Obsah (6)

§ 120§ 121§ 64§ 65§ 57§ 115

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. veebruar 2010. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-11024 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Iv

§ 120ja § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 19.

novembri

1. a otsus Apellatsiooni esitaja Argo Semm ja tema kaitsja advokaat Toomas Liiva Prokurör Indrek Kalda Süüdistatav Kaitsja Argo Semm - isikukood 37403072729, xx xxxxxxx, haridust x xxxxxx, emakeel eesti keel, ei tööta, kindlat elukohta ei oma, varasemalt kriminaalkorras karistatud üheksal korral Vandeadvokaat Toomas Liiva RESOLUTSIOON
2. Pärnu Maakohtu
3. novembri
4. a otsus Argo Semmi süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
5. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Pärnu Maakohtu
7. novembri
8. a otsusega tunnistati A. Semm süüdi

§ 121

järgi ja mõisteti talle karistuseks 2 aastat 8 kuud vangistust;

§ 120

järgi ja mõisteti karistuseks 8 kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga.

§ 65lg 2 alusel liideti mõistetud karistusele Pärnu Maakohtu 16.

oktoobri

1. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – 21 päeva vangistust – ning lõplikuks karistuseks mõisteti süüdistatavale 2 aastat, 8 kuud ja 21 päeva vangistust, mille kandmise alguseks määrati
2. veebruar
3. a. KrMS § 3101 ja VÕS § 1055 lg 1 alusel kohaldati A. Semmi suhtes lähenemiskeeldu kestusega 3 aastat kannatanu I. V. suhtes. A. Semm tunnistati

§ 121järgi süüdi selles, et ta lõi alkoholijoobes olles 9.

veebruaril 2009.a kella 20:30-21:00 paiku Haapsalu linnas XXX XXXXX X ja X majade juures omavaheliste suhete pinnal tekkinud tüli käigus I. V. käe ja rusikaga vastu pead. Pärast seda, kui I. V. püüdis appi kutsumise eesmärgil koputada XXX XXXXX X asuva maja aknale, haaras A. Semm I. V.st kinni ja peksis I. V. pead korduvalt vastu majade nr X ja nr X vahel tänava ääres asuvat metallist posti, mille tagajärjel I. V. kukkus tänavale maha. Samal ajal saabus sündmuskohale politseipatrull. A. Semm põgenes kuriteopaigalt, peites end XXX XXXXX X maja hoovi, kus politseipatrull ta kinni pidas. A. Semm tekitas oma tahtliku tegevusega I. V.le füüsilist valu ja mitteeluohtlikud lühemajalised tervisekahjustused – nahaalused verevalumid mõlema oimu piirkonnas ja pea pindmised hulgivigastused.

§ 120järgi tunnistati A.

Semm süüdi selles, et tema, viibides alkoholijoobes olles 9.veebruaril 2009.a kella 20:30-21:00 paiku Haapsalu linnas XXX XXXXX majade X ja X juures tänaval, kus ta omavaheliste suhete pinnal tekkinud tüli käigus kasutas füüsilist vägivalda I. V. suhtes, ähvardas I. V.t tapmisega, öeldes tema aadressil järgmise ähvarduse: „…järgmine kord tulen Su elu järgi…“, kutsudes oma taolise tegevuse tagajärjel ning I. V. suhtes varem korduvalt toimepandud vägivallategude tõttu I. V.s esile hirmutunde ning reaalse kartuse, et A. Semm ka võib edaspidi tulla ja oma ähvarduse täide viia. Mõistetud karistust motiveeris kohus järgmiselt. 1.1 Kohus leidis, et kahetsust kui karistust kergendavat asjaolu ei ole ilmnenud, kuigi prokurör sellele osundas. A.Semm poolt kohtus antud ütlustest ei tulenenud, et ta kahetseks 9.02.2009 toime pandud tegusid. Tema kahetsus seisneb selles, et tal on kahju, et ilmselgelt on käes hetk, kus tegudele järgneb karistus ja et teda ähvardab toime pandud tegude eest pikk vanglakaristus. A. Semmi ütlustest väljendus selgelt, et ta püüab oma poolt toimepandut õigustada, süüdistades oma tegudes küll kannatanut, küll tunnistaja Ü-K. A.. Kohus leidis, et tegelikkuses ei ole A. Semm oma kuritegusid kahetsenud ja ta ei ole aru saanud, et tema tegusid ei õigusta miski ja et just tema enda poolne õigusvastane käitumine on toonud selle, et tal tuleb oma tegude eest vastust anda. Süüd on A. Semm osaliselt tunnistanud mõlema teo puhul, mida kohus võttis arvesse karistust kergendava asjaoluna

§ 57lg 1 p 3 kohaselt.

