KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19.mai 2010.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 12.mai 2010.a. Kriminaalasja number 1-09-702 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Paavo Randma ja Ivi Kesküla Tatjana Derkatš Apelleeritud kohtuotsus Gunnar Suur süüdistuses KarS prg. 294 lg 2 p.1 järgi, üldmenetlus Harju Maakohtu otsus 19.jaanuar 2010.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Gunnar Suur kaitsja adv. Janno Kuusk Prokurör Steven-Hristo Evestus Süüdistatav Gunnar Suur (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses, kontakteerumine süüdistatavaga on võimalik vaid e-maili teel aadressil xxxxxx_xxxx@xxxxxx.xxx) Kriminaalasi Kaitsja RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Adv. Janno Kuusk Pärnu Maakohtu otsus 19.jaanuarist 2010.a. Gunnar Suur suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. 2 Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 19.jaanuari 2010.a. kohtuotsusega süüdi tunnistada Gunnar Suur KarS § 294 lg 2 p 1 järgi ja mõista talle karistuseks 3 (kolm) aastat vangistust. KarS § 73 lg 1, 3 alusel jätta vangistus täitmisele pööramata, kui Gunnar Suur ei pane 3 (kolme) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Gunnar Suur on mõistetud süüdi kahes altkäemaksu võtmise episoodis ja nimelt selles, et tema 1) töötades Lõuna Politseiprefektuuri politseinõuniku ametikohal, s.o ametiisikuna KarS § 288 mõistes, pöördus 2004.aasta detsembris AS H. L. regiooni juhataja J. M. poole sooviga liisida sõiduauto Audi A4 1,6 ehitusaastaga 2005, tehasetähisega WAUZZZ8E94A189133 ning 17.12.2004.a. sõlmiti AS H. ja Gunnar Suure vahel liisingleping nr 0091523L, mille sõlmimise hetkel oli Gunnar Suure poolt võetud liisingute ja pangalaenude jääk koos kõnealuse liisinguga kokku 2 468 797.53 krooni ning tema pangakontode saldo liisingu taotluse tegemise hetkel kokku -20 639.23 krooni, liisingute ja pangalaenude tagasimaksete osakaal Gunnar Suure ametlikest sissetulekutest oli seejuures
- aasta detsembris 49,88 %. Seejärel, 25.03.2005.a. Gunnar Suur, kes töötas sel ajal Julgestuspolitsei käsutusse suunatud Lõuna Politseiprefektuuri Põlva politseijaoskonna ülemkomissari ametikohal ja saanud teada, et tema tuttav AS H. L. regiooni juhataja J. M. on 25.03.2005.a. kella 01.44 ajal peetud Lääne Politseiprefektuuri konstaablite J. P.'i ja A. L. poolt kinni XXXXX ööklubis M. avaliku korra rikkumise eest, kasutades ära oma ametialast positsiooni ja kõrgema politseiametniku autoriteeti pöördus 25.03.2005.a. öösel oma endise alluva konstaabel J. P.i poole ning ütles viimasele, et kinnipeetud J. M. näol on tegemist tema tuttava pangatöötajaga ning andis mõista, et J. M. poolt toimepandud rikkumisse tuleb suhtuda leebemalt ning ta vabastada, sekkudes sellega konstaablite J. P.i ja A. L. tegevusse õigusrikkumise lahendamisel, mõjutades neid J. M. vabastama ning tema tegevuse tulemusena politseiametnike poolt kinni peetud J. M. vabastati ning tema suhtes avaliku korra rikkumise eest väärteomenetlust ei alustatud, millega Gunnar Suur rikkus Politseiseaduse §-s 3 sätestatud politsei põhiülesandeid – tagada avalik kord, kaitsta inimeste ja organisatsioonide 3 seaduslikke huvisid, tõkestada kuritegevust ning sama seaduse §-s 4 sätestatud politsei tegevuse põhialuseid, mille lg 1 sätestab politseile kohustuse õiguskorra kaitsel ja turvalise ühiskonna kindlustamisel lähtuda muuhulgas seaduslikkuse põhimõttest, samuti Politseiseaduse §-s 12 toodud politseile pandud kohustusi, nimelt lg 1 p 3, mis näeb ette korra tagamise avalikes kohtades; Korruptsioonivastase seaduse § 22 lg 1, mille järgi ametiisikul, kes peab osutama teenuseid või langetama otsuseid, on keelatud nõuda või vastu võtta nende eest tasu rahas, boonustasu või mingi vastuteenena, sama seaduse § 26 lg 1, mille järgi on ametiisikul keelatud seoses oma töö- või teenistuskohustustega mõjutada isikuid tegema temale kingitusi või muid soodustusi ning lg 2, mille järgi ei või ametiisik vastu võtta kingitusi ega nõustuda soodustustega, mis on määratud temale endale ning mille vastuvõtmine võib otse või kaudselt mõjutada tema töö- või teenistuskohustuste erapooletut täitmist; samuti Avaliku teenistuse seaduse lisa 1 – Avaliku teenistuse eetikakoodeksist – tulenevaid nõudeid, mille p 5 järgi toimub avaliku võimu teostamine alati seaduse alusel, p 13 järgi hoidub ametnik ka näiliku olukorra loomisest, mis võib seada kahtluse alla tema erapooletuse ja asjade käsitlemise objektiivsuse, p 20 järgi aitab ametnik igati kaasa eeltoodud põhimõtete levikule ning eiras Kriminaalmenetluse seadustiku § 1 ja Väärteomenetluse seadustiku § 1, mis sätestavad kuritegude ja väärtegude menetlemise korra alused. 21.04.2005.a. Gunnar Suur, kes töötas sel ajal Julgestuspolitsei käsutusse suunatud Lõuna Politseiprefektuuri Põlva politseijaoskonna ülemkomissari ametikohal ja saanud AS H. Lääne regiooni juhatajalt J. M.lt teada, et 21.04.2005.a. kella 24.00 paiku pidas Lääne Politseiprefektuuri patrull viimase kinni XXXXX linnas asuva R. kaupluse juures avaliku korra rikkumise eest, kuna ta urineeris alkoholijoobeseisundis avalikus kohas kaupluse seina juures ning ei allunud teda korrale kutsuma tulnud politseiametnike seaduslikele korraldustele, helistas 22.04.2005.a. kell 00.11 kasutades ära oma ametialast positsiooni ja kõrgema politseiametniku autoriteeti J. M. kinnipidamist teostanud Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna juhtivkonstaabel M. R. ning ütles viimasele, et kinnipeetud J. M. näol on tegemist tema tuttava pangatöötajaga ja isikuga, kes on politseid aidanud, ning andis mõista, et J. M.