2 p.1 järgi, Aivo Ojasalu süüdistuses
lg.2p.2 järgi, Oliver Lääts süüdistuses
2 p.1 järgi ja Priit Mererand süüdistuses
Apelleeritud kohtuotsus Harju Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Tõnu Silvese kaitsja adv. Andres Gorkin, Maakohtu otsus 15.juuli 2009.a. süüdistatava Oliver Läätse kaitsja adv. Aivar Ennok, süüdistatava Priit Mereranna kaitsja adv. Jaan Tedder, ja riigiprokurör Andres Ülviste Prokurör Andres Ülviste Süüdistatavad Tõnu Silves, Oliver Lääts, Priit Mererand, Aivo Ojasalu (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsjad RESOLUTSIOON Adv. –d Andres Gorkin, Aivar Ennok, Jaan Tedder ja Mart Missik Tühistada Harju Maakohtu otsus 15.juulist 2009.a. Tõnu Silvese, Oliver Läätse, Priit Mereranna ja Aivo Ojasalu suhtes osaliselt ja nimelt : 2 1. Tõnu Silves`ele
lg 2 p 1 järgi mõistetud karistuse ja Tõnu Silves`ele
2. Oliver Lääts`ele
lg 2 p 1 järgi mõistetud karistuse ja Oliver Lääts`ele
3. Aivo Ojasalu`le
Teha uus o t s u s, millega : Edasikaebamise kord 1. Karistada Tõnu Silves`t
lg 2 p 1 järgi 4 /nelja/ aastase vangistusega.
lg 2 alusel suurendada nimetatud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa – 1 aasta ja 3 kuud – võrra ja mõista Tõnu Silves`ele liitkaristuseks 5 /viis/ aastat ja 3 /kolm/ kuud vangistust. 2. Karistada Oliver Lääts`e
lg 2 p 1 järgi 4 /nelja/ aastase vangistusega.
lg 2 alusel suurendada nimetatud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa – 11 kuud ja 25 päeva – võrra ja mõista Oliver Lääts`ele liitkaristuseks 4 /neli/ aastat 11 /üksteist/ kuud ja 25/kakskümmend viis/ päeva vangistust. 3. Karistada Aivo Ojasalu
lg.2 p.1 järgi ja mõista talle karistuseks 3 aastat vangistust.
Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, s.o. 1 aasta ja 3 kuud ning mõista liitkarituseks 4 aastat ja 3 kuud vangistust.
Süüdi tunnistada Oliver Lääts
lg.2p.1 järgi ja mõista talle karistuseks 3 aastat vangistust.
Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, s.o. 11 kuud ja 25 päeva ning mõista liitkaristuseks 3 aastat 11 kuud ja 25 päeva vangistust.
Süüdi tunnistada Aivo Ojasalu Kar S§ 184 lg.2 p.2 järgi ja mõista talle karistuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust.
Süüdi tunnistada Priit Mererand
Süüdi tunnistada Priit Mererand
lg.1 järgi ja mõista talle karistuseks 6 kuud vangistust.
lg.1 alusel, lugedes kergem karistus kaetuks raskeima karistusega, mõista liitkaristuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust.
lg.1 alusel lugeda karistuse kandmise alguseks 17.03.2009.a.
lg.1 alusel konfiskeerida Tõnu Silves’e elukoha aadressil XXX X-X Tallinnas, läbiotsimise käigus leitud ja ära võetud sularaha summas 7320.00 krooni ja 12 000.00 Eesti krooni, mis on kantud Keskkriminaalpolitsei deposiitarvele.
lg.1 alusel konfiskeerida Oliver Lääts’elt kahtlustatavana kinnipidamisel leitud ja ära võetud sularaha summas 2500.00 krooni, mis on kantud Keskkriminaalpolitsei deposiitarvele. Ülejäänud 40.00 krooni deposiitarvel olevast summast tagastada Oliver Lääts’ele. Tõnu Silves mõisteti
Tallinna linnas ja Viimsi vallas toime suures koguses psühhotroopse aine gammahüdroksübutüraadi (GHB) ebaseadusliku käitlemise, kusjuures suures koguses psühhotroopse aine gammahüdroksübutüraadi (GHB) ebaseadusliku veo isikute grupis koos Oliver Lääts`ega ja eeluurimisel tuvastamata ajast kuni 28.11.2008.a. suures koguses narkootilise aine metüleendioksümetamfetamiini (MDMA) ebaseadusliku käitlemise alljärgnevalt: 4 28.11.2008.a. viis Oliver Lääts Tõnu Silves`e Viimsi vallas, Varju tänava ja Miiduranna tee ristmiku juures asuva parkla äärsetesse põõsastesse ja näitas seal Tõnu Silves`ele ette eelnimetatud suure koguse psühhotroopse aine GHB asukoha, mille oli saanud teada Priit Mererand`ilt. Oliver Lääts`e juhendamisel võttis Tõnu Silves eelkirjeldatud peidikust suures koguses psühhotroopset ainet – 551,5 grammi gammahüdroksübutüraati (GHBd), milles puhast GHB-d oli 198,51 grammi – endaga kaasa. Seejärel Oliver Lääts ja Tõnu Silves isikute grupis ebaseaduslikult vedasid suures koguses sama ainet Oliver Lääts’e kasutuses olnud sõiduautoga Grand Cherokee (reg nr XXX XXX) eelmärgitud peidiku juurest Viimsi vallas, XXXXX XXX XX asuvasse AS-i N. tanklasse, kus Tõnu Silves 28.11.2008.a. kell 20:41 koos psühhotroopse aine GHB-ga Oliver Lääts’e juhitud sõidukist väljus. Seejärel istus Tõnu Silves AS N. tanklas teda oodanud Aivo Ojasalu poolt juhitud sõiduautosse BMW (reg nr XXXXXX), millega ebaseaduslikult vedas eelnevalt omandatud psühhotroopse aine GHB aadressil XXX X Tallinn asuva maja juurde. 28.11.2008.a. andis Tõnu Silves eelnevalt omandatud psühhotroopsest ainest osa – 122,8 grammi GHB-d, milles puhast GHB-d oli 44,21 grammi – aadressil XXX X Tallinn paikneva maja juures ebaseaduslikult edasi Aivo Ojasalu’le. Ülejäänud osa Oliver Lääts’e vahendusel Priit Mererand`ilt omandatud psühhotroopsest ainest – 428,7 grammi GHB-d, milles puhast GHB-d oli 154,3 grammi, hoidis Tõnu Silves ebaseaduslikult oma valduses seni, kuni ta 28.11.2008.a. koos Aivo Ojasalu`ga Keskkriminaalpolitsei ametnike poolt aadressil XXX X Tallinn paikneva maja juures kinni peeti ja nimetatud psühhotroopne aine ära võeti. Samuti omandas Tõnu Silves eeluurimisel kindlakstegemata ajal enne 28.11.2008.a. tuvastamata isikult ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet – 10 „Armani” logoga pruunikaslillat metüleendioksümetamfetamiini (MDMA) tabletti, kogumassiga 2,53 grammi, mis sisaldasid 1,26 grammi puhast MDMA-d. Pärast MDMA tablettide ebaseaduslikku omandamist valdas Tõnu Silves neid ebaseaduslikult, hoides nimetatud narkootilist ainet ebaseaduslikult oma elukohas, aadressil XXX X-X Tallinn, kuni 28.11.2008.a., mil narkootiline aine politseiametnike poolt teostatud läbiotsimise käigus leiti ja ära võeti. Oliver Lääts mõisteti