1.2 Kohus asus seisukohale, et ei esine ka

§ 57

lg 1 p 6 sätestatud karistust kergendavat asjaolu – süüteo toimepanemine õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul. Kaitsja leidis, et nimetaud karistust kergendava asjaolu ilmneb, kuna süüdistatav hakkas kannatanut ähvardama peale seda, kui Ü-K. A. oli talle öelnud „kuradi idioot“. Kohus leidis, et esiteks ei ole tunnistaja Ü-K. A.i käitumises tuvastatud õigusvastast käitumist ja teiseks on A. Semm ise seletanud, et ta ongi harjunud just paljude vangla-aastate tõttu sellega, et kasutatakse räigemaid väljendeid, kuni selleni, et paari rohkema suitsumahvi eest lubatakse keegi maha lüüa. Kohus leiab, arvestades just A. Semmi enda suhtumist kõnepruuki, et tunnistaja Ü-K. A.i poolt eelnimetatud 2 sõnade ütlemine ei saanud A. Semmis kutsuda esile tugeva hingelise erutuse seisundit, sest see väljend ei olnud ilmselgelt tema jaoks selline, mida ta kõrvad ei olnud harjunud kuulma. Kohus osundas veel, et A. Semmi poolt väljaöeldud ähvarduse sõnastus viitab selgele mõttele, mitte aga sellele, et ta oleks hingelise erutuses seisundis oma tegude sõnade üle kontrolli kaotanud. Kohtu hinnangul puudusid ka karistust raskendavad asjaolud. 1.3 Edasiselt märgib kohus, et karistuse tuleb arvestada võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. A. Semm oli seejuures vabastatud tingimisi ennetähtaegselt Pärnu Maakohtu 16.10.2008 otsusega mõistetud karistuse kandmiselt. A. Semmi kohustati 1-aastase katseajaga järgima kontrollnõudeid, s.h elama Tallinn XXXXXXX XXX XX ja järgima kohustusi, mille hulgas oli keeld tarvitada alkoholi ja keelatud suhelda endise elukaaslase I. V.ga. Seejuures leidis tõendamist, et A. Semmi on alates 2006.aasta lõpust kuni 2009. aasta alguseni korduvalt toime pannud kehalisi väärkohtlemisi I. V. suhtes, mille eest on teda kolmel korral kriminaalkorras karistatud. Ükski kohaldatud karistus – vangistus, mis on jäetud tingimuslikult kohaldamata, üldkasuliku tööga asendatud vangistus ja ka reaalne vangistus, ei ole suutnud A. Semmi mõjutada õiguskuulekalt käituma. Käesolevas kriminaalasjas arutusel olevad kuriteod pani A. Semm toime päeval, mil ta vabanes viimase karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega. Kuigi A. Semmile oli kohtumäärusega pandud rida kohustusi katsejaks, otsustas A. Semm, et need kohustused ei ole talle täitmiseks ja tema korraldab oma elu nii nagu talle meeldib. Kohtumäärusega pandud kohustused on täitmiseks kohustuslikud ja pandud eelkõige selleks, et aidata isikul õiguskuulekalt käituda. A. Semm rikkus kohustust mitte tarvitada alkoholi ja mitte suhelda oma endise elukaalasega. A. Semm kinnitas kohtuistungil, et samal vabanemise päeval kutsus sõber teda juba tööle, kuid ta ei läinud ja palus sõbral oodata. Selle asemel asus ta alkoholi tarvitama ja pani toime uued kuriteod I. V. suhtes, kellega ta vastavalt kohtumäärusele suhelda ei tohtinud. Eeltoodu näitab, et A. Semm on isikuks, keda ei ole võiamlik mõjutada õiguskuulekalt käituma mingi muu karistuse kui vangistusega. 1.4 Kaitsja leidis, et A. Semmi tuleb karistada vangistusega keskmises määras, kuna A. Semm leiab ise, et 2-aastane vangistus tema tegude eest on liiga pikk. Kohus märkis, et karistuse mõistmise aluseks ei ole süüdistatava enda arvamus, kas karistus on liiga pikk või liiga lühike. Kohus peab lähtuma seaduses sätestatud karistuse mõistmise alustest. A. Semm on tegelikult oma ütlustes selgelt väljendanud, et talle ei mõju ükski karistus, sest tema elab nii nagu tahab. Väitnud, et kriminaalhooldaja kontrolli all elades suudaks ta õiguskuulekalt käituda, väitis süüdistatav samas, et ei ta soovinudki seekord tingimisi enne tähtaega vabaneda, kuna 21 päeva ei ole seda väärt, et aasta aega kriminaalhooldaja juures käia, see segab elu ja ei tohiks kellegi asi olla, kuhu ta peale karistuse kandmist läheb. Ka uute kuritegude toimepanemine eelmise karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabanemise päeval näitas kohtu hinnangul, et A. Semmi tuleb karistada vangistusega, sest uute kuritegude toimepanemise oht A. Semmi poolt on suur. 1.5 Kohus osundab veel, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka õiguskorra kaitsmise huvisid. Tegemist on küll tegudega, mis on toime pandud endise elukaaslase suhtes, kuid on oluline anda mõistetava karistusega selge signaal, et perevägivald ei ole üksnes kahe inimese vaheline asi, vaid et seadusandja on ka isiklike suhete pinnalt tekkinud vägivalla tarvitamise sätestanud kuriteona, millele järgneb karistus. Mingi õigustus vägivallale ei ole kahe inimese sassi läinud suhted ja austada tuleb ka inimese, kellega on olnud lähedased suhtes, õigusi. 1.6 Eelneva alusel leidis kohus, et A. Semmi tuleb karistada seaduses ettenähtud maksimummäära lähedase vangistusega, nagu seda nõudis prokurör.

