← Eesti

4-09-25862/15

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja

  1. märtsil 2010 Kohtla-Järve kohtumajas koht Väärteoasja number 4-09-25862 (väärteoasi 2440,09,012372) Kohtunik Inna Kirsipuu Kohtuistungi sekretär, tõlk Merike Erisalu Väärteoasi kaebemenetluses Menetlusalune isik Siim Rosin LS § 74-22 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises, milles Siim Rosin tunnistati süüdi LS § 74-22 lg 3 alusel ja karistati rahatrahviga 61 päevamäära ehk 3660 krooni ning lisakaristuseks LS § 74-22 lg 5 p 1 alusel määrati juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks Siim Rosin, isikukood 38801062236, Eesti kodanik, elukoht xxx, xxx Kohtuväline menetleja Ida Prefektuuri esindaja avariipolitseinik Meelis Kaev ja patrullpolitseinik Lea Bärendson RESOLUTSIOON VTMS § 29 lg 1 p 1, 132 p 3, 133-135 kohus OTSUSTAS: Siim Rosin kaebus Ida Politseiprefektuuri konstaabel Liisa Miil 23.10.2009 otsuse peale väärteoasjas 2440,09,012372 rahuldada täielikult. 1 Tühistada Ida Politseiprefektuuri konstaabel Liisa Miil 23.10.2009 tehtud otsus väärteoasjas 2440,09,
  2. Lõpetada väärteomenetlus 2440,09,012372 VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel isiku tegevuses väärteokoosseisu puudumise tõttu. Edasikaebamise kord. Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule Viru Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtu kantseleis menetlusosalistele tutvumiseks kättesaadav. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 05.04.
  3. Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav 16.04.
  4. Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest 30-päevase tähtaja möödumisel ( ehk 18.05.2010) juhul kui ükski menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud. Menetluse käik 03.10.2009 koostas konstaabel Mauno Jalonen Siim Rosina suhtes väärteoprotokolli AB1116017 selle fakti kohta, et 03.10.2009 kell 11.10 juhtis S. Rosin mootorsõidukit xxx xxx vallas xxx tee 13.kilomeetril, asulasisesel teel kiirusega 98 km/t pluss-miinus 3 km/t, lubatud kiirus antud teelõigul on 50 km/t; seega juht ületas kiirust mitte vähem kui 45 km/t. Sellega rikkus S. Rosin LE § 124 p 1 nõuded. S. Rosina tegu kvalifitseeriti LS § 74-22 lg 3 alusel. Konstaabel Liisa Mill tegi 23.10.2009 otsuse väärteoasjas 2440,09,012372, milles leidis, et S. Rosina poolt väärteo toimepanek on tõendatud tunnistaja ja menetlusaluse isiku ütluste ning kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga. Karistusena määrati S. Rosinale LS § 74-22 lg 3 alusel rahatrahv 61 trahviühikut summas 3660 krooni ning lisakaristusena kohaldati LS § 74-22 lg 5 alusel juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks. S. Rosin esitas Viru Maakohtu 16.11.2009 kaebuse, milles taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kaebuse esitaja väitis, et peatamismärguande ta sai umbes 300 meetri peale kiirusepiirangut kehtestava liiklusmärgi mõju piirkonna lõppu. Asulasisesel teel liikus lubatud kiirusega ja kiirendas alles piirangi ala lõpus. Menetlusosaliste seisukohad 2 Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuses väljendatud seisukoha juurde. Kohtuvaidlustes avaldas kaebuse esitaja, et politsei ei suutnud kiiruse mõõtmisel fikseerida ka tema auto asukoht. Kuna peatamismärguande sai ta tuinduvalt hiljem kui asula liiklusmärgi ala lõppes, seega võks olla, et tema auto kiirust mõõdeti, kui ta jäi juba asula liiklusmärgi alast väljapoole. Kohtuväline menetleja jäi seisukohale, et väärteo toimepanek on tõendatud. Isik ei eita, et ta alustas kiirendamist enne asula liijklusmärgi lõppu. Politsei fikseeris kiiruse. Tegemist on sirge teelõiguga ja kiruse fikseerinud koolitatud poplitseinik mõõtmise metoodikat