Tallinna linnas ja Viimsi vallas toime suures koguses psühhotroopse aine gammahüdroksübutüraadi (GHB) ebaseadusliku käitlemise – vahendamise -, kusjuures suures koguses psühhotroopse aine gammahüdroksübutüraadi (GHB) ebaseadusliku veo isikute grupis koos Tõnu Silves`ega alljärgnevalt: 5 28.11.2008.a. teatas Oliver Lääts Priit Mererand`ile, et üks viimasele tuntud isik (Tõnu Silves) soovib omandada suures koguses psühhotroopset ainet GHB-d. Priit Mererand oli nõus suures koguses psühhotroopset ainet GHB-d nimetatud isikule Oliver Lääts`e vahendusel edasi andma. Psühhotroopse aine ebaseaduslikuks edasiandmiseks seda omandada soovivale isikule (Tõnu Silves`ele) näitas Priit Mererand Oliver Lääts`ele 28.11.2008.a. ette Viimsi vallas, Varju tänava ja Miiduranna tee ristmiku juures asuva parkla ääres põõsastes oleva peidiku, kuhu oli eelnevalt paigutanud suures koguses psühhotroopset ainet – 551,5 grammi gammahüdroksübutüraati (GHB-d), milles puhast GHB-d oli 198,51 grammi. 28.11.2008.a. viis Oliver Lääts omakorda Tõnu Silves`e Viimsi vallas, Varju tänava ja Miiduranna tee ristmiku juures asuva parkla äärsetesse põõsastesse ja näitas seal Tõnu Silves`ele ette eelnimetatud suure koguse psühhotroopse aine GHB asukoha, mille oli saanud teada Priit Mererand`ilt. Oliver Lääts`e juhendamisel võttis Tõnu Silves eelkirjeldatud peidikust suures koguses psühhotroopset endaga kaasa, ebaseaduslikult omandades seeläbi Priit Mererand`ilt Oliver Lääts`e vahendusel nimetatud suure koguse psühhotroopset ainet GHB-d. Seejärel Oliver Lääts ja Tõnu Silves isikute grupis ebaseaduslikult vedasid suures koguses sama psühhotroopset ainet eelmärgitud peidiku juurest Viimsi vallas, XXXXX XXX XX asuvasse AS-i N. tanklasse, kus Tõnu Silves 28.11.2008.a. kell 20:41 koos psühhotroopse aine GHB-ga Oliver Lääts’e juhitud sõidukist väljus. Aivo Ojasalu mõisteti
lg 2 p 2 järgi süüdi selles, et tema, isikuna, kes on varem toime pannud narkootikumidega seotud kuriteo - pani eeluurimisel tuvastamata ajast kuni 28.11.2008.a. Tallinna linnas toime suures koguses narkootilise aine kokaiini ebaseadusliku käitlemise alljärgnevalt: Eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal enne 28.11.2008.a. omandas Aivo Ojasalu kindlakstegemata isikult Tallinnas ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet – 45,47 grammi kokaiini, milles puhast kokaiini oli 29,75 grammi, valdas seda ainet ebaseaduslikult, hoides nimetatud narkootilist ainet ebaseaduslikult enda elukohas, aadressil XXXXXXXXX XXX X-XX Tallinn, kuni 28.11.2008.a. - pani 28.11.2008.a. Tallinna linnas toime suures koguses psühhotroopse aine gammahüdroksübutüraadi (GHB) ebaseadusliku käitlemise alljärgnevalt: 28.11.2008.a. omandas Aivo Ojasalu, aadressil XXX X Tallinn paikneva maja juures, Tõnu Silves’elt ebaseaduslikult suures koguses psühhotroopset ainet – 122,8 grammi gammahüdroksübutüraati (GHB-d), milles puhast GHB-d oli 44,21 grammi. Nimetatud psühhotroopne aine leiti ja võeti Aivo Ojasalu juurest ära vahetult peale selle omandamist kohapeal, tema ning Tõnu Silves’e kinnipidamisel Keskkriminaalpolitsei ametnike poolt. 6 Priit Mererand mõisteti
prg. 184 lg. 2 p.2 järgi süüdi selles, et tema - pani 2008.a. novembris toime suures koguses psühhotroopse aine gammahüdroksübutüraadi (GHB) ebaseadusliku käitlemise alljärgnevalt: 28.11.2008.a. omandas Priit Mererand eeluurimisel tuvastamata isikult ebaseaduslikult suures koguses psühhotroopset ainet – 551,5 grammi gammahüdroksübutüraati (GHB-d), milles puhast GHB-d oli 198,51 grammi, paigutas selle Viimsi vallas, Varju tänava ja Miiduranna tee ristmiku juures asuva parkla ääres põõsastes olevasse peidikusse. Psühhotroopse aine ebaseadusliku edasiandmise eemärgil näitas Priit Mererand Oliver Lääts`ele 28.11.2008.a. ette Viimsi vallas, Varju tänava ja Miiduranna tee ristmiku juures asuva parkla ääres põõsastes oleva peidiku, kuhu oli eelnevalt paigutanud suures koguses sama psühhotroopset ainet. - 2009.a. jaanuaris, eeluurimisel täpselt kindlakstegemata kuupäeval, hankis Priit Mererand endale ligikaudu 2 liitrit gammabutürolaktooni (GBL-i), mis on psühhotroopse aine gammahüdroksübutüraadi (GHB-d) valmistamiseks vajalik lähteaine, ning ligikaudu 2 kg naatriumhüdroksiidi, mis on vajalik psühhotroopse aine GHB valmistamisel reagendina. Eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal enne 17.03.2009.a. valmistas Priit Mererand oma elukohas, aadressil XXXXXXXXX XXX X-XX Viimsi vald, eelnimetatud lähteainetest ebaseaduslikult suures koguses psühhotroopset ainet – vähemalt 1009 grammi GHB-d, mis sisaldas 488 grammi puhast GHB-d. Pärast suures koguses psühhotroopse aine GHB ebaseaduslikku valmistamist Priit Mererand ebaseaduslikult valdas nimetatud suures koguses psühhotroopset ainet – 1009 grammi GHB-d, mis sisaldas 488 grammi puhast GHB-d – hoides seda oma elukohas, aadressil XXXXXXXXX XXX X-XX Viimsi vald, kuni 17.03.2009.a, kui ta andis läbiotsimise käigus vabatahtlikult välja 1009 grammi psühhotroopset ainet GHB-d, mis sisaldas 488 grammi puhast GHB-d. - omandas eeluurimisel täpselt kindlakstegemata ajal enne 17.03.2009.a. tuvastamata isikult ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet – 2,15 grammi kokaiini, milles puhast kokaiini oli 1,32 grammi. Pärast eelnimetatud narkootilise aine ebaseaduslikku omandamist Priit Mererand ebaseaduslikult valdas suures koguses sama narkootilist ainet ebaseaduslikult hoides seda oma elukohas, aadressil XXXXXXXXX XXX X-XX Viimsi vald, kuni 17.03.2009.a., mil ta narkootilise aine enne läbiotsimise algust Keskkriminaalpolitsei ametnikele vabatahtlikult välja andis.
