Obsah (7)

§ 113§ 118§ 63§ 65§ 16§ 117§ 18

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. märts 2010. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-17721 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Ivi

§ 113järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 23.

detsembri

1. a otsus Apellatsiooni esitaja Daniil Štšerbakov ja tema kaitsja advokaat Argo Küünemäe Prokurör Ainar Koik Daniil Štšerbakov, ik: 38106180331, XX XXXXXXX, XXXXXXXXXXXXX, töökoht puudub, elukoht: XXXXXXX XXXXXXXXX XX-X, kriminaalkorras varasemalt karistatud neli korda; tõkend: vahistamine Advokaat Argo Küünemäe Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
2. Harju Maakohtu
3. detsembri
4. a otsus Daniil Štšerbakovi süüditunnistamises ja karistamises

§ 113järgi tühistada.

Teha selles osas uus otsus, millega: 1.1 Tunnistada Daniil Štšerbakov süüdi

§ 118

p 1 ja § 117 lg 1 järgi; 1.2

§ 63

lg 1 alusel mõista Daniil Štšerbakovile

§ 118

p 1 järgi karistuseks kuus aastat vangistust.

§ 65lg 2 alusel liita sellele Harju Maakohtu 8.

aprilli

1. a otsusega mõistetud karistus – neli kuud vangistust – ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõista süüdistatavale vangistus kestusega kuus aastat neli kuud.
2. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3. Apellatsioonid jätta rahuldamata. 1 Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Harju Maakohtu
5. detsembri
6. a otsusega tunnistati D. Štšerbakov süüdi

§ 113

järgi ja mõisteti talle karistuseks 8 aastat vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 08.04.2009.a.

otsusega tingimisi mõistetud karistuse - 4 kuud vangistust võrra ja mõisteti D. Štšerbakovile liitkaristuseks 8 aastat 4 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus 19.05.2009.a. D. Štšerbakov tunnistati süüdi selles, et ta

1. mai 2009.a. õhtul Tallinnas, XXXX-XXXXX tänaval asuvas mahajäetud valvurimajakeses lõi I. T. korduvalt rusikate ja jalgadega rindkere ja pea piirkonda, s.h ka siis, kui I. T. oli lamavas asendis. Sellega põhjustas ta I. T. pea kinnise tömbi trauma, peaajupõrutuse traumaatilise pehmekelmealuse verevalumiga ja nahaaluste verevalumitega näol ning rindkere tömbi trauma mõlemapoolsete roiete hulgimurdudega (kokku 10 roidemurdu), kopsude põrutuse ja nahaaluste verevalumitega vasakul pool rindkerel.
2. mail
3. a kell 14 saabunud kliinilisest surmast eduka taaselustamise järgselt tekkis I. T.il äge aspiratsioonipneumoonia ja koldeline ajukoe isheemiline destruktsioon, mille tagajärjel 12.mail 2009.a. kell 10.52 hospitaliseeritud I. T. suri Ida-Tallinnas Keskhaiglas
4. augustil 2009.a. kell
5. Seega pani D. Štšerbakov toime teise inimese tahtliku tapmise ehk

§ 113järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1.1 Kohus leidis, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on leidnud täielikult tõendamist ja seda vaatamata asjaolule, et D. Štšerbakov enda osalust kuriteos eitas. Süüdistatava ütluste kohaselt sisenes ta 11.mail 2009.a. kella 6 paiku õhtul XXXX-XXXXX tänaval asuvasse endise pääsla hoonesse ja nägi seal lamamas I. T.i ja tema kõrval üht võõrast meest. Siis tuli tunnistaja A. ja läks ühte tuppa. Võõras meesterahvas haaras D. Štšerbakovil kõrist ja ähvardas ta ära tappa, kui too räägib kellelegi, et nägi teda siin pääslas. Kohtueelses menetluses kahtlustatavana ülekuulamistel süüdistatav aga tunnistas I. T.i peksmist. Süü enda peale võtmise põhjusena selgitas D. Štšerbakov, et oli ära hirmutatud noaga meesterahva poolt, kartis oma elu pärast ning arvas, et niipea kui politseist väljub, lõigatakse tal kõri läbi. Sellepärast kirjutaski, mis pähe tuli. Kohus leidis, et süüdistatava poolt esitatud põhjendus kohtueelses menetluses süü omaksvõtu kohta ei ole veenev ega usutav. Teise inimese julma läbipeksmise enda peale võtmine sellepärast, et ta kartis temale täiesti tundmatu isiku kättemaksuähvardust, ei ole usutav. Seejuures ei käskinud see tundmatu D. Štšerbakovil ennast peksmises süüdi tunnistada, vaid üksnes tema viibimist sündmuskohal eitada. Ülekuulamisel oli D. Štšerbakovil võimalus seda teha või öelda näiteks, et ta ei tunneks seda isikut hiljem ära. Mitmesuguseid versioone oleks olnud võimalik välja mõelda, kui ta nii väga kartis seda meesterahvast, aga mitte end süüdi tunnistada nii raskes kuriteos, mida ta tegelikult polnud sooritanud. Kuna tegemist oli diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ja süüdistatav ei suutnud usutavalt ja mõistusepäraselt selgitada ütluste erisuse põhust, jättis kohus D. Štšerbakovi ütlused kui ebausaldusväärsed tõendite kogumist kõrvale. 2 1.2 Kriminaalasjas kuulati tunnistajana üle A. L., kes tundis nii I. T.i, kellega elas koos mahajäetud endises pääsla hoones, kui D. Štšerbakovi.