arvestades. Karistus on määratud väärteo asjaoludest lähtuvalt, samuti arvestati, et isik on varem toime pannud samalaadseid rikkumisi ja ainult ratatrahviga karistamine ei osuta isikule piisavat mõju. Kohtulikul arutamisel uuritud tõendid Menetlusalune isik S. Rosin andis kohtuistungil ütlusi, et väärteoprotokollis näidatud ajal ja kohas sõitis ta autoga teel Kohtla-Järvele. Jõudes asula liiklusmärgi alale vähendas kiirust ja sõitis lubatud kiirusega. Umbes 30-40 m enne piirangu ala lõppu hakkas kiirendama. Vastu tuli eravärvides politseiauto ja andis peatamismärguande. Esimest korda ta nägi politseiautot siis kui asus juba asulavälisel teel. Tema kiirus võis olla 93-94 km/t. Piirangu ala alguses on lauge kurviga kuid peale seda 1,5 kilomeetrit täiesti sirget teed. Ta peatas oma autot kohe kui nägi peatamismärguannet. Pidurdas umbes 50-60 meetri. Ta peatus 300-400 meetri kaugusel asula liiklumärgi asukohast. Ta ei olnud juba kohapeal nõus, et kiirus üle 90 km/t võis olla, kuid mitte piirangu alal. Ta väidab, et tema kiirus oli mõõdetud siis kui ta asus juba asulavälisel teel. Tunnistaja Heino Rosin andis kohtuistungil ütlusi, et ta sõitis reisijana S. Rosina autos. Ta nägi politseiautot siis kui sõitsid juba asulavälisel teel. S. Rosina juhitud auto peatus politsei peatamismärgiandele 200-300 meetri peale asula liiklusmärki. Tunnistaja Margus Karjuhin andis kohtuistungil ütlusi, et ta töötas politseipatrullis koos Mauno Jaloneniga. Tunnistaja ise oli auto roolis. Kiirusemõõteseade on autos statsionaarselt paigaldatud. Ta ei mäleta, kes mõõtis kiirust, kuid selle ületamist märkasid nad mõlemad. Sõiduk kiirendas intensiivselt Kiikla asulast väljasõidul ja võib öelda et ta oli asula liiklusmärgi mõju alal. Politseipatrullauto oli mõõtmise hetkel 60-70 meetri kaugusel asula liiklusmärgi asukohast. Juhile anti peatamismärgiande. Kiiruse mõõtmine toimus liikuvast politseisõidukist. Protokollis märgitakse politseauto asukoht kilomeetri täpsusega, ehk millisel kilomeetril rikkumine toimus. 3 Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist lk 11 nähtub, et 03.10.2009 kell 11.10 xxx vallas xxxtee 13.kilomeetril, kasutades kiirusemõõteseadet Stalker Dual DC083479, teostades liiklusjärelevalvet, avastati, et sõiduk xxx, mis liikus üksinda politseiautole vastutulevas suunas, ületas lubatud kiirust vähemalt 45 km/t võrra, sest liikus kiirusega 98 km/t pluss-miinus 3 km/t teelõigul, kus lubatud kiirus on 50 km/t ( asulasisene tee). Politseipatrullauti kiirus on 47 km/t. Kiirus oli mõõdetud vähemalt 3 sekundi kestel ja signaal oli tõusev. Protokollile andsid allkirja protokolli koostaja M. Jalonen ning tunnistajana politseinik M Karjuhin. Autojuht S. Rosin, kelle sõiduki kiirus sai mõõdetud, tegi protokollile avalduse, et ta ei sõitnud kordagi kiiremini kui 90 km/t, kuna kasutas auto elektroonikat- „speed lemet“ nuppu, millel piirang oli 90 km/t, seega tema auto ei saanud sõita kiiremini kui 90 km/t. Asjassepuutuvad normid Liiklusseadus §
  5. Mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine …

(3)Mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 40 kilomeetri tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni ühe aastani. …
(5)Kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kuue kuuni. Liikluseeskiri §
