1-07-8975 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 2. märts 2010.a Tallinn Kriminaalasja number 1-07-8975 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikme

§ 268

lg 1 (§ 2681 lg 1) järgi Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitajad Prokurör Süüdistatavad Harju Maakohtu üldmenetluses 24. novembri 2009.a otsus Aimar Roolaiu kaitsja Toomas Alp, Toivo Oja kaitsja Imbi Seimar, Andrei Sortovi kaitsja Toomas Liiva, Priit Undi kaitsja Sven Sillar, Sven Kopamehe kaitsja Rein Kiviloo Jüri Kasesalu Aimar Roolaid 37104246051, elukoht XXXXXXX XXXXX XXX XXX-XX, varem karistatud Tallinna Linnakohtu 12.08.2003.a otsusega

§ 268lg 1 järgi rahalise karistusega 12 200 krooni Toivo Oja 36208210254, elukoht XXXXXXX XXXX XXX XX, ei tööta, varem kriminaalkorras karistamata 1

§ 268

lg 1 (

§ 2681

lg 1) järgi ja karistati 2 aasta 7 kuu vangistusega, mis jäeti

§ 73lg 1,2 alusel täielikult täitmisele pööramata 3 aastase katseajaga, T.

Oja süüdi

§ 268

lg 1 (

§ 2681

lg 1) järgi ja karistati 2 aasta 5 kuu vangistusega, mis jäeti

§ 73lg 1,2 alusel täielikult täitmisele pööramata 3 aastase katseajaga, A.

Sortov süüdi

§ 268

lg 1 (

§ 2681

lg 1) järgi ja karistati 2 aasta 5 kuu vangistusega, mis jäeti

§ 73lg 1,2 alusel täielikult täitmisele pööramata 3 aastase katseajaga, P.

Unt süüdi

§ 268

lg 1 (

§ 2681

lg 1) järgi ja karistati 2 aasta 5 kuu vangistusega, mis jäeti

§ 73lg 1,2 alusel täielikult täitmisele pööramata 3 aastase katseajaga, 2

§ 268

lg 1 (

§ 2681

lg 1) järgi ja karistati 1 aasta 6 kuu vangistusega, mis jäeti

§ 73lg 1,2 alusel täielikult täitmisele pööramata 3 aastase katseajaga.

Apelleeritud kohtuotsusega on süüdi mõistetud veel V. Peekmann, A. Nau, U. Janson, V. Burlaka, O. Tuus ja A. Voola, kuid nende suhtes ei ole kohtuotsust vaidlustatud.

