KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 01. aprill 2010.a Tallinn Kriminaalasja number 1-09- 6998 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesk

§ 7422lg 2 ja LS § 7419 sätestatud süüteod on omavahel ideaalkonkurentsis.

Kaitsja leiab, et nimetatud põhimõte on kohaldatav ka käesolevas kaasuses, kuivõrd LS § 7419 koosseisulistest tunnustest eristab käesoleval juhul M. Tumanovi tegu üksnes see, et ta juhtis mootorsõidukit kainena. Samuti on kohtupraktika kohaselt KarS § 424 ja 329 sätestatud süüteod omavahel ideaalkonkurentsis. Veel viitab kaitsja EIÕK otsusele

1. veebruarist 2009.a asjas S. Z. vs. Venemaa, milles on ne bis in idem põhimõtte osas märgitud, et Konventsiooni
2. protokolli
3. artikli esimest lõiget tuleb mõista selliselt, et see keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu fakte. Fakte tuleb võrrelda, sealjuures on tähtsusetu, millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust leiavad või tagasi lükatakse. Riigikohus on leidnud, et selline tõlgendus vastab PS § 23 lg 2 sõnastusele. Eelnevat arvestades leiab kaitsja, et M. Tumanovi on karistatud kahel korral sama käitumisakti eest, kuivõrd sõidukiga sõitmine on käsitatav ühe jätkuva faktilise teona. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS Kaitsja jäi apellatsiooni juurde ning taotles maakohtu kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 199 lg 1 p 5 alusel. otsuse tühistamist ja Prokuröri hinnangul ei rikkunud maakohus M. Tumanovi KarS § 329 järgi süüdi tunnistades sama teo eest teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeldu, otsus on seaduslik, apellatsiooni rahuldamiseks ei ole alust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioon on põhjendatud, maakohtu otsus tuleb tühistada ja kriminaalmenetlus lõpetada KrMS § 337 lg 2 p 1 alusel. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt on faktilised asjaolud järgmised. 16.03.2008.a kella 18.25 ajal peeti Marko Tumanov mootorsõiduki juhtimisel Tallinn-Narva maantee
4. kilomeetril kinni ning väärteoprotokolli kohaselt ületas ta lubatud sõidukiirust vähemalt 22 km/h, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust /tl 8/. 09.04.2008.a otsusega väärteoasjas karistati M. Tumanovi Liiklusseaduse § 7422 lg 2 järgi lubatud sõidukiiruse ületamise eest rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o 3000 krooni. Kuivõrd M. Tumanovilt oli mootorsõiduki juhtimisõigus 31.01.2007.a kohtuotsusega ära võetud, edastati koopia väärteomaterjalidest kriminaalmenetluse alustamiseks KarS § 329 tunnustel /tl 5-6/. PS § 23 lg-s 3 ja KarS § 2 lg- 3 on sätestatud sama teo eest teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeld. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus, tunnistades M. Tumanovi KarS § 329 järgi süüdi, seda keeldu rikkunud. 3 Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks osundada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu otsusele nr 3-1-1-57-09, milles on selgitatud järgmist. Põhiseaduse § 23 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni
5. lisaprotokolli
6. artikli esimene lõige sätestab, et mitte kellegi üle ei või sama riigi jurisdiktsiooni alusel teistkordselt kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada teo eest, mille eest ta on juba selle riigi seaduse alusel ja kriminaalprotsessuaalses korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. Neid põhimõtteid kajastab ka KarS § 2 lg 3, sätestades, et sama süüteo eest ei või kedagi karistada mitu korda, sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes teises riigis. Tegemist on ne bis in idem põhimõttega ehk sama teo eest teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeluga. Sellest keelust tuleneva põhiõigusega tagatakse isiku võimalus teada, millised on need riikliku sunni iseloomuga järelmid, mida võidakse kohaldada tema toimepandud süüteo tuvastamise korral. Samuti tagatakse selle põhiõiguse abil õigusrahu ja välistatakse võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma täiendavat karistamist sama teo eest (vt Riigikohtu üldkogu
7. oktoobri
8. a otsus asjas nr 3-4-1-10-04, p 14). Ne bis in idem põhimõte kujutab endast ühelt poolt menetlustakistust, teisalt aga isiku subjektiivset õigust eeldada, et teda ei süüdistata sama teo eest uuesti. Nii on mitmekordse karistamise keeld seotud õiguskindluse põhimõttega, kaitstes isikut riigi omavoli eest (vt sama otsuse p 22). Ne bis in idem põhimõte peab kokkuvõttes kaitsma isikut riigi ülemäärase sekkumise eest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. oktoobri
10. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-57-08, p 10). Küsimust, millal on tegemist teo teistkordse menetlemisega PS § 23 lg 3 ja konventsiooni
11. protokolli
12. artikli tähenduses, on käsitletud ka Riigikohtu varasemas praktikas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi eespool viidatud
13. oktoobri
14. a otsus, p 11;
15. aprilli
16. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-06 ja
17. mai
18. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1124-06, p 7), võttes aluseks Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohad asjas Franz Fischer vs. Austria. Viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendis leiti, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni
19. lisaprotokolli artikliga 4 ei ole vastuolus olukord, kus ühe teo suhtes on kohaldatavad mitu normi, kuid selle nõude rikkumise välistamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et isiku sama tegu menetleti või teda karistati erinevates menetlustes või formaalselt erinevate sätete järgi. Esineb olukordi, kus üks tegu näib esmapilgul vastavat mitmele erinevale süüteokoosseisule, kuid mille puhul lähemal kontrollimisel ilmneb, et menetleda tuleb vaid ühe koosseisu järgi, sest see hõlmab kogu teise normi rikkumise ebaõigust. Selle ilmne näide on olukord, kus üks ja sama tegu vastab kahele süüteokoosseisule, millest üks sisaldab täpselt samu tunnuseid, mis teine, ning veel mingit lisatunnust. Võib esineda ka olukordi, kus erinevad süüteokoosseisud kattuvad vaid väikeses osas. Seega, kui isik mõistetakse üksteisele järgnevates eri menetlustes süüdi erinevate süüteokoosseisude järgi, peab kohus kontrollima, kas nende süütegude koosseisutunnused langevad kokku olulisel määral või mitte. Kohtu arvamuse kohaselt on esimesel juhul tegemist
20. protokolli
21. artikli rikkumisega, teisel juhul aga mitte.
22. veebruari
23. a otsusega asjas S. Z. vs. Venemaa revideeris Euroopa Inimõiguste Kohus ne bis in idem põhimõtte osas oma seisukohti. Selles otsuses märkis Euroopa Inimõiguste Kohus, et konventsiooni
24. protokolli
25. artikli esimest lõiget tuleb mõista selliselt, et see keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu fakte. Ne bis in idem põhimõtte rikkumise väite kontrollimiseks tuleb alustada faktide võrdlemisest, sealjuures on tähtsusetu, millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust leiavad või tagasi lükatakse. Ainult sellisel juhul on tagatud isiku kaitse 4 mitte ainult uue karistamise, vaid ka uue menetluse eest. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et selline tõlgendus vastab PS § 23 lg 2 sõnastusele. Eelnevat arvestades rõhutas Riigikohus, et teo teistkordse menetlemise keelu rikkumine tuleb tuvastada süüdistatavale omistatud kuritegude faktiliste asjaolude võrdlemise teel ning lähtuda ei saa kitsalt süüdistuses ja kohtuotsuses süüdistatava teo kirjeldamisel kasutatud sõnade erinevusest, vaid tuleb sisuliselt hinnata mõlema menetluse esemeks olevaid teo tehiolusid (vt ülalviidatud otsuse p 16-19). Järelikult tuleb ka käesolevas asjas võrrelda M. Tumanovile omistatud süütegude faktilisi asjaolusid, kusjuures ei oma tähtsust, et need süüteod on suunatud erinevate õigushüvede vastu. Maakohus on oma otsuses märkinud, et KarS § 329 puhul on tegemist õigusemõistmisevastase süüteoga ning selle paragrahvi järgi süüteo kvalifitseerimine ei tähenda ilmtingimata liiklusega seotud süüteo eest mõistetud ja täitmisele pööratud kohtuotsusega süüteo eest mõistetud muust karistuse täitmisest kõrvalehoidumist, KarS § 329 järgi kvalifitseeritud kuriteokoosseisu moodustavad nii vabadust piiravate karistuste kandmisest kõrvalehoidumine kui ka teiste kohtu poolt määratud karistuste eiramine. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu käsitlus vaidlusaluse süüdistusasja tehiolusid silmas pidades üldsõnaline ja väär. Käesolevas asjas tuleb lähtuda sellest, et M. Tumanovilt oli kohtuotsusega ära võetud mootorsõiduki juhtimise õigus. Seega saab M. Tumanovi puhul KarS § 329 ettenähtud kuriteo toimepanemisest rääkida üksnes ja ainult siis, kui tuvastatakse, et M. Tumanov on mootorsõidukit juhtinud, tema puhul moodustab kuriteo objektiivse külje mootorsõiduki juhtimine. Teisalt tuleb M. Tumanovi süüküsimuse lahendamisel arvestada seda,