prg. 418 lg 1 järgi mõisteti Priit Mererand süüdi selles, et tema omandas täpselt kindlakstegemata ajal enne 17.03.2009.a. tuvastamata isikult ebaseaduslikult tulirelva laskemoona – 13 püstolipadrunit kaliiber 9 mm Parabellum, 31 püstolipadrunit kaliiber 9 mm Makarov ja 36 revolvripadrunit kaliiber .38 Special, mida hoidis seejärel ebaseaduslikult oma elukohas, 7 aadressil XXXXXXXXX XXX X-XX Viimsi vald, kuni need 17.03.2009.a. teostatud läbiotsimise käigus politseiametnike poolt leiti ja ära võeti. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava Oliver Läätse kaitsja adv. Aivar Ennok taotleb maakohtu otsuse tühistamist Oliver Läätse suhtes ja uue otsusega Oliver Läätse õigeksmõistmist. Taotlust põhjendatakse alljärgnevalt : Süüdistatav O.Lääts ei ole ennast ei kohtueelses menetluses ega kohtus süüdi tunnistanud ning palunud enda õigeksmõistmist talle inkrimineeritud süüdistuses. Vaidlustatav süüdimõistev kohtuotsus on ebaseaduslik seoses kriminaalmenetlusõiguse ebaõige kohaldamisega ning vaidlustatakse täies ulatuses. Seosese esitatava kahtlustusega on O.Lääts kohtueelsel menetlusel andnud muuhulgas ütlusi (tl 45), mille kohaselt kaaskahtlustatava P.Mererandiga pidid nad kohtuma N.i tanklas, et rääkida rahast ning muudest asjadest, mida ta hetkel rääkida ei soovi. Kohtmenetluses süüdistatav põhjendab enda viibimist 28.11.08.a. sündmuskohal, samas eitades psühhotroopsete ainete vahendamist ja vedu, samuti annab ütlusi asjaolu kohta, mida ta kohtueelsel menetlusel rääkida ei soovinud. Tema kohtuistungil antud ütlused langevad kokku kaaskahtlustatava P.Mereranna ütlustega, mille kohaselt ta sa 28.11.08. peale tööd O.Läätsega kokku N.i tanklas. O.Lääts helistas talle ja tahtis Viagra tablette. Samuti riimuvad O.Läätse kohtumenetluses antud ütlused A.Ojasalu ja T.Silvese ütlustega. Süüdistatavad on andnud neile inkrimineeritud süüdistuse osas, mis puudutab sündmusi parklas ja AS N.i tanklas, kokkulangevaid ütlusi ,olles samas koheselt peale väidetavat kuriteosündmust võetud õiguskaitse organite poolt vahi alla. Sellest tulenevalt puudus neil igasugune võimalus üksteisega kontakteeruda ja vajadusel ütlusi kooskõlastada. Vaatamata sellele nende ütlused põhiasjaoludes riimuvad täielikult, mis annab alust arvata, et nad annavad tegelikkusele vastavaid ütlusi. Kohtuotsuses peetakse ebatõenäoliseks, et asjaolu, millest süüdistatav kohtueelses menetluses rääkida ei tahtnud olid tema erektsiooniprobleemid, millega seoses tal tuli tarvitada Viagrat. Samuti rõhutatakse kohtuotsuses, et avalikus kohtumenetluses ta seda siiski tegi. Nimetatud asjaolu kohta on süüdistatav O.Lääts andnud loogilise ja elulise seletuse. Kuna süüdistatav O.Lääts oli veendunud, et ta ei ole talle inkrimineeritud kuritegu sooritanud, ta tõepoolest ei tahtnud kohtueelsel menetlusel rääkida tema erektsiooniga seotud probleemidest. Olles aga tutvunud kohtueelse menetluse materjalidega, leidis ta et (vale)häbil pole enam kohta, see takistab tal enda kaitsmist ning võib põhjustada tema süüdimõistmise tegudes, mida ta tegelikult toime ei ole pannud. Sellest tulenevalt otsustas ta kohtumenetluses rääkida, nagu asjad tegelikult on, kaasaarvatult avaldada avalikul kohtuistungil ka oma potentsiprobleemidest. Samas oli ta palunud, et ükski tema sugulane ja tuttav kohtuistungil ei osaleks. Tutvunud asja materjalidega, saades teada talle esitatud raske süüdistuse sisu, sai talle üheselt selgeks, et tal tuleb kohtus rääkida kogu 8 tõde, kaasaarvatud tema intiimeluga seotud saladused, mida ta faktiliselt tegigi. Kohus ei pidanud nimetatud versiooni tõsiseltvõetavaks ning vastuolus olevaks kriminaalasjas kogutud objektiivsete tõenditega Apellant ei nõustu kohtu järeldusega ja esitab omapoolsed põhjendused. Apellant märgib, et maakohtu järeldused on oletuslikud. Kohtu poolt tehtavad õigusemõistmisel tähtsust omavad järeldused ei tohi põhineda aga aimdustel, oletustel ja kahtlustel. Vastavalt KrMS § 7 lg 2 ja 3 ei ole kriminaalmenetluses keegi kohustatud tõendama oma süütust. Kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Kaitsja arutleb, et käesoleval juhul oleks O.Lääts võinud jääda oma kohtueelsel menetlusel valitud positsiooni juurde ning ka kohtus mitte anda sisulisi ütlusi oma süüdistuse osas. Samas soovides rääkida tõtt ning kaitsta ennast temale esitatud raskes süüdistuses , oli ta nõus (kuigi mitte seadusest tulenevalt kohustatud) andma üksikasjalikke ütlusi väidetava kuriteo asjaolude kohta. Nähes temale esitatud alusetut süüdistust asus O.Lääts sisuliselt tõendama oma süütust. Nimetatud asjaolu aga heidetakse talle kohtu poolt ette, sest ta pole samu ütlusi andnud kohtueelses menetluses. KrMS § 7 lg 2 võtab süüdistatavalt kohustuse tõendada oma süütust, samas aga ei välista seda, juhul kui süüdistatav soovib seda teha. Kohtumenetluses O.Lääts soovis seda teha ning andis põhjalikke üksikasjalikke ütlusi, mis riimuvad kaaskohtualuste ütlustega. Kohus analüüsides kohtuotsuse põhiosas kogutud tõendeid asus seisukohale, et kõigi süüdistatavate ütlused on ennastõigustavad, need ei ole ka eluliselt usutavad ning ei riimu kriminaalasjas kogutud muude tõenditega. Samas on aga kohus ise omapoolsed järeldused rajanud paljuski sisuliselt oletustele. Kaitsja on seisukohal, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Tegemist on olukorraga, kus süüdistatavad annavad väidetava kuriteosündmuse kohta omapoolsed põhjalikud riimuvad selgitused, millest tulenevalt süüdistataval O.Läätse süü talle inkrimineeritud süüdistuses ei ole leidnud kaitsja arvates tõendamist. Tõendamisesemes ei ole üheselt tuvastatud asjaolusid, mis annaksid seadusliku aluse süüdimõistva otsuse tegemiseks süüdistatava O.Läätse suhtes. Süüdistatava Priit Mereranna kaitsja adv. Jaan Tedder taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega mõista Priit Mererand süüdi reaalselt toimepandu eest ning mõista ka vastav karistus. Apellatsiooni põhjendused on järgmised. Priit Mererand ei ole ennast esitatud süüdistuses
lg.2 p.2 järgi süüdi täies mahus tunnistanud, kinnitades nii kohtueelsel menetlusel kui ka kohtuistungil, et tema ei ole temale inkrimineeritud narkokuritegu süüdistuses toodud asjaoludel ja mahus toime pannud, küll on tema temapoolse toimepandu osas andnud tõelevastavaid ütlusi, aga asjas menetluslikult on ta käitunud heauskselt. 