1. A. Roolaid, T. Oja, A. Sortov, P. Unt ja S. Kopamees mõisteti süüdi selles, et nad koos V. Peekmanni, K. Kivi, A. Nau, U. Jansoni, V. Burlaka, O.Tuusi ning A. Voolaga tegelesid ajavahemikul
2. aasta lõpust kuni
3. aasta
4. jaanuarini Tallinn XXXXX XXXXX X asuvas intiimteenuseid osutavas ettevõttes vähemalt kaheksa naisisiku prostitutsiooni vahendamisega. 2.1 A. Roolaidi tegevus prostitutsiooni vahendamisel seisnes selles, et tema võttis XXXXX X asuvasse intiimteenuseid osutavasse asutusse naisisikuid prostituutideks tööle. Tööle võtmisel selgitas ta prostituudile esitatavaid nõudeid ning töö tasustamise tingimusi. Samuti andis tema A. Naule vahendustegevuseks kasutada mobiiltelefoni, mille kaudu potentsiaalsed kliendid võtsid A. Nauga ühendust, et viimane saaks neid aadressil XXXXX X asuvasse lõbumajja toimetada või nende asukohta tuua prostituute intiimteenuste osutamiseks. Samuti asendas ta vajadusel baarmane, võttis vastu taksojuhtidelt ja klientidelt intiimteenuste osutamisega seotud tellimusi ning avaldas lõbumaja klientidele ja taksojuhtidele informatsiooni, mis puudutas intiimteenuste osutamise võimalusi, hinda, maksmist. Klientidelt võttis ta prostituutide poolt osutatavate intiimteenuste eest raha. Hiljem maksis ta saadud summast osa prostituudile teenuse osutamise eest. Samuti maksis ta tasu taksojuhtidele klientide kohale toomise eest. Lisaks pidas A. Roolaid täpset arvestust nii müüdud alkoholi koguste üle kui ka prostituutide poolt osutatavate teenuste üle. Viimase tarbeks märkis ta ülese nii klienti teenindava prostituudi nime kui ka teenindamisele kuluva aja. Vahetuse lõppedes koostas ta sellekohase aruande. Samuti nagu V. Peekmann ja K. Kivi sai ta baarmanide käest peale vahetuse lõppemist kassaraha, mille hulgas oli ka prostituutide poolt intiimteenuste osutamisega teenitud raha, ning teenuste ja kaupade ostmist kinnitavad maksetšekid. A. Roolaid sai oma tegevuse eest tasu raha hulgast, mida naisisikud teenisid klientidele intiimteenuste osutamise teel. 2.2 T. Oja tegevus prostitutsiooni vahendamisel seisnes selles, et tema, töötades XXXXX X asuvas intiimteenuseid osutavas asutuses baarmanina, võttis klientidelt ning taksojuhtidelt vastu intiimteenuste osutamisega seotud tellimusi ning avaldas lõbumaja klientidele ja taksojuhtidele informatsiooni, mis puudutas intiimteenuste osutamise võimalust, hinda, maksmist. Klientidelt võttis ta prostituutide poolt osutatavate intiimteenuste eest raha. Hiljem maksis ta saadud summast osa prostituudile teenuse osutamise eest. Samuti maksis ta tasu taksojuhtidele klientide kohale toomise eest. Ülejäänud kassaraha andis ta vahetuse lõppedes üle V. Peekmannile, K. Kivile või A. Roolaidile. Lisaks pidas T. Oja täpset arvestust nii müüdud alkoholi koguste üle kui ka prostituutide poolt osutatavate teenuste üle. Viimase tarbeks märkis ta ülese nii klienti teenindava prostituudi nime kui ka teenindamisele kuluva aja. Vahetuse lõppedes koostas ta sellekohase aruande. T. Oja sai oma tegevuse eest tasu raha hulgast, mida naisisikud teenisid klientidele intiimteenuste osutamise teel. 2.3 A. Sortovi tegevus prostitutsiooni vahendamisel seisnes selles, et tema, töötades XXXXX X asuvas intiimteenuseid osutavas asutuses baarmanina, võttis klientidelt ning taksojuhtidelt vastu intiimteenuste osutamisega seotud tellimusi ning avaldas lõbumaja klientidele ja taksojuhtidele informatsiooni, mis puudutas intiimteenuste osutamise võimalust, hinda, 3

§ 268

lg 1 (

§ 2681lg 1 järgi) kõikide süüdistatavate õigeksmõistmist.

Kaitsjad põhjendavad oma taotusi alljärgnevalt. 3.1 A. Roolaiu kaitsja T. Alp leiab, et kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik ning kohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust. Süüdistaja on suvaliselt määranud isikute ringi, kellele esitada süüdistus prostitutsiooni vahendamises. Nii on prokurör loobunud süüdistusest OÜ W. juhatuse esimehe V. Peekmanni suhtes, kelle töö oli XXXXX X asuva hosteli ja baari töö korraldamine. A. Roolaidile esitatud süüdistus on ebakonkreetne, mistõttu A. Roolaidil ei ole võimalik aru saada milles teda süüdistatakse. Baaris täitis ta oma tööülesandeid ning ei osanud ette näha, et tulevikus käsitletakse tema tegevust prostitutsiooni vahendamisena. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, et igal süüdistataval oli prostitutsiooni vahendamisel täita oma ülesanne. Kohus on hinnanud iga isiku süüdistuse tõendatust mitte individuaalselt, vaid kogumis teiste süüdistatavatega. Kohus on omal initsiatiivil süüdistust laiendanud ja mõistnud A. Roolaidi sisuliselt süüdi

§ 2681lg 2 p 1 järgi prostitutsiooni vahendamises kuritegeliku ühenduse poolt. A. 4

§ 255lg 1 järgi kuritegelikku ühendusse kuulumises.

