KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. aprill 2010. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-14910 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Mal

§ 114p 3, § 200 lg 2 p 8 ja § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 10.

veebruari

1. a otsus Apellatsiooni esitaja Andrei Linask ja tema kaitsja advokaat Argo Küünemäe Prokurör Ainar Koik Andrei Linask, ik: 38703160222; XX XXXXXXX; elukoht: XXXXX XX, XXXXXXXX XXXX, XXXXX X; XXXXXXXXXXXXXX; emakeel: vene keel; varasemalt kriminaalkorras karistatud kolm korda; tõkend: vahistamine Advokaat Argo Küünemäe Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
2. Harju Maakohtu
3. veebruari
4. a otsus Andrei Linaski süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
5. Advokaat Argo Küünemäe esitatud apellatsioon jätta rahuldamata.
6. Andrei Linaski esitatud apellatsioon jätta läbi vaatamata. 1 Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Harju Maakohtu
8. veebruari
9. a otsusega tunnistati A. Linask süüdi KarS § 25 lg 2 § 114 p 3 järgi ja mõisteti talle karistuseks kaheksa aastat vangistust; KarS § 200 lg 2 p 8 järgi ja mõisteti karistuseks kolm aastat vangistust; KarS § 121 järgi ja mõisteti talle karistuseks kuus kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ning liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale kaheksa aastat vangistust, millest arvati maha eelvangistuses viibitud aeg kestusega üks päev. Karistusaja alguseks määras kohus
10. detsembri
11. a. Süüdistatavalt mõisteti välja ka kohtukulud, mh määratud kaitsjale makstud tasu summas 5520 krooni. 1.1 KarS § 121 järgi tunnistati A. Linask süüdi selles, et ta pani
12. juulil
13. a toime J. Z. kehalise väärkohtlemise, lüües kannatanut korduvalt rusikaga näkku. Selle kuriteo osas ei ole maakohtu otsust apellatsiooni korras vaidlustatud. 1.2 Veel tunnistati A. Linask süüdi selles, et ta 8.mail
14. a kella 00.30 paiku XXXXXXXXX, XXX XXXXX XX asuva maja trepikojas lõi tahtlikult mitu korda noaga E. S. rindkerre ehk keha elutähtsate organite paiknemise piirkonda. Ta tekitas kannatanule torke-lõikehaava paremal pool ülakõhul, mis oli kõhuõõnde tungiv ja esines maksa parema sagara vigastus ehk eluohtlik tervisekahjustus, samuti põhjustas ta kannatanule torke-lõikehaava selja piirkonnas. Veel lõi ta tahtlikult noaga rindkerre ehk keha elutähtsate organite paiknemise piirkonda J. S., tekitades viimasele rinnaõõnde mittetungiva torke-lõikehaava vasakul pool selja ülaosas lülisamba kõrvaljoonel. Seega püüdis A. Linask korduvate noalöökidega tappa kahte isikut - E. S. ja J. S., pannes toime KarS §

§ 114p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 1.3 Kar

S § 200 lg 2 p 8 järgi tunnistati A. Linask süüdi veel selles, et samal ajal ja kohas lõi T. R. noaga kätte, samuti rusikatega näkku, tekitades talle mitteeluohtliku tervisekahjustuse lõikehaava vasakul küünarvarrel ja nahamarrastuse vasaku silma piirkonnas, misjärel võttis ära T. R. kuuluva mobiiltelefoni selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. 1.4 Kohus leidis, et A. Linaski süü KarS §

