nähtu, et kohtuväline menetleja oleks väärteoprotokolli arvestanud tõendina. Kaebuse on kirjas, et väärteoprotokolli pinnalt peab olema isikule arusaadav, millise väärteo toimepanemist talle ette heidetakse. Kohtul on kujunenud tulenevalt kaebusest ja ka H.Viks poolt kohtuistungil antud ütlustest veendumus, et H.Viks on aru saanud, mis talle süüks arvatakse, seega on väärteoprotokoll oma ülesande täitnud. Kohus leiab, et kaebuses toodud järeldused tunnistajate lubatavuse kohta ei vasta ei seaduse ega Riigikohtu seisukohtadele. Riigikohus on selgelt lahendis 3-1-1-69-5 p 6 öelnud: „Seega on kohtupraktikas asutud seisukohale, et KrMS § 66 lg 2 piirab kohtuvälise menetleja selle ametniku osalemist väärteomenetluses tunnistajana, kes menetles sama väärteoasja (kuid ka tema ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu käigu kohta ei ole põhimõtteliselt välistatud). Kohtuvälise menetleja teiste ametnike osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 aga piiranguid ei sea. Väärteomenetluse praeguses praktikas kasutatakse kohtuvälise menetleja menetlustoiminguid teinud ametnikuga koos olnud teise ametniku ütlusi laialdaselt.“ Tunnistaja M.Kleeman oli väärteoasja menetleja ja teda sai küsitleda tõepoolest menetlustoimingute täpse käigu kohta, mida kohtuistungil ka tehti. Tunnistaja K.Lukk tunnistajaks olemisele aga piiranguid ei ole ja tunnistaja K.Lukk ütlused on lubatavaks tõendiks. 14 Ärakiri 4-09-13583 Kaebuses on leitud, et väärteoasjale tunnistaja K.Lukk ütluste lisamine peale väärteoprotokolli koostamist ei ole lubatud ja sellega on rikutud oluliselt väärteomenetlusõigust. Riigikohus on otsuses 3-1-1-3-08 punktis 8 leidnud – „Kriminaalkolleegium märgib, et väärteoprotokolli koostamine üldmenetluses ei kujuta endast kohtuvälise menetleja lõplikku otsustust väärteo toimepanemise kohta. Lõplikuks kohtuvälise menetleja poolt üldmenetluses tehtavaks lahendiks on vastavalt VTMS § 73 lg 1 p 1 ja 2 kohtuvälise menetleja otsus või väärteomenetluse lõpetamise määrus. … Väärteoprotokolli koostamine enne kõigi asjas tähtsust omavate tõendite kogumist ei tähenda vältimatult väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist.“ Kohus leiab, et asjaolu, et tunnistaja on üle kuulatud peale väärteoprotokolli koostamist ei ole oluline väärteomenetlusõiguse rikkumine. H.Viks`ile on menetluse käigus teatavaks tehtud, et selline tõend on väärteomaterjalidele lisatud ja selle tõend lisamisega seoses on pikendatud ka otsuse kättesaamise kuupäeva, et isikul oleks võimalik teostada talle seaduses ette nähtud õigusi. Kohus leiab, et asjaolu, et H.Viks`ile mailidele saadetud kirjadel ei ole registreerimisnumbreid, ei tee neid kirju olematuks. Kohtuväline menetleja kinnitas, et need kirjad on saadetud, H.Viks ise kinnitab, et ta on need kirjad kätte saanud. Seega on H.Viks olnud menetluse käigust informeeritud ja tal on olnud võimalus teostada menetlusalusele isikule ette nähtud õigusi. Kohus leiab, et kaitsja väited, et tunnistaja K.Lukk ülekuulamise protokoll ei ole koostatud sellel märgitud ajal, ei ole tõendamist leidnud. Nii K.Lukk kui M.Kleeman on öelnud, et K.Lukk tunnistajana ülekuulamine toimus samal sündmuse toimumise päeval. Protokollis on kirjas, et ülekuulamine toimus Haapsalus, mida kinnitas K.Lukk ka kohtus. M.Kleeman ütles kohtus, et ülekuulamine toimus sündmuskohal. Kohus leiab, et vastuolu ütlustes, kus toimus ülekuulamine, ei muuda tunnistaja K.Lukk ütlusi ebausaldusväärseks tõendiks. Kohus leiab, et politseiametnike igapäevatöö ongi patrullimine, kiirusemõõtmine ja rikkumiste korral väärteomaterjalide vormistamine. Seetõttu on üsna tõenäoline, et ei seisa iga juhtumi puhul täpselt sündmuse käik üksikasjalikult tagantjärgi meeles. See ei näita veel, et tunnistajad oleks kohtus valeütlusi andnud. Samuti ei ole õige kaebuses toodud väide, et tunnistaja ülekuulamise protokollil ülekuulamise lõpu kellaaeg puudub – see on olemas - 20.50 /VT tl 5 pöördel/. Tunnistaja K.Lukk on ka kohtus vahetult üle kuulatud ja kohus hindab tunnistaja K.Lukk ütlusi nagu iga teist tõendit, millel ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Järgmiseks kontrollib kohus, kas karistuse mõistmine kohtuvälise menetleja poolt on toimunud vastavalt karistuse mõistmise alustele. LS § 7422 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni kuue kuuni.