  1. Suurim lubatud sõidukiirus: 1) asulasisesel teel on 50 kilomeetrit tunnis; 2) asulavälisel teel on 90 kilomeetrit tunnis. Kohtu tuvastatud asjaolud ja põhjendused Kaebuse esitaja ei vaidle, et protokollis näidatud ajal ja kohas sõitis ta Kohtla-Järve suunas, läbis asulasisese tee lõigu lubatud kiirusega ja selle ala lõpus alustas kiirendamist. Asulavälisel teel liikus ta kiirusega 93-94 km/t. Kaebuse esitaja arvamusel, mõõdeti tema kiirus sel helkel, kui tema sõiduk viibis juba asulavälisel teel, kus lubatud kiirus on 90 km/t, ja seega ei ole tema tegu karistatav LS § 74-22 lg 3 alusel – lubatud kiiruse ületamine üle 40 km/t. Kohus märgib, et kaebuse esitaja, samuti tunnistaja H. Rosin ei saanudki olla teadlikud, millisel hetkel S. Rosina sõiduki kiirus sai fikseeritud ja seega ka mõõdetud politseipaterullautos oleva kiirusemõõteseadme abil. Kiiruse mõõtmine 4 vähemalt 3 sekundi kestel ja fikseerimisnupule vajutamine mõõtmist teostava politseiametniku poolt- need toimingud olid sooritatud liikuvast patrullautost, ehk nii kaebuse esitaja sõiduk kui ka politseipatrullauto liikusid 13.kilomeetril reaalses ajas. Iga hetkega toimusid nende vastastikuses paiknevuses 13.kilomeetril muutusi. Sõidukid lähenesid üks teisele. Kus asus kas politseiauto või kaebaja sõiduk kiiruse fikseerimise momendis – seda ei ole võimalik tuvastada kaebuse esitaja ja temaga koos autos olnud tunnistaja H. Rosina ütllustega. Kiiruse ületamise protokollis märgitud kiiruse ületamise kellaeg – 11.10- ei anna kohtule võimaluse suhestada nimetatud kellaaega S. Rosina sõiduki paiknevusega xxx tee 13.kilomeetril – kas see sõiduk asus asulasisesel või juba asulavälisel teel. Siim Rosina ja Heino Rosina ütlustesse, et asulasisesel teel liikus kaebaja sõiduk lubatud kiirusega 50 km/t, suhtub kohus kriitiliselt ja seda järgmistel põhjustel. Heino Rosin istus, kaebaja ütluste järgi, tagaistmel. Teoreetiliselt on võimalik, et selle tunnistaja tähelepanu oligi hoolikalt suunatud just sõiduki kiirusele hinnangu andmisele ( ehk istudes tagaistmel jälgis ta spidomeetri andmeid) ning kiiruse ja auto teel paiknevuse kõrvutamisele ja analüüsimisele. Kohus leiab, et eluliselt ei ole see usutav. Ütluste eluline usutavus on üks kriteeriumidest, millel kohus hindab tunnistaja usaldusväärsust. Kaebuse esitaja ütlustesse suhtub kohus ka kriitiliselt. S. Rosina väide, et ta sõitis lubatud kiirusega ja kasutas kiirusehoidjat, ei välista, et S. Rosin võiks ületada lubatud kiirust nii asulasisesel kui ka asulavälisel teel. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis märkis S. Rosin, et tema kiirus ei saanudki olla rohkem kui 90 km/t ja seda asulavälisel teel. Kohtuistungil ülekuulatud selgitas S. Rosin, et sõitis asulavälisel teel kiirusega 94-93 km/t. Seega tema selgitused on teatud määras muutlikud. S. Rosina karistusandmetest ( lk 15-16, avaldatud 26.03.2010 kohtuistungil, kohtuistungi protokoll lk 26) nähtub, et tal on 3 kehtivat karistust just kiiruse režiimi rikkumise eest, mis näitab, et S. Rosin ei ole niivõrd seadusekuulekas liikleja, milles ta püüab kohut veenda. Kohus leiab, et lähtudes ülaltoodust võib S. Rosinal esineda motiiv anda tegelikkusele mittevastavaid ütlusi eesmärgiga vabaneda vastutusest. Kohus sedastab, et ta ei omista tunnistja H. Rosina ja kaebaja S. Rosina ütlustele ette kindlaksmääratud nõrgemat jõudu. See oleks vastuolus KrMS § 61 lg 1, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus kontrollib kaebuse esitaja ja tunnistaja ütlusi teiste tõendite kaudu. KrMS § 61 lg 2 sätestab, et kohus hindab tõendeid memde kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Alljärgnevalt kohus kõrvutab kaebuse esitaja ja tunnistaja M. Karjuhini ütlusi. Tunnistja M. Karjuhini ütluste kohaselt, politseiauto asus kiiruse mõõtmise ajal 6070 meetri kaugusel asula liiklusmärgi asukohast ja „võib öelda et ta (kaebaja sõiduk) oli asula märgi mõjualal“ ( lk 22 kohtuistungi protokoll). Need ütlused on vastuolus kaebuse esitaja ütlustega, et siis kui ta märkas politseiautot, viibis ta juba oma sõidukiga piirangu mõju alast väljas; teelõik on seal sirge ja ta