§ 114

p 3 järgi kvalifitseeritavas kuriteos on leidnud täielikult tõendamist, motiveerides seda järgmiselt. A. Linask oli antud kuriteo toimepanemise ajal purupurjus, ta soovis oma viha välja valada ükskõik kelle peal tema jaoks täiesti võõraste eestlaste seltskonnast; tema käes oli suuremõõtmeline terav nuga, millega ta kitsas ja suhteliselt pimedas ruumis suvaliselt lüües ja torgates ohustas paljusid temale täiesti võõraid isikuid, tabades just rindkeresse ehk elutähtsate organite paiknemispiirkonda kahel korral E. S. ja ühel korral J. S.. Muuhulgas kinnitas A. Linask kohtule, et ta sai aru, et noaga vehkides võib ta kedagi ka surmavalt haavata, kuid otseselt ta seda teha ei soovinud. Seega pani A. Linask tapmiskatsed toime kaudse tahtlusega, mööndes mistahes tagajärje saabumist. Seejuures ei olnud A. Linaskil mingit alust rääkida enesekaitsest. Ta tungis võõrasse trepikotta ilmselge sooviga kätte maksta oma väidetavatele solvajatele, sooviga arveid klaarida. Selleks palus ta oma sõpra tuua nuga. A. Linaski väited selle kohta, et noa palus ta tuua enesekaitseks, on 2 paljasõnalised ja eluliselt mitteusutavad. Kui kannatanute seltskond oleks tundunud talle teda ohustav, siis ei oleks A. Linask võõrale territooriumile ka tükkinud. Tema väited selle kohta, et ta soovis eestlastega rahumeelselt vestelda, neilt küsida, mida nad õieti ütlesid ja miks, ei vasta tõele. A. Linask teadis, et eesti keeles ta suhelda ei oska ja mingit alust arvata, et temaga vene keeles suhelda mõistetakse, tal ei olnud. Läbi akna eelneva vestluse käigus võidi küll üksteist solvata ja ebatsensuurseid väljendeid seejuures mõlemas keeles kasutada. Seda ei eita kategooriliselt kannatanud ega süüdistatav, kuid situatsiooni rahumeelse lahtirääkimise soovi realiseerumine eeldab siiski pisut toekamat keeleoskust, kui üksikud võõrkeelsed sõimusõnad. Mõlemale nimetatud kannatanule tekitatud noavigastused ei olnud põhjustatud noatera libiseva liikumisega, mis viitaks lihtsalt vehkimisele, vaid selgelt löögi või torkega, mis on väga oluline vahe ja süüdistatava käitumisele õige õigusliku hinnangu andmiseks väga oluline asjaolu. See tõsiasi nähtub selgelt asitõendite – kannatanute riiete vaatlusprotokollidest – ja eksperdiarvamustest kohtuarstliku ekspertiisi aktides. Süüdistatav ka ise kohtuistungil ütlusi andes lõppkokkuvõttes ei eitanud seda, et ta lisaks noaga vehkimisele ka püüdis sellega lüüa ja torgata, kannatanu J. S. tundis enda suhtes noatorget ja kannatanu T. R. nägi ise süüdistatavat noaga löömas ja torkamas. E. S. tabanud noalöökidest oli üks eluohtlik ja kuigi teine seda polnud, näitab selline korduv käitumine kohtupraktika kohaselt tahtlust tapmise suhtes. A. Linask on ise mitmel korral kinnitanud, et tal ei olnud soovi kannatanuid tappa, kuid ta möönis mistahes tagajärje, sealhulgas surma saabumist oma tegevuse tõttu. Seega pani A. Linask kuriteo toime kaudse tahtlusega. A. Linaski käitumist võib iseloomustada sõnadega „kui surevad, siis surevad“, mitte aga lootusega „vahest nad siiski ei sure“. Kuigi J. S. tabas vaid üks noahoop ja eksperdi hinnangul polnud see eluohtlik, ei saa kuidagi jätta arvestamata asjaoluga, et tegemist oli nii eksperdiarvamuse kohaselt kui asitõendi vaatlusprotokollist nähtuvalt küllalt suuremõõtmelise (ja sügava) haavaga, mis asus samuti rindkeres ja otse lülisamba kõrval, mis tähendab selle sihitust rindkere keskele. Seega on väga oluline vahe, kuhu löögid/torked kannatanut tabasid – kuna T. R.it tabas noalöök/torge randme piirkonda, kus elutähtsad organid puuduvad, ei ole tema suhtes mingit alust rääkida tapmiskatsest. Seega pani A. Linask kokkuvõtvalt toime tapmiskatse kahe inimese (E. S. ja J. S.) suhtes ehk KarS §

§ 114p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohus osundab, et Riigikohus on oma lahendites (viimati otsuses nr 3-1-1-128-06) asunud seisukohale, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes iseäranis siis, kui toimepanija tegu koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost või ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda); antud juhul on see kahtlusteta tuvastatud, kuna A. Linaski käes olnud suuremõõtmelise kööginoa löögid ja torked tabasid kannatanuid E. S. ja J. S. mitte ainult rindkere piirkonda, vaid lausa selle keskossa. 1.5 Puutuvalt süüdistusse KarS § 200 lg 2 p 8 järgi märgib kohus esmalt, et puuduvad tunnistajad, kes nägid A. Linaski poolt telefoni äravõtmise momenti. A. Linask väitis, et tema mobiiltelefoni kannatanu käest ära ei võtnud, vaid korjas selle üles maast, kuhu see kannatanult kukkus. Kannatanu T. R. seevastu väitis kindlalt, et telefoni võttis süüdistav tema käest ära siis, kui nad olid juba majast välja jõudnud ja vahetult enne seda lõi süüdistav teda noaga kätte, samuti lõi süüdistatav teda rusikatega. T. R. seletas kohtule, et ta püüdis helistada numbril 112, hoidis telefoni kõrva ääres ja samal ajal tõrjus teise käega eemale teda ikka veel ründavat A. Linaskit. A. Linaskil õnnestus telefon temalt ära haarata. Kohtul ei ole kannatanu ütluste usaldusväärsuses mingit alust kahelda, kuna süüdistav on temale täiesti võõras isik, mingit vihavaenu neil ei ole ning pealegi on ta tagasi saanud telefoni ja mälukaardi maksumus on temale hüvitatud. Seega tuleb asuda seisukohale, et telefoni äravõtmine oli vahetult seotud kannatanu T. R.i suhtes mõni hetk varem kasutatud vägivallaga – nii noaga löömise kui rusikatega näkku löömisega ehk tegemist on röövimisega, st 3 vägivallateod ja vara hõivamine olid vahetult ajalis-ruumiliselt seotud, mitte ei ole tegemist omavahel ajaliselt selgelt eristatava vägivallaga (KarS § 121) ja seejärel isiku poolt kes on varem toime pannud varguse, toimepandud omastamisena (KarS § 201 lg 2 p 1). 2. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras nii süüdistatav kui ka tema kaitsja. Apellatsioonides esitatud taotlused ning põhiargumendid on seejuures järgmised. 2.1 Süüdistatava kaitsja advokaat A. Küünemäe leiab, et A. Linaski käitumine, mis on kvalifitseeritud KarS §

