4-09-18460/4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts 2010.a, Tallinn Väärteoasja number 4-09-18460 (15-/161) Kohtunik Sten Lind Väärteoasi Andre Peremehe kaebus Jõelähtme Vallavalitsuse 01.06.
2. a otsuse peale, millega karistati A. Peremeest teeseaduse § 407 lg 1 alusel 50 trahviühiku suuruse rahatrahviga. Kaebuses taotletakse otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist Menetlusalune isik: Andre Peremees (ik 36209220266; elukoht xxx) Kohtuväline menetleja Jõelähtme Vallavalitsus Kirjalikus menetluses Juhindudes VTMS § 132 p 2 ja § 133-135 RESOLUTSIOON
3. Kaebus rahuldada.
4. Tühistada Jõelähtme Vallavalitsuse 01.06.
5. a otsus Andre Peremehe väärteoasjas teeseaduse § 407 lg 1 järgi ja lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.
6. Mõista VTMS § 23 alusel Jõelähtme valla eelarvest Andre Peremehe kasuks välja lepingulisele kaitsjale makstud tasu 4800 krooni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooniõiguse kasutamiseks tuleb sellest otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamisest. Menetlusalune isik saab vastavalt VTMS §-le 155 ja 156 esitada kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajja 30 (kolmekümne) päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kantseleis menetlusosalistele tutvumiseks kättesaadav. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Jõelähtme Vallavalitsuse
7. juuni
8. a otsusega karistati A. Peremeest teeseaduse (TS) § 407 lg 1 järgrahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 3000 krooni. Otsuse kohaselt seisnes väärtegu selles, et A. Peremees, kellele kuuluvat Peremehe kinnistut läbib Kalda tee, mis on Jõelähtme Vallavalitsuse 30.11.
9. a otsusega kinnitatud avalikuks teeks, on paigaldanud teele nõuetevastaselt ja ebaseaduslikult
10. a juulis ja
11. jaanuaril
12. a liiklust takistavaid liikluskorraldusvahendeid – betoonist tahuka, puutüvesid ja järelhaagise paadiga. Nõuetevastaste liikluskorraldusvahendite teele paigaldamisega takistas ta liiklust avalikul teel. Avalikule teele on keelatud paigaldada nõuetevastaselt liikluskorraldusvahendeid. Samal moel on väärtegu kirjeldatud ka väärteoprotokollis. Otsuse peale esitas A. Peremees kaebuse, milles taotleb kaebetähtaja ennistamist, Jõelähtme Vallavalitsuse otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Ühtlasi taotleb A. Peremees valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist kohaliku eelarve vahenditest. Kaebuse esitaja märgib, et sai otsusest teada 06.07.2009 kohtutäituri kaudu. Kaebuse esitaja leidis, et kohtuväline menetleja ei olnud teadlik sellest, et A. Peremehega ei ole sõlmitud lepingut tee avalikuks kasutamiseks ja tegemist ei ole kohaliku teega. Seega ei olnud menetleja teadlik asja seisukohalt olulisest faktilisest asjaolust ja tulenevalt Riigikohtu määrustest asjas nr 3-1-2-2-06 esineb alus tähtaja ennistamiseks. Kaebuses märgitakse esiteks, et tulenevalt TS §-st 409 võib tegu olla karistatav ainult juhul, kui tegemist oli avaliku teega. Peremehe kinnistul asuv tee on eratee, kuna see asub Peremehe kinnistul ja selle avalikuks kasutamiseks ei ole sõlmitud TS § 4 lg-le 3 vastavat lepingut. Samuti leitakse kaebuses, et otsuses kirjeldatud esemeid ei saa lugeda liikluskorraldusvahenditeks. Kohtuvälise menetleja kirjalikus vastuses leitakse, et kaebetähtaja ennistamiseks puudub alus. Vallavalitsus oli teadlik, et lepingut sõlmitud ei ole, pealegi jättis A. Peremees ise otsusele järele tulemata. Vastuseks väitele, et tegemist ei olnud avaliku teega, on märgitud, et TS § 407 lg-st 1 ei tulene, et nimetatud sätte alusel vastutab isik vaid juhul, kui tee on avalikus kasutuses. Lisaks leitakse, et vale on seisukoht, et tee ei olnud avalikus kasutuses. Kuigi vallavalitsuse ja A. Peremehe vahel ei ole sõlmitud lepingut tee kasutamise kohta, on tegemist avaliku teega TS § 51 teisest lausest tulenevalt. Nimelt on tee määratud avalikuks kasutamiseks Jõelähtme Vallavolikogu