1. mail 2009.a. kohtus ta D. Štšerbakoviga oma elukohas, kuhu viimane tuli kella 5-6 paiku peale lõunat õlut jooma koos ühe meesterahvaga. Tema ise lahkus kohe sealt, minnes Lõunakeskusesse, kus viibis koos I. T.iga õlut juues, kuni kannatanu lahkus kella 8 paiku, öeldes, et läheb magama. A. L. läks nende elamise hoonesse tund aega hiljem, seega umbes kella 9 paiku õhtul. Avanud välisukse, nägi ta, et süüdistatav koos oma sõbraga ikka veel jõi seal õlut, aga koridori põrandal lamas kannatanu, nahktagi üle pea. A. L. läks oma tuppa ja kuulis, kuidas süüdistatav ja ta sõber omavahel rääkisid, et „mille kuradi pärast me teda peksime, mingi mobla pärast“ ja „ et jõuab veel keldripoodi minna“. Peale seda, kui A. L. oma tuppa läks, süüdistatav ja ta sõber peagi lahkusid. Sai sellest aru, kuna kuulis ukse kriuksumist. Hommikul, kuuldes kannatanu oigamist, läks teda vaatama. I. T. lamas endiselt koridoris, oli läbipekstud ja paistes näoga. Ta läks õue, kohtas seal üht I. tuttavat, kellel oli mobiil ja kutsus kiirabi. Kohus leidis, et tunnistaja A. L.i ütlustega on tõendatud, et I. T.i peksmine
2. mail 2009.a leidis aset ajavahemikul kella kaheksast kuni kella üheksani õhtul. Kuni kella kaheksani oli A. L. temaga koos, aga peale seda, kui tunnistaja kella üheksa ajal õhtul oma elukohta tuli, lamas I. T. juba põrandal, D. Štšerbakov oma sõbraga lahkus peagi ja kedagi rohkem selles hoones ei käinud ning ka I. T. ei saanud käia väljas, sest tunnistaja väitel oleks ta kindlasti kuulnud välisuksest käimist. Kuigi A. L. ise peksmist pealt ei näinud, kuulis ta D. Štšerbakovi ja temaga koos olnud meesterahvast omavahel rääkimas I. T.i peksmisest. Tunnistaja ei osanud küll kohtus kindlalt öelda, kumb neist ütles lause „mille kuradi pärast me teda peksime, mingi mobla pärast“, sai sellest lausest kohtu hinnangul teha järelduse, et peksjad olid mõlemad, s.t et peksis ka D. Štšerbakov. 1.3 Maakohus osundab otsuses Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-43-06, mille kohaselt juhul, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana. Kuriteo kvalifitseerimise aspektist ei oma ka tähtsust, milline oli iga peksja teopanus ehk mitu lööki ja kuhu keegi lõi. Kohus möönis, et kuigi süüdistuse kohaselt oli peksjaks ainult D. Štšerbakov, siis kohtulikul uurimisel tunnistaja A. L.i ütlustest tulenevalt selgus, et neid oli siiski kaks. See asjaolu aga ei raskendanud kohtu hinnangul kuidagi D. Štšerbakovi olukorda, sest kohus ei võtnud karistuse mõistmisel arvesse kuriteo toimepanemist isikute grupi poolt kui karistust raskendavat asjaolu. 1.4 Eksperdiarvamuse kohaselt tekitati vigastused kõva tömbi esemetega löömisel, milleks võisid olla nii rusikas kui jalg. Eeltoodu alusel on I. T.i surma ja tema peksmise vahel põhjuslik seos. Analüüsides kuriteo subjektiivseid tunnuseid leidis kohus, et ei ole tõendatud D. Štšerbakovi kavatsus I. T.i tappa, kuid kohus asus seisukohale, et kannatanu surma saabumise osas tegutses süüdistatav kaudse tahtlusega. Kaudse tahtluse puhul isik otseselt küll ei pürgi tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Lüües korduvalt kannatanut elutähtsate organite piirkonda, milleks on pea ja rindkere, möönab peksja ka surma saabumise võimalikkust. Kohus leidis, et eeltoodu põhjal on kuritegu kvalifitseeritud õigesti

§ 113järgi.

1. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras nii süüdistatav D. Štšerbakov kui ka tema kaitsja advokaat A. Küünemäe. Apellatsioonides esitatud taotlused ja põhiväited on järgmised. 2.1 Advokaat A. Küünemäe palub maakohtu otsuse tühistada ning süüdistatav õigeks mõista ja seda põhjusel, et kohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust ja jämedalt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. 2.1.1 Kohus on vääralt lugenud süüdistatava ütlused ja seletused ebausaldusväärseks. D. Štšerbakov viibis süüdistuses märgitud majas juhuslikult; ta läks sinna rahuldama enda 3 loomulikke vajadusi ning seal kohtus ta kannatanu peksjaga, kes ähvardas teda politseile teavitamise korral tapmisega. Kaitsja hinnangul ei saa füüsilise vägivalla hirmus antud valeütlusi lugeda mõistusevastaseks ning ebausaldusväärseiks. Kohus ei ole süüdistatava kohtumenetluses antud ütlusi ümber lükanud. Süüdistatava suhted kannatanuga olid normaalsed ning tal puudus igasugune põhjus tema peksmiseks. 2.1.2 Ka tuleb kaitsja hinnangul suhtuda kriitiliselt tunnistaja A. L.i ütlustesse. Viimane oli joobes ning ei saanud adekvaatselt tajuda ümbritsevat, rääkimata väidetavalt aset leidnud jutuajamise fikseerimisest. Seejuures osundab kaitsja asjaolule, et süüdistatava kinnitusel rääkiski talle tundmatu isik peksmisest (pekstud isiku nimi on seejuures teadmata) ning keelas tal selles politseile rääkida. 2.1.3 Samuti ei ole tuvastatud, kes ja millal tekitas kannatanule süüdistuses kirjeldatud vigastused; see võis juhtuda ka pärast D. Štšerbakovi lahkumist sündmuskohalt. Puudub igasugune teave selle kohta, mis toimus valvurimajakeses peale seda, kui tunnistaja A. L. magama läks. Kohtu järeldus, et peksmine toimus ajavahemikus kaheksast üheksani, on meelevaldne. Samuti on alusetu kohtu järeldus, et D. Štšerbakov viibis majas koos enda sõbraga; viimase isik ning sidemed süüdistatavaga ei ole tuvastatud. 2.2 Süüdistatav D. Štšerbakov taotleb samuti maakohtu otsuse tühistamist ning enda õigeksmõistmist. 2.2.1 Apellant kinnitab, et ennast süüstavaid ütlusi andis ta eeluurimisel avaldatud surve tõttu – talle ei võimaldatud kahe päeva vältel toitu, juua ega ka meditsiinilist abi. Teda hoiti kinnises kambris ning ei lubatud jalutama, samuti käisid temaga vestlemas politseitöötajad. Süüdistatav kinnitab, et tema psüühika ei pidanud sellisele survele vastu. 2.2.2 Samuti leiab süüdistatav, et tunnistaja A. L.i ütlused ei ole usaldusväärsed, kuivõrd viimane oli tugevas joobes. Ka ei ole arusaadav, kuidas kuulis tunnistaja tema päeval räägitud juttu enda mobiiltelefoni müümisest. Ning kui ta kuulis väidetavast peksmisest, siis jääb arusaamatuks, mis ta ei kutsunud kiirabi ja politseid.
2. Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsioonide juurde, paludes maakohtu otsus tühistada ning teha D. Štšerbakovi suhtes õigeksmõistev otsus. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, paludes maakohtu otsus jätta muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Seejuures väljub kriminaalkolleegium KrMS § 340 lg 1 alusel esitatud apellatsioonide piiridest, kuivõrd seda ringkonnakohtu poolt tuvastatud minetust ei ole apellatsioonides käsitletud. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha küsimuses, mis puudutab kannatanu peksmise tõendatust süüdistatava poolt (I), osundab seejärel materiaalõiguse väärale kohaldamisele, mis toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise ning süüdistatava käitumisele uue karistusõigusliku kvalifikatsiooni andmise (II) ning võtab viimasena seisukoha süüdistatavale mõistetava karistuse osas (III). Konkreetselt oleksid ringkonnakohtu seisukohad osundatud küsimustes järgmised. I 4
3. Esitatud apellatsioonides taotlevad süüdistatav ja tema kaitsja sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides esitatud väited eraldivõetult ega ka kogumis ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi küsimuses, mis puudutab kannatanu peksmist süüdistatav D. Štšerbakovi poolt. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber nii süüdistatava kaitseversiooni kui ka viimast toetanud kaitsja asjassepuutuvad väited. Asetades erinevatest tõenditest tulenevad andmed ning süüdistatava esitatud kaitseversiooni omavahelisse konteksti, on maakohus põhjendatult teinud järelduse, et need kinnitavad süüdistuse versiooni toimunust, s.o isikuvastase kuriteo (kannatanu peksmise) toimepanemist D. Štšerbakovi poolt. Soostudes maakohtu põhistustega täiel määral, ei pea ringkonnakohtu kriminaalkolleegium vajalikuks neid täies mahus korrata (vt otsuse p-d 1.1-1.3) ning piirdub omapoolsete põhjenduste lisamisega apellatsioonidele vastates.
4. Süüdistatav esitas maakohtus ning ka ringkonnakohtus kaitseversiooni, mille kohaselt saabus ta sündmuskohale ning kohtus seal süüteo väidetava toimepanijaga, kes „haaras tal kõrist, ähvardas teda noaga ning ütles, et kui sa kellelegi räägid, et mind siin nägid, tapan su noaga maha“ (kd 2, tlk 20). Süüdistatava kinnitusel oli see ka esmajoones põhjuseks, miks tunnistas ta eeluurimisel isikuvastase kuriteo toimepanemist kannatanu suhtes – ta kartis nimelt enda elu pärast. Seega on süüdistatav andnud kohtumenetluses ütlusi, mis erinevad diametraalselt tema poolt eeluurimisel antud ütlustest; mis on toonud kaasa ka tema ütluste usaldusväärsuse kontrolli ja seda eeluurimisel antud ütluste avaldamise kaudu (kd 2, tlk 20 pöördel-21). Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et sellises olukorras saab lugeda usaldusväärseks üksnes kohtumenetluses antud ütlusi, kuid seda vaid juhul, kui isik kohtule arusaadavalt ning veenvalt põhjendab neid asjaolusid, mis tingisid eeluurimisel teistsuguste ütluste andmise (seejuures on väär süüdistatava kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et kohus on lugenud usaldusväärseks D. Štšerbakovi eeluurimisel antud ütlused; maakohus on need kui ebausaldusväärsed tervikuna tõendikogumist kõrvaldanud, nagu seda nõuab asjakohane praktika). Seega tuleb hinnata süüdistatava esitatud põhjenduste ning selgituste usutavust ning selle alusel omakorda hinnata tema ütluste usaldusväärsust.
5. Kriminaalkolleegium leiab sarnaselt maakohtule, et süüdistatava esitatud selgitusel (mis on ühtlasi tema kaitseversiooniks) puudub igasugune elementaarne eluline usutavus, mis on aga ütlustes sisalduvate väidete usaldusväärsuse hindamise esmaseks ning peamiseks aluseks. Selle kaitseversiooni osas on ka kaitsja asunud apellatsioonis põhimõtteliselt seisukohale, et tegemist on kõrvaldamata kahtlusega, mis tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatava kasuks. Kriminaalkolleegium selgitab selles osas esmalt, et süüdistataval on vaieldamatu õigus esindada kõikvõimalikke kaitseversioone; see on süüdistatava põhiseaduslik ning võõrandamatu õigus. Eelöeldu ei tähenda aga, et kõikvõimalikke esitatavaid kaitseversioone/ennast õigustavaid ütlusi peaks automaatselt käsitlema tõestena ning lähtuma nende kehtivusest (tõepärasusest) seni, kuni pole tõendatud vastupidine. Oluline on seega tähele panna ning mõista, et in dubio pro reo põhimõtte 5 poolt ei ole hõlmatud igasugused, ka kõige kaugemalseisvamad hüpoteetilised variandid, mis võimaldaks tõendites sisalduvat teavet tõlgendada süüdistatava kasuks. Erinevate hüpoteetiliste lahenduskäikude analüüs muutuks sellisel juhul sisuliselt hõlmamatuks (vt RKKKo 3-1-1-94-04: „Mõistagi peavad need motiivid olema konkreetses kriminaalasjas mõistusepäraselt asjakohased põhjendus ei pea ulatuma kõige kaugemate tõenäoliste ning abstraktsemate võimalusteni, mis on juba oma olemuselt ümberlükkamatud“). Nagu öeldud, on kohtupraktika seda põhimõtet tunnustanud ka ütluste hindamisel tõendina: „Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus“ (RKKKo 3-1-1-74-05, p 15). Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas olnud kestvalt seisukohal, et osundatud põhimõtete valguses tuleb hinnata ka isiku poolt esitatavaid kaitseversioone ehk teisisõnu – püstitatud kaitseversiooni tuleb vältimatult hinnata muuhulgas ka selle tervikliku tõenäosuse ja elulise usutavuse aspektist. Seda seisukohta on toetanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium, märkides hiljutises otsuses nr 3-1-1-8-10, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (osundatud otsuse p 8). Ning osundatud arusaamadest lähtudes on kriminaalkolleegium seisukohal, et versioon kellestki tundmatust, kes oli kuriteo tegelik täideviija, ei evi vähimalgi määral usaldusväärsust.