§ 114p 3 ja § 200 lg 2 p 8 järgi, tuleb kvalifitseerida ümber vastavalt Kar

S § 118 p 1 ja § 201 järgi. 2.1.1 Enda seisukohtade põhistamisel leiab kaitsja, et käesoleval hetkel on põhiküsimuseks, kuidas piiritleda omavahel tapmiskatset ja lõpuleviidud raske tervisekahjustamise tekitamist. Mõlemad süüteod on kattuvad nii objektiivse kui ka subjektiivse külje poolest. Seega tuleb lahendada küsimus, millise sätte järgi isiku käitumine kvalifitseerida, tema välisele ja sisemisele teopildile antava tervikhinnangu alusel. 2.1.2 Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et süüdistatav lõi kannatanu E. S. mitu korda, kuid kõhuõõnde tungivaks torkeks oli vaid üks torge ja selle tulemusel tekkis kannatanu elule vahetu oht, mis oli lähedal võimalikule surma saabumisele. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahenditele (RKKKo 3-1-1-43-06; 3-1-1-142-05; 3-1-1-124-03) viidates leiab kaitsja, et ka sellisel juhul ei saa automaatselt rääkida esinenud tapmistahtlusest. Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne- ja järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, kuid nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades. Seejuures on ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida. 2.1.3 Kohtumenetluse käigus on tõendamist leidnud, et süüdistatavaga koos olnud seltskonna ja kannatanute ning nendega koos olnud seltskonna vahel tekkis eelnevalt sõnelus. Pärast seda, kui kannatanud ja nendega olnud seltskond oli süüdistatavat ja tema kaaslasi verbaalselt ebatsensuursete sõnadega solvanud, tekkis süüdistataval ja temaga koos olnud seltskonnal soov kannatanutega olnud seltskonnalt aru pärida ja solvangute jätkumisel neile rusikate abil peksa anda. Tunnistaja A. T.on kohtus kinnitanud, et süüdistataval oli kange soov teda solvanud seltskonnaga kakelda. 2.1.4 Kohus on põhjendamatult eelöeldu pinnalt asunud seisukohale, et süüdistataval oli tahtlus kannatanud tappa. Tõepoolest tõi üks süüdistatavaga koos olnud isikutest sündmuskohale kolm nuga. Kohtul ei tekkinud aga kordagi kahtlust, et süüdistatavaga koos olnud isikud ei soovinud kannatanuid tappa, kuigi nugade arv vastas ju tegelikult seltskonnas viibivate isikute arvule. Seega näitab objektiivne teopilt, et süüdistatava ja tema kaaslaste tegevus oli alkoholi tarvitanud isikutena mõtlematu, spontaanne ja kantud hulljulgest nooruslikust rumalusest. Olukorras, kus kolm isikut ründasid süüdistatavat, sattus süüdistatav paanikasse ja püüdis noaga vehkides instinktiivselt ründeid tõrjuda ning paanikahoos tekitas noaga kannatanutele kehavigastusi. Süüdistatava ja kannatanute liikumine maja trepikojas (maja väljapääsu suunas) näitab ilmekalt aktiivse ründepoole olemasolu (kannatanud laskusid süüdistatavaga neljandalt korruselt alla). See asjaolu kinnitab antud juhul üksnes seda, et süüdistataval puudus tapmiseks kaudne tahtlus, sest süüdistatav ei olnud üldise vastastikuse kakluse käigus objektiivselt võimeline selekteerima, keda ta soovib tappa ja kellele üksnes kehavigastusi tekitada. 2.1.5 Kohus on tapmiskatse lugenud tõendatuks üksnes asjaoluga, et süüdistatav tabas noaga kannatanuid rindkerre elutähtsate organite paiknemispiirkonda, kahel korral E. S. ja ühel korral J. S.. 4 Kaitsja ei nõustu kohtu sellise järeldusega, sest tahtluse väljaselgitamisel tuleb lähtuda tehiolude kogumist, mitte üksnes üksikute noatorgete paiknemisest. Kui võtta eelkirjeldatud tehiolusid tervikuna, siis leiab kaitsja, et süüdistatava tahtlus ei olnud suunatud kannatanute elu, vaid üksnes kannatanute tervise vastu KarS § 118 p 1 mõttes. 2.1.6 Kohus mõistis A. Linaski süüdi ka KarS § 200 lg 2 p 8 järgi, leides, et ajal, mil süüdistatav T. R.it noaga ründas, tõrjus kannatanu süüdistatava rünnet ning samal ajal teise käega hoidis kõrva ääres telefoni ja püüdis helistada numbrile 112. Kaitsja ei nõustu kohtu arvamusega, et kannatanu, kes vahetult tõrjub noaga teostatavat rünnet, on objektiivselt võimeline ühe käega rünnet tõrjuma ja teise käega helistama samal ajal hädaabinumbril. Süüdistatav on kogu menetluse käigus andnud tõepäraseid ütluseid ja kohus ei ole seadnud süüdistatava ütlusi ka kahtluse alla. Puudub objektiivne põhjus, miks peaks süüdistatav kohtule sündmuse ühe episoodi osas valetama. Süüdistatav kinnitas kohtus, et mobiiltelefoni võttis ta üles maja ees olevalt platsilt, kus toimus kaklus T. R.i ja tema vahel. Seega tuleb selles osas kvalifitseerida süüdistatava käitumine KarS § 201 järgi. 2.2 Süüdistatav A. Linask vaidlustab maakohtu otsust üksnes temalt väljamõistetud kaitsjatasu osas. Apellant leiab, et riigi poolt määratud kaitsja peab teda esindama, aga siiani ei ole A. Küünemäe enda kohustusi täitnud, kuigi lubas tulla temaga apellatsioonkaebust kirjutama. Seetõttu palub süüdistatav väljamõistetud kaitsjatasu vähendada. 3. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatava kaitsja esitatud apellatsiooni juurde, seda toetas ka A. Linask. Enda esitatud apellatsioonkaebusest A. Linask loobus. Prokurör vaidles kaitsja esitatud apellatsioonile vastu, paludes jätta maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja esitatud apellatsiooni rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud argumendid ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Kuivõrd A. Linask loobus kohtuistungi alguses esitatud apellatsioonist ning ringkonnakohus ei tuvastanud KrMS § 333 lg-s 6 märgitud asjaolusid, jätab kohus A. Linaski esitatud apellatsiooni läbi vaatamata. Järgnevalt hindab kriminaalkolleegium esmalt küsimust, mis puudutab A. Linaski süüditunnistamist ja karistamist KarS §

