Obsah (7)

§ 414§ 415§ 418§ 64§ 73§ 51§ 40

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. november 2009. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-5429 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Ig

§ 414lg 2 p 2, § 415 lg 1 ja § 418 lg 2 p 2 järgi Pärnu Maakohtu 11.

septembri

1. a otsus Apellatsiooni esitaja Eduard Jakobsoni kaitsja vandeadvokaat Tõnu Meidra Prokurör Ringkonnaprokurör Indrek Kalda Kriminaalasi Süüdistatav Kaitsjad Eduard Jakobson, ik: 35206220325, Eesti Vabariigi kodanik, elukoht: xxxxxxxx xxxx, xxxxxxxxx xxxx, töökoht: L. P., kriminaalkorras varem karistamata Vandeadvokaadid Tõnu Meidra ja Monika Mägi RESOLUTSIOON
2. Pärnu Maakohtu otsus Eduard Jakobsoni süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
3. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Eduard Jakobsonile esitati süüdistus järgmiste kuritegude toimepanemises: 1.1 E. Jakobson toimetas 2004.a täpselt tuvastamata kuupäevadel ebaseaduslikult, lõhkematerjali käitlemise luba omamata Märjamaal Pärnu maanteel asunud Kaitseliidu Rapla maleva varustuslaost oma elukohta suures koguses lõhkeainet: trotüül 1,84 kg ning 95,2 g; tetrüül 260 g, ammoniit 2,42 kg, süütenööri OŠP kokku 461 g, süütenööri OŠA kokku 695 g, detoneernööri kokku 663 g. Peale selle toimetas E. Jakobson oma elukohta XXXXXXXX valda XXXXXXXXX külla XXXXX XXXXX ajavahemikul 1992 kuni 06.02.2008 suures koguses tema poolt leitud lõhkeainet sisaldavaid peamiselt II Maailmasõja aegseid militaarseid tööstuslikult valmistatud tooteid: 13 tk 82 mm miinipildujamiini, milles kokku 4,65 kg lõhkeainet, 80 mm miinipildujamiini, milles 400-460 g lõhkeainet, 11 tk granaati Morkovka, milles kokku ca 440 g lõhkainet, 11 50 mm miinipildujamiini, mis sisaldasid kokku 1,1 kg lõhkeainet, 6 tk granaati RG-42, milles kokku ca 600-700 g lõhkeainet, 45 mm sütikuta mürsku, milles ca 118 g lõhkeainet, kumulatiivgranaadi PG-2, milles ca 525 g lõhkeainet, PG-2 paiskelaengu, milles ca 100 g suitsuta püssirohtu, miinipildujamiini sütiku, milles ca 8-11 g lõhkeainet, püssgranaadi Gewehrsprenggranate 30, milles ca 31 g lõhekainet, 3 tk 20 mm unitaarlasukomplekti, milles kokku 12-23 g lõhkeainet ja 177-218 g suitsuta püssirohtu, 15 tk käsigranaati RGD-33, milles kokku ca 1,27 kg lõhkeainet, 2 tk 14,5 mm unitaarlasukomplekti, milles kokku 50-70 g suitsuta püssirohtu. Nimetatud esemeid hoidis E. Jakobson oma elukohas Märjamaa vallas XXXXXXXXX külas XXXXX XXXXX kuni 06.02.2008, mil need Kaitsepolitseiameti ametnike poolt läbiotsimise käigus ära võeti. Sellise tegevusega rikkus E.Jakobson lõhkematerjaliseaduse § 14 lg 1 nõudeid, mille kohaselt annab lõhkematerjali käitlemise luba nõuetekohase tehnilise varustatuse ja personali olemasolu korral õiguse lõhkematerjali valmistamiseks, hoidmiseks, kasutamiseks, soetamiseks ja võõrandamises, § 34 lg 1 nõudeid, mille kohaselt tuleb lõhkematerjali hoida tingimustes, mis tagavad selle säilimise ja ohutuse ning välistavad lõhkematerjali kättesaadavuse kõrvalistele isikutele. Lõhkematerjali ei tohi jätta valveta, § 34 lg 2 nõudeid, mille kohaselt võib lõhkematerjali hoida lõhkematerjalilaos, konteinerhoidlas, hoiupunktis või seifis. Sellise tegevusega pani E. Jakobson toime suures koguses lõhkeaine ebaseadusliku käitlemise, s.o

