Obsah (10)

§ 414§ 418§ 4181§ 420§ 64§ 73§ 68§ 16§ 2§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18 veebruar 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-11739 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Malle

§ 414

lg 2 p2, § 418 lg 2 p 2, 4181 lg 1, § 420 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 02 detsembri 2009 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava ja tema kaitsja R.Kuulme ühine apellatsioon Prokurör Ringkonnaprokurör Toomas Tomberg Süüdistatav Raivo Männik, ik: 37410080219, varem kriminaalkorras karistamata, eelvangistuses viibis 3 päeva, 09.0611.06.2008 Kaitsja Vandeadvokaat Rainer Kuulme RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 02 detsembri 2009 otsus kriminaalasjas nr 1-09-11739, Raivo Männiku süüdimõistmises

§ 414lg 2 p 2, § 418 lg 2 p 2 ja § 4181 lg 1 järgi muutmata.

Apellatsioon jätta rahuldamata. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: 1. R.Männikule esitatud süüdistusest tunnistati ta süüdi - selle eest, et ta 1993 aasta suvest hoidis ebaseaduslikult Harju maakonnas, Nissi vallas, Xxxxxxx külas, Xxxxx xxxx territooriumil asuvas kuuris kuni need politseiametnike poolt 09.06.2008.a toimetatud läbiotsimisel leiti ja ära võeti LMS § 3 lg 1 p 2 tähenduses lõhkeainet kogukaaluga 4825,1 grammi (sh. 16,6 grammi trotüüli, 1222,5 grammi heksogeeni ja 47 kokkupressitud suitsuta püssirohu pulka kogumassiga 3586 grammi). R.Männik rikkus LMS § 14 lg 1 p 2, nõuet, mille alusel isik omandab nõuetekohase tehnilise varustatuse ja personali olemasolu korral õiguse hoida lõhkematerjali. Samuti rikkus R.Männik LMS § 34 lg 1 ja 2 nõudeid, mille kohaselt tuleb lõhkematerjali hoida tingimustes, mis tagavad selle säilimise ja ohutuse ning välistavad lõhkematerjali kättesaadavuse kõrvalistele isikutele, lõhkematerjali ei tohi jätta valveta ning lõhkematerjali võib hoida lõhkematerjalilaos, konteinerhoidlas, hoiupunktis või seifis. Sellega pani Raivo Männik toime suures koguses lõhkeaine ebaseadusliku hoidmise ehk käitlemise, mis on kvalifitseeritav

§ 414

lg 2 p 2 järgi - selle eest, et ta hoidis ebaseaduslikult Harju maakonnas, Nissi vallas, Xxxxxxx külas, Xxxxx xxxx territooriumil asuvas kuuris alates 2002 aasta suvest kuni need politseiametnike poolt 09.06.2008.a toimetatud läbiotsimisel leiti ja ära võeti RelvaS § 19 lg 1 p 5 mõistes piiratud tsiviilkäibega tulirelvadele mõeldud kasutuskõlblikku laskemoona, 402 padrunit, sh.:1 vintpüssipadrun kaliibriga 7,62x51 mm; 277 automaadipadrunit kaliibriga 7,62x39 mm; 86 püstolipadrunit kaliibriga 9 mm Parabellum (Luger); 1 ääretulepadrun kaliibriga 5,6 mm (.22 LR); 30 automaadipadrunit Galil kaliibriga 5,56x45 mm;1 vintpüssipadrun kaliibriga .338 Magnum; 1 revolvripadrun kaliibriga .38 SPL; 1 püstolipadrun kaliibriga 7,65 mm Browning; 2 püstolipadrunit kaliibriga 6,35 mm Browning; 1 lühike ääretulepadrun kaliibriga 5,6 mm; 1 jahipüssipadrunit kaliibriga 12. R.Männik omamata Relvaseaduse § 34 lg 2 sätestatud relvaluba, mille alusel isik omandab õiguse relvaloale kantud relva laskemoona käitlemiseks rikkus RelvaS § 45 lg 2 nõudeid, mille kohaselt tuleb relva ja laskemoona hoida hoiukohas tingimustes, mis tagavad nende säilimise ja ohutuse ümbrusele ning välistavad neile kõrvalise isiku juurdepääsu. Sellega pani Raivo Männik toime

§ 418lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o.

suures koguses laskemoona ebaseadusliku hoidmise, so ebaseadusliku käitlemise. - selle eest, et ta hoidis ebaseaduslikult Harju maakonnas, Nissi vallas, Xxxxxxx külas, Xxxxx xxxx territooriumil asuvas kuuris alates 2002 aastast kuni need politseiametnike poolt 09.06.2008.a toimetatud läbiotsimisel leiti ja ära võeti RelvaS § 20 lg 4 p 6 ja siseministri 13.04.2007 määruse nr 98 mõistes tsiviilkäibes keelatud 44 trasseerkuuliga automaadipadrunit Galil kaliibriga 5,56x45 mm. Raivo Männik rikkus RelvaS § 45 lg 2 nõudeid, mille kohaselt tuleb relva ja laskemoona 2 hoida hoiukohas tingimustes, mis tagavad nende säilimise ja ohutuse ümbrusele ning välistavad neile kõrvalise isiku juurdepääsu. Sellega pani Raivo Männik toime tsiviilkäibes keelatud laskemoona ebaseadusliku käitlemise, s.o.