§-s 7422 lg 2 ettenähtud süütegu on võimalik toime panna samuti üksnes mootorsõidukit juhtides. Mootorsõiduki juhtimist M. Tumanovi poolt ei ole võimalik osadeks jaotada, nii, nagu seda maakohus teinud on. M. Tumanov juhtis oma sõiduautot katkematult rooli istumisest kuni politsei poolt kinnipidamiseni ning kogu selle aja vältel kestis ka KarS § 329 ettenähtud kuriteo koosseisu täitmine, selle koosseisu täitmine ei katkenud ka sellel ajavahemikul, mil sõiduki juhtimine M. Tumanovi poolt omandas lisatunnuse – lubatud sõidukiiruse ületamise. Kohtukolleegiumi hinnangul on tegemist seega juhtumiga, kus üks ja sama tegu (mootorsõiduki juhtimine) vastab kahele süüteokoosseisule, millest üks sisaldab täpselt samu tunnuseid, mis teine, ning veel mingit lisatunnust. Seega, M. Tumanov, juhtides 16.03.2008.a Tallinn-Narva maanteel mootorsõidukit Lexus, pani toime nii LS §-s 7422 lg 2 kui KarS §-s 329 ettenähtud süüteod. Tegemist on teoühtsusega ning kuivõrd süüdistatavat on väärteokorras karistatud LS § 7422 lg 2 järgi, siis on tema karistamine KarS § 329 järgi vastuolus PS § 23 lg-s 3 ja KarS § 2 lg- 3 sätestatuga. Kaitsja viitab õigustatult Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-6-07, milles on rõhutatud,

§ 7419

(mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes) ja LS § 7422 lg 2 (mootorsõiduki juhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine) on omavahelises ideaalkonkurentsis, kuivõrd viidatud otsuses käsitatud faktilised asjaolud on vaidlusaluse süüdistusasja asjaoludega analoogsed. Põhjendatud on apellandi viide KarS §-dele 424 ja 329, milledes sätestatud kuriteod on kohtupraktika kohaselt samuti omavahelises ideaalkonkurentsis. Eelnevat arvestades tuleb kohtukolleegiumi hinnangul maakohtu otsus tühistada ja kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p 5 alusel lõpetada, kuivõrd M. Tumanovi suhtes on 5 samas süüdistuses jõustunud kohtulahend, tema karistamine KarS § 329 järgi kujutab endast teistkordse karistamise keelu rikkumist. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 2 p 1 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 26.01.2010.a otsuse M. Tumanovi süüditunnistamises KarS § 329 järgi ja lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 5 alusel. Malle Preimer Meelika Aava 6 Ivi Kesküla