§ 414lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1.2 Samuti toimetas E. Jakobson lõhkematerjali käitlemise luba omamata 2004.a täpselt tuvastamata kuupäeval Märjamaal Pärnu maanteel asunud Kaitseliidu Rapla maleva varustuselaost oma elukohta Märjamaa valda XXXXXXXXX külla XXXXX XXXXX lõhkeseadeldiste olulisi osasid: 139 kapseldetonaatorit, 5 tk käsigranaadisütikut Kovešnikov, 13 tk Vene päritolu elektrodetonaatorit ja hoidis eelnimetatud lõhkeseadelise olulisi osasid oma leukohas kuni 06.02.2008, mil need Kaitsepolitseiameti ametnike poolt läbiotsimise käigus ära võeti. Sellise tegevusega rikkus E. Jakobson lõhkematerjaliseaduse § 14 lg nõudeid, mille kohaselt annab lõhkematerjali käitlemise luba nõuetekohase tehnilise varustatuse personali olemasolu korral õiguse lõhkematerjali valmistamiseks, hoidmiseks, kasutamiseks, soetamiseks ja võõrandamiseks, § 34 lg 1 nõudeid, mille kohaselt tuleb lõhkematerjali hoida tingimustes, mis tagavad selle säilimise ja ohutuse ning välistavad lõhkematerjali kättesaadavuse kõrvalistele isikutele. Lõhkematerjali ei tohi jätta valveta, § 34 lg 2 nõudeid, mille kohaselt võib lõhkematerjali hoida lõhkematerjalilaos, konteinerhoidlas, hoiupunktis või seifis. Sellise tegevusega pani E. Jakobson toime lõhkeseadeldise olulise osa ebaseadusliku käitlemise, s.o

§ 415lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1.3 Veel omandas E. Jakobson ebaseaduslikult soetamis- ja relvaluba omamata, 2003.a täpsemalt tuvastamata kuupäeval 7,62 mm kaliibrilise vintpüssi Mosin nr 14157 ning 5,6 mm kaliibrilise 2 püstoli Margolin MT sM nr B1095A ning 1992 täpselt tuvastamata kuupäeval tulirelva laskemoona: 45 vintpüssipadrunit kaliibriga 7,7x56R(.303 British), 5 jahipüssipadrunit kaliibriga 16, 9 vintpüssipadrunit kaliibriga 7,62x53R, 323 laskekõlbmatut püstolipadrunit kaliibriga 7,62 Tokarev ning hoidis eelnimetatud tulirelvi ja tulirelva laskemoona oma elukohas Märjamaa vallas XXXXXXXXX külas XXXXX XXXXX kuni 06.02.2008, mil need Kaitsepolitseiameti ametnike poolt läbiotsimise käigus ära võeti. Sellise tegevusega rikkus E. Jakobson relvaseaduse § 32 lg 2 sätteid, mille kohaselt soetamisluba annab selles näidatud isikule õiguse loal märgitud relvaliigi hulka kuuluva relva soetamiseks, selle järgnevaks hoidmiseks ja edasitoimetamiseks kuni relva registreerimiseni, samuti vastava laskemoona soetamiseks ning relvaseaduse § 34 lg 1 sätteid, mille kohaselt relva registreerimisel väljastab politseiprefektuur relvaomanikule või –valdajale relvaloa, mis annab selle omanikule relvaseaduse § 34 lg 2 alusel õiguse relva hoidmiseks. Sellise tegevusega pani E. Jakobson toime tulirelva ja suures koguses tulirelva laskemoona ebaseadusliku käitlemise, s.o

§ 418lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1. Pärnu Maakohtu
2. septembri
3. a otsusega tunnistati E. Jakobson süüdi

§ 414

lg 2 p 2 järgi ja mõisteti talle karistuseks viis aastat vangistust;

§ 415

lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks neli aastat vangistust;

§ 418

lg 2 p 2 järgi ja mõisteti karistuseks kaks aastat vangistust.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti kuritegude kogumi eest süüdistatavale karistuseks viis aastat vangistust, mis jäeti

§ 73

alusel tingimuslikult viieaastase katseajaga täitmisele pööramata.

§ 51alusel võeti E.