§ 4181lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2. Maakohus mõistis Raivo Männik’u süüdistuses

§ 420lg 1 järgi õigeks.

Mõistis Raivo Männik’u õigeks süüdistuses

§ 418

lg 2p2 järgi osaliselt - s.o 2714 padruni ja spordipüstoli Margolin – käitlemises. Mõistis R.Männik’u õigeks süüdistuses

§ 418

¹ lg 1 järgi osaliselt - s.o 5 trasseerkuuliga püstolipadrunit Luger kaliibriga 9x19 mm –käitlemises. Mõistis R.Männik’u õigeks süüdistuses

§ 414lg 2p2 järgi osaliselt - s.o lõhkeaine kogukaaluga 5829,1 grammi – käitlemises.

Lõpetas menetluse Raivo Männik’u süüdistuses

§ 418lg 2p2 järgi osaliselt - s.o 402 padruni omandamises - seoses aegumisega.

Lõpetas menetluse Raivo Männik’u süüdistuses

§ 418

¹ lg 1 järgi osaliselt - s.o 44 trasseerkuuliga automaatpadruni Galil omandamises - seoses aegumisega. Lõpetas menetluse Raivo Männik’u süüdistuses

§ 414

lg 2p2 järgi osaliselt - s.o 4825,1 grammi lõhkeaine soetamises - seoses aegumisega. Tunnistas Raivo Männik’u süüdi

§ 414

lg 2p2 järgi (4825,1 grammi lõhkeaine valdamises) ja mõistis karistuseks kaks aastat vangistust. Tunnistas Raivo Männik’u süüdi

§ 418

lg 2p2 järgi ( 402 padruni hoidmises) ja mõistis karistuseks üks aasta vangistust. Tunnistas Raivo Männik’u süüdi

§ 4181

lg 1 järgi (44 trasseerkuuliga automaatpadruni Galil hoidmises) ja mõistis karistuseks üks aasta vangistust.

§ 64

lg 1 alusel luges kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ja mõistis liitkaristus kaks aastat vangistust.

§ 73

sätteid kohaldades määras, et karistust ei pöörata täitmisele, kui Raivo Männik ei pane kolme aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 68

lg 1 alusel luges karistuse täitmisele pööramisel eelvangistuses viibitud 09.06.2008-11.06.2008 s.o 3 päeva, kantud karistusaja hulka. Menetluse lõpetamist ja R.Männiku osalist õigeksmõistmist ei ole vaidlustatud. APELLATSIOON: 3. Kaitsja ja Raivo Männik taotlevad maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega Raivo Männik´u õigeksmõistmist (kogu ulatuses) süüdistuses

§ 414

lg 2 p 2 järgi,

§ 418

lg 2 p 2 järgi ja

§ 4181

lg 1 järgi, ehk Raivo Männik´u õigeksmõistmist kõikides süüdistuses esitatud kuritegudes kogu ulatuses ning menetluskulude (shRaivo Männik´u õigusabikulud) kogu ulatuses riigi kanda jätmist. Apellandid leiavad, et vaidlustatud osas on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, mis on kaasa toonud ebaõige ja põhjendamatu kohtuotsuse. Kohus ei ole lugenud usaldusväärseks Raivo Männiku väidet, mille kohaselt tema ei saanud 3 1993.a. aine leidmisel aru, mis ainega on tegemist (vt kohtuotsuse lk 31). Kohtu nimetatud seisukoht ei vasta kohtus uuritud tõendite alusel tuvastatud asjaoludele ning on vastuolus tunnistajate ja Raivo Männik´u ütlustega. Tunnistaja U. T. ei saanud oma ütluste kohaselt samuti aru, et tegemist on lõhkeainega. Ka kaitsepolitsei ametnikele ja pommigrupi liikmetele ei olnud lõhkeaine leidmisel selge, kas tegemist on üldse lõhkeainega või mitte, ka tunnistaja R. S., kes omab nn minööri kategooriat ja kellel on õigus Kaitseliidus läbi viia lõhkamisharjutusi ja vastavat väljaõpet asus vastavaid lõhkeaine fotosid vaadates ühesele seisukohale, et tavaline isik, kes ei ole omanud eelnevat ja süvendatud kokkupuudet lõhkeainetega, ei saa mitte kuidagi visuaalselt ära tunda, et tegemist võib olla lõhkeainega. Eespool toodut arvestades, on tegelikkuses ilmne, et Raivo Männik ei teadnud ja ei saanudki teada, et tema poolt 1993.a. leitud aine näol on tegemist lõhkeainega, mistõttu ei esine Raivo Männik´u poolset tahtlust (

§ 16, § 17 lg 1) ei lõhkeaine soetamiseks ega ka hoidmiseks.