nägi politseiautot umbes 1 kilomeetri eemal. Kohus märgib, et loomulikult kiiruse 5 mõõtmine ei saanud toimida enne kui mõõdetav sõiduk jõuab politseipatrulli nähtavuse nurka. Samuti M. Karjuhin väitis kohtuistungil, et nad peatusid kaebaja auto juures ja seda 60-80 meetrit asula liiklusmärgi asukohast. Kaebaja esitaja väidab aga, et ta peatus teeserval 300-400 meetrit asula liiklusmärgi asukohast, kusjuures pidurdamine võttis umbes 60 m, seega politsei andis talle peatamismärguande siis kui ta oli kindlalt asulavälisel teel; see annabki talle aluse kahtluseks, et kiirus 98 km/t pluss-miinus 3 km/t olid mõõdetud siis kui kaebaja asus oma autoga tegelikult asulavälisel teel. Kuna M. Karjuhin ja kaebuse esitaja mõlemad ei eita, et tegemist on sel kohal sirge teelõiguga, siis kohus konstateerib, et kaebuse esitaja ja tunnistaja M. Karjuhini ütlustes on ilmsed vastuolud. Kohus märgib, et poleks põhjendatud ja KrMS § 61 lg 1 kooskõlas omistada politseiniku ütlustele ette kindlaksmääratud kaalukamat jõudu kui kaebuse esitaja ütlustele. Ka politseiniku ütlusi hindab kohus teiste tõenditega kogumis. Samuti peavad kohtuväline menetleja, menetlusepooled kohtumenetluses ja kohus ise arvestama sellega, et vastavalt KrMS § 61 lg 1 ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Ka sellele on Riigikohus osutanud oma praktikas, märkides, et konkreetsele tõendile eelselt erineva jõu omistamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (Riigikohtu otsus 3-1-1-4-07 05.04.2007 T. R. väärteoasjas). Kohus märgib, et politseinik osaleb liiklusjärelevalves praktiliselt iga päev. Liiklusjärelevalve käigus avastatakse süütegusid,, mille toimepanemise asjaolud võivad olla vägagi erinevad või vastupidi sarnased. Kohus suhtub kriitiliselt, kui tunnistaja, kes puutub ametialaselt liiklusalaste süütegudega kokku väga tihti, peab meeles hoidma rohkem kui 5 kuu tagused süüteo avastamise üksikasjaolusid. Kusjuures ka nendest asjaoludest, mille kohta ei olnud kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis eraldi fikseeritud, mis omakorda tähendab, et sellistele asjaoludele ei ole tunnistaja oma tähelepanu tol ajal pööranud. Sellises olukoras ongi kiirusemõõteseadme kasutamise protokollil kui tõendil väga oluline tähendus. Rikkumise asjaolud tuleb piisava täpsuse ja korrektsusega fikseerida protokollile vähemalt selleks, et esiteks väidetav rikkuja saaks teada, millised on tema võimaliku rikkumise asjaolud, ja teiseks, et rikkumise asjaolusid oleks võimalik hiljem ka kohtuliku arutamise käigus kontrollida. Kohus märgib, et mõõtmise protokolli kantakse nii objeltiivseid andmeid, näiteks kiirusemõõteseadme näit nii rikkuja kui ka politsei sõiduki kiiruse kohta, kuid ka selliseid andmeid, mis on tingitud mõõtja subjektiivsetest hinnangutest, näiteks mõõtmise kellaaeg ja asukoht. Kiirusemõõteseadme abil ei tuvastata mõõtmise kelleaega ega asukohta ehk väidetava rikkumise ruumiliste ja ajaliste piiride tuvastamine ja fikseerimine on mõõtja ülesanne. Kiirusemõõteseadme abil fikseeritakse üksnes mõõtmise numbriline tulemus. Käesolevas väärteoasjas uuritud kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et esiteks mõõtmine toimus kell 11.10 ehk sisuliselt 60 sekundi kestel, teiseks liiklusjärelevalve ehk kiiruse mõõtmine toimus xxxteel