Jakobsonilt lisakaristusena viieks aastaks ära relva ja laskemoona käitlemise õigus. 2.1 Kohus leidis, et E. Jakobsoni süü süüdistuses kirjeldatud kuritegude toimepanemises on leidnud täielikult tõendamist. Süüdistuses kirjeldatud lõhkeaine, lõhkeainet sisaldavate toodete, lõhkeseadeldiste oluliste osade, tulirelvade ja laskemoona soetamist ja valdamist tunnistas seejuures ka süüdistatav ise. Tuvastamist leidis, et E. Jakobsoni elukohas toimunud läbiotsimise ajendiks oli tema poja J. J. seotus narkootiliste ainetega. J. J. elukohast leiti lõhkeaine tükk, mis võis pärineda tema isa, s.o süüdistatava elukohast. 6.02.2008 sisenesid Kaitsepolitsei töötajad J. J. elamusse ja tutvustasid läbiotsimismäärust. E. Jakobson andis läbiotsimismääruses kirjas olevad asjad vabatahtlikult välja. Läbiotsimismääruse kirjas olevad asjad asusid erinevates kohtades: köögis, garaažis, kõrvalhoones ja õues. 2.2 Süüdistatava kaitseversiooni osas, et ta andis keelatud esemed vabatahtlikult välja, mis peaks välistama tema karistusõigusliku vastutuse, märkis kohus järgmist. Politseiameti teatisest nähtus, et 4.02.-17.02.2008 korraldas Kaitsepolitseiamet koostöös Päästeameti ja Prokuratuuriga tõepoolest lõhkematerjali asukohast teavitamise kampaania. Pressiteate kohaselt on kampaania ajal kõigil võimalus teatada lõhkeainete ja lõhkekehade asukohast karistust kartmata. Kampaania ei hõlmanud seejuures tulirelvi. Kaitsepolitseiameti 5.05.2009 vastusest tulenes, et lõhkeaine vabatahtlikul loovutamisel või lõhkematerjali teavitamisel kampaania käigus ei esine kriminaalmenetluse ajendit. Kohus asus seisukohale, et kõnealuse kampaania mõtteks on see, et inimesed ise näitavad üles aktiivsust ja toovad politseisse padruneid või teatavad Päästeametile, et nende juures on tulirelvi ja lõhkeainet. E. Jakobson kampaania ajal ise Päästeametile ega politseile ei helistanud ning ei teatanud, et tema juures on relvi, laskemoona ja lõhkematerjali. 6.02.2008 vormistati läbiotsimismäärus E. Jakobsoni elukohas lõhkematerjali leidmiseks. Politseiametnik helistas E. Jakobsonile, et viimane koju tuleks. E. Jakobsoni ütlus selle kohta, et ta teatas 6.02.2008 politseiametnikule telefoni teel, et soovib relvi ja lõhkematerjali vabatahtlikult loovutada, on 3 paljasõnaline ega leidnud kohtuistungil tõendamist. Politseiametnikku, kes oleks E. Jakobsoni vastava teate saanud, ei ole tuvastatud. E. Jakobson ei tea teda ise ka. Tunnistaja T. Õ. ütluste kohaselt sisenesid