1-10-2087/14

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai
2. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-2087 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Ivi Kesküla ja Julia Katškovskaja Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Tõlk Svetlana Talli Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
3. mai
4. a, Tallinn Kriminaalasi Andrei Raudaneni süüdistuses KarS § 25 lg 2 - § 392 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
5. märtsi
6. a otsus Apellatsiooni esitaja Prokurör Leelet Kivioja Prokurör Leelet Kivioja Süüdistatav Andrei Raudanen, ik: 38201162235; elukoht: xxxxx xxx xxxx, xxxxxx-xxxxx, xxx-xxxxxxx; kodakondsus: xx; haridus: x xxxxxx; emakeel: vene keel; töökoht: R. E., XXXXXXXX XXXXX; varem kriminaalkorras karistamata, väärteokorras karistatud 1-l korral. Tõkend: ei ole kohaldatud Kaitsja Advokaat Imbi Seimar RESOLUTSIOON
7. Harju Maakohtu
8. märtsi
9. a otsus Andrei Raudaneni õigeksmõistmises jätta muutmata.
10. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates 1 kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Andrei Raudanen anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ta üritas OÜ E. kullerteenust ära kasutades posti teel ning ilma vastava eriloata ebaseaduslikult toimetada Belgia Kuningriigist Eesti Vabariiki erinevaid taimseid purusid, mis sisaldasid narkootilist ainet naftaleen-1üül(1 pentüülindool-3-üül)metanooni (JWH-018). Süütegu jäi lõpule viimata A. Raudanenist olenematutel põhjustel, kuna postisaadetis peeti 05.11.2009 OÜ E. tolliterminali töötajate poolt kinni. Nimetatud narkootilisi aineid sisaldavad tooted tellis A. Raudanen
12. aastal kohtueelse menetlusega täpsemalt tuvastamata ajal interneti vahendusel Belgia äriühingult M. Eestisse enda nimele ja enda elukohta, aadressile XXXXX XXX XX-XX, XXXXXX-XXXXX Naftaleen-1-üül (1 pentüülindool-3-üül) metanoon (JWH-018) kuulub sotsiaalministri 18.05.2005 määruse nr 73 lisa 1 Narkootiliste ja psühhotroopsete ning nende lähteainete I nimekirja ning tegemist on nn sünteetilise kanepiga. Narkootiliste ja psühhotroopsete ning nende lähteainete seaduse § 3 lg 1 järgi on narkootiliste ainete käitlemine keelatud, välja arvatud meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil ning narkootiliste ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või nimetatud seaduses ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil. Süüdistuse kohaselt pani A. Raudanen kirjeldatud tegevusega toime KarS § 25 lg 2 - § 392 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o ilma vastava kohustusliku dokumendita narkootilise või psühhotroopse aine üle Eesti Vabariigi riigipiiri toimetamise kats
13. Harju Maakohtu
14. märtsi
15. a otsusega mõisteti A. Raudanen talle esitatud süüdistuses õigeks. Enda seisukohta motiveeris kohus järgmiselt. 2.1 Süüdistatav on selgitanud järjekindlalt, et tema sooviks oli tellida vesipiibu tubakat, mitte narkootilisi aineid. Ta esitas kohtule väljavõtte internetilehelt, milliselt ta tubakat tellis. Antud väljatrükkidelt ilmneb, et seal sisaldub kirje, et antud internetiportaalis müüdav kaup vastab Euroopa Liidus ja Eesti Vabariigis lubatud, vabalt käitlevate ainete nõuetele, ka nimetatud toodete kirjelduses ei ole viiteid toodete koostisel Sealjuures on lehekülje „Legalizee“ väljatrükil kirje, mille kohaselt on kõik tooted täiesti legaalsed („Всë это абсолютно легально!