  2. kilomeetril. Kohus möönab, et kelleajaliselt ei ole siiski põhjendatud alati fikseerida rikkumise 6 ja mõõtmise aega sekundi täpsusega ( kuigi näiteks tõenduliku alkomeetri puhul on mõõtmise kellaaega võimalik tuvastada väljatrükist sekundi täpsusega). Mõõtmine 13.kilomeetril tähendab seda, et mõõtmine võis olla toimunud teelõigul pikkusega 1000 m. Juhul, kui mõõtmise režiim oleks „seisvast patrullautost“, siis kohtul oleks võimalus teostada sündmukoha vaatlust VTMS § 101 alusel ja fikseerida kas piirangu ala on täielikult või osaliselt politseipatrullauto nähtavuse nurgas ja kas selles nähtavuse nurgas liikuvad sõidukid asuvad alati piirangu alal. Kiiruse mõõtmine režiimis „liikuvast patrullautost“ eeldab, et kiiruse mõõtmise ajaline hetk ning väidetava rikkuja ja politseiauto asukohad mõõtmise ajal oleksid fikseeritud suurema täpsusega kui ainult „13.kilomeetril“. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist ei ole kohtul võimalik tuvastada, kas S. Rosina sõiduk viibis mõõtmise ajal asulasisesel või juba asulavälisel teel. Kaebuse esitaja ja tunnistaja M. Karjuhini ütlused on selles osas omavahel vastuolus. M. Karjuhin tunnistab, et mõõtmine toimus siis, kui vähemalt politseiauto asus asulavälisel teel. Tähelepanu väärt tunnistaja ütlus: „võib öelda et ta (kaebaja sõiduk) oli asula märgi mõjualal“ ( lk 22 kohtuistungi protokoll). Seega ei ole välistatud olukord, mil mõõtmine võis toimuda siis kui S. Rosina sõiduk on juba väljunud asulasisese tee alast kasvõi paar meetrit eemale. Kohus märgib, et ei ole põhjendatud kohtuvälise menetleja seisukoht, et kiirus oli mõõdetud politseiniku poolt, kellel on suur töökogemus ja vastavalt metoodikale, seega mõõtmine oli usaldusväärne. Kohus märgib, et Mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt mõõtemetoodika järgmine on kohustuslik, sest see on üks kohustuslikest kriteeriumidest, mille esinemisel võib arvata, et mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud. Metoodikat tuleb järgida mitte ainult formaalses mõttes, vaid metoodika nõuete järgimine peab olema sisuliselt küljest õige. Kohus nõustub, et mõõtja töökogemus on mõõtmise usaldusväärsuse seisukohast positiivne moment. Mõõteseadus ( ei varasemaes ega kehtivas redaktsioonis) ei sätesta, kuidas mõõtetulemusi tuleb fikseerida. Kiirusemõõteseadme tabloole ilmunud numbrid kaovad ajaga ära ega jää ootama kohtulikku arutamist. Alates 01.02.2009 kuni 22.12.2009 kehtis Mõõteseaduse § 5 lg 1 redaktsioon, mille kohaselt: “Mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat.“ Alates 23.12.2009 kehtib Mõõteseaduse redakstsioon, mille kohaselt: “Mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kui mõõtevahend on kantud käesoleva seaduse § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest.“ 7 Ükski eriseadus, Liiklusseadus, Politseiseadus, Mõõteseadus, ei sätesta sõiduki kiiruse mõõteprotseduuri ja mõõtetulemuste töötlemise nõudeid. Kuni 01.01.2010 ei olnud kiiruse mõõtemetoodika üheski õigusloovas aktis sätestatud. Kiiruse mõõtemetoodikad olid sätestatud politseiametniku käskkirjaga. Alates 01.01.2010 on VV määrusega Liiklusvärelevalve teostamise korda ( edaspidi Kord) sisse viidud 4-
  3. peatükk „sõidukiiruse mõõtmine“ ja nimetatud Korra lisa 1 sätestab kiirusmõõturiga sõidukiiruse mõõtmise metoodikat. Nimetatud metoodika § 6 määratleb, et mõõteprotokolli koostatakse Halduskohtumenetluse seaduses sätestatule, ning p 3 kohaselt mõõteprotokolli kantakse selle sõiduki asukoht teel, mille sõidukiirust mõõdeti. Kohtule ei ole teada, kas nimetatud metoodikas 3.punktis sätestatud nõue ( mõõdetava sõiduki asukoht teel) oli kohustuslik ka varasemas, politseiametniku käskkirjaga kinnitatud metoodikas, sest varasemad metoodikad ei olnud Politseiameti koduleheküljel tavalisele kasutajale vabalt kättesaadavad. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et protokolli on kantud üksnes seda, et patrulli asukoht on „liikus …sõidurajal, patrullauto kiirus 47 km/t“ ( lk 11 pöördel), ning teostati liiklusjärelevalve korras Siim Rosina poolt juhitud mootorsõiduki liikumiskiiruse mõõtmist 03.10.2009 kell 11.10 ja koht: Ida-Virumaa xxx vald, xxxe tee 13.kilomeetril, sõidu suund Kohtla-Järve. Kiiruse mõõtmisel on käesoleval ajal kehtivat metoodikat järgitud formaalses mõttes selles osas, et protokollis tuleb ära näidata mõõdetava sõiduki asukoht. Kohus aga leiab, et ei saa tunnistada mõõtmist jälgitavaks juhul, kui mõõtemeoodikat järgiti küll formaalselt, näidates protokollis sõiduki asukohaks 13.kilomeeter ( sama hästi võiks olla näidatud asukohaks näiteks „teelõik xxx teel“ või „12-