6. Maakohus on süüdistatava antud selgitusi analüüsinud ning asunud ringkonnakohtu hinnangul ainuõigele seisukohale, et see ei oma usaldusväärsust ega elulist usutavust. Kriminaalkolleegiumi hinnangul piisab selle versiooni ebausaldusväärseks tunnistamisel juba asjaolust, et see väidetav süüteo tegelik täideviija ei nõudnud ka süüdistatava enda kinnitusel kordagi, et D. Štšerbakov peaks süü kuriteo toimepanemises enda peale võtma. Miski ei oleks takistanud süüdistataval rääkimast toimunust nii, nagu see tema väitel tegelikkuses aset leidis, kusjuures oleks piisanud üksnes täiendavast selgitusest, et teda ähvardanud isikut ta ei tea ning ta pole võimeline teda ka hilisemalt ära tundma. Sellisel viisil oleks täiel määral saavutatud need eesmärgid, mida see väidetav ähvardaja süüdistatavalt nõudis; kummatigi on D. Štšerbakov eeluurimisel antud ütlustes võtnud süü kuriteo toimepanemises aga enda peale, mida kriminaalkolleegium ei pea usutavaks ega ka tervikuna mõistusepäraseks.
7. Samuti on süüdistatav selgitanud, et siis, kui tema väidetava süüteo toimepanijaga sündmuskohal tülitses, saabus sinna tunnistaja A. L.. D. Štšerbakov kinnitab seejuures, et ta vestles tunnistaja A. L.iga (kd 2, tlk 20); kohtumist süüdistatava ja talle tundmatu isikuga sündmuskohal kinnitab seejuures ka tunnistaja A. L. (kd 2, tlk 18). Seega tunnistab ka süüdistatav, et talle väidetavalt tundmatu isik (süüteo tegelik toimepanija) ning A. L. kohtusid näost-näkku. Sellises olukorras oleks seega ainumõeldav, et süüteo väidetav toimepanija oleks suunanud ähvardused ka tunnistaja A. L.ile – tema oleks sarnaselt süüdistatavale võinud osundada ning ka identifitseerida kuriteo väidetava toimepanija. Selles kontekstis on süüdistatava kaitseversioon, mille kohaselt ähvardas talle tundmatu isik ainult teda ning laskis samal ajal tunnistaja A. L.il segamatult magama minna, täielikult ebaloogiline.
8. Samuti ei ole usaldusväärne süüdistatava apellatsioonkaebuses esitatud kinnitus, et talle avaldati ülekuulamistel survet, keelduti arstiabist ning süü ülestunnistamise tingis ka tema halb tervislik seisund, kuivõrd ta oli ähvardaja poolt läbi pekstud. Ka selle selgituse on maakohus kui ebausaldusväärse kõrvale jätnud, millega ringkonnakohus täielikult soostub. Ülekuulamistel, kus D. Štšerbakov andis enda süüd tunnistavaid ütlusi, osales ka tema kaitsja; mingile ebaseaduslikule survele või halvale tervisele ei ole süüdistatav (ega ka tema kaitsja) seejuures aga viidanud. Sarnaselt maakohtule leiab ringkonnakohus, et väited enda halva tervisliku seisundi ning surve avaldamise kohta on ennastõigustavad väljamõeldised. Süüdistatav on seejuures selgitanud, et isik, kes teda ähvardas, „peksis ta täiesti läbi“ (kd 2, tlk 21 pöördel). Selline väide on aga ilmselgelt ebaloogiline 6 olukorras, kus D. Štšerbakov peale seda, kui tal õnnestus sündmuskohalt lahkuda, läks enda kinnitusel koju, sõi ja istus televiisorit vaatama (kd 2, tlk 21), kuna televiisorist tuli tema lemmikseriaal, mida ta pidevalt jälgib (kd 2, tlk 21 pöördel). Sellist käitumist on ebausutav oodata isikult, kes on enda kinnitusel rängalt läbi pekstud ning keda on vahetult eelnevalt ähvardatud tapmisega. Seega on kriminaalkolleegiumi hinnangul ebausutav ka süüdistatava väide füüsilise konflikti kohta talle väidetavalt tundmatu isikuga ning selgitus halva tervisliku seisundi kohta tervikuna.
9. Ringkonnakohti hinnangul on maakohus tõsikindlalt ka tuvastanud, et kannatanut peksti
10. mai
11. a õhtul kella 20.00-21.00 vahelisel ajal. Siinkohal omavad peamist tõenduslikku väärtust tõepoolest just tunnistaja A. L.i ütlused, mille tõepärasuses ei näe kriminaalkolleegium alust kahelda. Et süüdimõistva kohtuotsuse tegemine on võimalik ka ainult ühe süüstava tõendi alusel, on seejuures tunnustanud ka kohtupraktika (vt nt RKKKo 3-1-1-94-04). Seejuures ei välista KrMS § 61 lg 1 tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata (vt nt RKKKo 3-1-1-82-09, p 14). Süüdistatava ütluste ebausaldusväärsusele osundas ringkonnakohus juba eelnevalt; seevastu tunnistaja A. L.i ütlused loeb kriminaalkolleegium sarnaselt maakohtule usaldusväärseks ning leiab, et just need saavad olla sündmustiku tuvastamise aluseks.
12. Tunnistaja on kirjeldanud, kuidas ta sündmustele eelnevalt lahkus majast, mida ta koos kannatanuga kasutas elukohana – ja sinna saabus süüdistatav koos ühe isikuga, keda A. L. on kirjeldanud kui süüdistatava sõpra, ja kes hakkasid seal õlut jooma (kd 2, tlk 17 pöördel). Tema läks Lõuna Keskuse juurde, kus kohtus kannatanuga, kes läks ca kella 20.00 paiku koju magama; tunnistaja järgnes talle umbes tunni aja pärast, s.o 21.00 paiku. Kui ta koju jõudis, leidis ta seal jätkuvalt süüdistatava ja tema sõbra, kusjuures kannatanu lamas koridori põrandal, jope üle pea tõmmatud; kui tunnistaja läks enda tuppa magama, kuulis ta D. Štšerbakovi koos talle tundmatu isikuga rääkimas, et „mille kuradi pärast me teda peksime, mingi mobla pärast“ (kd 2, tlk 18). Tunnistaja kuulis süüdistatavat mõne aja pärast koos sõbraga lahkumas ning kuni hommikuni ei juhtunud enam midagi (st teisi isikuid hoonesse ei sisenenud ega keegi ei väljunud). Hommikul kuulis ta kannatanu oigamist ning leidis koridorist läbipekstud kannatanu, peale mida kutsus ta kiirabi (kd 2, tlk 18 pöördel). Kriminaalkolleegium leiab, et selliste asjaolude taustal on tõsikindlalt väidetav, et kannatanu peksmine leidis aset peale tema lahkumist tunnistaja juurest ning enne viimase jõudmist sündmuskohale, aga samuti see, et peksjateks olid just süüdistatav ja kriminaalmenetluses seni kindlaks tegemata isik. Ühtlasi tuleneb tunnistaja ütlustest, et isik, kellega süüdistatav sündmuskohal viibis, oli temaga sõbralikes suhetes (koos arutati veel keldripoodi minekut – kd 2, tlk 18) ning kindlasti mitte (ükskik)kurjategija, kellega D. Štšerbakov enda kaitseversiooni kohaselt sündmuskohal tahtmatult kohtus. Apellantide viiteid tunnistaja raskele joobele peab ringkonnakohus paljasõnaliseks – et tunnistaja oli alkohoolses joobes, on iseenesest väljaspool vaidlust, kuid see ei tähenda, et tema võime ümbritsevast aru saada olnuks sedavõrd pärsitud, et see seaks kahtluse alla tema tervikliku tajumisvõime ning hilisemalt antud ütlused. Samuti ei ole tuvastatud ühtegi asjaolu, miks peaks tunnistaja andma D. Štšerbakovi suhtes teadvalt süüstavaid ning tegelikkusele mittevastavaid ütlusi.
13. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et täielikult on tõendatud D. Štšerbakovi süü kannatanu suhtes isikuvastase kuriteo toimepanemisel – tema oli üheks isikuks, kes kannatanut
14. mai
15. a õhtul peksis, põhjustades süüdistuses kirjeldatud tagajärjed. Et tema kõrval tegutses eelduslikult täideviijana veel teine, senises kriminaalmenetluses tuvastamata isik, ei väära süüdimõistva kohtuotsuse tegemist D. Štšerbakovi suhtes. Kriminaalkolleegium toonitab siinkohal veelkord, et ka maakohus enam kui põhjalikult kogutud tõendeid hinnanud ning analüüsinud, s.h ka süüdistatava ja tema kaitsja poolt esitatud kaitseversiooni ja selle põhjendatult kõrvale lükanud kui 7 ebausaldusväärse. Maakohtu argumendid on jätkuvalt kohtuotsuse põhistuse osiseks ning ringkonnakohus pidas võimalikuks piirduda üksnes omapoolsete argumentide lisamisega. Neid - nii maakohtu otsuses sisalduvaid kui ka käesoleva otsuse p-des 5 -11 kajastatud - argumente kogumis hinnates leiab ringkonnakohus seetõttu, et maakohtu järeldus isikuvastase kuriteo toimepanemise (kannatanu peksmise) kohta D. Štšerbakovi poolt on seaduslik ning põhjendatud. II
16. Küll leiab kriminaalkolleegium, et tuvastatud tehiolude taustal on maakohus asunud vääralt seisukohale, et kannatanut pekstes pani süüdistatav toime eluvastase kuriteo