“). Seega süüdistatav eeldas, et tegemist on lubatud ainetega ning ei ole tõendamist leidnud, et ta oleks omanud tahtlust toimetada üle riigipiiri narkootilisi või psühhotroopseid aineid. Kohtule ei ole süüdistaja esitanud ka meilivahetust süüdistatava ja kauba tarnija vahel, mis kinnitaks, et kaupa tellides oleks süüdistatav omanud tahtlust tellida just narkootilisi, psühhotroopseid aineid; puuduvad igasugused tõendid, mis sellisele tahtlusele viitaksid. Antud kuriteo koosseis eeldab aga subjektiivsest küljest tahtlust kõigi objektiivse koosseisu asjaolude osas. 2.2 Prokuröri väide, et tahtlus on tõendatud postisaadetise saatekirjaga, millel on prokuröri sõnade kohaselt märge, et tegemist on Euroopa Liidus mitte vabalt käideldava kaubaga, ei ole kohane, kuna saatekirja sisu ei olnud süüdistatavale teada; ka ei ole üheselt ilmne antud saatekirja vaadates, kas nimetatud lahter siiski tähendab just prokuröri poolt väidetut. Nimelt fraasi „Euroopa Liidus mitte vabalt käideldav kaup“ ees on vastav kast, mis ilmselt eeldaks sellise kauba olemasolul 2 tärni, ristiga tähistust, antud lahter on aga täitmata. Ristiga ei ole tähistatud valikut: [ ] Goods NOT in Free Circulation in the EU. Kauba kirjelduseks on märgitud: aroma. Risti vajalikkust kinnitab asjaolu, et antud lehel ülejäänud lahtrid tuvastatud asjaolude osas on tähistatud ristiga (my packaging cod cash jt). Seega ei ole antud tõend ei sisuliselt ega ka vormilt süüdistatava süüd tõendav.
16. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras riiklik süüdistaja, paludes maakohtu otsus tühistada ning teha uus, süüdimõistev otsus. Enda taotlust põhistab prokurör järgmiselt. 3.1 Süüdistatav esitas maakohtule väljavõtte internetilehelt, mille kaudu ta väidetavalt tubakat tellis (XXX.XXXXXXXXX); nimetatud leheküljel on kirje, et kõik tooted on täiesti legaalsed, mis sai ka õigeksmõistva kohtuotsuse põhiargumendiks. Apellandile jääb arusaamatuks, millist seost omab domeeni XXX.XXXXXXXXX väljatrükk antud süüdistusega ning üldse A. Raudaneni poolt tehtud tellimusega Belgia äriühingult M. XXX.XXXXXXXXX on registreeritud Eestis ning kuulub OÜ-le X. aadressiga XXXXXXXXXX X-XX XXXXX XXXXXXX. M. kontaktaadressiks on aga XXXXXXXXXXX XXX, XXXX XXXXX, XXXXXX. Seega on tegemist kahe täiesti erineva äriühinguga ning domeen XXX.XXXXXXXXX ei ole kuidagi seotud Belgia äriühinguga M., millele esitas tellimuse A. Raudanen. Seega on A. Raudanen kohtule esitanud täiesti suvalise ja asjassepuutumatu, kuid analoogset teenust pakkuva ning Eestis registreeritud äriühingule kuuluva domeeni väljatrüki, väites paljasõnaliselt, et tegi oma tellimuse selle lehe kaudu ning kohus on võtnud selle arvesse kui peamise tõendi õigeksmõistva lahendi tegemisel. 3.2 Kohtuistungil andis A. Raudanen ütlusi, et ta oli müüjaga meilivahetuses ja ta küsis ainult, kas tema soovitud tubakas on hea tubakas ning talle vastati, et on küll hea. Tema ei tundnud huvi ja talle ei öeldud, et tegemist on narkootilise ainega, samuti ei uurinud ta, milliseid aineid tellitavad suitsetamissegud täpsemalt sisaldavad. Süüdistatava sellise käitumise põhjal saab asuda seisukohale, et tegelikult teda ei huvitanudki, kas selliste toodete tellimine Eestisse on lubatud või mitte ning seega pidi ta vähemalt võimalikuks pidama ja möönma, et sellise tellimusega võidakse talle saata ka Eestis keelatud aineid. Seega ei teinud A. Raudanen kõike endast olenevat, et välja uurida, milliste ainetega on tegemist, vaid otsustas võtta riski, et talle võidakse saata ka narkootilisi või psühhotroopseid aineid. Tulenevalt eeltoodust on apellant seisukohal, et A. Raudanen pani kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Apellant leiab kokkuvõtlikult, et esimese astme kohus on kohtuotsust tehes ebaõigelt kohaldanud materiaalõigust KrMS § 338 p 2 tähenduses.