§ 114p 3 järgi (I), vaagides seejärel Kar

S § 200 lg 2 p 8 järgi kvalifitseeritud kuriteo asjaolusid (II). Osundatud küsimustes on ringkonnakohtu seisukohad järgmised. I

1. Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatava kaitsja esmajoones maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava käitumise ümberkvalifitseerimist kergemat karistust ettenägeva sätte järgi. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited eraldivõetult ega ka kogumis ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi küsimuses, mis puudutab A. Linaski käitumises tuvastatud tapmistahtlust tema tervikliku tegutsemise taustal. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult kohtu järeldused 5 mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber nii süüdistatava kaitseversiooni (et ta tegutses kannatanuid noaga lüües ennekõike enda kaitsmise eesmärgil) kui ka seda toetavad kaitsja asjassepuutuvad väited. Seetõttu ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks osas, mis puudutab sündmuste käigu tuvastamist ning seda kinnitavaid tõendeid, kõiki maakohtu otsuses esitatud asjassepuutuvaid seisukohti täielikult korrata. Juhinduvalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 jätab ringkonnakohus seetõttu esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ning piirdub omapoolsete põhjenduste lisamisega; seejuures peab kriminaalkolleegium vajalikuks toonitada, et maakohtu asjassepuutuvad seisukohad on sellisel juhul jätkuvalt kohtuotsuse osiseks. Samast põhimõttest lähtub kriminaalkolleegium ka küsimuses, mis puudutab A. Linaski süüdistust KarS § 200 lg 2 p 8 järgi.
2. Kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsja peamise teesiga, et tuvastatud ei ole A. Linaski käitumises tapmistahtlust, kui ta lõi kannatanuid noaga. Apellatsioonis viidatakse pikalt küll erinevatele Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahenditele, kuid erinevalt apellandist leiab ringkonnakohus, et nendes kajastatud põhimõtted kinnitavad süüdistuse ning maakohtu seisukohta, et A. Linask pani toime kuriteo KarS §

§ 114p 3 mõttes.

