1-09-15250/24

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2010.a Tallinn Kriminaalasja number 1-09- 15250 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Tõlk Kea Lemming Marina Lepiksoo Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. märts 2010.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi Marina Muslimova süüdistus KarS § 184 lg 2 p 2 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. detsembri 2009.a otsus Apellatsiooni esitajad Süüdistatav Marina Muslimova ja tema kaitsja adv Arina Liskmann-Getsu Prokurör Taavi Pern Süüdistatav Marina Muslimova sünd 18.02.1975.a xxxxxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxx xx-xx xxxxxxxxx, ei töötanud, varem kolmel korral kohtu poolt karistatud, viimati 07.07.2005.a Tallinna Linnakohtu poolt KarS § 184 lg 2 p 2 järgi 5 aasta ja 1 kuulise vangistusega, 17.12.2008.a vabastatud tingimisi enne tähtaega 1 aasta 29 päeva katseajaga kuni 29.01.
4. Kaitsja Adv Arina Liskmann-Getsu RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
5. detsembri otsus muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Marina Muslimova tunnistati süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja karistati 5 aasta ja 6 kuulise vangistusega. KarS § 76 lg 6 ja 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust 07.07.2005.a kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse (1 aasta ja 29 päeva) võrra ja liitkaristuseks mõisteti 6 aastat 6 kuud ja 29 päeva vangistust. Karistusaja alguseks arvati 16.06.2009.a. KarS § 832 lg 1 alusel konfiskeeriti M. Muslimovalt kinnipidamisel äravõetud 9003 krooni. Marina Muslimova tunnistati süüdi selles, et ta varem KarS
7. peatüki
8. jaos sätestatud kuriteo toime pannud isikuna, omandas täpselt tuvastamata ajal, kohas ja isikult ebaseaduslikult 4 minigripp kilekotti kokku 10,56 grammi amfetamiini sisaldava pulbriga (puhtal kujul 2,98 g amfetamiini), s.o narkootilist ainet suures koguses, mida hoidis enda juures kuni see 16.06.2009.a tema juurest kinnipidamisel leiti ja ära võeti. APELLATSIOONIDE SISU
9. Süüdistatava kaitsja taotleb Maakohtu otsuse tühistamist KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ning uue otsusega tema süüditunnistamist KarS § 183 lg 2 p 2 järgi ja kergema karistuse mõistmist. Kaitsja leiab, et kohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. M. Muslimova tunnistas ennast kohtulikul uurimisel süüdi narkootilise aine väikeses koguses ebaseaduslikus käitlemises ning selgitas, et tema juures oli kinnipidamisel 3 pakki amfetamiiniga, mis sisaldasid 0,58 grammi puhast amfetamiini. Ülejäänud, autost leitud narkootiline aine ei kuulunud temale, kellele see kuulus, ta ei tea. 3 pakki amfetamiini andis M. Muslimova politseile vabatahtlikult. Tema juuresolekul autot läbi ei otsitud. Politseiosakonnas sai ta teada, et autost leiti veel narkootikume, need aga ei kuulunud temale. Ka kinnitas M. Muslimova, et oli kinnipidamisel narkojoobes, mistõttu ei saanud adekvaatselt kasutada oma seadusest tulenevaid õigusi. Kohus märgib otsuses, et ei ole alust kahelda kriminaalasja kohtueelse menetluse käigus koostatud menetlusdokumentide – kahtlustatavana kinnipidamise protokolli ja läbiotsimisprotokolli õigsuses. Kaitsja on seisukohal, et kohus ei kõrvaldanud kohtuliku uurimise käigus kahtlusi narkootilise aine kuuluvuse kohta, millega rikkus KrMS § 7 lg 3 sätteid. Kahtlused esinevad M. Muslimova ütluste ja kinnipidamisprotokolli vahel. M. Muslimova tunnistas eeluurimisel ennast osaliselt