Kohus ei ole lugenud usaldusväärseks Raivo Männiku väidet, et tal kõigi nende aastate jooksul ei tulnud meelde, et tal on kuuris mingid esemed

1. aastast (vt kohtuotsuse lk 31). Kohtu nimetatud seisukoht ei vasta kohtus uuritud tõendite alusel tuvastatud asjaoludele ning on vastuolus tunnistajate ja Raivo Männik´u ütlustega sellest, et ta ei mäleta täpselt, kuhu ka ta Xxxxx xxxxs leitud esemed paigutas, käias ja viilis ühte püssirohu pulka, ta katsetas vahetult peale ainete leidmist, et millega on tegu – seetõttu on ka mõistetav, miks ei leitud kõiki esemeid ühest kohast. Esemete paigutamine erinevatesse kohtadesse on ilmselgelt toimunud vahetult peale leidmist. Kaitsja hinnangul viitab esemete leidmine erinevatest kohtadest mõistlikult ja usutavalt hoopis sellele, et Raivo Männik oli ilmselgelt unustanud esemete olemasolu Xxxxx xxxxs ega omanud seega ka soovi neid asju hoida, sest on igati loogiline, et isik, kes omab mingite asjade hoidmise kavatsust, paigutab need asjad peidetult ühte kohta, mida käesoleval juhul ei ole aga toimunud. Kohtu viide õppesütikule, mis leiti koos lõhkeainega kotist, ei tõenda, et Raivo Männik oleks selle sütiku kotti lisanud pärast 1993.a. aastat. Pole tuvastatud mis ajal on vastav õppesütik toodetud, kaitsja hinnangul ei saa käesoleva kohtuasja lahendamisel arvestada ekspertiisiaktiga nr PL-49-08/3162 (vt kohtuotsuse lk 29 ja lk 31), sest nimetatud tõend on kohtu poolt vastu võetud kriminaalmenetluse seadustikku rikkudes. Kaitsja hinnangul ei saa prokurör menetluse kestel esitada uut asjaolu, mida süüdistusaktis mainitud ei ole, süüdistusaktis nimetamata tõendi (ekspertiisiakt nr PL-49-08/3162) vastuvõtmisega on seaduse nõudeid eiratud. Raivo Männik on nii kohtueelses menetluses kui kohtus kinnitanud (vt 17.11.2009 kohtuistungi protokoll lk 9, 10, 12 ja kohtuotsuse lk 5), et ta viis lõhkeaine peale leidmist (1993.a.) oma vanaema juurde Xxxxx xxxx territooriumil asuvasse kuuri eesmärgiga viia see hiljem kaitseliitlastele ning unustas lõhkeaine olemasolu, kuni ajani, mil teostati läbiotsimine 09.06.
2. Asjaolule, et Raivo Männik oli nii lõhkeaine kui ka padrunite olemasolu Xxxxx xxxx territooriumil asuvas kuuris unustanud, viitab üheselt ka see, et peale esimese sissemurdmise toimumist Xxxxx xxxxs (V. K.´i ütluste kohaselt käis ta Xxxxx xxxxs vargil kahel korral) ei tuvastanud Raivo Männik, et midagi oleks kadunud. Ka ei toimetanud Raivo Männik Xxxxx xxxx kuurist läbiotsimise käigus leitud esemeid (lõhkeaine jm), ei peale esimest ega ka teist sissemurdmist, teise turvalisemasse kohta, et vältida nende varastamist. Kaitsja hinnangul on sellisele käitumisele vaid üks mõistlik ja loogiline põhjendus – Raivo Männik oli unustanud lõhkeaine jm esemete olemasolu kuuris ja garaažis. 4 Eeltoodu viitab üheselt ka sellele, et Raivo Männik´ul ei olnud tahtlust ega soovi Xxxxx xxxxst läbiotsmise käigus leitud esemeid (lõhkeaine jm) hoida ega omandada. Lõhkeaine oli kuuri paigutatud selliselt, et ei olnud tagatud selle säilimine ja mitteriknemine (lõhkeaine leiti kõdunenud kotist maapinnalt huumuse kihi alt) – kaitsja hinnangul ei ole tõenäoline, et Raivo Männik ei oleks paigutanud lõhkeainet kohta, kus oleks olnud tagatud selle säilimine ja mitteriknemine, juhul kui ta oleks soovinud lõhkeainet hoida. Ka toodud asjaolu viitab üheselt Raivo Männik´u soovile lõhkeainet mitte vallata ja hoida ning asjaolule, et Raivo Männik oli lõhkeaine olemasolu kuuris unustanud. Arvestades eespool väljatoodud asjaolusid, on kaitsja hinnangul ilmselge, et Raivo Männik´ul ei olnud tuvastatud asjaolude kohaselt, seoses unustamisega, tegelikku võimu ega valdust Xxxxx xxxxst leitud lõhkeaine, padrunite jm üle, samuti ei olnud Raivo Männik´ul tuvastatud asjaolude kohaselt soovi teostada leitud esemete suhtes faktiliselt olemasolevat võimu (puudus valitsemissoov).