`i poolt toimepandud rikkumisse tuleb suhtuda leebemalt ning ta vabastada, sekkudes sellega juhtivkonstaabel M. R. ja konstaabel M. T. tegevusse õigusrikkumise lahendamisel, mõjutades neid J. M. vabastama ning tema tegevuse tulemusena politseiametnike poolt kinni peetud J. M. vabastati suulise hoiatusega ning tema suhtes avaliku korra rikkumise eest väärteomenetlust ei alustatud, millega Gunnar Suur rikkus Politseiseaduse §-s 3 sätestatud politsei põhiülesandeid – tagada avalik kord, kaitsta inimeste ja organisatsioonide seaduslikke huvisid, tõkestada kuritegevust ning sama seaduse §-s 4 sätestatud politsei tegevuse põhialuseid, mille lg 1 sätestab kohustuse õiguskorra kaitsel ja turvalise ühiskonna kindlustamisel lähtuda politseil muuhulgas seaduslikkuse põhimõttest, samuti Politseiseaduse §-s 12 toodud politseile pandud kohustusi, nimelt lg 1 p 3, mis näeb ette korra tagamise avalikes kohtades; Korruptsioonivastase seaduse § 22 lg 1, mille järgi ametiisikul, kes peab osutama teenuseid või langetama 4 otsuseid, on keelatud nõuda või vastu võtta nende eest tasu rahas, boonustasu või mingi vastuteenena, sama seaduse § 26 lg 1, mille järgi on ametiisikul keelatud seoses oma töö- või teenistuskohustustega mõjutada isikuid tegema temale kingitusi või muid soodustusi ning lg 2, mille järgi ei või ametiisik vastu võtta kingitusi ega nõustuda soodustustega, mis on määratud temale endale ning mille vastuvõtmine võib otse või kaudselt mõjutada tema töö- või teenistuskohustuste erapooletut täitmist; samuti Avaliku teenistuse seaduse lisa 1 – Avaliku teenistuse eetikakoodeksist – tulenevaid nõudeid, mille p 5 järgi toimub avaliku võimu teostamine alati seaduse alusel, p 13 järgi hoidub ametnik ka näiliku olukorra loomisest, mis võib seada kahtluse alla tema erapooletuse ja asjade käsitlemise objektiivsuse, p 20 järgi aitab ametnik igati kaasa eeltoodud põhimõtete levikule ning eiras Kriminaalmenetluse seadustiku § 1 ja Väärteomenetluse seadustiku § 1, mis sätestavad kuritegude ja väärtegude menetlemise korra alused. 2005.aasta juulis pöördus AS H. L. regiooni juhataja J. M. poole sooviga liisida sõiduauto Audi A6 3,2 ehitusaastaga 2005, tehasetähisega WAUZZZ4F35N068347 ning arvestades Gunnar Suur`e majanduslikku seisundit (Gunnar Suur`e pangakontode saldo oli sel hetkel miinuses ning tema poolt võetud liisingute ja pangalaenude jääk koos kõnealuse liisinguga oli uue liisingu võtmiseks liiga suur), sõlmiti 25.07.2005.a. AS H. ja OÜ K. juhatuse liikme L. K. vahel liisinguleping nr 01063651L ning 25.07.2005.a. AS H. ja Gunnar Suure vahel käendusleping nr 0106375L, mille sõlmimise hetkel oli OÜ K. pangakontode saldo kokku 414.92 krooni ning varade maht liisingu taotluseks esitatud bilansi andmeil seisuga 31.05.2005.a. kokku 860 441.18 krooni, millest 99,09% moodustasid nõuded ostjate vastu, Gunnar Suure poolt võetud liisingute ja pangalaenude jääk koos kõnealuse liisinguga oli liisinglepingu sõlmimise hetkel 25.07.2005.a. kokku 3 034 485.64 krooni ning tema pangakontode saldo oli liisingu taotluse tegemise hetkel kokku –43 609.78 krooni, liisingute ja pangalaenude tagasimaksete osakaal Gunnar Suure ametlikest sissetulekutest oli seejuures
- aasta juulis 41,93%. Seejärel, 05.09.2005.a. kell 19.11 helistas AS H. L. regiooni juhataja J. M. oma tuttavale politseiametnikule Gunnar Suurele, kes töötas sel ajal Julgestuspolitseis komissari ametikohal ning andis teada, et Põhja Politseiprefektuuris oli alustanud tema tuttavate H. AS hindamisspetsialisti R. N. ja S. töötaja R. T. suhtes võimuesindaja solvamise faktis kriminaalmenetlust nr 05231604821 ning saades telefonivestlusest Gunnar Suurega teada, et viimane tunneb A. A. nimelist politseiametnikku, kes osales eelnimetatud kriminaalasjas kannatanuna, palus J. M. Gunnar Suurel võimaluse korral mõjutada A. A.`t ning korraldada nii, et politseiametnikud teeksid võimaluse korral kõik endast oleneva tema tuttavate R. N. ja R. T. suhtes alustatud kriminaalmenetluse lõpetamiseks ning kasutades ära oma ametialast positsiooni ja kõrgema politseiametniku autoriteeti helistas Gunnar Suur seepeale 05.09.2005.a. kell 19.14 temaga ühes asutuses töötavale konstaabel A. A.`le ning ütles viimasele, et R. N. ja R. T. näol on tegemist kasulike isikute ja kõrgete pangatöötajatega ning andis mõista, et A. A. ja V. L. võiksid teha võimaluse korral kõik endast oleneva R. N. ja R. T. suhtes alustatud 5 kriminaalmenetluse lõpetamiseks, korrigeerides oma varem kohtueelse menetluse käigus antud ütlusi. Samuti andis Gunnar Suur A. A.le mõista, et positiivse lahenduse korral saab ta teda omalt poolt toetada ning kell 19.19 helistas Gunnar Suur J. M.le ja avaldas arvamust, et asi on lahendatud, kuid soovitas R. T.l kohtuda A. A.ga ja asjad ära klaarida ning kell 20.35 helistas A. A. Gunnar Suurele ja teavitas, et sai R. T.ga väga hästi jutule ning A. A. oli nõus kriminaalasja lõpetamisega. 15.09.2005.a. käisid A. A. ja V. L. Põhja Politseiprefektuuris menetleja H. P.`i juures ja andsid nõusoleku kriminaalasja lõpetamiseks, misjärel 15.09.2005.a. lõpetati menetlus kriminaalasjas nr 05231604821 KrMS §-de 199 lg 1 p 1, 200 ja 206 tunnustel, sest kannatanud V. L. ja A. A. ei pidanud enam oma väärikust piisavalt solvatuks, millega Gunnar Suur saavutas õigusemõistmist takistava kokkuleppe sõlmimise ja rikkus Politseiseaduse §-s 3 sätestatud politsei põhiülesandeid – tagada avalik kord, kaitsta inimeste ja organisatsioonide seaduslikke huvisid, tõkestada kuritegevust ning sama seaduse §-s 4 sätestatud politsei tegevuse põhialuseid, mille lg 1 sätestab kohustuse õiguskorra kaitsel ja turvalise ühiskonna kindlustamisel lähtuda politseil muuhulgas seaduslikkuse põhimõttest, samuti Politseiseaduse §-s 12 toodud politseile pandud kohustusi, nimelt lg 1 p 3, mis näeb ette korra tagamise avalikes kohtades; Korruptsioonivastase seaduse § 22 lg 1, mille järgi ametiisikul, kes peab osutama teenuseid või langetama otsuseid, on keelatud nõuda või vastu võtta nende eest tasu rahas, boonustasu või mingi vastuteenena, sama seaduse § 26 lg 1, mille järgi on ametiisikul keelatud seoses oma töö- või teenistuskohustustega mõjutada isikuid tegema temale kingitusi või muid soodustusi ning lg 2, mille järgi ei või ametiisik vastu võtta kingitusi ega nõustuda soodustustega, mis on määratud temale endale ning mille vastuvõtmine võib otse või kaudselt mõjutada tema töö- või teenistuskohustuste erapooletut täitmist; samuti Avaliku teenistuse seaduse lisa 1 – Avaliku teenistuse eetikakoodeksist – tulenevaid nõudeid, mille p 5 järgi toimub avaliku võimu teostamine alati seaduse alusel, p 13 järgi hoidub ametnik ka näiliku olukorra loomisest, mis võib seada kahtluse alla tema erapooletuse ja asjade käsitlemise objektiivsuse, p 20 järgi aitab ametnik igati kaasa eeltoodud põhimõtete levikule ning eiras Kriminaalmenetluse seadustiku § 1 ja Väärteomenetluse seadustiku § 1, mis sätestavad kuritegude ja väärtegude menetlemise korra alused. 2) töötades Julgestuspolitsei käsutusse suunatud Lõuna Politseiprefektuuri Põlva politseijaoskonna ülemkomissari ametikohal, s.o ametiisikuna KarS § 288 mõistes, peale