Rikutud on kohtuliku arutamise vahendituse printsiipi. Kohtueelses menetluses isiku äratundmiseks esitamise protokollidest ja kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate ütlustest on kohus teinud ebaõiged järeldused. Samuti on kohus andnud moonutatud tõlgenduse jälitustoimingute käigus salvestatud telefonikõnedele. K. Kivi süüdistuse lahendamine iseseisvas menetluses on käsitletav tõsise menetlusõigusliku rikkumisena, kuna see on toimunud menetlusõiguslike möönduste kohaldamise eesmärgil. 3.2 T. Oja kaitsja I. Seimar leiab, et kohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja see on toonud kaasa ebaõige kohtuotsuse. T. Oja ei ole kunagi ennast süüdi tunnistanud. Ta töötas OÜ-ga W. sõlmitud töölepingu alusel XXXXX X asuva hosteli baaris baarmanina. Töötasu sai ta vastavalt lepingule äriühingult ja tema tegevuseks oli baari klientide teenindamine, baaris oleva kauba ja kassa üle aruandluse pidamine. Kassasse laekunud raha andis ta üle tööandja esindajale V. Peekmannile. Mingeid muid kohustusi tal ei olnud ning prostitutsiooni vahendamisega ta ei tegelenud ega raha selle arvelt ei ole ta teeninud. Kohus on pidanud tema ütlusi ennastõigustavaks ja on märkinud, et ei ole oluline kellena T. Oja baaris töötas. Samas käsitles kohus tõendina temaga sõlmitud töölepingut ja palgalehti. Prokurör loobus süüdistusest äriühingu seadusliku esindaja V. Peekmanni vastu ja kohus mõistis viimase õigeks. Kaitsja arvates välistab legaalses äriühingus legaalsest töölepingust tulenevate kohustuste täitmine T. Oja süü. Kohtuotsusest ei nähtu, millega kohus leidis, et T. Oja on toime pannud

§ 268lg 1 ettenähtud kuriteo koos kaassüüdistatavate ja K.

Kiviga ning vähemalt kaheksa naisisiku suhtes. Ülekuulatud tunnistajad on kinnitanud vaid seda, et T. Oja töötas XXXXX X asuvas hostelis baarmanina. Muus osas on tunnistajate ütlused üldsõnalised ja vastukäivad ning ei tõenda T. Ojale esitatud süüdistust. Kohus on leidnud, et jälitustegevuse käigus sõnumite salajase pealtkuulamise tulemusena salvestatud telefonikõnede audiosalvestused tõendavad T. Oja süüd prostitutsiooni vahendamisel. Kaitsjale on aga arusaamatu, mis annab alust arvata, et kõne vastuvõtjaks oli T. Oja. 3.3 A. Sortovi kaitsja T. Liiva leiab, et kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik. Kaitsja hinnangul on kohtuotsuse resolutiivosa sõnastus normitehniliselt ebaloogiline, sest A. Sortovit ei saa süüdi tunnistada kahe erineva sätte järgi, so varem kehtinud

§ 268

lg 1 ja praegu kehtiva

§ 2681lg 1 järgi.

Puuduvad tõendid selle kohta, et tunnistajad L., N., L. või M. osutasid hotelli klientidele raha eest intiimteenuseid samal päeval kui A. Sortov töötas baarmanina ja kas nad andsid saadud raha üle A. Sortovile. Kuivõrd põhiteo, so prostitutsiooni toimepanemine ei ole tõendamist leidnud, siis langeb automaatselt ära süüdistus lisateos, so prostitutsioonile kaasaaitamises. Kaitsja viitab oma väidete kinnituseks Riigikohtu lahenditele, milles käsitletakse kuriteole kaasaaitamise küsimusi. Süüdimõistev kohtuotsus ei saa rajaneda oletustel, kahtlustel ning antipaatial kohtualuse suhtes. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks. Prokurör loobus tõendamatuse tõttu süüdistusest V. Peekmanni suhtes. Niisamuti oleks ta pidanud loobuma süüdistusest A. Sortovi suhtes. Kohus on jätnud kohtuotsuses kajastamata A. Sortovi kaitsja kaitsekõne kirjalikud teesid, ehkki need on toimikusse lisatud. Kohus võinuks kaitse motiivid ära märkida ja nendele vastused anda isegi kui ta nendega ei nõustu. 3.4 P. Unti kaitsja S. Sillar leiab, et kohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ning kohaldanud vääralt materiaalõigust. Kohtuotsuses puuduvad motiivid selle kohta, millist prostituuti ja kellele P. Unt vahendas. Samuti ei selgu, millise teoga pani P. Unt toime prostituudi ja kliendi kokkuviimise, ehk siis vahendamise. Kohus ignoreeris seda, et P. Unt oli tavaline baaris töötav baarman. Asjaolu, et 5

§ 255järgi kvalifitseeritava teoga, ehk siis kuritegelikku ühendusse kuulumisega.