17. Ringkonnakohtu istungil jäi prokurör esitatud apellatsiooni juurde, taotledes õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja uue, süüdimõistva otsuse tegemist. Süüdistatav ja tema kaitsja vaidlesid apellatsioonile vastu, paludes jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on tulemilt seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.
18. Esmalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks juhtida prokuröri tähelepanu sellele, et valesti on apellatsioonis osundatud taotletavale kohtuotsuse tühistamise alusele – riikliku süüdistaja hinnangul on selleks KrMS § 338 p 2, s.o materiaalõiguse väär kohaldamin Juba apellatsiooni sisust 3 tulenevalt millestki sellisest aga rääkida ei saa. Maakohus on otsuses selgesõnaliselt märkinud, et KarS § 392 eeldab subjektiivsest küljest tahtlust kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes ning edasiselt sedastanud, et süüdistatava käitumises ei ole tuvastatud kuriteokoosseisu nõutab subjektiivne külg; apellatsioon on aga enda sisult tulenevalt suunatud just selle teise järelduse vastu. Leides, et maakohus on rajanud otsuse ebaseaduslikele tõenditele ning teinud tuvastatud asjaoludest väärad järeldused, tulnuks apellandil seega viidata KrMS § 338 p-dele 1 ja 3, mitte aga p-le 2, nagu käesoleval juhul. Isiku õigeksmõistmine tema süü tõendamatuse motiivil ei ole materiaalõiguse vääraks kohaldamiseks KrMS § 338 p 2 tähenduses.
19. Kriminaalkolleegium ei soostu edasiselt apellandi seisukohaga, et A. Raudanen pani toime talle süüks arvatava teo kaudse tahtlusega KarS 16 lg 4 tähenduses. Seejuures on oluline osundada, et see on ka ainuke küsimus, milles menetlusosalised käesoleval hetkel vaidlevad; KarS § 392 lg 1 objektiivse külje realiseeritus (katsesüüteo tähenduses/ulatuses) on leidnud täielikult tõendamist ning selles osas kohtumenetluse pooltel erimeelsusi ei ol
20. Kriminaalkolleegium ei nõustu riikliku süüdistaja arvamusega, et maakohtu osundus A. Raudaneni poolt kohtule esitatud internetilehe XXX.XXXXXXXXX väljatrükile on täielikult asjakohatu. Tõepoolest, A. Raudanen tellis vaatluse all oleva kauba Belgia äriühingult M.; ning sellel ettevõttel on isiklik internetilehekülg. A. Raudanen on selgitanud, et tal tekkis soov tellida suitsetamistubakat ning internetis tuli vastavale päringule palju vasteid (tlk 16); isegi kui see ei olnud internetiaadress, millelt süüdistatav vaatluse all oleva kauba tellis, ei ole millegagi ümber lükatud tema väide, et see oli üheks teguriks, mille alusel kujunes tal terviklik veendumus, et tegemist on legaalse kaubaga; asjade sellist käiku kinnitas A. Raudanen ka ringkonnakohtu istungil. Samas soostub ringkonnakohus prokuröriga, et kohtuotsuse rajamine ainuüksi sellele väljatrükile tuginevalt on väär; reaalselt ei tellinud süüdistatav kaupa end internetilehel XXX.XXXXXXXXX reklaamivalt äriühingult. Seda on sisuliselt tunnistanud ka süüdistatav ise, kes on kohtumenetluses kinnitanud, et ta oli vahendajaga, s.o kauba müüjaga, ühenduses (tlk 17) – järelikult pidi selleks olema ettevõte M..