§ 113mõttes.

Eelnevalt asus ringkonnakohus seisukohale, et tõendatud on füüsilise vägivalla kasutamine kannatanu suhtes süüdistatava poolt; tuvastatud peksmine oli ka põhjuslikus seoses saabunud tagajärje, s.o I. T.i hilisema surmaga.

§ 113objektiivne teokoosseis on seega süüdistatava käitumises tõepoolest täidetud.

Küll leiab kriminaalkolleegium, et tõendamata on sellega kaasnenud tapmistahtlus, s.o kuriteo subjektiivne külg. Maakohus on süüdistatava käitumises sisaldunud tapmistahtlust motiveerinud järgmiselt: „kannatanu surma saabumise osas tegutses süüdistatav kaudse tahtlusega./…/Lüües korduvalt kannatanut elutähtsate organite piirkonda, milleks on pea ja rindkere, möönab peksja ka surma saabumise võimalikkust“. Seda seisukohta toetas ringkonnakohtu istungil ka riiklik süüdistaja. Kriminaalkolleegium ei soostu sellise seisukohaga, selgitades järgmist. 14. Varasemas kohtupraktikas – ennekõike Kriminaalkoodeksi kehtivusajal – oli tõepoolest rakendatav arusaam, et kui isik lööb kannatanut elutähtsasse piirkonda (nt pähe), möönab ta kaudse tahtluse tasemel mistahes tagajärje saabumist ning isiku käitumine kvalifitseeritakse vastavalt saabunud tagajärjele. Sisuliselt on aru saada, et sellisest arusaamast ning käsitlusest on käesoleval juhul lähtunud ka maakohus enda kahelauselises subjektiivset külge puudutavas motiveeringus. Ringkonnakohtu hinnangul on Riigikohtu kriminaalkolleegium aga enda

-i kehtivusaja asjassepuutuvas praktikas sellisest vormelist irdunud, toonitades igal konkreetsel juhul tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje tuvastamise vajalikkust. Osundatud Kriminaalkoodeksi kehtivusajal rakendatud praktika ajakohatust näitab kasvõi juba asjaolu, et sellise vormeli korral jääb sisuliselt täielikult tähelepanu alt välja subjektiivse külje voluntatiivne külg ehk siis see, et lisaks arusaamisele enda teo välisest ohtlikkusest peab isik saabuvat tagajärge ka soovima ehk teisisõnu – heaks kiitma. Kriminaalkolleegium tunnistab samas, et teatav pööre nn varasema praktika poole võiks olla välja loetav Riigikohtu hiljutisest lahendist, kus märgitakse ühe variandina sisuliselt, et isiku vastutus

§ 118

p 1 järgi on välistatud üksnes juhul, kui on tuvastatav täideviija „mõistlik lootus, et joobes kannatanu tasakaalust välja viimine jäisel maapinnal ei realiseeru ükskõik kui raskes tagajärjes“ (vt RKKKo 3-1-1-4-10, p 8). Samas ei ole Riigikohus selles lahendis selgesõnaliselt märkinud, et tegemist oleks varasemat põhjalikku subjektiivset külge puudutavat praktikat kummutava seisukohaga, mistõttu jätab ringkonnakohus selle kaasuse edasise tähelepanu alt välja. Küll osundab ringkonnakohus järgmistele asjassepuutuvatele lahenditele. 14.1 Nagu öeldud, on tagajärje suhtes vahetult põhjuslik süüdistatava(te) poolt kannatanu suhtes rakendatud vägivald (ilma rakendatud vägivallata ei oleks saabunud koosseisupärane tagajärg

§ 113mõttes).