§ 121

järgi tuleb A.Semmi karistada lühema vangistusega, kui seda nõudis prokurör, kuna prokurör loobus osaliselt süüdistusest 3 ja A.Semmi poolt on toime pandud siiski mõnevõrra kergem tegu, kui talle esialgu süüks oli arvatud.

§ 121järgi kvalifitseeritava teo eest karistas kohus A.

Semmi prokuröri poolt taotletud määras. Kuigi kohus vähendas süüdistuse mahtu ja seda kannatanu pihta tehtud löökide arvu osas, ei esinenud karistust kergendavat asjaolu – kahetsust, millega prokurör oli karistuse küsimisel samaaegselt arvestanud.

1. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni A. Semm ja tema kaitsja vandeadvokaat T. Liiva. Kumbki apellantidest ei vaidlusta süütegude tehiolusid ega ka õiguslikku kvalifikatsiooni. Mõlemad apellandid vaidlustavad üksnes mõistetud karistust järgmistel põhiargumentidel. 2.1 Kaitsja leiab, et mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele. 2.1.1 Kaitsja hinnangul on kohus jätnud arvesse võtmata karistust kergendava asjaolu – süüteo toimepanemise õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul. Nimelt vallandas A. Semmi verbaalse reaktsiooni, milles ta ähvardas kannatanut tapmisega, kannatanu sõbranna öeldud sõnad „kuradi idioot“. See väljend oli ka õigusvastane, mille kinnituseks viitab apellant VÕS § 1046 lg-le
2. Asjaolu, et au teotajaks oli Ü-K. A., kuid ähvardus suunati hoopis I. V. suunas on seletatav sellega, et A. Semm käsitles mõlemat naist kujunenud olukorras ühise vaenlasena. Hingelise erutuse seisundile viitab seegi, et A. Semm ei suuda meenutada, mitu korda ta I. V.t lõi, veel vähem mäletab ta ähvardamist. 2.1.2 Kohus on jätnud arvesse võtmata ka puhtsüdamliku kahetsuse kui karistust kergendava asjaolu. A. Semm on vähemalt kahel korral teatanud, et ta kahetseb enda tegusid ning kui prokurör ja kaitsja mõistsid neid üheselt, ei saanud ka kohus neid hinnata teisiti. Kohus ei saa süüdistatavale ette kirjutada, millises vormis, kui pikk ja/või südamlik peab kahetsus olema. 2.1.3 Ka on mõistetud karistus Eesti kohtupraktikat arvestades liiga raske. Apellatsioonis osundab kaitsja kõigile kriminaalasjadele, kus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt on isikule mõistetud reaalne vangistus. Sellest nähtub, et keskmine reaalne vangistus kehalise väärkohtlemise eest on 7 kuud, maksimaalselt 1 aasta. A. Semmile on mõistetud karistuseks aga 32 kuud reaalset vangistust. Kõiki neid asjaolusid arvestades leiab kaitsja, et karistus ei tohiks ületada kestust poolteist aastat. 2.2 Ka A. Semm leiab, et talle mõistetud karistus on liiga range. 2.2.1 A. Semm kirjeldab apellatsiooni 24 lehel peamiselt asjaolusid, mis jäävad süüteo toimepanemise eelsesse aega, s.o tema suhteid kannatanuga (nii isiklikku kui ka varalist laadi). Süüdistatava kinnitusel on selle eesmärgiks selgitada tema ja kannatanu vahelise suhte keerulisust ning seda, miks on nad nii kaugele jõudnud. Seejuures on kannatanu ise tunnistanud, et ta on teinud vigu, mistõttu ei peaks ka tema karistus olema maksimumi lähedane. I. V. suhtles temaga pidevalt, mille kinnituseks tsiteerib A. Semm apellatsioonis erinevate sõnumite sisu, mida kannatanu talle väidetavalt on saatnud. 