4-10-132 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 10.veebruaril 2010.a Tallinnas Kohtunik Katre Poljakova Menetlusliik Kirjalikus menetluse

§ 547lg 1 järgi.

Menetlusalune isik ei nõustu sellega, et tema sõitis 02.01.2010.a. kell 19.20 bussis nr 17 sõiduõigust tõendava dokumendita, selgitades, et tema esitas kolm viiekroonist augustatud sõidutalongi, juhtides veel kohtu tähelepanu sellele, et talongide väärtus oli 15 krooni, kuid hinnakirja järgi oli vaja tembeldada pilet 13 krooni väärtuses. Menetlusalune isik on asunud arvamusele, et ei ole olemas sellist seadust, mis tunnistaks tema poolt enne hinnatõusu ostetud piletid kehtetuks. 4 Kohtuvälise menetleja poolt eelpool märgitud kuupäeval menetlusaluse isiku suhtes koostatud kiirmenetluse otsusest nr ÜTkm 00062986 nähtub, et tõepoolest menetlusalune isik – Heino Parksepp sõites 02.01.2010.a. kella 19.20 ajal liinibussis nr 17 esitas Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti inspektorile, kes teostas järelevalvet sõiduõigust tõendavate dokumentide olemasolu üle ühistranspordis, esitas 3 viie kroonist piletit, seega puudub vaidlus märgitud asjaolu üle. Kohus nõustub käesolevat väärteoasja menetledes kohtuvälise menetleja seisukohaga, et menetlusalune isik Heino Parksepp on rikkunud Tallinna Linnavolikogu määruse nr 41 § 10 lg 2 sätteid, pannes sellise tegevusega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav ÜTS § 547 lg 1 järgi. ÜTS § 547 lg 1 s.o sõiduõigust tõendava dokumendita sõidu eest bussis, trammis, trollibussis või reisirongis eest näeb seadusandja karistusena ette rahatrahvi kuni 10 trahviühiku ulatuses. Kohus selgitab ja juhib kaebuse esitaja Heino Parksepp tähelepanu sellele, et „Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja“ (s.o kinnitatud majandus – ja kommunikatsiooniministri 26.04.2004.a. määrusega nr 141) § 7 lg 3 p 1 kohaselt on sõitja kohustatud omama ühissõiduki kasutamiseks sõidupiletit või muud sõiduõigust tõendavat dokumenti. Tallinna Linnavolikogu 13.12.2007.a määrusega nr 41 kehtestatud „Tallinna ühistranspordis sõidu eest tasumise kord ja sõidupiletite hinnad“ § 4 sätestab sõidupiletite hinnad. Sama määruse § 11 tunnistab aga kehtetuks Tallinna Linnavolikogu

