1-09-22352/12

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. mai
2. a Kriminaalasja number 1-09-22352 Kohtukoosseis Paavo Randma, Ivi Kesküla, Urmas Reinola Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. aprilli 2010 otsus Apellatsiooni esitaja Uno Saarik, ik. 36402180251, emakeel eesti keel, XXXXXX XXXXXXXXX XXXXXXX, XXXXXXXXXXX, ei tööta, eluk. XXXX X-X XXXX, elab. XXXXXXXX XXXX X XXXXX XXXX XXXXX-XXXX XXXXXXX, varem kriminaalkorras korduvalt karistatud Resolutsioon Jätta Uno Saariku apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Harju Maakohtu
5. aprilli 2010 otsusega tunnistati U. Saarik süüdi KarS § 209 lg 2 p 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta 9 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, s.o pikkuseni 1 aasta 2 kuud vangistust. U. Saarik tunnistati süüdi selles, et ta pani toime kuus kelmuse episoodi, s.o sai varalist kasu tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel. Kelmused panid ta toime 13.04.2009,13.05.2009, 15.05.2009, 19.06.2009, 31.10.2009 ja 4.11.
6. Viiel korra lubas ta müüa isikutele kütust, mida tegelikkuses tal ei olnud; ettemaksuna saadud raha ta omastas. Ühel korral lubas ta valmistada tellijale garaaži värava ja luku, mida tal aga plaanis ei olnud; ettemaksuna saadud raha ta taaskord omastas.
7. Maakohtu otsuse peale esitas U. Saarik apellatsiooni, milles ta palub tühistada maakohtu otsus talle mõistetud karistuse osas. Apellant palub mõista talle karistus tingimisi, kuna vanglakaristus teda niikuinii ei paranda, samuti on tal olemas töökoht. Vabaduses saaks ta tõestada, et ta saab elada nii, nagu see on kohane normaalsele isikule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09).
9. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.
10. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.
11. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral. Tuvastamist leidis, et U. Saarik on varavastaste süütegude eest varasemalt karistatud korduvalt, seejuures vabadusekaotuslike karistustega; seda tunnistab U. Saarik esitatud apellatsioonis ka ise. See kõik näitab ilmekalt maakohtu argumendi, et U. Saariku jaoks on varavastaste süütegude toimepanemine kujunenud paljuski sissetulekuallikaks, paikapidavust. See on aga ühtlasi asjaoluks, mis tingib isikule vabadusekaotusliku karistuse mõistmise. Eelnevalt mõistetud karistused ei ole U. Saariku jaoks tähendanud sisuliselt mitte midagi; peatselt pärast eelmise kohtuotsusega mõistetud vabadusekaotusliku karistuse ärakandmist pani süüdistatav toime uued varavastased kuriteod, käesolevas kriminaalasjas kuus episoodi. Arvestades seda, et U. Saarik pani toime teod, mille eest on võimalik mõista karistus kuni viis aastat vangistust, ei näe kriminaalkolleegium süüdistatavale mõistetud karistuses vähimatki eksimist nn proportsionaalsuspõhimõtte vastu. Arvestades neid argumente, peab kriminaalkolleegium U. Saarikule vaatluse all olevas kriminaalasjas mõistetud karistust – üks aasta üheksa kuud vangistust, mida edasiselt vähendati 1/3 võrra - täielikult seaduslikuks ning põhjendatuks. Apellatsioonis puuduvad argumendid, mis võimaldaks jõuda kriminaalkolleegiumil vastupidisele järeldusele ning revideerida mõistetud karistust väiksemas suunas. Ei eri- ega üldpreventiivsed karistuse mõistmise eesmärgid anna samuti alust mõistetud karistuse muutmiseks.
12. Samuti leiab kriminaalkolleegium, et võimatu on tulla vastu apellandi taotlusele mõista talle karistus tingimisi. Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele. Kohtupraktika on seejuures asunud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt RKKKo 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 3-1-1-40-04). Sisuliselt tähendab see isiku suhtes teatud prognoosotsuse tegemist – kohus usub, et isik ei pane enam toime uusi õigusrikkumisi, mis võimaldabki jätta mõistetud karistuse täitmisele pööramata. Apellant ei ole osundanud ühelegi asjaolule, mis iseloomustaks erandlikuna süüteo toimepanemise asjaolusid või tema isikut ja ringkonnakohtu arvates need ka puuduvad. Kõiki kuritegusid, mis on käesolevas kriminaalasjas vaatluse all, iseloomustab lihtsalt sihipärane püüd viia teised isikud eksimusse, sundida nad varakäsutuse tegemisele ning enda valdusesse saadud raha omastada; seejuures on kuritegude toimepanemise intervall äärmiselt tihe. Nagu öeldud, oli tegemist sisuliselt süstemaatilise ning teadliku teiste isikute omandi kahjustamisega, mis kujutas süüdistatavale sissetulekuallikat. Ka süüdistatava isik ei anna vähimalgi määral alust positiivse prognoosotsuse tegemiseks, mis võimaldaks teha järeldust, et mõistetud karistuse reaalne ärakandmine oleks ebaotstarbekas. Kohtul puudub vähimgi veendumus, et süüdistatav suudaks vabaduses käituda õiguskuulekalt. Pigem on U. Saarik enda senise käitumisega kinnitanud, et karistused ei oma tema käitumise kujundamisel sisuliselt tähendust ning ka uuesti kinnipidamisasutusse sattumise võimalus ei takista teda kuritegude toimepanemisel; see välistab aga koheselt KarS § 73- § 74 sätete rakendamise.
13. Eeltoodud argumentidel leiab kriminaalkolleegium, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Täiendavalt selgitab kriminaalkolleegium, et apellatsiooni läbivaatamine istungimenetluses tooks apellatsiooni rahuldamata jätmise korral kaasa täiendavad kulud kaitsetasude näol, suuruses ca 1000.- krooni, mis tuleks välja mõista U. Saarikult. Kriminaalkolleegium ei usu, et see vastaks apellandi huvidele, mida ta väljendab enda taotluses, arvestades seejuures niigi tasumisele kuuluvate tsiviilhagide ulatust.
14. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Paavo Randma Ivi Kesküla Urmas Reinola