§ 414kirjeldatud kuriteokoosseis eeldab subjektiivsete tunnuste poolest tahtlust.

Arvestades asjaolu, et Raivo Männik ei teadnud ega pidanudki aine leidmisel (

1. aastal) teadma, et tegemist on lõhkeainega (rõhutan siinjuures täiendavalt, et ka kaitsepolitsei ametnikele ja pommigrupi liikmetele ei olnud aine leidmisel selge, et tegemist on just nimelt lõhkeainega) ning asjaolu, et ta unustas (seega puudub tahtlus vältava süüteo toimepanemiseks lõhkeaine hoidmise osas) peale aine XXXXX tallu viimist (
2. aastal) aine olemasolu kuni selle leidmiseni 09.06.2008, on kaitsja hinnangul ilmne, et käesoleval juhul ei esine Raivo Männik´u poolset tahtlust (

§ 16, § 17 lg 1) lõhkeaine soetamiseks ja hoidmiseks.

Kaitsja peab vajalikuks rõhutada, et vältava süüteo toimepanemine eeldab süüdlase poolt ühtset tahtlust kogu teo toimepanemise ajal (hoidmine/valitsemissoov) – käesoleval juhul on kaitsja hinnangul tuvastatud asjaolude kohaselt ilmne, et lõhkeaine, laskemoona jm hoidmise osas Raivo Männik´ul ühtset tahtlust (15 aastase perioodi jooksul) ei esine (aine ja laskemoona olemasolu unustamise tõttu). Kaitsja hinnangul on tuvastatud asjaolude tõttu igati mõistetav, loogiline ja usutav, et Raivo Männik unustas Kaitseliidule kuuluva laskemoona 402 erineva padruni olemasolu Xxxxx xxxxs, mis üheselt nähtub alljärgnevast:

1. a)Tunnistajate (R. S., A. T., A. S., H. P., J. O.) ja Raivo Männik´u ütlustega ning dokumentaalsete tõenditega (Kaitseliidu Harju Maleva 09.01.2002 käskirjad nr 5 ja 5, II k, lk 29-30) on üheselt tuvastamist leidnud, et Raivo Männik tegutses Kaitseliidu väljaõppeinstruktorina ja kasutas läbiotsimisel Xxxxx xxxxst leitud padruneid (sh trasseerivaid padruneid) regulaarselt õppevahenditena läbiviidud õppuste käigus, seega oli vastavas koguses padrunite valdamine Raivo Männik´ule vajalik ja kohustuslik oma teenistusülesannete kohaseks täitmiseks.
2. b)Raivo Männik´u ütluste kohaselt ei soovinud ta Xxxxx xxxx territooriumilt leitud laskemoona omandada ja ta hoidis laskemoona Xxxxx xxxxs ainuüksi seetõttu, et Kaitseliidul olid väga väikesed kütuselimiidid ning kuna õppused toimusid Xxxxx xxxx lähistel, siis oli Kaitseliidule odavam hoida õppustel kasutatavat laskemoona Xxxxx xxxxs.
3. c)Tunnistajate (R. S., A. T., A. S., H. P., J. O.) ja Raivo Männik´u ütlustega on üheselt tuvastamist leidnud, et väljaõppeinstruktoril oli vastavalt Kaitseliidus valitsenud korrale lubatud väljaõppemoona mitmepäevaste õppuste korral hoida enda juures, kusjuures laskemoona hoidmise osas ei olnud ette nähtud nõuet hoida laskemoona relvakapis
4. d)Tunnistajate (R. S., A. T., A. S., H. P., J. O.)tlustest nähtub, et Raivo Männik´u juurest leitud laskemoon oli sama, mida kasutati Kaitseliidus ppuste läbiviimisel. 5
5. e)Raivo Männik´u ütluste kohaselt jäi väljaõppel kasutatav laskemoon XXXXX tallu 2002.a.seoses Raivo Männik´u ootamatu lähetusega Võrru, Kuperjanovi pataljoni 2002.a.teenistusülesande täitmisele, mis kujunes kahjuks pikaajaliseks (mis ei võimaldanud jätkata väljaõppe läbiviimist) ning Raivo Männik´u kaadrikaitseväelase teenistuslehelt nähtuvalt kujunes Raivo Männik´u edasine teenistus väga intensiivseks ja pingeliseks – lähetused/õppused Afganistaani, Iraaki, USA-sse, Saksamaale jm. Arvestades töö intensiivsust ja pingelisust on kaitsja hinnangul eluliselt usutav, et Raivo Männik unustas väljaõppel kasutatava laskemoona olemasolu Xxxxx xxxxs. Pärast Raivo Männik´u Võrru suundumist ei tundnud Kaitseliidus keegi (ei relvur ega Kaitseliidu juhtkond/maleva pealik) huvi Raivo Männiku kätte jäänud väljaõppe moona vastu ning selles osas ei tehtud Raivo Männik´ule mitte ühtegi etteheidet/nõuet laskemoona tagastamiseks. Ka sel põhjusel on kaitsja hinnangul igati mõistetav ja loogiline, et Raivo Männik unustas Kaitseliidule kuuluva laskemoona olemasolu Xxxxx xxxxs. Asjaolu, et väike kogus laskemoona leiti ka garaažist, viitab sellele, et Raivo Männik oli ilmselgelt unustanud laskemoona olemasolu Xxxxx xxxxs Arvestades asjaolu, et Raivo Männik´u näol on tegemist Kaitsejõudude tegevteenistujaga, kes laskemoona leidmise hetkel (2008.a.) oli ka Kaitseliidu liige, siis kaitsja hinnangul ei ole leitud laskemoon ka väljunud Kaitseliidu valdusest, mistõttu on tegemist Kaitseliidu laskemoonaga, millele relvaseaduse § 2 kohaselt relvaseadust ei kohaldata.