13. novembri
14. a otsusega nr 149 ja see on kantud valla kohalike teede nimekirja. Seoses väitega, et teele paigutatud esemed ei olnud liikluskorraldusvahendid, leitakse vastuses, et otsuses nimetatud esemed paigutati teele liikluse takistamiseks. Seega kasutati neid sisuliselt liikluse korraldamiseks sarnaselt tõkkepuule. 2 KOHTU SEISUKOHT Kohus otsustas ennistada kaebuse esitamise tähtaja. Kuigi VTMS § 70 lg 4 kohaselt on menetlusalune isik ise kohustatud otsusele kohtuvälise menetleja juurde järele minema, peab kohus vajalikuks arvestada ka väiteid selle kohta, et kohtuväline menetleja ei olnud teadlik asja lahendamise seisukohalt olulisest asjaolust. Arvestades seda, et ei kohtuvälise menetleja otsuses ega ka üheski väärteoprotokollis nimetatud kolmest tõendist ei ole puudutatud lepingu olemasolu küsimust, leidis kohus, et kaebuse esitaja taotlus tuleb rahuldada ja kaebuse esitamise tähtaeg ennistada. Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada. Esiteks märgib kohus, et väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja otsuses olev teokirjeldus on ebapiisav. Nimelt heidetakse A. Peremehele ette liikluskorraldusvahendi nõuetevastast paigaldamist avalikule teele või ka nõuetevastaste liikluskorraldusvahendite paigaldamist avalikule teele. Ühtlasi on otsuses märgitud, et avalikule teele on keelatud paigaldada nõuetevastaselt liikluskorraldusvahendeid. Väärteoprotokollist ega ka otsusest ei ilmne aga, millist ja kus sätestatud nõuet rikuti. Kuna teeseaduse § 407 lg 1 näeb ette vastutuse liikluskorraldusvahendi „nõuetevastase paigaldamise“ eest, on tegemist viitelise karistusnormiga ja selle alusel isiku karistamiseks tuleb VTMS § 69 lg 2 p-st 1 ja 2 tulenevalt ära näidata, millise ja kus sätestatud nõude vastu on isik eksinud. See on vajalik selleks, et menetlusalune isik teaks, milles teda süüdistatakse, ja saaks vastavalt esitada vastuväiteid. Käesolevas asjas tuleb ka teokirjelduse ebapiisavus selgelt esile. Otsuses on mitmel korral viidatud sellele, et liiklust takistati avalikult kasutataval teel, mis annab alust järeldada, et liikluskorraldusvahendi paigaldamise nõuetele mittevastavus on seotud just nende paigaldamisega avalikult kasutatavale teele. A. Peremees ongi kaebuses esitanud seisukohad küsimuses, miks ta leiab, et tegemist ei olnud avaliku teega. Kirjalikus vastuses kaebusele on kohtuväline menetleja aga leidnud, et see ei olegi vastutuse seisukohalt oluline, kas tegemist oli avaliku teega või mitte. Kohus leiab, et ainuüksi eelnev on tulenevalt Riigikohtu otsustes korduvalt avaldatud seisukohtadest (vt nt väärteoasjad nr 3-1-1-80-06, 3-1-1-84-07) alus kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ja menetluse lõpetamiseks VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kohus peab aga vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, et käesolevas asjas on ilmselgelt määrav see, kas tegemist oli avalikult kasutatava, s.o kohaliku teega või mitte. Nimelt, nagu A. Peremees on kaebuses viidanud, on TS § 409 lg 2 p 2 kohaselt valla- või linnavalitsusel õigus menetleda TS § 40-408 sätestatud rikkumisi ainult juhul, kui väärtegu on toime pandud kohalikul teel. Seega kui tegemist ei ole kohaliku teega TS § 51 tähenduses, on vallavalitsus ebaseaduslik menetleja, mis tähendab, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb VTMS § 150 lg 1 p 2 alusel igal juhul tühistada. Küsimuses, kas tegemist oli avaliku