2.2.2 Süüdistatav kinnitab, et tema eesmärgiks oli minna kannatanu juurde, näha ära tema suhtumine ning lahkuda. I. V.t ta seejuures taga ei ajanud. Ta lõi kannatanut küll ühe korra näkku, sest ta ei mõistnud, miks tahab viimane talle halba. Mis edasi juhtus, süüdistatav enda kinnitusel ei mäleta, toonitades samas, et I. V. „keris“ ta küll üles, kuid ta ei süüdista teda. Kui sündmuskohale ilmus Ü-K. A., ütles viimane talle halvasti, mille tulemil karjus ta igasuguseid inetusi. 4 2.2.3 Veel kinnitab A. Semm, et nii praegune kui ka varasemad kuriteod I. V. suhtes jäänuks olemata, kui kannatanu ise ei oleks talle pidevalt helistanud ja temaga suhelnud. Seejuures kirjeldab A. Semm kannatanuga koos veedetud perioodi kui „maha visatud aega“, kinnitades samas, et ta kahetseb toimepandud kuritegu. Seetõttu leiab apellant, et tema karistus ei peaks olema maksimumi lähedane, mis hävitaks tema elu ning võtaks ära elutahte.
3. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid enda taotluste juurde, paludes maakohtu otsus mõistetud karistuse osas tühistada. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, paludes jätta need rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.
4. Süüdistatavale mõistetud karistuse osas selgitab kriminaalkolleegium, et ennekõike peab mõistatav karistus olema vastavuses toimepandud kuriteoga, millele täiendavalt tuleb arvestada ka süüdimõistetu isikut. Ka kohtupraktikas on asutud seisukohale, et

§-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu ennekõike toimepandud kuriteole. Kuid selle küsimuse lahendamisel ei saa kindlasti jätta samaaegselt arvestamata ka süüdlase isikut – tegemist on nn teoga lahutamatult seotud isikuliste asjaoludega (RKKKo 3-1-1-99-06). Riigikohtu kriminaalkolleegium on sellega seoses veel selgitanud, et süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Ringkonnakohtu hinnangul vastab maakohtu otsus kirjeldatud nõuetele täielikult. Kohus on enam kui põhjalikult vaaginud kõigi asjakohaseid argumente karistuse mõistmisel ning veatult asunud seisukohale, et mõistetav karistus peab olema santsiooni ülemmäära lähedane. Apellatsioonis esitatud vastuväidete osas asub kriminaalkolleegium järgmisele seisukohale. 5. Nõustuda ei saa kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohaga, et

§ 120järgi kvalifitseeritud kuriteo – kannatanu tapmisega ähvardamise – pani A.

Semm toime õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul. Käesolevat situatsiooni iseloomustab lühidalt järgnev. A. Semm tungis kallale enda endisele elukaaslasele, kes suutis telefonis valida enda sõbranna (Ü-K. A.i) numbri, kes sai aru, et A. Semm kasutab kannatanu suhtes vägivalda ning ta teavitas sellest politseid. Kui tunnistaja ise sündmuskohale jõudis, leidis ta sealt läbipekstud kannatanu, millele ta reageeris A. Semmile kaitsja poolt osundatud väljendi – „kuradi idioot“ – lausumisega (kd 3, tlk 32). Sellele vastas A. Semm tapmisähvardusega I. V. suhtes. 6. Kirjeldatud olukorras ei saa ringkonnakohtu hinnangul rääkida karistust kergendavast asjaolust

§ 57lg 1 p 6 mõttes.