  4. kilomeeter“ või lihtsalt „xxx tee, asulasisene teelõik“), tegelikult aga puudub kohtuliku kontrolli läbiviimise võimalus, sest kiiruse mõõtmise hetkel võis menetlusaluse isiku sõiduk asuda
  5. kilomeetri suvalises kohas. Sõiduki asukoha näitamine kilomeetri täpsusega on liiga ebamäärane. Seega mõõtmine ei olnud ega ole kiirusemõõteseadme protokolli kohaselt jälgitav. Selles osas on kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll mõttetu tõend, kuna ei sisalda kohtule kaebuse lahendamiseks vajalikku informatsiooni. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis sisalduvat informatsiooni ebapiisavust ei ole kohtuliku arutamise käigus võimalik millegagi kõrvaldada või informatsiooni täiendada. Tunnistaja Margus Karjuhin kinnitas kohtuistungil et ta on kindel, et kiirus oli mõõdetud, et mõõdetud kiirus on menetlusaluse isiku sõiduki oma ning lähenedes mootorsõiduk kiirendas intensiivselt, võib öelda et ta oli asula märgi mõju alal ( lk 22, kohtuistungi protokoll). Sellest tuleneb, et menetlusaluse isiku sõiduk liikus mõõtmise protsessi käigus tõesti piiripealsel alal. Menetlualuse isiku ja tunnistja M. Karjuhini ütluste vahel tekkinud vastuolu ei ole kõrvaldatav kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga. Muid tõendeid väärteoasjas kogutud ei ole. Kohus leiab, et täiendavaid tõendeid, mis aitaksid kõrvaldada tunnistaja ja menetlusaluse isiku ütluste vahel tekkinuid vastuolusid, nüüd koguda ei ole võimalik. Kohtuvälisel menetlejal olid kõik seaduslikud võimalused süüteo avastamiseks ja vajalike tõendite korrektseks fikseerimiseks. Liiklusjärelevalve teostamise korra § 22 sätestab, et „Liiklusalase õiguserikkumise fikseerimiseks võidakse kasutada 8 fotoaparaati, filmi- või videokaamerat kas iseseisvalt või koos teiste tehniliste vahenditega, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.“ Teostades patrullimist, tegeleb politsei riikliku järelvalvega liikluse valdkonnas. Loomulik, et liiklusjärelvalve teostamise käigus on võimalus avastada süütegu ja politsei on kohustatud alustama süüteomenetlust. Süüteomenetluses tuleb aga asuda koguma nii süüstvaid kui ka õigustavaid tõendeid. Kohus leiab, et juhul, kui järelevalve teostamisel mööndakse, et süüteo ilmnemisel hakatakse tegelema süüteo menetlemisega, mitte aga piirduma märkuse või hoiatustrahviga, siis politsei peab olema valmis vormistama liiklusjärelvalve käigus saadud info tõendina, lähtudes väärteo- ja kriminaalmenetlusseadustikus sätestatud normidest. Seega, liiklusjärelevalve teostamisel võiks kohtuväline menetleja teha videosalvestisi, (märkides kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli tehnikavahendi kasutamise kohta), millest hiljem on võimalik teha väljatrükke, neid vaadelda süüteomenetluse raames, koostada vaatlusprotokolli, mille lisaks on kas salvestisest tehtud väljatrükid või fotod. Jättes videosalvestamise võimalused jätkuvalt kasutamata, võtab kohtuväline menetleja endale riski, et kohtuliku arutamise käigus ei ole vastuolude kõrvaldamine enam võimalik. Just videosalvestise või selle väljatrükkide vaatlusel oleks kohtus antud väärteoasja arutamisel võimalik tuvastada, kus asus menetlusaluse isiku sõiduk kiiruse mõõtmise ajal kell 11.
