Obsah (10)

§ 323§ 326§ 319§ 171§ 342§ 289§ 15§ 226§ 223§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 9. märts 2010. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-9493 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Malle

§ 323

lg 2 p 1 (

§ 326

lg 2 ls 1 alt 1) alusel jätta läbi vaatamata ning tagastada apellandile, kuivõrd see on esitatud pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Konkreetselt seisneb see järgnevas. Koheselt pärast kohtuotsuse kuulutamist teavitas P. Safonov kohut soovist kasutada apellatsiooniõigust.

§ 319

lg 3 sätestab, et vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates viieteistkümne päeva jooksul. Kohtuotsuse venekeelse tõlke sai süüdistatav kätte 18.12.

1. a (kd 2, tlk 83) – sellele järgnevast kuupäevas hakkas seega kulgema ka apellatsiooni esitamise tähtaeg. P. Safonov on apellatsiooni esitanud 4.01.
2. a – kuivõrd 2.01.
3. a oli laupäev, on süüdistatava esitatud apellatsioon

§ 171lg 3 ls 2 kohaselt esitatud tähtaegselt.

Advokaat O. Ladva on esitanud apellatsiooni aga alles 13.01.2010. a, s.o

§ 319lg-s 2 sätestatud apellatsioonitähtaega rikkudes (seejuures on advokaat O.

Ladva saanud otsuse kätte 11.12.

1. a, mida kinnitab tema allkiri kriminaalasja
2. köite sisekaanel). Seejuures ei ole advokaat taotlenud apellatsioonitähtaja ennistamist, mistõttu tuleb apellatsioon jätta läbi vaatamata ning tagastada apellandile. Nimetatud asjaolu väliselt märgib kriminaalkolleegium veel, et advokaat O. Ladva esitatud apellatsioon on ka allkirjastamata, seda nii omakäeliselt kui ka digitaalselt. 3 II
3. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on enda põhjendustega tõsikindlalt ümber lükanud süüdistatava ning ka tema kaitsja poolt maakohtus esitatud kaitseväited, mis baseeruvad süüdistatava poolt esitatud versioonil toimunust ja mida korratakse veelkord apellatsioonis. Maakohus on otsuses väljendatud seisukohtade kujunemise protsessi teinud kohtuotsuse lugejale jälgitavaks ja arusaadavaks kõigi tõendite kogumis hindamise ja neile antud tervikhinnangu alusel. Kohtukolleegium leiab seetõttu, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Asetades erinevatest tõenditest tulenevad andmed ning süüdistatava esitatud kaitseversiooni omavahelisse konteksti, on maakohus põhjendatult teinud järelduse, et need kinnitavad süüdistuse versiooni toimunust, s.o varavastase kuriteo (varguse) toimepanemist P. Safonovi poolt. Soostudes maakohtu põhistustega täiel määral, ei pea ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tuginedes

§ 342

lg 3 p-le 1 vajalikuks neid täies mahus korrata ning piirdub omapoolsete põhjenduste lisamisega apellatsioonidele vastates. Neil argumentidel ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks analüüsida ringkonnakohtu istungil süüdistatava kaitsjana osalenud advokaat N. Lausmaa alternatiivset seisukohta, et P. Safonov võis panna toime hoopis KarS § 215 järgi kvalifitseeritava kuriteo; soostudes maakohtu seisukohaga, et süüdistatav pani toime võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise, puudub vajadus analüüsiks, kas P. Safonovi käitumises võis esineda asja omavolilise kasutamise koosseis. 6. P. Safonov keskendub esitatud apellatsioonis suurel mahul väidetele, et kannatanu ning tunnistaja on andnud võrreldes eeluurimisega kohtus erinevaid ütlusi. Taotluse uurida kannatanu ja tunnistaja eeluurimisel antud ütlusi esitas P. Safonov ka apellatsioonist eraldi, korrates seda ka ringkonnakohtu istungil. Selle väite ning taotluse osas selgitab kriminaalkolleegium järgmist. 6.1 Kriminaalmenetluse seadustiku § 14 sätestab kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte, mis tähendab seda, et kohus otsustab isiku süüküsimuse üksnes tõendite põhjal, mida kaitsja või süüdistaja on kohtule esitanud ja mida kohus on vahetult uurinud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seejuures korduvalt selgitanud