§ 418

lg 2 p 2 kohaselt on karistatav vaid padrunite suures koguses ebaseaduslik käitlemine, mida kaitsja hinnangul käesoleval juhul ei esine (402 padruni hoidmine), arvestades eelkõige järgmiseid ajaolusid:

1. a)RelvaS § 46 lg 5 p 5 kohaselt võib füüsiline isik hoida laskemoona kuni 1000 padrunit iga sporditulirelva kohta. Ka Karistusseadustiku kommenteeritud väljaande (Kirjastus Juura,2009) kohaselt tuleb padrunite arvulise koguse hindamisel arvestada RelvaS § 46 lõikega 5 füüsilisele isikule hoidmiseks lubatud laskemoona kogustega (lk 1050, p 3.4.2) – käesoleval juhul aga hoiti 402 padrunit.
2. b)Raivo Männik omas relvakandmise luba automaadile, püstolile ja kuulipildujale (tl 258),kusjuures Kaitseliidu ülema 12. aprilli 1999 käskkirja nr 174 kohaselt oli määratudkaitseliitlastele kodusele hoiule lubatud automaatidele väljastada puutumatu tagavarana 1 tsinkkarp (750 padrunit) iga relva kohta ning täiendavalt 30 padrunit relva ja varustuse kaitseks. Raivo Männik´ule on teenistusrelva hoidmise ja kandmise load väljastatud ka perioodi 11.02.2002 – 16.07.2007 kohta. Samuti on nii Raivo Männik´u kui ka tunnistajate(R. S., A. T., A. S., H. P., J. O.) ütlustega üheselt tõendatud, et tegevteenistuses oleval isikul (Raivo Männik oli ja on ka käesoleval hetkel tegevteenistuses) on õigus omada relvi ja laskemoona ilma täiendavat relvaluba omamata.
3. c)tunnistajate ütlustega (R. S., A. T., A. S., H. P., J. O.) on üheselt tõendatud, et Raivo Männik tegutses Kaitseliidu väljaõppeinstruktorina ja kasutas läbiotsimisel Xxxxx xxxxst leitud erinevaid padruneid (nn „õppekomplekt”) regulaarselt õppevahenditena läbiviidud õppuste käigus (tl 255), seega oli vastavas koguses padrunite valdamine Raivo Männik´ule vajalik ja kohustuslik oma teenistusülesannete kohaseks täitmiseks. Ühtegi etteheidet Kaitseliidu Harju Maleva juhtkonna poolt laskemoona hoidmise tingimuste rikkumise või laskemoona tagastamise osas Raivo Männik´ule aga tehtud ei ole. Seega kaitsja hinnangul on ilmne, et Raivo Männik tuleb süüdistuses

§ 418

lg 2 p 2 järgi

§ 2

lg 2 ja § 15 lg 1 alusel süüteokoosseisu (tahtluse, ebaseadusliku käitlemise ja suure koguse mitteesinemine) puudumise tõttu õigeks mõista. 6 Samuti tuleb Raivo Männik ka süüdistuses

§ 4181

lg 1 järgi

§ 2

lg 2 ja § 15 lg 1 alusel süüteokoosseisu (tahtluse, ebaseadusliku käitlemise mitteesinemine ja padrunite ebaoluline kogus) puudumise tõttu õigeks mõista.