Sellist süüdistust P. Untile esitatud ei ole.

1. augusti 1949.a Genfi konventsioonide
2. juuni 1977 (II) lisaprotokoll siseriiklike relvakonfliktide ohvrite kaitse kohta artiklis 4 sätestatud ühe põhitagatisena printsiip, et mitte ühtegi isikut ei tohi kollektiivsetel alustel karistada. Analoogse põhimõtte sätestab ka Protokoll nr 4 inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni juurde, mis keelab välismaalaste sunniviisilise kollektiivse väljasaatmise. Maakohus on meelevaldselt tõlgendanud P. Undi telefonikõnede sisu. Tõele mittevastav on kohtu järeldus, et P. Unti ei huvitanud baaris toimuv alkoholi läbimüük, vaid miski muu. P. Unt ei ole kunagi kellelegi reklaaminud XXXXX X baaris asunud tüdrukute väidetavate teenuste hinda. Asjaolust, et P. Unt vastas küsimusele, kas baaris tüdrukuid on, ei saa teha järeldust, et ta kupeldas baaris viibivaid tüdrukuid. 3.5 S. Kopamehe kaitsja R. Kiviloo leiab, et kohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud ebaõiguseti materiaalõigust. Kaitsja hinnangul seisneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 kohaselt selles, et kohtuotsus on motiveerimata. S. Kopamees ei ole end kunagi prostitutsiooni vahendamises süüdi tunnistanud. Ta töötas striptiisibaaris uksehoidjana, kelle tööülesannetesse kuulus inimeste uksest sisselaskmine, riiete vastuvõtmine ja korra tagamine. Tunnistajate E. L.i ja T. L. ütlused S. Kopamehe süüd ei kinnita. Kohtuotsuses on toodud vaid tõendite loetelu, kuid ükski neist S. Kopamehe süüd ei kinnita. Kohtu järeldus kõigi süüdistatavate kollektiivse süü kohta ei ole kooskõlas õigusemõistmise põhimõttega, mille kohaselt peab kohtuotsuses ära näitama iga isiku süüd kinnitavad tõendid. Lisaks sellele leiab kaitsja, et S. Kopamehele mõistetud karistus ei vasta

§-s 56 sätestatud karistuse kohaldamise põhimõtetele.

1. Ringkonnakohtu istungil süüdistatavad ja kaitsjad taotlesid kohtuotsuse tühistamist ja apellatsioonide rahuldamist. Prokurör palus jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ja apellatsioonides esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Kohtukolleegiumi põhjendused on järgmised. 5.1 P. Unti ja S. Kopamehe kaitsjate apellatsioonides on loetlenud rida asjaolusid, millede alusel nende hinnangul tulnuks P. Unt ja S. Kopamees neile esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kuna maakohus jõudis tõendeid kogumis hinnates teistsugusele järeldusele, siis apellantide arvates on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 6

§ 339lg 1 p 7 mõttes.

Seda asjaolu on Riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt rõhutanud, näiteks