§ 289

, § 291 ja § 293 lg 1 tähendust tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste arvestamisel tõendiallika usaldusväärsuse kontrollimisel ja nimetatud ütluste tähendust tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemisel ristküsitluses. Nendest selgitustest nähtub, et kohtuotsuses on keelatud tuginemine kohtueelses menetluses antud ütlustele, kui nende avaldamist ei ole seaduses sätestatud tingimustel kohtuistungil taotletud (RKKKo nr 3-1-1-67-06, nr 3-1-1-86-06, nr 3-1-1-105-06, nr 3-1-1-113-06 ja nr 3-1-1-3-07). 6.2 Juhul, mil kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ei ole ristküsitlusel avaldatud, pole võimalik neid ka võrrelda ega hinnata kohtumenetluses antud ütlustega. Kirjeldatud olukorras saab kohus hinnata ristküsitluse käigus antud ütluste usaldusväärsust üksnes kogumis teiste kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning protokollitud tõenditega. Vastupidine seisukoht viiks paratamatult

§ 15

lg-st 1 tuleneva kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiibi 4 rikkumisele (RKKKo 3-1-1-10-09). Sellele põhimõttele viitas ringkonnakohtu istungil õigustatult ka riiklik süüdistaja. 6.3 Käesolevas kriminaalasjas ei ole süüdistatav ega mitte ka tema kaitsja menetluses maakohtus taotlenud ühelgi korral kannatanu või tunnistaja S. V.i ütluste avaldamist nende ristküsitlemisel. Kannatanu U. A. on kohtuistungil üle kuulatud (kd 2, tlk 26 jj), küsimusi on esitanud talle nii kaitsja kui ka süüdistatav (kd 2, tlk 31). Ühelegi vastuolule nendes küsimustes ei osundata ega taotleta ka eeluurimisel antud ütluste avaldamist. Sama kehtib ka tunnistaja S. V.i suhtes – nii kaitsja kui ka P. Safonov on esitanud talle küsimusi, kuid eeluurimisel antud ütluste avaldamist seoses väidetavate vastuoludega ei taotleta (kd 2, tlk 34). Samuti ei ole esitatud küsimustes osundatud mingitele vastuoludele, mis tunnistaja ütlustes väidetavalt esinevad. Eelnevast johtuvalt jätab kriminaalkolleegium edasiselt tähelepanuta kõik süüdistatava apellatsioonis ja ringkonnakohtu istungil esitatud väited, milles on osundatud väidetavatele vastuoludele kannatanu ja tunnistaja eeluurimisel ning seejärel kohtus antud ütlustes.

1. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust küsimuses, et P. Safonov võttis süüdistuses märgitud ajal kannatanule kuulunud sõiduauto ning olles joobes, põhjustas sellega avarii, peale mida lahkus sündmuskohalt. Samuti võttis ta kaasa kannatanule kuulunud jahirelva (mille kannatanu sai mõned päevad hiljem süüdistatavalt kasutuskõlbmatuna tagasi); süüdistatav ei vastusta ka seda, et autos olid teised süüdistuses märgitud ning kannatanule kuulunud vallasasjad, eitades samas nende omastamist. Millistel asjaoludel toimus aga sõiduki võtmine P. Safonovi poolt ning ühtlasi relva kaasavõtmine – selles osas lähevad kannatanu ning süüdistatava versioon omavahel lahku. Süüdistatav kinnitab nimelt, et pruukides koos kannatanuga alkoholi, said neil otsa sigaretid, mida ta kannatanu loal läks viimase sõiduautoga tunnistaja S. V.i poolt tooma. Samuti väitab süüdistatav, et püss oli pandud autosse juba varasemalt, kuna neil oli koos kannatanuga plaanis minna metsa metsseajahile. Sarnaselt maakohtuga leiab ringkonnakohus, et sellel versioonil puudub tõsiseltvõetav usaldusväärsus. 7.1 Esmalt vastustab kannatanu täielikult seda süüdistatava poolt esitatud versiooni. Nii väidab kannatanu, et juba õues valitsenud ilmastikuolud välistasid täielikult võimaliku jahilemineku, samuti oli see mõeldamatu seetõttu, et tal puudus luba uluki laskmiseks (kd 2, tlk 27). Samuti puudus igasugune põhjus panna relv temale kuulunud sõiduautosse, kuivõrd isegi juhul, kui rääkida jahile minekust, siis metsa ei oleks olnud võimalik autoga sõita (kd 2, tlk 29). Kriminaalkolleegium ei näe põhjust kahelda kirjeldatud ütlustes. Seejuures jääks täielikult arusaamatuks, miks peaks tulirelva omanik panema enda lahtivõetud relva süüdistatava kotti, nagu see käesoleval juhtumil on leidnud tõendamist. Selles asjaolus puudub igasugune loogika, mistõttu asub kriminaalkolleegium seisukohale, et P. Safonovi jutt jahilemineku plaanist ei vasta tegelikkusele 7.2 Ebausaldusväärne on ka süüdistatava versioon selle kohta, et sõiduauto võttis ta kannatanu loal sigarettide järgi minekuks. Ka seda on kannatanu vastustanud, kinnitades, et tema teisi enda auto rooli ei usalda, kuna „igal autol on oma iseloom“ (kd 2, tlk 27). Mingit juttu sigarettide järgi minekust ei olnud, ise ta sel ajal ei suitsetanud (kd 2, tlk 28) ning P. Safonov temalt luba sõitma minekuks ei küsinud (kd 2, tlk 27). Kannatanu versiooni kinnitab kriminaalkolleegiumi hinnangul täiendavalt veel järgmine asjaolu – nimelt see, kus toimus süüdistatava poolt juhitud sõiduautoga avarii. Tõendamist on leidnud, et tunnistaja S. V., kelle juurde P. Safonov enda kinnitusel sõitis, elas kannatanu majast otse sõites 2,5 kilomeetri, ümber sõites aga 7 kilomeetri kaugusel (kd 2, tlk 28). Samas on tuvastatud, et liiklusavarii põhjustas P. Safonov kannatanu majast 40 kilomeetri kaugusel (samas), mis ilmselgelt lükkab ümber tema väite selle kohta, et ta suundus tunnistaja S. V.i juurde. Samuti ei ole usaldusväärne süüdistatava seletus selle asjaolu kohta, et ta eksis pimeduses teelt. Kuigi enda kinnitusel ei leidnud ta teed S. V.i juurde, ei helistanud ta viimasele, kuna „oli juba hilja“ 5 (kd 2, tlk 25). Selles seletuses puudub igasugune usutavus – kui oli paras aeg tunnistaja juurde sõitmiseks, et võtta temalt sigarette, ei oleks see ajaline faktor sugugi vastustanud ka talle helistamist. Samuti ei helistanud süüdistatav tunnistajale peale avarii põhjustamist, vaid sõitis sealt hoopis koju, võtmata kellegagi õnnetuse osas ühendust (kd 2, tlk 25). 7.3 Sündmuste edasisele käigule ongi iseloomulik see, et P. Safonov jäi täielikult tegevusetuks – kannatanuga ta ühendust ei võtnud, tema enda mobiiltelefon oli aga välja lülitatud. Ühendust võttis kannatanuga P. Safonov alles peale seda, kui tunnistaja S. V. teda Tallinnas pandimaja ees kohtas (kd 2, tlk 33). Need asjaolud kogumis kinnitavad kriminaalkolleeguimi hinnangul, et P. Safonov võttis ilma loata kannatanule kuulunud relva ning sõiduauto, ta tegi seda süüdistuses nimetatud vallasasjade ebaseadusliku omastamise eesmärgil, põhjustas joobes olles liiklusavarii ning lahkus seejärel kannatanule kuulunud esemetega sündmuskohalt, pannes sellega toime KarS § 199 lg 2 p-de 1,4 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Metalliotsija hilisem leidmine kannatanu juurest ei vastusta seda järeldust sugugi, nagu on seda põhjendatult leidnud ka maakohus – see võis olla tingitud kasvõi P. Safonovi joobeastmest, mille esinemist ta ka ise kuigivõrd ei eita. Maakohus on osundanud, et isikliku eseme mahajätmine ei vastusta sugugi samaaegselt esinevat võõra vallasasja omastamise tahtlust ning kriminaalkolleegium soostub sellega täielikult. Millistel asjaoludel nimetatud ese aga maha jäeti/unustati, ei oma käesoleva kriminaalasja raames määravat tähendust ning seetõttu kriminaalkolleegium sellel küsimusel täiendavalt ei peatu.
2. Kriminaalkolleegium toonitab siinkohal veelkord, et süüdistatava esitatud kaitseversiooni on ka maakohus enam kui põhjalikult kogutud tõendite taustal analüüsinud ning selle põhjendatult kõrvale lükanud kui ebausaldusväärse. Maakohtu argumendid on