- aasta juulis XXXXX linnas asuvat ööklubi S. haldava OÜ A. juhatuse esimehe O. A. pöördumist ning Gunnar Suurelt kui politseiametnikult abi palumist turvateenuse korraldamiseks ööklubis S., kasutades ära oma ametialast positsiooni ja kõrgema politseiametniku autoriteeti pakkus
- aasta juulis Pärnu linnas komandeeringus olnud Julgestuspolitsei korrakaitseosakonna kiirreageerimistalituse politseiametnikele välja võimaluse osutada ajavahemikus 20.07.2005 kuni 24.07.2005.a. teenistusvälisel ajal eraviisilist turvateenust XXXXX linnas asuvale ööklubile S. ja teenida teenuse osutamise eest tasu 85 krooni töötunnist. Samal ajal, 2005.a. juulis küsis Gunnar Suur O. A.lt 6 majandusliku olukorra leevendamiseks laenu summas 40 000 krooni ning 15.07.2005.a. kell 21.35 on Gunnar Suur teostanud enda Hansapanga arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXX sularaha sissemakse summas 36 000 krooni kasutades selleks Hansapanga sularahaautomaati asukohaga XXXXXXX XX X, Pärnu linn ning enne sissemakse teostamist oli Gunnar Suure Hansapanga arveldusarve saldo miinuses 49 981.74 krooniga. Seejärel organiseeris Gunnar Suur 20.07.2005.a. teenistusvälisel ajal eraviisilist turvateenust osutavatele politseiametnikele võimaluse ööbida teenuse osutamise ajal P. P. ühiselamus. Ajavahemikus 20.07.2005.a. kuni 24.07.2005.a. korraldas Gunnar Suur Julgestuspolitsei korrakaitseosakonna kiirreageerimistalituse politseiametnike K. S., V. S., A. K., M. Š., M. L., S. O. ja M. P. eraviisilise turvateenuse osutamist XXXXX linnas asuvas ööklubis S. ning kontrollis nende tegevust. Selleks oli Gunnar Suur ajavahemikus 20.07.2005 kuni 24.07.2005.a. pidevalt telefoni teel ühenduses konstaablite K. S.`a ja V. S.`iga ning 24.07.2005.a. öösel külastas Gunnar Suur XXXXX linnas asuvat ööklubi S. ka isiklikult, kasutades klubisse sisenemisel tema nimele väljastatud VIPkliendikaarti. Samuti helistas 21.10.2005.a. kell 13.58 Gunnar Suur O. A.le ja ütles, et sai klubi S. eest korraliku "nätaka" ja on kõikidest lisatasudest ilma, mille O. A. lubas kompenseerida ning eeltooduga rikkus Gunnar Suur Politseiseaduse §-s 3 sätestatud politsei põhiülesandeid – kaitsta inimeste ja organisatsioonide seaduslikke huvisid, tõkestada kuritegevust ning sama seaduse §-s 4 sätestatud politsei tegevuse põhialuseid, mille lg 1 sätestab kohustuse õiguskorra kaitsel ja turvalise ühiskonna kindlustamisel lähtuda politseil muuhulgas seaduslikkuse põhimõttest; Politseiteenistuse seaduse § 33 lg 1 p 1 toodud kohustust, mille järgi politseiametnik ei või töötada teise tööandja juures, välja arvatud pedagoogilisel, teaduslikul või loomingulisel tööl või teenistuskoha asutuse juhi loal riiklikus ekspertiisiasutuses; Korruptsioonivastase seaduse § 22 lg 1, mille järgi ametiisikul, kes peab osutama teenuseid või langetama otsuseid, on keelatud nõuda või vastu võtta nende eest tasu rahas, boonustasu või mingi vastuteenena, sama seaduse § 26 lg 1, mille järgi on ametiisikul keelatud seoses oma töö- või teenistuskohustustega mõjutada isikuid tegema temale kingitusi või muid soodustusi ning lg 2, mille järgi ei või ametiisik vastu võtta kingitusi ega nõustuda soodustustega, mis on määratud temale endale ning mille vastuvõtmine võib otse või kaudselt mõjutada tema töö- või teenistuskohustuste erapooletut täitmist; samuti Avaliku teenistuse seaduse lisa 1 – Avaliku teenistuse eetikakoodeksist – tulenevaid nõudeid, mille p 5 järgi toimub avaliku võimu teostamine alati seaduse alusel, p 13 järgi hoidub ametnik ka näiliku olukorra loomisest, mis võib seada kahtluse alla tema erapooletuse ja asjade käsitlemise objektiivsuse, p 20 järgi aitab ametnik igati kaasa eeltoodud põhimõtete levikule. Kohtumenetluse käigus on lõpetatud kriminaalmenetlus KrMS prg. 202 lg 1 alusel J. M. ja O. A. suhtes, keda süüdistati KarS prg. 298 lg 1 järgi. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: 7 Esitatud apellatsioonis taotletakse maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega Gunnar Suure õigeksmõistmist. Apellant leiab, et kohus on kaevatavas otsuses ühekülgselt ja ebaõigesti hinnanud kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses kogutud tõendeid ja kohaldanud seetõttu ebaõigesti materiaalõiguse norme. Apellant põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.
- Altkäemaks kui süüteokoosseis paikneb Karistusseadustiku 17 peatüki (Ametialased süüteod)
- jaos, mis käsitleb ametiisiku poolt aususe kohustuse rikkumist. Kaitsja rõhutab süüteokoosseisu pealkirjas sõnaosale „maks” seetõttu, et kaitsja hinnangul on nn ostmise/maksmise fakti tuvastamise kohustus esmane ja kõige olulisem KarS § 294 süüteokoosseisu olemasolu tuvastamiseks. Lähtuvalt altkäemaksu võtmise süüteokoosseisu objektiivsetest tunnustest esmalt peab süüdimõistvast kohtuotsusest olema võimalik üheselt järeldada, et on tõendatud ja tuvastatud raha või vara või hüve või muu soodustuse olemasolu ning seejärel eelnimetatud saamine/vastuvõtmine ametiisiku poolt. Kaevatavast otsusest jääb arusaamatuks, millistele tõenditele tuginedes on kohus asunud seisukohale, et apellant on saanud J. M.’ilt või O. A.’ilt raha või vara või hüve või muu soodustuse, mida saaks käsitleda KarS § 294 obligatoorse koosseisuelemendi täitumisena. Apellant märgib, et varana saab käsitleda asju (kehalised esemed, raha jms) kui ka varalisi õigusi (lennukipilet, turismireis jms). Soodustusena on aga vaadeldavad kõik sellised nähtused, mis ei mahu vara mõistesse, kuid on siiski rahaliselt hinnatavad. Kohus on kohustatud igakülgse, täieliku ja objektiivse otsuse kujundamise raames arvestama ka reaalmajanduslikke teguritega, millised on eriti olulised KarS § 294 raames isiku teole õigusliku hinnangu andmisel (ehk just