9 Harju Maakohtu nimetatud kohtuotsuses ilmnevad apellandi arvates puudused, millised lõppkokkuvõttes tingisid Priit Mererandi põhjendamatu süüdimõistmise ja karistamise reaalse vangistusega. Kaevatava kohtuotsuse motiivide kohaselt ei ole ta andnud asjas tõeseid ütlusi ja kohtuistungil andes seletust toimepandu asjaoludest, esitanud mitteusutava versiooni. Kohtuotsuse tekstist ei nähtu, et kohus oleks vähimalgi määral seadnud kahtluse alla süüdistuse interpretatsiooni telefonikõnede tähenduse osas, kahtlemata vähimalgi määral nende kontstruktsiooniliste hinnangute tõelevastavuses ja seades seejuures absoluudiks endale kuid kaitsele kättesaadamatuks jäänud nii lingvistilise-, õigusliku ja muu teabe lahtimõtestamaks ilmselt mingisugust eeldatavalt protsessuaalset toimingut “skänneriti”. Süüdistuse poolt on jäetud rakendamata kõik seadusega lubatud viisid tõendite kinnistamiseks. Asjas on tähelepandav, et on määratud hulgi ekspertiise tuvastamaks narkootilist ainet äravõetud vedelikus, samal ajal on jäetud määramata ekspertiisid, millised oleksid andnud kinnituse küsimusele kas on tegemist ühest ja samast allikast pärineva narkoainega. Tõsi, kohus jättis tähelepanuta ka asjaolu, mille kohaselt Priit Mererand juurest äravõetud (narko)vedelikus oli narkoaine kontsentratsioon erinev ja mis iseeneset kuidagi ei seostu süüdistuse versiooniga toimunust, pigem vastupidi. Kahtlustatav ei ole kohtueelsel menetluses ja ka hiljem kohtus koormatud oma süü(tuse) tõendamise koormisega, mis aga kohustab kohut süüdimõistva kohtuotsuse langetamisel otsust motiveerima määral, mis võimaldaks motiveerija mõttekäiku jälgida ja rekonstrueerida seeläbi toimunu mahus, mis võimaldab lahendada süüküsimuse üheselt. Sisuliselt puuduvad asjas vähimadki aktsepteeritavad tõendid määratlemaks Priit Mererand õigusvastast käitumist süüdistuses toodud faktoloogias, mahus ja tagajärgedes, ehk teisiti – kohus on jätnud asjas olemasolevad kahtlused mitte üksnes välja toomata, vaid on olemasolevad kahtlused lahendanud süüstavalt,. Kohus on kohtuotsuse motiveerimisel ja tõendite hindamisel: on oma hinnangus kogutud tõenditele lähtunud ja hinnanud tulenevalt ainult esitatud süüdistusest. Sisuliselt on kaevatav kohtuotsus motiveerimata, kui mitte lugeda kohtuotsuse motiveerimiseks pelgalt kriminaaltoimiku lehekülgedelt üksühese mahakirjutamisega piirdumist. Kohus on kaevatavas kohtuotsuses asunud üheselt ja jäigalt süüstavale positsioonile. Kohtule on konkreetset asja menetledes olnud tundmatu kohustus olemasolevad kõrvaldamatud kahtlused eranditult süüdistatava kasuks lahendada. Sellist veendumust kinnitab ka kohtu poolt põhjendatuks peetud karistuse – vangistus – valik, ja seda eriti arvestades asjaolu, et Priit Mereand võimalikud süüksarvatavad mõlemad süütoekoosseisud ei välista põhikaristusena reaalsest vangistusest kergema karistusliigi valikut, millise kohaldamine töövõimelisele ja töökohta omavale süüdistatavale ja perekonnasuhetega kindlalt seotud isikule, kes on olnud varasemalt seaduskuuleka käitumisega, on sisuliselt raskendavate asjaolude puudumisel põhjendamatult range. 10 Kohtuotsuse tekstist puuduvad sisuliselt tõendid tõendamisesemes KrMS §62, 63 tähenduses ja milliste motiveeritud esiletoomise ja nende tõendina arvestamise korral lasub ka kohtul seaduse mõttest tulenev tõendite hindamise kohustus ja ainuõigus. Apellatsioonikohtult taotletakse seega Priit Mererand osas süüdimõistvast kohtuotsusest tõendamatuna välja jätta narkootilise aine edasiandmine ja muutma temale mõistetud karistust. Süüdistatava Tõnu Silvese kaitsja adv. Andres Gorkin taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega Tõnu Silvese õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja uue otsusega T.Silvese tegevuse ümberkvalifitseerimist
prg. 184 lg 1 järgi ja tema karistamist 1 aastase vangistusega nimetatud paragrahvi järgi. Kaitsja põhjendused on järgmised. a) narkoaine omandamise faktis O.Läätse vahendusel P.Mererannalt Viimsis asuvast peidikust ja selle vedamises grupis O.Läätsega ei ilmnenud kohtus uuritud tõenditest mingidki vihjet selle kohta, kas , millal ja millises koguses oli P.Mererand omandanud 2008.a. narkoainet GHB. Teistsugune ei ole tõendite olukord kaitsja arvates ka seoses väidetava „peidiku“ ettenäitamisega P.Mereranna poolt. Kaitsja seab kahtluse alla jälitusprotokollide sisu, mille kohaselt on jälitaja visuaalselt kindlaks teinud nii pudeli materjali, värvuse kui ka pudelis oleva vedeliku värvuse ja maakohus on selle lugenud ka eluliselt usutavaks. Läätse-Silvese kohtumine leidis aset 28.11 kell 20.30 valgustamata kohas. Jälitusprotokolli kohaselt tehnikavahendeid ei kasutatud. Sündmuskohta vaadeldud ei ole. Viidates Riigikohtu otsusele nr.3-1-1-15-09, märgib kaitsja, et selles väljendatud seisukoht tähendab vähemalt elementaarsete uurimistoimingute läbiviimist, mis võimaldaks versioonide ja tõlgenduste asemel hinnata tõendeid. Taoline toimimine pole uurijate vaba valik vaid seadusest tulenev kohustus. Kaitsja avaldab oma arvamuse ka varjatud jälgimise protokolli objektiivsuse ja kohtukõlbulikkuse osas, märkides, et kui uurimisele oli teada sündmuste käik e. „peidikuversioon“ ja ka P.Mereranna roll 28.11.2008.a., siis T.Silvesele esitati teadvalt ebaõige sisu ka kvalifikatsiooniga kahtlustus. Teine võimalus on aga, et varjatud jälgimise protokoll vormistati hilisemate järelduste põhjal, mitte visuaalse vaatluse põhjal. Maakohus ei ole hinnanud prokuröri poolt pakutud käsitlust ja ka esitatud tõendeid kriitiliselt. Nii näiteks leppisid Mererand ja Lääts kokkusaamise kohas kokku kell 19:59:25 ja viis minutit hiljem täheldab jälitaja P.Mereranna istumas juba kokkusaamiskohas , N.i tanklas enda autos. Sama kriitiliselt, kui maakohus hindab süüdistatavate versiooni, pidanuks ta hindama ka prokuröri käsitlust ja tõendite kvaliteeti. Kohtuotsus dubleerib sisuliselt süüdistusakti, kuid ei tõenda T.Silvese süüd. Maakohtu otsus põhineb selles osas oletustel. Maakohus nõustus ka prokuröri süüdistusega osas, mis puudutab O.Läätse ja T.Silvese grupilist tegutsemist narkoaine ebaseaduslikus vedamises. Kaitsja leiab, et asjaolu, et A.Ojasalu autost eemalduti 100 m kaugusele autoga, mitte jala, ei tee sellest sõidust narko grupilist käitlemist vedamise vormis. GHB 11 edasine vedu A.Ojasalu autos on hinnatud ebaseadusliku vedamisena üksnes T.Silvese poolt, mitte tegevusena grupis. Milles seisnes selle erinevus sõidust O.Läätse autos, kohtuotsuses ei käsitleta. Seega taotleb kaitsja alternatiivselt T.Silvese tegude ümberkvalifitseerimist
prg. 184 lg 1 järgi.
prg. 184 lg 1 sanktsiooni. Kohtuotsuse väide, et süüdistatavate poolt on toime pandud väga rasked narkokuriteod, ei vasta tegelikkusele. Andmed selle kohta, et T.Silves oleks omandanud narkoainet selle edasiandmise eesmärgil, puuduvad. Ebaseaduslikult käideldud aine kogus on kaitsja arvates tagasihoidlik kohtu järeldus, et käideldud psühhotroopsest ainest piisanuks narkojoobe tekitamiseks paljudele inimestele, ei käi T.Silvese kohta. Õige on, et T.Silvese suhtes kehtib eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg, kuid selle tõi kaasa ettevaatamatu liikluskuritegu, mida kohus oli menetlenud üle nelja aasta. Põhjendamatult on kohaldanud 12 kohus T.Silvese kodust leitud 19 320 krooni nn. laiendatud konfiskeerimist
prg. 83- 2 lg 1 kohaselt kuna T.Silvest ei ole karistatud üle kolme aastase vangistusega vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest. Prokurör vaidlustab esitatud apellatsioonis süüdistatavatele Tõnu Silvesele, Oliver Läätsele ja Aivo Ojasalule mõistetud karistusmäärasid. Taotleb nende rangemat karistamist – vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest Tõnu Silvese ja Oliver Läätse karistuse karmistamist 1 aasta võrra ja seoses sellega ka neile mõistetud liitkaristuste suurendamist 1 aasta võrra ning Aivo Ojasalule mõistetud karistuse karmistamist 1 aasta ja 6 kuu võrra. Prokurör on seisukohal, et kohtu poolt Tõnu Silves`ele, Oliver Lääts`ele ja Aivo Ojasalu`le mõistetud karistused ei vasta nende poolt toimepandud kuritegude raskusele ning süüdimõistetute isikutele. Arvestades süüdimõistetute poolt sooritatud kuritegusid ja toimepanijate isikuid iseloomustavaid andmeid, on kohtu poolt Tõnu Silves`ele, Oliver Lääts`ele ja Aivo Ojasalu`le mõistetud karistused põhjendamatult kerged. Kohus on otsuses õigesti rõhutanud Tõnu Silves`e, Oliver Lääts`e ja Aivo Ojasalu poolt sooritatud kuritegude raskust ja ohtlikkust rahva tervisele. Karistuse mõistmisel on kohus õigustatult ära märkinud raske rahvatervisevastase kuriteo toimepanemise varem kriminaalkorras karistatud isiku poolt katseajal (Tõnu Silves`e ja Oliver Lääts`e puhul), karistust kergendavate asjaolude puudumise (Tõnu Silves`e ja Oliver Lääts`e puhul) ning raske rahvatervisevastase kuriteo toimepanemise isiku poolt kellel on varasem karistatus narkokuriteo eest, kusjuures uued narkokuriteod pani isik toime mõned päevad peale katseaja lõppemist (Aivo Ojasalu puhul). Kohus on märkinud ka seda, et
lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest on seaduseandja poolt karistusena ette nähtud üksnes vangistus 3 kuni 15 aastani. Olles eelmärgituga andnud Tõnu Silves`e, Oliver Lääts`e ja Aivo Ojasalu poolt sooritatud kuritegudele ja süüdlaste isikutele põhjendatult läbinisti hukkamõistva ja negatiivse hinnangu, mõistis kohus sellele vaatamata süüdistatavatele Tõnu Silves`ele ja Oliver Lääts`ele karistused ettenähtud sanktsiooni alammääras (3 aastat vangistust) ning Aivo Ojasalu`le sanktsiooni alammäärale ligilähedase karistuse (3 aastat ja 6 kuud vangistust). Siit tulenevalt on kohtu poolt süüdistatavatele Tõnu Silves`ele, Oliver Lääts`ele ja Aivo Ojasalu`le kohtuotsuse resolutiivosas mõistetud karistused tegelikult vastuolus kohtuotsuse põhiosas esitatud süüdistatavatele mõistetavate karistuste motiividega ja mõistetud karistused ei vasta toimepandud kuritegude raskusele ja süüdimõistetute isikutele (KrMS § 338 lg 4). Apellant ei nõustu Harju Maakohtu poolt Tõnu Silves`ele mõistetud karistusega ja leiab, et täiesti põhjendamatu on kohaldada sanktsioonis ettenähtud minimaalset karistust (alammäära) varem korduvalt kriminaalkorras karistatud isiku suhtes, kes pani raske rahvatervisevastase kuriteo toime katseajal, kusjuures psühhotroopse aine kogus, mida süüdistatav ebaseaduslikult käitles, ületab 13 suure koguse alampiiri paljukordselt ja puuduvad ka karistust kergendavad asjaolud. Apellant ei nõustu Harju Maakohtu poolt Oliver Lääts`ele mõistetud karistusega ja leiab, et täiesti põhjendamatu on kohaldada sanktsioonis ettenähtud minimaalset karistust (alammäära) varem 5 korral kriminaalkorras karistatud isiku suhtes, kes pani raske rahvatervisevastase kuriteo toime katseajal, kusjuures psühhotroopse aine kogus, mida süüdistatav ebaseaduslikult käitles, ületab suure koguse alampiiri paljukordselt ja puuduvad ka karistust kergendavad asjaolud. Aktsepteeritavaks põhjenduseks minimaalsete karistuste mõistmisele raske narkokuriteo eest ei saa olla ka asjaolu, et Tõnu Silves`e ja Oliver Lääts`e kõnealustele karistustele tuli seaduse kohaselt täielikult liita varem mõistetud karistuste ärakandmata osad (Tõnu Silves`e puhul 1 aasta ja 3 kuud, Oliver Lääts`e puhul 11 kuud ja 25 päeva). Need karistused oli isikud teeninud ära oma varasemate raske kuritegudega ja kuulusid täies ulatuses liitmisele niikuinii ehk sõltumata sellest, kui raske oli uus kuritegu ja uus karistus. Juhul kui selle n.-ö. “varasema teoga” ära teenitud karistuse arvel leevendada uue kuriteo eest mõistetavat karistust, siis satub katseajal kuriteo sooritanud isik põhjendamatult soodsamasse olukorda võrreldes isikuga, kes ei ole uut kuritegu sooritanud katseajal. Apellant ei nõustu ka Harju Maakohtu poolt Aivo Ojasalu`le mõistetud karistusega ja leiab, et põhjendamatu on kohaldada sanktsiooni alammäärale ligilähedast karistust raske rahvatervisevastase kuriteo toimepanemise eest isikule, kellel on varasem karistatus narkokuriteo eest, kusjuures uued narkokuriteod pani isik toime mõned päevad peale katseaja lõppemist ja narkootilise ning psühhotroopse aine kogused, mida süüdistatav ebaseaduslikult käitles, ületavad suure koguse alampiiri paljukordselt. Seega on kohus mõistnud Tõnu Silves`ele, Oliver Lääts`ele ja Aivo Ojasalu`le kõiki eeltoodud asjaolusid ja seadusandja poolt vastava kuriteo eest ettenähtud karistuse piire arvestades põhjendamatult kerged karistused, mis ilmselt ei vasta kuritegude raskusele ja süüdimõistetute isikutele. KrMS § 338 p 4 tulenevalt on nimetatud asjaolu kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks. Arvestades eeltoodud asjaolusid on põhjendatud ja otstarbekas karistada Tõnu Silves`t, Oliver Lääts`e ja Aivo Ojasalu oluliselt pikema vangistusega kui seda tegi Harju Maakohus. Vastavalt seaduse nõuetele tuleb Tõnu Silves`e ja Oliver Lääts`e puhul uute kuritegude eest mõistetavatele karistustele täielikult liita varem mõistetud karistuste ärakandmata osad. Apellatsioonikohtu istungil toetasid kõik apellandid enda poolt esitatud apellatsioone. Prokurör vaidles vastu kaitsjate poolt esitatud apellatsioonidele ja süüdistatavad ning kaitsjad vaidlesid vastu prokuröri apellatsioonile. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: 14 Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et kaitsjate apellatsioonides esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Erinevalt kaitsjate – apellantide - seisukohtadest, on kohtukolleegium seisukohal, et maakohtu järeldused selles, et süüdistatavad on toime pannud neile inkrimineeritud koguses ja viisil narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise, on põhjendatud. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on oma põhjendustega ümber lükanud süüdistatavate kaitsjate poolt maakohtus esitatud väited, millised baseeruvad süüdistatavate poolt esitatud versioonidele toimunust ja milliseid korratakse veelkord apellatsioonides. Maakohus on oma seisukohtade kujunemise protsessi teinud kohtuotsuse lugejale jälgitavaks ja arusaadavaks just kõigi tõendite kogumis hindamise ja neile antud tervikhinnangu alusel. Kohtukolleegium leiab, et kaitsjate apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Asetades erinevatest tõenditest tulenevad andmed omavahelisse konteksti, on maakohus oma seisukoha kujunemise ja lõppjäreldusele tulemise käigus analüüsinud kõigi süüdistatavate käitumisakte ja põhjendatult teinud järelduse, et ka need kinnitavad süüdistuse versiooni toimunust. Sellise maakohtu põhjaliku tõendite analüüsi kaudu on kohtuotsuse lugejale antud tervikpilt süüdistavate kuritegeliku kavatsuse kulgemisest ja realiseerumisest läbi ajalise telje. Seejuures märgib kohtukolleegium, et põhjendamatult on maakohtule heidetud ette asjaolu, et maakohus on nõustunud süüdistuse versiooniga ja ei ole justkui käsitlenud üldse teisi versioone. Kohtuotsusest on üheselt väljaloetav, et maakohus on käsitlenud kohtuotsuses kõikide süüdistatavate poolt esitatud väiteid ja selgitusi ühe või teise süüdistuses esitatud asjaolu osas ning põhjendatult lugenud need mitteusutavateks. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu seisukohaga, et süüdistatavate poolt esitatud selgitused on mitte ainult eluliselt mitteusutavad vaid oma sisult absurdsed. Fakt, et maakohtu seisukoht kattub süüdistuse seisukohaga kinnitab süüdistuse põhjendatust ja ei anna alust järeldusteks, et maakohus on asja arutanud ühekülgselt ning ainult süüdistuse väiteid arvestades. 15 Otsustamaks süüdistatavate süüküsimuse üle, on maakohus tuvastanud süüdistatavatele inkrimineeritud kuritegude tehiolud. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatavate süü tuvastatud mh jälitustoimingutega, millistega on tuvastatud süüdistatavate tegutsemine 28.novembri 2008.a. kuriteoepisoodis. Süüdistavad ei eita ega vaidlusta nimetatud tõenditega tuvastatud omavahelisi kontakte vaidlusalusel kuupäeval, kuid esitavad omapoolsed versioonid andmaks selgitusi, mida tegelikult telefonivestluses öeldu all mõeldi ning , miks tegelikult kokku saadi. Samuti ei eita T.Silves seda, et tema elukohast leiti 10 MDMA tabletti, kuid ta väidab, et tema ei teadnud nende olemasolust midagi ning esitab omapoolse versiooni tablettide võimalikust sattumisest tema elukohta. Maakohtu otsuses on põhjalikult käsitletud süüdistatavate ütlusi ning nende ütluste põhjal loodud ka tervikpilt, milline see olnuks siis, kui süüdistatavaid uskuda. Kriminaalkolleegium nõustub maakohtu hinnanguga, et sellistel versioonidel puudub igasugune elementaarne eluline usutavus, mis on aga suuresti ütlustes sisalduvate väidete usaldusväärsuse hindamise aluseks. Selliste kaitseversioonide osas ei saa nõustuda kaitsjate seisukohaga, et tegemist on kõrvaldamata kahtlustega, mis tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatavate kasuks. Kriminaalkolleegium selgitab selles osas esmalt, et süüdistatavatel on vaieldamatu õigus esitada kõikvõimalikke kaitseversioone; see on süüdistatava põhiseaduslik ning võõrandamatu õigus. Eelöeldu ei tähenda aga, et kõikvõimalikke esitatavaid kaitseversioone peaks automaatselt käsitlema tõestena ning lähtuma nende kehtivusest (tõepärasusest) seni, kuni pole tõendatud vastupidine. Oluline on seega tähele panna ning mõista, et in dubio pro reo põhimõtte poolt ei ole hõlmatud igasugused, ka kõige kaugemalseisvamad hüpoteetilised variandid, mis võimaldaks tõendites sisalduvat teavet tõlgendada süüdistatava kasuks. Erinevate hüpoteetiliste lahenduskäikude analüüs muutuks sellisel juhul sisuliselt hõlmamatuks (vt RKKKo 3-1-1-94-04: „Mõistagi peavad need motiivid olema konkreetses kriminaalasjas mõistusepäraselt asjakohased - põhjendus ei pea ulatuma kõige kaugemate tõenäoliste ning abstraktsemate võimalusteni, mis on juba oma olemuselt ümberlükkamatud“). Nagu öeldud, on kohtupraktika seda põhimõtet tunnustanud ka ütluste hindamisel tõendina: „Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus“ (RKKKo 3-1-1-74-05, p 15). Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas olnud kestvalt seisukohal, et osundatud põhimõtete valguses tuleb hinnata ka isiku poolt esitatavaid kaitseversioone ehk teisisõnu – püstitatud kaitseversiooni tuleb vältimatult hinnata muuhulgas ka selle tervikliku tõenäosuse ja elulise usutavuse aspektist. Ning osundatud arusaamadest lähtudes on kriminaalkolleegium seisukohal, et jutt Viagra tabletist ja selle saamise eesmärgil tehtud kahemõttelistest telefonikõnedest ja kokkusaamistest aga ka jutud sellest, et T.Silvesel ei ole rohkem puutumust kahe plastpudeliga, milles oli narkoaine, kui see, et A.Ojasalu kasutas tema koduõue lumehange konteinerina ja et tegelikult 16 sai A.Ojasalu selle narkoaine kelleltki V. V., kes oli selleks ajaks, kui A.Ojasalu tema nime avaldas juba surnud, ei evi vähimalgi määral usaldusväärsust. Nii tähendaks sellise versiooni aktsepteerimine mh seda, et süüdistatav O.Lääts häbenes rääkida oma intiimelu puudutavatest tervisehädadest ja nõustus vaikimise hinnaga viibima pikaaegses eelvangistuses. Seejuures teine süüdistatav e. P.Mererand, kellel endal justkui mingeid häbenemist väärivaid tervisehädasid ei ole, nõustus oma tuttava tervisehädadel saladuskatte hoidmise nimel ka viibima vangistuses. Arusaamatuks jääb seejuures asjaolu, et lõpuks ju ikkagi otsustati oma „saladus“ ära rääkida ning seda ei häbenetud teha ka kohtusaalis, muuhulgas apellatsioonikohtu istungil saali kogunenud suure sõpruskonna juuresolekul. Kuulates süüdistatavate O.Läätse ja P.Mereranna selgitusi nendevaheliste telefonikõnedes esitatud teksti kohta, siis tõusetub paratamatult küsimus, miks nad telefonivestluses ei saanud nimetada Viagra tabletti õige nimega, miks O.Lääts, kelle telefonivestluse juures kedagi ei viibinud kuna ta häbenes teiste juuresolekul oma väidetavatest intiimelu puudutavatest probleemidest rääkida, pidi selle asemel, et öelda, et temal on probleemid ja tal oleks vaja Viagra tablette, pidi rääkima mõistukõnet : vanemal mehel vajamineva sellesama asja kohta, mis eelmine kord ja ka eelmine kord sulpsati selle asja otsingutel lumehanges. Kui uskuda, et süüdistatavad ei tahtnud telefonikõnes nimetada Viagra tabletti sel eesmärgil, et ei tahtnud, et keegi sellest teaks, siis pidi neil olema kahtlus, et nende kõnesid pealt kuulatakse. Sellisel juhul tõusetub aga küsimus, miks süüdistatavad, kes kahtlustavad oma telefonikõnede pealtkuulamist esitavad teksti, mis igale pealtkuulajale tundub juba kahtlasele ja ebaseaduslikule tegevusele viitava mõistukõnena ning tekitab vaieldamatult enam küsimusi, kui seda olnuks jutt süütust Viagra tabletist. Eeltoodu puudutab süüdistatavate O.Läätse ja P.Mereranna väiteid toimunud telefoni vestlustest ja kokkusaamisest, mida maakohus on pikalt käsitlenud ja ka põhjendanud, miks ei usu süüdistatavate väiteid. Ka ei saa tõsiselt võtta Aivo Ojasalu väiteid selle kohta, et Tõnu Silvesel ei ole puutumust nende plastpudelitega, millised XXX X X ma juures A.Ojasalu ja T.Silvese kinnipidamisel olid ära võetud. Ei ole usutav, et A.Ojasalu poolt nimetatud isik – V. V. - , kes väidetavalt elas XXXXXX viib pudelid illegaalsel turul kallist hinda maksva narkoainega Aivo Ojasalule üleandmiseks Tõnu Silvese elukohas asuvasse lumehange e. sisuliselt tänavale. Teatavasti lumehang võib sulama hakata, selle võib eemale lükata lumekoristusmasin, lapsed võivad hakata lumememme meisterdama jne. Ka jääb arusaamatuks, miks pidi keegi V. V. toimetama ühele isikule narkoainet kahes eraldi plastpudelis. Kohtukolleegium leiab, et ilmselgelt püüab A.Ojasalu, kes on omaks võtnud osa temale inkrimineeritud süüdistusest suures koguses narkootilise aine käitlemises ja kelle poolt toimepandu juriidilist hinnangut ei mõjuta XXX X. episood ja veel vähem see, kas ta tunnistab äravõetud pudelid omaks või tunnistab kohus ühe pudeli T.Silvese poolt temale üleantuks, oma ütlustega T.Silvest n.ö. „puhtaks rääkida“. Piltlikult väljendades ei ole A.Ojasalul sellega midagi kaotada. Tõsiseltvõetav ei saa kohtukolleegiumi arvates olla ka käsitletavas kuriteoepisoodis O.Läätse ja T.Silvese ütlused, millistega seletatakse nende omavahelist kohtumist 28.11.2008.a. Viimsis. Inimesed, kes 17 elavad muidu 10-15 minutilise jalgsimatka kaugusel üksteisest peavad kokku saama Viimsis selleks, et väidetavat võlga tasuda ja seejuures T.Silves pidi võla äraviimiseks Viimsisse kasutama veel n.ö. autojuhi abi kuna tal endal juhtimisõigus puudub. Sama seisukoht on kohtukolleegiumil ka T. Silvese ja tunnistaja A. V. väidete osas, millistega püütakse kohtule selgeks teha, et T.Silves laenutas oma särki kodutule n.ö. „valvesärgiks“ alkoholi järgi poes käimiseks ja peale seda, kui seda olid kasutanud kodutud, toodi särk tagasi T.Silvesele ning see pesemata kujul ka T.Silvese riietekappi T.Silvese teiste riiete hulka „rändas“. Seejuures püütakse kohut uskuma panna seda, et keegi n.