nad 6.02.2008 E. Jakobsoni elamusse ja tutvustasid läbiotsimismäärust. E. Jakobsoni väitel talle enne läbiotsimise teostamist läbiotsimismäärust ei tutvustatud. See väide on ümber lükatud läbiotsimismäärusega, millest nähtub, et E. Jakobsonile on 6.02.2008 enne läbiotsimise läbiviimist määrust tutvustatud, mida kinnitab E. Jakobson oma allkirjaga. E. Jakobson ei ole määrusele märkinud, et läbiotsimismäärust tutvustati talle peale läbiotsimise läbiviimist. Peale läbiotsimise läbiviimist tutvustati talle läbiotsimisprotokolli, kuhu E. Jakobson kirjutas omakäeliselt märkuse, et tegi suulise avalduse enne läbiotsimisprotokolli esitamist, et ta oli valmis ilma läbiotsimiseta kõik ebaseadusliku välja andma. 6.02.2008 teostati läbiotsimine E. Jakobsoni elukohas, tutvustati vastavat määrust. Läbiotsimist rakendades tehakse ettepanek anda välja läbiotsimismääruses märgitud objekt. Kui ettepanek jäetakse täitmata, toimetatakse otsingud KrMS § 91 lg 8 alusel. Läbiotsimisprotokolli kantakse ettepanek välja anda otsitav objekt, vabatahtlikult väljaantud objekti nimetus KrMS § 92 p-de 1, 2 kohaselt. Antud juhul andis E. Jakobson vabatahtlikult välja lõhkematerjali, relvad, laskemoona menetlustoimingu läbiotsimine raames. E. Jakobsoni väitel ta teadis, et politseiametnikud tulevad tema juurde läbiotsimist teostama, kuna tema poja elukohas toimus juba läbiotsimine. Kohus leidis, et E. Jakobsonil oli seega võimalus enne 6.02.2008 ise vabatahtlikult Päästeametisse või politseisse helistada ja teatada soovist ebaseaduslik lõhkematerjal, relvad ja laskemoon välja anda, mida ta aga ei teinud. Kohtuistungil tuvastatust tekkis kohtul arusaam, et E. Jakobson viimse hetkeni lootis, et politsei ei tulnud lõhkematerjali ega laskemoona otsima. Kui esitati läbiotsimismäärus, siis ei olnud E. Jakobsonil enam taganemisteed ning ta oli sunnitud tegema avalduse, et soovib kõik vabatahtlikult välja anda. E. Jakobsoni kohtuistungil antud ütlustest nähtus, et ta ei soovinud mingi hinna eest viia Märjamaal asuvast laost lõhkeainet Raplasse lattu, kuna selle uuesti väljastamisega oleks tekkinud raskusi. E. Jakobson on suur relvahuviline. Seega ei olnud E. Jakobson isikuks, kes kampaania käigus oleks vabatahtlikult teavitanud tema elukohas asuvast lõhkematerjalist, relvadest ja laskemoonast. E. Jakobsoni tegevust ei saa käsitelda ka kuriteo toimepanemisest loobumisena

§ 40kohaselt, sest nimetatud sätte järgi on võimalik loobuda vaid süüteokatsest.

