Obsah (7)

§ 74§ 305§ 268§ 154§ 113§ 342§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 01 aprill 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-05-924 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aa

§ 74

lg 1,2,3 alusel jätta mõistetud karistus tingimisi täitmisele pööramata, kui Mihhail Allahverdjev ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab KarS § 75 lg 1 p 1-5 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid. Tõkend- elukohast lahkumise keeld tühistada otsuse jõustumisel. Muus osas jätta M.Allahverdijev’i suhtes tehtud kohtuotsus muutmata. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS:

1. Mihhail Allahverdijev on kohtu alla antud ja teda süüdistatakse selles, et tema ajavahemikul 2004.a. septembrist kuni 19.05.2005.a. tegeles prostitutsiooni vahendamisega ja nimelt: eesmärgiga saada klientide teenindamisest tulu, olles peremeheks aadressil Xxxxxx xxx xx-x Tallinnas asuvale lõbumajale, mis oli üüritud M. M. nimelt, tegeles nimetatud lõbumaja majandamisega, maksis kommunaalmakse, üüritasu, võttis tütarlapsi lõbumajja tööle, korraldas lõbumajas töötavate baarman-administraatorite ja naisprostituutide tööd, kindlustades üheaegselt vähemalt 4-5 naisprostituudi lõbumajas viibimise, võttis vastu lõbumaja baarman-administraatorite aruandeid ja klientidelt saadud raha, kontrollis nende õigsust võrreldes esitatud aruandeid töökohal olnud naisprostituutidelt saadud andmetega. Toodud ajavahemikul vahendas ta teiste prostituutide hulgas J. P., N. S., M. G., J. P.’e, J. T. ja J. Z. poolt prostituutidena osutatavaid teenuseid. Seega pani Mihhail Allahverdijev toime prostitutsiooni vahendamise s.o KarS § 268 lg 1 (Kehtivas redaktsioonis prostitutsioonile kaasaaitamine vahendamisena KarS § 268’ lg 1) kooseisutunnustega kuriteo. HARJU MAAKOHTU OTSUS:
2. Maakohus tunnistas Mihhail Allahverdijevi süüdi KarS § 2681 lg 1 järgi ja karistas 3 aastase vangistusega. Kohaldas KarS § 74 sätteid ja määras koheselt ärakandmisele 5 kuud 2 vangistust, millest luges kantuks eelvangistuses viibitud 1 kuu ja 20 päeva, ülejäänud 2 aastat ja 7 kuud jättis tingimuslikult kohaldamata, määras katseajaks 3 aastat. Ärakandmisele kuuluva vangistuse alguseks luges tema vahistamise päeva. APELLATSIOON:
3. M.Allahverdijevi kaitsja esitatud apellatsioonis taotletakse maakohtu otsuse tühistamist ja kas kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist, uue otsusega süüdistatava õigeksmõistmist või süüdimõistva otsuse muutmata jätmisel M.Allahverdijevi suhtes karistusena reaalse vangistuse mittekohaldamist. Kohus rikkus nõupidamistoa saladust kuna avaldas prokurörile kohtuliku uurimise uuendamise. Tegemist on olulise menetlusõiguse rikkumisega ja otsus tuleb tühistada. Kohus on süüdistatavale mõistnud karistuse enne kuritegude ajalist toimepanemist. Seega on kohus ta mõistnud süüdi tegude eest, mida kohus ei pidanud tõendatud. Otsust on motiveeritud kohtus uurimata tõendiga. Kohus leidis, et on tõendatud, et M.Allahverdijev vahendas N. S. prostituudina osutatavaid teeneid. N. S.pole ütlusi andnud, teised tema puutumusest XXXXXX XXX XX X majaga pole samuti ütlusi andnud. Ebatäpselt on määratletud kuriteo toimepanemise aeg. Kohtuistungi protokolli kohaselt avaldati mitmete tunnistajate ütlusi, kuid pole märgitud kelle taotlusel, millisel alusel ja millises ulatuses, millega on rikutud kriminaalmenetlusõigust. Kaitsjatel ei olnud võimalik kontrollida jälitustoimingute läbiviimise seaduslikkust. Kohus ütles et on kontrollinud kuid ei selgitanud miks leidis, et on seaduslikud. Jälitustoimingute teostamisel kogutud tõendid tuleb kaitseõiguse rikkumise tõttu jätta tähelepanuta. Jälitusprotokollis puudub teave tehnikavahendi kasutamise kohta, see pole nõuetekohaselt vormistatud ja neile ei saa otsuses tugineda. Neile tuginedes on kohus oluliselt rikkunud menetlusõigust. Jälitusinformatsioon on avaldamata, on rikutud võistlevuse ja võrdsuse põhimõtet ning kaitseõigust. Kohtueelne menetlus oli kallutatud ja ebaobjektiivne. Kohus on meelevaldselt omistanud tunnistaja E. Z.’le ütlusi ja on need ebaõigesti hinnanud usaldusväärseteks. Need on vastuolulised ja oletuslikud ning tuleb tõendite kogumist välja jätta. J. T. ütlused M.Allahverdijevi süüd ei kinnita. J. P. ütlused on oletuslikud ega samuti kinnita kaitsealuse süüd nagu ka J. P. ja V. L. ütlused. Teiste tunnistajate ütlused kinnitavad et XXXXXX XXX XXX majas oli vabaaja veetmise koht ja sinna ei mindud seksteenust ostma. XXXXXX XXX XX X maja läbiotsimisel rikuti seadust, mis välistab sealt võetud esemete ja dokumentide tõenditena kasutamise. Nende kasutamisel tõendavad need vaid et tegemist oli vabaaja veetmise kohaga. Jälitusprotokollides fikseeritud vestluse analüüs ei võimalda arvata, et tegemist oli lõbumaja töö korraldamisega. Kaitsja leiab, et kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav, tõendite eelistused ei ole põhjendatud ning seega tuleb otsus tühistada. Määratud karistus pole õiglane ega vajalik. Tal on perekond, kaks alaealist tütart, vangistuse määramine pole vajalik. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS: 3
4. Süüdistatav toetas kaitsja poolt esitatud apellatsiooni. Apellant-kaitsja toetas esitatud apellatsiooni ning taotles eelkõige uue otsusega M.Allahverdijevi õigeksmõistmist, kuid alternatiivselt jäi ka kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise ja karistuse muutmise taotluse juurde. Prokuröri arvamuse kohaselt on Tallinna Ringkonnakohtu 01 detsembri 2009 aasta jõustunud otsusega peamiselt kõik apellatsioonis esitatud küsimused lahendatud. Jõustunud otsuse seisukohtade muutmiseks seaduslikud alused puuduvad. Jääb juba varem väljendatud seisukohtade juurde. Mõistetud karistuse osas ei vaidle vastu, et M.Allahverdijevit on võimalik karistusest täielikult tingimisi vabastada. Faktiliselt on süüdistatav juba nn. šokivangistuse ära kandnud. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
5. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni sisuga ja ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele. Maakohus on M.Allahaverdijevi süüdimõistmisel ja karistamisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Ringkonnakohus jääb oma 01 detsembri 2009 otsuses esitatud seisukohtade ja järelduste juurde. Nimetatud otsus on jõustunud ning ka esitatud apellatsioon ei anna alust kolleegiumi järelduste muutmiseks. Kuna apellant ja süüdistatav toetasid apellatsiooni täies mahus, peab kohtukolleegium vajalikuks märkida alljärgnevat. Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise osas on apellatsioonis leitud, et otsuses puudub põhjendus, millega maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Kohtukolleegium sellise väitega nõustuda ei saa. Riigikohus on korduvalt oma otsustes (vt RKKKo nr 3-1-1-142-05, p 21 ja nr 3-1-1-119-04) sedastanud, et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav, tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul on kohus järginud otsuse põhistatuse nõuet. Otsusest nähtub, et maakohus on kohtuistungil kontrollitud tõendeid analüüsinud, on neid kõrvutanud, andnud neile hinnangu, oma järeldusi põhistanud ja kohtu siseveendumuse kujunemine on lugejale jälgitav. Asjaolu, et kaitsja ei nõustu kohtu järeldustega või leiab, et osadele tõenditel on antud väär hinnang, ei anna alust tuvastada, et maakohus on jätnud otsuses põhjendused esitamata. Veel on oluliseks rikkumiseks hinnatud nõupidamistoa saladuse rikkumist. Kohtukolleegium peab vajalikuks korrata, et asjaolu, et kohus avaldas prokurörile, et uuendab asjas menetluse, enne kohtuistungit, ei ole antud juhul selline minetus, mis annaks aluse kohtuotsuse tühistamiseks ja asja saatmiseks esimese astme kohtule uueks arutamiseks.