selle muu soodustuse hindamisel). Ei saa lähtuda üksnes formaalselt Karistusseadustiku kommentaaride sõnastusest ega eirata fakti, et aastatel 2003-2005 sai iga vähegi korralikuma sissetulekuga ning kindla ametiga isik (nagu ka apellant) pankadelt sõna otseses mõttes välja kaubelda (pigem pangad ise pakkusid!) tänases tähenduses ebamõistlikult soodsaid tingimusi. Ehk lühidalt öeldes see, mis täna on mõeldamatu, oli aastatel 2003-2005 tava ja praktika ning isegi nõutav, eelkõige finantseerimisvõimaluste ja tingimuste osas. Kohtuliku uurimise käigus kogutud tõenditest nähtub üheselt ja selgelt, et apellandile liisingute võimaldamine, liisingulepingute tingimused ja menetluse kord ning kiirus vastas täielikult tavapärastele tingimustele. Samale seisukohale tuleb asuda sõiduauto Mercedes-Benz liisimisega OÜ K. nimele. Ka vaadatakse kõiki finantseerimisotsuseid läbi nn nelja silma printsiibil ehk vähemalt kaks inimest otsustab, kas isikule liisingut anda või mitte. J. M. ei oleks saanud mingilgi moel mõjutada apellandi kasuks mis tahes otsuste sõlmimist (leping vajab liisingust kahte allkirja)! Kohtu põhjendamatud arutlused, et K. P. ei teadnud apellandi ja J. M. vahelistest suhetest ja kokkulepetest ning seetõttu 8 heauskselt nõustus J. M. ettepanekutega apellandile liisingu võimaldamiseks, ei põhine asjas kogutud tõenditel ning on täielikult oletuslikud. Samuti on täielikult väär ega ei põhine asjas kogutud ja uuritud tõenditel kohtu järeldus, et OÜ K. nimele sõiduauto liisimise sooviga pöördus apellant J. M.’i poole ning J. M. tegi kõik endast oleneva, et võimaldada apellandile sõiduauto Audi A6 liisimine. Täielikult ebaõige on kohtu järeldus, et sõiduautode kasutusse saamine oligi kõige suurem soodustus ja hüve, kuivõrd see asjaolu parandas teenimatult apellandi elujärge ehk teisisõnu: apellant sai nautida kallist sõiduautot, mida tema enda varanduslik seisukord ei oleks võimaldanud. Kuna apellandile ei ole mis tahes soodustust võimaldatud, siis ei eksisteeri apellandi ja J. M. vahel ka ekvivalentsussuhet. Mis aga puudutab J. M.’i poolt kohtuistungil antud ütlusi väidetava vastuteene ootuse suhtes (nn ekvivalentsussuhe), siis on need ütlused esiteks vastuolus muude uuritud tõenditega, sh. J. M.’i enda antud ütlustega (apellant mingit soodustust ei saanud ja et ta tegigi kõik, et klient oleks rahul – seega mis ootus sai tal tekkida?) ning K. P. ütlustega (apellanti koheldi tavapäraselt ja arvestades tema eelnevat maksekäitumist ning suuri sissemakseid). J. M.’i ütlused on apellandi hinnangul äärmiselt ebausaldusväärsed ning moonutatud ega vasta absoluutselt tegelikele tehioludele. Samuti on ütlused kantud eesmärgist anda süüdistajale ja ka J. M.’ile endale soodsaid ja sobivaid ütlusi (millist asjaolu ka süüdistaja ei ole kogu menetluse keskel eitanud), mille tulemusena oli süüdistaja nõus J. M.’i kvalifikatsiooni kergendama ja lõpetama menetluse ilma reaalse karistuseta. 2) O. A. poolt antud laen on apellandi kohustus, mitte hüve või soodustus. Seega tuleb ka O. A.’iga seotud S.’i episoodis tuvastada, kas on täidetud esmalt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused ehk kas on ametiisikule antud või lubatud tasu/soodustust ning alles seejärel analüüsida, kas selle eest on ka midagi vastu saadud. Puudub vaidlus selles, et O. A. on andnud apellandile laenu summas 40 000 krooni ning et eelnimetatud laenusumma on apellandi poolt O. A.’ile tagastamata. Apellant aga ei ole tulenevalt töökaotusest ja muudest perekondlikest põhjustest olnud võimeline eelnimetatud laenusummat veel tagastama. Seega ei ole O. A.’i poolt apellandile antud laenu näol tegemist varaga, kuivõrd laen on kohustus ja tuleb tagastada (mida mõlemad pooled ka kinnitasid ja tunnistasid mh ka salaja pealtkuulatud esimeses telefonikõnes 21.10.2005.a.!!), ega ka soodustusega, kuivõrd eraisiku poolt antud laenult ei tule maksta intressi, ega ka muu tasuga, kuivõrd laen on kohustus ning tuleb tagastada. Ning laenu tagastamata jätmise korral on O. A.’il kas või käesoleva kohtuistungi protokolli alusel võimalik nõuda kohtu kaudu apellandilt laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist, kuivõrd Gunnar Suur on korduvalt kinnitanud oma ütlustes laenu olemasolu ja selle tagasimaksmise kohustust. 9 Kohtu seisukoht, et O. A.’i poolt antud laenu näol on tegemist muu soodustusega, ei põhine asjas kogutud ja uuritud tõenditel, vaid on puhtalt oletuslik. Kohtu järeldus, et apellant kasutas 24.07.2005.a. ööklubisse S. sisenemisel viimase nimele väljastatud VIP-kaarti, ei ole kohtuliku uurimise käigus tõendamist leidnud, seega on kohtu sellekohane järeldus taaskord apellandile üllatuslik. 3) Süüdistuses Gunnar Suurele inkrimineeritud vastuteenusena osutatud tegude osas märgib apellant järgmist. Politseiametnikud on oma otsustused vastu võtnud läbimõeldult ja kaalutledes, lähtudes muuhulgas oma siseveendumusest ja üldisest praktikast. G.Suur ei ole saanud mõjutada ega polegi mõjutanud politseiametnikke õigusvastaselt käituma. G.Suur ise ei ole ka toime pannud mis tahes seadusega mittelubatud tegu J. M.’i huvides. Ei ole ju üheski J. M.’iga seotud episoodis G.Suur olnud iseseisvalt menetleja rollis ning pole vastu võtnud J. M.’ile või kellegile teisele mitte ühtegi kohustuslikku otsust, mistõttu ei olnud võimalik tal ka nendes õigusaktides loetletud kohustusi rikkuda või nende eest hüvesid saada. Sellest hoolimata peab kaitsja vajalikuks rõhutada, et G.Suur ei ole ka sekkunud menetlejate tegevusse ega seeläbi rikkunud Väärteomenetluse seadustiku §-s 1 sätestatut ning Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 1 sätestatut. Kõik jooksvad vastuvõetud menetlusotsused olid arvestades J. M.’iga seotud sündmuste asjaolusid, J. M. isikuomadusi, tavapraktikat ja üldist töökorraldust põhjendatud, läbimõeldud ja kaalutletud ning nende kui iseseisvate kohtuväliste menetlejate hinnangul õiged otsused, mida ei ole mingilgi viisil mõjutanud mis tahes puutumus G.Suurega (kui seda puutumust üldse sai eksisteerida). Mitte ükski menetleja ei olnud menetlusotsuste langetamise ajal ka G.Suure otseseks ega vahetuks alluvaks või, mõningal juhul, polnud neil üldse tööalast