Antud juhul oli kuritegu aga lõpule viidud. 3. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja vandeadvokaat T. Meidra, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja E. Jakobson õigeks mõista. Apellatsiooni põhiväited on seejuures järgmised. 3.1 Apellant kinnitab, et E. Jakobson hoidis enda juures kodus kõiki süüdistuses ja kohtuotsuses nimetatud esemeid. Samas toonitab kaitsja, et 4. veebruarist 17. veebruarini 2008. a korraldas Kaitsepolitseiamet koostöös Päästeameti ja Prokuratuuriga lõhkematerjali asukohast teavitamise kampaania, mille kohaselt oli kõigil võimalus teatada lõhkeainete ja lõhkekehade asukohast ning seda ilma karistust kartmata. Kaitsja kinnitabki, et E. Jakobson teavitas kampaania ajal ametivõime tema juures asuvatest esemetest, mis käivitaski nn kampaaniamenetluse. 3.2 Kaitsja kinnitusel teavitas E. Jakobson 6. veebruaril 2008. a toimunud telefonivestluses kaitsepolitsei töötajat sellest, et süüdistuses loetletud esemed asuvad tema juures. Vestluse käigus tehtud avaldusega näitas süüdistatav üles vajalikku ja piisavat aktiivsust, mis seisnes teatamises – ja midagi muud ei pidanudki ta kampaania käigus tegema, kuivõrd kampaania ei näinud ette teavitamise vormi. Kohus ei ole E. Jakobsoni seda väidet lugenud tõeseks, rikkudes aga oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kuivõrd muid tõendeid selle teavitamise kohta ei olnud, pidanuks kohus lähtuma E. Jakobsoni ütlustest, kusjuures arvestada tuleb seda, et kõne teinud kaitsepolitsei ametniku ülekuulamist ei pidanud prokurör vajalikuks. 4 3.3 Käesoleval juhul helistas kaitsepolitsei ametnik E. Jakobsonile ja viimane mõistis, et juttu tuleb tema poja süüteost, mistõttu soovitakse ka temaga kohtuda. Ei ole oluline, millisel põhjusel soovib isik kampaania käigus ametivõime teavitada; selleks ajendiks võis seega olla ka E. Jakobsoni pojaga toimuv. Vastutusest vabanemine ei saa sõltuda sellest, et informatsioon edastatakse ametivõimudele mõnel muul põhjusel suhtlemise käigus. Teist korda teavitas E. Jakobson ametivõime tema valduses olevatest esemetest enne läbiotsimise rakendamist enda köögis – nimelt teatas ta ametnikule, et tal on ebaseaduslikku loovutada. 3.4 Kõnealuse kampaaniaga luuakse lühikeseks ajaks õiguskindlus, et kui isik ongi seadust rikkunud, siis kampaania ajal teavitamine vabastab teataja vastutusest. Seadusandja ei ole seejuures reguleerinud kampaaniate käigus relvadest, laskemoonast ja lõhkeainest teavitamise protseduurireegleid. Seega ei sõltu vastutusest vabanemine sellest, kus neid esemeid hoiti, veel vähem saab eeldada, et E. Jakobson oleks pidanud ise neid kuhugi vedama. Seejuures oli E. Jakobsonil kujunenud arusaam, et kampaania hõlmab ka tulirelvi ning nende osi. Apellant kinnitab, et E. Jakobsoni tahtlus ja tegevus oli suunatud kõigist ebaseaduslikest esemetest teavitamisele ja nende üleandmisele võimudele, mida tehes ta mõistis, et vabaneb vastutusest. Seega oli E. Jakobsonil alus uskuda, et ka tema suhtes käitub täitevvõim nagu lubatud ning kui politsei ja prokuratuur ei lõpeta kriminaalmenetlust, siis teeb seda kohus. 4. Ringkonnakohtu istungil jäi apellant esitatud taotluse juurde, paludes maakohtu otsus tühistada ning kriminaalmenetlus E. Jakobsoni suhtes kas lõpetada või teha õigeksmõistev otsus; õigeksmõistva otsuste tegemist taotles ka süüdistatava teine kaitsja advokaat M. Mägi. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ja apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda vastavat seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. I 5. Käesoleval hetkel ei ole vaidlust küsimuses, et E. Jakobson pani toime otsuse p-des 1.1-1.3 kirjeldatud teod, s.o lõhkeaine, lõhkeseadeldiste oluliste osade ning tulirelvade ja tulirelva laskemoona ebaseadusliku käitlemise. Nimetatud asjaolusid apellatsioonis ka ei vaidlustata. Väljaspool vaidlust on ka fakt, et 4.02.-17.02.2008 korraldas Kaitsepolitseiamet koostöös Päästeameti ja Prokuratuuriga tõepoolest nn lõhkematerjali asukohast teavitamise kampaania (edaspidi: kampaania), mille kohaselt oli kampaania ajal kõigil võimalus teatada lõhkeainete ja lõhkekehade asukohast karistust kartmata. Süüdistuses kirjeldatud keelatud esemed leiti E. Jakobsoni juurest 6. veebruaril 2008. a, s.o nn kampaania toimumise ajal. Süüdistatava kaitsja leiab apellatsioonis põhimõtteliselt, et selle nn kampaania näol on tegemist võimalikku kriminaalvastutust/menetlust välistava iseseisva alusega; kui leiab tõendamist, et E. Jakobson teavitas vabatahtlikult tema valduses olnud ebaseaduslikest esemetest, tuleb kriminaalmenetlus tema suhtes lõpetada; sellisele seisukohale jäi apellant ka ringkonnakohtu istungil (kuivõrd isiku käitumises on tuvastavad eranditult kõik deliktistruktuuri tunnused, puudub igasugune alus õigeksmõistva otsuse tegemiseks – vt ka otsuse p 9.1). Lähtudes nimetatud teesist – et selle nn kampaania näol on tegemist võimalikku kriminaalmenetlust välistava iseseisva alusega – 5 keskendubki apellant kaebuses edasiselt asjaoludele, mis on suunatud tõendamisele, et E. Jakobson teavitas vabatahtlikult Kaitsepolitsei töötajaid tema valduses olnud keelatud esemetest. Selleks, et teha apellandi taotluse vastav lahend, tuleks tuvastada seega järgnev:

1. a)nn kampaania on iseseisev erand KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest ja
2. b)E. Jakobson teavitas kriminaalmenetluseks pädevaid ameteid isiklikul initsiatiivil (vabatahtlikult) tema valduses olnud keelatud esemetest. Seejuures tuleb tähele panna, et osundatud asjaolud tuleb tuvastada just sellises järjekorras; kui eitada nn kampaania kriminaalmenetluse kohustuslikkust vääravat toimet, puudub igasugune alus arutlemiseks, kas üleüldse ning kui ja, siis millistel asjaoludel E. Jakobson teavitas menetlejat tema poolt ebaseaduslikult käideldud esemetest. Kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub igasugune alus juba esimesele küsimusele jaatava vastuse andmiseks, selgitades selles osas järgmist. II 6. Kriminaalmenetluse seadustiku § 6 sätestab ühe kriminaalmenetluse põhimõttelistest printsiipidest: kuriteo asjaolude ilmnemisel on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud toimetama kriminaalmenetlust. Samas sättes nähakse siiski ette ka kaks alust nimetatud printsiibist irdumiseks. Nii ei tule kriminaalmenetlus toimetada, kui esinevad KrMS §-s 199 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Tegemist on kriminaalmenetlust välistavate absoluutsete tingimustega (erandi moodustab sellest KrMS § 199 lg 3), mis käesoleval juhtumil ei ole aga kuigivõrd aktuaalsed. Samuti ei kohusta seadus toimetama kriminaalmenetlust juhul, kui KrMS § 201 lõike 2, § 202, 203, 2031, 204 või 205 kohaselt esineb alus kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamiseks. Teisisõnu näeb seadus ette ainuüksi kaks võimalust nn legaliteediprintsiibist irdumiseks – need on esmalt kriminaalmenetlust välistavate tunnuste ilmnemine KrMS § 199 kohaselt ning teiseks nn oportuniteediklausli rakendamine. Mingeid muid erandeid ei ole seadusandja kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest ette näinud; ning kõnealune säte on ka ainukeseks menetlusõiguslikuks aluseks, millele tuginevalt lahendada käesolevas kriminaalasjas kaitsja poolt tõstatud küsimus; nn menetluslikule tavaõigusele tuginemist (mille väljenduseks on mitmete aastate vältel teostanud nn vabatahtliku teavitamise kampaaniad), millele apellant osundas ringkonnakohtu istungil, ei pea kriminaalkolleegium võimalikuks. KrMS §-s 6 sätestatud legaliteedipõhimõtte osas peab kriminaalkolleegium vajalikuks seejuures osundada järgnevale. 7. Seaduse sõnastuse kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel kriminaalmenetluse toimetamiseks kohustatud. Prokuratuuri jaoks korrespondeerub nimetatud põhimõte veel neil lasuva nn riikliku süüdistusmonopoliga, mis on sätestatud KrMS §-s 30. Riiklik süüdistusmonopol vastab õigusriiklikele nõuetele aga vaid eeldusel, et samaaegselt esineb ka kriminaalmenetluse toimetamise ning süüdistuse esitamise kohustus. Legaliteedipõhimõte tähendab seega sisuliselt kriminaalmenetluse toimetamise kohustuslikkust iga kahtlustatava suhtes, kinnitades samaaegselt kõnealuses küsimuses nn suvaotsuste langetamise keeldu kui üldist põhiseaduslikku põhimõtet. Vaid nimetatud printsiibi järgmine tagab puudutatud isikute võrdse kohtlemise ning kriminaalmenetluse vastavuse üldisele õigluspõhimõttele. Siinkohal ongi oluline tähele panna, et kuivõrd legaliteedipõhimõte kujutab endast üksnes/just nimelt õigusriigi printsiibi konkretiseeringut, saab seda – nagu ka põhiõigusi – piirata või muuta ainult ning ainult seadusliku regulatsiooni alusel. Seega ei saa uurimisasutus ja prokuratuur põhimõtteliselt irduda põhiseaduslikust printsiibist, et õigust mõistab ainult kohus (Põhiseaduse § 146 ls 1; erandi kohta vt otsuse p 10). Nimetatud 6 arusaam kindlustab õiguse kohaldamise ühtluse ja võrdsuse, vastutades üheselt juba eelpool mainitud nn suvaotsuste langetamise võimalikkust. 8. Samas tuleb tunnistada, et kriminaalmenetluse toimetamise kohustuslikkus ei ole siiski täielikult absoluutne ning seadus näeb sellest ette erandeid (vt otsuse p 6) – kuid toonitada tuleb samas, et need erandid peavad olema rangelt seaduse tasandil reguleeritud. Käesoleva kriminaalasja tehioludest tulenevalt on asjakohaseks võimaluseks üksnes nn oportuniteediklausli võimalik rakendamine, mistõttu keskendub kriminaalkolleegium edasiselt üksnes sellele küsimusele (ja p-s 10 konkreetselt üksnes §-dele 202 ja 203, kuivõrd teised KrMS § 6 nimetatud kriminaalmenetluse lõpetamise alused ei ole käesoleval juhul ilmselgelt asjakohased). Oportuniteedipõhimõtte rakendamisel langeb ära eelpool mainitud kriminaalmenetluse toimetamise kohustuslikkus. Legaliteedipõhimõtte erandite üldine lähtepunkt on proportsionaalsuse põhimõte, konkreetsemalt arusaam, et üksikjuhtumil võib loobuda isiku karistamisest, kui see ei ole preventiivsest aspektist vajalik. Mitte iga kuriteo korral ei esine kriminaalmenetluse toimetamiseks avalikku huvi; kuid taaskord peab kriminaalkolleegium vajalikuks toonitada, et see kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest irduvate võimaluste kataloog peab olema reguleeritud seaduslikul tasandil ning tehtud n.