5.1 Iseenesest õige on apellandi äratuntav osundus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-128-06, milles leitakse, et küsimus, millise sätte järgi konkreetsel juhul süütegu kvalifitseerida, sõltub toimepanija käitumise objektiivsele (nn väline teopilt) ja subjektiivsele (nn sisemine teopilt) küljele antavast hinnangust kogumis. Riigikohus leiab selles kaasuses tõepoolest, et iga tervist kahjustav käitumine võib endast kujutada ohtu kõige raskema tagajärje saabumiseks ning sellest ei saa teha automaatselt järeldust toimepanijal esinenud (tapmis)tahtluse kohta. Kriminaalkolleegium soostub osundatud seisukohaga täielikult. 5.2 Praktikas on samas asutud ka seisukohale, et enamasti on subjektiivse külje avamisel abipakkuvaks kriteeriumiks objektiivsed ehk siis välised tehiolud. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv noaga löömine rindkeresse), ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda) (RKKKo 3-1-1-128-06, p 7). Sellele lahendile on asjakohaselt osundanud ka maakohus. 5.3 Seega saab ja ka tuleb tahtluse küsimuse lahendamisel paljuski tugineda nn välisele teopildile. Selles kontekstis on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud seisukohale, et kuriteo toimepanemine on küll ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on aga samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. Seega võib vahetust kuriteo sooritamisest väljapoole jääv käitumine kuuluda teatud juhtudel tõendamisesemesse, kuna selle kaudu on võimalik anda tervikpilt kuritegeliku kavatsuse kulgemisest ja realiseerumisest läbi ajalise telje (vt RKKKo 3-1-1-16-04, p 9). 5.4 Eeltoodu alusel võib ringkonnakohtu hinnangul kokkuvõtvalt sedastada järgmist. Isikul esinenud tapmistahtlusest on alust rääkida esmajoones juhul, kui tema poolt sooritatud elu ohustav tegu ei ole ühekordne, vaid näiteks korduv; läbi sellise käitumise tõuseb juba objektiivsel vaatlusel arusaadavalt tema (tervik)teo ohtlikkuse aste. Ning ümberpöördult - sellisel juhul on järjest vähem 6 alust rääkida (seejuures ka kaitsja poolt osundatud) argumendist, et isikul võis samaaegselt siiski esineda lootus/arusaam, mille kohaselt ta siiski ei soovinud kõige raskema tagajärje (käesoleval juhul – surma) saabumist tahtluse voluntatiivses mõttes. Sellistel juhtudel kasvab nimelt olulisel määral koosseisupärase tagajärje saabumise võimalus; viimase saabumine on sellisel juhul iseäranis suure tõenäosusastmega ning seda faktilist asjaolu arvestatakse nn välise teopildi osisena, mille kaudu tuvastatakse võimalikult esinenud (tapmis)tahtlus. 5.5 Seejuures ei tule arvestada üksnes võimalike koosseisupäraste tegudega – nagu Riigikohtu praktikast tulenes, saab ja tuleb arvesse võtta ka isiku teoeelne käitumine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seega leidnud, et tahtluse tuvastamisel tuleb arvesse võtta kõik in concreto esinenud asjaolud, mis mõjuvad enda olemuselt tagajärje saavutamise riski tõstvatena või iseloomustavad selles tähenduses isiku käitumist. Ringkonnakohtu hinnangul on sellisteks asjaoludeks muuhulgas näiteks ka see, kui isik otsib kannatanutega isiklikul initsiatiivil kontakti, on arvestanud seejuures võimaliku füüsilise konfliktiga, sellega kalkuleerides on võtnud kaasa külm-või tulirelvi jne. Rääkides mitmest elu ohustava teo sooritamisest ning ka teoeelsest- ning järgsest käitumisest, on Riigikohtu kriminaalkolleegium seega asunud tahtluse tuvastamisel toetama seisukohta, mida õiguskirjanduses tuntakse nn mosaiigiteooria nime all – kõiki asjaolusid kogumis hinnates saab selle alusel tuvastada isikul (tapmis)tahtluse esinemise või siis selle puudumise. 5.6 Kuid Riigikohus on ka osundanud, et tapmistahtlusest saab rääkida veel siis, kui tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus. Kuigi viitatud lahendis on kriminaalkolleegium selle sidunud esmajoones ründe suunaga („elutähtis piirkond“, vt käesoleva otsuse p 5.2), leiab ringkonnakohus, et seda asjaolu tuleb tõlgendada laiendavalt – arvesse tuleb võtta vältimatult ka ründevahendit ennast. Teisisõnu – on näiteks oluline vahe, kas isikut rünnatakse 10cm või 20cm pikkuse noaga. Seega ei tule tahtluse tuvastamisse kaasata mitte ainult teoviis ründesuuna mõttes, vaid ka ründe toimepanemise konkreetne vahend, mille rakendamisel tõstetakse juba olemuslikult oluliselt tagajärje saabumise riski. Osundatud asjaolude taustal saab ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul kõhklematult rääkida süüdistataval esinenud tapmistahtlusest, kui ta lõi noaga kannatanuid E. S. ja J. S..