§ 305kehtestab kohtu nõupidamistoa saladuse kohtuotsuse tegemisel.

Antud juhul ei ole kohus teinud kohtuotsust, vaid on kohtuliku uurimise uuendanud ning vaid vastavasisulise menetlusliku käigu avaldamine prokurörile ei anna alust tuvastada, et kohtunik oleks otsuse tegemisel nõupidamistoas toimunud arutlusi avaldanud. Ka asjaolu, et prokurör sai kohtuliku uurimise uuendamisest teada enne istungit ehk enne kaitsjaid ei anna alust tuvastada, et oleks rikutud võistlevuse põhimõtet või kaitseõigust kuna kohus pärast kohtuliku uurimise uuendamist lükkas asja arutamise kaitsjate taotlusel edasi. 4 Kohtukolleegium leiab, et asjakohased ei ole väited, et pärast kohtliku uurimise uuendamist uue süüdistusakti vastuvõtmisel on kohtu poolt menetlusõigust rikutud. Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-87-09 leidnud, et kui maakohus uuendas menetluse põhjendatult ei ole prokurörile uue süüdistuse esitamise võimaluse andmine käsitatav menetluse võistlevuse põhimõtte rikkumisena. Samuti riigikohus nentis, et kohtuliku uurimise uuendamise järgselt ei ole keelatud uue süüdistuse esitamine

§ 268lg-le 2 tuginevalt.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus seaduslikult uuendas kohtuliku uurimise ning seega pole alust tulla järeldusele, et kohus uuendas kohtuliku uurimise vaid uue süüdistusakti esitamiseks. Ka sisuliselt sama, juba süüdistatavatele ja kaitsjatele esitatud süüdistuse kordamisega, mis oli vormistatud