21. Seega tuleb küsida, et kui jätta nimetatud väljatrükk n.ö kõrvale, kas siis leidub kriminaalasjas piisavalt tõendeid, mis annaks alust väita, et A. Raudanen tellis teadlikult interneti vahendusel narkootilisi aineid. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb sellele vastata eitavalt. Käesolevas kriminaalasjas on sisuliselt tõendatud ainult see, et A. Raudanen tellis vaatluse all oleva kauba, milles sisaldus narkootiline aine; samal ajal on kogu kriminaalmenetluse vältel süüdistatav kinnitanud, et ta ei olnud tellitud kaubas sisalduvatest keelatud toimeainetest teadlik; seda on süüdistatav kinnitanud ka kohtus, sh ringkonnakohtu istungil. Nii on A. Raudanen selgitanud, et enne tubaka tellimist oli tal müüjaga kirjavahetus, milles ta küsis, kas see sobib vesipiibu jaoks – sellele küsimusele vastati jaatavalt; seejuures ei olnud kirjavahetus kohtumenetluse ajaks säilinud (tlk 17). Samas ei ole kohtueelses menetluses tehtud ka absoluutselt mingeid jõupingutusi, et teha selgeks, kas ja millise sisuga oli kõnealune kirjavahetus süüdistatava ja kauba müüja vahel. Kohtupraktika on olnud seejuures kestvalt seda meelt, et süüdistuse tõendamise peab kohtus tagama prokuratuur ja tema ülesanne on teha kõik selleks vajalikud toimingud, sh mõistetavalt ka kohtueelses menetluses (vt RKKKo 3-1-1-24-06); tegemist on tõendamiseseme seisukohalt tähendust omavate asjaolude parimal võimalikul määral väljaselgitamise nõude/kohustusega, mis lasub prokuratuuril (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjades nr 1-06-15449, nr 1-08-835, nr 1-08-2006, nr 1-08-12274). Siinkohal tuleb aga silmas pidada veel järgmist. Nimelt on prokuratuur kui kohtueelse menetluse juht teatud mõttes kahetises olukorras – nii peab vastavalt seaduse nõuetele prokuratuur tagama ka selle, et lisaks süüstavate tõendite kogumisele saaks välja selgitatud ka süüdistatavat võimalikult õigustavad asjaolud (KrMS § 211 lg 2). Teatud väidete/asjaolude kontrollimiseks ja tuvastamiseks 4 on prokuratuur kohustatud seega ka iseseisvalt ja väljaspool nn aktiivset kaitseõigust. Samas ei ole käesoleval hetkel tõendatud, kas ja mitmel korral võttis A. Raudanen kauba müüjaga ühendust, mis oli kirjavahetuse sisu jne; teisisõnu – mida ta konkreetselt kauba tellimise hetkel selle toimeainetestja omadustest siiski teadis. Kui vastava teabe esitamine oli võimatu A. Raudaneni poolt, ei oleks aga mitte miski põhimõtteliselt takistanud prokuratuuril pöörduda vastava päringuga M. poole; piiriüleseks koostööks näeb seadus ette mitmeid võimalusi. Et tegemist oleks ajakuluka toiminguga, on väljaspool kahtlust; kuid tuleb ka tõdeda, et ilma vastava kirjavahetuse olemasoluta/kohtule esitamiseta on sisuliselt võimatu lükata ümber A. Raudaneni kinnitust, et tema tellis enda teada täiesti legaalseid tooteid. Tõendid, millele tuginevalt saaks vastava väite ümber lükata, puuduvad ringkonnakohtu hinnangul käesolevas kriminaalasjas täielikult.