süüdi, selgitades, et kinnipidamisel oli tal 4 või 5 pakki amfetamiini, mille kogust ta täpselt ei tea. Ta pole konkretiseerinud, kus need pakid olid. Uurija pole esitanud M. Muslimovale küsimust spordikotist leitud amfetamiini kohta. Seega ei tulene 2 ülekuulamisprotokollist, et kotist leitud amfetamiin kuulus M. Muslimovale. Kott oli autos, mis kuulus G. S. H.. Muid süüd kinnitavaid tõendeid asjas ei ole. Kaitsja on seisukohal, et kohtulikul uurimisel M. Muslimova poolt antud ütlused on kooskõlas eeluurimisel antud ütlustega. Kohtus antud ütlused on vaid detailsemad. Võttes arvesse tunnistaja M. K. ütlusi, rikkus kohus KrMS § 66 lg 2 sätestatud nõudeid. Vastates kohtu küsimusele kotist leitud narkootilise aine kuuluvuse kohta, selgitas M. Muslimova, et pärast kokkuleppemenetlusest keeldumist käis tema juures teda kinni pidanud politseinik, kellele ta teatas, et spordikotist leitud narkootikumid ei kuulu temale. M. K. tõepoolest kinnitas kohtus, et M. Muslimova eitas oma seost kotist leitud amfetamiiniga. Muus osas vastas tunnistaja kohtu küsimustele, mis puudutasid M. Muslimova kinnipidamist ja läbiotsimist. Kaitsja leiab, et antud juhul on tegemist lubamatu tõendiga, kuna tunnistaja oli kriminaalasjas menetlejaks ja tema ütlusi asja menetlemise käigust ei saa tõendina kasutada. Küll saab aga tema ütlusi kasutada selle kohta, et M. Muslimova teatas talle spordikotis olnud amfetamiini mittekuulumisest endale, kuivõrd teatamise ajal ei olnud ta enam menetlejaks. Eelnevat arvestades leiab kaitsja, et kohus rikkus KrMS § 7 lg 3 sätestatut ega tõlgendanud kahtlusi süüdistatava kasuks.
10. Marina Muslimova kordab oma apellatsioonis juba maakohtu istungil öeldut, rõhutades, et kott oli autos, mitte temaga kaasas. Mis auto juures toimus seda ta ei tea, kuivõrd teda viidi kohe politseiosakonda. Ta tunnistas kohe ka narkojoobes olekut, amfetamiini omamist ja tunnistas ka seda, et tal on kotis kaalud. Alles siis kui M. K. oli autost koti toonud, avastati sellest veel amfetamiini, kuid kellele see kuulus, ta ei tea. Talle jääb arusaamatuks, miks tal joovet ei kontrollitud. Palub arvestada, et oli kinnipidamisel narkojoobes ning 3 ööpäeva magamata, mistõttu ei olnud võimeline adekvaatselt toimunut hindama. Järgmisel päeval kui teda üle kuulati, oli ta nii unine, et praktiliselt magas, seda võib ju uurija kinnitada. Kohtuistungi protokolli märgiti, et ta tarvitab kangeid narkootikume juba 10 aastat. See pole õige. Tugevaid narkootikume tarbis ta 1989-1999.a. 2003-2004 tarbis amfetamiini ja exstasyt. Pärast vabanemist aga mõned korrad amfetamiini ja seda just enne kinnipidamist 16.06.2009.a. Auto läbiotsimisprotokollile kirjutas ta alla teadmata üldse, mis suhe temal autosse on, see ei kuulunud ju temale. M. Muslimova rõhutab, et ilmselt kuulus kotis olnud amfetamiin kellelegi tema kaaslastest, kuid seda ei uuritudki, ei tehtud DNA ekspertiisi. Kott oli kogu aeg autos ja sellele oli kõigil juurdepääs. M. Muslimova leiab, et M. K. ütlused ei ole erapooletud, ta on asjast huvitatud isik. Tema kaaslased võivad kinnitada, et kott ei olnud kogu aeg tema käes. Loogiline on ju, et kui kott oleks kogu aeg tema käes olnud, oleks ta ka selles olnud amfetamiini vabatahtlikult välja andnud. Peale eelneva pöörab apellant tähelepanu sellele, et tema poolt vabatahtlikult välja antud amfetamiin ja spordikotist leitud amfetamiin olid kvaliteedilt erinevad, erinevad olid ka pakendid. 3 Kinnipidamisel oli tal kaasas 9003 krooni, mis oli vanglas teenitud, seetõttu leiab M. Muslimova, et selle raha konfiskeerimine ei ole põhjendatud. Pärast vanglast vabanemist käis ta regulaarselt kriminaalhooldaja juures, soovis minna võõrutusravile ja psühholoogi juurde, oli juba järjekorda asunud. Leiab, et pole sotsiaalselt ohtlik, kaasasolnud amfetamiin oli tal enda tarbeks. Nagu kaitsjagi, taotleb M. Muslimova toimepandu ümberkvalifitseerimist, kergema karistuse mõistmist ja raha konfiskeerimise tühistamist. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