Nimelt näeb kirjeldatud karistust kergendav asjaolu põhimõttelise eeldusena ette, et süütegu pannakse toime just isiku suhtes, kes on selle tugeva hingelise erutuse seisundi enda õigusvastase käitumisega eelnevalt esile kutsunud. Ennekõike on selline arusaam tuletatav

§ 115

sõnastusest, mis ei loo privilegeeringut hingelise erutuse seisundi alusel iseseisvalt, vaid just seoses kannatanu käitumisega. Teisiti ei saa see olla ka juhul, kui vaagida hingelise erutuse seisundit karistust kergendava asjaoluna. 5 6.1 Teisisõnu – teatav osalussüü peab lasuma hingelise erutuse seisundi esilekutsujal, kelleks saab kõnealuses tähenduses olla vaid kannatanu. Kui seda karistust kergendavat asjaolu tõlgendada sedavõrd laialt, nagu seda teeb kaitsja, oleks tulemuseks, et

§ 57

lg 1 p 6 rakendamiseks oleks alus ka juhul, kui süüdistatav ründab täiesti asjassepuutumatut kannatanu lähedast, kes ei ole süüdistatava suhtes toimepandud õigusvastase teoga mingilgi viisil seotud. Seega on kõnealune põhimõte rangelt seotud isikuga, kes on ise käitunud õigusvastaselt, sest sisuliselt omistatakse talle (kui kannatanule)

§ 57lg 1 p 6 kaudu teatud (kaas)vastutus tema suhtes toimepandud ründes.

6.2 Käesolevat kaasust selline olukord aga ei iseloomusta (süüdistatav ähvardas tapmisega läbipekstult maas lamavat kannatanut), mistõttu puudub täielik alus edasiselt analüüsida, kas A. Semm üleüldse oli hingelise erutuse seisundis või mitte. Küll peab ringkonnakohus vajalikuks kinnitada, et kriminaalkolleegium soostub täielikult maakohtu argumentidega hingelise erutuse seisundi terviklikus puudumises, pidamata vajalikuks maakohtu asjassepuutuvaid argumente täiendavalt korrata. Seejuures ei vasta tegelikkusele kaitsja väide, et A. Semm ei mäleta midagi väidetavast ähvardamisest. Süüdistatav on kohtuistungil selgesõnaliselt kinnitanud, et ta ähvardas kannatanut (kd 3, tlk 34), mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks sellele küsimusel täiendavalt peatuda. Ringkonnakohus osundab üksnes sellele, et ka hingelise erutuse seisundis on isik teo toimepanemise hetkel täielikult võimeline aru saama enda teo keelatusest ja on võimeline enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele ka juhtima. A. Semm oli otsustanud kannatanu ründamise kasuks teda esmalt pekstes ning siis ka tapmisega ähvardades – mingitest „tegu vabandavatest“ asjaoludest (milleks kannatanust esmaselt lähtunud õigusvastane käitumine aga on) sellisest olukorras rääkida ei saa ning seda sõltumata sellest, kas ja mida ütles A. Semmile Ü-K. A..

1. Samuti leiab ringkonnakohus, et maakohus on põhjendatult jätnud arvestamata karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamliku kahetsuse. Iseenesest õige on apellandi seisukoht, et kohus ei saa süüdistatavale ette kirjutada, millises vormis, kui pikk ja/või südamlik peab kahetsus olema. Ringkonnakohus leiab, et teatud situatsioonides ei ole välistatud seegi, et isik ei väljendagi enda kahetsust suusõnaliselt, kui kahetsus on aga välja loetav tema üldistest ütlustest, käitumisest, miimikast jne. 7.1 Küll on aga kohtu pädevuses otsustada, kas avaldatud kahetsus - kui seda on tehtud – on mõeldud tõsiselt ning puhtsüdamlikult. Kohtupraktika on olnud kestvalt seda meelt, et kahetsust ei tule arvesse võtta pelgalt selle sõnalisest lausumisest – seda tuleb tõsiselt ka mõelda. Käesoleval juhul ei ole alust millestki sellisest rääkida. Juba süüdistatava esitatud apellatsiooni sisu ei jäta kahtlust, et tegelikkuses ei ole ta enda väärast käitumisest aru saanud, süüdistades kannatanu julmas peksmises sisuliselt viimast ennast. Raske on teisiti mõista argumenti, et seda kõike ei oleks juhtunud, kui kannatanu poleks temaga ise ühendust võtnud – kuidas see asjaolu õigustab/seletab I. V. suhtes toime pandud julma vägivalda, jääb ringkonnakohtule arusaamatuks. Samuti nähtus süüdistatava esinemisest ringkonnakohtu istungil kriminaalkolleegiumi jaoks arusaadavalt, et tegelikkuses A. Semm enda süüd ei kahetse, omistades peamise vastutuse toimunus jätkuvalt just kannatanule. Sellistel asjaoludel on välistatud karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamliku kahetsuse arvestamine.
2. Ka ei leia ringkonnakohus, et mõistetud karistus oleks liiga raske arvestades kohtupraktikat. Esmalt ei ole üheski kaitsja poolt osundatud Riigikohtu lahendis otseselt lahatud mõistetud karistuse problemaatikat – veel vähem on tühistatud otsuseid mõistetud karistuse osas ning neid vähendatud. Seega on alusetu apellandi seisukoht, nagu oleks Riigikohtu kriminaalkolleegium kujundanud ühtselt hinnatava seisukoha