§ 4181

lg 1 järgi ei ole karistatav padrunite ebaolulises koguses ebaseaduslik käitlemine. Süüdistusaktis on ekslikult märgitud eriohtlikkusega laskemoona arvuks 44 trasseerkuuliga automaatpadrunit Galil. Ekspertiisiaktist nähtuvalt on tuvastatud 44 automaatpadrunist vaid 14 trasseerkuuliga , mis on ebaoluline kogus. Samas kaitsja leiab, et R.Männiku puhul on ka 44 padrunit ebaoluline kogus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

1. Apellant- süüdistatav toetas apellatsiooni täies mahus ja taotles õigeksmõistmist. Apellant- kaitsja toetas apellatsiooni. Täpsustas, et kriminaalmenetlusõiguse olulisteks rikkumisteks oli KrMS § 339 lg 1 p 7 ettenähtud otsuses põhjenduste puudumine ja KrMS § 339 lg 2 alusel tunnistada oluliseks rikkumiseks kohtu poolt täiendava tõendina ekspertiisiakti PL-49-08/3162 vastuvõtmine ja tõendina hindamine. Leidis, et on ringkonnakohtul on võimalik teha õigeksmõistev otsus. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud. Kohus ei ole rikkunud menetlusõigust ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Palus jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
2. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni sisuga, ära kuulanud menetlusosalised, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu.
3. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks anda hinnang apellantide väidetele menetlusõiguse olulise rikkumise osas. Apellandid väidavad, et maakohtu otsuses puuduvad põhjendused. Kohtukolleegium sellise etteheitega nõustuda ei saa kuna kohus on piisava selgusega põhjendanud milliste seaduslike tõendite kogumile tuginevalt on tõendatud R.Männiku käitumises temale inkrimineeritud kuriteo tunnused, tema süü ning samuti on andnud hinnangu R.Männiku ütluste usaldusväärsusele. Kohus on prokuröri poolt esitatud tõendite seaduslikkusele hinnangu andmisel suhtunud kriitiliselt kohtueelsel uurimisel tõendite kogumisel tehtud minetustele ning on sellised tõendid põhjendatult süüdistust toetavate tõendite kogumist välja jätnud. Kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning asjaolu, et kaitsja ja süüdistatav ei nõustu maakohtu järeldustega ei anna alust tuvastada KrMS § 339 lg 1 p 7 ettenähtud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, st otsuses põhjenduste puudumist. Kõik kõrvaldamata kahtlused on kohus tõlgendanud süüdistatava kasuks ning on suures osas R.Männikule süüdistuses etteheidetud tegudes teinud õigeksmõistva otsuse. Samuti ei nõustu kolleegium kaitsja väitega, et kohtuliku uurimise käigus süüdistatava poolt esitatud ekspertiisiakti vastuvõtmisel ja tõendina hindamisel kohus oluliselt rikkus menetlusnorme. Vastavalt kohtuistungi protokollile /II kd. t.lk. 70/ on prokurör taotlenud avaldada kohtueelsel uurimisel läbiviidud ja kriminaalasja materjalide juures olevat ekspertiisiaktis antud arvamust, millega oli nii süüdistataval kui kaitsjad soovi korral võimalus tutvuda. 7 Prokurör ei ole süüdistuse mahtu suurendanud vaid on taotlenud kohtuliku uurimise käigus juba kogutud tõendi osalist avaldamist ehk vahetut uurimist. Asjaolu, et prokurör ei taotlenud tõendi avaldamist kohtuliku uurimise alguses vaid hilisema kohtuliku uurimise käigus ei ole hinnatav süüdistuse piiridest väljumisena. Menetluspooltel on õigus ristküsitluse käigus ilmnenud asjaoludest lähtuvalt taotleda kogu kohtuliku uurimise käigus nii juba kogutud tõendite sh. ekspertiisiaktis antud arvamuse avaldamist kui ka täiendavate tõendite kogumist.
4. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-17-03 sedastanud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Apellatsioonis on esitatud uuesti juba maakohtu istungil kaitsja ja süüdistatava poolt esitatud väited, mis aga on maakohtu otsuses juba piisava põhjalikkusega kummutatud. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis sisalduv ei anna seaduslikke ega veenvaid juriidilisi argumente maakohtu süüdimõistva otsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Kohtukolleegium nõustub tõendite hindamise osas maakohtu põhjenduste ja järeldustega ega pea vajalikuks neid kõiki uuesti korrata, annab vaid hinnangu mõningatele apellatsioonis esitatud väidetele. 7.
5. Apellatsioonis ei ole vaidlustatud R.Männiku poolt süüdistuses esitatud lõhkeaine paigutamist Xxxxx xxxx territooriumil asuvasse kuuri. Samuti kinnitas süüdistatav, et tal puudus lõhkeaine käitlemiseks luba. Apellatsioonis on esmalt leitud, et lõhkeaine kuuri paigutamisel R.Männik ei saanud aru, et tegemist oli lõhkeainega, samas aga viidatakse süüdistatava enda ütlustele sellest, et ta koheselt nii lõhkeaine kui ka samast leitud padrunid tahtis üle anda Kaitseliidule, kuid kuna 1993 aastal oli sellel halb kuulsus, ta seda ei teinud vaid viis leitud esemed Xxxxx xxxx kuuri. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldustega, et süüdistatava enda ütlustega sellest, et juba leidmisel tundis ära padrunid ning talle soovitati kõik leitud esemed üle anda Kaitseliidu valdusse ning ta sooviski kõik leitu Kaitseliidule üle anda, annab aluse tuvastada, et R.Männik sai aru, et tegemist oli militaarse otstarbega esemetega, kusjuures maakohus on kohtuistungil avaldanud ka R.Männiku poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused sellest, et sai aru esemete militaarsest otstarbest ning et vähemalt 2 pakendi osas oli tegemist pressitud püssirohu pulkadega. Subjektiivsete tunnuste poolest eeldab