1. detsembri 2007.a. määruse nr 45 „Tallinna ühistranspordis sõidu eest tasumise kord ja sõidupiletite hinnad“,
2. mai 2008.a. määruse nr 21 „Tallinna Linnavolikogu
3. detsembri 2007.a. määruse nr 45 „Tallinna ühistranspordis sõidu eest tasumise kord ja sõidupiletite hinnad“ muutmine“ ja
4. oktoobri 2008.a. määruse nr 34 „Tallinna Linnavolikogu
5. detsembri 2007.a. määruse nr 45 „Tallinna ühistranspordis sõidu eest tasumise kord ja sõidupiletite hinnad“ muutmine“, rakendussätete kohaselt enne
6. jaanuari 2009.a. ostetud sõidu – ja ühiskaardid kehtisid aktiveeritud perioodi või neile märgitud tähtaja lõpuni see tähendab varem kehtinud sõidutalongid kaotasid seega kehtivuse, kuna Tallinna Linnavolikogu 13.12.2007.a. määruse nr 41 § 4 alusel kehtestati uued sõidupiletite hinnad. Eeltoodut arvestades asub kohus seisukohale, et Heino Parksepp poolne tegevus s.o ühistranspordis sõitmine kehtetute piletitega vastab ÜTS § 547 lg 1 kirjeldatud koosseisulisele teole s.t kohtuvälise menetleja poolt menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärtegu on õigesti kvalifitseeritud. Tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks Heino Parksepp pidanud enne ühistransporditeenuse kasutamist veenduma selles, kas tema varasemalt ostetud sõidupiletid on sõiduteenuse kasutamise hetkel kehtivad või mitte, kuid jättis seda tegemata. Käesolevas väärteoasjas asub kohus seisukohale, et menetlusalune isik - Heino Parksepp on temale süüks arvatava väärteo toime pannud hooletusest ja menetlusalune isik on toime pandud väärteos süüdi. Riigikohus on juhtinud tähelepanu (lahend nr. 3-1-1-66-08 ) sellele, et enne, kui kohus saab asuda kaaluma, kas lõpetada menetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel, tuleb vastavuses KarS § 2 lg 2 –s sätestatud deliktistruktuuriga tuvastada teo koosseisupärasus, õigusvastasus ja süü ning alles seejärel on võimalik võtta seisukoht väärteomenetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel, käesoleval juhul on kohus seda teinud. Menetlusaluse isiku - Heino Parksepp kohtule esitatud kaebust menetledes asub kohus seisukohale, et käesolevas väärteoasjas on võimalik ja on otstarbekas menetlusaluse isiku - Heino Parksepp suhtes alustatud väärteomenetlus lõpetatada VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. 5 Nimelt on Riigikohus oma nr. 3-1-1-81-06 ja nr. 3-1-1-9-07 lahendites märkinud, et VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib menetleja lõpetada väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel. Tegemist on seadusandja poolt menetlejale antud õiguse, mitte aga kohustusega. Väärteomenetlus ei anna menetluse lõpetamise otstarbekuse kriteeriume, kuid need võib tuletada KrMS § - st 202 ning, mis on VTMS § 2 kohaselt kohaldatav ka väärteomenetluses. Riigikohus on juhtinud tähelepanu sellele, et menetluse võib lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist. Mõlema kriteeriumi puhul on tegemist määratlemata õigusemõistega, mille sisustamine jääb kohtu kaalutlusõiguse piiridesse. Kohus ei nõustu kohtuvälise menetleja seisukohaga selles osas nagu Heino Parksepp oleks temale inkrimineeritud väärteo,

§ 547lg 1 järgi toime pannud omakasu eesmärgil.

Kohus leiab, et Heino Parksepp süü ei olnud suur ning käesolevas väärteoasjas puudub ka avalik menetlushuvi ning seda järgmistele asjaoludele tuginedes. Vaatamata sellele, et Heino Parksepp 02.01.2010.a. sõites eelpool märgitud ajal ja kohas ühistranspordis, sõiduõigust tõendava dokumendi kontrolli teostavale inspektorile esitas kehtetud sõidutalongid oli need eelnevalt märgistanud seaduses sätestatud korras ja väärtuses. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et Heino Parksepp, pannes formaalselt toime väärteo,

§ 547

lg 1 järgi, ei tekitanud Tallinna linnale sh veoteenust osutavale ettevõttele otsest materiaalset kahju. Heino Parksepp varasemalt sõidupileteid välja ostes ja nende eest tasudes omandas nende seaduses sätestatud väärtuses kasutamise korral õiguse kasutada ka Tallinnas ühistranspordi teenust. Sellist kaebuse esitaja poolset käitumist, milline oli küll koosseisupärane, õigusvastane ja süüline ei pea kohus antud juhul menetlusaluse isiku poolt toimepanduks eesmärgiga, et otseselt vabaneda seaduses toodud vastutusest ning sellist käitumist ei saa lugeda ka toimepanduks omakasu eesmärgil KarS § 58 p 1 märgitud karistust raskendava asjaolu mõttes. Kohus hinnates väärteoasjas kogutud tõendeid kogumis asub seisukohale, et menetlusaluse isiku suhtes alustatud väärteomenetlus kuulub lõpetamisele otstarbekuse kaalutlusel. Katre Poljakova /allkiri/ Kohtunik