§ 154

järgides, esitamisele on järgnenud kaitsjate taotlus asja arutamise edasilükkamiseks, kusjuures jällegi on viidatud kaitsjate poolt kaitseõigusele ja kohus on jälle kahe kuu võrra kohtuistungi edasi lükanud. Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-83-05 kehtestanud, et ehkki süüdistuse tekstis ei pea tingimata kajastuma teo kvalifikatsioon pärast selle toimepanemist jõustunud karistusseaduse järgi, on kaitseõiguse tagamiseks vajalik, et süüdistataval oleks võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et tema tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal kui ka sellele, et tegu on jätkuvalt karistatav asendunud või muutunud karistusseaduse järgi. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks osutada, et juba esialgse süüdistusakti lõpuosas äratoodud süüdistuse ja uues esitatud süüdistuses on vaid tehtud täienduseks viide kehtivale karistusseadustiku paragrahvile, muid täiendusi ega muudatusi, seda enam olulisi muudatusi süüdistuses ei tehtud. Samuti ei ole uues seadustiku redaktsioonis muutunud ka sanktsioon ehk pole toimunud ei olulisi muudatusi ega süüdistatavate olukorra raskendamist. Seega ei ole tegemist uue oluliselt erineva süüdistuse esitamisega ning täiesti ebaõiged on apellatsioonikohtus esitatud kaitsja väited, et süüdistatavalt pole küsitud kas talle on uus süüdistus arusaadav. Kohtuistungi protokolli kohaselt/ 5 kd. t.lk. 352/ on kohus vastavasisulised küsimused süüdistatavale esitanud ning M.Allahverdijev on vastanud, et süüdistus on talle arusaadav ning tunnistanud end osaliselt süüdi. Pealegi nagu juba eelpool nimetatud, pärast süüdistusakti, kus faktiliselt polnud süüdistuses tehtud mingeid muudatusi võrreldes esialgse süüdistusega, süüdistatavatele kätte andmist on asja arutamine 2 kuu võrra edasi lükatud, seega oli ka selle süüdistuseaktiga võimalik piisavalt tutvuda nii süüdistataval kui kaitsjal. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et kuriteo toimepanemise aeg on määratlemata, millega on rikutud kaitseõigust ja seega on tegemist olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega. M. Allahverdijevile esitatud süüdistuses on kuriteo toimepanemise ajana käsitatud ajavahemikku september 2004 kuni 19 mai 2005. Seega on süüdistuses kuriteo toimepanemise aeg ära näidatud. Kaitsja enda poolt viidatud Riigikohtu lahendites on leitud, et kuriteosündmust saab ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest. Antud juhul on süüdistus esitatud prostitutsiooni vahendamises, mis oma olemuselt võib olla pikemaajaline protsess ning täpset kellaaega ja päeva ei olegi võimalik määratleda. Kaitseõigust teostatakse esitatud süüdistuse raames, ning seal ära näidatud kuritegeliku käitumise mõne kuuline ajavahemik ei ole selline aeg, mis võtaks ära võimaluse kaitset teostada. 5 Kohtukolleegium leiab, et vähemalt 2005 aastast alates teadis nii M.Allahverdijev kui kaitsja süüdistuses esitatud kuriteo toimepanemise aega ning seega oli neil võimalus aastaid, mil asi maakohtu menetluses oli, kaitsestrateegia väljatöötamiseks ja kaitseõiguse realiseerimiseks. A.Vederikule ja R.Traksile oli esitatud süüdistuses kuriteo toimepanemise aja alguseks detsember 2004 millele kohus ka otsuses viitab, tuues seal ära ka M.Allahverdijevi nime. Selline minetus ei anna alust tuvastada, et kohus poleks tuvastanud tema poolt prostitutsiooni vahendamise süüdistuses esitatud ajavahemikul kuna kohus on leidud, et tema süü on tõendatud kogu mahus ning vastupidiseks arusaamaks apellatsioonikohtul alused puuduvad. N. S.poolt prostituudina XXXXXX XXX XX X majas töötamisest on andnud ütlusi kohtuistungil ülekuulatud ja tema poolt kohtueelsel uurimisel ka avaldatud ütluste kohaselt J. P., seega polnud kohtul alust ka selles osas süüdistuse mahtu vähendada. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et kohtuistungi protokollist ei selgu kelle taotlusel tunnistajana ülekuulatud isikute kohtueelsel uurimisel antud ütlused avaldati. Kohtuistungi protokollist siiski on arusaadav kes esitas taotlusi kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamiseks ja millises osas seda tehti. Kohus ei ole tuvastanud tunnistajate poolt antud ütlustes diametraalseid erinevusi, mis annaks aluse tunnistada need ebausaldusväärseteks. Tunnistajate poolt kohtulikul uurimisel mõningates üksikasjades erinevate ütluste andmist, mis tõi kaasa nende poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamise, ei tingi nende poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste ebausaldusväärseks tunnistamist. Nad on kinnitanud oma kohtueelsel uurimisel antud ütlusi. Tunnistajate poolt esitatud põhjendus, et tegemist oli mäluveaga kuna möödunud on pikk aeg, oli asjakohane, kuna kohtueelne uurimine ja kuriteosündmused leidsid aset 2005 aastal ehk tegemist oli nelja aasta taguste sündmustega. Samuti peab kohtukolleegium vajalikuks osutada, et kohtuistungi protokollile ei ole ei süüdistatav ega kaitsja parandusettepanekuid teinud. Kohus on hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuotsuses on käsitatud ja hinnatud seksteenuseid pakkunud tunnistajate ütlusi puudutavalt M.Allahverdijevi poolt XXXXXX XXX XX X paiknenud lõbumajas prostitutsiooni vahendamise, kaasaaitamise, täideviimisel, kuid kohus ei ole siiski M.Allahverdijevit süüdi tunnistanud pelgalt kaitsja poolt viidatud prostituutidena teenust pakkunud tunnistajate ütlustega, vaid koos kriminaalasjas kogutud kirjalike tõenditega, mis kindlustasid kohtu siseveendumust, et M.Allahverdijev on temale inkrimineeritud kuriteo toime pannud ja et ta on selles süüdi. Apellant on vaidlustatud kohtu poolt jälitustoimingu protokolli hindamist seadusliku tõendina ja selle kasutamist tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude väljaselgitamisel. On leitud, et polnud võimalik kindlaks teha kas jälitustoiminguks oli olemas kohtu luba. Kohtukolleegium leiab, et selline väide on eksitav, kuna kohus on teinud vastavasisulise järelpärimise ja kriminaalasja materjalide juurde on lisatud jälitustoimingu läbiviimiseks loa andmise kinnitus ja nimelt selle perioodi kohta, millise osas on kohtuistungil taotletud loa olemasolu kontrolli. Riigikohus on oma korduvates otsustes / nt 3-1-1-63-08, 3-1-1-81-08/ sedastanud, et kui kohtumenetluse pool on esitanud taotluse kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust kaasneb kohtul kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Mõistagi tuleb kohtul jälitustoimingu seaduslikkust kontrollides tagada seda puudutavate dokumentide kui riigisaladuse kaitstus, millest tuleneb jälitustoimiku materjali avaldamise keeld kohtulikul arutamisel. Kujundanud jälitustoimiku pinnalt oma seisukoha konkreetses kriminaalasjas läbiviidud jälitustoimingu seaduslikkuse osas, saab kohus selle kohtulikul arutamisel siiski avaldada. Kohtu sellekohase 6 järelduse avaldamine kohtumenetluse pooltele peab nähtuma istungiprotokollist ning vajaduse korral ka kohtuotsusest. Antud juhul ongi kohus kohtuliku uurimise uuendamise ühe alusena käsitanud asjaolu, et kohtulike vaidluste käigus on kaitsjate poolt jälitustoimingute seaduslikkus kahtluse alla seatud, ehk kohus oli kohustatud loa olemasolu kontrollima. Nii on kohtuistungil kohus pärast asja uuendamist küsinud kaitsjatelt millise jälitustoimingu lubatavuse osas neil kahtlused on / V kd. t.lk. 353/. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et ei M.Allahverdijev ega ka tema kaitsja ei olegi taotlenud 16.02.2009 aastal toimunud kohtuistungil jälitustoimingu teostamise seaduslikkuse kontrolli vaid seda on teinud vaid A.Vederiku kaitsja ning on kohtule ka täpsustanud millise kuupäeva loa osas ta kontrollimist taotleb. Kohus ongi selles osas järelepärimise teinud ning vastav õiend on materjalide juurde lisatud. Jälitustoimingu materjalide, sealhulgas ka kohtumääruse avaldamine, võib kaasa tuua riigisaladuse kaitsmiskohustuse eiramise ning seega ei ole asjakohane kaitsja etteheide, et kohtumäärust, millega luba anti, pole asja materjalide juurde võetud ega ka kohtuistungil avaldatud. Samuti on leitud, et jälitustoimingu protokoll ei ole vormistatud seaduse kohaselt, kuna protokollile pole allakirjutanud kõik toimingus osalenud isikud, pole kajastatud kasutatud tehnikavahend. Kohtukolleegium leiab, et selline väide pole asjakohane.