1. Esmalt ei soostu kriminaalkolleegium kaitsja seisukohaga, et põhjuseks, miks läks süüdistatav kannatanute ukse taha, mis omakorda tipnes kakluse ning noaga löömisega, oli kannatanute seltskonnast lähtunud solvang A. Linaski ja tema kaaslaste suhtes. Tõendatud on, et kannatanud ja nende sõbrad viibisid ühes korteris, pruukides mh ka alkoholi (vt nt E. S. ütlused kd 3, tlk 28). Selle maja trepikoja juures pruukis alkoholi ka süüdistatav enda kaaslastega (vt A. T. ütlused kd 3, tlk 36). Tunnistajate ütluste kohaselt oli vastasseisu tekkepõhjuseks aga esmajoones asjaolu, et süüdistatav ja tema sõbrad soovisid minna korteris olnud seltskonna juurde viina jooma, millest viimased aga keeldusid; teisisõnu – süüdistatavat ja tema sõpru keelduti korterisse laskmast (vt E. S. ütlused kd 3, tlk 28; J. S. ütlused kd 3, tlk 30; T. R.i ütlused kd 3, tlk 32; S. S. ütlused kd 3, tlk 34; S. M. ütlused kd 3, tlk 36). Süüdistatavaga ühes seltskonnas olnud A. T.on seejuures andnud ütlusi, et seetõttu tahtis A. Linask sisse minna ning teha selgeks, „mida neile öeldi“ (kd 3, tlk 37). Seejuures tuleneb A. T. ütlustest üheselt, millistel eesmärkidel A. Linask trepikotta sisenes: „Andrei (Linask) palus mul tuua noad ja ma tõingi“. Tunnistaja tõi enda kinnitusel kolm nuga, millest üks visati ära ning kaks nuga jäid A. Linaski kätte, kes sisenes nendega püstakusse (kd 3, tlk 37). Seda fakti kinnitab seejuures ka süüdistatav ise (kd 3, tlk 23). Ka on A. Linask andnud ütlusi, mille kohaselt läks ta kannatanutega kontakti otsima „arvete klaarimise eesmärgil“ (kd 3, tlk 24). Nimetatud asjaolud näitavad kriminaalkolleegiumi hinnangul üheselt, et A. Linask oli juba kannatanute korteri juurde minekul valmis nii füüsiliseks konfliktiks kui ka selle lahendamiseks külmrelvade kaasabil; teisisõnu – süüdistatav oli valmistunud kannatanute ründamiseks. Seda kinnitab ka asjade edasine tuvastatud käik. 7
2. Korteris viibinud isikutest hakkas esimesena lahkuma T. R., kellel tekkis süüdistatavaga ukse taga sisuliselt koheselt ka rüselus (vt E. S. ütlused kd 3, tlk 29; J. S. ütlused kd 3, tlk 30; T. R.i ütlused kd 3, tlk 32; S. S. ütlused kd 3, tlk 34). Seejuures nähtub tunnistaja A. S. ütlustest, et süüdistatavaga koos oli küll üks tema kaaslane, samas kui füüsilise vägivalla kasutamise kasuks otsustas üksnes A. Linask (kd 3, tlk 35); kui sündmusega liitus kannatanu J. S., oli A. Linask sündmuskohal üksinda, tema kaaslased olid allpool (kd 3, tlk 31). Seejuures oli esimeste lahkujate seas ka tunnistaja S. S., kes kinnitas, et enne rüseluse algust asetas süüdistatav talle noa kõhule (kd 3, tlk 34); see asjaolu tuleneb ka kannatanu E. S. ütlustest (kd 3, tlk 28). Eelneva alusel saab seega järeldada, et A. Linask läks kahe noaga relvastatult korteri ukse taha ning kui sealt väljusid inimesed, olid need tal kohe ka kasutusvalmis – see tuleneb vältimatult asjaolust, et ta ähvardas juba enne vahetu füüsilise konflikti teket noaga S. S.t. See näitab üheselt, et kohe algusest peale oli A. Linask valmis kaasa võetud külmrelvi ka kasutama. Samuti tuleneb eelnevast, et asjakohatu on kaitsja viide A. Linaski kaaslastele; kuigi trepikotta siseneti tõepoolest koos, läks nugadega varustatult kannatanute juurde üksnes süüdistatav ning tema oli ka ainuke, kelle suhtes oli kannatanutel vaja tarvitada füüsilist jõudu, et ta enda juurest/ukse tagant eemale tõrjuda. Teised A. Linaski seltskonnas viibinud isikud vahetus füüsilises konfliktis ei osalenud, mistõttu on ainetu viidata neile kui sarnase tahtlusega/eesmärkidega trepikotta sisenenud isikutele; käesolevas kriminaalasjas lahendatakse üksnes A. Linaski süüküsimust, kes asus kannatanuid noaga ka ründama. Õigustatult viitas sellele asjaolule ringkonnakohtu istungil ka prokurör.
3. Edasisest tuleneb tõepoolest, et T. R. hakkas süüdistatavat korteri juurest minema, s.t trepist alla ajama (E. S. ütlused kd 3, tlk 29; J. S. ütlused kd 3, tlk 31). Seejuures on T. R. kinnitanud, et A. Linask tegi noaga tema suunas üheselt mõistetavaid ründe-, s.o torkeliigutusi (kd 3, tlk 32). Siis liitusid sündmusega ka E. S. ja J. S., kes hakkasid koos T. R.iga süüdistatavat trepikojast välja suruma; selle käigus said nad ka süüdistuses kirjeldatud vigastused. 8.1 Siinkohal ei nõustu kriminaalkolleegium kaitsja seisukohaga, et A. Linaski käitumist võiks vaadelda esmajoones kui kaitsetegevust, seda isegi hädakaitse mõttes. Väliselt oli kujunenud küll olukord, kus kolm isikut sundisid füüsiliselt A. Linaskit trepikojast taanduma, kuid seda ei saa vaadelda õigusvastase ründena KarS § 28 lg 1 mõttes. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-111-04 leidnud, et hädakaitseolukorra hindamisel tuleb muuhulgas lähtuda kohtute tuvastatud konkreetse ründeolukorra iseloomust, sealhulgas isiku (s.o – rünnatava) enda varasemast käitumisest (p 19). Samuti on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud seisukohale, et teatud juhtudel on isiku hädakaitseõigus piidatud tema enda poolt esile kutsutud (provotseeritud) õigusvastase ründe tõrjumisel (RKKKo 3-1-1-111-04, p 12). Teisisõnu – isegi kui rääkida isiku vastu suunatud füüsilisest tegevusest/ründest, on isiku õigus kaitsetegevuse rakendamisele teatud juhtudel piiratud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on õigust kaitsetegevusele piiranud seega nn süülise teoprovokatsiooni korral, kus isik küll ei kutsu tahtlikult rünnet esile, kuid on selle toimumises siiski vastutav; sellisel juhul on ründe esile kutsunud isiku õigus kaitsetegevusele piiranud nn sotsiaaleetiliste piirangutega. Olukord on aga sootuks teistsugune juhul, kui on tuvastatav nn tahtlik teoprovokatsioon. Kui on tegemist tahtliku provokatsiooniga, siis kaotab ründe esilekutsunud isik õiguse kaitsetegevusele sisuliselt täielikult ning teda karistatakse üldkorras tahtlikult toimepandud süüteo eest. Eelnevat teoprovokatsiooni vaadeldakse kui järgnenud kaitsetegevuse alla peidetud rünnakut ning kaitsetegevuse rakendamine oleks sellisel juhul lihtsalt õiguse kuritarvitamine (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
4. veebruari
5. a otsus kriminaalasjas nr 1-089034). Ringkonnakohtu hinnangul on sellega käesoleval juhtumil ka tegemist; süüdistatav ei soostunud enda korterisse mittelubamisega, kahe noaga varustatult läks ta kannatanute ukse taha ning kui korterist väljusid inimesed, oli ta koheselt valmis neid ka kasutama. Seda kinnitab ka S. S. kohene ähvardamine noa kasutamisega, s.o noa asetamine tema kõhule. Sellises olukorras ei saa 8 kannatanutele teha absoluutselt mingeid etteheiteid, et nad hakkasid A. Linaskit püstakust välja suruma ning kirjeldatud situatsioonis oli süüdistatava õigus kaitsetegevusele/hädakaitsele täielikult välistatud.
6. Kriminaalkolleegium soostub seejuures maakohtu järeldusega, et noahoobid kannatanute suunas teostas A. Linask tapmiskoosseisu mõttes kaudse tahtlusega. Eelnevalt osundas kolleegium T. R.i ütlustele, kes kinnitas, et torkeliigutusi tegi süüdistatav juba tema suunas; sihipäraste noahoopide sooritamine on tuvastatav ka sündmuste edasises käigus kannatanute E. S. ja J. S. suhtes. Õigustatult on maakohus seejuures osundanud A. Linaski enda ütlustele, kes on tunnistanud, et ta sai aru, et tema noalöökide tagajärjel võib keegi surma saada (kd 3, tlk 27). Süüdistatav on samas küll kinnitanud, et ta „ei üritanud seda teha“, mis ei oma ringkonnakohtu hinnangul aga käesoleval juhtumil määravat tähendust. Süüdistatavale ei heideta ette käitumist kavatsetult; kannatanute surma põhjustamine ei olnud tõepoolest tema eesmärgiks. Kuid et süüdistatav pidas surma saabumist võimalikuks ning ta seda ka möönis, on tunnistanud ta sisuliselt ka ise. Noahoopide jagamisel ning ka kannatanute tabamisel lõi süüdistatav kontrollimatu olukorra, mille kulg ei allunud kuigivõrd tema tahtele. Seejuures on tuvastatud, et E. S.le ka tekitas süüdistatav eluohtliku tervisekahjustuse. Kirjeldatud olukorras oli seega aluseta väita, et tegelikkuses oli A. Linaskil alust arvata kõige raskema tagajärje mittesaabumist. Seda seisukohta toetab ka asjakohane kohtupraktika. Lootus, et konkreetne ja vahetu oht elule, mis on lähedal võimalikule surmale, ei saabu, peab olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest (vt RKKKo 3-1-1-12806). Kuid käesoleval juhul oligi tegemist just süüdistatava poolt täielikult kontrollimatu juhuslikkusega.
7. E. S. suhtes tegutses süüdistatav tapmistahtlusega seega juba tulenevalt asjaolust, et ta lõi kannatanut noaga korduvalt ning ka põhjustas talle eluohtliku vigastuse. Tapmistahtlust tuleb kriminaalkolleegiumi hinnangul jaatada ka J. S. noaga löömisel. Iseäranis oluline on siinkohal osundada ka ründevahendile, mida A. Linask kasutas (vt otsuse p 5.5) – süüdistatav kinnitas ringkonnakohtu istungil, et tema poolt kannatanute torkamiseks kasutatud kööginuga oli hinnanguliselt ca 30cm pikk. Isegi kui arvestada sellest maha käepideme alla kuuluv osa, oli tegemist märkimisväärselt pikateralise torkeriistaga, mis juba iseenesest ning täielikult arusaadavalt tõstab oluliselt ründe ohtlikkuse astet. Kõige selle taustal tuleb veel silmas pidada, et enda versiooni kohaselt lõi süüdistatav kannatanut n.ö kaitsetegevuse käigus. See ei vasta aga ilmselgelt tuvastatud tehioludele – nimelt on kannatanut löödud noaga selga, millega põhjustati talle 7cm sügavune torkehaav lülisamba kõrvaljoonel (kd 1, tlk 64). On üheselt selge, et kannatanu ei saanud „rünnata“ süüdistatavat selg ees. Ka kannatanu J. S. on oletanud, et noaga löödi teda arvatavasti siis, kui ta oli kukkunud (kd 3, tlk 32). Kuidas ka ei oleks – noaga löömise hetkel pidi kannatanu olema süüdistatava suhtes seljaga. Sellises situatsioonis isikule pika kööginoaga selga löömine on juba välise vaatluse alusel äärmuslikult ohtlik, mis annab vastavalt kohtupraktikale alust rääkida isikul esinenud tapmistahtlusest. Nagu öeldud, tuleb sellisesse hinnangusse kaasata ka sündmuse asjaolud tervikuna. Nagu on leidnud tõendamist, oli A. Linask korteris viibinud isikute peale solvunud, tahtis minna „asju klaarima“, võttis selleks kaasa kaks nuga ning läks kannatanute ukse taha; kui korteris viibinud seltskond hakkas väljuma, rakendas A. Linask puhkenud konflikti käigus korduvalt ning kõhklematult kaasas olnud külmrelva, lüües kannatanuid nii rindkerre kui ka selga. Kõike neid asjaolusid silmas pidades leiab kriminaalkolleegium seetõttu sarnaselt maakohtule, et A. Linask tegutses tapmistahtlusega, pannes seega toime KarS §