seost (v.a. töötamine Politseis). Apellant püstitab oma arutluse lõpuks küsimused: Milles seisneb apellandi õigusvastane tegevus? Kuidas sai apellant sekkuda täisealiste, teovõimeliste ning kogemustega ning eripädevusega isikute otsustustesse, kui nad ise kinnitavad, et seda ei ole toimunud? Milles seisnes mõjutamine, kui isikud kinnitavad, et seda ei ole toimunud? Keda siis apellant kohtu arvates mõjutas, kui väidetavad mõjutuse subjektid seda ei kinnita? Kohus ei saa järeldada seda, mis tõenditega kinnitamist ei ole leidnud ning rajada kohtuotsust oletuslikele asjaoludele. Samuti ei nõustu apellant maakohtu järeldusega, et R. T. ja R. N. episoodis on G.Suur menetlejat mõjutanud politseiametnikke ja kannatanuid leppima ning mõjutanud sellega ka menetlusotsuse tegemist. Menetlejate kinnitusel olevat sellise süüteokoosseisu puhul selline leppimine ja menetluse lõpetamine tavapärane, kuivõrd nii kannatanute kui politseiametnike kui ka uurija H. P.’i sõnul pooled tavaliselt sündmuskohal reageerivad üle ja pärast maharahunedes ei näe menetluseks alust ega põhjust. Menetlusotsuse tegemisele ei omanud mingisugustki mõju G.Suure kui isiku olemasolu ega telefonivestlus A. A.ga). Erinevalt kaevatavas otsuses sedastatust ei ole G.Suur ja A. A. sõlminud 10 mingisugustki kokkulepet, veel vähem õigusemõistmist kahjustavat kokkulepet. Sellise kokkuleppe olemasolu ei ole kohtuliku uurimise käigus tõendamist leidnud. Kuivõrd kannatanud olid mõlemad iseseisvalt veendunud, et nad ei soovi menetlust jätkata ning ka uurimisasutus ja prokuratuur nõustusid selle seisukohaga, siis jääb arusaamatuks, kuidas sai G.Suur sekkuda, juhtida ja mõjutada nii mitme ametniku ja veel mitme ametiasutuse tööd ja otsustusi. G.Suure sellekohane võimekus ei ole apellandi hinnangul tõendamist leidnud. G.Suur ei ole sundinud ega mõjutanud politseiametnikke oma vabast ajast turvateenuseid osutama. Hoolimata asjaolust, et G.Suur ei ole saanud mis tahes soodustust, hüve, tasu ega muul viisil vähimatki kasu kokkupuudetest O. A.’iga, peab apellant vajalikuks rõhutada, et ta ei ole ka toime pannud mis tahes seadusega mittelubatud tegu O. A.’i huvides. Arusaamatuks jääb süüdistuses loetletud ja politsei tööd reguleerivate enamjaolt siiski üldaktide puutumus konkreetse kriminaalasjaga ning G.Suure väidetava tegevusega. Tunnistajate M. L. , A. K.), S. O. ütluste kohaselt olid nad töökohustuste raames Pärnus, kui lõunasel ajal sõitis puhkusel olev G.Suur nende juurest mööda ja andis K. S.le infot, et tal on vabal ajal võimalus teha turvamehena tööd ööklubis S.. Kogu asjaajamist korraldas ütluste kohaselt K. S. ja ööklubi administraator ning apellandiga otseselt kokku ei puututud üldse. Samuti ei kohustanud politseiametnike kinnitusel neid pakkumist vastu võtma asjaolu, et selle edastas G.Suur, vaid asjaolu, et politseiametniku palk oli ja on nii väike, et lisateenimise võimaluse korral ei keeldutud sellest. Eelnimetatut kinnitas lisaks üleval loetletud politseiametnikele ka tunnistaja M. S.. Kõik politseiametnikud on kinnitanud oma ütlustega kohtuistungil, et nad olid teadlikud sellest, et politseiametnik ei tohi töötada mujal kui pedagoogilisel tööl. Sellest hoolimata (eelkõige tingitud politseiametnike madalast palgast ning kuna paljud politseiametnikud tegid sellel ajal üritustel lisatööd) otsustasid politseiametnikud oma vabal tahtel ja vabal nädalal teha lisatööd. G.Suur neid selleks ei sundinud, kohustanud ega mõjutanud. Vastupidine ei ole ka kohtuliku uurimise käigus tõendamist leidnud. Ükski kaevatavas otsuses loetletud õigusakt ei keelanud G.Suurel edastamast nii politseiametnikele kui ka apellandi tuttavatele poksijatele informatsiooni, et ööklubis S. on võimalik teha lisatööd. See, et lisatöö võimaluse kohta informatsiooni saanud isikud sellise otsuse langetasid ja ööklubisse tööle läksid, on nende vaba tahe ja otsustus, millise eest ei saa vastutada G.Suur. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: 11 Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga, tuli apellatsiooni põhjendatuse ja maakohtu otsuse seaduslikkuse osas alljärgnevatele järeldustele. 1) Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks osundada apellatsiooni vormistamisel süüdistatava kaitsja poolt tehtud veale. Nimelt, apellatsiooni kohaselt on apellandiks süüdistatav Gunnar Suur ja adv. Janno Kuusk on apellatsioonis märgitud apellandi kaitsjaks. Allkirjastanud on aga apellatsiooni süüdistatava kaitsja adv. Janno Kuusk. KrMS prg. 321 lg 3 kohaselt apellatsiooni allkirjastab ja kuupäevastab apellant. Seega , arvestades asjaolu, et apellatsiooni on allkirjastanud süüdistatava kaitsja, käsitleb apellatsioonikohus teda ka apellandina. 2) Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium, kas ja kuivõrd määrava tähtsusega saavad kohtule olla kaitsja poolt apellatsioonis tsiteeritud Karistusseadustiku kommentaarid ning kas nendega mittearvestamine saab olla kohtule etteheidetav. Kohtukolleegium on seisukohal, et seaduse kommentaarid ei ole kohtule kohustuslikud ning kui kohtu seisukoht ei vasta seaduse kommentaarile, ei ole tegemist põhjendamatu või ebaseadusliku kohtuotsusega. Seaduse kommentaar on paraku pelgalt ühe isiku arvamus, seisukoht, seletus , mitte seaduseandja tahte väljendus. Seaduse kommentaar ei saa olla igavene ning muutumatu. Nii nagu muutuvad ja täienevad seadused ise, nii on ka seaduse kommentaar muutuva iseloomuga seaduse selgitus. Elu, tehnika ja inimmõistus arenevad ja inimene otsib ja leiab uusi võimalusi seadusest mööda minna, seda rikkuda ning seeläbi täienevad ka seadused ning muutuvad seaduste tõlgendused. Kaitsja on oma apellatsioonis esitanud ühe kohtuotsuse tühistamise taotluse argumendina KarS kommentaarides prg. 293 juures asuva kommentaari, kus selgitatakse, et muu soodustusena on käsitletavad kõik sellised nähtused, mis ei mahu vara mõistesse, kuid on siiski rahaliselt hinnatav. Edasi arutleb kaitsja selle üle, et liisinguleping ja eraisiku laen – need ei ole rahaliselt hinnatavad ega ei ole käsitletavad ka soodustusena seetõttu, et ei ole süüdistatavale soodsad. Kohtukolleegium leiab, et fakt, kas liisinguleping ja eraisiku laen on käesoleval juhul käsitletavad muu soodustuse andmisena, ei sõltu sellest, kas neil on rahaliselt väljendatav väärtus. See ei ole kohtukolleegiumi arvates antud-võetud altkäemaksuks loetud tegevuse puhul oluline. Kohtukolleegium möönab, et rahaliselt hinnatav väärtus omab tähtsust sel juhul, kui isikule inkrimineeritakse altkäemaksu andmine/võtmine suures ulatuses või kui tuleb kohaldada konfiskeerimist või konfiskeerimise asendamist.” Üldteada on, et mitte kohus ei pea otsuse tegemisel juhinduma seaduse kommentaaridest vaid pigem vastupidi – kohtupraktika muutumine toob kaasa ka muudatusi kommentaarides. Selle kohta võib tuua ilmekaid näiteid ka Riigikohtu praktikast. Ka Riigikohus ei ületähtsusta Karistusseadustiku kommentaare ega järgi neid oma seisukohtade kujundamisel. Näiteks Riigikohtu otsuses nr.3-1-128-09 p.