§ 113

lg 1 on antud loetelu mida kantakse jälitusprotokolli ning sinna ei kuulu teave kasutatud tehnikavahendite kohta, samuti on sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud, et jälitusprotokollile kirjutab alla jälitustoimingu teinud asutuse juht või tema määratud ametnik. Kohus on seaduse kohaselt hinnanud jälitusprotokolle kui seadusega lubatud tõendeid ning apellatsioonis esitatud väited ei anna ringkonnakohtule alust jõuda teistsugusele järeldusele. M.Allahverdijevi elukoha ja tema kasutuses oleva sõiduauto läbiotsimise juures viibis M.Allahaverdijev isiklikult, ta on protokollile alla kirjutanud ega omanud mingeid märkuseid läbiotsimise toimumise suhtes/ I kd. t.lk. 86-88/. XXXXXX XXX XX X läbiotsimise juures viibis baarmann- administraator R.Traks, kellele loeti määrus ette ja kes keeldus protokollile alla kirjutamast. Riigikohus on sedastanud, et kohtupraktikas on omaksvõetud tõendite hindamise põhinõue, mille kohaselt olukorras, kus erinevad kohtud hindavad tõendeid nii, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks, lasub ringkonnakohtul kohustus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust ja puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega/ Riigikohtu otsus nr 3-1-1-89-06,/. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses tõendamisesemesse kuuluvate faktiliste asjaolude ümberhindamist tingivaid vigu. Kohus on tõendeid analüüsinud, on põhjendanud tõenditele antavat hinnangut. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhiosas M.Allahverdijevi poolt süüdistuses äratoodud kuriteo toimepanemise põhistuse ja järeldusega ei pea

§ 342lg 3 p 1 tulenevalt tõendite analüüsi kordamist vajalikuks.