Lahendis nr 3-1-1-142-05 käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium tegu ja sellega vahetult põhjuslikus seoses olevat tagajärge ning märgib, et ka juhul, kui isik saab aru enda (vahetult tagajärje põhjustanud) teo ohtlikkusest, ei tähenda see iseenesest ning vältimatult, et ta arvestas ka võimaliku raske tagajärjega ja sellega (kaudse tahtluse mõttes) ka sisimas nõustus. Seega on ka olukorras, kus isiku vahetu tegu põhjustab koosseisupärase tagajärje, vaja äärmise põhjalikkusega kontrollida toimepanijal esinenud sellega (s.t teoga) korrespondeeruvat tahtlust saabunud tagajärje suhtes – ja seda nii koosseisupäraste asjaolude teadmise kui ka tahtmise mõttes. 8 14.2 Täiendavalt märgib Riigikohus lahendis 3-1-1-128-06, et küsimus, millise sätte järgi konkreetsel juhul süütegu kvalifitseerida, sõltub toimepanija käitumise objektiivsele (nn väline teopilt) ja subjektiivsele (nn sisemine teopilt) küljele antavast hinnangust kogumis. /…/ iga tervist kahjustav käitumine võib endast kujutada ohtu kõige raskema tagajärje saabumiseks ning sellest ei saa teha automaatselt järeldust toimepanijal esinenud /tapmis/tahtluse kohta. Isegi ühekordne noalöök rindkere piirkonda ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul selliseks teoks, mis annaks automaatselt alust rääkida toimepanija tapmistahtlusest. Juhtudel, mil isiku käitumine on küll põhjustanud konkreetse ohu elule, kuid välise teopildi alusel ei saa teha tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse kohta, tuleb iseäranis hoolikalt kontrollida nn sisemise teopildi asjaolusid, täpsemalt seda, millele toimepanija tahtlus oli suunatud. 14.3 Seega tuleneb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi viimase aja praktikast, et ka vahetult raske tagajärje põhjustanud tegu ise ei ole millekski selliseks, mille korral tuleks vääramatult rääkida toimepanijal esinenud tahtlusest tagajärje suhtes: „ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimeopanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida“ (RKKKo 3-1-1-128-06, p 9). Praktikas on samas asutud ka seisukohale, et enamasti on subjektiivse külje avamisel abipakkuvaks kriteeriumiks objektiivsed ehk siis välised tehiolud. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv noaga löömine rindkeresse), ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda) (RKKKo 3-1-1-128-06, p 7). Seega on ainetu ringkonnakohtu istungil esitatud prokuröri väide ning sellega põhimõtteliselt kattuv maakohtu pelk tõdemus, et kuna löögid olid suunatud elutähtsatesse piirkondadesse (sh ka pähe), tõendab see ühtlasi - ning juba ainuüksi - ka tapmistahtluse olemasolu süüdistatava käitumises. 15. Kriminaalkolleegium leiab erinevalt maakohtust, et käesoleval juhul ei saa juba välimise teopildi hindamise tulemusel asuda vastuvaidlematule seisukohale selles osas, et D. Štšerbakov pani vägivallateod toime samaaegselt esinenud tapmistahtlusega; ning ühtlasi tuleb tunnistada, et muud tõendid tapmistahtluse tuvastamiseks puuduvad. 15.1 Kriminaalkolleegium möönab, et vaieldamatult on käte ja jalgadega pähe ning rindkerre löömine välise vaatluse tulemusel hinnatav ohuna isiku tervisele; kuid siiski ei ole tegemist sedavõrd äärmusliku ründeviisiga, mille tuvastamisel saaks koheselt rääkida tapmistahtluse esinemisest. Ning tunnistada tuleb, et käte ja jalgadega löömine, isegi kui see toimub korduvalt ning sealhulgas ka pähe, ei ole sedavõrd intensiivne, et seda saaks automaatselt käsitleda elu ohustava teona (jõuline näkku löömine käega nt kahel-kolmel korral oleks sel juhul alati hinnatav vähemalt tapmiskatsena). Selliseks väiteks oleks ainest näiteks olukorras, kus kannatanu lebab maas ning korduvalt ning jõuliselt astutakse talle pähe või lüüakse hoogu võttes kogu kehajõudu rakendades isikule jalaga näkku. Midagi sellist ei ole käesolevas kriminaalasjas aga tuvastatud. Süüdistuses sisaldub teokirjeldusena küll, et kannatanut peksti ka siis, kui ta oli lamavas asendis (s.t maas), kuid maakohus ei ole – vähemalt motiividest tulenevalt – seda asjaolu selgesõnaliselt lugenud tõendatuks. Kriminaalasja tehiolusid arvestades võib asuda seisukohale, et peksmise näol oli tegemist joobes isikute omavahelise spontaanse tüli ajel tekkinud kaklusega, mille käigus löödi kannatanut valimatult nii kehasse kui ka pähe, kuid mis ei ole välisel vaatlusel hinnatav vahetult elu ohustavana teona

§ 113mõttes.

9 15.2 Seejuures tuleb tähelepanu pöörata veel järgnevale, millele on osundanud Riigikohtu kriminaalkolleegium, kui ta on rääkinud välise teopildi sellisest ohtlikkusest, mis annab alust jaatada tapmistahtluse olemasolu – tekitatud tervisekahjustus võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma. Praktika on jaatanud kaudset tahtlust tapmiseks välise teopildi alusel seega ennekõike olukorras, kus süüteokoosseisus kirjeldatud tagajärg (surm) on (kolmandate isikute päästvate toimingute puudumisel, nt arstiabi) peaaegu lahutamatus ajalises ning ka ruumilises seoses elule ohtlikuna hinnatava teo toimepanemisega (teo ja tagajärje vaheline äärmiselt tihe ajalis-ruumiline seos). Ennekõike nimetatud asjaolu annab kinnitust, et vägivalda rakendati sedavõrd intensiivselt ja ulatuslikult ning samal ajal ka keskmisele isikule arusaadavalt selgelt, et selles võib ühtlasi näha tagajärje (surma) saabumise möönmist

§ 16lg 4 mõttes.