ö lõplikuna – ning kehtiv kriminaalseadus sätestab kriminaalmenetluse võimaliku lõpetamise aluse ning piirid KrMS §-s 6, millele kriminaalkolleegium juba eelnevalt osundas. 9. Kokkuvõtlikult võib seega sõnastada, et kuriteo asjaolude ilmnemisel on uurimisasutus ja prokuratuur kriminaalmenetluse toimetamiseks vältimatult kohustatud. Selleks, et teha apellandi taotlusele vastav lahend – kriminaalmenetlus E. Jakobsoni suhtes lõpetada -, peavad selleks esinema konkreetsed seaduslikud alused. Keelatud esemetest nn teavitamise kampaania, millele kaitsja osundab, ei saa seega eraldivõetult olla kriminaalmenetluse mittealgatamise/lõpetamise aluseks – selline alus saab tuleneda üksnes seadusest ning Kaitsepolitseiametil, Päästeametil ja Prokuratuuril ei ole õiguslikku pädevust KrMS §-s 6 sätestatud põhimõtte omavoliliseks kitsendamiseks või täiendamiseks (selles osas teeb apellant õige osunduse, et seadusandja ei ole nn loovutamiskampaania reegleid sätestanud – seadusandjal ei olegi nn kampaaniaga mingit puutumust). Teisisõnu asub kriminaalkolleegium seisukohale, et kaitsja poolt osundatud nn kampaania on kriminaalmenetluse lõpetamise küsimuse osas absoluutselt ilma igasuguse õigusliku tähenduseta. 9.1 Ringkonnakohtu istungil kinnitas prokurör kohtu küsimusele vastates, et kui E. Jakobson oleks tõepoolest vabatahtlikult teatanud tema valduses olnud keelatud esemetest, ei oleks tema suhtes kriminaalmenetlust lihtsalt alustatud. Eeltoodud põhimõtete valduses tuleb seega tunnistada, et tegemist olnuks ilmselgelt ebaseadusliku käitumisega; sellist otsustuspädevust ei ole uurimisasutusele ega prokuratuurile seadusandja poolt antud – nagu öeldud, on kuriteo asjaolude ilmnemisel uurimisasutus ja prokuratuur kriminaalmenetluse toimetamiseks kohustatud. Seejuures tuleb tunnistada, et KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtet on siiski tunnistanud ka uurimisasutus, konkreetsel juhul Kaitsepolitseiamet – sisuliselt on aga asutud otsima kunstlikku võimalust sellest kohustusest möödavaatamiseks. Nimelt on Kaitsepolitseiamet vastusena advokaat T. Meidra teabenõudele vastanud, et lõhkeaine vabatahtlikul loovutamisel või sellest teavitamisel ei esine kriminaalmenetluse ajendit, kuivõrd täidetud ei ole süüteokoosseisu subjektiivne tunnus tahtluse vormis: „on alus arvata, et isikud, kes vabatahtlikult kampaania käigus teavitavad nende valduses olevas võimalikust lõhkeainest, ei oma tahtlust panna toime lõhkematerjalidega seotud süütegusid“ (kd 2, tlk 11). Selline seisukoht ringkonnakohtu hinnangul õiguslikult ilmselgelt ei päde. Isik, kes käitleb teatud ajaperioodil keelatud esemeid 7 (lõhkeaine, relvad vms – nt narkootikumid), täidab vaieldamatult süüteokoosseisu nii objektiivsed kui ka subjektiivsed tunnused – neist esemetest teatud ajahetkel vabatahtlik loobumine ei muuda selles faktis absoluutselt midagi. Samahästi võiks öelda, et isikul, kes ilmub menetleja juurde ning tunnistab üles kuriteo toimepanemise (nt vabaduse võtmise seadusliku aluseta, mis on samuti nn ajas vältav süütegu nagu käesoleval juhul vaatluse all olevate keelatud esemete ebaseaduslik käitlemine), ei esinenud samaaegselt siiski tahtlust selle toimepanemiseks. Selline seisukoht on mõistagi väär. Seetõttu ei pea kriminaalkolleegium nimetatud seisukohta õiguslikult aktsepteeritavaks ning kordab, et sellisel viisil on lihtsalt hakatud otsima võimalust KrMS §-s 6 sätestatud põhimõttest omavoliliseks irdumiseks. 10. Seega saavad uurimisasutus ja prokuratuur anda kriminaalmenetlust puudutavalt vaid lubadusi, mille täitmiseks on neil olemas seaduslik alus ning volitus. Pidades silmas E. Jakobsonile esitatud süüdistust, osundab kriminaalkolleegium järgnevale. Niinimetatud oportuniteediklausli alusel kriminaalmenetluse lõpetamine toimub kahe võimalusena – esmalt prokuratuuri taotlusel kohtu poolt (KrMS § 202 lg 1 ja § 203 lg 1), teisalt võib seda teha prokuratuur iseseisvalt (KrMS 202 lg 7 ja § 203 lg 6). Kuid tähele tuleb panna, et mõlemal juhul peab kriminaalmenetluse esemeks olema teise astme kuritegu. Käesoleval juhul on E. Jakobson pannud toime süüteod, mis on kvalifitseeritud