11. Prokuröri hinnangul on apellatsioonid põhjendamatud, apellatsioonides korratakse juba esimese astme kohtuistungil esitatud väiteid, maakohus on need aga veenvalt kummutanud. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata. Süüdistatav ja tema kaitsja jäid apellatsioonide juurde, taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsusega M. Muslimova süüditunnistamist KarS § 183 lg 2 p 2 järgi ja kergema karistuse mõistmist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonide sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioonid rahuldamisele ei kuulu, maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. Nii süüdistatava kui tema kaitsja apellatsioonid lähtuvad versioonist, nagu ei oleks kogu süüdistuses nimetatud narkootiline aine kuulunud M. Muslimovale, kuivõrd tema kotist leitud minigrippkott amfetamiiniga ei olnud süüdistatavaga puutumuses, kott leiti auto läbiotsimisel ning sinna võis narkootilise aine panna keegi teine. See versioon esitati aga juba maakohtu istungil ning süüdistatava väited on maakohtu poolt kontrollitud ja veenvalt kummutatud. Tõendite analüüs, kohtu põhjendused ja järeldused on otsuses piisava põhjalikkusega kajastamist leidnud ning kahtlusi selles, et just M. Muslimovaga kaasas olnud kotist samuti narkootiline aine koos elektronkaaluga leiti, ei ole. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ega pea KrMS §-s 342 lg 3 p 2 sätestatust lähtudes nende kordamist täies mahus vajalikuks. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, mille kohaselt on maakohus M. K.t tunnistajana üle kuulates ja tema ütlustele kui tõendile viidates rikkunud KrMS § 66 lg 2 nõudeid. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et politseikomissar M. K. tunnistajana ülekuulamist taotles kohtuistungil süüdistatava kaitsja /tl 74/. Seda, tõsi küll, eesmärgil kontrollida, kas M. Muslimova on M. K.le oma versiooni kohtueelse uurimise lõppedes avaldanud ning millistel asjaoludel ta M. Muslimovaga vanglas kohtus. Peale eelnimetatud asjaolude selgitamist vastas tunnistaja nii prokuröri kui kaitsja küsimustele, mis käsitasid esmaste uurimistoimingute – M. Muslimova kahtlustatavana kinnipidamise ja G. S. H. kasutuses olnud sõiduauto läbiotsimise käiku /tl 81/. Kohtukolleegium leiab, et maakohus menetlusnorme ei rikkunud ning osundab siinjuures Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-7-09, milles on selgitatud, et mõistetavalt saab menetleja ametnik menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on asjas tähtsust. Need asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras 4 tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. Kriminaalmenetluse seadustiku § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole põhimõtteliselt välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta. Samasugune seisukoht on väljendatud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-73-