Ehk teisisõnu – vägivalla rakendamisele järgneva kausaalahela kulg (sündmuste edasine käik surma saabumise näol) peab keskmise elukogemusega inimesele olema arusaadav ja sisuliselt ka ettenähtav, prognoositav. Tegemaks süüdimõistvat kohtuotsust

§ 113

järgi, peaks seega tõdema, et süüdistatav otsustas koos kriminaalmenetluses tuvastamata isikuga kannatanu (võimaliku tekkinud tüli käigus) surnuks peksta – rakendasid vägivalda sellise intensiivsusega, et pidasid võimalikuks surma saabumist ning ka kiitsid selle kui võimaliku tagajärje sisimas heaks. Käesoleva kriminaalasja tehiolusid silmas pidades tähendaks see aga ka seda, et vägivalla tarvitamisel pidanuks D. Štšerbakov aru saama ning ette kujutama, et tema ja teise täideviija poolt rakendatud vägivalla tulemusel saabub kannatanu surm mitte kohe, küll aga kindla teadmisega külgneva tõenäosega nt mõne päeva möödudes. 16. Pidades silmas tuvastatud tehiolusid, ei pea kriminaalkolleegium sellise järelduse tegemist aga võimalikuks. Ka siinkohal osundab kriminaalkolleegium ennekõike tunnistaja A. L.i ütlustele, mille alusel ei saa teha järeldust, et süüdistatav tegutses tapmistahtlusega. Arvestades seejuures, et subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvaks kriteeriumiks ka isiku teojärgne käitumine, leiab kriminaalkolleegium, et need tuvastatavad asjaolud tervikuna ning kogumis hinnatuna ei kirjelda isiku(

1. te)käitumist, kes tegutses(
2. id)vägivalla tarvitamisel samaaegselt tapmistahtlusega. 16.1 Tunnistaja kirjeldab, et kui ta õhtul enda elukohta naasis, oli süüdistatav enda sõbraga jätkuvalt seal ning nad jõid õlut (kd 2, tlk 18). Et süüdistatav oleks kannatanut peksnud, seda tunnistaja ei näinud; seega oli tagajärje põhjustanud tegu, mida D. Štšerbakovile omistatakse, tunnistaja saabumise ajaks juba toime pandud. Seejuures pidi süüdistatavale olema arusaadav, et sündmuskohale võib suvalisel ajahetkel tagasi saabuda ka tunnistaja A. L., kuivõrd temale teadaolevalt elas viimane seal. Kriminaalkolleegiumi hinnangul oleks loogiline, et kui isikud rakendavad kannatanu suhtes sedavõrd massiivset vägivalda, et neile arusaadavalt võib see kaasa tuua isiku surma, siis lahkutakse võimalikult kiiresti sündmuskohalt, mitte ei jääda aga sinna rahulikult edasi õlut jooma, nagu on see tuvastatud käesoleval juhul. Sellele asjaolule, mis ilmselgelt vastustab süüdistataval teo toimepanemise ajal esinenud tapmistahtlust, ei ole maakohus ega ka mitte riiklik süüdistus tähelepanu pööranud. Süüdistatava poolt sedavõrd enesekindlat tegutsemist, kus pärast tapmistahtlusega sooritatud teo toimepanemist jäädakse jätkuvalt sündmuskohale, ei pea kriminaalkolleegium usutavaks. 16.2 Samuti on aru saada, et sisuliselt ei varjanud süüdistatav tunnistaja A. L.i juuresolekul – või tema vahetus läheduses olles – toimepandud tegu. Raske on teisiti mõista A. L.i ütlustest tulenevat, mille kohaselt kuulis ta enda toas, kuidas süüdistatav ja tema sõber omavahel arutasid, et „miks me teda üldse peksime“ (kd 2, tlk 18). Pärast seda arutasid süüdistatav ja tema sõber omavahel veel seda, et kui ära minna, jõuab külastada veel nn keldrikauplust (samas). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei kirjelda see asjaolu isiku(
3. te)käitumist, kes on just toime pannud tapmistahtlusest kantud teo. 10 Samuti tuleb silmas pidada asjaolu, millele kriminaalkolleegium osundas p-s 15.2 – välise teopildi alusel saaks tapmistahtlus jaatada ennekõike olukorras, kus saabunud tagajärg on peaaegu lahutamatus ajalises ning ka ruumilises seoses elule ohtlikuna hinnatava teo toimepanemisega. Käesoleval juhtumil tuleb aga ka seda eitada. Tunnistaja A. L.i kinnitusel lahkusid süüdistatav ja tema sõber sündmuskohalt ca 21.00 paiku 11. mai 2009. a õhtul. Tema ärkas hommikul kella kuue ajal ning kuulis siis kannatanu oigamist, peale mida õnnestus tal kutsuda kiirabi (kd 2, tlk 18 pöördel) ning kannatanu hospitaliseeriti kell 10.52 (kannatanu taaselustati kliinilisest surmast kl 14.00 ning ta suri 25. augustil 2009. a). Seejuures tuleb pöörata tähelepanu ka eksperdiarvamusele, mille kohaselt oli I. T. peale vigastuste saamist suure tõenäosusega võimeline mõnda aega veel aktiivselt tegutsema (kd 1, tlk 13). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole neil asjaoludel kriminaalasjas tõsikindlalt tuvastatav/tõsikindlalt väidetav, et süüdistatav oleks tegutsenud kannatanut pekstes teadmises/arusaamises, et kannatanu ei sure kohe, küll aga tema jaoks arusaadavalt järgmise päeva lõuna ajal. 16.3 Kriminaalkolleegium on seega kokkuvõtlikult arusaamisel, et kuigivõrd ei ole tõendatud riikliku süüdistaja ning maakohtu seisukoht, et vägivalda rakendades soovis süüdistatav tahtlikult põhjustada kannatanu surma (seda mitte ka kaudse tahtluse tähenduses karistusõiguslikus mõttes). Eeltoodu alusel leiab kriminaalkolleegium, et maakohtu otsus D. Štšerbakovi süüditunnistamises ja karistamises

§ 113järgi tuleb tühistada.

17. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et D. Štšerbakovi käitumine tuleb kvalifitseerida

§ 118

p 1 ja

§ 117

lg 1 järgi ideaalkonkurentsina, mida kinnitab ka senine kohtupraktika (vt ennekõike RKKKo 3-1-1-43-06, aga ka RKKKo 3-1-1-77-07). Eelnevalt leidis kriminaalkolleegium, et pelgalt toimepandud teo välise avaldumise alusel ning isikute teojärgse käitumise alusel ei saa rääkida eluvastasest ründest

§ 113

mõttes; küll on aga välise teopildi põhjal tuvastatav kaudne tahtlus tervist kahjustava teo toimepanemiseks

§ 118p 1 tähenduses.