Kohtukolleegium leiab, et tõendite kogumi alusel, saab tulla üheselt järeldusele, et M.Allahverdijev korraldas XXXXXX XXX XXX majas raha eest seksteenuse pakkumist, tegeles prostitutsiooni vahendamisega, mille all mõeldakse igasugust tegevus, mis võimaldab kokku viia prostituuti ja klienti. 7

1. Väljuvalt apellatsiooni piiridest osutab kolleegium, et karistusseadustiku § 5 kehtestab Eesti karistusseaduse ajalise kehtivuse alused ja selle paragrahvi lg 1 kohaselt mõistetakse karistus teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Esitatud süüdistuse kohaselt oli kuriteo toimepanemise ajaks 2004 september kuni 18.05.2005, mil prostitutsiooni vahendamise eest oli ette nähtud karistus KarS § 268 lg 1 järgi. Ka esitatud süüdistuses oli süüdistatavate poolne tegevus kvalifitseeritud KarS § 268 lg 1 järgi, kusjuures oli ära näidatud ka KarS § 2681 lg 1 ehk teo kvalifikatsioon pärast selle toimepanemist jõustunud karistusseaduse järgi. Eeltoodust lähtuvalt pidi kohus süüdistatava poolt toimepandu teo kvalifitseerima ja teda karistama KarS § 268 lg 1 järgi, ära näidates ka kehtiva redaktsiooni ja karistuse mõistmisel lähtuma kergemast sanktsioonist. Mõistes aga süüdistatava süüdi KarS § 2681 lg 1 järgi kuriteo eest, mis oli toimepandud enne nimetatud seaduse jõustumist 16.07.2006, rikkus maakohus karistusseaduse ajalise kehtivuse põhimõtet ja kriminaalkolleegium tühistab maakohtu otsuse selles osas ja teeb uue otsuse, süüdi tunnistades M.Allahverdijev’i KarS § 268 lg 1 järgi, ära näidates ka paragrahvi mis näeb ette vastutuse kehtiva seaduse alusel. Selline õiguslik hinnang ei ole süüdistatavale ega kaitsjale üllatuslik kuna kohtulik uurimine on läbi viidud nimetatud süüdistuse kohaselt ja selline õiguslik hinnang on ära näidatud ka maakohtu otsuses.
2. Mõistetud karistuse osas kuulub maakohtu otsus tühistamisele KarS § 74 alusel karistuse osaliselt täitmisele pööramise osas. Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-99-06 märkinud, et karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise - s. o mõnekuulise vangistusega. Osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena. Selline lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Kohtukolleegium ei nõustu kohtu järeldusega, et kuigi kuriteo toimepanemisest on möödunud neli aastat ja süüdistatav ei ole selle aja jooksul uusi kuritegusid toime pannud, pole ta vastavaid järeldusi teinud. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt fakt, et pärast isiku suhtes kriminaalasja alustamist kuni otsuse tegemiseni, 4 aasta jooksul, ei ole süüdistatav uusi kuritegusid toime pannud ei anna alust tulla järeldusele, et ta pole kuritegelikust käitumisest õigeid järeldusi teinud. Kohtukolleegium leiab, et selline fakt annab aluse tulla vastupidisele järeldusele. Tuvastatav on, et M.Allahverdijev viibis eelvangistuses 1 kuu ja 20 päeva. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatav on lühiajaliselt, milleks ju tegelikult on ka šokivangistus, juba vahetult kogenud mida kujutab endast vangistus. Sisuliselt on M.Allahverdijev juba nn šokivangistust kandnud ja seda vahetult pärast kuriteo toimepanemist, mis on oluline karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamisel. Neli aastat pärast teo toimepanemist ja pärast seda kui isik on juba eelvangistuses viibinud uuesti mõneks kuuks temale reaalse vangistuse mõistmine pole kooskõlas šokivangistuse mõistmise eesmärkidega. Eeltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et mõistetud tähtajaline vangistus vastab KarS § 56 põhimõtetele, jääb toimepanemise ajal ja kehtiva seadusega ettenähtud sanktsiooni 8 piiridesse. Karistusest tingimisi vabastamine on seaduslik, seda pole ka vaidlustatud, kuid mõistetud tähtajaline vangitus tuleb jätta täielikult täitmisele pööramata st, otsus kuulub tühistamisele karistuse osalise täitmisele pööramise osas. Karistusest tingimisi vabastamise vastu ei vaielnud ringkonnakohtus ka prokurör ning M.Allahverdijevi karistusest Tingimisi vabastamisel võtab ringkonnakohus arvesse ka M.Allahverdijevi tervislikku seisundit.
3. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p 4, § 338 p 2,4, § 340 lg 2 p 4 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 26 juuni 2009 otsuse osaliselt ja teeb uue otsuse. Apellatsiooni rahuldab osaliselt. IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA MALLE PREIMER 9