22. Põhimõtteliselt näib, et sellisele arusaamisele on apellatsiooni esitades jõudnud ka riiklik süüdistaja; äärmiselt raske on teisiti mõtestada apellatsioonis esitatud seisukohta, et „tegelikult süüdistatavat ei huvitanudki, kas selliste toodete tellimine Eestisse on lubatud või mitte ning seega pidi ta vähemalt võimalikuks pidama ja möönma, et sellise tellimusega võidakse talle saata ka Eestis keelatud aineid. Seega ei teinud A. Raudanen kõike endast olenevat, et välja uurida, milliste ainetega on tegemist, vaid otsustas võtta riski, et talle võidakse saata ka narkootilisi või psühhotroopseid aineid“. Ühest küljest näib, et sisuliselt on prokurör hakanud A. Raudaneni süüdistama tegevusetuks jäämises („ei teinud kõike endast olenevat“); tegevusetusdeliktis samas A. Raudaneni ei süüdistata ning selles küsimuses ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks täiendavalt seisukohta võtta. Ühtlasi on selles etteheites aga äratuntav viide nn hoolsuskohustuse rikkumisele; isik oli kohustatud teatud viisil käituma, kuid ta ei teinud seda. Millistele argumentidele/õigusaktidele tuginevalt prokurör leiab, et (tava)tellija peab üles näitama omapoolset maksimaalset hoolsuskohustust, et tema poolt tellitud aines ei sisalduks keelatud aineid (nn parima võimaliku soorituse nõue), jääb kriminaalkolleegiumile arusaamatuks. Sellist nõuet esitatakse tavapäraselt olukorras, kus isik (nt äriühing) tegutseb mingis konkreetses eluvaldkonnas, tellib kaupu suurtes kogustes, ehk teisisõnu – tegutseb professionaalse kutsetegevuse raames, tellides mh pidevalt ka erilube nõudvaid tooteid (vt ka RKKKo 3-1-1-14-03). Mis kohustab eraisikut aga tavalise suitsetamistubaka tellimisel pöörduma enne ostu sooritamist erinevate ametkondade poole (prokuröri hinnangul Ravimiamet, Maksu-ja Tolliamet – vt protokoll tlk 18), on ringkonnakohtule nii õiguslikult kui ka reaalset elukorraldust silmas pidades mõistetamatu. Lisaks tuleb märkida, et ebapiisava hoolsuskohustuse ülesnäitamise etteheite tegemisel on riiklik süüdistaja teinud otseselt viite ettevaatamatusdeliktile; kuid nagu öeldud, on KarS § 392 tahtlik teodelikt, mida ettevaatamatusest toime panna ei anna. Sisuliselt on apellatsioonist väljaloetav arusaam, et kuivõrd A. Raudanen tellis vaatluse all olevaid tooteid, peab ta juhul, kui neis leitakse keelatud ained, selle eest karistusõiguslikult ka vastutama; sellise käsitluse näol on tegemist ilmselge viitega nn objektiivsele vastutusele, mida kehtiv karistusõigus aga üheselt vastustab.