ö. kodututest on soetanud endale narkoainet – MDMA tablette ja selle asemel, et seda edasi müüa või ise manustada, unustab „kallihinnalise“ kauba hoopis ühiskasutuses olevasse särki. Väljapakutud situatsioon on kohtukolleegiumi arvates enam kui absurdne. Kaitsja on apellatsioonis lihtsalt paljasõnaliselt MDMA tablettide osas väitnud, et tema arvates on T. Silves loogiliselt selgitanud, kuidas sattusid tema elukohta „Armani“ logoga MDMA tabletid. Põhjendamata on tema ütluste lugemine mitteusaldusväärseteks. Ülaltoodud põhjendustel aga ei pea kohtukolleegium ei T. Silvese selgitusi loogilisteks ega ka põhjendamatuks maakohtu poolt T.Silvese sellekohaste ütluste mitteusaldusväärseks lugemist. Süüdistatava T.Silvese kaitsja heidab uurimisele ette seda, et ei ole vaadeldud sündmuskohta – Viimsi vallas, Varju tänava ja Miiduranna tee ristmiku juures asuva parkla äärseid põõsaid, millist oli süüdistuse versiooni kohaselt kasutatud peidikuna. Kohtukolleegium on seisukohal , et konkreetsel juhul ei mõjuta see tegematajätmine mingilgi määral tõendite hindamise protsessi ega välista süüdistatavate süüd. Kohtukolleegiumi arvates on kaitsja viide Riigikohtu otsusele nr.3-1-1-15-09 ilmselgelt ebaõnnestunud. Viidatud lahendis on tegemist ebaseadusliku metsaraiega ja seal on Riigikohus märkinud, et puude ja põõsaste ebaseaduslik raie aga ka mistahes muu tagajärjedelikti objektiivse koosseisu tuvastamiseks ongi just nimelt sündmuskoha vaatlus vältimatult vajalik uurimistoiming, kuna sel teel kajastatakse adekvaatselt puude ja põõsaste ebaseadusliku raie objektiivse koosseisu kõiki olulisi asjaolusid. Käesoleval juhul on aga tegemist olukorraga, kus maksimaalselt saanuks fikseerida seda, et metsatukas olevas lumehanges on käidud. KrMS prg. 83 kohaselt on vaatluse, s.h. sündmuskoha vaatluse eesmärk koguda kriminaalasja lahendamiseks vajalikke andmeid, avastada kuriteojäljed ja võtta asitõenditena kasutatavad objektid ära. Käesoleval juhul oli politseitöötajate eesmärk ilmselgelt mitte sekkuda veel selles staadiumis jälitatavate tegevusse vaid edasi selgitada, kuhu ja kellele narkoaine edasi viiakse. Tuleb arvestada, et tegemist oli jälitusoperatsiooniga, kus politseitöötajad ei saa kohale minna terve pataljoniga nii, et ühed jälitavad isikuid edasi ja teised jäävad metsatukka lumehangede vahele jalajälgi fikseerima. Jälitustegevuse varjatus välistab suure hulga politseitöötajate osaluse sellest, sest varjatus tähendab sisuliselt seda, et tuleb jääda jälitatavatele märkamatuks. Tagantjärgi metsatukas lumehanges käimise 18 fikseerimine, kui see lume sulamisomaduste tõttu üldse võimalik on, ei oma mingit tõenduslikku väärtust. Metsatukas fikseeritud jalajäljed ei ole ka tõendiks, mis kajastaksid adekvaatselt narkokäitlemise objektiivse koosseisu olulisi asjaolusid. Sellistes olukordades tuleb teha valikuid otsustamaks, mis on primaarne, kas edasine jälgimine eesmärgiga saada infot just ebaseadusliku narkokäitlemise objektiivse koosseisu seisukohast oluliste asjaolude kohta või jääda vormistama vaatlusprotokolli, kust saadav maksimaalne info oleks see, kas üks või teine isik on käinud metsatukas lumehanges. Kaitsja seab kahtluse alla jälitusprotokollide sisu, mille kohaselt on jälitaja visuaalselt kindlaks teinud nii pudeli materjali, värvuse kui ka pudelis oleva vedeliku värvuse ja maakohus on selle lugenud ka eluliselt usutavaks. Oma seisukohta põhjendab kaitsja sellega, et Läätse-Silvese kohtumine leidis aset 28.11 kell 20.30 valgustamata kohas. Jälitusprotokolli kohaselt tehnikavahendeid ei kasutatud. Kohtukolleegium ei pea tänapäeva võimaluste juures võimatuks, et teatud optiliste vahenditega, millistel on omadus suurendada nähtavust ja ka mõjutada valgustust, on võimalus jälgida objekte ka pimedas. Seda on piisavalt kinnitanud dokumentaalfilmid, mis kajastavad metsloomade öiseid tegevusi. Ka ei tähenda asjaolu, et jälitustegevuse protokollis ei ole kajastatud tehnikavahendite kasutamist jälgimisel seda, et tegelikult neid ei kasutatud. Nimelt, jälitustoimingute (KrMS 3. ptk 8 jagu) näol on tegemist spetsiifiliste tõendi kogumisele suunatud menetlustoimingutega, mida iseloomustab eelkõige nende teostamise varjatus jälitustoimingutele allutatud isikute eest. Kindlustamaks jälitustoimingu salastatust on jälitusasutuste poolt jälitustegevuse käigus kogutud teave ning teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut, tunnistatud riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 8 p 1 mõttes riigisaladuseks, millele juurdepääsuõigus on piiratud. Veel peab T.Silvese kaitsja oma kaitsealuse kaitseks vajalikuks märkida apellatsioonis, et narkoaine omandamise faktis O.Läätse vahendusel P.Mererannalt Viimsis asuvast peidikust ja selle vedamises grupis O.Läätsega ei ilmnenud kohtus uuritud tõenditest mingidki vihjet selle kohta, kas , millal ja millises koguses oli P.Mererand omandanud 2008.a. narkoainet GHB. Kohtukolleegium leiab, et see fakt iseenesest, et uurimisega ei olnud võimalik kindlaks teha, kas, millal ja millises koguses P.Mererand 2008.a. omadas narkoainet GHB, ei mõjuta mingilgi määral süüdistust selles osas, et P.Mererand 28.11.2008.a. paigutas varem omandatud narkoaine edasiandmise eesmärgil peidikusse ja näitas selle asukoha ka ette O.Läätsele. Kõik muu T.Silvese kaitsja poolt märgitud asjaolud, mis ei ole uurimisega kindlaks tehtud, on tõlgendatud P.Mereranna kasuks – teda on süüdistatud vaid selle narkoaine omandamises 2008.a., mis hiljem T.Silveselt ja A.Ojasalult ära võeti. T.Silvese kaitsja vihjed, et 2008.a. võis P.Mererand omandada suuremas koguses ja juba enne 28.11.2008.a. on P.Mereranda olukorda halvendavad ja need käitumisaktid jäävad väljapoole P.Mererannale esitatud süüdistust ning ei saa mõjutada T.Silvese süüküsimust temale esitatud konkreetses süüdistuses. 19 Süüdistatava P.Mereranna kaitsja on aga seisukohal, et seni kuni ei ole ekspertiisiga tuvastatud, et 28.11.2008.a. T.Silveselt ja A.Ojasalult ära võetud narkoaine ja P.Mereranna kodunt 17.03.2009.a. leitud narkoaine on ühest ja samast partiist, seni ei ole alust seostada P.Mereranda 28.11.2008.a. äravõetud narkoainega ja süüdistada teda selle käitlemises. Kohtukolleegium sellise kaitsja seisukohaga ei nõustu. Seda, et 28.11.2008.a. ära võetud narkoaine ja 17.03.2009.a. P.Mereranna kodunt ära võetud narkoaine oleks ühest ja samast partiist, seda ei väida ka süüdistus. Süüdistuse kohaselt omandas P.Mererand 28.11 2008.a. episoodis kuriteo esemeks olnud narkoaine samal päeval aga 17.03.2009.a. äravõetud narkoaine 2009.a. jaanuaris. 28.11.2008.a. ära võetud narkoaine valmistamises P.Mereranda ei süüdistata. Tegemist on erineva puhta narkoaine protsendilise sisaldusega vedelikega ning on selge, et nad ei saa olla valmistatud lõplikult n.ö. ühes ja samas potis. Kuidagi ei saa aga välistada fakt, et 17.03.2009.a. P.Mereranna kodunt ära võetud narkoaine ei olnud sama kangusega nagu seda oli 28.11.2008.a. kätte saadud narkoaine P.Mereranna puutumust 28.11. 2008.a. kuriteoepisoodiga. Põhjendatult on kvalifitseeritud T.Silvese tegevus grupilise käitumisena - kaitsja leiab, et asjaolu, et A.Ojasalu autost eemalduti 100 m kaugusele autoga, mitte jala, ei tee sellest sõidust narko grupilist käitlemist vedamise vormis. GHB edasine vedu A.Ojasalu autos on aga hinnatud ebaseadusliku vedamisena üksnes T.Silvese poolt, mitte tegevusena grupis. Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga selles, et see, kas narkoainet toimetatakse punktist a punkti b autoga, käe otsas kilekotis või mantlitaskus, ei mõjuta kuritegelikule käitumisele kvalifitseeriva tunnuse e. grupi tunnuse omistamist, küll aga võib see mõjutada konkreetsele käitumisele antavat hinnangut narkoaine käitlemise vormi osas. Kui O.Lääts ja T.Silves oleks sedasama ainet toimetanud koos sammudes jalgsi sellest samast punktist a punkti b, oleks olnud alust rääkida mitte vedamisest vaid edasitoimetamisest (muu ebaseaduslik käitlemine) või valdamisest, küll ei oleks olnud oluline see, kelle käe otsas on kilekott narkoainega vaid pigem asjaolu, et mõlemad olid teadlikud narkoainest ja eesmärk see edasi anda oli ühine ja tegevus oli kooskõlastatud jne. Asjaolu, et A.Ojasalule ei inkrimineeritud koos T.Silvesega grupilist narkoaine vedu, on jällegi nii T.Silvese kui ka A.Ojasalu olukorda kergendav ning kinnitab vaid seda, et prokurör ei ole pidanud tõendatuks fakti, et A.Ojasalu oli T.Silvesel narkoaine olemasolust teadlik enne kui jõuti XXX X X maja juurde. Seega ei saa nn. raskendava asjaolu kvalifitseerimata jätmine ühel juhul mõjutada selle kvalifitseerimist teisel juhul. Kõik sõltub kogutud tõenditest ning nende hindamisest. Kaitsja vaidlustab ka jälitustoimingu protokolli ja XXX X X sündmuskoha vaatlusprotokolli, kui tõendite lubatavuse märkides, et sisuliselt on mõlemas uurimistoimingu protokollis fikseeritud menetleja(te) ütlused ning need tõendid on KrMS prg. 66 lg 2, 83 lg 1 ja 111 kohaselt selgelt kohtukõlbmatud. Kohtukolleegium sellega ei nõustu. On ilmselge, et kui sündmus on toimunud ja sellel on pealtnägijaid – on ta tunnistaja või varjatud jälgija, siis saavad nad sündmust või vähemalt selle olulisi asjaolusid (erinevused on võimalikud sõltuvalt 20 pealtnägija asukohast) näha ühtmoodi. Seega ongi ühesugused kellegi juhuslikult sündmust pealt näinud tunnistaja ütlused ja jälitustoiminguga kogutud teave kirjapandu. Fakt on ka see, et seaduse kohaselt vormistatakse jälitusprotokoll tagant järele. KrMS prg. 115 lg 1 ei kohusta ka varjatud jälgimise filmimist, videosalvestamist või fotografeerimist. Sisuliselt on täiesti võimalik, et jälgimist teostav isik jalutab päev otsa jälgitava järgi ja paneb selle siis hiljem kirja. Mõttetu on nimetada varjatud jälgimiseks sellist tegevust, kus jälgitav jalutab ees ja jälitaja pikemat aega tema järel videokaamera käes surisemas. KrMS prg. 113 kohaselt ei ole jälitusprotokolli vajalik ka kanda selle isiku nime, kes vahetult varjatud jälgimist teostas, piisab, kui sellele kirjutab alla jälitustoimingut teinud asutuse juht. Kõik eelöeldu viitab sellele, et protokolli lugejale võibki jääda mulje, et tegemist on kellegi ütlustega. See ei tee aga tõendit lubamatuks. Kas jälitajatel oli olemas sellekohane luba ja kui pikaks ajaks see oli antud, selle kontrollimist on alati võimalik kohtult taotleda. Käesolevas menetluses ei ole kaitsjad jälitustegevuse seaduslikkuse kontrolli kohtult taotlenud. Prokuröri apellatsioon, mis käsitleb süüdistatavatele T.Silvesele, O.Läätsele ja A.Ojasalule maakohtu poolt mõistetud karistuste leebust, on kohtukolleegiumi arvates põhjendatud. Kohtukolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et maakohtu otsuses on ära toodud kõik asjaolud, milliseid seaduseandja on pidanud vajalikuks arvestada karistuse mõistmisel. Seejuures on õige, et maakohtu poolt antud hinnang nii süüdistatavate tegudele kui ka nende isikutele on läbinisti negatiivne, mistõttu on maakohtu poolt O.Läätsele, T.Silvesele ja A.Ojasalule mõistetud tegelikud karistused vastuolus maakohtu otsuses toodud põhjendustega. Lugedes maakohtu otsuses toodud põhjendusi, milliseid maakohus tahtis arvestada karistuse mõistmisel, tekib lugejal paratamatult küsimus, et miks siis kohus neid asjaolusid ei arvestanud tegelikult. Põhjendatult tõusetub kohtuotsuse lugejal küsimus, milline oleks samasuguse teo eest karistus isikule, kes on alaealine kelle isikut iseloomustavad andmed on igati positiivsed, kes ei ole varem rikkunud õiguskorda ja kes tunnistab täielikult oma süüd, kui isikutele, kes on varem karistatud ja kelle osas ei ole tuvastatud ühtegi karistust kergendavat asjaolu, mõistetakse karistus alammääras. Sisuliselt on võimalik mõista kohtukolleegiumi seisukohast alammääras karistust siis, kui esinevad karistust kergendavad asjaolud. Vastupidisel juhul on tegemist ilmse vastuoluga karistuse mõistmise põhimõtetes. Põhjendatult taotleb prokurör A.Ojasalule pikemat vangistust, kui T.Silvesele ja O.Läätsele, sest A.Ojasalu on isik, kes on ka varem narkokuriteo toimepanemise eest karistatud ja ei ole sellest vastavaid järeldusi teinud. Kohtukolleegium leiab, et prokuröri poolt apellatsioonis taotletud karistusmäärad vastavad nii maakohtu otsuses karistusi põhjendavatele motiividele ning on kooskõlas ka
lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega, arvestavad selle eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 21 Tõnu Silvesele sanktsiooni alammääras karistuse mõistmine maakohtu poolt on põhjendamatu tema isikut arvestades - ta varem korduvalt kriminaalkorras karistatud isik. T.Silves pani pani raske rahvatervisevastase kuriteo toime katseajal, kusjuures psühhotroopse aine kogus, mida süüdistatav ebaseaduslikult käitles, ületab suure koguse alampiiri paljukordselt ja puuduvad ka karistust kergendavad asjaolud. Oliver Läätsele sanktsiooni alammääras karistuse mõistmine maakohtu poolt on põhjendamatu tema isikut arvestades – ta on varem 5-l korral kriminaalkorras karistatud, vajalikke järeldusi mõistetud karistustest teinud ei ole. O.Lääts pani raske rahvatervisevastase kuriteo toime katseajal, kusjuures psühhotroopse aine kogus, mida süüdistatav ebaseaduslikult käitles, ületab suure koguse alampiiri paljukordselt ja puuduvad ka karistust kergendavad asjaolud. Aivo Ojasalule alammäärale ligilähedase karistuse mõistmine maakohtu poolt on põhjendamatu tema isikut arvestades – tal on varasem karistatus narkokuriteo eest, kusjuures uued narkokuriteod pani isik toime mõned päevad peale katseaja lõppemist. A.Ojasalu pani toime raske rahvatervisevastase kuriteo ja narkootilise ning psühhotroopse aine kogused, mida süüdistatav ebaseaduslikult käitles, ületavad suure koguse alampiiri paljukordselt. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses esitatud põhjendustega P.Mererannale karistuse mõistmise osas ning ei pea vajalikuks neid korrata. Asjaolusid, millised annaks aluse kergendada P.Mererannale maakohtu poolt mõistetud karistust, kohtukolleegium tuvastanud ei ole. Süüdistatavate O.Läätse ja T.Silvese kaitsjad on vaidlustanud ka maakohtu poolt kohaldatud laiendatud vara konfiskeerimist ja seda põhjendusel, et selle välistab maakohtu poolt süüdistavatele mõistetud karistusmäär, mis ei ületa 3 aastat. Kuna kohtukolleegium suurendas nimetatud karistusmäärasid, siis on ära langenud alus konfiskeerimise vaidlustamiseks apellatsioonis esitatud põhjendustel. Muid põhjendusi konfiskeerimise vaidlustamiseks ei ole kaitsjad esitanud. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg.1 p.4 338 p.4 ja 340 lg.2 p.6 ja lg.4 p.4 kuulub Harju Maakohtu otsus15.juulist 2009.a. Tõnu Silvese, Oliver Läätse ja Aivo Ojasalu suhtes osaliselt tühistamisele. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Meelika Aava Otsus osaliselt tühistatud Riigikohtu 16 06 2010 otsusega nr 3-1-1-23-10 22 RESOLUTSIOON 1. Tühistada Harju Maakohtu 15. juuli 2009. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 24. novembri 2009. a kohtuotsused kriminaalasjas Oliver Läätse ja Tõnu Silvese süüdistuses
lg 2 p 1 järgi ning saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.