-des 8.1-8.3 väljendatud seisukoht, on vastupidine KarS kommenteeritud 12 väljaande prg. 114 komm.6.3 esitatud seisukohale. Või näiteks KarS prg. 414 kommentaar 6.2, kus kommentaatori avaldatud mõte on vastupidine Riigikohtu otsuses nr.3-1-1-19 väljendatud seisukohale, kusjuures kohtulahendi tegemisel oli üheks kohtunikuks vastupidise kommentaari autor. Seega on kohtukolleegium seisukohal, et küsimuse otsustamisel, kas tegemist on soodustusega altkäemaksu mõttes, ei tule mitte juhinduda seaduse kommentaaridest vaid see on küsimus, mis tuleb lahendada igal konkreetsel juhul eraldi ja selle otsustamine on asja arutava kohtu pädevus. 3) Andmaks hinnangut sellele, kas arutatavas kriminaalasjas süüdistuse järgi altkäemaksuna käsitletud osutatud krediiditeenused on hinnatavad muu soodustusena, on kohtukolleegiumi seisukoht jaatav e. süüdistust toetav. Kohtukolleegium leiab, et selle küsimuse otsustamisel ei oma tähtsust asjaolu, kas pank sõlmis liisingulepingud G.Suurega eritingimustel. Seega ei oma tähtsust kaitsja apellatsioonis pikalt iseloomustatud finantsturu seis konkreetsel ajahetkel ning ka pankadele antud õigused kohelda isikuid liisingulepingute sõlmimisel erinevalt ja seda sõltuvalt nende ametikohast vms. Selge on see, et kui G.Suur oli huvitatud süüdistuses kajastatud autoliisingutest ja ka eraisikult laenu võtmisest, siis oli see temale sel hetkel vajalik. Vajalik aga ei pea tähendama kindlasti mitte ainult seda, et ilma selleta ei saa (näiteks ilma autota) või, et see peaks midagi n.ö. sisse tooma, vaid ka sellega kaasnevad teatud mugavusi, milliseid soovitakse omada e. siis isiklikku elu parendada või kui väljapääsuvõimalusi momentolukorra lahendamiseks ( G.Suurel oli vaja laenu, et oma pangaarve hetkeseisu parandada, sellega oma olemasolevaid pangale olevaid võlgu kustutada ja mitte lasta liisingu maksete maksmata jätmisest tekkinud viivistel koguneda – suurem osa e. 36000 krooni oli tema poolt pandud miinustes olevale pangaarvele). Kohtukolleegium möönab, et autoliisingu leping kujutab endast ka liisijale kohustusi ja toob kaasa osamaksete kõrval ka intressid ning et ka eraisiku laen on sisuliselt kohustus saadud raha tagasi maksta, kuid ka see ei oma kohtukolleegiumi arvates määravat tähtsust hinnangu andmisel kas tegemist on altkäemaksu esemele vastava muu soodustusega või mitte. Sisuliselt tähendab auto liisimine seda, et isik soovib konkreetset autot ning tal ei ole võimalik seda korraga välja osta või on tal küll see võimalus olemas, kuid ta peab enda jaoks soodsamaks kasutada liisingut. Sama on ka eraisikult võetud laenuga. Isikul on vaja just sel hetkel konkreetset rahasummat, tal endal seda ei ole ja võtta eraisikult ilma intressita nagu antud juhul, on soodsam, kui siduda ennast pangalaenudega, mis G.Suure sissetulekuid ja väljaminekuid arvestades oleks olnud sel momendil ka võimatu. Kiirlaenu võtmine on aga veel koormavam, kui seda on pangalaen. Veel leiab kohtukolleegium, et ei ole ka oluline, kas G.Suure sisse-ja väljaminekute suhe oli selline, et ta ei oleks saanud süüdistuses märgitud esimese liisingulepingu puhul autot liisida ilma J. M. tegevuseta vaid oluline on just ekvivalentsussuhte olemasolu altkäemaksu eseme ja selle eest osutatud vastuteenuse teo vahel. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on piisava põhjalikkusega vaidlustatud kohtuotsuses esitanud omapoolsed põhjendused, mis kinnitavad ekvivalentsussuhet ja selle mõlemapoolset tunnetamist ning seda mõlemas altkäemaksuepisoodis aga ka esimese episoodi kahes käitumisaktis 13 eraldi. Kohtuotsuse lugejale on arusaadav sündmuste tervikpilt, mis saab olla mõistetav vaid üheselt – toimus üks pidev „teenus-teenuse“ vastu tegevus, ning teineteisele osutatavad „heateod“ olid kummalegi eluliselt vajalikud. G.Suur ja J. M. olid ka enne süüdistuses märgitud ajavahemikku tööalaselt kokku puutunud, G.Suur oli sõlminud auto liisingulepingu ja J. M. oli rikkunud LE, mille eest oli G.Suur määranud temale seaduses ettenähtud kergeima rahatrahvi. Seejuures on J. M. tunnistanud, et ta helistas G.Suurele ja palus, et viimane aitaks teda kergema karistuse saamisel. Olenemata sellest, kas G.Suure poolt määratud karistus oli seaduslik või mitte, on selge, et J. M. tunnetas sellise karistuse saamisel ja olukorras, kus ta oli sellise palvega pöördunud ka G.Suure poole, et G.Suur teda abistas. See aga omakorda annab põhjendatud aluse järeldada, et edasiselt, juba süüdistuses kajastatud esimese liisingulepingu sõlmimisel tegutses J. M. teadmisega, et ta on justkui G.Suurele n.ö. võlgu ja et G.Suur saab teda ka tulevikus aidata. J. M. ei ole seda ise eitanud. See, et tegemist ei olnud J. M. ainuisikuliste otsustustega ei oma kohtukolleegiumi seisukohast seejuures tähtsust. J. M. tahtis ja püüdis oma käitumisega süvendada G.Suure teadmist, et just tema on see vajalik isik, kes aitab lahendada liisungilepingu sõlmimisel tekkivad probleemid. Kohtule on selge, et kokku said kaks sellist isikut, kelledest ühel on „nõrkus“ ilusate ja kallite autode vastu ja samas materiaalne seis seda ei võimalda ja teisel on „haigus“ pidevalt õiguskorraga vastuollu sattuda, samas hirm, et tema karistusregister võib hakata mõjutama tema elu. Nad said väga hästi aru, et saavad üksteisele kasulikud olla ning teevad nad kõik selleks, et kumbki oma probleemi teise abiga lahendatud saaks ja püüavad ka igati vastaspoolele jätta muljet, et vastaspoolele osutatud muu soodustus on just tema teostus. See annab kindlust ja julgust jälle tulevikus vastuteenet küsida. Käesoleval juhul kinnitab süüdistuses kajastatud tegevus ja antud tervikpilt seda kohtu veendumust, mida maakohus on oma otsuses ka põhjalikult motiveerinud. O. A. saadud laenu osas märgib kohtukolleegium samuti, et n.