§ 121järgi mõistetava keskmise karistuse osas.

Teiseks tuleb tähele panna, et Riigikohus saab teatud karistust aktsepteerida alles peale seda, kui see on isikule 6 mõistetud. Ning käesoleval juhtumil kuulubki kohaldamisele karistus sanktsiooni maksimaalse määra lähedases suuruses. 8.1 Nagu ringkonnakohus eelnevalt osundas, tuleb karistuse vaagimisel esmajoones arvestada isiku poolt toimepandud tegu. Sellega seoses peab kriminaalkolleegium vajalikuks osundada ka sellele, et üheski kaitsja poolt viidatud Riigikohtu otsuses ei olnud vaagimisel olukord, kus isik, kes vabaneb ennetähtaegselt endise elukaaslase suhtes toimepandud kuriteo eest mõistetud karistuse kandmiselt, läheb samal vabanemise päeval koheselt kannatanu juurde ning peksab kannatanu pead vastu metallist posti. Sellisel käitumisel puudub igasugune inimlikkus. A. Semmi on kolmel eelneval korral võetud kriminaalvastutusele vägivallategude eest, mis ta pani toime I. V. suhtes. Vaatamata asjaolule, et tal oli keelatud läheneda I. V.le, läks ta sisuliselt kohe kannatanu juurde, pekstes viimase julmalt läbi ning ähvardades teda ka tapmisega. Sellisel juhul on maakohus veatult leidnud, et isiku teosüüle vastab karistus kestusega 2 aastat 8 kuud. Eeltoodud põhjendusel jätab ringkonnakohus süüdistatava kaitsja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

1. Põhjust maakohtu otsuse tühistamiseks mõistetud karistuse osas ei anna ka süüdistatava apellatsioonis esitatud väited. 9.1 Põhimõtteliselt ei esita A. Semm mitte mingisuguseid uusi argumente, mis ei oleks olnud arutlusel juba maakohtus. Apellatsioonis kirjeldab süüdistatav üksnes teo toimepanemisele eelnenud sündmusi ning tõlgendab neid endale soodsas valguses. Kuid isegi juhul, kui aktsepteerida süüdistatava väiteid, et kannatanu oli pidevalt temaga kontakti otsivaks pooleks (mida kannatanu ise aga selgelt vastustas), ei kergenda see mingilgi määral tema poolt toimepandud tegu – I. V.le igasuguse põhjuseta esimesel vabanemise päeval kallaletungimist ning tema brutaalset peksmist peaga vastu metallist posti. Kriminaalkolleegium põhistas juba eelnevalt, et karistuse mõistmisel tuleb esmase vaatluse alla võtta isiku poolt toimepandud kuritegu. Mingeid asjaolusid, mis vähimalgi määral oleksid käsitletavad kergendavatena toimepandud kuriteo valguses, A. Semm apellatsioonis ei esita. Sisuliselt on apellatsioonist välja loetav üksnes arusaam, et A. Semm ei ole jätkuvalt aru saanud enda teo etteheidetavusest ning püüab täiesti alusetult asetada vastutust toimunu eest jätkuvalt kannatanule. Kriminaalkolleegium vastustab seda arusaama otsustavalt ning leiab, et A. Semmile on mõistetud karistus, mis vastab täielikult tema teosüüle.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. Paavo Randma Ivi Kesküla Malle Preimer 7