§ 114p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Seetõttu jätab ringkonnakohus esitatud apellatsiooni selles osas rahuldamata. 9 II

1. Kriminaalkolleegium leiab ka, et maakohus on õigesti kvalifitseerinud A. Linaski käitumise KarS § 200 lg p 8 järgi, mis puudutab kannatanu T. R.i suhtes vägivalla tarvitamist ning temalt mobiiltelefoni äravõtmist. Sarnaselt maakohtule leiab kriminaalkolleegium, et kannatanu suhtes rakendatud vägivald oli valduse murdmise ning mobiiltelefoni äravõtmise vahendiks. Nõustudes täielikult maakohtu otsuses kajastatud seisukohtadega, piirdub kriminaalkolleegium üksnes apellatsioonis esitatud argumentidele vastamisega.
2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole usaldusväärne süüdistatava versioon selle kohta, et kannatanule kuulunud mobiiltelefoni leidis ta maja eest maast pärast seda, kui oli lõppenud füüsiline konflikt tema ja kannatanu T. R.i vahel. Selline versioon ei sobitu ilmselgelt tuvastatud tehioludega. 12.1 Kannatanu T. R. on selgitanud, et ta püüdis helistada hädaabinumbril ja kui süüdistatav seda märkas, haaras A. Linask temalt telefoni ja jooksis sellega minema. Samal ajal ründas süüdistatav teda ka nii noa kui ka käega (kd 3, tlk 33), pannes seega toime vägivallategusid KarS-i mõttes; et ta ründas kannatanut ka veel õues, on tunnistanud ka A. Linask ise (kd 3, tlk 25). Oluline on selle juures aga asjaolu, et kannatanu kinnitusel saabus samal ajal sündmuskohale ka politsei (kd 3, tlk 33), kes süüdistatavale ka järele jooksis (kd 3, tlk 34). Samal ajal on ka A. Linask tunnistanud, et ta kuulis hõiget politsei tuleku kohta ning aknalt karjumine hirmutas teda (kd 3, tlk 25). 12.2 Sellises olukorras on enam kui ebausutav süüdistatava seletus selle kohta, et tema, olles pannud toime ka endale arusaadavalt isikuvastased ründed ning kuuldes politsei saabumisest, leiab veel aega märgata maas võõrast telefoni (kusjuures enda kinnitusel ta sel hetkel üldse ei teadnud, kelle telefon see on – kd 3, tlk 25) ning see siis veel ka üles korjata. See ei haaku ka süüdistatava ja tema kaitsja esitatud versiooniga A. Linaski nn paanikalaadse tegutsemise kohta sündmuskohal. Isik, kes põgeneb enda kinnitusel hirmunult sündmuskohalt, kartes politsei saabumist, ei hakka ilmselgelt raiskama aega maas lebava telefoni ülesvõtmisele. 12.3 Silmas tuleb pidada veel järgmist. Süüdistatav on ise kinnitanud, et telefoni mahakukkumist ta ei märganud. Seega sai selle leidmine olla talle ainult n.ö „juhuslik“ – midagi sellist võiks olla mõeldav ehk olukorras, kus isik ei kiirusta sündmuskohalt kuhugi, mis võimaldab tal haarata pilguga ka maapinda ning sellel asetsevaid esemeid. Ringkonnakohus leiab aga, et pidades silmas tuvastatud tehiolusid, ei saa ilmselgelt tõele vastata versioon selle kohta, et põgenedes sündmuskohalt märkas A. Linask juhuslikult maas lebavat telefoni, mille kukkumist/asumist maal ta eelnevalt ei olnud isegi märganud. Täiendavalt tuleb arvestada, et see telefoni juhuslik „leidmine“ toimus A. Linaski versiooni kohaselt peale
3. mai
4. a südaööd – teisisõnu, suhteliselt pimedas. Maikuu südaööl politsei eest kuriteo sooritamise kohalt - enda kinnitusel – hirmus põgenemine ei iseloomusta ilmselgelt olukorda, kus isik võiks „juhuslikult“ maast leida talle tundmatu mobiiltelefoni. Juba faktiliselt on selline sündmustik seega enam kui ebausutav, mistõtttu loeb kriminaalkolleegium selle väite tervikuna ebausaldusväärseks kaitseversiooniks, mis on leidnud tõsikindlat ümberlükkamist. Kannatanu on kestvalt kirjeldanud, et telefon rebiti tal käest, kui ta püüdis sellega abi kutsuda ning sarnaselt maakohtule leiab kriminaalkolleegium, et valduse murdmine pandi toime sisuliselt samaaegselt rakendatud vägivalla abil. Kuivõrd süüdistatav ründas kannatanut siis veel ka noaga, on süüdistatava käitumine õigesti kvalifitseeritud KarS § 200 lg 2 p 8 järgi. Ka selles osas jätab kriminaalkolleegium kaitsja esitatud apellatsiooni seetõttu rahuldamata. 10
5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja esitatud apellatsiooni rahuldamata. A. Linaski apellatsiooni jätab ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 333 lg-st 5 läbi vaatamata. Paavo Randma Malle Preimer Urmas Reinola 11