ö. „ teene-teene vastu“ suhe on enam kui läbinähtav. G.Suur sai 40000 laenu oma pangaseisu parandamiseks ja organiseeris O. A. palvel ööklubisse turvateenuse osutamiseks politseinikud. Et mõlemad olemasolevat ekvivalentsussuhet tunnistasid, seda kinnitab kohtukolleegiumi arvates ka fakt, et G.Suur ei olnud maakohtu istungi ajaks laenu tagasi maksnud olenemata esmalt kokkulepitud kahenädalasest tähtajast ja O. A. ei olnud seda ka tagasi nõudnud. Seejuures ei tähtsusta kohtukolleegium üle asjaolu, et osapooled, eriti G.Suur ei tunnista olemasolevat ekvivalentsussuhet. Naiivne on loota, et süüdistatav seda teeks, kuid olenemata sellest on kohtukolleegiumi arvates süüdistus ja ka maakohus seda tõendanud. Kohtukolleegium, nõustudes täielikult maakohtu otsuses esitatud põhjendustega, ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata ja märgib, et ekvivalentsussuhte olemasolus kummagi episoodi puhul on võimatu kahelda. 4) Olles ülaltooduga tuvastanud soodustuse võtmisega fakti – tõendatud on nii soodustuse olemasolu kui ka eksvivalentsussuhte olemasolu ja selle mõlemapoolne tunnetamine – on sisuliselt Gunnar Suur oma tegevusega juba lõpule viinud vähemalt pistise võtmise. Otsustamaks, kas tegemist on 14 altkäemaksuga, tuleb tuvastada, kas J. M.le ja O. A.le vastuteenena osutatud teod olid õiguspärased või ebaseaduslikud. Kui tegemist on õiguspäraste tegudega, siis on tegemist pistise võtmisega Gunnar Suure poolt, kui aga ebaseaduslike, siis on tegemist altkäemaksuga. Eelöeldu tähendab aga sisuliselt seda, et sellest ei sõltu enam mitte süüdistatava süüküsimus, vaid tema käitumisele antav juriidiline hinnang. Käesoleval juhul on see tegevus, mille tegevuse seaduslikkus otsustab G.Suure käitumisele antava juriidilise hinnangu esimeses kuriteoepisoodis tema sekkumine kolmel korral süüteomenetlustesse ja teises kuriteoepisoodis lõbustusasutusele turvateenuse osutamise organiseerimine politseinike poolt. Kohtukolleegium leiab, et põhjendatult on maakohtu otsuses tehtud järeldus, et J. M. episoodis on Gunnar Suur mõjutanud süüdistuses vastuteenetena käsitletud menetlusi ja seda just J. M.le soodsas suunas. Maakohus on oma sellekohast järeldust põhjendanud ning kohtukolleegium ei pea vajalikuks oma otsuses maakohtu põhjendusi korrata. Mõjutamiseks ei ole kohtukolleegiumi arvates vaja alati veenda kaaskolleege, vaid piisab ka sellest, et ta andis mõista, et tegemist on tema tuttavate ja n.ö. korralike inimestega. Seega ei oma tähtsust asjaolu, et otsuseid nendes menetlustes ei võtnud vastu Gunnar Suur isiklikult. Kaitsja on pikalt käsitlenud apellatsioonis küsimust, kas J. M. poolt toimepandud õiguserikkumiste suhtes vastuvõetud otsustused e. menetluse alustamata jätmine ja tema minnalaskmine on tavapärane või mitte ja kas KrMS prg. 202 alusel menetluse lõpetamine J. M. tuttavate suhtes oli õiguspärane või mitte, siis kohtukolleegium rõhutab veelkord, et Gunnar Suurele ei heideta ette nende otsustuste vastuvõtmist , s.h mingi teo tegemata jätmist, milleks vaieldamatult on süüteomenetluse alustamata jätmine, vaid G.Suurele on vastuteenena altkäemaksu eest toimepandud tegevusena süüdistuses heidetud ette alamaastme politseiametnike töösse sekkumist ja nende mõjutamist. Milline oli lõpuks vastuvõetud otsustus, ei mõjuta seetõttu ka G.Suure tegevusele antavat juriidilist hinnangut nagu ka see, kas üldse mingi vastuteene osutatud oli. Olenemata sellest peab kohtukolleegium siiski vajalikuks märkida, et apellatsioonis esitatud seisukohad otsustuste tavapärasuse osas on enam kui paljasõnalised. Ka igale keskmisele inimesele, kes ei ole kunagi rikkunud õiguskorda ja kes ei ole kokku puutunud politseiga ega seal toimetatavate süüteomenetlustega on selge, et olukord, kus isik võetakse sündmuskohalt kaasa käed raudus, kuna ta avalikus kohas alkoholijoobes kähmles, kakles, ei allunud turvatöötajate korraldustele, pannakse politseiauto puuri või kus isik on avalikus kohas joobnuna urineerinud ja ta pannakse seetõttu politseiautosse ja lihtsalt sõidutatakse eemale ning lastakse minema minna ja iga kord peale ühe kõrge politseiametniku kõnet öisel ajal, et seal on tegemist pigem absoluutselt tavapäratu käitumisega ja mängus on tutvused, rahad vms. Selliste järelduste tegemiseks piisab, kui lugeda vahel harva lehti või internetist uudisteportaale või vaadata televiisorit ja kuulata raadiot. Tulla aga sedasama seletama kohtule tekib paratamatult tunne, et kohut peetakse keskmisest inimesest madalama mõtlemisvõimega organiks. Kohtul on põhjendatud alus väita, et sellisel juhul, kui isik juba joobnuna sündmuskohalt kaasa võetakse ning minimaalseim, mis tema käitumises võib olla tuvastatav on KarS prg. 262 ettenähtud väärtegu, siis peab 15 sellele järgnema ka asjaolude kontrollimine – isiku karistusregistri kontrollimine, joobeastme tuvastamine nõuetekohaselt ja temalt seletuse võtmine. Samuti ei saa pidada tavapäraseks, et juba alustatud kriminaalmenetluses kahtlustatav helistab politseinikust kannatanule ja politseinik temaga kohvi jooma läheb. Juhuslikuks ei saa ka pidada seda, et ühel ja samal isikul e. J. M.l kaks korda järjest õnnestub Pärnu linnas pääseda politseisse toimetamisest öisel ajal peale seda, kui ta politseisse toimetamise eesmärgil politseiautosse pannakse ja ühel juhul veel raudus kätega ja ta lubatakse poole tee peal peale ühe ja sama kõrge politseiametniku kõnet lihtsalt minema. Sellist juhuslikkust ei ole reaalne eeldada. Veel selgitab kohtukolleegium, et kohtul ei ole kohustust uskuda kõiki kaitseversioone, milliseid kohtule esitatakse. Käesolevas menetluses esitatud versioonidel puudub igasugune elementaarne eluline usutavus, mis on aga suuresti ütlustes sisalduvate väidete usaldusväärsuse hindamise aluseks. Selliste kaitseversioonide