23. Seega leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et kriminaalasjas puuduvad täielikult tõendid, millele tuginevalt saaks väita, et A. Raudanen tegutses keelatud aineid sisaldavate toodete tellimisel kaudse tahtlusega KarS § 392 objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. Ainuüksi fakt, et süüdistatav neid tooteid tellis, ei ütle tahtluse kohta sisuliselt midagi. Iseenesest ei ole muidugi välistatud tahtluse tuvastamine ainuüksi isiku välise käitumise alusel; praktikas on sellist lähenemist täiesti aktsepteeritud. Kuid sellistel puhkudel on oluline toonitada, et tahtluse olemasolu/puudumine pannakse üheselt sõltuvusse konkreetse teo nn välisest/arusaadavast ohtlikkuseastmest ning räägitakse koosseisu realiseerimise „varajamatust võimalikkusest/tõenäosusest“; juba tegu iseenesest, enda välise avaldumise ning paralleelse õigusliku hukkamõistetavuse kaudu, annab aimu kaitstava õigushüve vastu suunatud tahtlikust teost. Kuid ka sellisel juhul peab isik selle nn „ohu“ esmalt ära tundma ehk teisisõnu, sellest aru saama (tahtluse intellektuaalne moment); oluline on just 5 toonitada, et tahtluse voluntatiivse külje teatavat defitsiiti/puudust kompenseeritakse sellistel puhkudel nn teadmiselemendi äärmise intensiivusega (nt isiku arusaam enda teo ohtlikkusest). Et kirjeldatud lähenemist on rakendatud esmajoones materiaalsete tagajärjedeliktide korral, ei muuda käesoleval hetkel midagi. Kui rõhk asetatakse isiku käitumise välise ohtlikkuse analüüsile, siis on tahtlus selle käitumise taustal n.ö prognoositav: isikule teadaolevate asjaolude kaudu aktsepteerib ta ex ante iseenda poolt loodud riski (ja ka selle võimalikke tagajärgi); teisisõnu – mida rohkem on isik teadlik enda teo ohtlikkusest/riskantsusest, seda vähem on vaja tuvastada nn sisemist emotsionaalset seost võimaliku tagajärjega/õigushüve reaalse kahjustamisega (siinkohal kordab kriminaalkolleegium, et asjaolu, et KarS § 392 on formaalne delikt, ei muuda selles arusaamas midagi). Käesoleval juhul ei ole seda aga vähimalgi määral tõendatud. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et A. Raudanen oleks tegutsenud teadmisega, et tema poolt tellitud tooted võivad suure tõenäosusega sisaldada narkootilisi aineid ning ta oleks tahtluse voluntatiivse külje tähenduses selle asjaolu ka heaks kiitnud. Seega puuduvad tõendid juba selle kohta, et süüdistatav oleks teadlikult kaitstavat õigushüve ohustanud, s.o puudub juba tahtluse intellektuaalne külg.
24. Viimasena peab kriminaalkolleegium vajalikuks osundada veel üksnes järgneval Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegium enda praktikas aktsepteerinud nn usalduspõhimõtet (vt nt RKKKo 3-1-1-63-03; 3-1-1-93-05); kõrgem kohus on seda teinud küll mõnevõrra teises kontekstis, kuid siiski on aktsepteeritud üht terviklikku arusaama – isikul on täielik alus eeldada, et ka teised isikud käituvad õiguspäraselt. Ringkonnakohus ei näe põhjust, miks ei peaks seda arusaama laiendama ka käesolevale juhtumile ehk teisisõnu – kui isik tellib avaliku internetilehekülje kaudu mingit kaupa, on tal täielik alus eeldada, et tegemist ka on legaalse ning ilma tsiviilkäibe jaoks piiranguteta toodetega. Seejuures peab kriminaalkolleegium vajalikuks toonitada, et prokurör ei ole vastustanud maakohtu osundust, et postisaadetise saatekirjal ei olnud nn ristikest kasti ees, mis tähistanuks „Euroopa Liidus mitte vabalt käideldavat kaupa“. Kaupade vaba liikumine on Euroopa Ühenduse üks aluspõhimõtetest ning seega oli A. Raudanenil täielik alus uskuda, et talle Belgia Kuningriigist lähetatav kaup on täiesti legaalne ning lubatud ka Eesti Vabariigi territooriumil. Vastupidine, nagu öeldud, ei ole mitte millegagi tõendatud.
25. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Ivi Kesküla Julia Katškovskaja 6