§ 414

lg-s 2 kirjeldatud kuriteokoosseis tahtlust, ning koosseis on täidetud, kui tegu on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Analüüsides

§ 414lg-s 2p 2 märgitud teo toimepanemist, jõudis maakohus järeldusele, et R.

Männik pani talle süüksarvatud teod toime vähemalt kaudse tahtlusega. Ringkonnakohus nõustub selle järeldusega. Maakohus tuvastas, et pärast 1993 aastat R.Männik oli ümber paigutanud koos lõhkeainega kuuri viidud automaadipadrunisalved, mis leiti 2002 aastal kuuri pandud laskemoona seast. Samuti oli ümber paigutatud püssirohupulgad, millest vaid 1 leiti koos muu lõhkeainega, teised aga eraldi korvist. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et pole usutav et R.Männik täielikult unustas 1993 aastal kuuri viidud esemed ning seega ei olnud nad enam tema valduses. R.Männikul oli tegelik võim kuuri pandud esemete üle, ta teadis nende asukohta, ning kuuri erinevatesse kohtadesse peidetud ja pandud , sinna aastate jooksul juurde viidud ja ümber tõstetud esemete suhtes pole võimalik tuvastada, et need on oma asukohta unustatud. Kohtukolleegium leiab, et kui juba 1993 aastast alates oli R.Männikul võimalus kontrollida, millise ainega oli tegu, mida ta kuuris hoiab, kuid ta ei kasutanud seda võimalust, kuigi sai aru, et tegemist võib olla lõhkeainega ning tundis ära püssirohupulgad. 8 Arvestama peab ka faktiga, et R.Männiku näol on tegemist isikuga, kes süüdistuses esitatud ajavahemiku jooksul oli läbinud ajateenistuse, õppinud sõjakoolis, sidunud oma edasise elu alates 1999 aastast Kaitseliiduga ja on Kaitseväe ohvitser, seega oli militaarse väljaõppe saanud isik, kellel olid laialdased teadmised nii lõhkeainetest kui ka vastavatest seadustest. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et R.Männik’u käitumises on tuvastatavad

§ 414lg 2 p 2 ettenähtud kuriteotunnused.

7.2 Kohtukolleegium leiab, et maakohus on otsuse lk 33-34 piisava jälgitavusega ja loogiliselt, tuginedes seaduslike tõendite kogumile, põhjendanud R.Männiku käitumises

§ 418lg 2 p 2 järgi ettenähtud kuriteotunnuste olemasolu.

Apellantide poolt märgitu, et Xxxxx xxxxst leitud 402 padrunit kasutati õppuse käigus, et mitmepäevaste õppuste ajal oli R.Männikul õigus padruneid enda juures hoida, pole antud juhul oluline kuna R.Männikule pole ülalnimetatud asjaoludest lähtuvalt süüdistust esitatud. Apellantide väited laskemoona järjekordsest unustamisest XXXXX tallu alates 2002 aastast kuni 2008 aastani on maakohtu poolt hinnatud ebausutavateks ning kohus on põhjendanud oma järeldust. Samuti on kohus kuriteo objektiivsete tunnuste osas andnud hinnangu nii relvaseaduse sätetele millega on sisustatud R.Männiku poolt 402 padruni hoidmise ebaseaduslikkus kui laskemoona suurele kogusele. Kolleegiumi veendumuse kohaselt asjaolu, et Kaitseliit ei ole süüdistatavalt laskemoona nõudnud ei anna alust R.Männiku õigeksmõistmiseks. Isaks laskemoona unustamisele on apellandid leidnud ka et laskemoon ei väljunudki Kaitseliidu valdusest kuna R.Männik oli Kaitsejõudude tegevteenistuja ja ka kaitseliitlane. Selline argument on täielikus vastuolus apellantide enda poolt apellatsioonis esitatud asja valduse ja tegeliku võimu teostamise põhistusega. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks osutada, et maakohus on ka seda asjaolu arvestavalt süüdimõistvat kohtuotsust põhjendanud ja on asjakohaselt viidates nii seadusele kui alamalseisvate aktidele motiveerinud miks R.Männiku poolt suures koguses laskemoona hoidmine Xxxxx xxxx kuuris oli ebaseaduslik. 7.3