1. augusti 2001.a otsuses nr 3-1-1-79-01 (RT III, 2001, 24, 261). Kohtukolleegium märgib, et asudes seisukohale, et kohtuotsuses puudub põhjendus, tulnuks kaitsjatel taotleda KrMS § 341 lg 1 alusel kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule teises koosseisus, sest tegemist on KrMS § 339 lõikes 1 loetletud rikkumistega, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes korduvalt märkinud, et KrMS § 339 lõikes 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on sellised, millise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 ei ole apellatsioonimenetluses lubatud. Viimati on Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitlenud seda küsimust
2. mai 2008.a otsuses nr 3-1-1-27-08 (RT III 2004, 38, 386). 5.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium on
3. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RT III 2003, 17, 160). Kaitsjate apellatsioonides korratakse nende poolt esimese astme kohtuistungil esitatud väiteid esitatud süüdistuse kohta, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke argumente. Varem korduvalt tõstatatud ja apellatsioonides uuesti esitatud väidetele on esimese astme kohtuotsuses piisava põhjalikkusega juba vastatud. Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. oktoobri 2004.a otsuses nr 3-1-1-94-04 väljendatud seisukohaga on kohus kaitseargumentidest tulenevaid järeldusi otsuses väga põhjalikult analüüsinud ja kummutanud (RT III 2004, 27, 293). Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuse motiivide ja seisukohtadega, ei pea KrMS §-s 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks. 5.3 Vastuseks apellatsioonides tõstatatud väidetele märgib kohtukolleegium, et Riigikohtu poolt kujundatud praktika kohaselt tuleb prostitutsiooni vahendamise ehk kupeldamise all mõelda igasugust tegevust, mille käigus üritatakse kokku viia prostituut ja klient, seega konkreetse seksuaalsuhte vahendamine prostituudi ja tema partneri vahel. Vahendamine seisneb üldjuhul kliendile prostituudi või prostituudile kliendi leidmises, kuid võib seisneda ka poolte kohtumist võimaldava olukorra loomises, näiteks autojuhi poolt prostituutide sõidutamises kliendi juurde, prostituutide kontrollimises, klientidelt raha vastuvõtmises neile prostituutide poolt osutatud teenuste eest jms. Kuna tegemist on formaalse koosseisuga, siis pole oluline, kas taotletud eesmärk ka saavutati. Süüteokoosseis on täidetud, kui süüdlane pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. aprilli 2004.a otsus nr 3-1-1-20-04 – RT III 2004, 11, 133). Apelleeritud kohtuotsuse 89-ndal leheküljel on kohus märkinud, et süüdistatavad, so baarmanid ja uksehoidjad tegelesid prostitutsiooni vahendamisega, kusjuures igaühel oli selles täita oma ülesanne. Kohus on oma seisukohta väga põhjalikult motiveerinud ja leidnud põhjendatult, et iga süüdistatava tegevus eraldi võetuna realiseeris

§ 268lg 1 (§ 2681 lg 7

§ 255

lg 1 redaktsioon ette vastutuse kuritegelikku ühendusse kuulumise eest, mille tegevus oli suunatud esimese astme kuritegude toimepanemisele. Kuriteo toimepanemise ajal kehtinud

§ 268

lg 1 ja praegu kehtiv

§ 2681

lg 1 on aga teise astme kuritegu, mistõttu süüdistust kuritegelikku ühendusse kuulumise eest ei oleks saanudki esitada. 5.4

§ 5

lg 1 kohaselt mõistetakse karistus teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistuse kohaselt oli kuriteo toimepanemise ajaks 2004.a lõpp kuni 25. jaanuar 2006.a, mil prostitutsiooni vahendamise eest oli ette nähtud karistus

§ 268

lg 1 järgi, kusjuures oli sulgudes ära näidatud ka

§ 2681

lg 1 ehk kuriteo kvalifikatsioon pärast selle toimepanemist jõustunud karistusseadustiku järgi. Süüdistuses ja kohtuotsuses mõlema kvalifikatsiooni äranäitamine on kohtupraktikas levinud, sest eelkõige on see vajalik süüdistatava kaitseõiguse tagamiseks. Seda on märkinud oma lahendites korduvalt ka Riigikohus. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium A. Sortovi kaitsja väitega, et A. Sortovi süüdimõistmine süüdistuses ja kohtuotsuses esitatud kujul on ebaloogiline ja arusaamatu. 5.5 Kohtukolleegium on seisukohal, et S. Kopamehele karistust mõistes on maakohus lähtunud

§-s 56 sätestatust ning oma järeldusi veenvalt põhjendanud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega pea nende kordamist vajalikuks. Apellatsioonis kirjeldatud asjaolud ei muuda kuriteo toimepanemise asjaolusid ega vähenda süüdistatava süüd. Kaebuses pole esitatud ka süüdistatava isiku kohta selliseid andmeid, mis tingiksid kindlasti talle mõistetud karistuse kergendamist. Tema lühikest töötamise aega hostelis on kohus karistuse mõistmisel juba arvesse võtnud. 6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 24. novembri 2009.a süüdimõistva otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. 8