18. Vägivallaga tulemusel põhjustatud vigastused, mille tekitamine süüdistatava poolt on kriminaalkolleegiumi hinnangul vastuvaidlematult tõendatud, kujutasid vastavalt ekspertiisiaktile ohtu kannatanu elule (kd 1, tlk 12). Kriminaalkolleegium leiab seega, et süüdistuses kirjeldatud vägivalla toimepanemine kannatanu suhtes kujutas endast objektiivselt ohtu elule, kuid seda üksnes

§ 118

p 1 kui õigushüvena isiku tervist kaitsva süüteokoosseisu mõttes; kannatanu löömine pähe ning kehasse oli objektiivselt kohane selleks, et põhjustada kannatanule eluohtlik tervisekahjustus – ning nagu nähtub, selline oht ka tekkis. 18.1 Eelnevast tulenevana leiab kriminaalkolleeguim seega, et süüdistatava tahtlus ulatus üksnes eluohtliku tervisekahjustuse, mitte aga surma kui tagajärje saabumise põhjustamiseni. Kannatanu valimatu peksmine viitab ennekõike sellele, et süüdistatav sai aru, et selle käigus võib tekkida I. T.il eluohtlik tervisekahjustus (tahtluse intellektuaalne külg) ning ta ka möönis seda (tahtluse voluntatiivne külg). Süüdistataval võis samas olla küll ka lootus, et „midagi hullu ei juhtu“ ning tarvitatud vägivald ei põhjusta ka raskeid tagajärgi

§ 118p 1 mõttes.

Kriminaalkolleegium peab aga vajalikuks märkida, et selline „lootus“ peab olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru – ehk teisisõnu, ei teki ohtu isiku elule raske tervisekahjustuse mõttes. Lootus, et vaatamata ulatuslikule peksmisele ei põhjustata isikule raskeid tervisekahjustusi, peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses isiku poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Nagu öeldud, on kriminaalkolleegium 11 seda meelt, et juba teo objektiivne avaldumine võimaldab rääkida eluohtliku tervisekahjustuse tahtlikust põhjustamisest; samuti ei kontrollinud süüdistatav kuidagi sündmuse käiku sellises ulatuses, et see olnuks vaba juhuslikkusest – seega möönis D. Štšerbakov enda käitumise tulemil ohu tekitamist teise inimese elule

§ 118p 1 mõttes.

1. Ühtlasi leiab kriminaalkolleegium, et objektiivses mõttes on hilisemalt saabunud tagajärg (kannatanu surma saabumine
2. augustil
3. a) põhjuslikus seoses
4. mail
5. a tekitatud kehavigastustega, mis annab alust heita talle ette surma põhjustamist ettevaatamatusest

§ 117lg 1 järgi.

Kriminaalkolleegium leiab, et käesoleva kriminaalasja tehiolud ei anna mingilgi määral alust kahelda

§ 117

lg 1 kui ettevaatamatusdelikti objektiivse külje realiseerituses süüdistatava käitumises. Lisaks põhjuslikule seose olemasolule, millele kriminaalkolleegium juba viitas, on väljaspool kahtlust objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (tegu ettevaatamatusdelikti mõttes, käesoleval juhul peksmine), õigusvastasusseos (hoolsuskohustusele vastava käitumise korral ei oleks tagajärg saabunud), samuti lubatud riski ületamine (isiku poolt hoolsuskohustust rikkuv tegu kutsus esile tagajärje saabumise lubatud riski ületamise näol ning viimane realiseerus kahjuliku, isikutele omistatava tagajärjena) ja tegutsemine normi kaitsealas. Kriminaalkolleegium märkis eelnevalt, et kannatanut pekstes ei näinud D. Štšerbakov ette kannatanu surma kui võimalikku tagajärge; tal puudus selles osas tahtlus (juba tahtluse intellektuaalne moment kui koosseisuliste asjaolude teadmine). Seega leiab kriminaalkolleegium, et surma põhjustamise ettevaatamatusest pani süüdistatav toime hooletuse vormis – ta ei teadnud süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema (

§ 18lg 3).

III 20. Mõistetava karistuse osas märgib kriminaalkolleegium järgmist. Kuigi kriminaalkolleegium kvalifitseerib D. Štšerbakovi käitumise ümber

§ 118p 1 ja § 117 lg 1 järgi, on jätkuvalt tegemist raske isikuvastase kuriteoga.

Kuid pidades silmas asjaolu, et tagajärje saavutamine ei olnud vahetult süüdistatava eesmärgiks, leiab kriminaalkolleegium sarnaselt maakohtuga, et karistus on võimalik süüdistatavatele mõista alla sanktsiooni keskmist määra. 21. Maakohus tuvastas, et vaatluse all oleva kuriteo pani D. Štšerbakov toime koos kriminaalmenetluses tuvastamata isikuga, s.o kaastäideviimise vormis; ringkonnakohus soostub selle järeldusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kuigi asjaolul, kas isik lõi grupiviisilises peksmises osaledes kannatanut ühel või näiteks kümnel korral, ei ole kaastäideviimise aspektist ja seega ka süüteo omistamise seisukohalt tähendust, sest saabunud tagajärje põhjustamise eest vastutavad kõik peksjad kui süüteo täideviijad; iga peksja teopanuse olulisusel ehk kaalukusel on aga tähtsus karistuse mõistmisel (RKKKo 3-1-1-43-06, p 9). Süüdistatava konkreetne osakaal vaatluse all olevas kuriteos ei ole leidnud tuvastamist. Sellele asjaolule on õigustatult osundanud ka maakohus, mis in dubio pro reo põhimõtte alusel suunab kriminaalkolleegiumi karistuse mõistmisele alla sanktsiooni keskmist määra. Süüdistatavat ning mõistetavat karistust iseloomustavaks asjaoluks aga on, et D. Štšerbakov on asunud enda süüd eitama, mis on küll täielikult tema õigus, kuid näitab samas, et süüdistatav ei ole täiel määral saanud aru enda teo hukkamõistetavusest ning põhjustatud tagajärje raskusest. Arvestada tuleb ka seda, et süüdistatav on varasemalt mitu korda kriminaalkorras karistatud, samuti asjaolu, et käsitletava kuriteo pani ta toime kohtu poolt määratud katseajal. Nimetatud asjaolud osundavad sellele, et varasemad karistused ei ole omanud süüdistatavale mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses, s.o ei ole suutnud suunata teda kuritegude toimepanemisest hoiduma. Arvestades nimetatud asjaolusid kogumis, leiab kriminaalkolleegium, et

§ 63lg 1 alusel tuleb D.

Štšerbakovile mõista

§ 118

p 1 järgi karistuseks kuus aastat vangistust.

§ 65lg 2 12 alusel tuleb sellele liita Harju Maakohtu 8.

aprilli

1. a otsusega mõistetud karistus – neli kuud vangistust – ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tuleb süüdistatavale mõista vangistus kestusega kuus aastat neli kuud.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg 2 p-st 3 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
3. detsembri
4. a otsuse osaliselt ning teeb selles osas ise uue otsuse. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Paavo Randma Ivi Kesküla Urmas Reinola 13