§ 47

lg 1 kohaselt on rahatrahvi miinimummäär 3 trahviühikut ning trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on kuuskümmend krooni. H.Viks`i on kohtuvälise menetleja poolt karistatud toimepandud väärteo eest LS 7422 lg 2 alusel rahatrahviga 41 trahviühikut s.o 2460 krooni.

§ 56lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü, mis H.Viks puhul on tuvastatud.

Karistuse mõistmisel tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Vastavalt karistusregistri teatisele VTT tl 13 ei ole H.Viks karistusregistrisse kantud, tegu on toime pandud ettevaatamatusest ja kiiruse ületamine on olnud alampiiri lähedane. Küll aga mõjutab karistuse suurust õiguskorra kaitsmise huvi, sest on ju liikluseeskirjad kehtestatud selleks, et tagatud oleks kõigi liiklejate turvalisus ning tihedas liiklusvoos oluliselt kiirust ületades on tegemist olukorraga, kus vähimagi mitteetteaimatava takistuse puhul ei ole paljude kaasliiklejate turvalisus enam tagatud. Kohus leiab, et määratud rahatrahv on liiga suur ja seetõttu vähendab kohus rahatrahvi määra. 15 Ärakiri 4-09-13583 Lähtudes eelkirjeldatud asjaoludest, leiab kohus, et Heiko Viks kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuid Lääne Politseiprefektuuri Haapsalu Politseijaoskonna 09.07.2009 otsus väärteoasjas nr 2570,09,00003502 tuleb tühistada osaliselt mõistetud karistuse osas ja teha selles osas uus otsus, mis ei raskenda H.Viks olukorda. Menetluskulud Kohtuistungil taotles H.Viks hüvitada talle valitud kaitsjale makstud tasu 18 000 krooni VTMS § 23 alusel. /tl 53-59/. VTMS § 23 kohaselt väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 p 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata ja ei lõpeta väärteomentlust, siis VTMS § 23 sätestatud alust valitud kaitsjale makstud tasu väljamõistmiseks ei esine ja H.Viks taotlus kaitsjatasu väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Otsuse tegemisel juhindub kohus VTMS §§ 23, 132 p 2, 133, 134, 155 lg 1 p 1, 156 lg 1 ja 3, 199 lg 2, LS §-st 7422 lg 2 ja

§-st 56 lg 1. /allkiri/ Piia Jaaksoo Kohtunik Ärakiri õige 16