§ 414

lg 2 p 2, § 415 lg 1 ja § 418 lg 2 p 2 järgi, millest vaid viimane on teise astme kuriteoks.

§ 414

lg 2 p 2 ja § 415 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegude osas puudub absoluutselt igasugunegi võimalus menetluse mittetoimetamiseks – tegemist on esimese astme kuritegudega.

§ 418

lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo osas oleks prokuratuur võinud põhimõtteliselt tõepoolest kriminaalmenetluse lõpetada, kuid seda ei ole tehtud – ning alustatud kriminaalmenetluse jätkamine ei ole sellises situatsioonis riiklikule süüdistusele etteheidetav. Seejuures tuleb tähele panna, et kohus ei saa iseseisvalt ning ilma prokuratuuri taotluseta kriminaalmenetlust nn oportuniteediklausli alusel lõpetada, nagu apellant seda põhimõtteliselt leiab; ning teisi seaduses fikseeritud võimalusi juba alustatud menetluse lõpetamiseks ei ole. Seega puuduvad absoluutselt igasugused menetlusõiguslikud alused ning võimalused E. Jakobsoni suhtes menetluse lõpetamiseks või ka tema õigeksmõistmiseks. III

1. Täiendavalt peab kriminaalkolleegium siiski vajalikuks peatuda järgneval – nimelt ei ole käesoleval juhul vaatluse all olev probleem tõusetunud sedavõrd teravalt, nagu seda leiab kaitsja. Sisuliselt on apellant seisukohal, et riik on E. Jakobsoni suhtes käitunud n.ö sõnamurdlikult – lubanud tema suhtes kriminaalmenetlust mitte alustada, kui ta teavitab vabatahtlikult tema valduses olevatest keelatud esemetest, kuid teinud seda siiski. Sellisel juhul oleks tõepoolest tegemist konfliktiga, kus isikule on antud esmalt lubadus tema suhtes kriminaalmenetlust mitte toimetada, kuid hilisemalt oldaks menetlusõiguslikult siiski kohustatud seda tegema ning puuduksid alused juba alustatud menetluse lõpetamiseks. Käesolevat kriminaalasja selline situatsioon aga ei iseloomusta.
2. Nimelt on asunud maakohus üheselt seisukohale, et süüdistuses nimetatud keelatud esemetest teavitamist E. Jakobsoni poolt aset ei leidnud ning eitada tuleb nn kampaania käigus nõutavat teavitamise vabatahtlikkust. Kriminaalkolleegium peab täiendavalt vajalikuks selgitada, et selline maakohtu järeldus on tuvastatud tehioludel õiguslikult veatu. 12.1 Isegi kui tunnistada, et eksisteeriks selline legaliteedipõhimõtet täiendavalt murdev alus nagu „vabatahtliku teavitamise kampaania“, tuleb otsustavalt eitada uurimisasutuse vabatahtlikku teavitamist E. Jakobsoni poolt. Õigustatult on maakohus leidnud, et sellisel juhul külgneks see 8 vabatahtlikkus enda olemuselt süüteost vabatahtliku loobumisega

§ 40

jj mõttes – vabatahtlikkuse mõiste tuleks neil juhtudel põhimõtteliselt sisustada ühtselt. 12.2 Kõnealust vabatahtlikkuse mõistet on ringkonnakohus sisustanud

1. septembri
2. a otsuses nr 1-07-
3. Hindamaks, kas isik loobub süüteo lõpuleviimisest (käesoleval juhul: teavitab menetlejat) vabatahtlikult, tuleb eristada kahte alternatiivi - kas isikut mõjutab loobuma (teavitama) mingi väline sund või vastupidi, mingi sisemine, nn hingeline surve - viimase korral jääb ta ise enda otsuste valitsejaks ning sellisel juhul saab tõepoolest rääkida loobumise (teavitamise) vabatahtlikkusest. Seejuures eristatakse nn autonoomseid ja heteronoomseid motiive. Kui loobumise (teavitamise) kasuks otsustakse sisemiste motiivide toimel nö väliselt muutumatus olukorras, on isiku motivatsioon autonoomne ja tema loobumine (teavitamine) vabatahtlik. Kui isik on aga väliselt muutuvas olukorras, mis on tema suhtes kahjuliku iseloomuga, ei ole loobumine (teavitamine) enam vabatahtlik - loobumine on heteronoomselt motiveeritud ega ole seega vabatahtlik. 12.3 Isegi kui aktsepteerida kaitsja argumenti, et E. Jakobson teavitas Kaitsepolitseiameti töötajat telefonivestluses tema valduses olnud keelatud esemetest, ei saaks sellisel juhul rääkida nn teavitamise vabatahtlikkusest. Tuvastamist on leidnud, et uurimisasutuse ametnik võttis E. Jakobsoniga ühendust seetõttu, et tagada tema juuresolek teostataval läbiotsimisel (kd 2, tlk 1718). Isegi kui jaatada kaitsja väidet, et selle vestluse käigus ütles E. Jakobson, et ta soovib ära anda ebaseaduslikult tema valduses olevaid esemeid (mida maakohus on aga eitanud), ei muudaks see maakohtu järelduses kõnealuses küsimuses absoluutselt mitte midagi. E. Jakobsoni poeg peeti kinni seoses narkokuriteoga ning tema juurest leiti ka lõhkeainet; sellest ajendatuna jõuti ka E. Jakobsoni isikuni ning võeti temaga ühendust. Kui sellises situatsioonis tunnistab isik üles, et tal ongi ebaseaduslikke esemeid, on üheselt selge, et selle teabe andmine ei ole vabatahtlik kõnealuses tähenduses. Sellises situatsioonis on isik eelpool mainitud nn väliselt muutuvas olukorras, millel on tema suhtes kahjulik iseloom – ning sellises olukorras eitatakse vabatahtlikkust otsustavalt ning üheselt. Vabatahtlikkus kõnealuses mõttes tähendab ennekõike isiku enda aktiivset käitumist ning tahteväljendust; millestki sellisest käesoleval juhul aga rääkida ei saa. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et ümber on lükatud ka kõnealune süüdistatava kaitseväide.
4. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Igor Amann Malle Preimer 9