teega, leiab kohus järgmist. Kuigi teeseaduse § 51 teine lause sätestab, et kohalike teede nimekiri määratakse valla- või linnavolikogu otsusega, ei tähenda see, et nimetatud otsusega võib loendisse lisada ükskõik millise eratee. Kõnealust lauset tuleb vaadata koos sama sätte esimese lausega, mis loetleb, millised teed saavad olla kohalikud teed, s.o milliseid teid võib kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega kohalike teede nimekirja lisada. Sellised teed on kohalik maantee, tänav, jalgrattatee, kohalikuks liiklemiseks ette nähtud talitee ja – teeseaduse § 4 lg-s 3 sätestatud korras valla- või linnavalitsuse ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel avalikuks kasutamiseks määratud eratee. Asjaolu, et teeseaduse § 51 esimene lause ei räägi lihtsalt avalikuks kasutamiseks määratud erateest, vaid nimetab eraldi ära ka lepingu vajalikkuse, tähendab, et eratee kuulub kohalike teede hulka juhul, kui see on määratud avalikuks 3 kasutamiseks eratee omaniku ja valla- või linnavalitsuse vahel teeseaduse § 4 lg-s 3 sätestatud korras sõlmitud lepingu alusel. Taolist tõlgendust kinnitab ka teeseaduse § 4 lg 3, mille teine lause sätestab: „Tee omaniku nõusolekul ja tingimustel ning valla- või linnavalitsuse ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel määrab eratee avalikuks kasutamiseks ning nimetab teehoiu korraldamise eest vastutava isiku valla- või linnavolikogu kohaliku omavalitsuse huvidest lähtudes.“ Tsiteeritud lausest tuleneb esiteks, et tee saab määrata avalikuks kasutamiseks tee omaniku nõusolekul ja tingimustel. Teiseks ütleb mainitud lause üheselt, et kohaliku omavalitsuse volikogu määrab eratee avalikuks kasutamiseks sõlmitud lepingu alusel. Lisaks sellele, et lepinguga kinnitab eratee omanik oma nõusolekut anda tee avalikuks kasutamiseks, määratakse lepinguga teeseaduse § 4 lg 3 kolmanda lause kohaselt eratee kasutamise kord ja tähistus, hüvitis eratee omanikule ning teehoiukulude kandjad. On ilmne, et tegemist on tee avalikuks kasutamiseks määramiseks oluliste küsimustega, ning kui nendes kokkulepe puudub, ei ole võimalik erateed avalikuks kasutamiseks määrata. Eelnevat kinnitab ka teeseaduse ja raudteeseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri (kättesaadav Riigikogu kodulehel http://www.riigikogu.ee/?page=en_vaade&op=ems&eid=136401&u=20100317104047). Nimetatud seadusega täiendati §-s 51 sätestatud kohalike teede loetelu, lisades sinna lepingu alusel avalikuks kasutamiseks määratud erateed. Seletuskirjas on öeldud: „Paragrahvis 51 täiendatakse kohaliku tee mõistet. Kohalikuks teeks nimetatakse lisaks seni sätestatule ka lepingu alusel avalikuks kasutamiseks määratud erateed. Kohaliku omavalitsuse haldusalal on maade tagastamise ja erastamise käigus jäänud eraomandisse ka erastatud ja tagastatud maal olevad teed, mis omavad selgeid avalikult kasutatava tee tunnuseid. Need teed on lepingu alusel kohaliku omavalitsusega määratud avalikuks kasutamiseks ja neid on otstarbeks käsitleda kohalike teedena.“ Eelnevast tulenevalt ja tuginedes VTMS § 150 lg 1 p 2 kohus tühistab Jõelähtme Vallavalitsuse 01.06.
15. a otsuse Andre Peremehe väärteoasjas teeseaduse § 407 lg 1 järgi ja lõpetab väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. A. Peremees on taotlenud kokkuleppel kaitsjale makstud tasu 4800 krooni hüvitamist kohaliku omavalitsuse eelarve vahenditest. Kuna menetluse lõpetamisel VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel hüvitatakse VTMS § 23 kohaselt menetlusalusele isikule kokkuleppel kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu riigi või kohaliku omavalitsuse eelarvest, leiab kohus, et taotlus tuleb rahuldada. Sten Lind Kohtunik 4