§ 342

lg 3 p-st 1 tulenevalt jätkuvalt kohtuotsuse põhistuse osiseks ning ringkonnakohus pidas võimalikuks piirduda üksnes omapoolsete argumentide lisamisega. Neid - nii maakohtu otsuses sisalduvaid kui ka käesoleva otsuse p-des 7-7.3 kajastatud - argumente kogumis arvestades leiab ringkonnakohus seetõttu, et maakohtu otsus P. Safonovi süüditunnistamises KarS § 199 lg 2 p-de 1, 4 järgi on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. 9. Ringkonnakohus leiab ka, et põhjendatult on kannatanu kasuks välja mõistetud tema poolt esitatud tsiviilhagi. Apellatsioonis leiab P. Safonov, et põhjendamatult on tulirelva väärtusena temalt välja mõistetud 4000 krooni. Selles osas leiab kriminaalkolleegium, et P. Safonovile oli aegsasti tagatud piisav teave kannatanu nõude alusest ja sisust, samuti võimalus esitada sellele nõudele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid (vt RKKKo 3-1-1-79-09). Kannatanule kuriteoga tekitatud kahju suurus oli määratletud juba süüdistusaktis (vt süüdistusakti lk 2), kus kannatanule kasutamiskõlbmatuna tagastatud tulirelva hinnaks oli märgitud 4000 krooni.

§ 226

lg 3 kohaselt edastatakse süüdistusakt kohtueelse menetluse lõpuleviimisel süüdistatavale ja kaitsjale. Seega informeeriti P. Safonovit ja tema kaitsjat kannatanule põhjustatud varalise kahju suurusest juba hiljemalt kohtueelse menetluse lõpuleviimisel. Samuti oli P. Safonovile kooskõlas

§ 223

lg-ga 1 tagatud võimalus tutvuda kohtueelse menetluse lõpuleviimisel kaitsja kaudu kriminaaltoimiku materjalidega, s.t ka kuriteoga kannatanule põhjustatud kahju suurusega. Seetõttu oli P. Safonovil ja tema kaitsjal juba kohtueelse menetluse lõpuleviimisel saadud andmete alusel mõistlik võimalus hinnata kannatanu esitatud tsiviilhagi põhjendatust ning esitada soovi korral sellele omapoolseid tõendeid ja vastuväiteid. Midagi sellist ei ole aga süüdistatav ega ka tema kaitsja teinud. Kannatanu kinnitas ka maakohtu istungil, et uue tulirelva hind on 4000 krooni – soetada tuleb aga just uus relv, kuna relvad on nummerdatud ning tema osa teises relvas kasutada ei saa (kd 2, tlk 30). Seda väidet ei ole süüdistatav ega ka tema kaitsja seejuures kahtluse alla seadnud. Mingeid tõendeid selle kohta, et relv on n.ö ülehinnatud ning 6 kannatanu rikastub seetõttu alusetult, ei esitatud ka ringkonnakohtu istungil. Seetõttu jätab kriminaalkolleegium maakohtu otsuse ka selles osas muutmata.

1. Samuti ei ole põhjust revideerida P. Safonovile mõistetud karistust, mida maakohus on samuti põhjalikult motiveerinud. Sellega seoses peab kriminaalkolleegium vajalikuks üksnes selgitada, et vaatluse all oleva kuriteo eest on P. Safonovile mõistetud karistuseks üks aasta vangistust, mitte aga 3 aastat 2 kuud ja 16 päeva vangistust, nagu seda leiab süüdistatav. Viimati nimetatud karistus on liitkaristus, mis moodustati KarS § 65 lg 2 alusel, kuna P. Safonov pani talle inkrimineeritud kuriteo toime kohtu poolt määratud katseajal. Kriminaalkolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistus vastab täielikult P. Safonovi teosüüle.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 1 ja § 342 lg 3 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Advokaat O. Ladva poolt esitatud apellatsiooni jätab kriminaalkolleegium

§ 323

lg 2 p 1 (

§ 326lg 2 ls 1 alt 1) alusel läbi vaatamata ja tagastab selle apellandile.

Paavo Randma Malle Preimer Urmas Reinola 7