13. Käesolevas süüdistusasjas ei ole jäetud tõendeid kogumata ega vormistamata, M. K. andis ütlusi, mis kajastasid isiku kahtlustatavana kinnipidamise ja sõiduauto läbiotsimise käiku. Maakohus tuvastas, et nende menetlustoimingute käik on korrektselt protokollides kajastatud, protokollidega on M. Muslimova ise tõlgi vahendusel tutvunud ega ole mingeid märkusi esitanud /tl 20-21, 23-24/. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida sedagi, et ka juhul, kui jätta M. K. ütlused tõendite hulgast kõrvale, ei ole alust M. Muslimova kinnipidamise ja G. S. H. sõiduauto läbiotsimise protokollide õigsuses kahelda. Samas nõustub kohtukolleegium kaitsjaga selles, et M. K. ütlustest nähtuvalt teatanud talle M. Muslimova vanglas kohtumise ajal, et kogu leitud narkootiline aine ei kuulunud temale /tl 81/, kuid see asjaolu ei muuda iseenesest M. Muslimova versiooni usutavamaks. Mis puudutab süüdistatava väidet, nagu oleks ta kinnipidamise päeval tugevas narkojoobes olnud, siis ka selle väite on maakohus kummutanud, rõhutades, et kohtuliku arutamise käigus ei ole see väide millegagi kinnitamist leidnud, pealegi tuleneb süüdistatava ütlustest, et ta tarbinud amfetamiini kaks päeva enne kinnipidamist. Maakohus ei pidanud põhjendatult eluliselt reaalseks, et kaks päeva pärast narkootilise aine tarbimist oleks M. Muslimova olnud seisundis, mis takistanuks tal adekvaatselt aru saamast ja hindamast temaga seoses toimunud sündmusi ja olukorda. Maakohus viitab põhjendatult ka vastuoludele M. Muslimova ütlustes. Kahtlustatavana ülekuulamisel kinnitas ta, et kinnipidamisel oli tal 4 või 5 pakki amfetamiini, mille kogust täpselt ei tea (need ütlused avaldas kohus prokuröri taotlusel süüdistatava ristküsitluse käigus). Kohtuistungil aga väitis süüdistatav, et tal oli kaasas kolm pakikest amfetamiiniga, millised ta kinnipidamisel vabatahtlikult välja andis. Neid vastuolusid põhjendab M. Muslimova narkojoobes olekuga, milline väide on aga selgelt paljasõnaline. Lahknevused erinevates menetlusstaadiumides antud ütlustes ei võimalda aga ütlusi kui tõendit usaldusväärseks pidada. Süüdistatava poolt kohtuistungi protokollile tehtud etteheited jätab ringkonnakohus tähelepanuta. KrMS § 158 lg 1 kohaselt võivad kohtumenetluse pooled kolme päeva jooksul pärast protokollile allakirjutamist esitada kohtuistungi protokolli parandamiseks kirjaliku taotluse, mis lisatakse kriminaaltoimikusse. Käesolevas asjas ei ole kohtuistungi protokolli parandamiseks taotlusi esitatud, mis tähendab, et protokolli sisus ei ole kohtukolleegiumil alust kahelda. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on põhjendatult M. Muslimova KarS § 184 lg 2 p 2 järgi süüdi tunnistanud. Talle on mõistetud karistus KarS § 56 sätteid järgides, maakohus on karistuse mõistmist põhjendanud, kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega. Ka ei anna M. Muslimova apellatsioonis esitatud väide, nagu oleks tal kinnipidamisel kaasas olnud raha eelmist karistust kandes vanglas teenitud, alust tühistada kohtuotsust osas, millega konfiskeeriti KarS § 832 lg 1 alusel süüdistatavalt kinnipidamisel ära võetud 9 003 krooni. Maakohus on konfiskeerimist põhjendanud, need põhjendused on veenvad ning muuhulgas 5 märgib maakohus õigustatult ka seda, et ei ole esitatud ühtki tõendit, mis viitaks selle rahasumma seaduslikul teel saamisele. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 11.12.2009.a otsuse Marina Muslimova süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p 2 järgi muutmata ning apellatsioonid rahuldamata. Malle Preimer Meelika Aava 6 Ivi Kesküla