§ 4181

lg 1 esitatud süüdistuse osas on eksitav apellantide väide, et ekspertiisiaktis antud arvamuse kohaselt on 44 automaatpadrunist vaid 14 trasseerkuuliga, mis kaitsja arvates on ebaoluline kogus. Apellandid on viidanud vaid ühele ekspertiisiaktile / t.lk. 114/, milles on eksperdid tõepoolest andnud arvamuse, et 44 -st 5,56x 45 mm automaadipadrunist on 14 trassseerkuulidega, kuid apellandid on jätnud tähelepanuta, et ekspertiisiaktis nr TB-150-08/3162/ I kd. t.lk. 90-95/ antud arvamuse kohaselt on uuritud 30 padrunist, mis on ettenähtud laskmiseks automaatidest, kõik 30 trasseerkuuliga padrunid. Seega on tõendatud, et kuuris hoiti 44 trasseerkuuliga padrunit. Antud juhul on kuriteo objektiivse koosseisu tuvastamise osas oluline, et tegemist oleks tsiviilkäibes keelatud laskemoona käitlemisega ning et tegemist ei oleks ebaolulise kogusega. RelvaS § 20 lg 4 p 6 kehtestab muuhulgas, et tsiviilkäibes keelatud laskemoonaks on ka eriohtlikkusega tulirelvade laskemoon. RelvaS § 20 lg 5 alusel on siseministri määrusega nr 98 kehtestatud „“Eriohtlikkusega relvade ja laskemoona liikide loetelu“ , mille § 2 p 6 sätestab, et eriohtlikkusega laskemoonaks on trasseeriva kuuliga padrun. Seega on tuvastatav, et tegemist on tsiviilkäibes keelatud laskemoonaga ning kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et 44 eriohtlikkusega padruni puhul ei ole tegemist ebaolulise kogusega. Maakohus on põhjendanud tsiviilkäibes keelatud laskemoona käitlemise ebaseaduslikkust ja apellatsioon ei sisalda argumente, mis annaks ringkonnakohtule aluse anda relvaseaduse ja sellest alamalseisvate aktidele erinevat tõlgendust või tuvastada asjaolusid, mis annaks aluse 9 järelduseks, et R.Männikul oli aastate vältel seaduslik õigus eriohtlikkusega laskemoona hoida kõrvalistele isikutele juurdepääsetavas kuuris. Faktis, et sellele kuurile oli kolmandate isikute poolt vaba juurdepääs ning et laskemoona ei hoitud RelvaS ettenähtud korras, vaidlus puudub. 8. Mõistetud karistus on kooskõlas

§ 56ettenähtuga.

Süü suuruse hindamisel on kohus arvestanud karistust raskendavate asjaolude puudumisega ja kõikide võimalike kergendavate asjaoludega mis on tinginud ka kahe kuriteo eest sanktsioonis ettenähtud minimaalse üksikkaristuse ning leebeima võimaliku liitkaristuse mõistmise. Süüdlase isikut arvestades on kohus seaduslikult tulnud järeldusele, et R.Männik’ut on võimalik mõistetud karistust tingimisi vabastada

§ 73sätete kohaldamisega. 9. Eeltoodu alusel ja juhindudes Kr

MS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 02 detsembri 2009 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. 10. Menetluskulude väljamõistmise osas on maakohus seaduslikult võtnud arvesse Riigikohtu juhiseid ning on osalise õigeksmõistmise tõttu menetluskulud süüdistatavale osaliselt hüvitanud. Ringkonnakohtu istungil esitas lepinguline kaitsja taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Selline kaitsja taotlus rahuldamisele ei kuulu. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jättis esimese astme kohtuotsuse muutmata, mis on ette nähtud KrMS § 337 lg 1 p 1, seega jäävad Raivo Männik’u süüdistusasjas lepingulise kaitsja tasu Raivo Männiku kanda. IVI KESKÜLA MALLE PREIMER URMAS REINOLA 10