  6. Süütuse presumpütsiooni põhimõttest lähtudes, kõrvaldamata kahtlus asjaolude kohta tõlgendatakse menetlusaluse isiku kasuks. VTMS § 4 sõnastab süütuse presumptsiooni järgmiselt: kedagi ei tohi käsitada väärteo toimepanemises süüdlasena enne, kui väärteo eest karistamise otsus on tema kohta jõustunud. Süütuse presumptsiooni sätestav KrMS § 7 lg 2 ja 3 sätestab, et kriminaalmenetluses ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust ja kõrvaldamata kahtlused tõlgendatakse isiku kasuks. Kohus peab ilmseks, et ka väärteomenetluses kehtib kriminaalmenetluses aktsepteeritud põhimõte, et isik ei pea tõendama oma süütust. Kohus ei näe ühtki põhjust, millel süütuse presumptsiooni mõisted väärteomenetluses ja kriminaalmenetluses peaksid olema üks teisest oluliselt erinevad. Süütuse presumptsiooni põhimõte oleks jäetud reaalselt tagamata, kui poleks määratletud, et tõendamise kohustus langeb menetlejale (uurijale, prokurörile, kohtuvälisele menetlejale). Riigikohtu praktikas on mitmel korral rõhutatud süütuse presumptsiooni järgimise vajadust ning kohtuvälise menetleja roll tõendite kogumisel. Otsuses 3-1-1-43-05 19.05.2005 K. S. väärteoasjas on märgitud: „
  7. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et kohtuväline menetleja kui süüdistusfunktsiooni kandja peab tegema kõik võimaliku tõendite kogumiseks, seda nii menetlusalust isikut süüstavate kui õigustavate tõendite osas. Vastav kohustus tuleneb VTMS §-s 4 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttest, millest tulenevalt ei ole keegi kohustatud oma 9 süütust tõendama (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. septembri
  9. a otsuse p 6.2 väärteoasjas nr 3-1-1-101-03 - RT III 2003, 28, 292)….“. Kohus korduvalt ja korduvalt juhib kohtuvälise menetleja tähelepanu sellele, et politseinikust tunnistaja ütluste kasutamine süüteomenetluses on ühtlasi lubatud, kuid piiranguga. Politseinikest tunnistaja ütluste kui ainukese tõendi kasutamine on põhjendatud siis, kui teiste tõendite kogumine ei ole võimalik. Kohus leiab, et ei ole politseiniku poolt põhjendatud jätta sündmuskoha vaatluse protokolli või vaatluse protokolli koos salvestise või fotodega või muu menetlustoimingu protokolli koostamata ja selle asemel asuda ütlusi andma. Selle kohta on rõhutatud ka Riigikohtu praktikas. Kohtuvälisel menetlejal puudub õigus jätta tõendeid kogumata ja asuda selle asemel ütlusi andma. Sellele on osutatud Riigikohtu lahendis 3-1-1-29-05, otsuse
  10. p. Kohus võib teha süüdimõistva otsuse tuginedes ka ainukesele otsesele tõendile, peamine on see, et tõend oleks usaldusväärne. Kuid selle tõendi usaldusväärsus peab olema eriti hoolikalt kontrollitud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kohtuvälise menetlejaga koos olnud politseiametnikust tunnistaja ütlused on lubatud tõend ja seda saab ka kasutada süü tõendamiseks ( või ümberlükkamiseks). Riigikohtu lahend 3-1-1-69-05: „…tegemist on põhimõttega, mille kohaselt kriminaal- ja väärteomenetluse käigus menetleja sattumisel tunnistaja rolli tuleb menetlejarollist loobuda ning see on seotud kohtuvälise menetleja kohustusega koguda tõendeid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  11. mai