osas ei saa olla tegemist ka kõrvaldamata kahtlustega, mis tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatavate kasuks. Kriminaalkolleegium selgitab selles osas esmalt, et süüdistatavatel on vaieldamatu õigus esitada kõikvõimalikke kaitseversioone; see on süüdistatava põhiseaduslik ning võõrandamatu õigus. Eelöeldu ei tähenda aga, et kõikvõimalikke esitatavaid kaitseversioone peaks automaatselt käsitlema tõestena ning lähtuma nende kehtivusest (tõepärasusest) seni, kuni pole tõendatud vastupidine. Oluline on seega tähele panna ning mõista, et in dubio pro reo põhimõtte poolt ei ole hõlmatud igasugused, ka kõige kaugemalseisvamad hüpoteetilised variandid, mis võimaldaks tõendites sisalduvat teavet tõlgendada süüdistatava kasuks. Erinevate hüpoteetiliste lahenduskäikude analüüs muutuks sellisel juhul sisuliselt hõlmamatuks (vt RKKKo 3-1-1-94-04: „Mõistagi peavad need motiivid olema konkreetses kriminaalasjas mõistusepäraselt asjakohased - põhjendus ei pea ulatuma kõige kaugemate tõenäoliste ning abstraktsemate võimalusteni, mis on juba oma olemuselt ümberlükkamatud“). Nagu öeldud, on kohtupraktika seda põhimõtet tunnustanud ka ütluste hindamisel tõendina: „Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus“ (RKKKo 3-1-1-74-05, p 15). Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas olnud kestvalt seisukohal, et osundatud põhimõtete valguses tuleb hinnata ka isiku poolt esitatavaid kaitseversioone ehk teisisõnu – püstitatud kaitseversiooni tuleb vältimatult hinnata muuhulgas ka selle tervikliku tõenäosuse ja elulise usutavuse aspektist. Ning osundatud arusaamadest lähtudes on kriminaalkolleegium seisukohal, et jutt sellest, et J. M.ga toimunu peale tema politsei poolt kinnipidamist kahel korral ja politseinike ning kahtlustatavate vahelisest leppimisest kui tavapärasest käitumisest, ei evi vähimalgi määral usaldusväärsust. Ainuvõimalik järeldus, mida olemasolevate tõendite pinnalt teha saab, on üks – Gunnar Suur sekkus politseinike tegevusse ja selle tulemusel oli asjade käik selline nagu ta oli. Et selline Gunnar Suurele süüdistuses etteheidetav tegevus nagu seda on süüteomenetlustesse sekkumine, on ebaseaduslik, selle kinnituseks on süüdistuses loetletud piisavalt õigusakte, milliste sätetele sellekohase hinnangu andmisel on ka kohus tuginenud. 16 Menetlus ei pea mitte ainult olema aus, vaid ka seda näima ja menetleja mõjutamine ametiastmel kõrgemalseisva politseitöötaja poolt annab aluse kahelda menetleja erapooletuses ja riivab sellega ausa menetluse põhimõtet. Põhjendatud on ka kohtu järeldus, mille kohaselt oli Gunnar Suur see, kes organiseeris temale alluvate politseinike poolt turvateenuste osutamise ööklubis. Seda on oma ütlustes kinnitanud nii selle teenuse tellija O. A. kui ka seal turvateenust osutanud politseitöötajad. Vastupidine järeldus tähendaks ilmselgelt ühekülgset tõendite hindamist kuna see rajaneks ainult Gunnar Suure ennastõigustavatele ütlustele, millised on vastuolus kõigi teiste kogutud tõenditega. Põhjendatud on ka seda, millistest õigusaktidest tulenevalt politseinikel puudus õigus osutada tööst vabal ajal turvateenust ööklubis e. selle tegevuse ebaseaduslikkust. Järelikult Gunnar Suur organiseeris ebaseadusliku töötamise politseinikele. Kuna süüdistusest ei ole väljaloetav, et Gunnar Suur oleks saanud ööklubi VIP-kaardi, mis on küll rahalise väärtusega, altkäemaksuna ja ka kohtuotsuses on märgitud, et ta vaid käis ise VIP kaardiga klubis, siis ei vääri see fakt enamat tähelepanu. 5) Apellant on osundanud ka sellele, et J. M. enda suhtes on kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel lõpetatud, mis tingib koheselt kahtluse tema ütluste usaldusväärsuse osas. Kriminaalkolleegium ei nõustu selle väitega. Nimelt on J. M. ja ka O. A. käesoleva kriminaalasja raames kohtus andnud ennast ja G.Suurt) süüstavaid ütlusi ning siis osalesid nad kriminaalmenetluses veel süüdistatavatena. Prokurör taotles nende suhtes kriminaalmenetluse nn oprtuniteediklausli alusel lõpetamist pärast seda, kui nad olid andnud ka enda süüd tunnistavaid ütlusi. Seega ei saanud J. M. ja O. A. süüstavate ütluste andmisel teada/tõsikindlalt uskuda, et nende ütluste andmine toob samaaegselt või tulevikus kaasa nende suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise. Seega ei ole see argument kohane, et vastustada J. M. või O. A.i ütlustes sisalduvate väidete usaldusväärsust. Kohtukolleegium leiab, et asjaolu, et altkäemaksuandjaid J. M. ja O. A.it on prokuröri poolt soosivamalt koheldud kui G.Suurt, nagu väidab kaitsja oma apellatsioonis, ei ole menetlejale etteheidetav. Kohtukolleegium on seisukohal, et isikule, kes ise oma tegu tunnistab, seda kahetseb ning hukka mõistab, võib riigipoolne hukkamõist ja karistusõiguslik kohtlemine olla leebem. 6) Eeltoodud asjaolusid arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). 17 Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Asetades erinevatest tõenditest tulenevad andmed omavahelisse konteksti, on maakohus oma seisukoha kujunemise ja lõppjäreldusele tulemise käigus analüüsinud kõiki süüdistatavale inkrimineeritud käitumisakte ja põhjendatult teinud järelduse, et ka need kinnitavad süüdistuse versiooni toimunust. Sellise maakohtu põhjaliku tõendite analüüsi kaudu on kohtuotsuse lugejale antud tervikpilt süüdistava kuritegeliku käitumise kulgemisest läbi ajalise telje. Otsustamaks süüdistatava süüküsimuse üle, on maakohus tuvastanud süüdistatavale inkrimineeritud kuritegude tehiolud. Sisuliselt ei ole apellatsioonis esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ning selles taotletaksegi olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt süüdistatava õigeksmõistmist. Sellest taotlusest lähtudes ringkonnakohus, hinnates kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et maakohtu otsus süüdistatava süü , tema käitumisele antud juriidilise hinnangu ja mõistetud karistuse osas on seaduslik, kooskõlas kogutud tõenditega ja küllaldaselt motiveeritud. 7) Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse 19.jaanuarist 2010.a. Gunnar Suure suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Paavo Randma Ivi Kesküla