  12. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-43-05, RT III 2005, 22, 223, p 7). Ka on kriminaalkolleegium märkinud, et: "Arusaadavalt saab kohtuvälise menetleja ametnik menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Need asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi." (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  13. aprilli
  14. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-29-05, RT III 2005, 16, 163, p 7). Seega on kohtupraktikas asutud seisukohale, et KrMS § 66 lg 2 piirab kohtuvälise menetleja selle ametniku osalemist väärteomenetluses tunnistajana, kes menetles sama väärteoasja (kuid ka tema ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu käigu kohta ei ole põhimõtteliselt välistatud - vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi viimativiidatud otsus). Kohtuvälise menetleja teiste ametnike osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 aga piiranguid ei sea. Väärteomenetluse praeguses praktikas kasutatakse kohtuvälise menetleja menetlustoiminguid teinud ametnikuga koos olnud teise ametniku ütlusi laialdaselt. Kohtuvälises menetluses kasutatakse tihtipeale tõendina teenistuskohustusi täitnud politseiametnike ettekandeid, kohtumenetlusse kaasatakse nad tunnistajatena. See on ka põhjendatud, kuna teatud juhtudel võib muude tõendite kogumine osutuda võimatuks.“. Kuid selle otsuse
  15. punktis toonitatud, et politseiametnikust tunnistaja ütlusi tuleb analüüsida koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Samas selles otsuses märgib Riigikohus, et sellise tunnistaja ütluste tõendina kasutamine ongi põhjendatud, sest teatud juhtudel võib muude tõendite kogumine osutuda võimatuks. Kohus märgib, et juhul, kui menetlusaluse isiku ütlustele ei saa eelselt omistada nõrgemat tõendamisjõudu seetõttu, et ta alati püüab vabaneda vastutusest, ei saa ka 10 politseiametnikust tunnistaja ütlustele eelselt omistada tugevamat jõudu seetõttu, et tegemist on politseinikuga ehk isikuga, kellel on kõrged isiklikud omadused. Käesolevas väärteoasjas on tegemist olukorraga, kus politseiniku sõna on menetlusaluse isiku sõna vastu. Sellises olukorras, kui menetlusaluse isiku ütlused ei saa kummutada mitte millegagi peale politseinikust tunnistaja ütlusi, kusjuures liiklusjärelevalvetoimingu protokoll ei sisalda kohtule vajalikku informatsiooni, ning kohtuväline menetleja jättis otsese tõendi (salvestise) kogumata hoolimata sellele, et oli tal selleks õiguslik alus ja materiaalne võimalus, tuleb kohus järeldusele, et menetlusaluse isiku osavõtt väärteo toimepanemisest ei ole piisavalt ja usaldusväärselt tõendatud. Kohus leiab tõendatuks üksnes seda, et 03.10.2009 kell 11.10 juhtis Siim Rosin mootorsõidukit Kohtla-Järve-Mäetaguse teel 13.kilomeetril. Kohus leiab, et Siim Rosina poolt LS § 74-22 lg 3 järgi ettenähtud väärteo toimepanemine - kiiruse ületamine mitte vähem kui 45 km/t- ei leidnud kohtuliku arutamise käigus usaldusväärset kinnitust. Kohtu meetmed Kohus leiab, et Siim Rosina suhtes 23.10.2009 tehtud kohtuvälise menetleja otsus 2440,09,012372 tuleb tühistada, sest väärteo toimepanek ei ole usaldusväärselt tõendatud. Kaebus rahuldada täielikult. Kohus leiab, et väärteomenetlus Siim Rosina süüdistuses LS § 74-22 lg 3 järgi tuleb lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 näidatud alusel tema tegevuses väärteokoosseisu puudumise tõttu. Kohtunik Inna Kirsipuu 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.